Eellugu:
Pärast eesti Vabariigi taassündi 90ndate algul selgus kurb tõde – koos sisenemisega heaolumaailma hakkasid eestlased välja surema: iive vähenes, elanikkond vananes. Kuna ka algpopulatsioon oli tähelepanuväärselt väike, tuli kiiresti tegutseda.
Algus:
Peeti suur nõupidamine ja jõuti järeldusele, et eestlaste ja eestluse (ehk metsluse) säilitamiseks, tuleb luua reservaat algsetes soodsates tingimustes, et sealt siis läte-mülgas populatsiooni põhimõttel vajadusel saaks eestlasi Eestimaale taasasustada.
Appi tuli Prantsusmaa (nad tahtsid meid lihtsalt aidata, sellel pole mingit seost Eesti kõrevarudega).
Prantsuse ülemerekolooniasse ekvatoriaalsesse vihmametsa (sest mis oleks algsem ja soodsam kui maailma liigirikkuse tulipunkt) Prantsue-Guiaanasse rajati varjunime all eestlaste reservaat.
Rajamine polnud lihtne – tuli leida reservaadile heatahtlik ja tark juht, sobiv asupaik ja arvutada sobiv populatsiooni suurus reservaadis.
Eestlaste üksikluse ja metsluse tõttu ning Guiaana väiksust arvestades andsid keerukad arvutused algseks efektiivseks populatsioonisuuruseks: üks isend, ning elupaigaks suhteliselt eraldatud Kaw mägi.
15 aastat tagasi introdutseeriti esimene eestlane edukalt Prantsuse-Guiaana ekvatoriaalsesse vihmasesse metsa.
Areng:
Aastad möödusid ning eestlaste arv ja iive kodumaal üha langesid.
Paraku ei edenenud ka ekvaatoril asjad nii hästi kui loodeti - kuigi paik tundus eestlaste kasvatamiseks üsna soodne, polnud neid reservaadi vangistuses veel õnnestunud paljundada. Oli küll toimunud juhuslikke ristumisi kohalikega, kuid tulemused polnud piisavad Eestisse taasasustamiseks ning taasristamised on aeganõudvad.
Jällegi kutsuti kokku nõukogu. Spetsialistide juuresolekul arutati asju üht ja teist pidi, tutvuti kirjandusega ning tehti vaatlusi. Tulemused ei jäänud olemata:
Jõuti järeldusele, et edukaks eestlaste iibe tõstmiseks reservaadis on vaja kokku panna kaks isendit.
Tõdeti esmase populatsioonisuuruse arvutamise mudeli kokkupanemisel sisse lastud apsakat ja viga parandati – juba paar aastat on Guiaanas olnud stabiilne kaheisendiline populatsioon.
Esinevaid probleeme:
On üsna mõistetav, et nii keerulise bioloogilise organismi kui eestlase paljundamine ei lähe viperusteta: esimesel naissoost eestlasel (edaspidi eestlanna) kaheliikmelises populatsioonis õnnestus põgenega ning vahetult pärast tabamist polnud ta nõus Guiaanasse naasma.
Reageeriti kiirelt ja juba mõne nädala möödudes valiti algpopulatsioonist, Baltimerelisest porivöötmest, uus isend vihmametsa saatmiseks.
Noormees kohanes kiiresti ning näitas üles sõbralikkust oma territooriuminaabri suhtes. Kuid varsti saadi aru järjekordsest möödalaskmisest – kogemata olid mõlemad isendid reservaadis nii X kui Y kromosoomiga. Tagasi saadeti vähemkohanenud isend ning samaaegselt toodi kohale juba varem välja valitud eestlanna.
Kuude möödudes näitaid reservaadielanikud Kaw mäel üles küll vastastikku sümpaatiat, kuid järglasi saada neilt ei õnnestunud.
Konsultsatsioonil Kalifornia teadlastega tuldi mõttele proovida kolmanda liikme lisamist populatsiooni: kui tegemist oleks organismiga, kelle paljunemises on oluline suguline valik, võiks ehk just valikuvõimaluse olemasolu tuua kauaoodatud läbimurde.
Hoolikalt läbikontrollitud uue liikme (kes oskas imeliselt tantsida, laulda ning meisterdada) introdutseerimisel ei tulnud aga uusi probleeme kaua oodata – eestlanna sattus segadusse ning hakkas mitme mees-eestlase juuresolekul ka ise käituma kui mees-eestlane (ehk siis jooma ning autode vastu huvi tundma) ning ta varasem kaaslane tundis oma territooriumile toodud uue mees-eestlase tõttu ängistust ning ruumipuudust ja lendas ära.
Praegu elab Prantsuse-Guiaanas üks paar eestlasi. Välistel vaatlustel tundub nende vahel kõik minevat planeeritult – isendid tegelevad koos tantsimisega, koristavad ja parandavad elamist ning tunnevad huvi loodusest leitud (ka surnud) loomalaste vastu.
Töö vihmametsas jätkub.
Saturday, July 31, 2010
24 juuli, laupäev
kuigi eile õhtul alanud nädalavahetus alguses kuidagi vedama ei saanud – F käskis meil kontoris veel tublisti taimi tükeldada (mille ma K-l kõik ära teha lasin sest ta lihtsalt peab midagi pidevalt tegema) ja kilpkonnadeni järjekordselt ei jõudnudki, sest uni niitis mu maha – siis täna oli hoopis uus ja tore päev.
Ärkasin koos päikesega ja internettisin kuni boulangerie lahti tehti. Läbi hommikuse Matoury jalutades tõdesin, et valge tüdruk mustade maailmas pole just meeldiv olla. Üks asi on, kui hõigatakse eemalt midagi ilusat (s.t. sinu ilu kohta:P), peaaegu toredaks saab pidada seda, kui keegi sul oma autoga pool kilomeetrit kõnnitempol kõrval põristab ja üritab telefoninumbrit ja õhtusööki ‘välja pressida’. Aga need inimesed siin näevad valget tüdrukut ja enamasti kukuvad lihtsalt tegema kõiki pähetulevaid häälitsusi, karjuvad eemalt et kus sa oma mehe ja lapse jätsid, mölisevad niisama…
Uus avastus minu jaoks jällegi.
Sellegipoolest oli jalutuskäik tore, sain hommikused soojad saiakesed, enda oma sõin juba teel ära. Järgmiseks jalutasin postkontorisse. Meie postkastis oli hunnikus seitse objekti – neli ümbrikku, kaks neist mulle, kaks postkaarti, mõlemad mulle, ja pakiteade, samuti mulle. Hõissa ja valleraa!
Olin kärsitu ja koputaasin, lootuses et keegi on juba kohal, paki kättesaamisaknale, kuigi ametliku avamiseni oli veel pool tundi. Natuke pahur tädi tegigi akna lahti, seletas et päev algab alles kaheksa, ja võttis mu juhtumi ikkagi käsile.
Jõudsin kontorisse tagasi enne K ärkamist. Tegin ümbrikud lahti ja leidsin neist veel postkaarte, kirju ja vahvaid harjutusi ja tööülesandeid ja paki seest objektiivi ja villased sokid ja pika sooja mikrofliisist aluspesu (oma ema ju alati teab, mida sul parasjagu vaja läheb) JA mitu õpikut ja raamatut ja kommi. Arvan, et K ärkaski mu kilkamise peale.
Skaipisin pisarateni (kõige otsesemas mõttes) ja siis läksime ära linna.
Cayenne laupäevasel turul suutsime esimese asjana K-ga üksteist silmist lasta. Jalutasin teda otsides ja (uue 50mm-ga) pilti tehes turu läbi ja tõdesin järjekordselt, et üksik valge naine siin maal kaua ei ela. Asjad, mis kahekesi probleeme ei paista tekitavat, toovad üksi olles kohe õiendused kaela. Üks must mees oleks peaaegu, et käsipidi kallale tulnud.
Proua(!), kas te kuulete mind, ma ju räägin teiega, kuulge, miks te vastu ei räägi. Proua! Kas te saate aru, mida ma ütlen. jne
tõepoolest, mustad siin ON rassistlikud. Tõenäoselt seepärast, et nad on korraga nii prantslased kui mustad.
Saime K-ga jälle kokku ja kõik ostetud ja pildid tehtud ja pärast väikest tutvustavat tiiru linnas sõitsime ujuma.
K jaoks oli see vist esimene ookeanis käik üldse.
Muidu olime väga hea aja valinud supluseks – tõus, nii väikesed lained, et päriselt ka sai ujuda, mitte lainest lainesse supelda, ja pilvealune ilm.
Ja ka kilpkonnalapsed nägime ära. Surnud peast siiski – vees hulpis mitu tortue luthi (dermochelys coriacea) poega, kes tõenäoselt pärast tänast öist koorumist ja liiva seest välja kaevumist piisavalt kiirelt piisavalt kaugele ei jõudnud põgeneda ja kalade või kellegi saagiks langesid.
Loodus on.. loodus. Imeline ja karm.
Et see natuke kole kogemus tasa teha, läksime järgmiseks Rorotale elavaid loomalapsi vaatama. Ehk siis laisikuid. Algul ei paistnud küll ühtki, aga just enne seda toredat kivi ja vaadet oli üks ema oma pisikesega. Pisikesed on praegu juba oma kilosed, kõhu pealt ära ja ronivad ema ümber ja peal aktiivselt (kuid tuletan meelde, et tegemist on siiski laisikulastega) ringi.
Omamoodi naljakas – võiks ette kujutada, et väikesed loomakesed on vilkad. Aga see imearmas kelmika näoga karvapall, kes küll vahel emale igat pidi selga ronis ja küll üht ja teist üpidi ennast osktel rippuda lasi, oli nii väike, aga juba nii aeglane!
Igatahes oli see imetore kohtumine. Ma klõpsisin pilte ja K istus maha ja nautis vaadet J siia jäetud kummikomme süües (mis olid tegelikult täiesti mõttetult pisikesed 28g pakid).
Mõelda, kuidas laisikuema oma last karjatab – ”Ära jookse mööda seda oksa nii kiiresti, see võib ohtlik olla kui vahepeal pimedaks läheb ja sa ei näe tagasi tulla!” :)
Ja kui endale koju väike laisik võtta, siis ta ‘tormaks’ ulakalt mööda rõdu, haaraks ühest nurgast su plätu, hakkaks, plätu hambus, teise nurka jooksma, sa pikutad hamakis ja loed raamatut ja vaatad kuidas väike tore tegelane loivab ning võtaks talt, kui pisike sinuni jõuab, tema jaoks märkamatult kiiresti, plätu suust. Lõpuks, kui laisikulaps seda tähele paneb ja uue ulakuse välja mõtleb, üritaks ta su voodisse ronida ja seal hüpata :)
Või siis tekki närida ja seda peaga raputada nagu koerakutsikas, lihtsalt et 20 korda aeglasemalt. Ja kui talt teki ära võtad ja vastu valgust vaatad, on sinna sisse näritud (paberist lumehelbemustri põhimõtte järgi tehtud) palmipuud.
Vot sellised mõtted tulid rõõmsal meelel tagasi jalutades.
Ja sellega päeva toredus ei lõppend. Nüüd olen agasi mäel, ja kõht toredate kirjade kõrvale joodud (riiulist võetud ja ära puhastatud) kohvikannu ekspressot ja pralineekomme täis.
Viisin R-ile ka kausitäie komme(pärast seda, kui neid tükk aega sügavkülmas olin hoidnud, et nad pärast linnast tulekut jälle tahkema vormi võtaks) ja ta rääkis, et kolm kuud polegi (paki kohta) nii hull. Et vahel läheb kirjaga samuti – kui ta vahel koju kirjutab ja paari kuu pärast ise ka sinna läheb, jõuab kiri alles pärast teda.
Elu… läheb edasi.
Bisous!
kuigi eile õhtul alanud nädalavahetus alguses kuidagi vedama ei saanud – F käskis meil kontoris veel tublisti taimi tükeldada (mille ma K-l kõik ära teha lasin sest ta lihtsalt peab midagi pidevalt tegema) ja kilpkonnadeni järjekordselt ei jõudnudki, sest uni niitis mu maha – siis täna oli hoopis uus ja tore päev.
Ärkasin koos päikesega ja internettisin kuni boulangerie lahti tehti. Läbi hommikuse Matoury jalutades tõdesin, et valge tüdruk mustade maailmas pole just meeldiv olla. Üks asi on, kui hõigatakse eemalt midagi ilusat (s.t. sinu ilu kohta:P), peaaegu toredaks saab pidada seda, kui keegi sul oma autoga pool kilomeetrit kõnnitempol kõrval põristab ja üritab telefoninumbrit ja õhtusööki ‘välja pressida’. Aga need inimesed siin näevad valget tüdrukut ja enamasti kukuvad lihtsalt tegema kõiki pähetulevaid häälitsusi, karjuvad eemalt et kus sa oma mehe ja lapse jätsid, mölisevad niisama…
Uus avastus minu jaoks jällegi.
Sellegipoolest oli jalutuskäik tore, sain hommikused soojad saiakesed, enda oma sõin juba teel ära. Järgmiseks jalutasin postkontorisse. Meie postkastis oli hunnikus seitse objekti – neli ümbrikku, kaks neist mulle, kaks postkaarti, mõlemad mulle, ja pakiteade, samuti mulle. Hõissa ja valleraa!
Olin kärsitu ja koputaasin, lootuses et keegi on juba kohal, paki kättesaamisaknale, kuigi ametliku avamiseni oli veel pool tundi. Natuke pahur tädi tegigi akna lahti, seletas et päev algab alles kaheksa, ja võttis mu juhtumi ikkagi käsile.
Jõudsin kontorisse tagasi enne K ärkamist. Tegin ümbrikud lahti ja leidsin neist veel postkaarte, kirju ja vahvaid harjutusi ja tööülesandeid ja paki seest objektiivi ja villased sokid ja pika sooja mikrofliisist aluspesu (oma ema ju alati teab, mida sul parasjagu vaja läheb) JA mitu õpikut ja raamatut ja kommi. Arvan, et K ärkaski mu kilkamise peale.
Skaipisin pisarateni (kõige otsesemas mõttes) ja siis läksime ära linna.
Cayenne laupäevasel turul suutsime esimese asjana K-ga üksteist silmist lasta. Jalutasin teda otsides ja (uue 50mm-ga) pilti tehes turu läbi ja tõdesin järjekordselt, et üksik valge naine siin maal kaua ei ela. Asjad, mis kahekesi probleeme ei paista tekitavat, toovad üksi olles kohe õiendused kaela. Üks must mees oleks peaaegu, et käsipidi kallale tulnud.
Proua(!), kas te kuulete mind, ma ju räägin teiega, kuulge, miks te vastu ei räägi. Proua! Kas te saate aru, mida ma ütlen. jne
tõepoolest, mustad siin ON rassistlikud. Tõenäoselt seepärast, et nad on korraga nii prantslased kui mustad.
Saime K-ga jälle kokku ja kõik ostetud ja pildid tehtud ja pärast väikest tutvustavat tiiru linnas sõitsime ujuma.
K jaoks oli see vist esimene ookeanis käik üldse.
Muidu olime väga hea aja valinud supluseks – tõus, nii väikesed lained, et päriselt ka sai ujuda, mitte lainest lainesse supelda, ja pilvealune ilm.
Ja ka kilpkonnalapsed nägime ära. Surnud peast siiski – vees hulpis mitu tortue luthi (dermochelys coriacea) poega, kes tõenäoselt pärast tänast öist koorumist ja liiva seest välja kaevumist piisavalt kiirelt piisavalt kaugele ei jõudnud põgeneda ja kalade või kellegi saagiks langesid.
Loodus on.. loodus. Imeline ja karm.
Et see natuke kole kogemus tasa teha, läksime järgmiseks Rorotale elavaid loomalapsi vaatama. Ehk siis laisikuid. Algul ei paistnud küll ühtki, aga just enne seda toredat kivi ja vaadet oli üks ema oma pisikesega. Pisikesed on praegu juba oma kilosed, kõhu pealt ära ja ronivad ema ümber ja peal aktiivselt (kuid tuletan meelde, et tegemist on siiski laisikulastega) ringi.
Omamoodi naljakas – võiks ette kujutada, et väikesed loomakesed on vilkad. Aga see imearmas kelmika näoga karvapall, kes küll vahel emale igat pidi selga ronis ja küll üht ja teist üpidi ennast osktel rippuda lasi, oli nii väike, aga juba nii aeglane!
Igatahes oli see imetore kohtumine. Ma klõpsisin pilte ja K istus maha ja nautis vaadet J siia jäetud kummikomme süües (mis olid tegelikult täiesti mõttetult pisikesed 28g pakid).
Mõelda, kuidas laisikuema oma last karjatab – ”Ära jookse mööda seda oksa nii kiiresti, see võib ohtlik olla kui vahepeal pimedaks läheb ja sa ei näe tagasi tulla!” :)
Ja kui endale koju väike laisik võtta, siis ta ‘tormaks’ ulakalt mööda rõdu, haaraks ühest nurgast su plätu, hakkaks, plätu hambus, teise nurka jooksma, sa pikutad hamakis ja loed raamatut ja vaatad kuidas väike tore tegelane loivab ning võtaks talt, kui pisike sinuni jõuab, tema jaoks märkamatult kiiresti, plätu suust. Lõpuks, kui laisikulaps seda tähele paneb ja uue ulakuse välja mõtleb, üritaks ta su voodisse ronida ja seal hüpata :)
Või siis tekki närida ja seda peaga raputada nagu koerakutsikas, lihtsalt et 20 korda aeglasemalt. Ja kui talt teki ära võtad ja vastu valgust vaatad, on sinna sisse näritud (paberist lumehelbemustri põhimõtte järgi tehtud) palmipuud.
Vot sellised mõtted tulid rõõmsal meelel tagasi jalutades.
Ja sellega päeva toredus ei lõppend. Nüüd olen agasi mäel, ja kõht toredate kirjade kõrvale joodud (riiulist võetud ja ära puhastatud) kohvikannu ekspressot ja pralineekomme täis.
Viisin R-ile ka kausitäie komme(pärast seda, kui neid tükk aega sügavkülmas olin hoidnud, et nad pärast linnast tulekut jälle tahkema vormi võtaks) ja ta rääkis, et kolm kuud polegi (paki kohta) nii hull. Et vahel läheb kirjaga samuti – kui ta vahel koju kirjutab ja paari kuu pärast ise ka sinna läheb, jõuab kiri alles pärast teda.
Elu… läheb edasi.
Bisous!
25 juuli, pühapäev
hommikune jalutuskäik kujunes natuke pikemaks kui planeerisin. Mitte, et oleks olnud palju näha ja pildistada, aga oli lihtsalt ilus hommik ja hea tunne. Jalutasin ja vaatasin õhuniiskuses moodustuvaid päikesekiiri.
Tamariinid muutuvad päev-päevalt julgemaks. Saan juba täitsa lähedalt uudistada, kuidas nad puu otsas laulavad ja ronivad. Tagasit ulles sain jalutuskäiku ka kohustusliku rosina – piki teed jooksis aguuti. Kui lõpuks mind märkas, pistis kõvasti piiksuvalt karjuma ja üritas võssa karata. Aga see võsa oli kas läbimatu või niisama mittesobiv – juba varsti tuli ta sealt välja ja jooksis piki teed edasi.
Üle pika aja oli ka sobiv päev päevitamiseks – päikseline hommik ja mul palju toredat kirjandust.
Kui sadama hakkas, kolisin kirjandusega rõdule ja vihm, mis tavaliselt närvi ajab, sest õue ei saa, ai häirinud vähimalgi määral. Sest mul on nüüd nii eesti- kui prantsuskeelset väärtkirjandust ja Kalevi komme (vähemalt veel paariks päevaks:).
Sain Guiaana raamatust teada Crique Gabrieli loo: kunagi oli ori nimega Gabriel ja paar tema sõpra, kes sugugi orjastuses ei püsinud – muudkui põgenesid ära. Lõpuks anti alla ürituses neid pidevalt püüda ja jälle orjaks teha ja nad võeti seal samas tööle palga eest. Nii nad töötasid küll. Koht oli orjuse kaotamiseni kuulus selle poolest, et seal said töölised palka.
Veel on koht kuulus selle roosipuu (le bois de rose - igatahes mingi ilusate õitega puu) ja sellest õli tootmise poolest. Puit tükeldati ja kuumutati ja ei tea mis tehti veel ja siis saadi 100kg-st puidust umbes liiter lõhnavat õli. Arusaadavatel põhjustel on tänapäevaks puu jäänud äärmiselt haruldaseks, õli tootmine lõpetatud (seda ka konkurentsi pärast Brasiilia poolt) ja kõik, kes leiavad mõne seda liiki puu, peavad sellest teada andma Cayenne’i metsabüroosse.
Ahja, ja see on ka esimene raamat, kust olen äramainitute seast leidnud ka meie Lodge.
Pärast keskpäevast vihma sain jälle jalutama: pühapäev-vaba päev
Alustuseks käisin mööda Francoise võrgutatud röövikuid et neid uudistada ja pildistada. Lubas õhtul, kui just ei saja, parima valguse ajal ise ka röövikupildistustuurile minna.
Siis jalutasin istandusse. Harjumusest, nostalgiast ja tegelikult mitte vähimasti lootuseks midagi huvitavat näha.
Läks aga nii, et nägin istanduse taga otsas puu otsa ronivat looma. Algul nägin vaid pikka taga rippuvat saba, siis kui ta ühelt puult teisele hüppas ka keret. Panin õige objektiivi ette ja hiilisin lähemale – jaguarundi, mis jaguarundi. Pärast kodus raamatust uurides muutus ta aga hoopis tayraks (Eira barbara). Tore kohtumine sellegipoolest.
Tiiru käigus nägin veel mitut liiki amazoni papagoisid. Arvan et üks neist oli Amazona farinosa, sest ta oli lihtsalt nii suur ja teine oli sinise peaga – järelikult Pionus menstruus, seesama kes ka meil siin puuris elab. Õhk oli täna hommikust saati papagoide kisast paks. Vahepeal lendasid isegi aarad üle pesumaja.
Puhusin veel uute turistidega ka juttu. Louis mulle südamele, et kui meil siin nii palju hirmsaid metsloomi elab, siis ma kindlasti öösiti hamakis magada ei tohiks, et mingu ma ikka voodisse..
Raamat: ‘Faune de Guyane’
hommikune jalutuskäik kujunes natuke pikemaks kui planeerisin. Mitte, et oleks olnud palju näha ja pildistada, aga oli lihtsalt ilus hommik ja hea tunne. Jalutasin ja vaatasin õhuniiskuses moodustuvaid päikesekiiri.
Tamariinid muutuvad päev-päevalt julgemaks. Saan juba täitsa lähedalt uudistada, kuidas nad puu otsas laulavad ja ronivad. Tagasit ulles sain jalutuskäiku ka kohustusliku rosina – piki teed jooksis aguuti. Kui lõpuks mind märkas, pistis kõvasti piiksuvalt karjuma ja üritas võssa karata. Aga see võsa oli kas läbimatu või niisama mittesobiv – juba varsti tuli ta sealt välja ja jooksis piki teed edasi.
Üle pika aja oli ka sobiv päev päevitamiseks – päikseline hommik ja mul palju toredat kirjandust.
Kui sadama hakkas, kolisin kirjandusega rõdule ja vihm, mis tavaliselt närvi ajab, sest õue ei saa, ai häirinud vähimalgi määral. Sest mul on nüüd nii eesti- kui prantsuskeelset väärtkirjandust ja Kalevi komme (vähemalt veel paariks päevaks:).
Sain Guiaana raamatust teada Crique Gabrieli loo: kunagi oli ori nimega Gabriel ja paar tema sõpra, kes sugugi orjastuses ei püsinud – muudkui põgenesid ära. Lõpuks anti alla ürituses neid pidevalt püüda ja jälle orjaks teha ja nad võeti seal samas tööle palga eest. Nii nad töötasid küll. Koht oli orjuse kaotamiseni kuulus selle poolest, et seal said töölised palka.
Veel on koht kuulus selle roosipuu (le bois de rose - igatahes mingi ilusate õitega puu) ja sellest õli tootmise poolest. Puit tükeldati ja kuumutati ja ei tea mis tehti veel ja siis saadi 100kg-st puidust umbes liiter lõhnavat õli. Arusaadavatel põhjustel on tänapäevaks puu jäänud äärmiselt haruldaseks, õli tootmine lõpetatud (seda ka konkurentsi pärast Brasiilia poolt) ja kõik, kes leiavad mõne seda liiki puu, peavad sellest teada andma Cayenne’i metsabüroosse.
Ahja, ja see on ka esimene raamat, kust olen äramainitute seast leidnud ka meie Lodge.
Pärast keskpäevast vihma sain jälle jalutama: pühapäev-vaba päev
Alustuseks käisin mööda Francoise võrgutatud röövikuid et neid uudistada ja pildistada. Lubas õhtul, kui just ei saja, parima valguse ajal ise ka röövikupildistustuurile minna.
Siis jalutasin istandusse. Harjumusest, nostalgiast ja tegelikult mitte vähimasti lootuseks midagi huvitavat näha.
Läks aga nii, et nägin istanduse taga otsas puu otsa ronivat looma. Algul nägin vaid pikka taga rippuvat saba, siis kui ta ühelt puult teisele hüppas ka keret. Panin õige objektiivi ette ja hiilisin lähemale – jaguarundi, mis jaguarundi. Pärast kodus raamatust uurides muutus ta aga hoopis tayraks (Eira barbara). Tore kohtumine sellegipoolest.
Tiiru käigus nägin veel mitut liiki amazoni papagoisid. Arvan et üks neist oli Amazona farinosa, sest ta oli lihtsalt nii suur ja teine oli sinise peaga – järelikult Pionus menstruus, seesama kes ka meil siin puuris elab. Õhk oli täna hommikust saati papagoide kisast paks. Vahepeal lendasid isegi aarad üle pesumaja.
Puhusin veel uute turistidega ka juttu. Louis mulle südamele, et kui meil siin nii palju hirmsaid metsloomi elab, siis ma kindlasti öösiti hamakis magada ei tohiks, et mingu ma ikka voodisse..
Raamat: ‘Faune de Guyane’
26 juuli, esmaspäev
uni on endiselt läinud. Ei maga õhtul ega öösel ega hommikul. Ainult päeval, siiskui peaks tööd tegema (loe: desmoodiumit puhastama) olen nõus tukkuma.
Aga täna ei pidanud desmoodiumit puhastama. Nii et sel puhul tegime tagant järele hädapäraseid kodutöid.
Käisime saekaatris uue saepuru järel ning võtsime ette pika jalutuskäigu metsa selle nimel, et tee lõpust, just lõpust, rhenealmia risoome korjata, mis reedel kahe silma vahele jäid. Nägime aguutitja korraga nelja territooriumi pärast võitlevat morphot, ja kelmikaid tamariine. Nad on ikka uskumatult toredad.
Prantsuse keelne smalltalk hakkab juba välja tulema. Saekaatrimehrga rääkisime pikalt eestlaastest ja venelaastest ja pillimängust. Ta üritas traktorimootori hingeelu ka seletada mulle, aga see oli juba liig.
Siis oli aeg teha kanala, mis vahepeal juba sigalat hakkas meenutama, tagasi korralike kanade elupaigaks. Viimane kord oli vist… 2 kuud tagasi?
Lõunaks oli paella ja R-I toodud šokolaadikook. Nämm.
Pärastlõunal istutasime rhenealmiaid. K sai siinsesse pinnasesse aukude kaevamist proovida. Tegme küll need nii väikesed, kui vähegi võimalik ja arukas, aga ega see lihtne endiselt polnud.
Omamoodi oli eriline päev – polnudki veel sadanud. See võimaldas tegeleda aktiivse võitlusega pori vastu elutoas – sel ajal, kui K tassis maja ees olevasse porilompi kiviklibu, pesin ma rõdu põranda ära.
Pesemine, ja üldse igasugune asjade märjaks tegemine, on siin maal luksus, mida saab lubada vaid erakordselt kuivadel päevadel (ehk siis neil, kui ei saja). Juhuslikul hetkel märjaks tegtud asjad võivad veel teadmata kaua veest tilkuvad olla.
Kuigi – üsna varsti pärast põrandapesu hakkas sadama..
Guiaanas võib 200m jõelõigul esineda sama palju kalaliike kui on Prantsusmaa (maismaal?) üldse liike. Ehk siis 70. Mu meelest võib vabalt juhtuda, et ka 200m teelõigul on rohkem kalu kui… hm, kindlasti rohkem kui eestis samal pikal teelõigul. Ja anakondad söövad kaimane. Sellist pilti tahaks küll.
Järgmise kuu jooksul saan posti panna seitse sünnipäevakaarti.
Kas unustasin veel kellegi?
uni on endiselt läinud. Ei maga õhtul ega öösel ega hommikul. Ainult päeval, siiskui peaks tööd tegema (loe: desmoodiumit puhastama) olen nõus tukkuma.
Aga täna ei pidanud desmoodiumit puhastama. Nii et sel puhul tegime tagant järele hädapäraseid kodutöid.
Käisime saekaatris uue saepuru järel ning võtsime ette pika jalutuskäigu metsa selle nimel, et tee lõpust, just lõpust, rhenealmia risoome korjata, mis reedel kahe silma vahele jäid. Nägime aguutitja korraga nelja territooriumi pärast võitlevat morphot, ja kelmikaid tamariine. Nad on ikka uskumatult toredad.
Prantsuse keelne smalltalk hakkab juba välja tulema. Saekaatrimehrga rääkisime pikalt eestlaastest ja venelaastest ja pillimängust. Ta üritas traktorimootori hingeelu ka seletada mulle, aga see oli juba liig.
Siis oli aeg teha kanala, mis vahepeal juba sigalat hakkas meenutama, tagasi korralike kanade elupaigaks. Viimane kord oli vist… 2 kuud tagasi?
Lõunaks oli paella ja R-I toodud šokolaadikook. Nämm.
Pärastlõunal istutasime rhenealmiaid. K sai siinsesse pinnasesse aukude kaevamist proovida. Tegme küll need nii väikesed, kui vähegi võimalik ja arukas, aga ega see lihtne endiselt polnud.
Omamoodi oli eriline päev – polnudki veel sadanud. See võimaldas tegeleda aktiivse võitlusega pori vastu elutoas – sel ajal, kui K tassis maja ees olevasse porilompi kiviklibu, pesin ma rõdu põranda ära.
Pesemine, ja üldse igasugune asjade märjaks tegemine, on siin maal luksus, mida saab lubada vaid erakordselt kuivadel päevadel (ehk siis neil, kui ei saja). Juhuslikul hetkel märjaks tegtud asjad võivad veel teadmata kaua veest tilkuvad olla.
Kuigi – üsna varsti pärast põrandapesu hakkas sadama..
Guiaanas võib 200m jõelõigul esineda sama palju kalaliike kui on Prantsusmaa (maismaal?) üldse liike. Ehk siis 70. Mu meelest võib vabalt juhtuda, et ka 200m teelõigul on rohkem kalu kui… hm, kindlasti rohkem kui eestis samal pikal teelõigul. Ja anakondad söövad kaimane. Sellist pilti tahaks küll.
Järgmise kuu jooksul saan posti panna seitse sünnipäevakaarti.
Kas unustasin veel kellegi?
27-28 juuli, tööpäevad
järeleaitamistööd istandustes kestavad – eile rohisime neid taimi, mis veegruaris mulda said. Jah, vahepeal on viis kuud mööda läinud. Eestis on see peaaegu, et kogu vegetatsiooniperiood ja kui kogu selle aja ei rohiks…. Siis oleks lihtsam asjale läheneda round-up’I ja võsatrimmeriga. Meie lihtsalt panime kindad kätte ja võtsmie taskunoad ja veetsime ennelõuna taimede pealt liaane ära lõigates ja mittesoovitavaid liike ükshaaval välja tõmmates. Päris mugav. Eestis peab suvel iga paari päeva kohta sama palju aega rohimisele veetma.
Päike siras valusalt, aga tal ei õnnestunud mind põletada ja ka pruunimaks ei tundnunud ta mind tegevat. Nahk on ekvaatoriga ära harjunud.
Ja sai täis pool aastat vihmavõsa. Oleks keegi öelnud, et see pool aastat nii huvitav ja kiire ja, noh, üllatusi täis saab olema, oleksin ta kuu peale saatnud. Või hoopis enda asemel siia. Esialgne plaan oli ju veeta vaikne aasta elu üle mõtiskledes.
Täna ei teinud hommikujalutust, sadas. Põõnasin kaua ja õppisin hommikusöögi kõrvale soid ja kalu puudutavaid sõnu.
Täna tegelesime cestrumiga. Korjasime paar kotitäit lehti kõige vanemast istandusest, võtsime noilt varred ja tegime uues istanduses istikuteks.
Mis tuletab meelde – need haiitipoisid valetasid. Pole see aukude maasse peksmine nii difficile midagi.
Lugu siis selline: haarasime käru, kaks kirkat, kaks labidat, kindad ja läksime taimi istutama. Lõpuks ometi on ka F jõudnud järeldusele, et on lihtsam pista oksad maasse, mitte neid enne mitu kuud kusagil kilekotis juurduda lasta.
Esialgu käis asi nii, et K ja D peksid auke maasse, mina kärutasin mulda ja istutasin. Siis üritas D väita, et on aeg lõunale minna. No ega ikka ei olnud küll. Aga et ta oli ilmselt lihtsalt tüdinud ja väsinud, haaras ta siis istutamise enda peale. Töö kiirus reguleerivaks protsessiks on aga ju hoopis kaevamine. Niiet natuke aega vaatasin, kuidas mehed istutavad-kirkavad ja siis otsustasin, et no keegi peab ju kirkatööd ka tegema, kui D tahab istutada.
Jään küll (vähemalt veel esialgu) kiireuses Kle alla, aga lohutan ennast sellega, et mina olen jälle ilusam :)
R tõi meile läätsehautist. Toit ei saa ena mitte kuidagi otsa. Vahel K halastab mu peale ja hävitam minu hukkaminevaid varusid ka ning õnneks pole F-il meeles olnud ikka veel kanadele süüa tuua, nii et nemad ka aitavad..
järeleaitamistööd istandustes kestavad – eile rohisime neid taimi, mis veegruaris mulda said. Jah, vahepeal on viis kuud mööda läinud. Eestis on see peaaegu, et kogu vegetatsiooniperiood ja kui kogu selle aja ei rohiks…. Siis oleks lihtsam asjale läheneda round-up’I ja võsatrimmeriga. Meie lihtsalt panime kindad kätte ja võtsmie taskunoad ja veetsime ennelõuna taimede pealt liaane ära lõigates ja mittesoovitavaid liike ükshaaval välja tõmmates. Päris mugav. Eestis peab suvel iga paari päeva kohta sama palju aega rohimisele veetma.
Päike siras valusalt, aga tal ei õnnestunud mind põletada ja ka pruunimaks ei tundnunud ta mind tegevat. Nahk on ekvaatoriga ära harjunud.
Ja sai täis pool aastat vihmavõsa. Oleks keegi öelnud, et see pool aastat nii huvitav ja kiire ja, noh, üllatusi täis saab olema, oleksin ta kuu peale saatnud. Või hoopis enda asemel siia. Esialgne plaan oli ju veeta vaikne aasta elu üle mõtiskledes.
Täna ei teinud hommikujalutust, sadas. Põõnasin kaua ja õppisin hommikusöögi kõrvale soid ja kalu puudutavaid sõnu.
Täna tegelesime cestrumiga. Korjasime paar kotitäit lehti kõige vanemast istandusest, võtsime noilt varred ja tegime uues istanduses istikuteks.
Mis tuletab meelde – need haiitipoisid valetasid. Pole see aukude maasse peksmine nii difficile midagi.
Lugu siis selline: haarasime käru, kaks kirkat, kaks labidat, kindad ja läksime taimi istutama. Lõpuks ometi on ka F jõudnud järeldusele, et on lihtsam pista oksad maasse, mitte neid enne mitu kuud kusagil kilekotis juurduda lasta.
Esialgu käis asi nii, et K ja D peksid auke maasse, mina kärutasin mulda ja istutasin. Siis üritas D väita, et on aeg lõunale minna. No ega ikka ei olnud küll. Aga et ta oli ilmselt lihtsalt tüdinud ja väsinud, haaras ta siis istutamise enda peale. Töö kiirus reguleerivaks protsessiks on aga ju hoopis kaevamine. Niiet natuke aega vaatasin, kuidas mehed istutavad-kirkavad ja siis otsustasin, et no keegi peab ju kirkatööd ka tegema, kui D tahab istutada.
Jään küll (vähemalt veel esialgu) kiireuses Kle alla, aga lohutan ennast sellega, et mina olen jälle ilusam :)
R tõi meile läätsehautist. Toit ei saa ena mitte kuidagi otsa. Vahel K halastab mu peale ja hävitam minu hukkaminevaid varusid ka ning õnneks pole F-il meeles olnud ikka veel kanadele süüa tuua, nii et nemad ka aitavad..
29 juuli
siin võiks olla igal päeval loomanimi.
Täna näiteks oli ilmselgelt tuukanipäev. Hommikul nägin rohkem kui viiest isendist koosnevat gruppi, päeval märkasin ka vist korra ülelendavat tuukanit ning õhtul pääsesin neile üsna laagri lähedal ligi. Põrnitsesime üksteist öäbi puuokste. Siis tuli looduspargiauto ja ajas linnud minema. Küsisid küll viisakalt, et keda ma vaatan, aga tuukanid la bas neid nii ei paelunud kui mind ja nad sõitsid edasi.
Veel on hästi tavalised tamariinipäevad, kui ahvid juba hommikust saati laagri sisse on piiranud ja pidevalt kusagil silmapiiril trikke teevad.
Morpho-päevad võivad vahel terve nädala kesta. Selle puhul tuleb riietuda sinisesse seelikusse, läikivasse riidehilpu ning liblikavõrku.
Juhtub ka papagoipäevi, vahel suisa aarapäevi, aguuti- ja laisikupäevi ja korra on olnud ka puumapäev.
Homme on ka desmoodium. Sel puhul said suisa haiitippoisid siia toodud, just siis kui neile eelmisel õhtul mõelnud olin.
Sellest ka tänane mõttetera Krossilt: ‘Mon cher, tu baragouines comme un négre.’ (‘ülesõidukohad’)
Nädalavahetuse olemasolu hakkab muutuma kahtlevaks, aga et K lubas oma pleierit homseks laenata, siis ehk elan üle.
Õhtul juhtus nii, et käisime Francoise pool õhtusöögil ja hängil. Algul näitasin talle lihtsalt loomaraamatut ja pilte ja lõpuks olime kõik kobaras laua ümber ja jutustasime loomalugusid. Kes ülikooli rebastest kes jaaguarikutsikatest.
Nad pidavat meist prantsusmaal rääkima. Et elavad siin mingid imelikud blondid, kes teevad pilti ja on toredad.
Kui tahan mingil hetkel tagasi minna ja edasi ka inimene olla, pean hakkama kiiremas korras rohkem mõttetööga tegelema. Iseenesest oon ju see raamat juba hea algus, aga eks peale külaliste lahkumist võtan siis muud kirjatööd ka käsile.
siin võiks olla igal päeval loomanimi.
Täna näiteks oli ilmselgelt tuukanipäev. Hommikul nägin rohkem kui viiest isendist koosnevat gruppi, päeval märkasin ka vist korra ülelendavat tuukanit ning õhtul pääsesin neile üsna laagri lähedal ligi. Põrnitsesime üksteist öäbi puuokste. Siis tuli looduspargiauto ja ajas linnud minema. Küsisid küll viisakalt, et keda ma vaatan, aga tuukanid la bas neid nii ei paelunud kui mind ja nad sõitsid edasi.
Veel on hästi tavalised tamariinipäevad, kui ahvid juba hommikust saati laagri sisse on piiranud ja pidevalt kusagil silmapiiril trikke teevad.
Morpho-päevad võivad vahel terve nädala kesta. Selle puhul tuleb riietuda sinisesse seelikusse, läikivasse riidehilpu ning liblikavõrku.
Juhtub ka papagoipäevi, vahel suisa aarapäevi, aguuti- ja laisikupäevi ja korra on olnud ka puumapäev.
Homme on ka desmoodium. Sel puhul said suisa haiitippoisid siia toodud, just siis kui neile eelmisel õhtul mõelnud olin.
Sellest ka tänane mõttetera Krossilt: ‘Mon cher, tu baragouines comme un négre.’ (‘ülesõidukohad’)
Nädalavahetuse olemasolu hakkab muutuma kahtlevaks, aga et K lubas oma pleierit homseks laenata, siis ehk elan üle.
Õhtul juhtus nii, et käisime Francoise pool õhtusöögil ja hängil. Algul näitasin talle lihtsalt loomaraamatut ja pilte ja lõpuks olime kõik kobaras laua ümber ja jutustasime loomalugusid. Kes ülikooli rebastest kes jaaguarikutsikatest.
Nad pidavat meist prantsusmaal rääkima. Et elavad siin mingid imelikud blondid, kes teevad pilti ja on toredad.
Kui tahan mingil hetkel tagasi minna ja edasi ka inimene olla, pean hakkama kiiremas korras rohkem mõttetööga tegelema. Iseenesest oon ju see raamat juba hea algus, aga eks peale külaliste lahkumist võtan siis muud kirjatööd ka käsile.
Saturday, July 24, 2010
tänusõnad
sain täna kaks kirja, ühtlasi neli postkaarti ja uue objektiivi.
aitähhhhhh!
armastusega Prantsuse-Guiaanast,
teie kati
aitähhhhhh!
armastusega Prantsuse-Guiaanast,
teie kati
22-23 juuli
Kuigi olin kella hommikul helisema pannud, et jalutama minna, panin selle kinni ja lihtsalt pikutasin niisama.
Siis tegime viimased kotid desmoodiumit. Edasi läks K eile tagasi toodud ja väidetavasti sõidukorras pirukaga prügi ära viima ja Francoist poodi viima, mina lähen paari tunni pärast J-d lennujaama viima ja frigodoomi.
Õhtul läheme kontorisse. Siis saan ehk viimase kuu pildid üles panna.
Eile õhtul nähime kuidas nahkhiir banaanikort varastab- üritas endasuurust asja minema viia rõdu ääre pealt.
Lisaks tuli õhtul F kauaoodatud desmodiumi ja D ja laenatud mikrobussiga. 200kg. Lubas et on puhas ja ilus kraam ja et mõne tunniga saame valmis. Teadagi - täna keskpäeval ta helistas ja kõsis miks me ikka veel valmis pole (selleks ajaks oli alla poole alles..) ja tratas et kolme ajal tuleb taimedele järele.
See tähendab et töötasime pooletunniste lõunapausi järel kiiresti-kiiresti. Tegelikult küll viieni mitte kolmeni ja homseks jäi ka veel. Nii suur väss ja peavalu on ja mitte millestki pole kirjutada.
Reede õhtu
Käisin siis noore entomoloogiga lennujaamas, sain seal Figa kokku ja läksime koos frigodoomi. Oli tõesti nagu kodus – suured mustad mehed hullumeelsetes puhvjopedes ja poolt nägu katvates mask-mütsides ning mitme meetri kõrgused riiulid.
Ja sain täitsa ise bendiinijaamas kütust võtta. Nagu oleks ametikõrgendust saanud.
Siis sõidutasin Fi koju. Kurtis peavalu. Tal olevat migreen, mis oiga paari aasta tahant 15 päeva kestab. Pakun et oma osa peavalus on neil küüslaugulõhnalistel liaanidel, mille kuivatusriiuli kõrval ta päevad läbi kontoris istub.
Kodus pakkisime kiirelt asjad, võtsime peale Rhenealmiad, mille D ja K vahepeal korjanud olid ning sõitsime kolmekesi nädalavahetusele. Poes kaarti ja raamatut ostmas käies trehvasime veel proua F-iga kokku. Ootamatu ja tore.
K asus kontoris kohe kibedasti tööle. Talle lihtsalt paistabki meeldivat vahetpidamata midagi teha või nokitseda. Selles mõttes on ta õigesse kohta sattunud, et siin parandamise ja nokitsemise töö otsa ei saa. Muidu oleks nagu kratiga – hakkab rumalusi tegema kui õige töö lõpeb.
Kuigi olin kella hommikul helisema pannud, et jalutama minna, panin selle kinni ja lihtsalt pikutasin niisama.
Siis tegime viimased kotid desmoodiumit. Edasi läks K eile tagasi toodud ja väidetavasti sõidukorras pirukaga prügi ära viima ja Francoist poodi viima, mina lähen paari tunni pärast J-d lennujaama viima ja frigodoomi.
Õhtul läheme kontorisse. Siis saan ehk viimase kuu pildid üles panna.
Eile õhtul nähime kuidas nahkhiir banaanikort varastab- üritas endasuurust asja minema viia rõdu ääre pealt.
Lisaks tuli õhtul F kauaoodatud desmodiumi ja D ja laenatud mikrobussiga. 200kg. Lubas et on puhas ja ilus kraam ja et mõne tunniga saame valmis. Teadagi - täna keskpäeval ta helistas ja kõsis miks me ikka veel valmis pole (selleks ajaks oli alla poole alles..) ja tratas et kolme ajal tuleb taimedele järele.
See tähendab et töötasime pooletunniste lõunapausi järel kiiresti-kiiresti. Tegelikult küll viieni mitte kolmeni ja homseks jäi ka veel. Nii suur väss ja peavalu on ja mitte millestki pole kirjutada.
Reede õhtu
Käisin siis noore entomoloogiga lennujaamas, sain seal Figa kokku ja läksime koos frigodoomi. Oli tõesti nagu kodus – suured mustad mehed hullumeelsetes puhvjopedes ja poolt nägu katvates mask-mütsides ning mitme meetri kõrgused riiulid.
Ja sain täitsa ise bendiinijaamas kütust võtta. Nagu oleks ametikõrgendust saanud.
Siis sõidutasin Fi koju. Kurtis peavalu. Tal olevat migreen, mis oiga paari aasta tahant 15 päeva kestab. Pakun et oma osa peavalus on neil küüslaugulõhnalistel liaanidel, mille kuivatusriiuli kõrval ta päevad läbi kontoris istub.
Kodus pakkisime kiirelt asjad, võtsime peale Rhenealmiad, mille D ja K vahepeal korjanud olid ning sõitsime kolmekesi nädalavahetusele. Poes kaarti ja raamatut ostmas käies trehvasime veel proua F-iga kokku. Ootamatu ja tore.
K asus kontoris kohe kibedasti tööle. Talle lihtsalt paistabki meeldivat vahetpidamata midagi teha või nokitseda. Selles mõttes on ta õigesse kohta sattunud, et siin parandamise ja nokitsemise töö otsa ei saa. Muidu oleks nagu kratiga – hakkab rumalusi tegema kui õige töö lõpeb.
21 juuli, kolmapäev
Eile öösel oli kuu juba nii suur, et lina oli pooltühi. Jutustasime Jonathaniga mingis segapudrukeeles. Ta õpib ka ökoloogiat ja ta mängib bändis trummi. Näitas mulle oma fotokast igasugu pilte ka. kodulaboratooriumi piltide vahele sattusid mingil põhjusel ka veidrad pildid ta õpetajatest ja sõpradest. Siis näitasin talle oma pilte ka.
Asja ette luhtumisele määratuse tõttu jättis ta tänase valguspüügi ära. Ja desmoodiumit pole veel ka kohal. Ootan mõtetes maailmalõppu. 6 tonni! See võtaks kuid.
Kuigi öösel ei maganud, ärkasin juba peale kolme tundi hommikust und. Käisin jalutamas, sõin, käisin jalutamas. Läksin sisse enne levikohta vasakule viivate traktorijälgede juures ja vaatasin, kuhu nad viivad. Algul olid nende peal lauad, nagu ehitusalustalad või laudtee jaoks või midagi, siis natuke kulges jälg mööda metsa kuni jõudis tühja jõesängini ja siis tuli metsast välja kullakaevanduse teele tagasi. Ma pole piisavalt järjekindel, et mööda ojasängi jalutada ja vaadata, kas midagi tuleb. Kui olen juba pool tundi metsa solnud ja ei tea kuhu minna või kas kohe juhtub midafi ägedat, kaob mu jaoks võlu ära. Peab kärsitust ravima. Mäest üles rühkides nägin jälle musta varju looma kohas midagi. Järele ei viitsinud minna.
R hoiab mind tohutult. Vähemalt mulle tundub nii. Seletab vahetpidamata asju ja aitab nõuga.
Arvasin, et kui päevad hästit ihedalt tegevusega täita, kulgeb aeg kuidagi kiiremini. Tegelikult on lihtsalt kõik teha vajavad asjad tehtud saanud ja möödas on alles paar päeva. Või siiski. Need päevad on ju juba möödas.
Lugesin raamatust crique du gabrieli kohta, pesin oma fotokoti ära, piirasime ka teises istanduses taimedega ala, nii palju kui linti jätkus, puhastasin F-iI autost liblikalaibad välja, jalutasin mööda kõiki teid, et pilti teha, aga ei teinud ühtegi.
Eile öösel oli kuu juba nii suur, et lina oli pooltühi. Jutustasime Jonathaniga mingis segapudrukeeles. Ta õpib ka ökoloogiat ja ta mängib bändis trummi. Näitas mulle oma fotokast igasugu pilte ka. kodulaboratooriumi piltide vahele sattusid mingil põhjusel ka veidrad pildid ta õpetajatest ja sõpradest. Siis näitasin talle oma pilte ka.
Asja ette luhtumisele määratuse tõttu jättis ta tänase valguspüügi ära. Ja desmoodiumit pole veel ka kohal. Ootan mõtetes maailmalõppu. 6 tonni! See võtaks kuid.
Kuigi öösel ei maganud, ärkasin juba peale kolme tundi hommikust und. Käisin jalutamas, sõin, käisin jalutamas. Läksin sisse enne levikohta vasakule viivate traktorijälgede juures ja vaatasin, kuhu nad viivad. Algul olid nende peal lauad, nagu ehitusalustalad või laudtee jaoks või midagi, siis natuke kulges jälg mööda metsa kuni jõudis tühja jõesängini ja siis tuli metsast välja kullakaevanduse teele tagasi. Ma pole piisavalt järjekindel, et mööda ojasängi jalutada ja vaadata, kas midagi tuleb. Kui olen juba pool tundi metsa solnud ja ei tea kuhu minna või kas kohe juhtub midafi ägedat, kaob mu jaoks võlu ära. Peab kärsitust ravima. Mäest üles rühkides nägin jälle musta varju looma kohas midagi. Järele ei viitsinud minna.
R hoiab mind tohutult. Vähemalt mulle tundub nii. Seletab vahetpidamata asju ja aitab nõuga.
Arvasin, et kui päevad hästit ihedalt tegevusega täita, kulgeb aeg kuidagi kiiremini. Tegelikult on lihtsalt kõik teha vajavad asjad tehtud saanud ja möödas on alles paar päeva. Või siiski. Need päevad on ju juba möödas.
Lugesin raamatust crique du gabrieli kohta, pesin oma fotokoti ära, piirasime ka teises istanduses taimedega ala, nii palju kui linti jätkus, puhastasin F-iI autost liblikalaibad välja, jalutasin mööda kõiki teid, et pilti teha, aga ei teinud ühtegi.
20 07 2010
Olen praegu J-ga kahekesi valguspüügil. Kuna homme pidi F tooma desmoodiumid, andsin lahkel K-le (olen lihtsalt laisk ja ei viitsi nimesid välja kirjutada) ‘lahke’ võimaluse magada öösel nii et ta on homme töövõimeline. See annab mulle homme ettekäände vähe nende hirmsate taimede seltsis veeta ja selle asemel tukastada.
Muidu oli supertore päev. Hommikul läks uni varakult ära (tegelikutl teda polnudki, Sind ju ka polnud), päikesetõus lihtsalt andis ettekäände üles tulla ja jalutama minna. Jalutasin helistamiskohani. Tee sinna oli tühi. ,mõtlesin juba et raisatud aeg – isegi laisikut polnud, aga tagasi tulles nägin jälle seda ‘puu otsast alla tulevat tumedat looma. ‘
Päevaseks tööks oli mr F meile hindele pannud, et piiraksime istanduses taimedega ala punasetriibulise kilelindiga. Ta ei usaldavat neid hirmsaid entomolooge oma taimede peale tallama. natuke häbi oli pärast ‘nendele hirmsatele entomoloogidele’ otsa vaadata, kui seletasin miks see pael seal on. Ag aseda panna oli iseenesest tore. K pani postid aasse ja mina paela külge, nagu mõrvapaika eraldavad politseinikud.
Ja siis sain õue peal kokku Francoisega kellega taimede otsas võrguga puu otsa piiratud röövukute ringi ära jalutasime. Rääkis et heliconiate all on ühes hästi toredad rohelise-sinise kirjud röövikud.Hästi hästi palju liblikatest ja röövikutest, liiga palju, et see mulle kõik korraga meelde oleks jäänud. Morphod pidavat üksteise nägemise peale koos lendama hakkama selle pärast, et nad on territopriaalsed. Nii et see mida meie pidasime millekski hoopis muuks, on tegelikult hoopis õhus kaklemine.
Veel sain teada, et need on nahkhiired, mitte tamariinid, kes lõksudest banaanid ära söövad. Tõneäoselt sõid nemad ka mu rõdul olnud banaanidesse augud. Sellest siis tulebki nimi fruit bat. Ühtlasi sain lahke kutse ühineda koos kolme kurja entomoloogiga kanuumatkal Crique Gabrieli. Pakkusin Kuldarile mitu korda, et ta ise läheks, ta pole ju veel kusagil eriti käinud ja me mõlemad ei saa minna, ausalt pakkusin, aga ta oli liiga viisakas ja ütles et mina läheks. Ega mul minemise vastu ju midagi ei olnud :)
Sõitis V. tee peal rääkisid, kuidas nad kunagi ühe sõbraga olevat Kaw soos käinud öösel kaimane otsimas ja paadiga öösel sohu ära eksinud. Ja V kirus et F sõidab siin teel nii kiirest, et hirmus. Vastikud kohalikud, eksole. Ja et autos on hullud putukainimesed, siis peeti tee ääres kinni iga kord, kui keegi arvas, et ta kusagil röövikut nägi. Päris naljakas oli, kui nad sada meetrit tee ääres ninapidi maas tagasi jooksid ja siis naasid teatega, et oli küll röövik, aga lapik, raisk.
Kui kohale jõudime, selgus hirmus tõde, et tunni pärast on algamas tõus. Meile anti variandid 2 tuni oodata ja siis vabaneb paadimees, kes meid mootorpaadiga tee lõppu viiks, nii et meiel jääks üle ainult ise pärivoolu tagasi libiseda, või siis kohe startida ja suurema sa ajast vastuvoolu olla. Me tegime viimast.
J ja V võtsid üksikkanuud, kuna ma polnud varem kanuutand ja kahe inimese kanuu pidavat stabiilsem olema (on vist ka, V käis kohe esimese asjana vette enda omast), sõitsime Francoisega koos. See andis meile ka võimaluse et üks teeb pilti, teine sõidab. Ma tegin enamuse ajast pilti :)
Kogu tee oli mul nii kahju, et Sa sinna ei jõudnudki. Turistilõksust on küll asi kaugel kahel poole jõge on suurde tugijuurtega puud ja hästi palju igasugu linde ja liblikaid. Enamuse ajast pidi küll kas sõudma või siis sadas nii kõvasti, et pilti ei saanud teha, aga ikkagi – seal oli nii-nii ilus. Üks ilusamaid kohti Guiaanas tundus see mulle.
Umbes tunni pärast hakkas tõus, võtsin siis ka aru pihku ja siis sõitsime üle kolme tunni vastuvoolu. Niipea, kui kanuu enam voolusuunas täiuslikult piki polnud, üritas ta külge ette keerata ja üldse – vastupoolu on see ikka omajagu raske.
Järgmiseks hakkas sadama. Selleks ajaks oli ka lõunaaeg, nii et mehed pidasid ühes kohas kinni ja siis me seisime vihmas. Irooniline osa oli see, et toiduks oli baguette vorstiga ‘saucission (spelling?) sec’ ehk siis kuiv vorst, kuivast oli ta küll kaugel. Pärast seisime veel natuke niisama vihmas. Sain endale H.bihai lehe vihmavarjuks ja lõdisesin. Siis selgus, et kell on juba nii palju et kui minns tee lõpuni, ma valguspüügi alguseks tagasi ei jõua. Läksime läbimärgadena kanuudesse (enne valasime need veest tühjaks, olid ääretasa täis sadanud) ja lasime vastuvoolu edasi. Sealt kus estuaari raames jõgi väiksemaks hargneb läksime sisse sellisest harust, mille lõpus on kolm järve. Seal sõitsime metsa alla umbes puusade sügavuses vees. Päris-päris metsa vahel, õitsevad puud ümberringi. Samal ajal sadas muidugi padukat ja pilti teha ei saanud. Isegi mitte seebikaga – oli liiga pime ja välguga jäid peale ainult vihmapiisad.
Agaseda annab ette kujutada – haraliste juurte otsas puud, mis pole veel tüve alguseni vees, nende otsas otse pea kohal kollased ja valged ja roosad hästi lõhnavad õied. Kohati on paadi jaoks nii vähe ruumi, et aerude asemel peab seda kätega edasi lükkama. Sõitsime esimese järveni ja siis tagasi. Tagasitee oli pärivoolu, nii et kõik puhkasid peamiselt oma väsinud käsi ja nautisid vaadet. Vihm oli ka üle jäänud. Kuigi ma linde eriti pildile ei saanud, klõpsisin maastikku. Mõnel fotol sai isegi horisont horisontaalselt ja puha (olen endale üsna pahane et sellest nii-nii ilusast kohast korralikke pilte ei saanud. Vastuvool ja vihm, noh).
Tagasitee võttis poole vähem aega kui minek (4,5 ja natuke üle 2 h siis), üks ots 14 km. Ma ei tea, kas 14km pärisoolu 2 tunniga on hea või halb saavutus, aga lõpuks olid käed ikka üpris väsinud.
Küll aga sain aru Su soovist vee peale matkama minna. Tõesti tore.
Selleks ajaks kui autosse saime oli kell juba pool seitse. Häbi küll. Alates lõunapausist tegelesin põdemisega, et nii nõmedalt K peab üksi asjad üles panema (ja seda Fi väikese autoga), aga ma ei saanud ka mitte midagi teha, et asju kiiremini toimuma panna.
Autos said kõik edale pappkastist rebitud tükid istumise alla, sest olime tõesti täiega tilkuvad. Koju jõudes oli täpselt tund, et me J-ga süüa ja kuivatada saaks. Sel ajal panin laualambi alla fotoka kuivama (ta oli suurema osa ajast küll plastmassist ämbris kuivas aga ikkagi..) ja keetsin joostes kohvi samal ajal pesin ja närisin võileiba ning pakkisin asju. Siis läksime valguspüügile ja saatsin K koju magama. Kell on pool kümme ja mu käed värisevad lihasväsimusest ja uni on, ootan veel tunni ja laen sel ajal pildud arvutisse ning siis lähen tuttu. Vähemalt enam ei saja.
Olen praegu J-ga kahekesi valguspüügil. Kuna homme pidi F tooma desmoodiumid, andsin lahkel K-le (olen lihtsalt laisk ja ei viitsi nimesid välja kirjutada) ‘lahke’ võimaluse magada öösel nii et ta on homme töövõimeline. See annab mulle homme ettekäände vähe nende hirmsate taimede seltsis veeta ja selle asemel tukastada.
Muidu oli supertore päev. Hommikul läks uni varakult ära (tegelikutl teda polnudki, Sind ju ka polnud), päikesetõus lihtsalt andis ettekäände üles tulla ja jalutama minna. Jalutasin helistamiskohani. Tee sinna oli tühi. ,mõtlesin juba et raisatud aeg – isegi laisikut polnud, aga tagasi tulles nägin jälle seda ‘puu otsast alla tulevat tumedat looma. ‘
Päevaseks tööks oli mr F meile hindele pannud, et piiraksime istanduses taimedega ala punasetriibulise kilelindiga. Ta ei usaldavat neid hirmsaid entomolooge oma taimede peale tallama. natuke häbi oli pärast ‘nendele hirmsatele entomoloogidele’ otsa vaadata, kui seletasin miks see pael seal on. Ag aseda panna oli iseenesest tore. K pani postid aasse ja mina paela külge, nagu mõrvapaika eraldavad politseinikud.
Ja siis sain õue peal kokku Francoisega kellega taimede otsas võrguga puu otsa piiratud röövukute ringi ära jalutasime. Rääkis et heliconiate all on ühes hästi toredad rohelise-sinise kirjud röövikud.Hästi hästi palju liblikatest ja röövikutest, liiga palju, et see mulle kõik korraga meelde oleks jäänud. Morphod pidavat üksteise nägemise peale koos lendama hakkama selle pärast, et nad on territopriaalsed. Nii et see mida meie pidasime millekski hoopis muuks, on tegelikult hoopis õhus kaklemine.
Veel sain teada, et need on nahkhiired, mitte tamariinid, kes lõksudest banaanid ära söövad. Tõneäoselt sõid nemad ka mu rõdul olnud banaanidesse augud. Sellest siis tulebki nimi fruit bat. Ühtlasi sain lahke kutse ühineda koos kolme kurja entomoloogiga kanuumatkal Crique Gabrieli. Pakkusin Kuldarile mitu korda, et ta ise läheks, ta pole ju veel kusagil eriti käinud ja me mõlemad ei saa minna, ausalt pakkusin, aga ta oli liiga viisakas ja ütles et mina läheks. Ega mul minemise vastu ju midagi ei olnud :)
Sõitis V. tee peal rääkisid, kuidas nad kunagi ühe sõbraga olevat Kaw soos käinud öösel kaimane otsimas ja paadiga öösel sohu ära eksinud. Ja V kirus et F sõidab siin teel nii kiirest, et hirmus. Vastikud kohalikud, eksole. Ja et autos on hullud putukainimesed, siis peeti tee ääres kinni iga kord, kui keegi arvas, et ta kusagil röövikut nägi. Päris naljakas oli, kui nad sada meetrit tee ääres ninapidi maas tagasi jooksid ja siis naasid teatega, et oli küll röövik, aga lapik, raisk.
Kui kohale jõudime, selgus hirmus tõde, et tunni pärast on algamas tõus. Meile anti variandid 2 tuni oodata ja siis vabaneb paadimees, kes meid mootorpaadiga tee lõppu viiks, nii et meiel jääks üle ainult ise pärivoolu tagasi libiseda, või siis kohe startida ja suurema sa ajast vastuvoolu olla. Me tegime viimast.
J ja V võtsid üksikkanuud, kuna ma polnud varem kanuutand ja kahe inimese kanuu pidavat stabiilsem olema (on vist ka, V käis kohe esimese asjana vette enda omast), sõitsime Francoisega koos. See andis meile ka võimaluse et üks teeb pilti, teine sõidab. Ma tegin enamuse ajast pilti :)
Kogu tee oli mul nii kahju, et Sa sinna ei jõudnudki. Turistilõksust on küll asi kaugel kahel poole jõge on suurde tugijuurtega puud ja hästi palju igasugu linde ja liblikaid. Enamuse ajast pidi küll kas sõudma või siis sadas nii kõvasti, et pilti ei saanud teha, aga ikkagi – seal oli nii-nii ilus. Üks ilusamaid kohti Guiaanas tundus see mulle.
Umbes tunni pärast hakkas tõus, võtsin siis ka aru pihku ja siis sõitsime üle kolme tunni vastuvoolu. Niipea, kui kanuu enam voolusuunas täiuslikult piki polnud, üritas ta külge ette keerata ja üldse – vastupoolu on see ikka omajagu raske.
Järgmiseks hakkas sadama. Selleks ajaks oli ka lõunaaeg, nii et mehed pidasid ühes kohas kinni ja siis me seisime vihmas. Irooniline osa oli see, et toiduks oli baguette vorstiga ‘saucission (spelling?) sec’ ehk siis kuiv vorst, kuivast oli ta küll kaugel. Pärast seisime veel natuke niisama vihmas. Sain endale H.bihai lehe vihmavarjuks ja lõdisesin. Siis selgus, et kell on juba nii palju et kui minns tee lõpuni, ma valguspüügi alguseks tagasi ei jõua. Läksime läbimärgadena kanuudesse (enne valasime need veest tühjaks, olid ääretasa täis sadanud) ja lasime vastuvoolu edasi. Sealt kus estuaari raames jõgi väiksemaks hargneb läksime sisse sellisest harust, mille lõpus on kolm järve. Seal sõitsime metsa alla umbes puusade sügavuses vees. Päris-päris metsa vahel, õitsevad puud ümberringi. Samal ajal sadas muidugi padukat ja pilti teha ei saanud. Isegi mitte seebikaga – oli liiga pime ja välguga jäid peale ainult vihmapiisad.
Agaseda annab ette kujutada – haraliste juurte otsas puud, mis pole veel tüve alguseni vees, nende otsas otse pea kohal kollased ja valged ja roosad hästi lõhnavad õied. Kohati on paadi jaoks nii vähe ruumi, et aerude asemel peab seda kätega edasi lükkama. Sõitsime esimese järveni ja siis tagasi. Tagasitee oli pärivoolu, nii et kõik puhkasid peamiselt oma väsinud käsi ja nautisid vaadet. Vihm oli ka üle jäänud. Kuigi ma linde eriti pildile ei saanud, klõpsisin maastikku. Mõnel fotol sai isegi horisont horisontaalselt ja puha (olen endale üsna pahane et sellest nii-nii ilusast kohast korralikke pilte ei saanud. Vastuvool ja vihm, noh).
Tagasitee võttis poole vähem aega kui minek (4,5 ja natuke üle 2 h siis), üks ots 14 km. Ma ei tea, kas 14km pärisoolu 2 tunniga on hea või halb saavutus, aga lõpuks olid käed ikka üpris väsinud.
Küll aga sain aru Su soovist vee peale matkama minna. Tõesti tore.
Selleks ajaks kui autosse saime oli kell juba pool seitse. Häbi küll. Alates lõunapausist tegelesin põdemisega, et nii nõmedalt K peab üksi asjad üles panema (ja seda Fi väikese autoga), aga ma ei saanud ka mitte midagi teha, et asju kiiremini toimuma panna.
Autos said kõik edale pappkastist rebitud tükid istumise alla, sest olime tõesti täiega tilkuvad. Koju jõudes oli täpselt tund, et me J-ga süüa ja kuivatada saaks. Sel ajal panin laualambi alla fotoka kuivama (ta oli suurema osa ajast küll plastmassist ämbris kuivas aga ikkagi..) ja keetsin joostes kohvi samal ajal pesin ja närisin võileiba ning pakkisin asju. Siis läksime valguspüügile ja saatsin K koju magama. Kell on pool kümme ja mu käed värisevad lihasväsimusest ja uni on, ootan veel tunni ja laen sel ajal pildud arvutisse ning siis lähen tuttu. Vähemalt enam ei saja.
19 juuli, esmaspäev
parim meetod tuju üleval hoida on pidevalt tegutseda-tegutseda-tegutseda. Pesin pesu. Pole juba mitu nädalat saanud kontoris kuumas vees ja päris masinas pesta ja kõik on nii koledaks läinud. Aga nüüd saan varsti omale tekikoti ja O vanad püksid.
Ja käisin päris esimest korda üksi metsas. See oli nii üllatav ja ootamatu. Et kui ma metsa lähen, siis ma olengi seal üksi. Pole kedagi ees rada tegemas ega järele ootamas ega vett pakkumas. Mitte, et mul oleks probleem üksi metsas käimisega. Mulle meeldib metsas üksi. Aga siinses metsas ma lihtsalt pole seni päris üksi käinud. Tore seltskond on nagu osa vihmametsast mu jaoks.
Pole päris kindel, kas sudan kõiki kohti ise üles leida. Eks võtan aega ja viitsimist ja hakkan lihtsalt sihitult hulkuma, kuni ka enda jaoks mõned päris oma kohad leian.
Need saapad, mis eile leidsime – olid head küll. Selle hetkeni, kui mõnesaja meetri pärast mõlemil tallad alt ära kukkusid. See kumm, millest tallad valatud on, lihtsalt muutus jalulaadseks ja pudenes alt ära. Tagasi ei tahtnud minna ja tegin retke sisetaldadel. Kuni millelegi ohtlikule otsa ei astu, polegi nagu metsa all viga. Aga tee peal kõndida on nagu paljalalu.
Nii et võtsin paelad pealt ära ja saapad rändasid prükki.
Nii et nii mõneski mõttes olen alles esimest korda siin.
Täna ka ei ole valguspüüki. B viis auto parandusse ja F otsustas, et lihtsam on, kui valgust ei püüa. Homme J-ga läheme ikkagi. Aga nii mitu ööd ja päeva järjest vaba olla on jube naljakas. Päeval kiirustame hirmsasti et kõik vajalikud ja toredad asjad päeval tehtud saaks, ja siis 5 paiku öeldakse, et valguspüüki pole ja on veel terve õhtu jätkata toredate asjadega.
Francois näitas mulle oma röövikuid. Ühtedest tegin juba pilti, ülejäänutest teen homme valgemas. Rääkis et nägi eile kaks korda tapiiri. Ühe korra jooksis loom ära, teisel korral jalutas rahulikult risti üle tee.
(ma nägin täna meilt kullakaevanduse poole 100m kaugusel tinamut. Polnudki varem teda näinud. Tuvisuurune ja hallikaspruun. Tegin pilti ka, aga teravustasin otse tema taha…) Francois-il on eriti šeff fotokott. Seljakotil võtad lukuga esimese külje maha ja seal on piki selga koht fotoka jaoks ja koht ühele-kahele objektiivile.
Ja õhtuks kutsus ta meid Kuldariga dringile. Arvan et jätan sel korral joomise osa vahele :)
Õhtul:
Tal oli see sama raamat. Olevat hea raamat ja selle autor olevat ka kusagil siin töötand kusagil. Aga täna oli ta hoopis Cacaos olnud, kus nad temaga kokku said.
Uued teadmised – siin on palju-palju piraajasid, kes maitsevat hästi ja inimest ei puutu (kui sa just ei veritse)
Cacaos on loss. Selle ehitas üks murtud südamega prantslane u 20 aastat tagasi.
Raamat – Randoneés en Guyane (Philippe Bore)
parim meetod tuju üleval hoida on pidevalt tegutseda-tegutseda-tegutseda. Pesin pesu. Pole juba mitu nädalat saanud kontoris kuumas vees ja päris masinas pesta ja kõik on nii koledaks läinud. Aga nüüd saan varsti omale tekikoti ja O vanad püksid.
Ja käisin päris esimest korda üksi metsas. See oli nii üllatav ja ootamatu. Et kui ma metsa lähen, siis ma olengi seal üksi. Pole kedagi ees rada tegemas ega järele ootamas ega vett pakkumas. Mitte, et mul oleks probleem üksi metsas käimisega. Mulle meeldib metsas üksi. Aga siinses metsas ma lihtsalt pole seni päris üksi käinud. Tore seltskond on nagu osa vihmametsast mu jaoks.
Pole päris kindel, kas sudan kõiki kohti ise üles leida. Eks võtan aega ja viitsimist ja hakkan lihtsalt sihitult hulkuma, kuni ka enda jaoks mõned päris oma kohad leian.
Need saapad, mis eile leidsime – olid head küll. Selle hetkeni, kui mõnesaja meetri pärast mõlemil tallad alt ära kukkusid. See kumm, millest tallad valatud on, lihtsalt muutus jalulaadseks ja pudenes alt ära. Tagasi ei tahtnud minna ja tegin retke sisetaldadel. Kuni millelegi ohtlikule otsa ei astu, polegi nagu metsa all viga. Aga tee peal kõndida on nagu paljalalu.
Nii et võtsin paelad pealt ära ja saapad rändasid prükki.
Nii et nii mõneski mõttes olen alles esimest korda siin.
Täna ka ei ole valguspüüki. B viis auto parandusse ja F otsustas, et lihtsam on, kui valgust ei püüa. Homme J-ga läheme ikkagi. Aga nii mitu ööd ja päeva järjest vaba olla on jube naljakas. Päeval kiirustame hirmsasti et kõik vajalikud ja toredad asjad päeval tehtud saaks, ja siis 5 paiku öeldakse, et valguspüüki pole ja on veel terve õhtu jätkata toredate asjadega.
Francois näitas mulle oma röövikuid. Ühtedest tegin juba pilti, ülejäänutest teen homme valgemas. Rääkis et nägi eile kaks korda tapiiri. Ühe korra jooksis loom ära, teisel korral jalutas rahulikult risti üle tee.
(ma nägin täna meilt kullakaevanduse poole 100m kaugusel tinamut. Polnudki varem teda näinud. Tuvisuurune ja hallikaspruun. Tegin pilti ka, aga teravustasin otse tema taha…) Francois-il on eriti šeff fotokott. Seljakotil võtad lukuga esimese külje maha ja seal on piki selga koht fotoka jaoks ja koht ühele-kahele objektiivile.
Ja õhtuks kutsus ta meid Kuldariga dringile. Arvan et jätan sel korral joomise osa vahele :)
Õhtul:
Tal oli see sama raamat. Olevat hea raamat ja selle autor olevat ka kusagil siin töötand kusagil. Aga täna oli ta hoopis Cacaos olnud, kus nad temaga kokku said.
Uued teadmised – siin on palju-palju piraajasid, kes maitsevat hästi ja inimest ei puutu (kui sa just ei veritse)
Cacaos on loss. Selle ehitas üks murtud südamega prantslane u 20 aastat tagasi.
Raamat – Randoneés en Guyane (Philippe Bore)
18 juuli, pühapäev
viisime täna O lennujaama, nii et päev oli ettemääratult ebaõnnestunud. Head asjad, mis tavaliselt töötasid, ei tulnud kuidagi õigesti välja, pannkoogid panid kõhu valutama ja reastoran oli imelik ja vaikus oli imelik ja see ootamine ja..
Vedasime hommikul valguspüügiasjad õuele alles seitsmeks ja pärast seda ma magama ei läinudki. Olin öösel 4 tundi voodis magamas käinud ja rohkemaks ei tundnud vajadust. Palju tähtsam oli kohal olla.
Linnast koju jõudes teatas F et õhtul valguspüüki polegi (see on hea uudis) ja et homme viib auto parandusse (see on ka hea uudis) ning et võibolla üürib teise auto (endiselt hea), ning et tuleb läbi töötada 6 tonni desmodiumit (paha-paha).
See et õhtu vaba oli, polnud ka tegelikult kuigi hea, sest mul oli ju vaja millegagi kurbi mõtteid mujale ajada. Nii et jalutasin fotokat. Vaatasime lendavaid tuukaneid. Pilti loomulikult ei teinud. Mul on päriselt ka millimeetreid juurde vaja.. mis ma neist siluettidest klõpsin.
Kõndisin uhkelt punase võtmekesega generaatorite vahet. Ja siis kui K sisse kolis, tuulasime läbi siia jäetud varasemate olijate varanduse. O polnud seda isegi puudutanud, mis sest, et see oli tema riiulis (ja ausalt, halvasti tegid).
Saak:
Prantsuse-inglise ja vastupidi sõnaraamat.
Prantsusekeelne Guiaana-raamat. Tõeliselt asjalik!
Superhead matkasaapad numbrile 42.5. arvan, et panen vatti ninna ja hakkan ise kandma.
Punasetriibuline tekikott ja üsna puhas aluslina (mõelda, kui kasulik leid!;)
Suur silikageeli kott.
Ja loomulikult palju igasugu riideid, kaasaarvatud töökindad, vihmajoped ja mida kõike.
‘päris’ maailmas ei oskaks sellist kolahunnikud kuidagi hinnata, aga kui sulle keset vihmametsa langeb sülle suur kott silikageeli ja matkasaapad ja raamat! Siis ei saa ju elult küll rohkem tahta.
Panin silikageeli pannile soenema, hakkan selle säras oma objektiive ravima.
Muidu on viimased päevad olnud öised – kaks inimest püüavad valgust, kolmas saab alektriseerida ja puhata. Nii francois kui Jonathan on osutunud tõeliselt toredateks ja asjalikeks. Viimane sai hakkama ka suure üllatusega ja otsustas hakata hommikuni valguspüükidel olla. Mis on ju temast nii tubli.
Ainult natuke kahju liblikatest, kes linalt maha raputatakse alles esimeste päikesekiirte ajal, nii et neil polegi võimalust enne uut päeva kuhugi minna.
Reedel tuli F ja oli R-I sünnipäev. Sõime kooki ja saime kingitusi (meie ka:). O otsustas mind koju väljamagama jätta ja läks minu asemel valgust püüdma. Kahju, et ma kaasa ei läinud.
Selline elukene siis.
Arvan, et hakkan nüüd jälle rohkem kirjutama, kirjutan tagasi kõigile, kes juba kuu aega kirja ootavad, teen rohkem pilti ja olen üldse tublim.
Luban, et olen nüüd hästi-hästi tubli.
viisime täna O lennujaama, nii et päev oli ettemääratult ebaõnnestunud. Head asjad, mis tavaliselt töötasid, ei tulnud kuidagi õigesti välja, pannkoogid panid kõhu valutama ja reastoran oli imelik ja vaikus oli imelik ja see ootamine ja..
Vedasime hommikul valguspüügiasjad õuele alles seitsmeks ja pärast seda ma magama ei läinudki. Olin öösel 4 tundi voodis magamas käinud ja rohkemaks ei tundnud vajadust. Palju tähtsam oli kohal olla.
Linnast koju jõudes teatas F et õhtul valguspüüki polegi (see on hea uudis) ja et homme viib auto parandusse (see on ka hea uudis) ning et võibolla üürib teise auto (endiselt hea), ning et tuleb läbi töötada 6 tonni desmodiumit (paha-paha).
See et õhtu vaba oli, polnud ka tegelikult kuigi hea, sest mul oli ju vaja millegagi kurbi mõtteid mujale ajada. Nii et jalutasin fotokat. Vaatasime lendavaid tuukaneid. Pilti loomulikult ei teinud. Mul on päriselt ka millimeetreid juurde vaja.. mis ma neist siluettidest klõpsin.
Kõndisin uhkelt punase võtmekesega generaatorite vahet. Ja siis kui K sisse kolis, tuulasime läbi siia jäetud varasemate olijate varanduse. O polnud seda isegi puudutanud, mis sest, et see oli tema riiulis (ja ausalt, halvasti tegid).
Saak:
Prantsuse-inglise ja vastupidi sõnaraamat.
Prantsusekeelne Guiaana-raamat. Tõeliselt asjalik!
Superhead matkasaapad numbrile 42.5. arvan, et panen vatti ninna ja hakkan ise kandma.
Punasetriibuline tekikott ja üsna puhas aluslina (mõelda, kui kasulik leid!;)
Suur silikageeli kott.
Ja loomulikult palju igasugu riideid, kaasaarvatud töökindad, vihmajoped ja mida kõike.
‘päris’ maailmas ei oskaks sellist kolahunnikud kuidagi hinnata, aga kui sulle keset vihmametsa langeb sülle suur kott silikageeli ja matkasaapad ja raamat! Siis ei saa ju elult küll rohkem tahta.
Panin silikageeli pannile soenema, hakkan selle säras oma objektiive ravima.
Muidu on viimased päevad olnud öised – kaks inimest püüavad valgust, kolmas saab alektriseerida ja puhata. Nii francois kui Jonathan on osutunud tõeliselt toredateks ja asjalikeks. Viimane sai hakkama ka suure üllatusega ja otsustas hakata hommikuni valguspüükidel olla. Mis on ju temast nii tubli.
Ainult natuke kahju liblikatest, kes linalt maha raputatakse alles esimeste päikesekiirte ajal, nii et neil polegi võimalust enne uut päeva kuhugi minna.
Reedel tuli F ja oli R-I sünnipäev. Sõime kooki ja saime kingitusi (meie ka:). O otsustas mind koju väljamagama jätta ja läks minu asemel valgust püüdma. Kahju, et ma kaasa ei läinud.
Selline elukene siis.
Arvan, et hakkan nüüd jälle rohkem kirjutama, kirjutan tagasi kõigile, kes juba kuu aega kirja ootavad, teen rohkem pilti ja olen üldse tublim.
Luban, et olen nüüd hästi-hästi tubli.
17 07 2010, laupäev
on inimesi, kes lihtsalt oma olemasoluga teevad su elu väärtuslikuks. See polegi tähtis kjui kaugel nad on, või kas toimub tihe läbikäimine. lihtsalt see, et nad on, et nad on maailma kõige fantastilisemad ja sügavamad ja õigemad, annab nii palju innustust ja jõudu.
Ühritan ise kas või natukenegi Teie vääriline olla.
(et siis, Kata, aitähh toreda kirja eest:)
on inimesi, kes lihtsalt oma olemasoluga teevad su elu väärtuslikuks. See polegi tähtis kjui kaugel nad on, või kas toimub tihe läbikäimine. lihtsalt see, et nad on, et nad on maailma kõige fantastilisemad ja sügavamad ja õigemad, annab nii palju innustust ja jõudu.
Ühritan ise kas või natukenegi Teie vääriline olla.
(et siis, Kata, aitähh toreda kirja eest:)
15072010, neljapäev
olime öösel pirukat vedades niigi porise õue veelgi porisemaks kündnud. Nii et kui veeämbri ja munakausiga edasi-tagasi jalutlesin, libastusin mitu korda. Sel korral, kui munad käes olid, kukkusin suisa põlvili,m nii et pooled munad läksid ilmataadile annetuseks.
et Ol oli vaja oma riided putaks saada kuid pesumaja oli Ri poolt okupeeritud ja meil kõigil oli vaja bensiini ööpüükideks ja kanadel oli vaja toitu ning mul oli minigl vedral põhjusel lootusrikas tunne oma paki suhtes (ütlen juba etteruttavalt ära, et tunne oli vale), sõitsime ennelõunal linna.
Linnasõit pon suur ettevõtmine, sest kõik soovijad tuleb ära odata ja peale korjata. Isegi kui kõik soovijad on samas keeles ja ajaskaalas suhtleva,d tähendab see siiski paratamatult üksteise taga ootamist. Veel rohkem saab oodata siis, kui tuleb enne linnaminekut läbi suhelda ka kõik teise.d mine küsi R-ilt kus on D. keegi ei tea, kus on D, ehk seal. Mine ütle seda teistele (keelebarjäär, noh). Mine tagasi Ri juurde, sest unustasid küsida, kas ta midagi poest soovib. Pakkige kõik autosse ja sõitke D-d otsima. Mine küsi Dlt kas ta midagi poest soovib. D ütleb, et ta tahab taimed kuivama saata. Minge tagasi laagrisse et peale võtta taimed.
Samal ajal tiksub kell halastamatult lõuna poole, mis tähendab et kõik asjad pannakse mitmeks tunniks kinni.
Saime siiski õigeks ajaks poodi ja postkontorisse, et teada saada, et pakki pole. Oeh.
Kui asjad aetud ja ootasime veel vaid pesumasina taga, tuli päästev mõtejäätist sööma minna. Suures erutuses ja jäätiseootuses jooksin kontoriuksest älja ja otse vastu kivist rõduäärt ja purustasin selle vastu oma väikese varba. Esimesel hetkel hakkas lihtsalt küüne nurgast verd immitsema, aga selleks ajaks kui glacier’I olime jõudnud, oli varvas jube valus ja paistes ja veel valusam. Punane ka. õnneks siiski mitte tumeisinine.
Pean tunnistama, et ma ei nautinud eriti seda jäätisega kojujalutamist. Kuigi olid kõik eeldused – hea jäätis ja veel parem seltskond ja mõistlik ilm.
Pesu valmis, tulime ära.
Väga suurt vaimustust trenni teha polnud, varvas on ikka tõeliselt paistes ja valus.passisin niisama rõdul koolibriisid ja mölisesin, kuni oli aeg valguast püüdma minna.
Võtsime targu pesumaja ‘hea’ generaatori, et täna öösel ometi mingeid jamasid poleks.
Noh, esimene jama oli muidugi see, et ‘augu’, kus täna öösel tegutseme, varjualune oli termiitidest nii läbi puretud, et varises presentkatuse all kokku. Kui paar nädalat tagasi majadeparandamine plaanis oli, ütles O et seda ta alles sügisel ehitas. Nii et me vaatasime Kga eemalt et maja on tõepoolest püsti, ja ei hakanud seda näperdama. Järele mõeldes äärmiselt rumal otsus.
Nii et tõin nööri ja matšeete, O hakkas maja ehitama, mina kaadervärke üles seadma. Enne pimedat sai generaator käima… ja siis hakkas jälle üleüldine jama.
Kui pirnid korraga sisse panna, ei hakka tööle. Kui pirnid ükshaaval sisse panna, sureb välja. Kohendaime juhtmeid ja sendeid ja kõike-kõike, aga ei midagi. Hea generaator ei osutnud siiski piisavalt heaks.
O läks järgmise järele, mina istusin pimedas ja vaatasin tähti. Neid on siin nii palju ja nad on hoopis teise nurga all kui kodus.
Valgustuse saime tööle alles vahetult enne seda, kui oli aeg J kohale tuua. Ja me tõesti ei saanud sinna midagi parata. Kui esimene generaator oleks töötand, oleks asi korras olnud juba enne seitset.
Ja nüüd ma siis istun, jalg laua peal, ja kirjutan siin. Võtsin ekstra selleks otstarbeks arvuti kaasa ja puha. Selleks,e t kirjutada mitte selleks et jalga valutada.
Kuigi varba luu tundub pigem korras olevat, on midagi seal ikka tõsiselt viga saanud. Kui parasjagu rahulikult jalg üleval istuda on kohati võimali isegi valust mööda vaadata. aga igasugust ringitrampimist tundub täna rohkem olevat, kui võimalusi istuda.
olime öösel pirukat vedades niigi porise õue veelgi porisemaks kündnud. Nii et kui veeämbri ja munakausiga edasi-tagasi jalutlesin, libastusin mitu korda. Sel korral, kui munad käes olid, kukkusin suisa põlvili,m nii et pooled munad läksid ilmataadile annetuseks.
et Ol oli vaja oma riided putaks saada kuid pesumaja oli Ri poolt okupeeritud ja meil kõigil oli vaja bensiini ööpüükideks ja kanadel oli vaja toitu ning mul oli minigl vedral põhjusel lootusrikas tunne oma paki suhtes (ütlen juba etteruttavalt ära, et tunne oli vale), sõitsime ennelõunal linna.
Linnasõit pon suur ettevõtmine, sest kõik soovijad tuleb ära odata ja peale korjata. Isegi kui kõik soovijad on samas keeles ja ajaskaalas suhtleva,d tähendab see siiski paratamatult üksteise taga ootamist. Veel rohkem saab oodata siis, kui tuleb enne linnaminekut läbi suhelda ka kõik teise.d mine küsi R-ilt kus on D. keegi ei tea, kus on D, ehk seal. Mine ütle seda teistele (keelebarjäär, noh). Mine tagasi Ri juurde, sest unustasid küsida, kas ta midagi poest soovib. Pakkige kõik autosse ja sõitke D-d otsima. Mine küsi Dlt kas ta midagi poest soovib. D ütleb, et ta tahab taimed kuivama saata. Minge tagasi laagrisse et peale võtta taimed.
Samal ajal tiksub kell halastamatult lõuna poole, mis tähendab et kõik asjad pannakse mitmeks tunniks kinni.
Saime siiski õigeks ajaks poodi ja postkontorisse, et teada saada, et pakki pole. Oeh.
Kui asjad aetud ja ootasime veel vaid pesumasina taga, tuli päästev mõtejäätist sööma minna. Suures erutuses ja jäätiseootuses jooksin kontoriuksest älja ja otse vastu kivist rõduäärt ja purustasin selle vastu oma väikese varba. Esimesel hetkel hakkas lihtsalt küüne nurgast verd immitsema, aga selleks ajaks kui glacier’I olime jõudnud, oli varvas jube valus ja paistes ja veel valusam. Punane ka. õnneks siiski mitte tumeisinine.
Pean tunnistama, et ma ei nautinud eriti seda jäätisega kojujalutamist. Kuigi olid kõik eeldused – hea jäätis ja veel parem seltskond ja mõistlik ilm.
Pesu valmis, tulime ära.
Väga suurt vaimustust trenni teha polnud, varvas on ikka tõeliselt paistes ja valus.passisin niisama rõdul koolibriisid ja mölisesin, kuni oli aeg valguast püüdma minna.
Võtsime targu pesumaja ‘hea’ generaatori, et täna öösel ometi mingeid jamasid poleks.
Noh, esimene jama oli muidugi see, et ‘augu’, kus täna öösel tegutseme, varjualune oli termiitidest nii läbi puretud, et varises presentkatuse all kokku. Kui paar nädalat tagasi majadeparandamine plaanis oli, ütles O et seda ta alles sügisel ehitas. Nii et me vaatasime Kga eemalt et maja on tõepoolest püsti, ja ei hakanud seda näperdama. Järele mõeldes äärmiselt rumal otsus.
Nii et tõin nööri ja matšeete, O hakkas maja ehitama, mina kaadervärke üles seadma. Enne pimedat sai generaator käima… ja siis hakkas jälle üleüldine jama.
Kui pirnid korraga sisse panna, ei hakka tööle. Kui pirnid ükshaaval sisse panna, sureb välja. Kohendaime juhtmeid ja sendeid ja kõike-kõike, aga ei midagi. Hea generaator ei osutnud siiski piisavalt heaks.
O läks järgmise järele, mina istusin pimedas ja vaatasin tähti. Neid on siin nii palju ja nad on hoopis teise nurga all kui kodus.
Valgustuse saime tööle alles vahetult enne seda, kui oli aeg J kohale tuua. Ja me tõesti ei saanud sinna midagi parata. Kui esimene generaator oleks töötand, oleks asi korras olnud juba enne seitset.
Ja nüüd ma siis istun, jalg laua peal, ja kirjutan siin. Võtsin ekstra selleks otstarbeks arvuti kaasa ja puha. Selleks,e t kirjutada mitte selleks et jalga valutada.
Kuigi varba luu tundub pigem korras olevat, on midagi seal ikka tõsiselt viga saanud. Kui parasjagu rahulikult jalg üleval istuda on kohati võimali isegi valust mööda vaadata. aga igasugust ringitrampimist tundub täna rohkem olevat, kui võimalusi istuda.
14 juuli 2010
juba mitu päeva pn keha katnud väikesed vastikud sügelevad punnid. Olen üsna kindel, et need on mingi loomakese tekitatud, aga pole seni kedagi ‘teolt tabanud’ ehk elab riiete sees. Ehk on liiga väikene ja tuba ja ilm liiga pime.
Olen punnidega täiesti ruutsentimeeter ruutsentimeetri haaval kaetud.
Niisiis andis O mulle antihistamiinikumi, et vähemalt sügelustki vähemaks saada. Selle tulemusena olin terve päeva unelev ja aeglane. Nagu laisik.
Õhtuks hakkas rohu mõju üle minema, ja olin valguspüügil ekstraergas. Tegime seda Francois’le, väikesele habemega prantsuse mehele, kes tundub üsna tark ja tore olevat. Det klient omn kuningas, vedasime piruka nööriga ‘levikoha’ juurde. See on üsna järsul tõusul, järsul kurvil, allamäge… kui oleks sadanud, oleks see sõit üsna hirmus olnud. Õnneks ainult tibutas (et siis ei sadanud:).
Panime Kga kahekesi asjad üles…. Ja generaator ei tahtnud sugugi töötada. Tundub olevat mingi üleüldine masinate allaandmiseperiood. Kõigepealt ei läinud käima, siis suri välja. Lõpuks pirne ükshaaval vooluringi ühendades saime kuidagi generaatori töötama. Aga öö jooksul olevat ta ennast veel minu-minu korda välja lülitanud. Francois arvas, et asi on madalas õlitasemes, aga sellega tundus nagu kõik korras olevat. Ei teagi.
Tegelikult jäin pooleli sinna, et saime valguspüügiasjad toimima, vihma tibutas, katusealust polnud, nii et K ronis ühte autosse magama ja mina teise lugema. Siis jalutas meist mööda D. lamp peas, vihmavari ja matšeete kaasas. Istus otse lina vastu, helistas vahetpidamata (levikoht ikkagi), siis kuulas muusikat. Ei öelnud meile midagi, lihtsalt tuli sinna ja istus. Juba kaheksast tulid ka francois ja ta kaaslased – teine väike habemega prantslane, ja üks suure kõhu ja koleda maikasärgiga ahelsuitsetav vanamees ja vist viimase poeg, kergete väärarengutega poiss, kes aga vaimselt korras ja äärmiselt liblikateadlik oli. Vaatasid natuke aega lina ja lubasid peale õhtusööki tagasi tulla.
Kuskil südaöö paiku nad tulidki ja saatsid meid ära koju magama lepinguga, et tuleme enne päikesetõusu tagasi. D aga leidis, et tema peab veel tööd tegema ja jäi tuld valvama. Eks kuidagi tuleb oma eksistents välja teenida.
Hommikuks oli valgust püüdmas vaid F ise. Vagas autos ja oli üsna õnetu halvasti valitud koha üle. Lina oli tõepoolest haledalt tühi. Mees istus ja suitsetas ja vaatas tühjusesse ning otsustas siis, et homme öösel ta magab.
Meile tegi see asja selles mõttes lihtsamaks, et järgmisel ööl saime vaid ühte valgust korraga püüda – muidu oleksime pirukat nööriga järel vedama ja asjadel silma peal hoidma kahes kohas korraga nii Fi kui J juures. Mis poleks iseenesest probleem – üks inimene ühte kohta valvama jätta… aga töötavaid autosid on meil ju vähem kui tööjõudu. Ilma autota ei tea kus öösel passida pole ehk kuigi tore. Lisaks ab see ka eelduse tööjõule – peab oskama autoga midagi ette võtta. Ja et pirukas liigub ainult Fi auto tirimise abil, peab asjade transpordis suisa kaks autojuhti osalema.
Sellised logistilised probleemid siis.
Francois aitas meil asjad kokku pakkida ja sõitsime koos tagasi. Mees oli üsna hämmingus meie robustsetest autoliigutamismetoditest. Arvan, et üsna hea meetod on isegi neist vähestest olemasolevatest klientidest lahti saada, pannes neid kohmetusse olukorda kus nad peavad tõukama varustust täis pirukat ülesmäge koos kahe kõhna idaeurooplasega.
Kuigi koju jõudsime alles enne seitset, olin öösel (voodis!) ligi 5 tundi maganud. Veider.
juba mitu päeva pn keha katnud väikesed vastikud sügelevad punnid. Olen üsna kindel, et need on mingi loomakese tekitatud, aga pole seni kedagi ‘teolt tabanud’ ehk elab riiete sees. Ehk on liiga väikene ja tuba ja ilm liiga pime.
Olen punnidega täiesti ruutsentimeeter ruutsentimeetri haaval kaetud.
Niisiis andis O mulle antihistamiinikumi, et vähemalt sügelustki vähemaks saada. Selle tulemusena olin terve päeva unelev ja aeglane. Nagu laisik.
Õhtuks hakkas rohu mõju üle minema, ja olin valguspüügil ekstraergas. Tegime seda Francois’le, väikesele habemega prantsuse mehele, kes tundub üsna tark ja tore olevat. Det klient omn kuningas, vedasime piruka nööriga ‘levikoha’ juurde. See on üsna järsul tõusul, järsul kurvil, allamäge… kui oleks sadanud, oleks see sõit üsna hirmus olnud. Õnneks ainult tibutas (et siis ei sadanud:).
Panime Kga kahekesi asjad üles…. Ja generaator ei tahtnud sugugi töötada. Tundub olevat mingi üleüldine masinate allaandmiseperiood. Kõigepealt ei läinud käima, siis suri välja. Lõpuks pirne ükshaaval vooluringi ühendades saime kuidagi generaatori töötama. Aga öö jooksul olevat ta ennast veel minu-minu korda välja lülitanud. Francois arvas, et asi on madalas õlitasemes, aga sellega tundus nagu kõik korras olevat. Ei teagi.
Tegelikult jäin pooleli sinna, et saime valguspüügiasjad toimima, vihma tibutas, katusealust polnud, nii et K ronis ühte autosse magama ja mina teise lugema. Siis jalutas meist mööda D. lamp peas, vihmavari ja matšeete kaasas. Istus otse lina vastu, helistas vahetpidamata (levikoht ikkagi), siis kuulas muusikat. Ei öelnud meile midagi, lihtsalt tuli sinna ja istus. Juba kaheksast tulid ka francois ja ta kaaslased – teine väike habemega prantslane, ja üks suure kõhu ja koleda maikasärgiga ahelsuitsetav vanamees ja vist viimase poeg, kergete väärarengutega poiss, kes aga vaimselt korras ja äärmiselt liblikateadlik oli. Vaatasid natuke aega lina ja lubasid peale õhtusööki tagasi tulla.
Kuskil südaöö paiku nad tulidki ja saatsid meid ära koju magama lepinguga, et tuleme enne päikesetõusu tagasi. D aga leidis, et tema peab veel tööd tegema ja jäi tuld valvama. Eks kuidagi tuleb oma eksistents välja teenida.
Hommikuks oli valgust püüdmas vaid F ise. Vagas autos ja oli üsna õnetu halvasti valitud koha üle. Lina oli tõepoolest haledalt tühi. Mees istus ja suitsetas ja vaatas tühjusesse ning otsustas siis, et homme öösel ta magab.
Meile tegi see asja selles mõttes lihtsamaks, et järgmisel ööl saime vaid ühte valgust korraga püüda – muidu oleksime pirukat nööriga järel vedama ja asjadel silma peal hoidma kahes kohas korraga nii Fi kui J juures. Mis poleks iseenesest probleem – üks inimene ühte kohta valvama jätta… aga töötavaid autosid on meil ju vähem kui tööjõudu. Ilma autota ei tea kus öösel passida pole ehk kuigi tore. Lisaks ab see ka eelduse tööjõule – peab oskama autoga midagi ette võtta. Ja et pirukas liigub ainult Fi auto tirimise abil, peab asjade transpordis suisa kaks autojuhti osalema.
Sellised logistilised probleemid siis.
Francois aitas meil asjad kokku pakkida ja sõitsime koos tagasi. Mees oli üsna hämmingus meie robustsetest autoliigutamismetoditest. Arvan, et üsna hea meetod on isegi neist vähestest olemasolevatest klientidest lahti saada, pannes neid kohmetusse olukorda kus nad peavad tõukama varustust täis pirukat ülesmäge koos kahe kõhna idaeurooplasega.
Kuigi koju jõudsime alles enne seitset, olin öösel (voodis!) ligi 5 tundi maganud. Veider.
13 juuli, teisipäev
et olime õhtul valgust püüdnud, keelas O mul töö tegemise eile ära. Kuigi tegelikult olin juba kahest magama saanud ja tavalisel ajal püsti. Nii et sel ajal kui nad d-ga puid langetasid (võtsid kogemata maha puu, mille otsas oli laisik...) ja taimi kogusid, marineerisin mina kodus liha, koristasin, keeleõppisin ja tegin muid teisejärgulisi asju.
Lõunapaiku üritasin ikkagi selle lisatunni, mis öösel puudu jäi, tasa magada. Just sel ajal tuli B oma lastekarjaga Fi maja vannituba parandama ja meie pirukale pai teema. Kogu selle aja koerad klähvisid, nii et hoopis pikutasin niisama. Kui samal ajal silmi kinni hoida, on see peaaegu nagu magamine.
Ja õhtul oli filmiõhtu. Vaatasime jutti 2 filmi. Sest mul on kõvaketas täis samas ja enne vaatamist ju filme kustutama ei kipu.
Täna korjasime solgikraavitaime. Selleks, et saada 1.5kg kui8va taime peab teda kraavist välja tirimu umbes 20kg. Vähemalt oli hetkel kuivatis kõige selle jaoks ruumi.
Pärastlõunal käisime O ja J-ga orkestrikoopas arahniide otsimas. Mõned koopakilgid seal ka olid, aga kõik olid nii kättesaamatud. Poisid lubasid homme õhtul-öösel tagasi minna. Et äkki pimedas…
Kui tagasi jõudes mehed täiesti-täiesti läbihigistunud olid ja J nägi välja nagu tal kopsud kohe kokku hakkaks langema, oli ikka veider küll. Suitsetajad ikka loodusesse ei sobi.
Õhtul oleks pidanud saabuma Francois prantsusmaalt ja oleksime pidanud temaga juba samal õhtul koos valget lina passima. Paar päeva enne oli D öelnud et F oli öelnud, et me ei pea teda lennujaamast ära tooma. Seda, et F ühtlasi ütles, et inimene tuleb veidi hiljem, loomulikult ei mainitud. Igatahes, poisid panid tee äärge generaatori undama ja jäid ootama, millal tuleb keegi sealt loomi püüdma. Kaheksaks polnud veel kedagi meile tulnud. Käisime siis närviliselt pr F-I kiäest päerimas, et kas kõik on ikka nii nagu peab. Tema polnud midaig kuulnud sellest, et inimest EI pea üles korjama.
Üleüldine paanikaosakond.
Lõpuks helistati File kes ütles, et jajah, ta tule bkunagi hiljem, ei pea muretsema. Ja seda polnud ta isegi majapidajannale ega oma naisele öelnud! Saatis lihtsalt Dle sõnumi, ja too unustas pooel selle sisust edasi anda.
Tegelased tulid üsna varsti. Mina olin kodus, südaööst tulid ka k&o magama, ja läksid hommikul asju maha võtma.
Elekter käib nii tihti ära, et ei viitsi enam seda iga korda maindagi. Probleem on Ri ja D majades, mille elektrisüsteemid on keegi osavnäpp ise iidsel ajal ehitanud. Nii et isegi kui parasjagu seal tarbijaid taga pole, on elektrikulu ikka vähemalt 500w.
et olime õhtul valgust püüdnud, keelas O mul töö tegemise eile ära. Kuigi tegelikult olin juba kahest magama saanud ja tavalisel ajal püsti. Nii et sel ajal kui nad d-ga puid langetasid (võtsid kogemata maha puu, mille otsas oli laisik...) ja taimi kogusid, marineerisin mina kodus liha, koristasin, keeleõppisin ja tegin muid teisejärgulisi asju.
Lõunapaiku üritasin ikkagi selle lisatunni, mis öösel puudu jäi, tasa magada. Just sel ajal tuli B oma lastekarjaga Fi maja vannituba parandama ja meie pirukale pai teema. Kogu selle aja koerad klähvisid, nii et hoopis pikutasin niisama. Kui samal ajal silmi kinni hoida, on see peaaegu nagu magamine.
Ja õhtul oli filmiõhtu. Vaatasime jutti 2 filmi. Sest mul on kõvaketas täis samas ja enne vaatamist ju filme kustutama ei kipu.
Täna korjasime solgikraavitaime. Selleks, et saada 1.5kg kui8va taime peab teda kraavist välja tirimu umbes 20kg. Vähemalt oli hetkel kuivatis kõige selle jaoks ruumi.
Pärastlõunal käisime O ja J-ga orkestrikoopas arahniide otsimas. Mõned koopakilgid seal ka olid, aga kõik olid nii kättesaamatud. Poisid lubasid homme õhtul-öösel tagasi minna. Et äkki pimedas…
Kui tagasi jõudes mehed täiesti-täiesti läbihigistunud olid ja J nägi välja nagu tal kopsud kohe kokku hakkaks langema, oli ikka veider küll. Suitsetajad ikka loodusesse ei sobi.
Õhtul oleks pidanud saabuma Francois prantsusmaalt ja oleksime pidanud temaga juba samal õhtul koos valget lina passima. Paar päeva enne oli D öelnud et F oli öelnud, et me ei pea teda lennujaamast ära tooma. Seda, et F ühtlasi ütles, et inimene tuleb veidi hiljem, loomulikult ei mainitud. Igatahes, poisid panid tee äärge generaatori undama ja jäid ootama, millal tuleb keegi sealt loomi püüdma. Kaheksaks polnud veel kedagi meile tulnud. Käisime siis närviliselt pr F-I kiäest päerimas, et kas kõik on ikka nii nagu peab. Tema polnud midaig kuulnud sellest, et inimest EI pea üles korjama.
Üleüldine paanikaosakond.
Lõpuks helistati File kes ütles, et jajah, ta tule bkunagi hiljem, ei pea muretsema. Ja seda polnud ta isegi majapidajannale ega oma naisele öelnud! Saatis lihtsalt Dle sõnumi, ja too unustas pooel selle sisust edasi anda.
Tegelased tulid üsna varsti. Mina olin kodus, südaööst tulid ka k&o magama, ja läksid hommikul asju maha võtma.
Elekter käib nii tihti ära, et ei viitsi enam seda iga korda maindagi. Probleem on Ri ja D majades, mille elektrisüsteemid on keegi osavnäpp ise iidsel ajal ehitanud. Nii et isegi kui parasjagu seal tarbijaid taga pole, on elektrikulu ikka vähemalt 500w.
11 juuli, pühapäev
hommikul sõitsime Kga kahekesi linna. Turule-netti-kinki otsima.
Matoury turul leidsin peaaegu selle õige kleidi. Paraku ei julge siin veel midagi osta. Liiga kaua on aega enne kui asjad siit ära saavad ja selle aja jooksul jõuab kõik mitu korda mädanema ja hallitama minna. Veel vaatasin ühe mehe maale. Maali ostan ka. ühel päeval. Loomadega maali.
Pühapäeval on KÕIK asjad alates keskpäevast kinni. Ja ka keskpäevani on vaid valitud asjad lahti. Õnneks oli siiski lahti kunstipood, et sealt pildiraami saada. Nüüd on meil Rile sünnipäevakingitus.
Laadisin esimest korda elus alla skype’i ja leidsin esimesed ohvrid, kelle peal seda katsetada. Tore :)
Aga et internet oli NII ebakoostööaldis, siis nagu muud ei saanudki teha. Isegi skype tuli üle poole tunni alla. Sain paar filmi, pilte üles panna jõudsin vähem kui pooled. Pole juba mitu nädalat öösel netis olnud ja pildid on ülespanemise järjega kuu aega maas.
See on oluline, sest kui arvutiga peaks midagi juhtuma, siis on kõik asjad mul ikkagi netiavarustes olemas. Seega on see tähtis.
Täna oli see päev, kus pirukas enam mitte kuidagi ei käivitund. Laadisime akut, lõgistasime võtit. Ei midagi. K kiskus rooli lahti ja saavutas ainult selle, et nüüd läheb roolilukk aegajalt iseenesest peale. See kõik võttis aega üle tunni. Seega võtsime O ja varemsoetatud autokäivitusnööri appi ja vedasime piruka teise auto taga kohale. Lina saime üles alles pimedas. Aga et vahele tuli mitu tugevat sahmakat vihma, oli putukarohkus siiski enamvähem rahuldav selleks ajaks, kui J kohale tuli.
õhtul püüdsime k-ga kahekesi valgust.
Kuna J ei olegi seda sorti mees, kes viitsiks koiduni valget lina vahtida, siis peab hirmsasti kiirustama, kui tahan kogu oma kohustuslikku valguspüügiprogrammi kaheks öösel läbi teha.
Kohe esimese asjana hakkasin lugema ja valasin kaasa tehtud kohvi kõhtu (sest ööpüük on hea põhjus endale suures koguses mõttetult magusat ja kanget kohvi teha:).
Siis sõin ära kõik neli kaasa võetud küpsist.
Siis tuli D: ta sõbrad olevat ta tagasi tooud ja nende auto aku olevat üles öelnud. K läks meie auto ja krokodillidega appi. Samal ajal ruttu-ruttu kuulasin muusikat. Õnneks sai pleieri aku õigel ajal tühjaks.
Järsku tuli nurga tahant joostes K ja karjus, et kõik see mees nüüd kohe ‘looma’ pildistama. Tagasi tulles olevat laisik üle tee läinud. Jooksime kolmekesi küll ruttu sündmuspaika, aga laisik oli juba pimedasse võssa tormanud.
Vähemalt oli see jooks tujutõstev ja ergastav, niisiis tantsisime järgmiseks K-ga polkat ja ristpulgatantsu ja seda k-tähega tantsu mille lihtsustatud varianti tantsuklubis ka tantsitakse. Siis lõõtsutasime ja naersime ja vahele tegin teisi jõu- ja ilunumbreid.
Jõudsin veel teha kiire pooletunnise uinaku (sest valguspüük ole üldse seesama, kui sealt ei lahku veidras asendis kangeks magatud kaelaga). Ja juba oligi äraminekuaeg.
Peas mängib Vivaldi ‘talvest’ allegro non molto
hommikul sõitsime Kga kahekesi linna. Turule-netti-kinki otsima.
Matoury turul leidsin peaaegu selle õige kleidi. Paraku ei julge siin veel midagi osta. Liiga kaua on aega enne kui asjad siit ära saavad ja selle aja jooksul jõuab kõik mitu korda mädanema ja hallitama minna. Veel vaatasin ühe mehe maale. Maali ostan ka. ühel päeval. Loomadega maali.
Pühapäeval on KÕIK asjad alates keskpäevast kinni. Ja ka keskpäevani on vaid valitud asjad lahti. Õnneks oli siiski lahti kunstipood, et sealt pildiraami saada. Nüüd on meil Rile sünnipäevakingitus.
Laadisin esimest korda elus alla skype’i ja leidsin esimesed ohvrid, kelle peal seda katsetada. Tore :)
Aga et internet oli NII ebakoostööaldis, siis nagu muud ei saanudki teha. Isegi skype tuli üle poole tunni alla. Sain paar filmi, pilte üles panna jõudsin vähem kui pooled. Pole juba mitu nädalat öösel netis olnud ja pildid on ülespanemise järjega kuu aega maas.
See on oluline, sest kui arvutiga peaks midagi juhtuma, siis on kõik asjad mul ikkagi netiavarustes olemas. Seega on see tähtis.
Täna oli see päev, kus pirukas enam mitte kuidagi ei käivitund. Laadisime akut, lõgistasime võtit. Ei midagi. K kiskus rooli lahti ja saavutas ainult selle, et nüüd läheb roolilukk aegajalt iseenesest peale. See kõik võttis aega üle tunni. Seega võtsime O ja varemsoetatud autokäivitusnööri appi ja vedasime piruka teise auto taga kohale. Lina saime üles alles pimedas. Aga et vahele tuli mitu tugevat sahmakat vihma, oli putukarohkus siiski enamvähem rahuldav selleks ajaks, kui J kohale tuli.
õhtul püüdsime k-ga kahekesi valgust.
Kuna J ei olegi seda sorti mees, kes viitsiks koiduni valget lina vahtida, siis peab hirmsasti kiirustama, kui tahan kogu oma kohustuslikku valguspüügiprogrammi kaheks öösel läbi teha.
Kohe esimese asjana hakkasin lugema ja valasin kaasa tehtud kohvi kõhtu (sest ööpüük on hea põhjus endale suures koguses mõttetult magusat ja kanget kohvi teha:).
Siis sõin ära kõik neli kaasa võetud küpsist.
Siis tuli D: ta sõbrad olevat ta tagasi tooud ja nende auto aku olevat üles öelnud. K läks meie auto ja krokodillidega appi. Samal ajal ruttu-ruttu kuulasin muusikat. Õnneks sai pleieri aku õigel ajal tühjaks.
Järsku tuli nurga tahant joostes K ja karjus, et kõik see mees nüüd kohe ‘looma’ pildistama. Tagasi tulles olevat laisik üle tee läinud. Jooksime kolmekesi küll ruttu sündmuspaika, aga laisik oli juba pimedasse võssa tormanud.
Vähemalt oli see jooks tujutõstev ja ergastav, niisiis tantsisime järgmiseks K-ga polkat ja ristpulgatantsu ja seda k-tähega tantsu mille lihtsustatud varianti tantsuklubis ka tantsitakse. Siis lõõtsutasime ja naersime ja vahele tegin teisi jõu- ja ilunumbreid.
Jõudsin veel teha kiire pooletunnise uinaku (sest valguspüük ole üldse seesama, kui sealt ei lahku veidras asendis kangeks magatud kaelaga). Ja juba oligi äraminekuaeg.
Peas mängib Vivaldi ‘talvest’ allegro non molto
Sunday, July 18, 2010
'Valguspüügil’
dramaatiline lühiballett romantilise lõpuga ühes vaatuses
Libretto:
tegevuspaik: sügav ja kauge ekvatoriaalne vihmamets (sarnasus Kaw mäega ei ole juhuslik)
Õhtu.
Väsinud liblikapüüdja on valguspüügitehnika üles seadnud ja plastmassist aiatooli tukkuma jäänud. Metsloomad, suured ja hirmsad kuid heatahtlikud ning näljased, tulevad kohta uudistama. Nad jooksevad niisama ja ajavad oma asju, vaatavad ringi ja söövad ära liblikapüüdja kaasavõetud võileivad bagueti vahele pandud soolatud veiselihakonservi ja gouda juustuga.
Eemalt läheneb kaunis ööliblikas. Ta on alles nukust väljunud, noor, unistustest pakatav ning täiuslike, tervete, ühegi kriimustuseta tiibadega.
Liblikas lendab meie sündmuspaigast kõrgelt üle ning siis märkab Kaunist Valget Lina. See tundub talle pimedas vihmametsaöös nii erakordne, ilus ja erutav, et ta ei suuda vastu panna ahvatlusele ning liblikas lendabki juba Lina poole. Ta lendab Lina ümber, maandub sellel, paitab Lina. Kuid Lina on valge, külm ja märg ning ei tee liblikast välja. Vaid särab heledalt pimedas öös. Liblikal pole kuigi palju sügavaid siseheitlusi. Ta otsustab ennast linale, heledasse kaunisse 400W lampide valgusse uputada ja temast enam mitte kunagi lahkuda.
pole mahti praegu päevikut üles panna. eks kunagi hiljem jõuab.
Libretto:
tegevuspaik: sügav ja kauge ekvatoriaalne vihmamets (sarnasus Kaw mäega ei ole juhuslik)
Õhtu.
Väsinud liblikapüüdja on valguspüügitehnika üles seadnud ja plastmassist aiatooli tukkuma jäänud. Metsloomad, suured ja hirmsad kuid heatahtlikud ning näljased, tulevad kohta uudistama. Nad jooksevad niisama ja ajavad oma asju, vaatavad ringi ja söövad ära liblikapüüdja kaasavõetud võileivad bagueti vahele pandud soolatud veiselihakonservi ja gouda juustuga.
Eemalt läheneb kaunis ööliblikas. Ta on alles nukust väljunud, noor, unistustest pakatav ning täiuslike, tervete, ühegi kriimustuseta tiibadega.
Liblikas lendab meie sündmuspaigast kõrgelt üle ning siis märkab Kaunist Valget Lina. See tundub talle pimedas vihmametsaöös nii erakordne, ilus ja erutav, et ta ei suuda vastu panna ahvatlusele ning liblikas lendabki juba Lina poole. Ta lendab Lina ümber, maandub sellel, paitab Lina. Kuid Lina on valge, külm ja märg ning ei tee liblikast välja. Vaid särab heledalt pimedas öös. Liblikal pole kuigi palju sügavaid siseheitlusi. Ta otsustab ennast linale, heledasse kaunisse 400W lampide valgusse uputada ja temast enam mitte kunagi lahkuda.
pole mahti praegu päevikut üles panna. eks kunagi hiljem jõuab.
Sunday, July 11, 2010
3.07, laupäev
viisime k esimest korda linna, kontorisse, turule, kalapalle sööma. Kahjuks oli ilm liiga kehva et lisaks ka rorota-le minna. Minu jaoks lisas ilmale kehvust ka jätkuvalt kõverasse kiskuv kõht.
See on poole odavam kui mcdonalds aga vähemalt sama ebatervislik!
(o meie lemmikkalapallide kohta)
Ja juhtus hämmastav asi – just sel ajal, kui olin levis, sain telefonikõne. Hip-hip-hurraa :)
Mitte, et uudised liialt head oleks olnud, aga, noh… viimati kui keegi mulle helsitas, oli umbes pool aastat tagasi. Päris uskumatu. Varem oli vahel probleeme, et telefon liiga tihti krooksuma pistab.
tansimiseks on koht üsna hea. Õhtuti palju pimadet vaba aega, laudpõrand ja kui voodi otsapidi üles vastu seina panen, on 2x3 mul meetrine tantsusaal/joogastuudio/kunstisalong. Peaaegu et piisav et isegi hüpata.
Kuid vaid neil õhtutel, kui pole ennast metsas lõhki tirinud.
viisime k esimest korda linna, kontorisse, turule, kalapalle sööma. Kahjuks oli ilm liiga kehva et lisaks ka rorota-le minna. Minu jaoks lisas ilmale kehvust ka jätkuvalt kõverasse kiskuv kõht.
See on poole odavam kui mcdonalds aga vähemalt sama ebatervislik!
(o meie lemmikkalapallide kohta)
Ja juhtus hämmastav asi – just sel ajal, kui olin levis, sain telefonikõne. Hip-hip-hurraa :)
Mitte, et uudised liialt head oleks olnud, aga, noh… viimati kui keegi mulle helsitas, oli umbes pool aastat tagasi. Päris uskumatu. Varem oli vahel probleeme, et telefon liiga tihti krooksuma pistab.
tansimiseks on koht üsna hea. Õhtuti palju pimadet vaba aega, laudpõrand ja kui voodi otsapidi üles vastu seina panen, on 2x3 mul meetrine tantsusaal/joogastuudio/kunstisalong. Peaaegu et piisav et isegi hüpata.
Kuid vaid neil õhtutel, kui pole ennast metsas lõhki tirinud.
407, järjekordne vihmane pannkoogipühapäev
hommikul sadas liialt, nii et jäin üksi koju sel ajal kui k&o the orkestrikoopas käisid.
Pärastlõunal käisime poistega patawa koskedel. Veetase oli veidi kõrgem kui veebruaris, ehks siis üsna kõrge. Kahju, et mai lõpus sinna ei sattunud. See oli kindlasti võimas… ja vihmane.
Tegime kõik kolmekesi pilti ja ronisime mööda kive. Olin sel korral isegi püksid jalga pannud.
Jões turnimiseks on ka erinevaid meetodeid. Poisid katsetasid efektset kivilt kivile hüppamist. See polnud küll graatsiline – ühelt libedalt kivilt käpuli äratõuge ja maandumine sarnasele kivile sarnasesse asendisse. Ma katsetasin veel vähemgraatsilist metodit ja järgisin teooriat, et selleks et mitte kividelt vette kukkuda, on kõige parem algusest saati vees olla ja ronisin peamiselt mööda jõepõhja. Peaasi, et kohale jõuaks, eksju. Mõelda, et viimati käisin seal… hm…üle 4 kuu tagasi.
Üks tarantel oli pinksipalli suuruse tagakehaga, läbimõõtu ei kujuta ette, oli oma koopas peidus.
(vihma)metsatunne(tus) pidavat olema individuaalne. See, kuidas ja kas puud moodistavad terviku, mis ilm on ‘õige’, millised detailid tähelepandavad. See, kui lihtsalt niisama palju metsas olla ei muuda seda tegelikult väga palju. Mingi üldine suhtumine tuleb.. kusagilt mujalt. See, et idaeurooplased hästi metsa sobivad, samas kui savannidest pärit mustanahalised mitte. See, mis on meie jaoks mets ja võsa ja mis teiste jaoks, on kuidagi erinev. See, kuidas seda vastu võtta. Kas tahta olla osa sellest või olla selle peal või teisel poole seina.
Ja kui lihtsalt niisama metsa minna, siis ei pruugi alati seda tunnet kätte saada. Ei saa minna võtma. Noh, muidugi me ju läheme metsa mõttega võtta tagasi tulles pildid kaasa. Seiklused ja mingi .. tunne. Aga kui AINULT selle pärast minna, peab ju enamasti pettuma. Igapäevaselt on seal ainult… mets. Suur ja tihe ja ohtlik ja mida kõike. Tuleb lihtsalt leida see tuju ja hetk. Sellele õigele hetkele lihtsalt peale sattuda ja siis selle hetke säras järgmised korrad metsas käia, kuni hetk jälle tuleb.
Samas, siin ei saa metsas käia rahu otsimas. Muidugi, kui tükk aega mõnes heas kohas istuda, tuleb ka rahu. Aga siin lihtsalt ei ole seda tunne,t et oleks rahu. Kuigi see on siin samuti massiiv, pole seda… monotoonsust? Pole kuusikualust ega kilomeetrite kaupa lund, päikesetõusueelset vaikust (kõigil muudel hetkedel kui kevadel… :P). keskpäeval on küll rammestus, aga… see pole see.
Järeldus – on erinevaid metsi ja erinevaid inimesi.
mul on alati kahju, kui elekter tagasi tuleb. See tähendab, et küünlad pannakse tagasi riiulisse ja ‘normaalne elu’ läheb edasi…
Ettevalmistused äraminekuks käivad siin algusest peale. Pidevalt on juttu, kuhu siis minna ja mida esimese asjana teha ja kui külm ikkagi olema saab ja. Ja mingis mõttes on see nagu üks sellistest unistustest, mille täideminekut sa ei ootagi. Sest reaalsuses, ‘päris’ maailmas pole ju tegelikult nii ideaalne kui siin. Pole seda aega, et asju ideaalseks teha, pole seda viitsimist detailidesse laskuda. Tuleb nii nagu tuleb. Ja liiga palju inimesi. Way too many.
hommikul sadas liialt, nii et jäin üksi koju sel ajal kui k&o the orkestrikoopas käisid.
Pärastlõunal käisime poistega patawa koskedel. Veetase oli veidi kõrgem kui veebruaris, ehks siis üsna kõrge. Kahju, et mai lõpus sinna ei sattunud. See oli kindlasti võimas… ja vihmane.
Tegime kõik kolmekesi pilti ja ronisime mööda kive. Olin sel korral isegi püksid jalga pannud.
Jões turnimiseks on ka erinevaid meetodeid. Poisid katsetasid efektset kivilt kivile hüppamist. See polnud küll graatsiline – ühelt libedalt kivilt käpuli äratõuge ja maandumine sarnasele kivile sarnasesse asendisse. Ma katsetasin veel vähemgraatsilist metodit ja järgisin teooriat, et selleks et mitte kividelt vette kukkuda, on kõige parem algusest saati vees olla ja ronisin peamiselt mööda jõepõhja. Peaasi, et kohale jõuaks, eksju. Mõelda, et viimati käisin seal… hm…üle 4 kuu tagasi.
Üks tarantel oli pinksipalli suuruse tagakehaga, läbimõõtu ei kujuta ette, oli oma koopas peidus.
(vihma)metsatunne(tus) pidavat olema individuaalne. See, kuidas ja kas puud moodistavad terviku, mis ilm on ‘õige’, millised detailid tähelepandavad. See, kui lihtsalt niisama palju metsas olla ei muuda seda tegelikult väga palju. Mingi üldine suhtumine tuleb.. kusagilt mujalt. See, et idaeurooplased hästi metsa sobivad, samas kui savannidest pärit mustanahalised mitte. See, mis on meie jaoks mets ja võsa ja mis teiste jaoks, on kuidagi erinev. See, kuidas seda vastu võtta. Kas tahta olla osa sellest või olla selle peal või teisel poole seina.
Ja kui lihtsalt niisama metsa minna, siis ei pruugi alati seda tunnet kätte saada. Ei saa minna võtma. Noh, muidugi me ju läheme metsa mõttega võtta tagasi tulles pildid kaasa. Seiklused ja mingi .. tunne. Aga kui AINULT selle pärast minna, peab ju enamasti pettuma. Igapäevaselt on seal ainult… mets. Suur ja tihe ja ohtlik ja mida kõike. Tuleb lihtsalt leida see tuju ja hetk. Sellele õigele hetkele lihtsalt peale sattuda ja siis selle hetke säras järgmised korrad metsas käia, kuni hetk jälle tuleb.
Samas, siin ei saa metsas käia rahu otsimas. Muidugi, kui tükk aega mõnes heas kohas istuda, tuleb ka rahu. Aga siin lihtsalt ei ole seda tunne,t et oleks rahu. Kuigi see on siin samuti massiiv, pole seda… monotoonsust? Pole kuusikualust ega kilomeetrite kaupa lund, päikesetõusueelset vaikust (kõigil muudel hetkedel kui kevadel… :P). keskpäeval on küll rammestus, aga… see pole see.
Järeldus – on erinevaid metsi ja erinevaid inimesi.
mul on alati kahju, kui elekter tagasi tuleb. See tähendab, et küünlad pannakse tagasi riiulisse ja ‘normaalne elu’ läheb edasi…
Ettevalmistused äraminekuks käivad siin algusest peale. Pidevalt on juttu, kuhu siis minna ja mida esimese asjana teha ja kui külm ikkagi olema saab ja. Ja mingis mõttes on see nagu üks sellistest unistustest, mille täideminekut sa ei ootagi. Sest reaalsuses, ‘päris’ maailmas pole ju tegelikult nii ideaalne kui siin. Pole seda aega, et asju ideaalseks teha, pole seda viitsimist detailidesse laskuda. Tuleb nii nagu tuleb. Ja liiga palju inimesi. Way too many.
507
hommikul jätsime K kodu valvama ja ise läksime taimeretkele. Vahelduseks on tore olla mittekojujäetav. See on nagu naeruväärne ka, kui keegi siia tuleb, on lihtsalt üks vägistatav rohkem. Eriti nüüd, kui C ja ta sõbrad siin suvitavad. Nagu mis mõttes ma pean endast suuremaid noori mehi kaitsma?
Vahepeal olid tublid teetöölised selle võsa maha võtnud, kust kavatsesime ise puid langetama hakata. Nii et otsisime uue. Natuke suurema tee ääres küll…
Kui seal asjatasime tuli üks täitsa valge mees juttu puhuma. Aitas meid oma saega ja puha.
Tagasi tulles käisime B-d vaatamas, tutvusin ta kolme lapse ja kutsikaga ja ta laenas meile oma ‘masinat’ et saaksime metsategemise lõpetada. See asjandus meenutab isegi mulle, võhikule, saage.
taimi korjamast tagasi tullest tegin oma koduse tantsustuudio ajaloos olulise pöörde ja ostsin peegli. A4, aga selle eest vähepurunev. Ja arvestades, et varem polnudki mul peeglit, on see päris hea.
Sel puhul üritasin ka kolmekordseid pöördeid kapinurgast välja otsida. Pean paar korda veel otsima.
Räägime Riga juba üsna sisukaid vestlusi. See on tore, et ta viitsib. Eks tal on teistega raskem olnud, nii et minuga on isegi nagu hea rääkida. Võimaeitea.
Ahja, nagu juba mainisin. Cl on sõbrad külas. Istusid ja meisterdasid baambusetükkidest asju.
Õhtupoolikul sõime hamakis mandariine ja rääkisime. Tagant järele ja ette. Kes teab, millal jälle saab.
siinsed mandariinid ei maitse nagu jõulud. Päriselt, nad lihtsalt maitsevad teisiti. Pole seda üleküllust ja pehmust. On küll mandariinid, head ja mahlased, aga mitte jõulumaitselised.
Ei viitsi kirjutada, isegi kui juhtub asju.
hommikul jätsime K kodu valvama ja ise läksime taimeretkele. Vahelduseks on tore olla mittekojujäetav. See on nagu naeruväärne ka, kui keegi siia tuleb, on lihtsalt üks vägistatav rohkem. Eriti nüüd, kui C ja ta sõbrad siin suvitavad. Nagu mis mõttes ma pean endast suuremaid noori mehi kaitsma?
Vahepeal olid tublid teetöölised selle võsa maha võtnud, kust kavatsesime ise puid langetama hakata. Nii et otsisime uue. Natuke suurema tee ääres küll…
Kui seal asjatasime tuli üks täitsa valge mees juttu puhuma. Aitas meid oma saega ja puha.
Tagasi tulles käisime B-d vaatamas, tutvusin ta kolme lapse ja kutsikaga ja ta laenas meile oma ‘masinat’ et saaksime metsategemise lõpetada. See asjandus meenutab isegi mulle, võhikule, saage.
taimi korjamast tagasi tullest tegin oma koduse tantsustuudio ajaloos olulise pöörde ja ostsin peegli. A4, aga selle eest vähepurunev. Ja arvestades, et varem polnudki mul peeglit, on see päris hea.
Sel puhul üritasin ka kolmekordseid pöördeid kapinurgast välja otsida. Pean paar korda veel otsima.
Räägime Riga juba üsna sisukaid vestlusi. See on tore, et ta viitsib. Eks tal on teistega raskem olnud, nii et minuga on isegi nagu hea rääkida. Võimaeitea.
Ahja, nagu juba mainisin. Cl on sõbrad külas. Istusid ja meisterdasid baambusetükkidest asju.
Õhtupoolikul sõime hamakis mandariine ja rääkisime. Tagant järele ja ette. Kes teab, millal jälle saab.
siinsed mandariinid ei maitse nagu jõulud. Päriselt, nad lihtsalt maitsevad teisiti. Pole seda üleküllust ja pehmust. On küll mandariinid, head ja mahlased, aga mitte jõulumaitselised.
Ei viitsi kirjutada, isegi kui juhtub asju.
7 juuli 2010
omamoodi on tore, kui kuivati on nii väike, et suudab vastu võtta vaid poole päeva töö iga nelja päeva tagant. Mingi loogika järgi tähendab see, et peab vähem töötama.
Üks teine loogika ütleb jälle, et siis peab lihtsalt ise rohkem jändama. Värskelt korjatud lehed hunnikus raamidele, natuke vanemad lehed tuulutamise mõttes ümber keerata ja võimaluse korral kokkupoole panna, et uutele ruumi teha. Koduteel uued taimed korjata, need kodus pesta ja improvideeritud raamidele panna, järgmisel päeval need kuivatisse viia ja ühtlasi eelmiste päevade asju kohendada nii palju, et uutele üleüldse natukegi ruumi oleks.
Nagu tobe on ainult sellepärast linnavahet sõita, et korra kuivatis asju kohendada. Aga kui peame olema tootlikumad, kui me oleme, siis muud üle ei jää.
Ühtlasi tundub, et see tähenbab, et no lighttrap for me. Keegi peab ju taimi koguma… nuuks.
Kuiu jaksan teen mõlemat. Põhimõtteliselt saab ju valguspüügiööl ka mõned tunnid magada. Paar ööd ehk saan siis ise ka olla seal. Tahantahan.
Täna käis autos elav arutelu vanade heade aegade teemal, nagu alati. Et kõik teised eestlased enne O-d said puhata. Aga ‘need uued’ peavad otsast lõpuni ainult töötama-töötama-töötama. Ja siis olid veel naljad ‘Mr tojour F’-I suhtes. Omamoodi tore on, et ei pea üksi sarnaseid mõtteid mõlgutama.
Ja kuigi tegelikult praktikat ei saagi kuigi palju, saan üha rohkem jutust aru. Kuulan võõraid vestlusi pealt muudkui. Eriti hea on seda teha just autos, kui päikseprillid katavad näo kinni ja kõik keskenduvad aknast välja vaatamisele.
Oh, ja veel käis jutt sellest, et üritati omavahel ‘salaja’ vaielda selle üle, kas hakkan nutma, kui paari nädala pärast inimesed kõik igale poole ära lähevad.
Eks see oleneb muidugi inimesest, aga arvan, et meil on siin K-ga kahekesi maja valvata ja metsas möllata üpris tore. Kavatsen talle tööst viilimist õpetada ja teda tantsupartnerina ära kasutada :)
Viimased päevad olen ühtlasi jälle puid lõkkesse vedanud. Lihtsalt peab jaguma siia ja sinna. Ega ennasti ausaltöelda enam eriti ei huvita, kas või kuidas soolikad omadega hakkama saavad. Vetsus magada on sama hea kui igal pool mujal.
Nüüd hakkame raiesmikuga vist päris-päris valmis saama. Kui palju kuid seal puid on langetatud ja veetud… iga ruutmeeter on eraldi meeles. Eriti noil kohtadel, kuhu ka juba midagi istutada olen saanud.
Tänaseks oli ka K nii ära väsinud, et ühines meiega alles poolel ennelõunal. Magas, vaeseke.
Hommikustel jalutuskäikudel pole ammu kedagi näinud. Sel ainsamal hetkel, kui aguuti üle tee jooksus, otsisin ka tee peal madusid. Sellegipoolest on hommikud toredad. Vaiksed.
Pärast läheb juba lärmakaks ja töökaks kätte ära ja õhtul pole lihtsalt enam seda õiget tunnet. Õhtune jalutus on argine, hommikune kuidagi pühapäevane. Kuigi mõlemad on iga päev käigus, on tunne hoopis erinev.
D käis ennast töötuks registreerimas. Et lõpuks ometi ära minna. Mr Tojour muudkui küll üritab ‘kaheks päevakes veel’ meelitada, aga no kaua võib, eksju. Eks igaüks suudab ainult teatud piirini näkkusaamist vastu võtta. Ja eks see uus ‘elukorraldus’, et pngi kuude kaupa iga päev tööpäev, vist ka ei istu. Väsitav ju.
Ja siin on ka üsna hea töötu olla – kui paberid korras, võib paar aastat 600 eurot kuus saada. (vrld min palk on 800). Võrreldes sellega, et meil on abiraha u 1/5 (?) min palgast, on ju siin töötu suisa kuningas.
Üks konn hüppab siin jälle eriti sündsusetult ringi. Astusin talle enne köögis napilt peale ja öösel jõllitas mind otse vetsupoti vastas.. sebastian in action.
omamoodi on tore, kui kuivati on nii väike, et suudab vastu võtta vaid poole päeva töö iga nelja päeva tagant. Mingi loogika järgi tähendab see, et peab vähem töötama.
Üks teine loogika ütleb jälle, et siis peab lihtsalt ise rohkem jändama. Värskelt korjatud lehed hunnikus raamidele, natuke vanemad lehed tuulutamise mõttes ümber keerata ja võimaluse korral kokkupoole panna, et uutele ruumi teha. Koduteel uued taimed korjata, need kodus pesta ja improvideeritud raamidele panna, järgmisel päeval need kuivatisse viia ja ühtlasi eelmiste päevade asju kohendada nii palju, et uutele üleüldse natukegi ruumi oleks.
Nagu tobe on ainult sellepärast linnavahet sõita, et korra kuivatis asju kohendada. Aga kui peame olema tootlikumad, kui me oleme, siis muud üle ei jää.
Ühtlasi tundub, et see tähenbab, et no lighttrap for me. Keegi peab ju taimi koguma… nuuks.
Kuiu jaksan teen mõlemat. Põhimõtteliselt saab ju valguspüügiööl ka mõned tunnid magada. Paar ööd ehk saan siis ise ka olla seal. Tahantahan.
Täna käis autos elav arutelu vanade heade aegade teemal, nagu alati. Et kõik teised eestlased enne O-d said puhata. Aga ‘need uued’ peavad otsast lõpuni ainult töötama-töötama-töötama. Ja siis olid veel naljad ‘Mr tojour F’-I suhtes. Omamoodi tore on, et ei pea üksi sarnaseid mõtteid mõlgutama.
Ja kuigi tegelikult praktikat ei saagi kuigi palju, saan üha rohkem jutust aru. Kuulan võõraid vestlusi pealt muudkui. Eriti hea on seda teha just autos, kui päikseprillid katavad näo kinni ja kõik keskenduvad aknast välja vaatamisele.
Oh, ja veel käis jutt sellest, et üritati omavahel ‘salaja’ vaielda selle üle, kas hakkan nutma, kui paari nädala pärast inimesed kõik igale poole ära lähevad.
Eks see oleneb muidugi inimesest, aga arvan, et meil on siin K-ga kahekesi maja valvata ja metsas möllata üpris tore. Kavatsen talle tööst viilimist õpetada ja teda tantsupartnerina ära kasutada :)
Viimased päevad olen ühtlasi jälle puid lõkkesse vedanud. Lihtsalt peab jaguma siia ja sinna. Ega ennasti ausaltöelda enam eriti ei huvita, kas või kuidas soolikad omadega hakkama saavad. Vetsus magada on sama hea kui igal pool mujal.
Nüüd hakkame raiesmikuga vist päris-päris valmis saama. Kui palju kuid seal puid on langetatud ja veetud… iga ruutmeeter on eraldi meeles. Eriti noil kohtadel, kuhu ka juba midagi istutada olen saanud.
Tänaseks oli ka K nii ära väsinud, et ühines meiega alles poolel ennelõunal. Magas, vaeseke.
Hommikustel jalutuskäikudel pole ammu kedagi näinud. Sel ainsamal hetkel, kui aguuti üle tee jooksus, otsisin ka tee peal madusid. Sellegipoolest on hommikud toredad. Vaiksed.
Pärast läheb juba lärmakaks ja töökaks kätte ära ja õhtul pole lihtsalt enam seda õiget tunnet. Õhtune jalutus on argine, hommikune kuidagi pühapäevane. Kuigi mõlemad on iga päev käigus, on tunne hoopis erinev.
D käis ennast töötuks registreerimas. Et lõpuks ometi ära minna. Mr Tojour muudkui küll üritab ‘kaheks päevakes veel’ meelitada, aga no kaua võib, eksju. Eks igaüks suudab ainult teatud piirini näkkusaamist vastu võtta. Ja eks see uus ‘elukorraldus’, et pngi kuude kaupa iga päev tööpäev, vist ka ei istu. Väsitav ju.
Ja siin on ka üsna hea töötu olla – kui paberid korras, võib paar aastat 600 eurot kuus saada. (vrld min palk on 800). Võrreldes sellega, et meil on abiraha u 1/5 (?) min palgast, on ju siin töötu suisa kuningas.
Üks konn hüppab siin jälle eriti sündsusetult ringi. Astusin talle enne köögis napilt peale ja öösel jõllitas mind otse vetsupoti vastas.. sebastian in action.
8 07
tegelikult ei mäleta keegi, kust see starteri jutt alguse sai. Mina rääkisin algusest peale, et see mis vilistab on generaatoririhm. F ainult küsis, ‘aga kas auto töötab?’ ja egotses edasi. Kui auto enam ei töötand ja B appi tuli, seletas ta et miski on kusagil kinni kiilunud, loksutame autot ja vaatame kas õnnestub kinnikiilunud asi lahti saada (nii hästi kui prantsuskeelsest autotemaatikast aru sain). Siis ühel päeval tuli F lagedale iseega, et starter on katki. Et selle aemel, et viia auto parandusse või näidata kellelegi, kes autosid tunneb, peab ta prantsusmaalt seljakotis uue starteri tooma.
Noh, täna juhtus nii. Et saime istanduses valmis ja hakkasime autodega mängima. Et ehk õnnestub pirukas käima vedada. Saame prooviks näha, kas valguspüüke selle abil saaks teha ja prügi ära viia ja saepuru tuua. Panime nööriga (olime just selleks otstarbeks omale hiinakast nööri ostnud, tõenäoselt saab sellega ka pärast maja ehitada ja elektrijuhtmeid paigata) piruka teisele autole taha ja üritasime käima vedada. Mina olin esimeses ja O tagumises autos. Renaultil pole sugugi nii head mootorit, et pirukat mägisel teel vedada. Allamähe lõigul sain ta just vedama, ja siis tuli ülesmäge ja mootor suri välja. Aga lõpuks saime mingi koostöö ja asi sujus ikkagi kuidagi.
Algul läks auto käima, aga suri siis kohe välja. Siis enam ei läinud käima. Ja kui vedasime mitu kilomeetrit, siis lõpuks läks käima… ja auto alla ilmus üks katkine kummirihm.
Ma ju ütlesin.
Edaspidi enam käivitusel probleemi ei olnud. Katkine generaatoririhm lihtsalt kiilus varem asja kinni.
Nüüd peame vist esimesed ööd selle sama viisaka autoga valguspüügiasju transportima. Generatoririhma puudumine pole just päris see, mida käimavedamisega saavutada üritasime.
esin täitsa nädala sees pesu ja muid asju. Kodu sai puhtam ja käed läksid ka rohkem inimkäsi meenutavat värvi.
Pole ammu koduloomadest kirjutanud – olen viimasel ajal röövikuid kogunud. Esimesena võtsin kolm ühesugust karvast, aga ilma efektse mustrita. Kaks neist ‘läksid pahaks’, kolmandast tuli välja tagasihoidlik läbibaistvate tiibadega tegelane. Viimasel korral taimi kogumas käies leitud ‘lumekuninganna’ – valge, natuke amüboidse ja tulnukja olemisega röövikulaadne suri esimesel ööpäeval pärast vangistust.
Eile õhtul leidsin rõdult ühe imeliku putuka, kellel on praegu aktiivne vaegmoondekestumisperiood. Oleme varem mitu tühja kesta leidnud. Nüüd sain ta enne kestumist kätte ja loomulikult panin purki, et tulemit näha. Hommikuks oli purgis tühi kest ja mingi elukas, kes natuke meenutas tsikaadi. Varasemaga võrreldes olid tal kadunud haukamissuised ja juurde ilmunud kiletiivad ja ta oli rohekas varasema tumepruuni asemel. Kahjuks oli purk liiga kitsas, et tiibu korralikult avada ja ta oli juba öösel, arvatavasti mööda purgiseinu ronides, selili kukkunud, nii et tiivad olid koledasti kokku kuivanud ja kortsulised ja niimoodi kõvastunud. Oleks teadnud, et ta on tiivuline, oleksin talle rohkem ruumi andnud. Poole päeva hoidsin teda veel purgis, et näha kuidas ta uus keha kitiniseerub ja värvi muudab. Siis lasin tal mööda rõdu minema ronida. Kardan, et loomake lõpetas kana kõhus.
Ja tänane uus koduloom on Plõks – täiesti hullumeelne 10 cm pikkune röövik, kellel mõlemas otsas on suured sulgjad tutid, ise roosa, küljel heleroheline triip. Kui teda ärritada, siis ajab oma tutid kurjalt turri ja plõksub (sellest ka nim:). Panin ta jäätisekarpi. Ei tea, mitu korda peab talle uusi lehti tooma, et ta elus püsiks? Ööpäev vanad lehed pastavad röövikule liiga vanad ja surmavad olevat..
Et maailmaga sammus püsida, kuulame BBC podcaste. Eesti infokanalitesse ei paista kunagi jõudvat see, mis reaalselt maailmas toimub. või, noh, see on lihtsalt, et ‘juhtus nii ja naa’. Pole ei objektiivseid ega subjektiivseid reportaaže, lihtsalt üks pildike ja all seitse lauset kirjeldust.
Igatahes. Kõiki idaeurooplasi siin ajas marru lõik sellest, kuidas Riias tähistati punaarmee väljaajamist saksa armee poolt & meenutati saksa armees hukkunuid ja kui poliitiliselt ebakorrektne see ikkagi oli. Sest ühtlasi tähistab see päev holokausti algust ja natsiarmee tegusid kindlasti ei tohiks tähistada ja…
Kui mu vanaemal on samal päeval sünnipäev, kui naabrimehe ämm sureb, siis kas on ebakorrektne vanaemale õnne soovida? Või kas see teeb äkki selle üldse olematuks, et vanaemal sel päeval sünnipäev on?
Tähistati ühe repressiooniperioodi lõppu. Meenutati rahvuskaaslasi kes võitlesid punaarmee vastu. Päris jube. Vastikud rassistid ja natsid seal idaeuroopas.
Kui raske on aru saada, et alati pole kõik mustvalge?
Kui raske on arusaada, et nl-i ajal saadeti idaeuroopast külmale maale või niisama nälja- või ülekuulamissurma rohkem inimesi, kui juute üldse võibolla laagrites oli?
Kas see on siis normaalne, et kõik juutidega seotud küsimused on nagu pühad lehmad ja kui sel ajal ka keegi teine kannatas või midagi muud toimus, peaks selle enne juudiküsimustega korrektsesse vormi viima, et sellest rääkida tohiks?
See kui kusagil idaeuroopa linnas tehakse paraad, mis solvab juute ei ole normaalne, aga see, kui gaza sektoris on piirang sisse tuua laste mänguasju ja šokolaadi mittejuutide piirkonda, on täiesti okei.
Selline piirangute ja agadega humanism.
Olen täiesti teadlik, et väga palju inimesi on aegade jooksul erinevatel koledatel meetoditel surma saadetud ja piinatud ja ahistatud. Aga tänapäev on tänapäev. Meil kõigil on oma ajalugu. ja miskipärast on selline vana komme, et ajaloolisi sündmusi peetakse meeles. Meie kõigi jaoks on see ajalugu veidi erinev, sest maailm ausõna ei ole mustvalge. Minu jaoks järeldub sellest, et ka sündmustel, kupäevadel võivad olla veidi teised tähendused. Ja nii hämmastav kui see ka poleks, saab ühele kuupäevale langeda mitu ajaloolist sündmust.
Viimastel nädalatel sajab jälle pea iga päev. Õhtuti peab voolu tegema ja riided on märjad. Märjem kui juunis, kuivem kui mais. Raiesmikul olevas voolusängis voolab juba mitu päeva oja. Viimati oli see seal mais.
tegelikult ei mäleta keegi, kust see starteri jutt alguse sai. Mina rääkisin algusest peale, et see mis vilistab on generaatoririhm. F ainult küsis, ‘aga kas auto töötab?’ ja egotses edasi. Kui auto enam ei töötand ja B appi tuli, seletas ta et miski on kusagil kinni kiilunud, loksutame autot ja vaatame kas õnnestub kinnikiilunud asi lahti saada (nii hästi kui prantsuskeelsest autotemaatikast aru sain). Siis ühel päeval tuli F lagedale iseega, et starter on katki. Et selle aemel, et viia auto parandusse või näidata kellelegi, kes autosid tunneb, peab ta prantsusmaalt seljakotis uue starteri tooma.
Noh, täna juhtus nii. Et saime istanduses valmis ja hakkasime autodega mängima. Et ehk õnnestub pirukas käima vedada. Saame prooviks näha, kas valguspüüke selle abil saaks teha ja prügi ära viia ja saepuru tuua. Panime nööriga (olime just selleks otstarbeks omale hiinakast nööri ostnud, tõenäoselt saab sellega ka pärast maja ehitada ja elektrijuhtmeid paigata) piruka teisele autole taha ja üritasime käima vedada. Mina olin esimeses ja O tagumises autos. Renaultil pole sugugi nii head mootorit, et pirukat mägisel teel vedada. Allamähe lõigul sain ta just vedama, ja siis tuli ülesmäge ja mootor suri välja. Aga lõpuks saime mingi koostöö ja asi sujus ikkagi kuidagi.
Algul läks auto käima, aga suri siis kohe välja. Siis enam ei läinud käima. Ja kui vedasime mitu kilomeetrit, siis lõpuks läks käima… ja auto alla ilmus üks katkine kummirihm.
Ma ju ütlesin.
Edaspidi enam käivitusel probleemi ei olnud. Katkine generaatoririhm lihtsalt kiilus varem asja kinni.
Nüüd peame vist esimesed ööd selle sama viisaka autoga valguspüügiasju transportima. Generatoririhma puudumine pole just päris see, mida käimavedamisega saavutada üritasime.
esin täitsa nädala sees pesu ja muid asju. Kodu sai puhtam ja käed läksid ka rohkem inimkäsi meenutavat värvi.
Pole ammu koduloomadest kirjutanud – olen viimasel ajal röövikuid kogunud. Esimesena võtsin kolm ühesugust karvast, aga ilma efektse mustrita. Kaks neist ‘läksid pahaks’, kolmandast tuli välja tagasihoidlik läbibaistvate tiibadega tegelane. Viimasel korral taimi kogumas käies leitud ‘lumekuninganna’ – valge, natuke amüboidse ja tulnukja olemisega röövikulaadne suri esimesel ööpäeval pärast vangistust.
Eile õhtul leidsin rõdult ühe imeliku putuka, kellel on praegu aktiivne vaegmoondekestumisperiood. Oleme varem mitu tühja kesta leidnud. Nüüd sain ta enne kestumist kätte ja loomulikult panin purki, et tulemit näha. Hommikuks oli purgis tühi kest ja mingi elukas, kes natuke meenutas tsikaadi. Varasemaga võrreldes olid tal kadunud haukamissuised ja juurde ilmunud kiletiivad ja ta oli rohekas varasema tumepruuni asemel. Kahjuks oli purk liiga kitsas, et tiibu korralikult avada ja ta oli juba öösel, arvatavasti mööda purgiseinu ronides, selili kukkunud, nii et tiivad olid koledasti kokku kuivanud ja kortsulised ja niimoodi kõvastunud. Oleks teadnud, et ta on tiivuline, oleksin talle rohkem ruumi andnud. Poole päeva hoidsin teda veel purgis, et näha kuidas ta uus keha kitiniseerub ja värvi muudab. Siis lasin tal mööda rõdu minema ronida. Kardan, et loomake lõpetas kana kõhus.
Ja tänane uus koduloom on Plõks – täiesti hullumeelne 10 cm pikkune röövik, kellel mõlemas otsas on suured sulgjad tutid, ise roosa, küljel heleroheline triip. Kui teda ärritada, siis ajab oma tutid kurjalt turri ja plõksub (sellest ka nim:). Panin ta jäätisekarpi. Ei tea, mitu korda peab talle uusi lehti tooma, et ta elus püsiks? Ööpäev vanad lehed pastavad röövikule liiga vanad ja surmavad olevat..
Et maailmaga sammus püsida, kuulame BBC podcaste. Eesti infokanalitesse ei paista kunagi jõudvat see, mis reaalselt maailmas toimub. või, noh, see on lihtsalt, et ‘juhtus nii ja naa’. Pole ei objektiivseid ega subjektiivseid reportaaže, lihtsalt üks pildike ja all seitse lauset kirjeldust.
Igatahes. Kõiki idaeurooplasi siin ajas marru lõik sellest, kuidas Riias tähistati punaarmee väljaajamist saksa armee poolt & meenutati saksa armees hukkunuid ja kui poliitiliselt ebakorrektne see ikkagi oli. Sest ühtlasi tähistab see päev holokausti algust ja natsiarmee tegusid kindlasti ei tohiks tähistada ja…
Kui mu vanaemal on samal päeval sünnipäev, kui naabrimehe ämm sureb, siis kas on ebakorrektne vanaemale õnne soovida? Või kas see teeb äkki selle üldse olematuks, et vanaemal sel päeval sünnipäev on?
Tähistati ühe repressiooniperioodi lõppu. Meenutati rahvuskaaslasi kes võitlesid punaarmee vastu. Päris jube. Vastikud rassistid ja natsid seal idaeuroopas.
Kui raske on aru saada, et alati pole kõik mustvalge?
Kui raske on arusaada, et nl-i ajal saadeti idaeuroopast külmale maale või niisama nälja- või ülekuulamissurma rohkem inimesi, kui juute üldse võibolla laagrites oli?
Kas see on siis normaalne, et kõik juutidega seotud küsimused on nagu pühad lehmad ja kui sel ajal ka keegi teine kannatas või midagi muud toimus, peaks selle enne juudiküsimustega korrektsesse vormi viima, et sellest rääkida tohiks?
See kui kusagil idaeuroopa linnas tehakse paraad, mis solvab juute ei ole normaalne, aga see, kui gaza sektoris on piirang sisse tuua laste mänguasju ja šokolaadi mittejuutide piirkonda, on täiesti okei.
Selline piirangute ja agadega humanism.
Olen täiesti teadlik, et väga palju inimesi on aegade jooksul erinevatel koledatel meetoditel surma saadetud ja piinatud ja ahistatud. Aga tänapäev on tänapäev. Meil kõigil on oma ajalugu. ja miskipärast on selline vana komme, et ajaloolisi sündmusi peetakse meeles. Meie kõigi jaoks on see ajalugu veidi erinev, sest maailm ausõna ei ole mustvalge. Minu jaoks järeldub sellest, et ka sündmustel, kupäevadel võivad olla veidi teised tähendused. Ja nii hämmastav kui see ka poleks, saab ühele kuupäevale langeda mitu ajaloolist sündmust.
Viimastel nädalatel sajab jälle pea iga päev. Õhtuti peab voolu tegema ja riided on märjad. Märjem kui juunis, kuivem kui mais. Raiesmikul olevas voolusängis voolab juba mitu päeva oja. Viimati oli see seal mais.
9.07, reede
jalutuskäik suure kose juurde ja teine teise suure kose juurde. Sest oli täitsa vaba päev – õhtul a.gab valguspüük ja jõudsime täpselt õigeks ajaks raiesmikul valmis. Miks siis mitte tegeleda ühe päeva rekreatsioonilise puhkusega. Polnud selle suure joa juures juba täpselt 5 kuud käinud. Sel korral oli kaasas teine objektiiv ja kaaslane, nii et pildid ja käik oli hoopis teistsugune.
Ja seal, kus kolmekesi käisime, eksis K natuke metsa ära. Läksime hanereas järjekorras O, mina, K. ta oli pidevalt must natuke maas ja ühel hetkel kadund. Tuli välja, et seal kust meie ära pöörasime põrutas tema edasi murrangust otse alla. Eks siinses metsas liikumine tahab õppimist. Isegi kui rada on ees, on see pigem mõtteline. No ja kui tihti me ikka radu mööda käime :)
Pakkusin Kle raamatuid. Isegi paberkandjal on siin hetkel ligi 4 lugemisväärset juturaamatut. Selle peale kostis noormees, et ta luges enne siiatulekut juba kaskr aamatut… üle viie aasta.
Õhtul sai valgust püüda. J on noor ja ilus poiss. Ehk kanadast. Sellegipoolest umb-prantsusekeelne. Kog ülejäänud maailm suudab koolis inglise keele ära õppida, kui seda neiel seal õpetada üritatakse. Kuidas prantslastel õnnestub hoolimata koolisüsteemist nii keeleoskamatud olla?
Aga muidu on ta hästi asjalik ja entusiastlik. Tuli lennujaamast, pani asjad tuppa ja juba kaheksast ühines meiega. Muidugi, sellest johtuvalt väsis ta juba südaööks, nii et saime ikkagi üsna vara magama. Mina kohvijoomiseni ei jõudnudki, kaasavõetud šokolaad jäi söömata, muusika kuulamata. Isegi pilti jõudsin vaid natukene teha.
Sain jälle selle sama paki sama teate. Midagi pole muutunud – pakk on olemas aga kätte nad seda ei anna. Nii palju siis kõrvalisest abist. Vähemalt on pakk endiselt olemas. Kui D nädalavahetuselt tagasi tuleb, küsin temalt abi hoopis. Vähemalt keegigi, kes kohalikest natuke praktilist meelt omab.
jalutuskäik suure kose juurde ja teine teise suure kose juurde. Sest oli täitsa vaba päev – õhtul a.gab valguspüük ja jõudsime täpselt õigeks ajaks raiesmikul valmis. Miks siis mitte tegeleda ühe päeva rekreatsioonilise puhkusega. Polnud selle suure joa juures juba täpselt 5 kuud käinud. Sel korral oli kaasas teine objektiiv ja kaaslane, nii et pildid ja käik oli hoopis teistsugune.
Ja seal, kus kolmekesi käisime, eksis K natuke metsa ära. Läksime hanereas järjekorras O, mina, K. ta oli pidevalt must natuke maas ja ühel hetkel kadund. Tuli välja, et seal kust meie ära pöörasime põrutas tema edasi murrangust otse alla. Eks siinses metsas liikumine tahab õppimist. Isegi kui rada on ees, on see pigem mõtteline. No ja kui tihti me ikka radu mööda käime :)
Pakkusin Kle raamatuid. Isegi paberkandjal on siin hetkel ligi 4 lugemisväärset juturaamatut. Selle peale kostis noormees, et ta luges enne siiatulekut juba kaskr aamatut… üle viie aasta.
Õhtul sai valgust püüda. J on noor ja ilus poiss. Ehk kanadast. Sellegipoolest umb-prantsusekeelne. Kog ülejäänud maailm suudab koolis inglise keele ära õppida, kui seda neiel seal õpetada üritatakse. Kuidas prantslastel õnnestub hoolimata koolisüsteemist nii keeleoskamatud olla?
Aga muidu on ta hästi asjalik ja entusiastlik. Tuli lennujaamast, pani asjad tuppa ja juba kaheksast ühines meiega. Muidugi, sellest johtuvalt väsis ta juba südaööks, nii et saime ikkagi üsna vara magama. Mina kohvijoomiseni ei jõudnudki, kaasavõetud šokolaad jäi söömata, muusika kuulamata. Isegi pilti jõudsin vaid natukene teha.
Sain jälle selle sama paki sama teate. Midagi pole muutunud – pakk on olemas aga kätte nad seda ei anna. Nii palju siis kõrvalisest abist. Vähemalt on pakk endiselt olemas. Kui D nädalavahetuselt tagasi tuleb, küsin temalt abi hoopis. Vähemalt keegigi, kes kohalikest natuke praktilist meelt omab.
10 07, laupäev
proua f helistas minu palvel postiametisse. Seletas natuke ja asi lahenes vist nii, et peab lihtsalt saatma faksi kogu olmeasoleva infoga pakist ja seletuse et seal sees on isiklukud asjad ühelt eraisikult teisele. Ehk õnnestub mul see lihavõttešokolaad ikkagi enne sünnipäeva kätte saada. Või noh, kätte saada.
eestis on +30, suvi, rand, kontserdid ja peod. Siin sajab.
päeva jooksul käib kaks korda elekter ära ja jalutama ei saa. Põhimõtteliselt saaks, aga märjaga ei kipu, isegi kiire käik ‘levikohta’ sai napilt kahe vihma vahele mahutatud. Teel nägime madu ja mitte ühtegi morphot.
Pikemat kui pooletunnist vahet vihmsadel ei paista täna olevat.
Aga et jalamehe levikohas täna levi polnud, pidin järgmises vihmavahes veel ka ette võtma autosõidu. No mis sa teed, kui nii suur jututuju on.
loen, vaatan vihma..
valgust püüavad täna mehed. Kui ütlesin, et täna on minu kord kodus olla, siis ma ausõna ei teinud seda vihma pärast. Sellegipoolest on tulem selline, et mehed saavad märjaks.
vihma sajab, kõik ujub
katil paha on tuju
ainult kaiman veel jalutab soos
aguuti hirmunud kära
ei teda ehmata ära
kõhutäis talle rõõmu ju teeb
tegelikult tahaks hirmsasti rääkida võõrast ebaõnnest, aga see poleks vist kuigi kena must. Nii et ütlen lihtsalt, et jätan rääkimata.
proua f helistas minu palvel postiametisse. Seletas natuke ja asi lahenes vist nii, et peab lihtsalt saatma faksi kogu olmeasoleva infoga pakist ja seletuse et seal sees on isiklukud asjad ühelt eraisikult teisele. Ehk õnnestub mul see lihavõttešokolaad ikkagi enne sünnipäeva kätte saada. Või noh, kätte saada.
eestis on +30, suvi, rand, kontserdid ja peod. Siin sajab.
päeva jooksul käib kaks korda elekter ära ja jalutama ei saa. Põhimõtteliselt saaks, aga märjaga ei kipu, isegi kiire käik ‘levikohta’ sai napilt kahe vihma vahele mahutatud. Teel nägime madu ja mitte ühtegi morphot.
Pikemat kui pooletunnist vahet vihmsadel ei paista täna olevat.
Aga et jalamehe levikohas täna levi polnud, pidin järgmises vihmavahes veel ka ette võtma autosõidu. No mis sa teed, kui nii suur jututuju on.
loen, vaatan vihma..
valgust püüavad täna mehed. Kui ütlesin, et täna on minu kord kodus olla, siis ma ausõna ei teinud seda vihma pärast. Sellegipoolest on tulem selline, et mehed saavad märjaks.
vihma sajab, kõik ujub
katil paha on tuju
ainult kaiman veel jalutab soos
aguuti hirmunud kära
ei teda ehmata ära
kõhutäis talle rõõmu ju teeb
tegelikult tahaks hirmsasti rääkida võõrast ebaõnnest, aga see poleks vist kuigi kena must. Nii et ütlen lihtsalt, et jätan rääkimata.
Saturday, July 3, 2010
26 juuni
hommikul oli kuidagi haige olla.
Hy5Zvh5yhyhy t11tgo
(nii juhtub kui arvuti voodisse kaasa võtta)
õnneks läks palaviku tõusmise tunne üle, kui Matoury suure mäe juures puulehti kotti hakkasin toppima. Pole lihtsalt võimalik et nii vaimustav töö imelist enesetunnet ei loo..
ja piruka saime ka kätte. Vesi enam ei leki, kuid starter ei tööta endiselt. Kui auto käivitumisest keeldub, tuleb teda lihtsalt nii kaua loksutada, kuni ta ümber mõtleb. Kõige otsesemas mõttes loksutada.
Üksi ma selle masinaga igatahes enam sõita ei kavatse.
Kuivatitäis lehti kotis, viisime need kontorisse.
Mis selle uue poisi nimi on?
Kuldar
Kuldar nagu… hm… kurat?
Eiei, Kuldar.
D-l paistab tähtsamate eestikeelsete sõnade pagas korras olevat.
Mina linna ei läinudki. Internettisin sel ajal, kui O ära käis. Ja siis juba lõunapaiku koju tagasi. Selle nädalavahetuse väljasõit jäi lühikeseks, sest K ootas üksi kodus sel ajal, kui F lubas perega orkestrikoopa üles otsida.
Käisime väikesel jalutuskäigul (ei teagi, kas peaksin nüüd edaspidi meie-vormi juures alati täpsustama, kes need meie olime?) ja K päris asju ja vahtis ringi.
Kas siin sajabki alati? Ei, praegu näiteks ei saja.
(ei sadanudki, ainult tibutas)
kas taimed tulevad kallale? vahel
(see, et loomad kallale tulevad, olin juba eelnevalt ära seletanud)
veider on olla kodust nii kaugel aga nii koduse seltskonnaga.
Siis andsime F-ile sünnipäevakingi üle. Ta oli üllatunud nii selle üle, et sellest teadlikud olime kui ka kingi üle. Minu bambusekleepimisest ei tulnud midagi välja, nii et läks käiku hoopis idee kinkida kodupiirkonna kaart, mida F-il veel pole. Eestistatult ja täiendatult, muidugi.
Niisiis oli tal pärast kohustus meid koogile ja šampusele kutsuda, mida ta tegelikult sugugi algselt ei planeerinud. See oli veidi kohmetu koosviibimine, kus jutt ikkagi tööle ära libises, aga arvan, et see oli vajalik. K sai sisse elada ja meie saime edasistest plaanidest kuulda ja natuke seda tunnet, et me siiski ei ole mittekeegid, kellele ie pea midagi ütlema ega mittearvestama. Vahel kipub see liigagi peale.
Tegelikult hästi vaikne päev oli. Natuke haiglane olla, natuke töine ja pilvealune ja tibutav. Ja see, et õhtul šampust ja snuffi (mingi mongoolia-eri) tarbisin, välistasid õhtuse trenni. Tegime hoopis filmiõhtu.
See meenutas mulle väga pop.gen. loenguid selle vene professoriga. Ma keskel üritan asju enda jaoks paika panna, samal ajal, kui K kõrval tukub ja teiselt poolt tulevad täiesti teemasse puutumatud aga nunnud kommentaarid lektori (siin kohal filmi ‘peategelase’-geneetiku riietusstiili kohta). Lihtsalt, et tõestusjadasid ei pidanud üles kirjutama.
hommikul oli kuidagi haige olla.
Hy5Zvh5yhyhy t11tgo
(nii juhtub kui arvuti voodisse kaasa võtta)
õnneks läks palaviku tõusmise tunne üle, kui Matoury suure mäe juures puulehti kotti hakkasin toppima. Pole lihtsalt võimalik et nii vaimustav töö imelist enesetunnet ei loo..
ja piruka saime ka kätte. Vesi enam ei leki, kuid starter ei tööta endiselt. Kui auto käivitumisest keeldub, tuleb teda lihtsalt nii kaua loksutada, kuni ta ümber mõtleb. Kõige otsesemas mõttes loksutada.
Üksi ma selle masinaga igatahes enam sõita ei kavatse.
Kuivatitäis lehti kotis, viisime need kontorisse.
Mis selle uue poisi nimi on?
Kuldar
Kuldar nagu… hm… kurat?
Eiei, Kuldar.
D-l paistab tähtsamate eestikeelsete sõnade pagas korras olevat.
Mina linna ei läinudki. Internettisin sel ajal, kui O ära käis. Ja siis juba lõunapaiku koju tagasi. Selle nädalavahetuse väljasõit jäi lühikeseks, sest K ootas üksi kodus sel ajal, kui F lubas perega orkestrikoopa üles otsida.
Käisime väikesel jalutuskäigul (ei teagi, kas peaksin nüüd edaspidi meie-vormi juures alati täpsustama, kes need meie olime?) ja K päris asju ja vahtis ringi.
Kas siin sajabki alati? Ei, praegu näiteks ei saja.
(ei sadanudki, ainult tibutas)
kas taimed tulevad kallale? vahel
(see, et loomad kallale tulevad, olin juba eelnevalt ära seletanud)
veider on olla kodust nii kaugel aga nii koduse seltskonnaga.
Siis andsime F-ile sünnipäevakingi üle. Ta oli üllatunud nii selle üle, et sellest teadlikud olime kui ka kingi üle. Minu bambusekleepimisest ei tulnud midagi välja, nii et läks käiku hoopis idee kinkida kodupiirkonna kaart, mida F-il veel pole. Eestistatult ja täiendatult, muidugi.
Niisiis oli tal pärast kohustus meid koogile ja šampusele kutsuda, mida ta tegelikult sugugi algselt ei planeerinud. See oli veidi kohmetu koosviibimine, kus jutt ikkagi tööle ära libises, aga arvan, et see oli vajalik. K sai sisse elada ja meie saime edasistest plaanidest kuulda ja natuke seda tunnet, et me siiski ei ole mittekeegid, kellele ie pea midagi ütlema ega mittearvestama. Vahel kipub see liigagi peale.
Tegelikult hästi vaikne päev oli. Natuke haiglane olla, natuke töine ja pilvealune ja tibutav. Ja see, et õhtul šampust ja snuffi (mingi mongoolia-eri) tarbisin, välistasid õhtuse trenni. Tegime hoopis filmiõhtu.
See meenutas mulle väga pop.gen. loenguid selle vene professoriga. Ma keskel üritan asju enda jaoks paika panna, samal ajal, kui K kõrval tukub ja teiselt poolt tulevad täiesti teemasse puutumatud aga nunnud kommentaarid lektori (siin kohal filmi ‘peategelase’-geneetiku riietusstiili kohta). Lihtsalt, et tõestusjadasid ei pidanud üles kirjutama.
28 juuni, esmaspäev
selleks, et puud põlema saada ja põlemas hoida, võib ta sisaldada 78% vett. Siis on energia eraldumine põlemisel ja kulu vee aurustamisel enam-vähem võrdsed.
Meile koolis nii räägiti.
Vastikud parasvöötmeelajad, kes oma kuivade puudega teadust teevad..
Meie puud on siin värskelt langetatud, veel piimmahla, vaiku ja teisi vähepõlevaid ühendeid täis, ning koosnevad 80+%st veest.
Ahja, ja tõenäoselt sajab samal ajal, kui neid põletama pead.
Niisiis, selleks et põletada vihmametsa, on alustuseks vaja midagi põlevat.
Lihtne variant on valada süüdatav korduvalt kütusega üle ja süüdata. Iga süütekorra kohta materjal natuke kuivab, kuni on lõpuks nõus ka ise põlema.
Teine variant on võtta sületäis puid kusagilt varjualusest riidast, mis eeldatavasti on alla 80%se veesisaldusega ja panna need põlema, ning siis vähehaaval lisada sinna materjal, mida sul tegelikult põlema on vaja saada. Pisitasa see kuivab võõra soojuse arvel ja läheb põlema. Siis saab panna järgmise peotäie vihmametsa tulle jne, jne, jne, kuni lõke lõpuks soovitud suuruse saavutab, kugu on võimalik päris suuri ja läbimärgi palke sisse vedada.
Mulle meeldib teine variant rohkem. Seni olen O-lt alati pahandada saanud, kui olen üritanud seda viljeleda. Aeganõudev ja esimesel pilgul vähetulus, aga lõppkokkuvõttes võimaldab see säästa paarkümend liitrit taastumatut loodusvara.
Ma ei oska seda väljendada, kui hea meel mul on, et K tuli. Et just tema tuli.
Üks vähestest inimestest, kelles ei tundu vähimalgi määral negatiivsust olevat. Peast roheline aga sellegipoolest asjalik ja konkretne. Tantsiv! Ja meil on sama stiil nii mõneski mõttes.
Mitte, et poleks huvitav uue inimesega vihmametsas tuttavaks saada, aga arvestades igapäevatöö närvesöövust ja väsitavust, on minu jaoks läbiproovitud suurepärane variant iga kell etem.
Pealegi, on vähetõenäoline, et kaks uut inimest järjest lihtsalt joppamse peale hästi klappivateks osutuvad.
K võttis kaasa Pärnu viimased kutsikad. Neid oli seal täpselt kaks – üks saele ja teine trimmerile (jutt käib siis siinkohal ühest tähtsamast mootortöövahendi osast). Seda on täpselt kaks rohkem, kui Guiaanas praegu saada on. Niisiis said eestlased päris üksi laagris olles teha, seda, mida eestlased ikka teevad, kui parasjagu saksad (loe: prantslased) segamas ei ole – tööd.
Üks trimmerdas, teine saagis istanduses. Et mulle, vaesele lätlasele, mootortööriistu ei jäänud, kaevasin kraavi.
Tegelikult oleks vaja probleemi lahendamiseks 6 meetrit paarikümnesentimeetrist kanalisatsioonitoru. Või neid rauast teekindlustusvahendeid, mida C Caimani juures isegi jalgradadele on pandud, et vesi teed minema ei viiks. Meie laagri stiil on kolmveerand aastast kord nädalas mitu tundi kiviklibust kraavi ehitada, et sissesõiduteelt vesi ära saaks voolata.
Mitte, et mulle kraavi ei meeldiks kaevata.
Kui sae kutsikas järjekordselt otsad andis, läksime K-ga, samal ajal seda pisemast pisemat saagi kirudes, valguspüügimajakesi üle vaatama. Varsti on põhjust neis öid veeta :)
See ei ole nii lihtne, et võta tööriistad ja mine kohale ja tee asi ära. Tööriistu ei ole. Olid ühed traadinäpitsad. Pooletunnise ringituuseldamise ja otsimise peale leidsime paarikümnesentimeetriste tükkide kaupa piisavalt nööri- ja paela- ja traadijuppe, et nendega saaks midagi parandada ja siis tuli veel autoradiaatorisse paar liitrid vett valada (see radiaator tuli just nädalavahetusel parandusest kusjuures!), ja saimegi tööle minna.
Termiidid olid päris kõvasti maiustanud. Palju oli katki, ja mis püsis veel koos, tegi seda ainult hea sõna ja kellegi kõrgema tahte varal. Õnneks oli meil aega ja viitsimist ja täpselt nii palju nööri ja traati, et majad korda saada. Nüüd tuleks veel 1-2 uut ehitada uutesse kohtadesse. Aga noid nüüd küll ilma vahenditeta ei tee.
Kui aus olla, siis ka mitme valguspüügi jagu lambipirne pole…
Aga eks siis peavad eestlased jälle midagi leiutama eestist kaasa võetud juppide, töövahendite ja saapasisetaldade arvelt.
Pärastlõunal panime kahele hunikule tule otsa. Ühele ökomeetodil, teisele kütusemeetodil. Põlema läksid mõlemad, mis oligi eesmärk.
See on ka hea, et uuel inimesel on alati entusiasmi ja moraali ja viitsimist kõike teha ja korralikult teha. Kohapeal eelnevaid omadusi enam eriti pole. Vihmaga ära pestud ja saega tükkideks raiutud ja põlema pandud ja pärast hoolimatult üle astutud.
27 juuni
hommikul tundsin kohustust olla nii laisk ja unelev, kui võimalik. Viimane puhkepäev sellel kuul ikkagi. Nii et ütlesin, et ma ei viitsi hommikujalutuskäigule minna.
Halvasti tegin. O nägi kodust mõnesaja meetri kaugusel puumat. Sai ta sabaotsa isegi pildile.
Ajas ikka enda laiskuse peale vihale küll.
Pärast pikka hommikukohvi läksime kõik kolmekesi ‘le Grand Tourile’, ehk siis eda sama kullakaevanduseringi kõndima. Sel korral lihtsalt teist pidi.
Ja juba esimesel kilomeetril nägime puumat. Küll eemalt ja tagumikku, aga… noh, ma nägin puumat ju ikkagi. Hoidsime esimese poole teest silmad lahti a nägime veel siin ja seal tema jälgi. Loom tegutseb siin aktiivselt.
Teise poole kõndisime kiiremini.
Nii pidi pon ring palju meeldivam – pole tagasiteel sellist järsku tõusu päiese käes. On hoopis lauge tõus metsa varjus. Väsimust ei tekkinudki.
Tagasi jõudsime parimal ajal – 10 minutit enne tugevat-tugevat vihmasadu.
Imelik – kui pidevalt (PIDEVALT) sajab, siis on sellise müürina alla langevat vett vähe. Vihm on ikka vihma moodi enamasti. Aga kui sajab vaid ülepäeviti või nii, siis on vihma ni tugev, nagu survepesur.
Või siis lihtsalt tundub nii. Eks vahepeatusteta vihmaga harjub ära, ja siis ta hakkabki leebem tunduma.
Nüüd on K kes jalutab minust veel aeglasemalt . tore. Oleme nüüd enamuses ja saame tempot dikteerida ning täiesti süüdimatult iga vähegi huvitava õie, vilja, mullahuniku ja porilombi kõrval pikalt vahtida ja teooriaid luua. O-d ajas see vist vahepeal natuke vihale, aga mi sa nende loodusteadlastega ikka teed.
Et linnas eile ei jäänud aega, pidin siin pesu pesema. eks see seebis lobistamine natukese ikka asjad puhtamaks, teeb. Polegi vaja säravvalge särgiga metsa põletama minna.
Viimastel päevadel olen nii harjumatult palju rääkida saanud. Pole enam nagu harjunud. Lisaks on kiusatud K-ga vestlust alati mõnes võõrkeeles alustada.
Uutest inimestest.
tundub veider, et enamasti ollakse uutest inimestest vaimustuses. Või vähemalt üle keskmise heal arvamusel. Selle hetkeni siis, kuni nad näitavad, millist arvamust nad reaalsuses sinu jaoks väärt on. Enamasti tähendab see langust.
Kole ju, kui peab arvamust kellestki langetama..
Mul käib enamasti vastupidi. Nii ülbe, kui see ka poleks, on esialgne arvamus inimesest neutraalne ja äraootav. Sageli võib välja näha suisa tõrjuv. Ei tunne vajadust kellelegi täiesti uuele ja võõrale ennast avada. Mingi ajal jooksul siis selgub, kas on väärt näo ja nime meelde jätmisega pingutama hakata. (Sellepärast vist eriti nägusid ja nimesid kokku ei viigi?) Paljud kaovad, aga need kes jäävad, nendega läbisaamine üha paraneb. Peab olema mingi proovikivi, mis tõestab. Või siis aeg.
veider on kohtuda inimestega, kes paari trehvamise pärast hakkavad käituma nagu neil oleks õigus juba sinu eest otsustama hakata, käituda nagu eluaegne sõber, või kes üldse hakkavad arvama, et nad on su jaoks keegid, kuna olete korra trehvanud (jeerum, kui ülbelt see kõlab!). Selliste suhtes kestab äraootav faas ekstrakaua. Elame egotsentrilisust soosivas maailmas ju ometi. Miski (elu see ei saa olla, elu on ilus) on õpetanud, et ei tasu olla kohe kõiki sisse lasta. Mis ei välista tihedat läbikäimist. Lihtsalt, et … müür peab vahel olema. Eks see siis tasapisi laguneb, kui aega anda.
Enamasti on hea, kui ei pea igaüht tõsiselt võtma, igalt poolt arvamusi arvesse võtma, asju südamesse võtma. Võtma.
Anda on ju parem.
Ei teagi, kust see mõttelend alguse sai. Tegin presse ja hüppenööri ja ühel hetkel pidin selle kirja saama ruttu.
Nüüd on lihased juba jahedad ja lähen venitamata magama. Uuesti soojaks tegemine 11 ajal õhtul tundub liigne piin.
Palju õnne mulle 5 kuu puhul.
selleks, et puud põlema saada ja põlemas hoida, võib ta sisaldada 78% vett. Siis on energia eraldumine põlemisel ja kulu vee aurustamisel enam-vähem võrdsed.
Meile koolis nii räägiti.
Vastikud parasvöötmeelajad, kes oma kuivade puudega teadust teevad..
Meie puud on siin värskelt langetatud, veel piimmahla, vaiku ja teisi vähepõlevaid ühendeid täis, ning koosnevad 80+%st veest.
Ahja, ja tõenäoselt sajab samal ajal, kui neid põletama pead.
Niisiis, selleks et põletada vihmametsa, on alustuseks vaja midagi põlevat.
Lihtne variant on valada süüdatav korduvalt kütusega üle ja süüdata. Iga süütekorra kohta materjal natuke kuivab, kuni on lõpuks nõus ka ise põlema.
Teine variant on võtta sületäis puid kusagilt varjualusest riidast, mis eeldatavasti on alla 80%se veesisaldusega ja panna need põlema, ning siis vähehaaval lisada sinna materjal, mida sul tegelikult põlema on vaja saada. Pisitasa see kuivab võõra soojuse arvel ja läheb põlema. Siis saab panna järgmise peotäie vihmametsa tulle jne, jne, jne, kuni lõke lõpuks soovitud suuruse saavutab, kugu on võimalik päris suuri ja läbimärgi palke sisse vedada.
Mulle meeldib teine variant rohkem. Seni olen O-lt alati pahandada saanud, kui olen üritanud seda viljeleda. Aeganõudev ja esimesel pilgul vähetulus, aga lõppkokkuvõttes võimaldab see säästa paarkümend liitrit taastumatut loodusvara.
Ma ei oska seda väljendada, kui hea meel mul on, et K tuli. Et just tema tuli.
Üks vähestest inimestest, kelles ei tundu vähimalgi määral negatiivsust olevat. Peast roheline aga sellegipoolest asjalik ja konkretne. Tantsiv! Ja meil on sama stiil nii mõneski mõttes.
Mitte, et poleks huvitav uue inimesega vihmametsas tuttavaks saada, aga arvestades igapäevatöö närvesöövust ja väsitavust, on minu jaoks läbiproovitud suurepärane variant iga kell etem.
Pealegi, on vähetõenäoline, et kaks uut inimest järjest lihtsalt joppamse peale hästi klappivateks osutuvad.
K võttis kaasa Pärnu viimased kutsikad. Neid oli seal täpselt kaks – üks saele ja teine trimmerile (jutt käib siis siinkohal ühest tähtsamast mootortöövahendi osast). Seda on täpselt kaks rohkem, kui Guiaanas praegu saada on. Niisiis said eestlased päris üksi laagris olles teha, seda, mida eestlased ikka teevad, kui parasjagu saksad (loe: prantslased) segamas ei ole – tööd.
Üks trimmerdas, teine saagis istanduses. Et mulle, vaesele lätlasele, mootortööriistu ei jäänud, kaevasin kraavi.
Tegelikult oleks vaja probleemi lahendamiseks 6 meetrit paarikümnesentimeetrist kanalisatsioonitoru. Või neid rauast teekindlustusvahendeid, mida C Caimani juures isegi jalgradadele on pandud, et vesi teed minema ei viiks. Meie laagri stiil on kolmveerand aastast kord nädalas mitu tundi kiviklibust kraavi ehitada, et sissesõiduteelt vesi ära saaks voolata.
Mitte, et mulle kraavi ei meeldiks kaevata.
Kui sae kutsikas järjekordselt otsad andis, läksime K-ga, samal ajal seda pisemast pisemat saagi kirudes, valguspüügimajakesi üle vaatama. Varsti on põhjust neis öid veeta :)
See ei ole nii lihtne, et võta tööriistad ja mine kohale ja tee asi ära. Tööriistu ei ole. Olid ühed traadinäpitsad. Pooletunnise ringituuseldamise ja otsimise peale leidsime paarikümnesentimeetriste tükkide kaupa piisavalt nööri- ja paela- ja traadijuppe, et nendega saaks midagi parandada ja siis tuli veel autoradiaatorisse paar liitrid vett valada (see radiaator tuli just nädalavahetusel parandusest kusjuures!), ja saimegi tööle minna.
Termiidid olid päris kõvasti maiustanud. Palju oli katki, ja mis püsis veel koos, tegi seda ainult hea sõna ja kellegi kõrgema tahte varal. Õnneks oli meil aega ja viitsimist ja täpselt nii palju nööri ja traati, et majad korda saada. Nüüd tuleks veel 1-2 uut ehitada uutesse kohtadesse. Aga noid nüüd küll ilma vahenditeta ei tee.
Kui aus olla, siis ka mitme valguspüügi jagu lambipirne pole…
Aga eks siis peavad eestlased jälle midagi leiutama eestist kaasa võetud juppide, töövahendite ja saapasisetaldade arvelt.
Pärastlõunal panime kahele hunikule tule otsa. Ühele ökomeetodil, teisele kütusemeetodil. Põlema läksid mõlemad, mis oligi eesmärk.
See on ka hea, et uuel inimesel on alati entusiasmi ja moraali ja viitsimist kõike teha ja korralikult teha. Kohapeal eelnevaid omadusi enam eriti pole. Vihmaga ära pestud ja saega tükkideks raiutud ja põlema pandud ja pärast hoolimatult üle astutud.
27 juuni
hommikul tundsin kohustust olla nii laisk ja unelev, kui võimalik. Viimane puhkepäev sellel kuul ikkagi. Nii et ütlesin, et ma ei viitsi hommikujalutuskäigule minna.
Halvasti tegin. O nägi kodust mõnesaja meetri kaugusel puumat. Sai ta sabaotsa isegi pildile.
Ajas ikka enda laiskuse peale vihale küll.
Pärast pikka hommikukohvi läksime kõik kolmekesi ‘le Grand Tourile’, ehk siis eda sama kullakaevanduseringi kõndima. Sel korral lihtsalt teist pidi.
Ja juba esimesel kilomeetril nägime puumat. Küll eemalt ja tagumikku, aga… noh, ma nägin puumat ju ikkagi. Hoidsime esimese poole teest silmad lahti a nägime veel siin ja seal tema jälgi. Loom tegutseb siin aktiivselt.
Teise poole kõndisime kiiremini.
Nii pidi pon ring palju meeldivam – pole tagasiteel sellist järsku tõusu päiese käes. On hoopis lauge tõus metsa varjus. Väsimust ei tekkinudki.
Tagasi jõudsime parimal ajal – 10 minutit enne tugevat-tugevat vihmasadu.
Imelik – kui pidevalt (PIDEVALT) sajab, siis on sellise müürina alla langevat vett vähe. Vihm on ikka vihma moodi enamasti. Aga kui sajab vaid ülepäeviti või nii, siis on vihma ni tugev, nagu survepesur.
Või siis lihtsalt tundub nii. Eks vahepeatusteta vihmaga harjub ära, ja siis ta hakkabki leebem tunduma.
Nüüd on K kes jalutab minust veel aeglasemalt . tore. Oleme nüüd enamuses ja saame tempot dikteerida ning täiesti süüdimatult iga vähegi huvitava õie, vilja, mullahuniku ja porilombi kõrval pikalt vahtida ja teooriaid luua. O-d ajas see vist vahepeal natuke vihale, aga mi sa nende loodusteadlastega ikka teed.
Et linnas eile ei jäänud aega, pidin siin pesu pesema. eks see seebis lobistamine natukese ikka asjad puhtamaks, teeb. Polegi vaja säravvalge särgiga metsa põletama minna.
Viimastel päevadel olen nii harjumatult palju rääkida saanud. Pole enam nagu harjunud. Lisaks on kiusatud K-ga vestlust alati mõnes võõrkeeles alustada.
Uutest inimestest.
tundub veider, et enamasti ollakse uutest inimestest vaimustuses. Või vähemalt üle keskmise heal arvamusel. Selle hetkeni siis, kuni nad näitavad, millist arvamust nad reaalsuses sinu jaoks väärt on. Enamasti tähendab see langust.
Kole ju, kui peab arvamust kellestki langetama..
Mul käib enamasti vastupidi. Nii ülbe, kui see ka poleks, on esialgne arvamus inimesest neutraalne ja äraootav. Sageli võib välja näha suisa tõrjuv. Ei tunne vajadust kellelegi täiesti uuele ja võõrale ennast avada. Mingi ajal jooksul siis selgub, kas on väärt näo ja nime meelde jätmisega pingutama hakata. (Sellepärast vist eriti nägusid ja nimesid kokku ei viigi?) Paljud kaovad, aga need kes jäävad, nendega läbisaamine üha paraneb. Peab olema mingi proovikivi, mis tõestab. Või siis aeg.
veider on kohtuda inimestega, kes paari trehvamise pärast hakkavad käituma nagu neil oleks õigus juba sinu eest otsustama hakata, käituda nagu eluaegne sõber, või kes üldse hakkavad arvama, et nad on su jaoks keegid, kuna olete korra trehvanud (jeerum, kui ülbelt see kõlab!). Selliste suhtes kestab äraootav faas ekstrakaua. Elame egotsentrilisust soosivas maailmas ju ometi. Miski (elu see ei saa olla, elu on ilus) on õpetanud, et ei tasu olla kohe kõiki sisse lasta. Mis ei välista tihedat läbikäimist. Lihtsalt, et … müür peab vahel olema. Eks see siis tasapisi laguneb, kui aega anda.
Enamasti on hea, kui ei pea igaüht tõsiselt võtma, igalt poolt arvamusi arvesse võtma, asju südamesse võtma. Võtma.
Anda on ju parem.
Ei teagi, kust see mõttelend alguse sai. Tegin presse ja hüppenööri ja ühel hetkel pidin selle kirja saama ruttu.
Nüüd on lihased juba jahedad ja lähen venitamata magama. Uuesti soojaks tegemine 11 ajal õhtul tundub liigne piin.
Palju õnne mulle 5 kuu puhul.
30 juuni, kolmapäev
hommikul ärgates pole mul enamasti põhjust meenutada eelmise õhtu suuri sündmusi. Õhtu koosneb trennist, venitusest, villide, kriimustuste ja hammustuse puhastamisest ja pesemisest. Siis tuttu.
Niisiis ajasin ennast püsti ja tegin tavalisi hommikuasju. Käisin jalutamas. Laisik oli seal!
Tagasi tulles oli D juba üleval. Istus oma ukse ees ja vaatas ilmselge imestusega mind ja oma käekella kordamööda.
Pärast o-ga vesteldes selgusid detailid eelmisest õhtust – ta olevat mind keset põrandat magamast leidnud. Pikema meenutamise peale tuli tõepoolest meelde, et olin nii väsinud, et mõtlesin trenni asemel lihtsalt natuke soojaks teha ja venitada. Siis aga javus O oma purjus olekus sisse ja selleks ajaks, kui vabanesin, olin jälle jahe. Ju siis vajusin uuesti jäsemeid liikuma panna üritades magama.
Keset põrandat.
Väidetavasti väga veidras asendis.
See vähemalt seletab, miks terve öö vähkresin ja kõik kehaosad üksteise võidu krampi kiskusid – venitus jäi vahele.
Muidu oli eile viljakas päev. Kolm lõket, kaks töömeest ja mina ja D. ennast ma üldiselt meheks ei pea, ja kuigi D on teoreetiliselt meessoost, on tema panus töösse veel väiksem kui minul, nii et töömehena tema ka arvesse ei lähe. Sellegipoolest. Kamba peale tegime NII palju tööd ära. O ja K kandsid suuri palke, meie D-ga ka ühte ja teist. Algul ta küll üritas teiste meeste standardite järgi teha, aga temale on see ilmselgelt liig.
Lõkked olid nii kuumad, et mitme meetri pealt juuksed kõrbehaidu hakkasid eraldama, ja arvan, et jõin päeva peale u 5 liitrit vett.
Loomi nägime ka – ligi 10cm siruulatusega tarantlit, üht madu, mida kõik (kõik, ka D!) röömsasti uudistasid ja muid putukaid.
Lõnapausi ajal oli tarvis poes käia. Toitu ja koogimaterjale ja kanatoitu.
käivitamiseks peab autosse valama vett (mõelda, kui hea auto meil on, töötab veega) ja siis loksutada/tõugata, kuni käivitamine õnnestub. Täna sõitis K esimest korda meie mägiteed. Hästi sõitis.
Tagasi tulles auto enam loksutamise peale ei käivitund. Õnneks oli poe parklas palju valgeid prantsuse mehi ja mu lemmik mustmees poest ning kamba peale nad siis leiutasid asju.
Nii pea, kiu jutt akule läks, ronisin piruka tagaossa krokodille otsima. Kui endega sealt väljusin, hõikas üks habemik röömsalt üllatunult
‘väike naine! Tere, väike naine!
Vabandust, ma pole nii väikeste autoparandajatega harjunud’
Akus asi ei olnud. Saime masina käima lõpuks pikema tõukamise peale.
Iseenesest on tore, kui inimesed ei vaeva ennast igasuguste eetiliste ja moraalsete dilemmadega. On ka muid asju, mille pärast muretseda.
Aga hakkan juba kahtlema, kas inimene üldse oma pead millegagi vaevab, kui tema jaoks ei pole probleem, kui 50kilone tüdruk peab igapäevaselt ringi kärutama autoga, mida peab käivitamiseks ulmelise koguse veega täitma ja push-startima (oleks siis, et me elaks linnas, kus saab juuksed ära kammida ja õnnetu näoga auto kõrval abi oodata..) ja igapäevaselt tegema metsatööd, millega ka tema kõige pikema staašiga töö(mees/line) enda jaoks liialt raskeks peab.
Kui hommikul ennast istantusse lohistasin, oli emotsionaalselt üllatus positiivne – D ilmselgelt ei kavatsend täa meiega ühineda, ning nii O kui K vedasid sama moodi jalgu järel. Ikka on tore ja lohutav, kui teistel sama raske on.
Praegu on lõunapaus. Teen F-ile sünnipäevakooki. Kõige hullumeelsemat kooki maailmas – koosneb sokolaadist, suhkrust, muadest, võist ja kohvist. Mitte tilkagi jahu ega muud madala energiasisalgusega täitematerjali.
Palvetan, et sellest koogist ikka midagi välja tuleks…
Koostis:
1 dl kanget kohvi
250 g magedat võid
250 g tumedat šokolaadi
2 dl suhkrut
4 muna
Valmistamine:
Vala kuum kohv potti, lisa või ning šokolaaditükid ning kuumuta tasasel tulel, kuni šokolaad ja või on sulanud. Tõsta pott tulelt, lisa suhkur ja munad.
Kalla tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 50 minutit.
Lase koogil jahtuda, kaunista vahetult enne serveerimist.
hommikul ärgates pole mul enamasti põhjust meenutada eelmise õhtu suuri sündmusi. Õhtu koosneb trennist, venitusest, villide, kriimustuste ja hammustuse puhastamisest ja pesemisest. Siis tuttu.
Niisiis ajasin ennast püsti ja tegin tavalisi hommikuasju. Käisin jalutamas. Laisik oli seal!
Tagasi tulles oli D juba üleval. Istus oma ukse ees ja vaatas ilmselge imestusega mind ja oma käekella kordamööda.
Pärast o-ga vesteldes selgusid detailid eelmisest õhtust – ta olevat mind keset põrandat magamast leidnud. Pikema meenutamise peale tuli tõepoolest meelde, et olin nii väsinud, et mõtlesin trenni asemel lihtsalt natuke soojaks teha ja venitada. Siis aga javus O oma purjus olekus sisse ja selleks ajaks, kui vabanesin, olin jälle jahe. Ju siis vajusin uuesti jäsemeid liikuma panna üritades magama.
Keset põrandat.
Väidetavasti väga veidras asendis.
See vähemalt seletab, miks terve öö vähkresin ja kõik kehaosad üksteise võidu krampi kiskusid – venitus jäi vahele.
Muidu oli eile viljakas päev. Kolm lõket, kaks töömeest ja mina ja D. ennast ma üldiselt meheks ei pea, ja kuigi D on teoreetiliselt meessoost, on tema panus töösse veel väiksem kui minul, nii et töömehena tema ka arvesse ei lähe. Sellegipoolest. Kamba peale tegime NII palju tööd ära. O ja K kandsid suuri palke, meie D-ga ka ühte ja teist. Algul ta küll üritas teiste meeste standardite järgi teha, aga temale on see ilmselgelt liig.
Lõkked olid nii kuumad, et mitme meetri pealt juuksed kõrbehaidu hakkasid eraldama, ja arvan, et jõin päeva peale u 5 liitrit vett.
Loomi nägime ka – ligi 10cm siruulatusega tarantlit, üht madu, mida kõik (kõik, ka D!) röömsasti uudistasid ja muid putukaid.
Lõnapausi ajal oli tarvis poes käia. Toitu ja koogimaterjale ja kanatoitu.
käivitamiseks peab autosse valama vett (mõelda, kui hea auto meil on, töötab veega) ja siis loksutada/tõugata, kuni käivitamine õnnestub. Täna sõitis K esimest korda meie mägiteed. Hästi sõitis.
Tagasi tulles auto enam loksutamise peale ei käivitund. Õnneks oli poe parklas palju valgeid prantsuse mehi ja mu lemmik mustmees poest ning kamba peale nad siis leiutasid asju.
Nii pea, kiu jutt akule läks, ronisin piruka tagaossa krokodille otsima. Kui endega sealt väljusin, hõikas üks habemik röömsalt üllatunult
‘väike naine! Tere, väike naine!
Vabandust, ma pole nii väikeste autoparandajatega harjunud’
Akus asi ei olnud. Saime masina käima lõpuks pikema tõukamise peale.
Iseenesest on tore, kui inimesed ei vaeva ennast igasuguste eetiliste ja moraalsete dilemmadega. On ka muid asju, mille pärast muretseda.
Aga hakkan juba kahtlema, kas inimene üldse oma pead millegagi vaevab, kui tema jaoks ei pole probleem, kui 50kilone tüdruk peab igapäevaselt ringi kärutama autoga, mida peab käivitamiseks ulmelise koguse veega täitma ja push-startima (oleks siis, et me elaks linnas, kus saab juuksed ära kammida ja õnnetu näoga auto kõrval abi oodata..) ja igapäevaselt tegema metsatööd, millega ka tema kõige pikema staašiga töö(mees/line) enda jaoks liialt raskeks peab.
Kui hommikul ennast istantusse lohistasin, oli emotsionaalselt üllatus positiivne – D ilmselgelt ei kavatsend täa meiega ühineda, ning nii O kui K vedasid sama moodi jalgu järel. Ikka on tore ja lohutav, kui teistel sama raske on.
Praegu on lõunapaus. Teen F-ile sünnipäevakooki. Kõige hullumeelsemat kooki maailmas – koosneb sokolaadist, suhkrust, muadest, võist ja kohvist. Mitte tilkagi jahu ega muud madala energiasisalgusega täitematerjali.
Palvetan, et sellest koogist ikka midagi välja tuleks…
Koostis:
1 dl kanget kohvi
250 g magedat võid
250 g tumedat šokolaadi
2 dl suhkrut
4 muna
Valmistamine:
Vala kuum kohv potti, lisa või ning šokolaaditükid ning kuumuta tasasel tulel, kuni šokolaad ja või on sulanud. Tõsta pott tulelt, lisa suhkur ja munad.
Kalla tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 50 minutit.
Lase koogil jahtuda, kaunista vahetult enne serveerimist.
1 juuni, neljapäev
kuigi ma olevat öösel kurja häälega unes kärkinud, oli unenägu tegelikult soe ja tore ja.. nostalgiline. Koer ja jalgratas ja tartu ja kodu. Igatsen neid samas järjekorras.
Igatahes.
Eilne kook oli katastroof, nagu võiks ka ennustada asjalt, mis ei sisalda jahu. Algul kees ja siis tõmbus kõvaks ning maitses nagu põhjakõrbend kohv. Tõdesime R-iga kahekesi, et c’est pas bon. R pani uue koogi hakkama ja õhtul oli mu apsaka suhtes viisakalt tasa.
Meie korjasime pärast metsatööpäeva paduvihmas Heliconia b-sid. K küsis, kas veel märjem on võimalik.
Tegelikult oli üsna kuiv. See oli siiski vihm, mitte see veemüür, mis vahel kaela kukub. Ja pesu oli ka kuiv.
Igatahes, õhtusöök kaheksale, polnudki juba kuid õhtust söönud, ja šampus. Trenn jäi seega juba teist õhtut järjest ära. Olin selleks ka liialt väsinud. Metsatööpäevadel tahaks sõiki vabasid hetki lihtsalt kuidagi keras lamades ja magades veeta.
Siis tuli see unenägu kodust.
Hommikul oli meid metsatööl jälle üks rohkem – D otsustas ka meiega pooleks päevaks ühineda. Vedasime väsinult jalgu järel, aga vähemalt oli ilm ilus ja see on üsna lohutav, et palju enam pole.
Ahja, kolmas meetod vihmametsa põletada – kui sul juba on mõni funktsioneeriv tuli, saab sellest võtta suuremaid põlevaid palke ja need järgmisesse tuleasemesse tuua. Kuivade puude pähe või nii.
Pärastlõunal pidin D linna viima, F-iga kontoris äriasju ajama, vaatama ega ma ometi pakki kätte ei saa (ei saa, tõenäoselt on see juba teel tagasi… oehhh), C-ga teraapias käima, R-ile kõnekaardi tooma ja uued valguspüügi pirnid koju viima.
Vahepeal oli nii palju aega, et meili ja PN-I vaadata. Peanjärjekordselt tõdema, et head ajad on alati enne mind ära olnud. Või siis kunagi hiljem tulemas.
Aga mis seal ikka.
On õhtu ja ma isegi pole hetkel surmväsinud, nii et on olemas tõenäosus, et ma ei jää sel korral juba enne soojendust magama.
kuigi ma olevat öösel kurja häälega unes kärkinud, oli unenägu tegelikult soe ja tore ja.. nostalgiline. Koer ja jalgratas ja tartu ja kodu. Igatsen neid samas järjekorras.
Igatahes.
Eilne kook oli katastroof, nagu võiks ka ennustada asjalt, mis ei sisalda jahu. Algul kees ja siis tõmbus kõvaks ning maitses nagu põhjakõrbend kohv. Tõdesime R-iga kahekesi, et c’est pas bon. R pani uue koogi hakkama ja õhtul oli mu apsaka suhtes viisakalt tasa.
Meie korjasime pärast metsatööpäeva paduvihmas Heliconia b-sid. K küsis, kas veel märjem on võimalik.
Tegelikult oli üsna kuiv. See oli siiski vihm, mitte see veemüür, mis vahel kaela kukub. Ja pesu oli ka kuiv.
Igatahes, õhtusöök kaheksale, polnudki juba kuid õhtust söönud, ja šampus. Trenn jäi seega juba teist õhtut järjest ära. Olin selleks ka liialt väsinud. Metsatööpäevadel tahaks sõiki vabasid hetki lihtsalt kuidagi keras lamades ja magades veeta.
Siis tuli see unenägu kodust.
Hommikul oli meid metsatööl jälle üks rohkem – D otsustas ka meiega pooleks päevaks ühineda. Vedasime väsinult jalgu järel, aga vähemalt oli ilm ilus ja see on üsna lohutav, et palju enam pole.
Ahja, kolmas meetod vihmametsa põletada – kui sul juba on mõni funktsioneeriv tuli, saab sellest võtta suuremaid põlevaid palke ja need järgmisesse tuleasemesse tuua. Kuivade puude pähe või nii.
Pärastlõunal pidin D linna viima, F-iga kontoris äriasju ajama, vaatama ega ma ometi pakki kätte ei saa (ei saa, tõenäoselt on see juba teel tagasi… oehhh), C-ga teraapias käima, R-ile kõnekaardi tooma ja uued valguspüügi pirnid koju viima.
Vahepeal oli nii palju aega, et meili ja PN-I vaadata. Peanjärjekordselt tõdema, et head ajad on alati enne mind ära olnud. Või siis kunagi hiljem tulemas.
Aga mis seal ikka.
On õhtu ja ma isegi pole hetkel surmväsinud, nii et on olemas tõenäosus, et ma ei jää sel korral juba enne soojendust magama.
2 juuni, reede
O ütles selle kohta hästi – oleks ta labitatööd tahtnud, oleks ta Soome läinud. Noh, minul ju selles mõttes vedas, sest esimses maailmas võetakse labitatööle eelkõige mehi. Soome polekski minu jaoks varant olnud.
Muidugi, arenend maailmas on olemas töövahendid, mis võimaldavad nädala töö mahu nädalaga ära teha. Kasutades traktorit ja teisi hi-tech vahendeid.
Kellele see ikka korda läheb, kui mingid idaeuroopa blondid lapsed seljas kuude kaupa palke veavad, kuni põhi alt ära on. Masinad võivad ju katki minna. Ja nad nõuavad kütust.
Samas, ega idaeurooplasedi kähem kütust võta. Arvan, et seepärast meid perepidudesse kaasata ei tahetagi, et kõik paljaks sööme.
Pärast metsast tulekut tahaks korraga kõik olmeasoleva toidu nahka pista. Päästab ainult teadmie, et poodi saab harva.
Et siis, jah. Olen juba üle 12 tunni öökides, valutades, vetsu vahet joostes veetnud. See ei ole toidumürgistus ega mõni viirus. Olen endal enne ka soolikaid paigast ära pingutanud.
See pole midagi enneolematut, lihtsalt, et varem on see alati mõne eesmärgi nimel toimunud.
‘ma jaksan ju veel küll’ ei olnud sel korral ikkagi see õige vastus.
Üks nädal valguspüügini. Oh seda õnnist puhkust, mis sellega saabub.
K üritab sisseelada. Ehitas täüna sae, et kasutada seda haamri ehitamisel. Eih, siin lihtsalt pole ei saagi ega haamrit. Selle asemel on idaeurooplased.
29. Salinger - The Uncollected Stories
O ütles selle kohta hästi – oleks ta labitatööd tahtnud, oleks ta Soome läinud. Noh, minul ju selles mõttes vedas, sest esimses maailmas võetakse labitatööle eelkõige mehi. Soome polekski minu jaoks varant olnud.
Muidugi, arenend maailmas on olemas töövahendid, mis võimaldavad nädala töö mahu nädalaga ära teha. Kasutades traktorit ja teisi hi-tech vahendeid.
Kellele see ikka korda läheb, kui mingid idaeuroopa blondid lapsed seljas kuude kaupa palke veavad, kuni põhi alt ära on. Masinad võivad ju katki minna. Ja nad nõuavad kütust.
Samas, ega idaeurooplasedi kähem kütust võta. Arvan, et seepärast meid perepidudesse kaasata ei tahetagi, et kõik paljaks sööme.
Pärast metsast tulekut tahaks korraga kõik olmeasoleva toidu nahka pista. Päästab ainult teadmie, et poodi saab harva.
Et siis, jah. Olen juba üle 12 tunni öökides, valutades, vetsu vahet joostes veetnud. See ei ole toidumürgistus ega mõni viirus. Olen endal enne ka soolikaid paigast ära pingutanud.
See pole midagi enneolematut, lihtsalt, et varem on see alati mõne eesmärgi nimel toimunud.
‘ma jaksan ju veel küll’ ei olnud sel korral ikkagi see õige vastus.
Üks nädal valguspüügini. Oh seda õnnist puhkust, mis sellega saabub.
K üritab sisseelada. Ehitas täüna sae, et kasutada seda haamri ehitamisel. Eih, siin lihtsalt pole ei saagi ega haamrit. Selle asemel on idaeurooplased.
29. Salinger - The Uncollected Stories
Subscribe to:
Posts (Atom)