28 juuni, esmaspäev

selleks, et puud põlema saada ja põlemas hoida, võib ta sisaldada 78% vett. Siis on energia eraldumine põlemisel ja kulu vee aurustamisel enam-vähem võrdsed.
Meile koolis nii räägiti.
Vastikud parasvöötmeelajad, kes oma kuivade puudega teadust teevad..
Meie puud on siin värskelt langetatud, veel piimmahla, vaiku ja teisi vähepõlevaid ühendeid täis, ning koosnevad 80+%st veest.
Ahja, ja tõenäoselt sajab samal ajal, kui neid põletama pead.

Niisiis, selleks et põletada vihmametsa, on alustuseks vaja midagi põlevat.
Lihtne variant on valada süüdatav korduvalt kütusega üle ja süüdata. Iga süütekorra kohta materjal natuke kuivab, kuni on lõpuks nõus ka ise põlema.
Teine variant on võtta sületäis puid kusagilt varjualusest riidast, mis eeldatavasti on alla 80%se veesisaldusega ja panna need põlema, ning siis vähehaaval lisada sinna materjal, mida sul tegelikult põlema on vaja saada. Pisitasa see kuivab võõra soojuse arvel ja läheb põlema. Siis saab panna järgmise peotäie vihmametsa tulle jne, jne, jne, kuni lõke lõpuks soovitud suuruse saavutab, kugu on võimalik päris suuri ja läbimärgi palke sisse vedada.
Mulle meeldib teine variant rohkem. Seni olen O-lt alati pahandada saanud, kui olen üritanud seda viljeleda. Aeganõudev ja esimesel pilgul vähetulus, aga lõppkokkuvõttes võimaldab see säästa paarkümend liitrit taastumatut loodusvara.

Ma ei oska seda väljendada, kui hea meel mul on, et K tuli. Et just tema tuli.
Üks vähestest inimestest, kelles ei tundu vähimalgi määral negatiivsust olevat. Peast roheline aga sellegipoolest asjalik ja konkretne. Tantsiv! Ja meil on sama stiil nii mõneski mõttes.
Mitte, et poleks huvitav uue inimesega vihmametsas tuttavaks saada, aga arvestades igapäevatöö närvesöövust ja väsitavust, on minu jaoks läbiproovitud suurepärane variant iga kell etem.
Pealegi, on vähetõenäoline, et kaks uut inimest järjest lihtsalt joppamse peale hästi klappivateks osutuvad.

K võttis kaasa Pärnu viimased kutsikad. Neid oli seal täpselt kaks – üks saele ja teine trimmerile (jutt käib siis siinkohal ühest tähtsamast mootortöövahendi osast). Seda on täpselt kaks rohkem, kui Guiaanas praegu saada on. Niisiis said eestlased päris üksi laagris olles teha, seda, mida eestlased ikka teevad, kui parasjagu saksad (loe: prantslased) segamas ei ole – tööd.
Üks trimmerdas, teine saagis istanduses. Et mulle, vaesele lätlasele, mootortööriistu ei jäänud, kaevasin kraavi.
Tegelikult oleks vaja probleemi lahendamiseks 6 meetrit paarikümnesentimeetrist kanalisatsioonitoru. Või neid rauast teekindlustusvahendeid, mida C Caimani juures isegi jalgradadele on pandud, et vesi teed minema ei viiks. Meie laagri stiil on kolmveerand aastast kord nädalas mitu tundi kiviklibust kraavi ehitada, et sissesõiduteelt vesi ära saaks voolata.
Mitte, et mulle kraavi ei meeldiks kaevata.

Kui sae kutsikas järjekordselt otsad andis, läksime K-ga, samal ajal seda pisemast pisemat saagi kirudes, valguspüügimajakesi üle vaatama. Varsti on põhjust neis öid veeta :)

See ei ole nii lihtne, et võta tööriistad ja mine kohale ja tee asi ära. Tööriistu ei ole. Olid ühed traadinäpitsad. Pooletunnise ringituuseldamise ja otsimise peale leidsime paarikümnesentimeetriste tükkide kaupa piisavalt nööri- ja paela- ja traadijuppe, et nendega saaks midagi parandada ja siis tuli veel autoradiaatorisse paar liitrid vett valada (see radiaator tuli just nädalavahetusel parandusest kusjuures!), ja saimegi tööle minna.
Termiidid olid päris kõvasti maiustanud. Palju oli katki, ja mis püsis veel koos, tegi seda ainult hea sõna ja kellegi kõrgema tahte varal. Õnneks oli meil aega ja viitsimist ja täpselt nii palju nööri ja traati, et majad korda saada. Nüüd tuleks veel 1-2 uut ehitada uutesse kohtadesse. Aga noid nüüd küll ilma vahenditeta ei tee.
Kui aus olla, siis ka mitme valguspüügi jagu lambipirne pole…
Aga eks siis peavad eestlased jälle midagi leiutama eestist kaasa võetud juppide, töövahendite ja saapasisetaldade arvelt.

Pärastlõunal panime kahele hunikule tule otsa. Ühele ökomeetodil, teisele kütusemeetodil. Põlema läksid mõlemad, mis oligi eesmärk.

See on ka hea, et uuel inimesel on alati entusiasmi ja moraali ja viitsimist kõike teha ja korralikult teha. Kohapeal eelnevaid omadusi enam eriti pole. Vihmaga ära pestud ja saega tükkideks raiutud ja põlema pandud ja pärast hoolimatult üle astutud.


27 juuni

hommikul tundsin kohustust olla nii laisk ja unelev, kui võimalik. Viimane puhkepäev sellel kuul ikkagi. Nii et ütlesin, et ma ei viitsi hommikujalutuskäigule minna.
Halvasti tegin. O nägi kodust mõnesaja meetri kaugusel puumat. Sai ta sabaotsa isegi pildile.
Ajas ikka enda laiskuse peale vihale küll.

Pärast pikka hommikukohvi läksime kõik kolmekesi ‘le Grand Tourile’, ehk siis eda sama kullakaevanduseringi kõndima. Sel korral lihtsalt teist pidi.
Ja juba esimesel kilomeetril nägime puumat. Küll eemalt ja tagumikku, aga… noh, ma nägin puumat ju ikkagi. Hoidsime esimese poole teest silmad lahti a nägime veel siin ja seal tema jälgi. Loom tegutseb siin aktiivselt.
Teise poole kõndisime kiiremini.
Nii pidi pon ring palju meeldivam – pole tagasiteel sellist järsku tõusu päiese käes. On hoopis lauge tõus metsa varjus. Väsimust ei tekkinudki.

Tagasi jõudsime parimal ajal – 10 minutit enne tugevat-tugevat vihmasadu.
Imelik – kui pidevalt (PIDEVALT) sajab, siis on sellise müürina alla langevat vett vähe. Vihm on ikka vihma moodi enamasti. Aga kui sajab vaid ülepäeviti või nii, siis on vihma ni tugev, nagu survepesur.
Või siis lihtsalt tundub nii. Eks vahepeatusteta vihmaga harjub ära, ja siis ta hakkabki leebem tunduma.

Nüüd on K kes jalutab minust veel aeglasemalt . tore. Oleme nüüd enamuses ja saame tempot dikteerida ning täiesti süüdimatult iga vähegi huvitava õie, vilja, mullahuniku ja porilombi kõrval pikalt vahtida ja teooriaid luua. O-d ajas see vist vahepeal natuke vihale, aga mi sa nende loodusteadlastega ikka teed.

Et linnas eile ei jäänud aega, pidin siin pesu pesema. eks see seebis lobistamine natukese ikka asjad puhtamaks, teeb. Polegi vaja säravvalge särgiga metsa põletama minna.

Viimastel päevadel olen nii harjumatult palju rääkida saanud. Pole enam nagu harjunud. Lisaks on kiusatud K-ga vestlust alati mõnes võõrkeeles alustada.

Uutest inimestest.
tundub veider, et enamasti ollakse uutest inimestest vaimustuses. Või vähemalt üle keskmise heal arvamusel. Selle hetkeni siis, kuni nad näitavad, millist arvamust nad reaalsuses sinu jaoks väärt on. Enamasti tähendab see langust.
Kole ju, kui peab arvamust kellestki langetama..
Mul käib enamasti vastupidi. Nii ülbe, kui see ka poleks, on esialgne arvamus inimesest neutraalne ja äraootav. Sageli võib välja näha suisa tõrjuv. Ei tunne vajadust kellelegi täiesti uuele ja võõrale ennast avada. Mingi ajal jooksul siis selgub, kas on väärt näo ja nime meelde jätmisega pingutama hakata. (Sellepärast vist eriti nägusid ja nimesid kokku ei viigi?) Paljud kaovad, aga need kes jäävad, nendega läbisaamine üha paraneb. Peab olema mingi proovikivi, mis tõestab. Või siis aeg.
veider on kohtuda inimestega, kes paari trehvamise pärast hakkavad käituma nagu neil oleks õigus juba sinu eest otsustama hakata, käituda nagu eluaegne sõber, või kes üldse hakkavad arvama, et nad on su jaoks keegid, kuna olete korra trehvanud (jeerum, kui ülbelt see kõlab!). Selliste suhtes kestab äraootav faas ekstrakaua. Elame egotsentrilisust soosivas maailmas ju ometi. Miski (elu see ei saa olla, elu on ilus) on õpetanud, et ei tasu olla kohe kõiki sisse lasta. Mis ei välista tihedat läbikäimist. Lihtsalt, et … müür peab vahel olema. Eks see siis tasapisi laguneb, kui aega anda.
Enamasti on hea, kui ei pea igaüht tõsiselt võtma, igalt poolt arvamusi arvesse võtma, asju südamesse võtma. Võtma.
Anda on ju parem.

Ei teagi, kust see mõttelend alguse sai. Tegin presse ja hüppenööri ja ühel hetkel pidin selle kirja saama ruttu.
Nüüd on lihased juba jahedad ja lähen venitamata magama. Uuesti soojaks tegemine 11 ajal õhtul tundub liigne piin.

Palju õnne mulle 5 kuu puhul.