21 juuli, kolmapäev

Eile öösel oli kuu juba nii suur, et lina oli pooltühi. Jutustasime Jonathaniga mingis segapudrukeeles. Ta õpib ka ökoloogiat ja ta mängib bändis trummi. Näitas mulle oma fotokast igasugu pilte ka. kodulaboratooriumi piltide vahele sattusid mingil põhjusel ka veidrad pildid ta õpetajatest ja sõpradest. Siis näitasin talle oma pilte ka.
Asja ette luhtumisele määratuse tõttu jättis ta tänase valguspüügi ära. Ja desmoodiumit pole veel ka kohal. Ootan mõtetes maailmalõppu. 6 tonni! See võtaks kuid.

Kuigi öösel ei maganud, ärkasin juba peale kolme tundi hommikust und. Käisin jalutamas, sõin, käisin jalutamas. Läksin sisse enne levikohta vasakule viivate traktorijälgede juures ja vaatasin, kuhu nad viivad. Algul olid nende peal lauad, nagu ehitusalustalad või laudtee jaoks või midagi, siis natuke kulges jälg mööda metsa kuni jõudis tühja jõesängini ja siis tuli metsast välja kullakaevanduse teele tagasi. Ma pole piisavalt järjekindel, et mööda ojasängi jalutada ja vaadata, kas midagi tuleb. Kui olen juba pool tundi metsa solnud ja ei tea kuhu minna või kas kohe juhtub midafi ägedat, kaob mu jaoks võlu ära. Peab kärsitust ravima. Mäest üles rühkides nägin jälle musta varju looma kohas midagi. Järele ei viitsinud minna.

R hoiab mind tohutult. Vähemalt mulle tundub nii. Seletab vahetpidamata asju ja aitab nõuga.

Arvasin, et kui päevad hästit ihedalt tegevusega täita, kulgeb aeg kuidagi kiiremini. Tegelikult on lihtsalt kõik teha vajavad asjad tehtud saanud ja möödas on alles paar päeva. Või siiski. Need päevad on ju juba möödas.
Lugesin raamatust crique du gabrieli kohta, pesin oma fotokoti ära, piirasime ka teises istanduses taimedega ala, nii palju kui linti jätkus, puhastasin F-iI autost liblikalaibad välja, jalutasin mööda kõiki teid, et pilti teha, aga ei teinud ühtegi.