507

hommikul jätsime K kodu valvama ja ise läksime taimeretkele. Vahelduseks on tore olla mittekojujäetav. See on nagu naeruväärne ka, kui keegi siia tuleb, on lihtsalt üks vägistatav rohkem. Eriti nüüd, kui C ja ta sõbrad siin suvitavad. Nagu mis mõttes ma pean endast suuremaid noori mehi kaitsma?
Vahepeal olid tublid teetöölised selle võsa maha võtnud, kust kavatsesime ise puid langetama hakata. Nii et otsisime uue. Natuke suurema tee ääres küll…
Kui seal asjatasime tuli üks täitsa valge mees juttu puhuma. Aitas meid oma saega ja puha.

Tagasi tulles käisime B-d vaatamas, tutvusin ta kolme lapse ja kutsikaga ja ta laenas meile oma ‘masinat’ et saaksime metsategemise lõpetada. See asjandus meenutab isegi mulle, võhikule, saage.

taimi korjamast tagasi tullest tegin oma koduse tantsustuudio ajaloos olulise pöörde ja ostsin peegli. A4, aga selle eest vähepurunev. Ja arvestades, et varem polnudki mul peeglit, on see päris hea.
Sel puhul üritasin ka kolmekordseid pöördeid kapinurgast välja otsida. Pean paar korda veel otsima.

Räägime Riga juba üsna sisukaid vestlusi. See on tore, et ta viitsib. Eks tal on teistega raskem olnud, nii et minuga on isegi nagu hea rääkida. Võimaeitea.

Ahja, nagu juba mainisin. Cl on sõbrad külas. Istusid ja meisterdasid baambusetükkidest asju.

Õhtupoolikul sõime hamakis mandariine ja rääkisime. Tagant järele ja ette. Kes teab, millal jälle saab.

siinsed mandariinid ei maitse nagu jõulud. Päriselt, nad lihtsalt maitsevad teisiti. Pole seda üleküllust ja pehmust. On küll mandariinid, head ja mahlased, aga mitte jõulumaitselised.

Ei viitsi kirjutada, isegi kui juhtub asju.