27-28 november, esimese advendi nädalavahetus!
Kuigi F oli juba 2 päeva tagasi, polnud ta vaevanud ennast meiel näole anda. Reede õhtul istusime poiste rõdul ja mängisime ajaviiteks lauamängu ja kaartidega valetamist, et püsiks niikaua ärkvel kuni suured ülemused linnast bowlingut mängimast tulevad. Lõpuks hakkas väsimus üle ääre ajama ja läksin Riga nõu pidama.
Jah, peaks ikka rääkima enne kui me nädalavahetusele tuleme ja tema tahaks ka meiega tulla ja keegi meist tegelikult ei tea kes ja millal järgmisena tuleb ja…
Jäi siis nii, et läskime kõik magama. R lubas hommikul rääkima minna, millal iganes paks valge mees ka ennast üles ei viitsiks ajada.
Me läksime lihtsama vastupanu teed ja kirjutasime kirja.
See oli üsna halekoomiline.
Tere, kuidas läheb? meil on palju küsimusi., palun tee õige vastuse kohale linnuke. Ja siis järgnes jah-ei vastustega küsimuste rida.
Aga vähemalt saime niimoodi õhtul magama ja hommikuks olid tõepoolest vajalikesse kohtadesse linnukesed tekkinud.
Vahepeal oli kontorisse vahelduvinternet tekkinud. Kahtlemata parem kui mitte midagi.
Käisime linnas turul, saon kätte viimase sünioäevakaardi, mid vahepeal kogemata Inglise-Guiaanasse oli saadetud, ostsime teelt kaasa grillkana, camamberti ja paar baguetti.
See oli üks imelisemaid lõunaid!
Värske (VÄRSKE) pehme baguett ja täpselt sobivalt ammoniaagine juust ning see kana. See kana!. Nämm
Pärastlõunal ujuma ei läinud. Mina magasin, teised ilma minuta vist ei viitinud.
Küll aga läksime pimeduse saabudes linnapeale jalutama.
Oli omajagu vihmane, nii et ühes kohas saime isegi räästa all istudes sahmaka lõppu oodata. Aga muidu läks minu jaoks korda. rannapargis olid vaid üksikud petanquemängijad, klaverimängija polnud veel kohal, ostsime palmide väljakult maracuijamahlad ning ronisime künkale. Väike soe palmidega linnake.
Veel harjutasin A õpetatud inimestepildistamisstrateegiat. Tuleb hoida fotokas käes, ja seda lihtsalt siia-sinna suunata. Tal on seda lihtsam teha – 18mm lainurk ning ise on ta ka palju pikem kui ma. Aga sain ka paar pilti niimoodi.
Hommikul olin esimene ärkaja, nagu alati. Ostsin omale paar värsket saia, ning siis jõudsid teised järeldusele et peaks ka boulangerie’sse minema.
Igatahes. Esimest adventi tähistasime A-ga mererannas, K jäi kontorisse. Läksime umbes tõusu viimasel tunnil. Ehk siis vesi oli väga kõrged ning lainetel oli palju jõudu. Vähesel veevabal liival kohta otsides leidis A mango. Üsna veider leid – rannas kasvavad ju vaid kookospalmid.
Hulmisime tunni vees. Lained olid suured, väga välja ka ei saanud – laine viskaks kohe piki liiva pikali ja siis oleksid püksid ja suu ja silmad ja mis kõik liiva täis. Aga vees oli mõnus. Vahepeal sadas kerget vihma. Selline sombune, üldse mitte liiga päikeseline ilm. (mitte just suurem asi jõuluilm, vihma sadas :P)
Veest välja tulles leidsime veel mangosid. Kokku 5. samal ajal oli rannalähedal üks laev. Äkki oli seemangolaev, mid hakkas karile jooksma, ning pidi ballasti välja viskama, et uuesti avamerele pääseda (:
Pärastlõunal oli lubanud F meid vaibale võtta. Ootasin siis seda suursündmust. Aga ei jõudnud ära oodata – jalutama oli ju ka tarvis.
Ehk siis ütlesin ajalukku läinud sõnad, et ‘niipea kui ma lähen, tuleb ta teiega rääkima..’ ja läskin jalutama.
Nii läkski.
Aga tegelikult on mul üsna ükskõik. Sest mina nägin jaguarundit. Mitte ainult ei näinud, sain ta ka pildile!
Üsna uskumatu kohtumine, nagu kõik suurte loomade nägemised. Ühel hetkel hakkab dzunglist välja tulema suur must loom. Tuleb pea, siis tuleb kere, veel keret, siis saba, veel sabat, veel natuke ja siis on sabaots ka otse sinu ees, nii 15m kaugusel keset teed. Ei suutnud ennast kontrollida ja ahhetasin valjult.
Tegelane oli kokku nii 1.2-1.3m pikk. No tõesti, esimesel hetkel hakkas isegi hirm. Täitsa suur kass jba.
Tegin kokku pilti. Kell oli juba pool kuus, pilvine ilm pealegi – ehk siis, täiuslikult teravat pilti ei tulnudki, aga sellegipoolest, sain pildi.
Tagasi tulles oli saekaatrionu Fil külas. Et mul oli pilt, mida neile kõigile näidata, soovisin ilusat õhtat ja lülitusin ka seltskonda.
Õhtul sain üle mitme aja Grignoni rõdul paiknevat treening- ja tantsusaali nautida.
Loomade nägemisel on omad nipid
Esiteks. Tuleb minna kellaajal, kus loomad liiguvad. Ainult inimene on nii loll, et ennast päevases palavuses liigutama sunnib. 10 ja 15 vahel ei tasu metsa ‘loomi vaatama’ minna.
Teiseks tuleb olla vait. Üllatav, kas pole.
Aga vait tähendabki vait. Mitte et ei tohi rääkida, vaid ei tohi vilistada, ei tohi jalgu järel vedada, ei tohi lehtedes krõbistada. Isegi hingeldada ei tohi.
Niisiis, kes tahab loomi näha, peab olema hästi treenitud (:
Kolmandaks. Lisaks ei tohi ka haiseda. Kui isegi mina tunnen eemalt, kuidas mõni tegelane kannab komandat päeva sama särki ning pole hommikust saati pesnud, siis tunnevad seda ammugi loomad (tuletan meelde, siin on ekvaator ja soe).
Sellised mõtted. Kõavad ilkumise ja targutamisena, aga olen liiga palju näinud kuidas nende lihtsate asjade vastu järjekindlalt eksitakse.
Teine mõte on romantilisem.
Et mina armastan siinset võsa kogu südamest.
Armastan, tõesti. Nii-nii-nii väga armastan. Tema torkivust ja ohtlikkust ja tüütut niiskust ja palavust ja vihma ja mitmekesisust ja..
Äkki siis vihmamets armastab mind vastu ka?
Kas või natukene.
Või vähemalt piisavalt, et aegajalt väikseid sümboolseid kingitusi pakkuda. Kiisu enne sünnipäeva ning nüüd ka üks. Mitte enam kiisu, see oli juba täitsa suur kass.
Monday, December 6, 2010
29 november, esmaspäev
hommikupoolikul korjasin liaani otsast ubasid. Liaan kasvas kahe üsna kõrge puu otsas suure maja kõrval. Ehk siis, panin oma maja akna peale arvuti jõululaule üürgama ning hüplesin päevitusriietes matšeete ja bambuskepiga puu all ringi. Esimene tund kulus efektiivse meetodi leidmiseks, teine tund reaalse töö tegemiseks. Kõige kasulikumaks tööriistaks osutus pikk bambuskepp (nii 3-4m), mille otsas oli kõver nael vastu keppi tagaasi painutatud. Selle konksuga siis tõmbasin kobarad alla. Teise tunniga korjasin ligi 10kg liaaniube.
Pärastlõunaks oli kontorisse tellitud, mõtlesin, et käin enne basseinis. Läksin kohe lõunapausi algul siis linnna poole. äärmiselt sobivalt oli basseinis sel nädalal remont. Üsna tobe. Sõitsin siis niisama ringi, tegin paar pilti ning jõudsin tunni liig vara kontorisse. Sain vähemalt kirju vaadata.
See, et mina pidin kontorisse minema, oli ünsa kentsakas. sest eesmärk oli see, et poistele jutu edasi räägiksin. Noh, vähemalt minuga räägiti.
Lisaks sain täiesti omammoodi komplimendi.
Ma olevat siin kõige rohkem loomi näinud inimene. Isegi rohkem, kui F ise siinoleku jooksul. see viimane osa ei pane imestama, aga tegelikult olen ju täiesti mitut looma näinud.
Mitte et nad mulle sülle kätte oleks jooksnud – olen ju ikka päris palju ringi sebinud selle nimel.
Tagai sõites võtsin Ri ka peale. Tal on selg haige. Ei imesta, vaeseke teeb siin üksi terve väeosatäie tööd üksi ära. Nüüd peab ta mitu korda nädalas füsioteraapias käima. Ning pärast turistihooaja lõppi läheb ta üldse meilt ära.
Otsitakse asemele… ülaatus-üllatus. Eestlast.
Tüdrukut, kes koristaks, peseks peasu, teeks süüa, ühtlasi sõidaks autoga räägiks kahte võärkeelt ning vajadusel teeks metsa, tapaks kingakontsaga sadajalgseid ning oleks meestele kena vaadata (kuigi viimaseid asju ei öeldud otse, on need kindlasti boonus).
Mõelda kui lihtne on olla mees – tule siia ja ole tugev. Kusjuures, tugevust ei pea enamuse ajast kasutama, raske töö jaoks on ju naised..
Ka R kommenteeris, et olen esimene tüdruk, kes siin nii palju päris tööd pidi tegema. Eks see varasem töö tegemine käiv varasemate elanike järgi – ja varem elasid siin jju igasugused… saramakad ja mustad.
Tegin proovipakkimise. 17.5kg. nii et jooksin poiste majja ja võtsin laualt ühe kookose. Nüüd on siis 18kg. Soovi korral võin veel moosi osta.
Üsna arusaamatu on. Mul on reede õhtuks plaanid. Laupäeva õhtuks plaanid. Mul on järgmiseks nädalaks plaanid. Mul on trenn, kuhu minna, inimesed keda külastada, peod, kuhu olen oodatud. Koer, keda jalutada, ahja, eksam, mida õppida.
Mul on jälle elu.
Kusagil on lumi, talv, kallid.
hommikupoolikul korjasin liaani otsast ubasid. Liaan kasvas kahe üsna kõrge puu otsas suure maja kõrval. Ehk siis, panin oma maja akna peale arvuti jõululaule üürgama ning hüplesin päevitusriietes matšeete ja bambuskepiga puu all ringi. Esimene tund kulus efektiivse meetodi leidmiseks, teine tund reaalse töö tegemiseks. Kõige kasulikumaks tööriistaks osutus pikk bambuskepp (nii 3-4m), mille otsas oli kõver nael vastu keppi tagaasi painutatud. Selle konksuga siis tõmbasin kobarad alla. Teise tunniga korjasin ligi 10kg liaaniube.
Pärastlõunaks oli kontorisse tellitud, mõtlesin, et käin enne basseinis. Läksin kohe lõunapausi algul siis linnna poole. äärmiselt sobivalt oli basseinis sel nädalal remont. Üsna tobe. Sõitsin siis niisama ringi, tegin paar pilti ning jõudsin tunni liig vara kontorisse. Sain vähemalt kirju vaadata.
See, et mina pidin kontorisse minema, oli ünsa kentsakas. sest eesmärk oli see, et poistele jutu edasi räägiksin. Noh, vähemalt minuga räägiti.
Lisaks sain täiesti omammoodi komplimendi.
Ma olevat siin kõige rohkem loomi näinud inimene. Isegi rohkem, kui F ise siinoleku jooksul. see viimane osa ei pane imestama, aga tegelikult olen ju täiesti mitut looma näinud.
Mitte et nad mulle sülle kätte oleks jooksnud – olen ju ikka päris palju ringi sebinud selle nimel.
Tagai sõites võtsin Ri ka peale. Tal on selg haige. Ei imesta, vaeseke teeb siin üksi terve väeosatäie tööd üksi ära. Nüüd peab ta mitu korda nädalas füsioteraapias käima. Ning pärast turistihooaja lõppi läheb ta üldse meilt ära.
Otsitakse asemele… ülaatus-üllatus. Eestlast.
Tüdrukut, kes koristaks, peseks peasu, teeks süüa, ühtlasi sõidaks autoga räägiks kahte võärkeelt ning vajadusel teeks metsa, tapaks kingakontsaga sadajalgseid ning oleks meestele kena vaadata (kuigi viimaseid asju ei öeldud otse, on need kindlasti boonus).
Mõelda kui lihtne on olla mees – tule siia ja ole tugev. Kusjuures, tugevust ei pea enamuse ajast kasutama, raske töö jaoks on ju naised..
Ka R kommenteeris, et olen esimene tüdruk, kes siin nii palju päris tööd pidi tegema. Eks see varasem töö tegemine käiv varasemate elanike järgi – ja varem elasid siin jju igasugused… saramakad ja mustad.
Tegin proovipakkimise. 17.5kg. nii et jooksin poiste majja ja võtsin laualt ühe kookose. Nüüd on siis 18kg. Soovi korral võin veel moosi osta.
Üsna arusaamatu on. Mul on reede õhtuks plaanid. Laupäeva õhtuks plaanid. Mul on järgmiseks nädalaks plaanid. Mul on trenn, kuhu minna, inimesed keda külastada, peod, kuhu olen oodatud. Koer, keda jalutada, ahja, eksam, mida õppida.
Mul on jälle elu.
Kusagil on lumi, talv, kallid.
30 november, teisipäev
möiraahvid olid mu majalenii lähedalt., et kuulsin kuidas nende raskuse all puuoksad paindusid. Ning ka ülejäänud päeva kuulsin aegajalt neid eemalt. Hoidsid mul silma peal.
hommikusel jalutuskäigul nägin jälle oravat. Ei tea, kas olen juba kirjutanud, aga valdav enamus nähtud loomadest on olnud ühel kindlal 300m teelõigul. Ühelt poolt on see hästi kahe kurvi vahel – minu kõndimise heli ei levi piki teed sinna, teisalt tundub see eraldavat suure tee poolset metsaala ja all kaw soo pool asuvat metsamassiivi. Täna leidsin ka ühe loomaraja. Üllatus-üllatus – keset rada istuski täna nähtud orav ning ka jaguarundi kadus vist sinna.
Siis lubasin poistele ühe taime selgeks õpetada, aga ma ei suutnud seda üles leida. Kõik leitud taimed tundusid täna olevat kiuste alest liigist. Võibolla korjasime siis eelmsiel korral terve proovi valet taime?
Ja taime otsides komistasin maole otsa. Otseselt ei komistanud – tegelane hoopis jaooksis mu näppude vahelt eemale, kui lehtede vahelt taime üles võtsin. Üsna hirmus kui märkamatud maod on.
Sest tegelikult olen siin üsna hästi madusid märkama hakanud, aga ikkagi juhtub selliseid asju. Mõelda, kui palju madusid veel märkamata jääb.
Arvan et viimasel ajal suurenenud madudehulk on seotud suurenenud vihmahulgaga.
Koerad ei teinud maost absoluutselt välja – jooksid tast otse üle. Selle peale roomaja ehmus ning pööras otsa ringi ja läks võssa tagasi. Kusjuures, koerte osas on veider päev – printsess paistab midagi aimavat. Ei lähe must kõige otsesemas mõttes meetritki eemale, ja kui jalutame, siis jookseb ringi ja keksib nagu kutsikas.
Otsisin suurema osa ennelõunast seda taime, siis andsin alla, hakkasin hoopis kontoritööd tegema.
Mul on üle 1700 taimega nimekiri, mille F palus läbi töötada ja anda arvamus nende siit lähedalt leidmise osas. Kui kulutada ühele taimele max minut, võtaks see umbes 30 tundi. Hmmm….
Mõtlesin siis teha niipidi, et teen isikliku nimekirja ja kontrollin, kas minu taimed ka suures nimekirjas olemas on.
Siin on nii huvitav taimedega tööd teha. nii palju on selliseid, millelt pole kunagi leitud õit või vilja, millel pole teada, millal viljad valmivad, aga ükskord leiti jaanuarid toores vili.. jne. Kusjuures, tegemist on suurte taimedega.
Mis taimedest rääkida – isegi oncilla kohta pole piisavalt infot, et talle kindlaid määramistunnuseid panna.
Ei ole midagi kõik suured asjad juba ära uuritud.
Ja siin päriselt ka on pilvemetsad!
mingis mõttes on tegemist ideaalse kohaga arvutitöö jaoks – siin pole internetti. Saab istuda rvuti taga ja tõepoolest teha just seda ühte asja. Parimal juhul saan veeta minuti taustamuusikat valides, see on ka kõik. Ei saa midagi googeldada, kellelegi msnis vigiseda, osta nädalavahetuseks teatri- ega lennukipileteid ega iga kolmanda taimenime kohta eraldi twitterisissekannet teha.
samas, on olemas äärmiselt tugev oht järsku tantsima hakata. Ei saa öelda, et mul kunagi varem isiklikku tantsusaali oleks olnud.
meeleolumuusika
‘Man gave names to all the animals’ Jason Mraz
möiraahvid olid mu majalenii lähedalt., et kuulsin kuidas nende raskuse all puuoksad paindusid. Ning ka ülejäänud päeva kuulsin aegajalt neid eemalt. Hoidsid mul silma peal.
hommikusel jalutuskäigul nägin jälle oravat. Ei tea, kas olen juba kirjutanud, aga valdav enamus nähtud loomadest on olnud ühel kindlal 300m teelõigul. Ühelt poolt on see hästi kahe kurvi vahel – minu kõndimise heli ei levi piki teed sinna, teisalt tundub see eraldavat suure tee poolset metsaala ja all kaw soo pool asuvat metsamassiivi. Täna leidsin ka ühe loomaraja. Üllatus-üllatus – keset rada istuski täna nähtud orav ning ka jaguarundi kadus vist sinna.
Siis lubasin poistele ühe taime selgeks õpetada, aga ma ei suutnud seda üles leida. Kõik leitud taimed tundusid täna olevat kiuste alest liigist. Võibolla korjasime siis eelmsiel korral terve proovi valet taime?
Ja taime otsides komistasin maole otsa. Otseselt ei komistanud – tegelane hoopis jaooksis mu näppude vahelt eemale, kui lehtede vahelt taime üles võtsin. Üsna hirmus kui märkamatud maod on.
Sest tegelikult olen siin üsna hästi madusid märkama hakanud, aga ikkagi juhtub selliseid asju. Mõelda, kui palju madusid veel märkamata jääb.
Arvan et viimasel ajal suurenenud madudehulk on seotud suurenenud vihmahulgaga.
Koerad ei teinud maost absoluutselt välja – jooksid tast otse üle. Selle peale roomaja ehmus ning pööras otsa ringi ja läks võssa tagasi. Kusjuures, koerte osas on veider päev – printsess paistab midagi aimavat. Ei lähe must kõige otsesemas mõttes meetritki eemale, ja kui jalutame, siis jookseb ringi ja keksib nagu kutsikas.
Otsisin suurema osa ennelõunast seda taime, siis andsin alla, hakkasin hoopis kontoritööd tegema.
Mul on üle 1700 taimega nimekiri, mille F palus läbi töötada ja anda arvamus nende siit lähedalt leidmise osas. Kui kulutada ühele taimele max minut, võtaks see umbes 30 tundi. Hmmm….
Mõtlesin siis teha niipidi, et teen isikliku nimekirja ja kontrollin, kas minu taimed ka suures nimekirjas olemas on.
Siin on nii huvitav taimedega tööd teha. nii palju on selliseid, millelt pole kunagi leitud õit või vilja, millel pole teada, millal viljad valmivad, aga ükskord leiti jaanuarid toores vili.. jne. Kusjuures, tegemist on suurte taimedega.
Mis taimedest rääkida – isegi oncilla kohta pole piisavalt infot, et talle kindlaid määramistunnuseid panna.
Ei ole midagi kõik suured asjad juba ära uuritud.
Ja siin päriselt ka on pilvemetsad!
mingis mõttes on tegemist ideaalse kohaga arvutitöö jaoks – siin pole internetti. Saab istuda rvuti taga ja tõepoolest teha just seda ühte asja. Parimal juhul saan veeta minuti taustamuusikat valides, see on ka kõik. Ei saa midagi googeldada, kellelegi msnis vigiseda, osta nädalavahetuseks teatri- ega lennukipileteid ega iga kolmanda taimenime kohta eraldi twitterisissekannet teha.
samas, on olemas äärmiselt tugev oht järsku tantsima hakata. Ei saa öelda, et mul kunagi varem isiklikku tantsusaali oleks olnud.
meeleolumuusika
‘Man gave names to all the animals’ Jason Mraz
1 detsember (ja ma istun praegu poolpaljalt rõdul ning limpsin külma linonaadi ja kuulan jõululaule)
eile õhtul tuli itaallane Franco. patoloogiliselt lobisev itaalia onu, kes ei joo veini. Ta tõi oma asjad ja peale võteud banaanid logde, ja siis läks kohe juba üles pandud valguspüügile.
Ise läksin ka varsti järele.
Mees lobises ja lobises ja lobises ja siis lobises veel. Muidugi, mehel kes on juba 89 riigis käinud, on ka palju rääkida.
Omamoodi tore mees. Aga kuidagi vähetõsiseltvõetav tundub ta niimoodi, sama kiiresti kui tulevad uued lood, tundub ununevat see, kuhu viimati jutt jäi.
Pärast ühtteist jalutaisn koju tagasi ja läskin tuttu, et hommikul mitte liiga kaua põõnata.
Hommikul näitasin itaallasele natuke pilte, pärast trehvasime jalutuskäigul täiesti kogemata. Sel ajal kui ta mulle seletas kuidas trigonomeetria abil puude ja ajõgede pikkusi arvutada, sain herilaselt nõelata. Vahel nad tulevad higilõhna peale sind noolima, ja siis kui sa ei märka ja liigutad ootamatult…
Ehk siis sain labajalga, peaaegu et pöia alla nõelata.
Silma nõelata saamine on selle elamuse kõrval täiesti meeldiv kogemus. Mitu tundi hüplesin ühel jalal, sest nõelamiskoht oli just selle õrna nahaga talla kohas ja nii paistes ja pähh.
Lõunaks tegin K pitsat. Sel ajal vahetasime A’ga arvutifaile ja ma pakkisin ühtlasi asju sel ajal. Peaaegu pkitud kott oli 19.3. ülelennuks sobiv ja pariisiis võtan ju kotist jope ja teise fliisi veel välja. Saan hakkama.
Pean saama.
Pitsa söömise ajal avastasin ühe toredaima üllatuse – purgis, kus veel eile oli einsteinist saanud nukulaadne, oli täna mardikas! Väikene (tõenäoselt seepärast, et olin teda alatoitnud), must, ninasarvega.
Õhtusel jalutuskäigul lindistasin mitu minutit tuukanilaulu ning nägin möiraahve. Neid oli kolm või neli. Üks tumedam, peaaegu pruun, ning kaks või kolm erkoranži. Nautusid ühe kõrge puu otsas õhtusööki ning matsutasid kõva häälega.
Selline tunne, et ülehomme võiksin kaimaniga kaklevast jaaguarist pildi saada… kui ainult oleks ülehomme.
Täna tulid kaks jaapanlast. Üks neist juba mu vana sõber.
eile õhtul tuli itaallane Franco. patoloogiliselt lobisev itaalia onu, kes ei joo veini. Ta tõi oma asjad ja peale võteud banaanid logde, ja siis läks kohe juba üles pandud valguspüügile.
Ise läksin ka varsti järele.
Mees lobises ja lobises ja lobises ja siis lobises veel. Muidugi, mehel kes on juba 89 riigis käinud, on ka palju rääkida.
Omamoodi tore mees. Aga kuidagi vähetõsiseltvõetav tundub ta niimoodi, sama kiiresti kui tulevad uued lood, tundub ununevat see, kuhu viimati jutt jäi.
Pärast ühtteist jalutaisn koju tagasi ja läskin tuttu, et hommikul mitte liiga kaua põõnata.
Hommikul näitasin itaallasele natuke pilte, pärast trehvasime jalutuskäigul täiesti kogemata. Sel ajal kui ta mulle seletas kuidas trigonomeetria abil puude ja ajõgede pikkusi arvutada, sain herilaselt nõelata. Vahel nad tulevad higilõhna peale sind noolima, ja siis kui sa ei märka ja liigutad ootamatult…
Ehk siis sain labajalga, peaaegu et pöia alla nõelata.
Silma nõelata saamine on selle elamuse kõrval täiesti meeldiv kogemus. Mitu tundi hüplesin ühel jalal, sest nõelamiskoht oli just selle õrna nahaga talla kohas ja nii paistes ja pähh.
Lõunaks tegin K pitsat. Sel ajal vahetasime A’ga arvutifaile ja ma pakkisin ühtlasi asju sel ajal. Peaaegu pkitud kott oli 19.3. ülelennuks sobiv ja pariisiis võtan ju kotist jope ja teise fliisi veel välja. Saan hakkama.
Pean saama.
Pitsa söömise ajal avastasin ühe toredaima üllatuse – purgis, kus veel eile oli einsteinist saanud nukulaadne, oli täna mardikas! Väikene (tõenäoselt seepärast, et olin teda alatoitnud), must, ninasarvega.
Õhtusel jalutuskäigul lindistasin mitu minutit tuukanilaulu ning nägin möiraahve. Neid oli kolm või neli. Üks tumedam, peaaegu pruun, ning kaks või kolm erkoranži. Nautusid ühe kõrge puu otsas õhtusööki ning matsutasid kõva häälega.
Selline tunne, et ülehomme võiksin kaimaniga kaklevast jaaguarist pildi saada… kui ainult oleks ülehomme.
Täna tulid kaks jaapanlast. Üks neist juba mu vana sõber.
2 detsember
õhtul valguspüügil olin üsna läbi ja läksin juba kümnest ära. Hommikul ärkasin sellegipoolest alles kuus (värdjas hommikuinimene, ‘alles’ kuus. Ise ka imestan ennast vahel). Et juba oli valge, läksin kohe jalutama. Tühja kõhuga niisiis.
See võttis jalutamiselt nauditavust vähemaks, ka selle pärast et tühja kõhu peale ei hakanud ma hommikust valuvaigistit võtma. Aga ilma ei saa enam.
Lindistasn mingit looma. Arvan et see oli imetaja. Arvan et see hääl tuli maapinnalt. Aga võin mõlemis eksida.
Linnud laulsid, aegajalt keegi põõsastes liikus.
Jõe ääres istusin silmad kinni sillal ja nuusutasin.
Kahju, et neid lõhnu kuidagi salvestada ei saa. Siinsed taimed lõhnavad teisiti. Kui nad õitsevad, on nad ÜLENI õites ja see lõhn on sada meetrit eemal õhus. Vahel lagritsalõhn, vahel imalmagus coco chanel, vahel talumatult õrnvärske roosilõhn…
Te ei kujuta ettegi, kuidas siin lõhnab.
Tagasi tulles istusin rõdul päikeselaigus ja jõin hommikukohvi ning hävitasin viimaseid toiduvarusid.
Nüüd on külmikus alles õun, pool banaani, liiter vett, kolm tuunikalakonservi (üks neist tomatiga), umbes pool kilo porgandeid, neli keetmata kartulit, ise kasvatatud mardikas. Sügavkülmas on Ri antud sadajalgne.
Mardikas on külmas, et teda natuke oimetuks teha. vaatan, kas õnnestub ta elusalt maalt välja smuugeldada.
Määrasime eile francoga mu kolju mõneks suureks merekilpkonnaks (ehks iis tõenäoselt käib ta transportimine CITESi alla..), mu mardika emaseks. Veel tegi ta tähelepaneku et tegelikult olen mina laagri printsess, mitte koer. Kuigi ma ei saa vahest väga aru – tantsime mõlemad koos mu maja rõdul ringi.
Kolm tundi on aega ja mite midagi ei oska sellega pihta hakata.
õhtul valguspüügil olin üsna läbi ja läksin juba kümnest ära. Hommikul ärkasin sellegipoolest alles kuus (värdjas hommikuinimene, ‘alles’ kuus. Ise ka imestan ennast vahel). Et juba oli valge, läksin kohe jalutama. Tühja kõhuga niisiis.
See võttis jalutamiselt nauditavust vähemaks, ka selle pärast et tühja kõhu peale ei hakanud ma hommikust valuvaigistit võtma. Aga ilma ei saa enam.
Lindistasn mingit looma. Arvan et see oli imetaja. Arvan et see hääl tuli maapinnalt. Aga võin mõlemis eksida.
Linnud laulsid, aegajalt keegi põõsastes liikus.
Jõe ääres istusin silmad kinni sillal ja nuusutasin.
Kahju, et neid lõhnu kuidagi salvestada ei saa. Siinsed taimed lõhnavad teisiti. Kui nad õitsevad, on nad ÜLENI õites ja see lõhn on sada meetrit eemal õhus. Vahel lagritsalõhn, vahel imalmagus coco chanel, vahel talumatult õrnvärske roosilõhn…
Te ei kujuta ettegi, kuidas siin lõhnab.
Tagasi tulles istusin rõdul päikeselaigus ja jõin hommikukohvi ning hävitasin viimaseid toiduvarusid.
Nüüd on külmikus alles õun, pool banaani, liiter vett, kolm tuunikalakonservi (üks neist tomatiga), umbes pool kilo porgandeid, neli keetmata kartulit, ise kasvatatud mardikas. Sügavkülmas on Ri antud sadajalgne.
Mardikas on külmas, et teda natuke oimetuks teha. vaatan, kas õnnestub ta elusalt maalt välja smuugeldada.
Määrasime eile francoga mu kolju mõneks suureks merekilpkonnaks (ehks iis tõenäoselt käib ta transportimine CITESi alla..), mu mardika emaseks. Veel tegi ta tähelepaneku et tegelikult olen mina laagri printsess, mitte koer. Kuigi ma ei saa vahest väga aru – tantsime mõlemad koos mu maja rõdul ringi.
Kolm tundi on aega ja mite midagi ei oska sellega pihta hakata.
3 detsember (Paris CDG)
eilne (tänane?) oli pikk.
Sõitsime ära kella ühest, et R saaks füsioteraapiasse. Enne veel jätsin Francoga hüvasti ja hakkasin nutma. Tee linna oli hästi vaikne. Vaatasin aknast välja ja üldse polenud erinev kui ükskõik millisel muul linnasõidul.
K viis Ri linna, ma niikaua hängisin kontoris. Nii F kui C olid seal, igaüks nokitses oma arvuti taga. Enne lennujaama minekut tegin veel kõigist kohalolijatest pilti ka. ainus pilt neist, mis aasta jooksul tegin. Ainult pr F on pildilt puudu.
R kallistas ja soovis rõõmsaid jõule, F palus Od tervitada, isegi C ja Kga vahetasime põsemusisid.
Siis hakkas põnev osa.
Check in-I järjekorras oli kõige silmahakkavam, nagu alati. Isegi Guiaana jaoks liiga metslane. Mitte mustanahaline, aga valge inimese mõõtiu ka kätte ei anna – valged on ju guiaanas kas turistid või rikkurid.
Ehk siis.
Check-ini poiss flirtis nagu oskas. Kauaks ma pariisi jään j amillal ma tagasi tulen ja kas mul pärast tagasitulekut peaks mõni vaba õhtu olema. Koti kaalus lindi ära ja palus selle läbivalgustamisele viia. Tegelikult küll ettekäändel, et seljakotti ei saa lindile panna – kõik rihmad võivad igale poole kinni jääda.
Üsna kõhe oli viia teda läbivalgustamisele – mul oli ju kotis pealuu. Aga nad ainult paarikümneks sekundiks lasid silmad üle ja siis olevat okei.
Edasi käsipagasikontroll ja metallidetektor. Kotid valgustati läbi. Siis paluti need lahti võtta ja otsiti kiirelt ja sümboolselt läbi ning paluti mul poolikust hambapastatuubist loobuda. Okei, arusaadav.
Jõudsin oma kotid kokku pakkid,a siis kutsus üks teistest erineva vormiga onu mind kõrvale ja hakkas küsitlema. Kust ma olen. Miks ma siin olen. Kui kaua. Mis ma tegin. Kus ma tegin. Jne jne.
Juba hakkas kõhe – tundusin lennujaamatöötajate jaks päeva nael olema, kõik üritasid mingit moodi kontakti astuda.
Kui ülekuulajast pääsesin, läksin istusin ühte rahulikku nurka ja hakkasin raamatut lugema. Karupoeg paddingtonisst. Sest tema tuleb ka lõuna-ameerikast, armastab magusat ja korraldab pidevalt igasugu apsakaid. Sarnasusi on mitmeid :)
Täpsustus, enne raamatu lugemist käisin vetsus (kohe varsti saab see märkus tähenduse).
Kui raamatult pilgu tõstsin hakkasid kohe silma kaks lennujaama turvakontrollitädi, kes kedagi paiistsid otsivat. Mind, loomulikult. Kohe eemalt kui neid nägin teadsin seda, aga üritasin mitte kahtlustäratav välja näha ja edasi lugeda. Võibolla see isegi natuke õnnestus, sest nad tundsid mu ära alles vahetult minu ees olles.
Siis hakkas küsitlus jälle pihta.
Kes ma olen. Kust ma olen. Miks ma olen. Kas mul on mingeid pabereid selle tõestamiseks. Ja mida ma loen. Ja siis nad palusid et ma nendega kaasa läheks.
Läbiotsimisruum oli parasjagu kasutuses, nii et istusin seal ukse taga ja pärisin kas miski on valesti.
Ei, kõik on korras. Nad otsivad pidevalt inimesi läbi, nüüd osutus loosiõnn (yeah, right) minu kasuks.
Tädid kadusid hetkeks, tuli üks uus mees. Teda ma polnudki veel viimase tunni jooksul kohanud.
Tere, sanäed väsinud välja.
Jah, ju ma vist olengi.
Öösel ei maganud?
Ei (aga ma ei hakanud seletama, et olin valguspüügil ega et olen viimased pool aastat olnud nonstop põskkoopapõletikus)
Kas te suitsetate midagi? Kanepit? Kokaiini tarvitate?
see tuli küll nagu välk selgest taevast! Kuna näen väsinud välja, olen ma narkomaan. Samas, kohaliku kultuuriga tuttav olles ei pane ka imestama. Natuke oskasin siis eesootavat juba aimata.
Läbiotsimine nägi välja nii:
Viskasin oma käsipagasi lahkelt lauale, samal ajal telliti pealelaadimisest tagasi mu suur kott. Hakkasin kotti lahti pakkima ja küsima, kuidas läbiotsimine käib ja mis ma saan teha. vastus – mina istugu seal ja vaadaku kuidas nad kotis sorivad.
Enne seda sümboolne käperdamine.
Läbiotsijaks oli mees, kes metallidetektori juures juba oli üritanud mingit kontakti luua. Vaatas mu objektiive, küsis kas need on kallid. Kas fotograafia on mu hobi (hirmus tahtmine oli vastata et olen national geographicust, kui se mu eelneva looga vastuolus oleks olnud). siis jõudis seljakotini. Tõmbas luku lahti ja hakkas raamatuid ükshaaval välja tõstma. Jõudis kirjadeni, vaatas ühe ümbriku tagakülge ning küsis, kas kiri on mu boyfriendilt.
Ei (kiri oli Liinalt, siinkohal sooviksin ka tervitada)
Aga sul ju ikka on boyfriend?
Möhh? Kas see on läbiotsimine või vestlussade? Mis see teie asi on?
Ei, noh.. kas teil on midagi tõsist?
Siis ei teadnudki enam mida üelda või teha.
Järgmine raamat oli tantsuõpik, mille vahel oli ka paarherbariseeritud taime.
Selle raamatu juures läks jutt eraelult akadeemilisele plaanile.
Aga mida ma kodus õpin? (tegelikult ju põnev küsimus – tantsuõpik ja kuivvatatud taimed koos)
Siis jõudid kohale registratsioonist läbi käinud kott.
Enne kui selle kallale asuti tuli seni nurgas pabereid täitnud tädi ja palus alla kirjutada tõendile et olen nõus andma kokaiinitesti jaoks uriiniproovi.
Nüüd tuleb siis mängus ee, et olin just vetsus käinud ma mu põis oli ausalt ka täiesti tühi. (kusjuures, enne olime mäel just A-ga nalja teinud, et miks nad ei kontrolli kas mu põis on ikka tühi, kui lennukisse vedelikke ei tohi viia..)
Palusin juua ja läksime kahe turva saatel vetsu. Vetsu ust ei tohtind kinni tõmmata.
See tehtud oligi käes suure pagasi kord. Ütlesin (ausalt) et kui nad selle lahti kisuvad, siis mina seda enam kokku ei saa (selleks ajaks oli lendutõusuni ka vaid 15 minutit jäänud). Kuna selleks hetkeks olime juba kõik vanad sõbrad, siis nad lubasid mõistvalt suhtuda.
Ninh kui koti ühest otsast lahti tegid tõdesid ise ka, et seda oleks targem võimalikult vähe segi pöörata.
Kas olen ikka maininud (=kiidelnud) et olen meisterpakkija?
Küsisid, mis mul kotist leida võib ja näkitsesid ühest ja teisest otsast.
Hamakk, selle sees pudel 90% suriname rummi, teine pudel puntši, palju moosi.
Üks tädidest polnud varem brasiilia gojaavimoosi (seda maailma parimat gojaavimoosi) näinud, ja kiskus kaks pakki kolmest lahti ja surkis nad tikuga läbi. Nüüd on mul ekstrahinnalised jõulukingid tervitustega Rochambeau turvatöötajatelt. Kui ütlesin, et tahan moose kingiks viia, ülesid nad, et pean siis kingisaatjale seletama kui tublid ja töökad nad ikka on ja nende poolt tervitama.
Siis hakkas üks tädi hetkeks kiljuma – oldi jõudnud mu kaisusipelgaõgijani. Edasi tuli mu väike fotokott.
Kõige turvalisem ja salajasem asi, sest selle sees, sokkide ja aluspesu vahel oli mu rannalt leitud kolp.
Haarasin koti oma kätte ja hakaksin selwtama, et oh, seda te tahane täna ja võtsin kolba, samal ajal seletades, et näete, imetajate osi on keelatud maalt välja viia, aga see siin on hoopis kilpkonnapealuu.
Mulle pettumuseks ei paistnud kolp pagasis neid üldse nii imestama ja ära võtta või kuhugi sellest teatada nad ka ei üritanud.
Kotis järgmiseks hakaksid silma matšeeted. Mul on seljakotis vastu selga kask suurd matšeetet, mõlemalt otsas Air Caraibesi kollased sokid, mis on juuksekummidega kinnitatud.
Miks reisib üks ökoloog-narkomaan mitme suure matšeetega!?
Siis hakkasid paistma mu ujumisriided, aluspesu ja seelikud, nii et see ots kotist jäeti lahti ja hakati teisest otsast pihta.
Seal olid (leidmise järjekorras)
Igasugused juhtmed – telefoni, arvuti, fotokate. Soojad riided (need, mis kavatsesin pariisis selga panna). Need põhjustasid juba omajagu elevust, kuigi tegelikult on tegemist eesti mõistes sellise kesksügisese komplektiga.
Edasi – kummilint ja hüppenöör. Tädid pasitsid mu punasele kummilindile igasugu põnevaid lisafunktsioone leidvat.
Siis tuli mu suur Godiva karp surnud loomade kollektsiooniga. Vati seest arutati üks mardikas välja. Õnneks see, kes juba kuu sügavkülmikus on veetnud ja täiesti surnud on. Teise putuka juures hakkasin kiiresti seletama, et see on samasugune ja kui te nad kõik vatist välja arutate, lõhute ära, kallid asjad. Nad siis teist ei harutanud vatist välja, katsusid ainult. Sest elavate mardikate üle piiriv iimine oleks kindlasti probleeme tekitanud.
Natuke vaadati mu liblikakollektsiooni, siis jäädi sellega rahule.
Siis leidis üks onudest kookose.
Kuidas kookost läbi otsida?
Ütlesid, et läbi valgustada nad seda ei viitsi (olin selleks hetkeks juba nende silmis väike õnnetu venemaa tüdruk kes tahab koju moskvasse). Loksutasid kookost paar korda ja pakkusid abi koti kokkupakkimisel.
See kulus tõesti ära.
Siis küsisid veel jutu jätkuks et ega ma raha ei transpordi. On alles tegelased – oleksid nad mu koti korralikult läbi otsinud, teaksid nad seda isegi.
Mis seal ikka – olin aus, mul oli kaasas kolme nulliga summa eurosid.
Kõik tegid kohe suured silmad ja küsisid, et kas ma üksi reisingi ja kas ma ei karda.
Üritasin siis seletada, et olen just aasta madude, skorpionite ja puumadega koos metsas elanud, ja tundub et olengi viimasel ajal riskide peal väljas.
Tohoh, sa oled puumat näinud? Kas hirmus ei olenud? Kas nad liiguvad öösel?
Lobisesime veel natuke (lennukini paar minutit) ja see kõige hakkajam turvamees soovitas mul raha aluspesus kanda.
Pidin naerdes tõdema, et see pole füüsiliselt võimalik – ei mahu (proovisin järele).
No ja siis tormasin lennukile, sel ajal kui üks turvadest mu koti lubas ülejäänud pagasi hulka sokutada. Olin viimane pealemineja ja kõigi tähelepanuobjeks.
Aga selleks hetkeks oli mul juba nii ükskõik.
Ülelend oli rahulik.
Üritasin filmi vaadata. esimene film oli kohutav hollywoodikas, võtsin järgmise, see oli animeeritud prantsuse loomafilm (ehk siis kohtuavam kui eelmine) lõpuks vaatasin filmi nimega ‘gorillas in the mist’, pühendusega ühele tädile, kes Aafrikas koos gorilladega elas. Ainult magada ei õnnestunud.
Pariis.
Esialgu tudnud jahedus mõnusana. Kodune ja värske. Oli ka vaid –2 ja selleks oli mul sooje riideid piisavalt. Kui pärast koos pagasiga bussi ootasin, ehk 10-15 minutit), hakkas küll jahe, aga sellist hullu suren-kohe-külma-kätte –tunnet ei kogenud.
Kõik peale minu ja ühe ameeriklase läksid esimeses peatuses maha, ja et me mõlemad samasse terminali sõitsime, viis bussijuht meid otse sinna.
Nüüd istungi CDG-s. nurkades on jõulukuused, kõik tulevad ja lähevad ja räägivad kümmet keelt korraga
Tore on see, et ma pole enam kõige silmapaistvam kuju.
ärkamisest on möödas täpselt 24 tundi.
eilne (tänane?) oli pikk.
Sõitsime ära kella ühest, et R saaks füsioteraapiasse. Enne veel jätsin Francoga hüvasti ja hakkasin nutma. Tee linna oli hästi vaikne. Vaatasin aknast välja ja üldse polenud erinev kui ükskõik millisel muul linnasõidul.
K viis Ri linna, ma niikaua hängisin kontoris. Nii F kui C olid seal, igaüks nokitses oma arvuti taga. Enne lennujaama minekut tegin veel kõigist kohalolijatest pilti ka. ainus pilt neist, mis aasta jooksul tegin. Ainult pr F on pildilt puudu.
R kallistas ja soovis rõõmsaid jõule, F palus Od tervitada, isegi C ja Kga vahetasime põsemusisid.
Siis hakkas põnev osa.
Check in-I järjekorras oli kõige silmahakkavam, nagu alati. Isegi Guiaana jaoks liiga metslane. Mitte mustanahaline, aga valge inimese mõõtiu ka kätte ei anna – valged on ju guiaanas kas turistid või rikkurid.
Ehk siis.
Check-ini poiss flirtis nagu oskas. Kauaks ma pariisi jään j amillal ma tagasi tulen ja kas mul pärast tagasitulekut peaks mõni vaba õhtu olema. Koti kaalus lindi ära ja palus selle läbivalgustamisele viia. Tegelikult küll ettekäändel, et seljakotti ei saa lindile panna – kõik rihmad võivad igale poole kinni jääda.
Üsna kõhe oli viia teda läbivalgustamisele – mul oli ju kotis pealuu. Aga nad ainult paarikümneks sekundiks lasid silmad üle ja siis olevat okei.
Edasi käsipagasikontroll ja metallidetektor. Kotid valgustati läbi. Siis paluti need lahti võtta ja otsiti kiirelt ja sümboolselt läbi ning paluti mul poolikust hambapastatuubist loobuda. Okei, arusaadav.
Jõudsin oma kotid kokku pakkid,a siis kutsus üks teistest erineva vormiga onu mind kõrvale ja hakkas küsitlema. Kust ma olen. Miks ma siin olen. Kui kaua. Mis ma tegin. Kus ma tegin. Jne jne.
Juba hakkas kõhe – tundusin lennujaamatöötajate jaks päeva nael olema, kõik üritasid mingit moodi kontakti astuda.
Kui ülekuulajast pääsesin, läksin istusin ühte rahulikku nurka ja hakkasin raamatut lugema. Karupoeg paddingtonisst. Sest tema tuleb ka lõuna-ameerikast, armastab magusat ja korraldab pidevalt igasugu apsakaid. Sarnasusi on mitmeid :)
Täpsustus, enne raamatu lugemist käisin vetsus (kohe varsti saab see märkus tähenduse).
Kui raamatult pilgu tõstsin hakkasid kohe silma kaks lennujaama turvakontrollitädi, kes kedagi paiistsid otsivat. Mind, loomulikult. Kohe eemalt kui neid nägin teadsin seda, aga üritasin mitte kahtlustäratav välja näha ja edasi lugeda. Võibolla see isegi natuke õnnestus, sest nad tundsid mu ära alles vahetult minu ees olles.
Siis hakkas küsitlus jälle pihta.
Kes ma olen. Kust ma olen. Miks ma olen. Kas mul on mingeid pabereid selle tõestamiseks. Ja mida ma loen. Ja siis nad palusid et ma nendega kaasa läheks.
Läbiotsimisruum oli parasjagu kasutuses, nii et istusin seal ukse taga ja pärisin kas miski on valesti.
Ei, kõik on korras. Nad otsivad pidevalt inimesi läbi, nüüd osutus loosiõnn (yeah, right) minu kasuks.
Tädid kadusid hetkeks, tuli üks uus mees. Teda ma polnudki veel viimase tunni jooksul kohanud.
Tere, sanäed väsinud välja.
Jah, ju ma vist olengi.
Öösel ei maganud?
Ei (aga ma ei hakanud seletama, et olin valguspüügil ega et olen viimased pool aastat olnud nonstop põskkoopapõletikus)
Kas te suitsetate midagi? Kanepit? Kokaiini tarvitate?
see tuli küll nagu välk selgest taevast! Kuna näen väsinud välja, olen ma narkomaan. Samas, kohaliku kultuuriga tuttav olles ei pane ka imestama. Natuke oskasin siis eesootavat juba aimata.
Läbiotsimine nägi välja nii:
Viskasin oma käsipagasi lahkelt lauale, samal ajal telliti pealelaadimisest tagasi mu suur kott. Hakkasin kotti lahti pakkima ja küsima, kuidas läbiotsimine käib ja mis ma saan teha. vastus – mina istugu seal ja vaadaku kuidas nad kotis sorivad.
Enne seda sümboolne käperdamine.
Läbiotsijaks oli mees, kes metallidetektori juures juba oli üritanud mingit kontakti luua. Vaatas mu objektiive, küsis kas need on kallid. Kas fotograafia on mu hobi (hirmus tahtmine oli vastata et olen national geographicust, kui se mu eelneva looga vastuolus oleks olnud). siis jõudis seljakotini. Tõmbas luku lahti ja hakkas raamatuid ükshaaval välja tõstma. Jõudis kirjadeni, vaatas ühe ümbriku tagakülge ning küsis, kas kiri on mu boyfriendilt.
Ei (kiri oli Liinalt, siinkohal sooviksin ka tervitada)
Aga sul ju ikka on boyfriend?
Möhh? Kas see on läbiotsimine või vestlussade? Mis see teie asi on?
Ei, noh.. kas teil on midagi tõsist?
Siis ei teadnudki enam mida üelda või teha.
Järgmine raamat oli tantsuõpik, mille vahel oli ka paarherbariseeritud taime.
Selle raamatu juures läks jutt eraelult akadeemilisele plaanile.
Aga mida ma kodus õpin? (tegelikult ju põnev küsimus – tantsuõpik ja kuivvatatud taimed koos)
Siis jõudid kohale registratsioonist läbi käinud kott.
Enne kui selle kallale asuti tuli seni nurgas pabereid täitnud tädi ja palus alla kirjutada tõendile et olen nõus andma kokaiinitesti jaoks uriiniproovi.
Nüüd tuleb siis mängus ee, et olin just vetsus käinud ma mu põis oli ausalt ka täiesti tühi. (kusjuures, enne olime mäel just A-ga nalja teinud, et miks nad ei kontrolli kas mu põis on ikka tühi, kui lennukisse vedelikke ei tohi viia..)
Palusin juua ja läksime kahe turva saatel vetsu. Vetsu ust ei tohtind kinni tõmmata.
See tehtud oligi käes suure pagasi kord. Ütlesin (ausalt) et kui nad selle lahti kisuvad, siis mina seda enam kokku ei saa (selleks ajaks oli lendutõusuni ka vaid 15 minutit jäänud). Kuna selleks hetkeks olime juba kõik vanad sõbrad, siis nad lubasid mõistvalt suhtuda.
Ninh kui koti ühest otsast lahti tegid tõdesid ise ka, et seda oleks targem võimalikult vähe segi pöörata.
Kas olen ikka maininud (=kiidelnud) et olen meisterpakkija?
Küsisid, mis mul kotist leida võib ja näkitsesid ühest ja teisest otsast.
Hamakk, selle sees pudel 90% suriname rummi, teine pudel puntši, palju moosi.
Üks tädidest polnud varem brasiilia gojaavimoosi (seda maailma parimat gojaavimoosi) näinud, ja kiskus kaks pakki kolmest lahti ja surkis nad tikuga läbi. Nüüd on mul ekstrahinnalised jõulukingid tervitustega Rochambeau turvatöötajatelt. Kui ütlesin, et tahan moose kingiks viia, ülesid nad, et pean siis kingisaatjale seletama kui tublid ja töökad nad ikka on ja nende poolt tervitama.
Siis hakkas üks tädi hetkeks kiljuma – oldi jõudnud mu kaisusipelgaõgijani. Edasi tuli mu väike fotokott.
Kõige turvalisem ja salajasem asi, sest selle sees, sokkide ja aluspesu vahel oli mu rannalt leitud kolp.
Haarasin koti oma kätte ja hakaksin selwtama, et oh, seda te tahane täna ja võtsin kolba, samal ajal seletades, et näete, imetajate osi on keelatud maalt välja viia, aga see siin on hoopis kilpkonnapealuu.
Mulle pettumuseks ei paistnud kolp pagasis neid üldse nii imestama ja ära võtta või kuhugi sellest teatada nad ka ei üritanud.
Kotis järgmiseks hakaksid silma matšeeted. Mul on seljakotis vastu selga kask suurd matšeetet, mõlemalt otsas Air Caraibesi kollased sokid, mis on juuksekummidega kinnitatud.
Miks reisib üks ökoloog-narkomaan mitme suure matšeetega!?
Siis hakkasid paistma mu ujumisriided, aluspesu ja seelikud, nii et see ots kotist jäeti lahti ja hakati teisest otsast pihta.
Seal olid (leidmise järjekorras)
Igasugused juhtmed – telefoni, arvuti, fotokate. Soojad riided (need, mis kavatsesin pariisis selga panna). Need põhjustasid juba omajagu elevust, kuigi tegelikult on tegemist eesti mõistes sellise kesksügisese komplektiga.
Edasi – kummilint ja hüppenöör. Tädid pasitsid mu punasele kummilindile igasugu põnevaid lisafunktsioone leidvat.
Siis tuli mu suur Godiva karp surnud loomade kollektsiooniga. Vati seest arutati üks mardikas välja. Õnneks see, kes juba kuu sügavkülmikus on veetnud ja täiesti surnud on. Teise putuka juures hakkasin kiiresti seletama, et see on samasugune ja kui te nad kõik vatist välja arutate, lõhute ära, kallid asjad. Nad siis teist ei harutanud vatist välja, katsusid ainult. Sest elavate mardikate üle piiriv iimine oleks kindlasti probleeme tekitanud.
Natuke vaadati mu liblikakollektsiooni, siis jäädi sellega rahule.
Siis leidis üks onudest kookose.
Kuidas kookost läbi otsida?
Ütlesid, et läbi valgustada nad seda ei viitsi (olin selleks hetkeks juba nende silmis väike õnnetu venemaa tüdruk kes tahab koju moskvasse). Loksutasid kookost paar korda ja pakkusid abi koti kokkupakkimisel.
See kulus tõesti ära.
Siis küsisid veel jutu jätkuks et ega ma raha ei transpordi. On alles tegelased – oleksid nad mu koti korralikult läbi otsinud, teaksid nad seda isegi.
Mis seal ikka – olin aus, mul oli kaasas kolme nulliga summa eurosid.
Kõik tegid kohe suured silmad ja küsisid, et kas ma üksi reisingi ja kas ma ei karda.
Üritasin siis seletada, et olen just aasta madude, skorpionite ja puumadega koos metsas elanud, ja tundub et olengi viimasel ajal riskide peal väljas.
Tohoh, sa oled puumat näinud? Kas hirmus ei olenud? Kas nad liiguvad öösel?
Lobisesime veel natuke (lennukini paar minutit) ja see kõige hakkajam turvamees soovitas mul raha aluspesus kanda.
Pidin naerdes tõdema, et see pole füüsiliselt võimalik – ei mahu (proovisin järele).
No ja siis tormasin lennukile, sel ajal kui üks turvadest mu koti lubas ülejäänud pagasi hulka sokutada. Olin viimane pealemineja ja kõigi tähelepanuobjeks.
Aga selleks hetkeks oli mul juba nii ükskõik.
Ülelend oli rahulik.
Üritasin filmi vaadata. esimene film oli kohutav hollywoodikas, võtsin järgmise, see oli animeeritud prantsuse loomafilm (ehk siis kohtuavam kui eelmine) lõpuks vaatasin filmi nimega ‘gorillas in the mist’, pühendusega ühele tädile, kes Aafrikas koos gorilladega elas. Ainult magada ei õnnestunud.
Pariis.
Esialgu tudnud jahedus mõnusana. Kodune ja värske. Oli ka vaid –2 ja selleks oli mul sooje riideid piisavalt. Kui pärast koos pagasiga bussi ootasin, ehk 10-15 minutit), hakkas küll jahe, aga sellist hullu suren-kohe-külma-kätte –tunnet ei kogenud.
Kõik peale minu ja ühe ameeriklase läksid esimeses peatuses maha, ja et me mõlemad samasse terminali sõitsime, viis bussijuht meid otse sinna.
Nüüd istungi CDG-s. nurkades on jõulukuused, kõik tulevad ja lähevad ja räägivad kümmet keelt korraga
Tore on see, et ma pole enam kõige silmapaistvam kuju.
ärkamisest on möödas täpselt 24 tundi.
6 detsember, esmaspäev
kõik olid kodus. Nad olid kütnud ja koristanud, Hugo lakkus mind ja teised vadistasid ja vaatasid. Siis tuli M tuppa ja küsis mis siin haiseb. Kopituselõhnsa maha saamiseks kulub veel nädalaid.
Linnas läksin raeplatsi. Seal oli lumi, ehitud majad, paat keset platsi maailmalõppu kuulutamas.
Kui aus olla, siis mul oli küll algul imelik. Olin liiga kubujuss, liiga päevitunud, liiga inimestest ja rääkimisest võõrandunud. Liiga metslane et osata käituda kohvikus.
Aga see kestis kokku nii tunni. Ehk pool. See imelikkus.
Tegime aega parajaks, et inimesed hajuks ning jalutasime… hm.. koju?
Eestisse jõudmise ajaks olin olnud ilma horisontaalasendita umbes 40 tundi. Lennukis ma ka maganud polnud. Samuti ei maganud esimesel ööl. Oli jahe, pea valutas, kuivast õhtust suu kuivas, nina oli liiga kinni et nina kaudu hingata, õues oli liiga valge, toas liiga vaikne. Istusin teki sees ja vaatasin lund ja magajat.
Hugol on segadus. Ühelt poolt olen endiselt ta kõige ‘omam’ inimene – olen ainus, kelle sõna ta endiselt käsu peale ja alati kuulab. Samas, ma pole enam maailma keskpunkt. Ma pole enam.. ma ei teagi, on tunda et peame koos kvaliteetaega veetma.
Laupäevaks olid mul juba plaanid, külakutsed, elu. Liiga palju elul kui täpne olla.
Õhtul kinos istudes tuli lõpuks uni ja väsimus. Kuigi film oli minu jaoks just see õige, tundisn, et ei suuda silmi lahti olla. Tõmbasin endale jope peale ja pool tukkusin ning vaatasin ringi.
Kinost.. hm.. koju? jõudes vajusin lihtsalt tombuks. Enam ei häirinud valgus ega vaikus ega jahedus. Kõik oli oma.
Tundub, et isegi K ei pahanda, et olen luba küsimata tema kodusse sisse kolinud. Üritan külalislahkust mitte kurjasti ära kasutada.
Pühapäeval käisime Kudinas. Terve pere oli kutsutud, aga vanim liige eelistas koju jääda.
Mõisarahvas oli teinud pardi, lamba ja sauna.
Alustades viimasest. M vihtles mind kuni jaksas ja pealtnägijate sõnul muutusin palju heledamaks. Pärast istusime laua ääres ja rääkisime (või, noh, nemad küsisid, ma rääkisin), käisime M&Miga koeri jalutamas. Südaööks jõudsime tagasi tartu.
Täna olen üritanud valgeks inimeseks hakata. Ärkasin vara, ajasin korda asjad pangas, trelefonifirmas, arsti juures. Leidsin endale võibolla uues seljakoti, ostsin raamatu.
Ah jaa - otsin fotoka!
Täiesti uskumatu, kui palju tegelikult ikka fotokas loeb, rääkigu nad mis tahavad. Vaadates pilte, mis uues aparaadist välja tulevad, ei suuda ma ära imestada, kuidas selle vana käkiga suutsin saavutada seda, mida saavutasin.
Pärastlõunal kütsin keskkütet, panin broileri ahju ja samal ajal käisin jalutamas. Siis tükeldasin kõrvitsat, otsisin kokku trenniriideid.
Arvan et olen tubli.
Arvan, et saan hakkama. Kuidagi. Lõpuks.
Olge lihtsalt mõistvad. Andke aega.
Palun?
kõik olid kodus. Nad olid kütnud ja koristanud, Hugo lakkus mind ja teised vadistasid ja vaatasid. Siis tuli M tuppa ja küsis mis siin haiseb. Kopituselõhnsa maha saamiseks kulub veel nädalaid.
Linnas läksin raeplatsi. Seal oli lumi, ehitud majad, paat keset platsi maailmalõppu kuulutamas.
Kui aus olla, siis mul oli küll algul imelik. Olin liiga kubujuss, liiga päevitunud, liiga inimestest ja rääkimisest võõrandunud. Liiga metslane et osata käituda kohvikus.
Aga see kestis kokku nii tunni. Ehk pool. See imelikkus.
Tegime aega parajaks, et inimesed hajuks ning jalutasime… hm.. koju?
Eestisse jõudmise ajaks olin olnud ilma horisontaalasendita umbes 40 tundi. Lennukis ma ka maganud polnud. Samuti ei maganud esimesel ööl. Oli jahe, pea valutas, kuivast õhtust suu kuivas, nina oli liiga kinni et nina kaudu hingata, õues oli liiga valge, toas liiga vaikne. Istusin teki sees ja vaatasin lund ja magajat.
Hugol on segadus. Ühelt poolt olen endiselt ta kõige ‘omam’ inimene – olen ainus, kelle sõna ta endiselt käsu peale ja alati kuulab. Samas, ma pole enam maailma keskpunkt. Ma pole enam.. ma ei teagi, on tunda et peame koos kvaliteetaega veetma.
Laupäevaks olid mul juba plaanid, külakutsed, elu. Liiga palju elul kui täpne olla.
Õhtul kinos istudes tuli lõpuks uni ja väsimus. Kuigi film oli minu jaoks just see õige, tundisn, et ei suuda silmi lahti olla. Tõmbasin endale jope peale ja pool tukkusin ning vaatasin ringi.
Kinost.. hm.. koju? jõudes vajusin lihtsalt tombuks. Enam ei häirinud valgus ega vaikus ega jahedus. Kõik oli oma.
Tundub, et isegi K ei pahanda, et olen luba küsimata tema kodusse sisse kolinud. Üritan külalislahkust mitte kurjasti ära kasutada.
Pühapäeval käisime Kudinas. Terve pere oli kutsutud, aga vanim liige eelistas koju jääda.
Mõisarahvas oli teinud pardi, lamba ja sauna.
Alustades viimasest. M vihtles mind kuni jaksas ja pealtnägijate sõnul muutusin palju heledamaks. Pärast istusime laua ääres ja rääkisime (või, noh, nemad küsisid, ma rääkisin), käisime M&Miga koeri jalutamas. Südaööks jõudsime tagasi tartu.
Täna olen üritanud valgeks inimeseks hakata. Ärkasin vara, ajasin korda asjad pangas, trelefonifirmas, arsti juures. Leidsin endale võibolla uues seljakoti, ostsin raamatu.
Ah jaa - otsin fotoka!
Täiesti uskumatu, kui palju tegelikult ikka fotokas loeb, rääkigu nad mis tahavad. Vaadates pilte, mis uues aparaadist välja tulevad, ei suuda ma ära imestada, kuidas selle vana käkiga suutsin saavutada seda, mida saavutasin.
Pärastlõunal kütsin keskkütet, panin broileri ahju ja samal ajal käisin jalutamas. Siis tükeldasin kõrvitsat, otsisin kokku trenniriideid.
Arvan et olen tubli.
Arvan, et saan hakkama. Kuidagi. Lõpuks.
Olge lihtsalt mõistvad. Andke aega.
Palun?
Saturday, November 27, 2010
12-13 november
hommikusel jalutuskäigul lindistasin amazoni papagoisid. Neid oli seal 4-6, vestlesid omavahel. Üks laulis kombinatsiooni, teine laulis väikese variatsiooniga järele. Siis ütles kolmas mmidagi vahele. Ja nii kuulasin neid oma 5 minutit. Panin hääle lindistama, kuulasin veel natuke. Siis mõtlesin lähemale hiilida. Lõpuks paar papagoid märkasid mind, hakkasid karjuma. Ülejäänud ‘vestlesid’ edasi, aga kuidagi ärritunult. Kui lähemale läksin lendasid osad ära, osad karjusid, osad vestlesid..
siis viskasin kiirelt ühe keeksi kokku ja sõitsin linna.
Kanadel oli toit otsas. Ja hiinakas oli kanatoit otsas. Ja Fil polnud aega enne ärasõitu toitu tuua. Ja meile ju keegi pole öelnud, kus see maagiline kanatoidumarket on. Ehk siis, läksin kaardi ja hea tahtega seda otsima.
Sõitsin Tonateni, tagasi jõeni, edasi, tühermaale, pidasin mingis ehitusmarketikompleksis kinni. Õiget kohta ei leidnud seega.
Teel tagasi pidasin igas ettejäävas poes kinni ja mitte üheski polnud kanatoitu. Parim valik oleks olnud üks 50kg pakk ülist loomade alimentatsiooni. Paki peal oli sea, hobuse ja kuke pilt.
Ostsin mingistes kilostes pakkides asju ja andsin alla.
Postkontoris ootas mind 600g uusi kalevi sokolaade. Ma pole elu sees nii pali Kalevit söönud, kui ekvaatoril, valel mandril ja hoopis teises maailmajaos..
Siis jäi üle täpselt nii palju aega, et ujumas käia. Esimestes ridades käis ujumistrenn, tagumises laiemas osas käis ‘aguagym – palju pakse musti vanureid tegid noore valge poisi jugendamisel 15 m lõigul edasi-tagasi põlvetõstejooksu ning tõstsid (õhus!) vahtkummist hantleid. Sellegipoolest sai üsna vabalt ja rahulikult ujuda. Tõmbasin oma 2km täis, käisin kontorist läbi ning läksin lennujaama.
Suur päev – saabus A. kuna sama ellnuga saabus grupp venelasi, oli mul omajagu tegemist tema leidmisega – järjest tulid idaeuroopa näod lennukist maha. Siis mõtlesin, et võtan ette selle inimese, kes on kõige rohkem segaduses ja eksinud välimusega. Läks õnneks:)
Tegime tunnikse aega parajaks Matourys jalutades (cayenni teel oli sel ajal juba ummik) ning võtsime ka C koolist peale.
Õhtu mäel oli harjumatult seltskondlik vana tallinna, maapähklipuntsiga, musta leiva ning ohtrate maiustustega. Kodust sain ju ka paki. Ning mida uus inimene ikka kaasa toob… eesti maja sisaldab praegu üle 2kg kalevi maistusi ja 3 eestlast. Nimelt on nädalavahetusel Lodge nii täis, et peame esialgu kolmekesi hakkama saama. Kuna magan niikuinii hamakis, siis see pole ehk kuigi häiriv.
Õhtul käis üks turist meilt leiba laenamas. Õnneks oli A just bagueti ostnud, nii et prantslane saigi oma ‘leiva’. Ei tea, mis näo ta oleks teinud, kui talle oma musta leiba oleksime pakkunud?
Lapäeva hommikul jagasin jalutuskäiku. Seega oli vestlust rohkem kui nägemisi, aga sellegipoolest – tuukan, marail, koolibriid. Palju sa siis esimesel hommikul ikka tahad.
Edasi sõitsime cayenne. Turd, ostsime kalapallid kaasa, tegime rannas ujumise, pikniku, jalutuskäigu. Kusjuures, K ostis kalapalle 40, me ehk aitasime tal neid hävitada kümekond, ülejäänutega sai ta ise hakkama.
Edasi Rorota mägi. Loomuki jätk rannaskäimisele. Laisikud olid natuke eemal ja ilma beebideta, aga olemas. Lisaks leidsin ühe herbaariumiks vajaliku taime. õnnestunud käik seega.
Tagasi mäele sõites läks juba pimedaks, tee oli udune ning natuke vihmane. 100m enne laagrit oli puu teele kukkunud. A sai meie imelist pisikest saage proovida.
hommikusel jalutuskäigul lindistasin amazoni papagoisid. Neid oli seal 4-6, vestlesid omavahel. Üks laulis kombinatsiooni, teine laulis väikese variatsiooniga järele. Siis ütles kolmas mmidagi vahele. Ja nii kuulasin neid oma 5 minutit. Panin hääle lindistama, kuulasin veel natuke. Siis mõtlesin lähemale hiilida. Lõpuks paar papagoid märkasid mind, hakkasid karjuma. Ülejäänud ‘vestlesid’ edasi, aga kuidagi ärritunult. Kui lähemale läksin lendasid osad ära, osad karjusid, osad vestlesid..
siis viskasin kiirelt ühe keeksi kokku ja sõitsin linna.
Kanadel oli toit otsas. Ja hiinakas oli kanatoit otsas. Ja Fil polnud aega enne ärasõitu toitu tuua. Ja meile ju keegi pole öelnud, kus see maagiline kanatoidumarket on. Ehk siis, läksin kaardi ja hea tahtega seda otsima.
Sõitsin Tonateni, tagasi jõeni, edasi, tühermaale, pidasin mingis ehitusmarketikompleksis kinni. Õiget kohta ei leidnud seega.
Teel tagasi pidasin igas ettejäävas poes kinni ja mitte üheski polnud kanatoitu. Parim valik oleks olnud üks 50kg pakk ülist loomade alimentatsiooni. Paki peal oli sea, hobuse ja kuke pilt.
Ostsin mingistes kilostes pakkides asju ja andsin alla.
Postkontoris ootas mind 600g uusi kalevi sokolaade. Ma pole elu sees nii pali Kalevit söönud, kui ekvaatoril, valel mandril ja hoopis teises maailmajaos..
Siis jäi üle täpselt nii palju aega, et ujumas käia. Esimestes ridades käis ujumistrenn, tagumises laiemas osas käis ‘aguagym – palju pakse musti vanureid tegid noore valge poisi jugendamisel 15 m lõigul edasi-tagasi põlvetõstejooksu ning tõstsid (õhus!) vahtkummist hantleid. Sellegipoolest sai üsna vabalt ja rahulikult ujuda. Tõmbasin oma 2km täis, käisin kontorist läbi ning läksin lennujaama.
Suur päev – saabus A. kuna sama ellnuga saabus grupp venelasi, oli mul omajagu tegemist tema leidmisega – järjest tulid idaeuroopa näod lennukist maha. Siis mõtlesin, et võtan ette selle inimese, kes on kõige rohkem segaduses ja eksinud välimusega. Läks õnneks:)
Tegime tunnikse aega parajaks Matourys jalutades (cayenni teel oli sel ajal juba ummik) ning võtsime ka C koolist peale.
Õhtu mäel oli harjumatult seltskondlik vana tallinna, maapähklipuntsiga, musta leiva ning ohtrate maiustustega. Kodust sain ju ka paki. Ning mida uus inimene ikka kaasa toob… eesti maja sisaldab praegu üle 2kg kalevi maistusi ja 3 eestlast. Nimelt on nädalavahetusel Lodge nii täis, et peame esialgu kolmekesi hakkama saama. Kuna magan niikuinii hamakis, siis see pole ehk kuigi häiriv.
Õhtul käis üks turist meilt leiba laenamas. Õnneks oli A just bagueti ostnud, nii et prantslane saigi oma ‘leiva’. Ei tea, mis näo ta oleks teinud, kui talle oma musta leiba oleksime pakkunud?
Lapäeva hommikul jagasin jalutuskäiku. Seega oli vestlust rohkem kui nägemisi, aga sellegipoolest – tuukan, marail, koolibriid. Palju sa siis esimesel hommikul ikka tahad.
Edasi sõitsime cayenne. Turd, ostsime kalapallid kaasa, tegime rannas ujumise, pikniku, jalutuskäigu. Kusjuures, K ostis kalapalle 40, me ehk aitasime tal neid hävitada kümekond, ülejäänutega sai ta ise hakkama.
Edasi Rorota mägi. Loomuki jätk rannaskäimisele. Laisikud olid natuke eemal ja ilma beebideta, aga olemas. Lisaks leidsin ühe herbaariumiks vajaliku taime. õnnestunud käik seega.
Tagasi mäele sõites läks juba pimedaks, tee oli udune ning natuke vihmane. 100m enne laagrit oli puu teele kukkunud. A sai meie imelist pisikest saage proovida.
14 november, pühapäev
need ‘turistid’ kelle pärast kolmekesi maja jagama pidime… polnudki turistid. Hoopis perekülalised, kellest ühel oli ilmselt sünnipäev – tegelased laulsid ja tantsisid üsna lärmakalt poole ööni hoopi peal. Nojah.
Hommik oli unine. Lõpuks vedasid mehed teele kukkunud puu lõplikult eest ära ja läksime kooma-avastusretkele. Ma polnud seal aprillist saati käinud, nii et ei saa öelda, et olin teejuht. Õnneks oli meil gps ja leidsime koopa liigagi lihtsalt. Jõed olid kuivad, hirmus kriiphein poolel teel peaaegu kuivand-kadunud. Üsna lihtne mineks seega. Isegi puuke ei saanud.
Tagasi viis k meid otse läbi võsa. Iga ühel oma rõõmud.
Aega oli, läksime edasi ‘suure ääre’ juurde. Teel sinna nägime saimirisid – suuuuuuures karjas pärdikuid, kelle just üks kotkas üles oli ärritanud. See oli tõesti ilus kohtumine – tegelased lärmasid, hüppasd efektsete hüpetega mööda latvu, vahel istusid osadmitu minutit mõnel varjulisel oksal ja vaatasid meid sama uudishimulikult nagu meie neid.
Tagasiteel leidsin veel ühe vajaliku taime. praktiliselt kõik ‘lihtsad’ taimed on nüüd leitud. Ei kujuta ette, kuidas mehed kahekesi nende keerulistega hakkama saavad.
Lisaks oli tee ääres kaks jäänust madudest, poolmumifitseeruud nahad ja selgrood.
Ja mu puitu söövad vaglad on vahepeal märkamatult moondunud. Kui veab, näen ehk ka lõüütulemust. Aga hetkel on nad midai vagla-mardika vahepealset, helepruunid ja jalgadega.
Et pole mitte mingit ruumi ega põrandat, on juba kaks treeningvaba päeva järjest.
pirni-pune sokolaad maitseb eriti hästi koos kuiva põdravorstiga. Eriti ekvaatoril.
Ja tundub, et olen saanud hommikujalutusekaaslase.
need ‘turistid’ kelle pärast kolmekesi maja jagama pidime… polnudki turistid. Hoopis perekülalised, kellest ühel oli ilmselt sünnipäev – tegelased laulsid ja tantsisid üsna lärmakalt poole ööni hoopi peal. Nojah.
Hommik oli unine. Lõpuks vedasid mehed teele kukkunud puu lõplikult eest ära ja läksime kooma-avastusretkele. Ma polnud seal aprillist saati käinud, nii et ei saa öelda, et olin teejuht. Õnneks oli meil gps ja leidsime koopa liigagi lihtsalt. Jõed olid kuivad, hirmus kriiphein poolel teel peaaegu kuivand-kadunud. Üsna lihtne mineks seega. Isegi puuke ei saanud.
Tagasi viis k meid otse läbi võsa. Iga ühel oma rõõmud.
Aega oli, läksime edasi ‘suure ääre’ juurde. Teel sinna nägime saimirisid – suuuuuuures karjas pärdikuid, kelle just üks kotkas üles oli ärritanud. See oli tõesti ilus kohtumine – tegelased lärmasid, hüppasd efektsete hüpetega mööda latvu, vahel istusid osadmitu minutit mõnel varjulisel oksal ja vaatasid meid sama uudishimulikult nagu meie neid.
Tagasiteel leidsin veel ühe vajaliku taime. praktiliselt kõik ‘lihtsad’ taimed on nüüd leitud. Ei kujuta ette, kuidas mehed kahekesi nende keerulistega hakkama saavad.
Lisaks oli tee ääres kaks jäänust madudest, poolmumifitseeruud nahad ja selgrood.
Ja mu puitu söövad vaglad on vahepeal märkamatult moondunud. Kui veab, näen ehk ka lõüütulemust. Aga hetkel on nad midai vagla-mardika vahepealset, helepruunid ja jalgadega.
Et pole mitte mingit ruumi ega põrandat, on juba kaks treeningvaba päeva järjest.
pirni-pune sokolaad maitseb eriti hästi koos kuiva põdravorstiga. Eriti ekvaatoril.
Ja tundub, et olen saanud hommikujalutusekaaslase.
15 november.
Kolisin. Elan nüüd täiesti omaette angueliques. Mul on oma rohekollane hamakk, omaette vannituba, palju rõduruumi ja hiiglaslik külmik. Nii juba läheb. ainult kööki mul pole. Aga küll saame hakkama. Võin vabalt ka meestele süüa teha ja neid vahel enda poole sokolaadile kutsuda (kõik see varu on minu käes praegu:).
Hommikul käisid A&K mangroovi ja davillat korjamas, keskpäevast sõitsin ise taimi korjama. R oli linnas, nii et me kõik ei saanud hetkekski minna. kahtlesin kogu aja taime õigsuses, aga paremat varianti ka polnud. Tagant järele tark olles võin öelda, et jah, oli vale taim. Aga vähemalt sain ise veast aru.
Aga et ma teda korjasin, oli hirmus kiire. Kontorisse, eelmmised asjad kuivatisse, mäele taime korjama. Seal on ka mingi kaitseala, nii et valmistasin mõttes ette jutu, kuidas eriti tähtsa projekti jaoks ravimtaimi uurin (aga teengi ju seda). Kuid kedagi ei huvitanud. Enamuv ütlesid tere, mõn vaatas sekundi, mõni soovis jõudu. Keelama ei tulnud keegi.
Sinna-tagasi tormasin nii kiiresti, et polnudki aega pead tõsta ning laisikuid otsida. Siis uued taimed kuivama ja väike kuivatikoristus. Koht näeb kohutav välja. Seal on endiselt sellest hirmus tähtsast projektist, mida L&E tegid kõik proovid kottides suurtes hunnikutes, seal on hallitama läinud cestrumid kottised nurkades ja ei teagi mis seal veel on. Ikka kottides ja nurkades.
R tuli kontorisse ning sõitsime koos Cle kooli järele. Esimest korda keegi ametlikult rääkis hirmsast röövliohust ja sellest kuidas ta õde kinni seoti ja kõik asjad ära viidi. Muidu olime ka jutukad täna.
Õhtul uues majas tekkis kuidagi eriti eksistentsialistlik tuju.
eemal on möiraahvid ja sina oled ihuüksi vihmametsas.
Kusagil 10 000km kaugusel on lähimad inimesed, kellele sa võibolla korda lähed, ja tegelikult ei tea kas ikka lähedki üldse kellelegi korda. Põhimõtteliselt oleme kõik ihuüksi keset (vihma)metsa. Teised võivad ju ümber olla, aga kunagi ei tea päriselt, mida või kas üldse nad mõtlevad või tunnevad.
Tegelikult on mu uues majas ka kaks gekut. Üks on täpselt Joonatani nägu ning teine on Timbu.
Kolisin. Elan nüüd täiesti omaette angueliques. Mul on oma rohekollane hamakk, omaette vannituba, palju rõduruumi ja hiiglaslik külmik. Nii juba läheb. ainult kööki mul pole. Aga küll saame hakkama. Võin vabalt ka meestele süüa teha ja neid vahel enda poole sokolaadile kutsuda (kõik see varu on minu käes praegu:).
Hommikul käisid A&K mangroovi ja davillat korjamas, keskpäevast sõitsin ise taimi korjama. R oli linnas, nii et me kõik ei saanud hetkekski minna. kahtlesin kogu aja taime õigsuses, aga paremat varianti ka polnud. Tagant järele tark olles võin öelda, et jah, oli vale taim. Aga vähemalt sain ise veast aru.
Aga et ma teda korjasin, oli hirmus kiire. Kontorisse, eelmmised asjad kuivatisse, mäele taime korjama. Seal on ka mingi kaitseala, nii et valmistasin mõttes ette jutu, kuidas eriti tähtsa projekti jaoks ravimtaimi uurin (aga teengi ju seda). Kuid kedagi ei huvitanud. Enamuv ütlesid tere, mõn vaatas sekundi, mõni soovis jõudu. Keelama ei tulnud keegi.
Sinna-tagasi tormasin nii kiiresti, et polnudki aega pead tõsta ning laisikuid otsida. Siis uued taimed kuivama ja väike kuivatikoristus. Koht näeb kohutav välja. Seal on endiselt sellest hirmus tähtsast projektist, mida L&E tegid kõik proovid kottides suurtes hunnikutes, seal on hallitama läinud cestrumid kottised nurkades ja ei teagi mis seal veel on. Ikka kottides ja nurkades.
R tuli kontorisse ning sõitsime koos Cle kooli järele. Esimest korda keegi ametlikult rääkis hirmsast röövliohust ja sellest kuidas ta õde kinni seoti ja kõik asjad ära viidi. Muidu olime ka jutukad täna.
Õhtul uues majas tekkis kuidagi eriti eksistentsialistlik tuju.
eemal on möiraahvid ja sina oled ihuüksi vihmametsas.
Kusagil 10 000km kaugusel on lähimad inimesed, kellele sa võibolla korda lähed, ja tegelikult ei tea kas ikka lähedki üldse kellelegi korda. Põhimõtteliselt oleme kõik ihuüksi keset (vihma)metsa. Teised võivad ju ümber olla, aga kunagi ei tea päriselt, mida või kas üldse nad mõtlevad või tunnevad.
Tegelikult on mu uues majas ka kaks gekut. Üks on täpselt Joonatani nägu ning teine on Timbu.
18 november
liiga huvitav ja eluterve on, nii et pole mahti kirjutada. Lisaks – elan ühes majas aga päeval veedan päris palju aega teises majas (seal on ju köök ja taimeraamatud). Õhtul kodus teen trenni ja lähen tuttu. See on küll mõnus, et on oma maja. Saab poole ööni kõvasti hüpata ja muusikat kuulata ja rõdul magada. Enamuse ajast on ka Printsess siin.
vaatasime saekaatri lähiümbruses ringi. Üsna masendav kuumaastik on seal: mitu hektarit mitmemeetrikõrgusi saepurumägesid, -jõgesid, -kanjoneid. Vahel oli vihm saepuru sisse sügavaid kraatreid teinud ja võis ootamatult sisse vajuda. Seal samas kõrval kaatrimeeste prügimägi.
Eile pärastlõunal tuli B appi teele kukkunud puud lõplikult eemaldama.
Täna vaatasime kullakaevanduse teed mööda all jõe ääres taimi. Ei leidnud midagi. Lihtsad asjad on leitud, keerulised.. on keerulised. Ära tunda ja kasvukoht üles leida. Aga oli tore jalutuskäik. Loodus oli roheline ja värske ning nägime omajagu putukaid. Ja sel ajal ei sadanud!
Ennelõunal käisin matourys, seal kogu aja kallas ja kallas.
Teine uudis matourys oli see, et internet on järjekordselt ära. F tuleb 10 päeva pärast… ja sel korral mul tõesti on VÄGA vaja netti. Nii et tegin pool tundi linna vahel wardrive’i. Kuna siin on inimesed liiga rumalad et ise endale netti panna, on siinsed netid pannud kojutoojad. Ehk siis kohe automaatselt on kõik saanud paroolid. Leidsin vaid paar kaitsmata võrku, ning needki olid liig nõrgad. Ehk siis. Pean olema mingil ajal kusagil ja siis kiiresti minema kusagilt järgmisesse kohta mingi vahendiga ja sealt dedasi… aga kuidas ja kunas ja kus… kes teab.
Ööseks tahtis sakslane istanduse nurka valguslõksu. Selles mõttes mugav, et see on otse kodu taga. Ei pea tervet aega seal passima.
Onu on ise hästi tore. Põllunduskemikaalidega tegeleb, ja et eelkõige huvitub ise pisikestest mardikalistest, kutsus mind lahkesti endaga ühinema ja kõik sfinksid ja saturnid omale saama. Ehk lähengi.
Sajab. iga päev ligi 10mm. Ja siis on jälle päike väljas. Üsna arusaamatu ja mittetüüpiline ilm, nagu ka C ütles.
liiga huvitav ja eluterve on, nii et pole mahti kirjutada. Lisaks – elan ühes majas aga päeval veedan päris palju aega teises majas (seal on ju köök ja taimeraamatud). Õhtul kodus teen trenni ja lähen tuttu. See on küll mõnus, et on oma maja. Saab poole ööni kõvasti hüpata ja muusikat kuulata ja rõdul magada. Enamuse ajast on ka Printsess siin.
vaatasime saekaatri lähiümbruses ringi. Üsna masendav kuumaastik on seal: mitu hektarit mitmemeetrikõrgusi saepurumägesid, -jõgesid, -kanjoneid. Vahel oli vihm saepuru sisse sügavaid kraatreid teinud ja võis ootamatult sisse vajuda. Seal samas kõrval kaatrimeeste prügimägi.
Eile pärastlõunal tuli B appi teele kukkunud puud lõplikult eemaldama.
Täna vaatasime kullakaevanduse teed mööda all jõe ääres taimi. Ei leidnud midagi. Lihtsad asjad on leitud, keerulised.. on keerulised. Ära tunda ja kasvukoht üles leida. Aga oli tore jalutuskäik. Loodus oli roheline ja värske ning nägime omajagu putukaid. Ja sel ajal ei sadanud!
Ennelõunal käisin matourys, seal kogu aja kallas ja kallas.
Teine uudis matourys oli see, et internet on järjekordselt ära. F tuleb 10 päeva pärast… ja sel korral mul tõesti on VÄGA vaja netti. Nii et tegin pool tundi linna vahel wardrive’i. Kuna siin on inimesed liiga rumalad et ise endale netti panna, on siinsed netid pannud kojutoojad. Ehk siis kohe automaatselt on kõik saanud paroolid. Leidsin vaid paar kaitsmata võrku, ning needki olid liig nõrgad. Ehk siis. Pean olema mingil ajal kusagil ja siis kiiresti minema kusagilt järgmisesse kohta mingi vahendiga ja sealt dedasi… aga kuidas ja kunas ja kus… kes teab.
Ööseks tahtis sakslane istanduse nurka valguslõksu. Selles mõttes mugav, et see on otse kodu taga. Ei pea tervet aega seal passima.
Onu on ise hästi tore. Põllunduskemikaalidega tegeleb, ja et eelkõige huvitub ise pisikestest mardikalistest, kutsus mind lahkesti endaga ühinema ja kõik sfinksid ja saturnid omale saama. Ehk lähengi.
Sajab. iga päev ligi 10mm. Ja siis on jälle päike väljas. Üsna arusaamatu ja mittetüüpiline ilm, nagu ka C ütles.
19 november, reede
valguspüük lõppes juba pärast kahte. Mina läksin sinna 11ks, enne magasin paar tundi, et oleksin turistivormis. Oli tore. Nagu ikka, külaline teab koha kohta rohkem kui kohalik. Rääkis Sauli-botaanikauurimistest ja kui lihtne oleks siinseid puid määrata, kui lihtsalt puurides puidust proov võtta ja mõni geen ära sekveneerida. Rubisco näiteks. Euroopa-mõistes oleks see tõesti lihtne. Siin… kõigepealt väidab neeger, et on difficile puust proovi võtta – kõva puit ju!- ja selleks peab metsa minema jne. Noh, siis lähed lõpuks ikkagi ise proove võtma, murrad neljanda puu juures oma puuri ära. Uut puuri riigis pole. Töö seisab koma nädalat, kuni Bernard oma puuri laenab või ise millegi ehitad. Võtad siis oma proovd, saadad laevaga euroopasse… seda ei tea keegi mis päeval laev väljub ja mis päeval kohale jõuab. Prantsusmaale jõudes on parasjagu streik – streigivad sadama- ja laboritöötajad. Proovid ootavad neli kuud kusagil laevatrümmis mahalaadimist, kui lõpuks streik läbi saab, on kogu elav kude neis nt kuumuse tõttu oksüdeerunud ja tuleb uued proovid koguda.
Mõelda, kui lihtne see prantsusmaa-väline eruoopa-elu ikka on.
Muidu ei olnud hea öö, oma osa andis kuu, oma osa veider kohavalik, ehk tuul..
Kui püügi asjad kokku olime pakkinud, läksin veel natukeseks jalutama ja ööhääli lindistama. Magama sain sellegipoolest enne nelja.
Seega tänase ennelõuna uimerdasin, magasin 8ni, siis jalutasin kohvitassiga üle hoovi ja tagasi (tahan oma kööki!), lugesin, veendusin et vihm on liblikalõksudes banaanid puhtaks pesnud. R näitas meile skolopendrit, mille ta üht vannituba koristades plätuga surnuks oli peksnud ning pärast veel kuuma duši all keetnud. Praegu on sadajalgsehooaeg – eelmisel nädalal olevat üks olnud C toas. Nii et nüüd magab poiss suurest hirmust vanemate toas :P
Sain käsu surnud eluka jõulukingiks viia. Nii et esialgu elab ta nüüd minu külmikus.
Pärastlõunal läksime kõik kolmekesi botaanikarajale. Et vanamoodsalt puudest sotti saada. Ehk siis oli lootus, et ehk on seal mõnel meile vajalikul puul nimesilt küljes. Eriti ei olnud. puud ongi kõige lootusetum osa. Nad saavad endale lubada olla palju rohkem kuiva ajaks lehtede mahaviskamist. Ja isegi kui lehed on küljes… on need su peast vähemalt 10 m kõrgemal, enamasti rohkem. Midagi võibolla ikka saime.
Vähemalt nägime jälle dendrobatest. Sel korral üht hästi väikest, paarisentimeetrist isendit.
Pärast kolimist annb põskkoobas jälle rohkem tunda. Eks liigutasin palju tolmu ja spoore üles. Lisaks, mu uus maja tundub palju rohkem ka väljast poolt igasugu floora ja faunaga kaetud olevat. ning hetkel elab saksa onu grignonis. Ei ole hakanud teda traumeerima sellega, et õtuti ta elutoas trenni teen..
valguspüük lõppes juba pärast kahte. Mina läksin sinna 11ks, enne magasin paar tundi, et oleksin turistivormis. Oli tore. Nagu ikka, külaline teab koha kohta rohkem kui kohalik. Rääkis Sauli-botaanikauurimistest ja kui lihtne oleks siinseid puid määrata, kui lihtsalt puurides puidust proov võtta ja mõni geen ära sekveneerida. Rubisco näiteks. Euroopa-mõistes oleks see tõesti lihtne. Siin… kõigepealt väidab neeger, et on difficile puust proovi võtta – kõva puit ju!- ja selleks peab metsa minema jne. Noh, siis lähed lõpuks ikkagi ise proove võtma, murrad neljanda puu juures oma puuri ära. Uut puuri riigis pole. Töö seisab koma nädalat, kuni Bernard oma puuri laenab või ise millegi ehitad. Võtad siis oma proovd, saadad laevaga euroopasse… seda ei tea keegi mis päeval laev väljub ja mis päeval kohale jõuab. Prantsusmaale jõudes on parasjagu streik – streigivad sadama- ja laboritöötajad. Proovid ootavad neli kuud kusagil laevatrümmis mahalaadimist, kui lõpuks streik läbi saab, on kogu elav kude neis nt kuumuse tõttu oksüdeerunud ja tuleb uued proovid koguda.
Mõelda, kui lihtne see prantsusmaa-väline eruoopa-elu ikka on.
Muidu ei olnud hea öö, oma osa andis kuu, oma osa veider kohavalik, ehk tuul..
Kui püügi asjad kokku olime pakkinud, läksin veel natukeseks jalutama ja ööhääli lindistama. Magama sain sellegipoolest enne nelja.
Seega tänase ennelõuna uimerdasin, magasin 8ni, siis jalutasin kohvitassiga üle hoovi ja tagasi (tahan oma kööki!), lugesin, veendusin et vihm on liblikalõksudes banaanid puhtaks pesnud. R näitas meile skolopendrit, mille ta üht vannituba koristades plätuga surnuks oli peksnud ning pärast veel kuuma duši all keetnud. Praegu on sadajalgsehooaeg – eelmisel nädalal olevat üks olnud C toas. Nii et nüüd magab poiss suurest hirmust vanemate toas :P
Sain käsu surnud eluka jõulukingiks viia. Nii et esialgu elab ta nüüd minu külmikus.
Pärastlõunal läksime kõik kolmekesi botaanikarajale. Et vanamoodsalt puudest sotti saada. Ehk siis oli lootus, et ehk on seal mõnel meile vajalikul puul nimesilt küljes. Eriti ei olnud. puud ongi kõige lootusetum osa. Nad saavad endale lubada olla palju rohkem kuiva ajaks lehtede mahaviskamist. Ja isegi kui lehed on küljes… on need su peast vähemalt 10 m kõrgemal, enamasti rohkem. Midagi võibolla ikka saime.
Vähemalt nägime jälle dendrobatest. Sel korral üht hästi väikest, paarisentimeetrist isendit.
Pärast kolimist annb põskkoobas jälle rohkem tunda. Eks liigutasin palju tolmu ja spoore üles. Lisaks, mu uus maja tundub palju rohkem ka väljast poolt igasugu floora ja faunaga kaetud olevat. ning hetkel elab saksa onu grignonis. Ei ole hakanud teda traumeerima sellega, et õtuti ta elutoas trenni teen..
21 november
hommikul nägin aarasid nii lähedalt nagu seni neid ainult loomaaias näha olen saanud. istusid üsna madalal oksal, märkasin neid alles siis, kui nad karjudes minema lendasid. Suured, SUURED, karjuvad värvilised lendavad elukad.
Mu maja on vihmametsaputukate rünnaku all. Üsna pea peale kolimist märkasin vannitoa laes, otse dusinurga kohal u 20 pruuni suurt karvast röövikut. Üsna hirmus koht, kus röövikuga pähe saada, duši all ollakse veel rohkem alasti kui siin maal keskmiselt.
Vahemärkus neile, kes veel ei tea – märkimisväärne osa röövikutest on mingil moel mürgised. Mida karvasemad ja ägedamad, seda tõenäolisemalt.
Aga laest alla võtta ma neid ei jõudnudki – poole päeva pärast olid nad sealt juba kadunud. Nüüd olnuvad röövikud üksi kuni mõne kaupa juhuslikes kohtades rõdul ja tubades välja. Olen üritanud neid lihtsalt majast välja pühkida, aga tundub et neil on instinkt mööda puud kõrgele ronida – tegelased tulevad muudkui tagasi ja vaksavad mööda seina üles laetalade poole. muidu polekski nagu midagi, aga kardan neile öösel rõdul peale astuda. Sellised pruunid tegelased ei paista eriti välja ka.
Olen vist isegi ära arvanud, milliste liblikate röövikutega on tegu – mu rõdust 10m kauguse puu ümber plõgistavad kaks sinisekirjut keskmiselt suurt liblikat. Algul arvasin et nad on koolibriid – tegelased on üsna lärmakad. Aga liblikad mis liblikad.
Ja täna ründasid lisaks laetalasid pepsise mõõtu herilased. Üritasid sinna oma torbikut ehitada. Üsna nõutuks võttsi – selliseid ei taha harjaga alla peksma ka minna, tulevad veel kallale. Mürgitasin neid nii palju, et nad minema lendasid ja lõin pesa alla. Rõdu lõhnab nüüd ehk piisavalt mürgi järele, nii et nad ei soovi siia uuesti tagasi tulla.
Kui röövikud lähiajal alla ei anna, hakkan ka neid enne minema pühkimist mürgitama.
Hing on raske. Siinoleku jooksul on juhtunud kaks korda, et nii väga oleks vaja kellelegi südant puistata. Lihtsalt iseenda jaoks kõva häälega asju välja rääkida… kellelegi teisele.
Samas. Terves maailmas on vist ainult üks-kaks inimest, kellele oleks mõtet rääkida. Kes saaks aru. aidata ei oskaks niikuinii kumbki.
Ei pea vist ütlema, et mõlemad nad on ühes väikeses ida-Euroopa ülikoolilinnas.
hommikul nägin aarasid nii lähedalt nagu seni neid ainult loomaaias näha olen saanud. istusid üsna madalal oksal, märkasin neid alles siis, kui nad karjudes minema lendasid. Suured, SUURED, karjuvad värvilised lendavad elukad.
Mu maja on vihmametsaputukate rünnaku all. Üsna pea peale kolimist märkasin vannitoa laes, otse dusinurga kohal u 20 pruuni suurt karvast röövikut. Üsna hirmus koht, kus röövikuga pähe saada, duši all ollakse veel rohkem alasti kui siin maal keskmiselt.
Vahemärkus neile, kes veel ei tea – märkimisväärne osa röövikutest on mingil moel mürgised. Mida karvasemad ja ägedamad, seda tõenäolisemalt.
Aga laest alla võtta ma neid ei jõudnudki – poole päeva pärast olid nad sealt juba kadunud. Nüüd olnuvad röövikud üksi kuni mõne kaupa juhuslikes kohtades rõdul ja tubades välja. Olen üritanud neid lihtsalt majast välja pühkida, aga tundub et neil on instinkt mööda puud kõrgele ronida – tegelased tulevad muudkui tagasi ja vaksavad mööda seina üles laetalade poole. muidu polekski nagu midagi, aga kardan neile öösel rõdul peale astuda. Sellised pruunid tegelased ei paista eriti välja ka.
Olen vist isegi ära arvanud, milliste liblikate röövikutega on tegu – mu rõdust 10m kauguse puu ümber plõgistavad kaks sinisekirjut keskmiselt suurt liblikat. Algul arvasin et nad on koolibriid – tegelased on üsna lärmakad. Aga liblikad mis liblikad.
Ja täna ründasid lisaks laetalasid pepsise mõõtu herilased. Üritasid sinna oma torbikut ehitada. Üsna nõutuks võttsi – selliseid ei taha harjaga alla peksma ka minna, tulevad veel kallale. Mürgitasin neid nii palju, et nad minema lendasid ja lõin pesa alla. Rõdu lõhnab nüüd ehk piisavalt mürgi järele, nii et nad ei soovi siia uuesti tagasi tulla.
Kui röövikud lähiajal alla ei anna, hakkan ka neid enne minema pühkimist mürgitama.
Hing on raske. Siinoleku jooksul on juhtunud kaks korda, et nii väga oleks vaja kellelegi südant puistata. Lihtsalt iseenda jaoks kõva häälega asju välja rääkida… kellelegi teisele.
Samas. Terves maailmas on vist ainult üks-kaks inimest, kellele oleks mõtet rääkida. Kes saaks aru. aidata ei oskaks niikuinii kumbki.
Ei pea vist ütlema, et mõlemad nad on ühes väikeses ida-Euroopa ülikoolilinnas.
Saturday, November 13, 2010
need naeruväärsed linnud
naeruväärne on esimene sõna, mis tuleb pähe siinsest avifaunast mõeldes. sest nad on suured, lärmakad, värvilised, karjas..
LBB guiaana moodi - Little Blue Bird
suured, punased, lärmakad
ja nad on suured ja punased karjakaupa!
üks mu lemmik-linnupilte siit maalt
..ja selliseid saab näha Cayenne kesklinnas
kuid vähemalt linnupojad on ka siin maal täiesti linnupojad (:
LBB guiaana moodi - Little Blue Bird
suured, punased, lärmakad
ja nad on suured ja punased karjakaupa!
üks mu lemmik-linnupilte siit maalt
..ja selliseid saab näha Cayenne kesklinnas
kuid vähemalt linnupojad on ka siin maal täiesti linnupojad (:
tahaksin tervitada lugejaid New Yorgist, Londonist, Ontariost, Prantsuse Alpidest, Impest (belgiast), Helsinkist, Californiast, Makedooniast ja Türgist ning kõiki viimasel ajal kõhutõbedega probleeme on olnud.
(küll teil on alles huvitavad elud, reisite, käite pidudel, jääte haigeks. ma muudkui siin vihmametsas tasakesi)
(küll teil on alles huvitavad elud, reisite, käite pidudel, jääte haigeks. ma muudkui siin vihmametsas tasakesi)
10 november, mardipäev
herbaarium on ka isiklikus plaanis hea asi, mida teha. muidu kipun ma taimsest ilust mööda vaatama, aga nüüd ei jää muud üle. Ja taimset ilu siin jagub.
Novembrililled.
Õnnestus leida kaks liiki. Selleks et need liigid paaritunnise jalutuskäigu kauguselt leida, tulla tagasi, nad üle määrata, tagasi minna ja uued eksemplarid tuua ja nad herbariseerid,a kulus ennelõuna. Andsin siis Kle ühe isendi kätte ja palusin tal üle vaadata, kas tema meelest on ka sama liik.
Selleks kulus pärastlõuna..
mõtlesin, et kirjeldan paari sõnaga oma degenereeruvat fotokat, aga ei suutnud leida enam ühtegi mitteobstsöönset väljendit, et olukorda edasi anda. Enne igat pilti paletan John From’i ja teiste uue maailma jumalate poole. vahel töötab.
herbaarium on ka isiklikus plaanis hea asi, mida teha. muidu kipun ma taimsest ilust mööda vaatama, aga nüüd ei jää muud üle. Ja taimset ilu siin jagub.
Novembrililled.
Õnnestus leida kaks liiki. Selleks et need liigid paaritunnise jalutuskäigu kauguselt leida, tulla tagasi, nad üle määrata, tagasi minna ja uued eksemplarid tuua ja nad herbariseerid,a kulus ennelõuna. Andsin siis Kle ühe isendi kätte ja palusin tal üle vaadata, kas tema meelest on ka sama liik.
Selleks kulus pärastlõuna..
mõtlesin, et kirjeldan paari sõnaga oma degenereeruvat fotokat, aga ei suutnud leida enam ühtegi mitteobstsöönset väljendit, et olukorda edasi anda. Enne igat pilti paletan John From’i ja teiste uue maailma jumalate poole. vahel töötab.
6-7 november, nädalavahetus
reede õhtu oli segadust täis. Olin lubanud Rile, et viime ta laupäeva hommikul koju ja mul oli toit otsas. (otsas nagu OTSAS) nii et ma lihtsalt pidin laagrist poodi pääsema ja no üleüldse, nädalavahetus oli tulemas. Siis tuli F teatega, et on vaja veel davillat. Nüüd ja kohe.
Üsna raske oli välja tulla plaaniga, mis oleks enamvähem rahuldav ja ei sisaldaks kurje brasiilia tädisid ning näljasurmi.
Laupäeva hommikul sõitsime niisiis Riga cayenne, viisin ta koju, haarasin SuperU esiselt turuhakatiselt banaanid ning läksin meestele appi. Nad olid selleks ajaks juba leindud koha kust on hea davillat leida ning kolmveerand tundi tööd teinud.
Olime seal lõunani.
Siis sõitsid mehed mäele ja mina internetti.
Miks nii?
Sest ükski vägi ei suuda mind lihsalt asja eest teist taga niisama autoga sõitma, kui tegelikult on vaja tööd teha.
Sest tegelikult olin laupäeval üheni öösel töine ja otsisin taimi, mida koguma peaksime.
Kui mu ülemus poleks imbetsill (ei kujutagi ette, kui palju seda juba siin maininud olen..), oleks see töö olnud lihte. Aga tema enda koostatud nimekiri oli täis kirjavigasid (ürota sa leida taime, mille nime sa ei tea…), leidus olematuid liike ning vahel oli ta lihtsalt maininud poolt perekonnanime. Vahva töö.
Lõpuks sain ikka midagi enamuse taimede kohta. On lootus, et järgmisel nädalal saab ka midagi reaalselt kaante vahele.
Vahele käisin ka Cayennes jalutamas, kui pea enam ei võtnud. See linn on nii väikeseks jäänud. Pealinn mis on läbijalutatav tunniga. Kõik on juba enamvähem nähtud. Poed on ennast ammendanud. Pealegi poed on kõik hiinakad. Otseses mõttes. Hiinlased müüvad hiina kaupu ja peperemees vaatab sind kurjade väikeste silmadega kogu selle aja, mil üritad tema plastmassplätudesse ning vihmavarjudesse süveneda.
Ehk, cayennes üle kahe tunni olla ei suutnud. Palav oli ka.
Täna hommikul käisin jooksuga boulangeries. Otseses mõttes jooksuga, sai ühendada liikumisrõõmu ja värske saia rõõmu, ning üks noormees võttis auto minu kõrval seisma ja ütlrs, et ta hea meelega viiks mu kohale, ükskõik kuhu ma ka ei jookseks.
Ja siis koju.
Magasin end välja, tantsisin, läksin jalutama. Mõne kilomeetri kaugusel laagrist sattusin agamide grupi peale (psophia crepitans). Nad on suured mustad linnud, lärmakad ja elavad 10-13 kesi gruppides. Nii ütles raamat ja sain seda ka ise tunnistada. Käänaku taga arvasin, et saan kaklevaid pärdikuid näha (kirjutan pärdikud, sest msword parandab alati kõik mu ‘ahvid’ ‘have’-iks). Aga lähemale jõudes kuulsin ka tiivavihinat. Panin fotoka heli lindistama ja hiilisin lähemale et pilti teha. Neid oli seal PALJU. minu tulek ajas lindude grupi pooles – umbes 6 jooksis teed mööda edasi, ei tea kui palju panid otseteed metsa ja lärmasid seal edasi. Head pilti ei saanud, aga tore oli neid näha ikkagi.
Nüüd mõtlesin veel natuke tantsida enne tuttu minekut. Uus nädal toob uusi inimesi. Loodan, et ka uusi loomi :)
reede õhtu oli segadust täis. Olin lubanud Rile, et viime ta laupäeva hommikul koju ja mul oli toit otsas. (otsas nagu OTSAS) nii et ma lihtsalt pidin laagrist poodi pääsema ja no üleüldse, nädalavahetus oli tulemas. Siis tuli F teatega, et on vaja veel davillat. Nüüd ja kohe.
Üsna raske oli välja tulla plaaniga, mis oleks enamvähem rahuldav ja ei sisaldaks kurje brasiilia tädisid ning näljasurmi.
Laupäeva hommikul sõitsime niisiis Riga cayenne, viisin ta koju, haarasin SuperU esiselt turuhakatiselt banaanid ning läksin meestele appi. Nad olid selleks ajaks juba leindud koha kust on hea davillat leida ning kolmveerand tundi tööd teinud.
Olime seal lõunani.
Siis sõitsid mehed mäele ja mina internetti.
Miks nii?
Sest ükski vägi ei suuda mind lihsalt asja eest teist taga niisama autoga sõitma, kui tegelikult on vaja tööd teha.
Sest tegelikult olin laupäeval üheni öösel töine ja otsisin taimi, mida koguma peaksime.
Kui mu ülemus poleks imbetsill (ei kujutagi ette, kui palju seda juba siin maininud olen..), oleks see töö olnud lihte. Aga tema enda koostatud nimekiri oli täis kirjavigasid (ürota sa leida taime, mille nime sa ei tea…), leidus olematuid liike ning vahel oli ta lihtsalt maininud poolt perekonnanime. Vahva töö.
Lõpuks sain ikka midagi enamuse taimede kohta. On lootus, et järgmisel nädalal saab ka midagi reaalselt kaante vahele.
Vahele käisin ka Cayennes jalutamas, kui pea enam ei võtnud. See linn on nii väikeseks jäänud. Pealinn mis on läbijalutatav tunniga. Kõik on juba enamvähem nähtud. Poed on ennast ammendanud. Pealegi poed on kõik hiinakad. Otseses mõttes. Hiinlased müüvad hiina kaupu ja peperemees vaatab sind kurjade väikeste silmadega kogu selle aja, mil üritad tema plastmassplätudesse ning vihmavarjudesse süveneda.
Ehk, cayennes üle kahe tunni olla ei suutnud. Palav oli ka.
Täna hommikul käisin jooksuga boulangeries. Otseses mõttes jooksuga, sai ühendada liikumisrõõmu ja värske saia rõõmu, ning üks noormees võttis auto minu kõrval seisma ja ütlrs, et ta hea meelega viiks mu kohale, ükskõik kuhu ma ka ei jookseks.
Ja siis koju.
Magasin end välja, tantsisin, läksin jalutama. Mõne kilomeetri kaugusel laagrist sattusin agamide grupi peale (psophia crepitans). Nad on suured mustad linnud, lärmakad ja elavad 10-13 kesi gruppides. Nii ütles raamat ja sain seda ka ise tunnistada. Käänaku taga arvasin, et saan kaklevaid pärdikuid näha (kirjutan pärdikud, sest msword parandab alati kõik mu ‘ahvid’ ‘have’-iks). Aga lähemale jõudes kuulsin ka tiivavihinat. Panin fotoka heli lindistama ja hiilisin lähemale et pilti teha. Neid oli seal PALJU. minu tulek ajas lindude grupi pooles – umbes 6 jooksis teed mööda edasi, ei tea kui palju panid otseteed metsa ja lärmasid seal edasi. Head pilti ei saanud, aga tore oli neid näha ikkagi.
Nüüd mõtlesin veel natuke tantsida enne tuttu minekut. Uus nädal toob uusi inimesi. Loodan, et ka uusi loomi :)
9 november
magasin kaua ning jalutasin töö raames. Isegi koread võtsin töö raames kaasa. Ma tean, et olen J.secunda all maas istunud ja koolibriid oodanud, ma tean et olen teinud seda just sellel konkreetsel teelõigul… aga kohta tagasi minnes ma taime enam ei leidnud. Nii et jalutasin alla välja ja siis üles tagasi. Vaatasin ainult kahel pool teed olevat võsa, isegi mitte jalge ette maha. Mu poolest oleks võinud puuma mind jalust maga joosta ja hocco päehe pesa teha, ma otsisin taimi. Mis sest et neid ei leidnud.
Leidis hoopis K. otse konteinerite tagant. Tore, saab ka täna vähemalt ühe taime ette ristikese. Muidu oleksin pärastlõuna sama asjatult maha jalutanud.
Praegu on veider olukord – Davilla, mida laupäeval kogusime meenudab kangesti davilla kunthiit. Aga nii D kui F on veendunud, net tegemist on teise liigiga. Ma siiralt loodangi et tegemist on teise liigiga – vastasel juhul sõidab F täna koos 20kg vale taimega euroopasse.
Aga kui herbaariumi jaoks oma taimi määrasime tulime mõlemad kga eraldiseisvalt järeldusele, et raisk, küll on alles sarnane taim..
Kd kohutavalt häirib, et magan hamakis rõdu peal. Kõigin neljal korral kui olen juhtunud enne teda magama minema või pärast teda ärkama, üritab ta nii demonstratiivselt mitte häirid, et see häidib kohutavalt. No tõesti. Inimene kes läheb magama teeb seda sellepärast et ta on väsinud. Ja piisavalt väsinud inimene saab teadupärast alati ja igal pool magada.
Väljaarvatud juhul kui tema kõrval üritatakse nii demonstratiivselt mittehäirida, et sa lihtsalt PEAD sellest välja tegema, vastasel juhul oleks see ebaviisakas.
Vähemalt sis kui haige olin, ei saadud sellest aru (vist isegi mitte sellest et magasin terve päeva) ning käituti täiesti harilikult. John Fromm tänatud.
Magamisest hakkasin rääkima, sest täna on hästi pilvealune ja vihma ootav ilm (mis teeb ju vanainimesed teadupärast reumaatilisteks ja unisteks). Arvan et homme..
eile oli füüsiliselt töökam. Võtsin k käe kõrvale ja näitasin talle Justiciat ja Smilaxit ning hakasime korjama. Ennelõuna läks nii, et ma korjasin esimest, teist istanduses tõepoolest eriti ei leidunud. Esimest oli selle eest piisavalt. Ja K. tema seises, matšeete käes, keset istandust. Pärastlõunal andsin talle hoopis laupäeva öösel internetist kogutud tarkused ning panin ta peaga tööle. Ise korjasin veel natuke justiciat ning vajaliku koguse smilaxit.
Guiaana-raamatust lugesin, et vähemalt 20%siinsetest seni uuritud metsikutest taimedest sisaldab mingit inimese jaoks ‘meditsiinilist’ ainet.
Tegelikult… kujutan dette et ka igast viiendast Eesti taimest, võiks midagi leida.
Lamantiin on taimtoiduline!
Loomadest veel
Tamriinid sarnanevad kõige enam muttidega. Nad on muti suureused, samasugused mustad ja sametjad, isegi nende kõrvad on natuke mutikilud. Muidugi, mutist erinevalt on neil erkkollased käed, pikad sabad ja suured silmad ning nad laulavad puude otsas.
Allergia. Mida enam puutud allergeeniga kokku, seda enam see sind ärritab. Arvan, et mul on mentaalne allergia.
magasin kaua ning jalutasin töö raames. Isegi koread võtsin töö raames kaasa. Ma tean, et olen J.secunda all maas istunud ja koolibriid oodanud, ma tean et olen teinud seda just sellel konkreetsel teelõigul… aga kohta tagasi minnes ma taime enam ei leidnud. Nii et jalutasin alla välja ja siis üles tagasi. Vaatasin ainult kahel pool teed olevat võsa, isegi mitte jalge ette maha. Mu poolest oleks võinud puuma mind jalust maga joosta ja hocco päehe pesa teha, ma otsisin taimi. Mis sest et neid ei leidnud.
Leidis hoopis K. otse konteinerite tagant. Tore, saab ka täna vähemalt ühe taime ette ristikese. Muidu oleksin pärastlõuna sama asjatult maha jalutanud.
Praegu on veider olukord – Davilla, mida laupäeval kogusime meenudab kangesti davilla kunthiit. Aga nii D kui F on veendunud, net tegemist on teise liigiga. Ma siiralt loodangi et tegemist on teise liigiga – vastasel juhul sõidab F täna koos 20kg vale taimega euroopasse.
Aga kui herbaariumi jaoks oma taimi määrasime tulime mõlemad kga eraldiseisvalt järeldusele, et raisk, küll on alles sarnane taim..
Kd kohutavalt häirib, et magan hamakis rõdu peal. Kõigin neljal korral kui olen juhtunud enne teda magama minema või pärast teda ärkama, üritab ta nii demonstratiivselt mitte häirid, et see häidib kohutavalt. No tõesti. Inimene kes läheb magama teeb seda sellepärast et ta on väsinud. Ja piisavalt väsinud inimene saab teadupärast alati ja igal pool magada.
Väljaarvatud juhul kui tema kõrval üritatakse nii demonstratiivselt mittehäirida, et sa lihtsalt PEAD sellest välja tegema, vastasel juhul oleks see ebaviisakas.
Vähemalt sis kui haige olin, ei saadud sellest aru (vist isegi mitte sellest et magasin terve päeva) ning käituti täiesti harilikult. John Fromm tänatud.
Magamisest hakkasin rääkima, sest täna on hästi pilvealune ja vihma ootav ilm (mis teeb ju vanainimesed teadupärast reumaatilisteks ja unisteks). Arvan et homme..
eile oli füüsiliselt töökam. Võtsin k käe kõrvale ja näitasin talle Justiciat ja Smilaxit ning hakasime korjama. Ennelõuna läks nii, et ma korjasin esimest, teist istanduses tõepoolest eriti ei leidunud. Esimest oli selle eest piisavalt. Ja K. tema seises, matšeete käes, keset istandust. Pärastlõunal andsin talle hoopis laupäeva öösel internetist kogutud tarkused ning panin ta peaga tööle. Ise korjasin veel natuke justiciat ning vajaliku koguse smilaxit.
Guiaana-raamatust lugesin, et vähemalt 20%siinsetest seni uuritud metsikutest taimedest sisaldab mingit inimese jaoks ‘meditsiinilist’ ainet.
Tegelikult… kujutan dette et ka igast viiendast Eesti taimest, võiks midagi leida.
Lamantiin on taimtoiduline!
Loomadest veel
Tamriinid sarnanevad kõige enam muttidega. Nad on muti suureused, samasugused mustad ja sametjad, isegi nende kõrvad on natuke mutikilud. Muidugi, mutist erinevalt on neil erkkollased käed, pikad sabad ja suured silmad ning nad laulavad puude otsas.
Allergia. Mida enam puutud allergeeniga kokku, seda enam see sind ärritab. Arvan, et mul on mentaalne allergia.
11 november
siin maal mingi püha- ja puhkepäev
hommikusel jalutuskäigul ma metsloomi ei kohanud. Kohtasin hoopis kolme musta meest ja kolmekoera (kellest kaks olid valged). Olid meie värava juures, selle juba lahti murdnud ning kohe teel edasi. Üritasin mingit seltskondlikku vestlust alustada. Nemad pärisid kas liblikaid sain, mina ütlesin et ei, tegin ainult pilti. Nemad küsisid kauaks ma puhkusel olin mina ütlesin, et ma tegelikult elan siin.
Siis tegin koerale pai ja üks mees ütles et tal on ayennes veel koeri ja et ma peaks talle külla minema.
Igatahes on väga häälekalt aru saada, et on vaba päev – metsad kajavad püssipaukudest ja te on täis turistide autosid.
Üha imekspandavam tundub, et vaesed coq de rosher oma ‘reservaadis’ üldse kuidagi elada suudavad, kui kõigil puhkepäevadel pidevalt turistidehordid tulevad ja lähevad.
Päev tõi kaks võrdlust.
Üks. Seotud tulejate ja minejatega.
Euroopas on inimesed nagu portselannukud – viibivad +pidevalt klaasist ja plekist karbikese seees, lõhnavad täiesti mitteelusalt, ja mis peamine –on valge, peaaegu sinkja täiesti terve ja kriimustamata nahaga. Ja siis kui nad siia tulevad ärkavad nad ellu. Mis on omajagu valus ja sageli tähendab esilagu villis nahka.
Kaks, seotud viimasel ajal sagenenud kirjadega siinkäinutlelt.
Minu töö on siin mingis mõttes olnud olla turisti-geiša. Sest valguspüüki mul ju aidatakse üles panna ja enamasti ei pea ma eriti mingeid loomi ka koguma. Pean lihtsalt olema olemas, hoidma tuju üleval, pakkuma vestlust ning tundub, et osatakdr hinnata ka silmailu. Või siis mingit veidrat naudingut sellest, et see sassi peaga ja kriimustusi täis metslane, kes sulle beoge megasomasid toob, on naissoost olevus.
Tere, mina olen K ja möödunud aasta töötasin ma ekvatoriaalses vihmametsas geišana.
siin maal mingi püha- ja puhkepäev
hommikusel jalutuskäigul ma metsloomi ei kohanud. Kohtasin hoopis kolme musta meest ja kolmekoera (kellest kaks olid valged). Olid meie värava juures, selle juba lahti murdnud ning kohe teel edasi. Üritasin mingit seltskondlikku vestlust alustada. Nemad pärisid kas liblikaid sain, mina ütlesin et ei, tegin ainult pilti. Nemad küsisid kauaks ma puhkusel olin mina ütlesin, et ma tegelikult elan siin.
Siis tegin koerale pai ja üks mees ütles et tal on ayennes veel koeri ja et ma peaks talle külla minema.
Igatahes on väga häälekalt aru saada, et on vaba päev – metsad kajavad püssipaukudest ja te on täis turistide autosid.
Üha imekspandavam tundub, et vaesed coq de rosher oma ‘reservaadis’ üldse kuidagi elada suudavad, kui kõigil puhkepäevadel pidevalt turistidehordid tulevad ja lähevad.
Päev tõi kaks võrdlust.
Üks. Seotud tulejate ja minejatega.
Euroopas on inimesed nagu portselannukud – viibivad +pidevalt klaasist ja plekist karbikese seees, lõhnavad täiesti mitteelusalt, ja mis peamine –on valge, peaaegu sinkja täiesti terve ja kriimustamata nahaga. Ja siis kui nad siia tulevad ärkavad nad ellu. Mis on omajagu valus ja sageli tähendab esilagu villis nahka.
Kaks, seotud viimasel ajal sagenenud kirjadega siinkäinutlelt.
Minu töö on siin mingis mõttes olnud olla turisti-geiša. Sest valguspüüki mul ju aidatakse üles panna ja enamasti ei pea ma eriti mingeid loomi ka koguma. Pean lihtsalt olema olemas, hoidma tuju üleval, pakkuma vestlust ning tundub, et osatakdr hinnata ka silmailu. Või siis mingit veidrat naudingut sellest, et see sassi peaga ja kriimustusi täis metslane, kes sulle beoge megasomasid toob, on naissoost olevus.
Tere, mina olen K ja möödunud aasta töötasin ma ekvatoriaalses vihmametsas geišana.
Sunday, November 7, 2010
Saturday, November 6, 2010
maokinematograafia
koopas nähtud vikerboa
keset teed nähtud oks-madu
öösel sipelgate käest päästetud boa
Saturday, October 30, 2010
23
part-peas-laupäev
ärkasin vara-vara poole kuuest, et natuke varahommikut nautida. Oli tõesti tore – juba otse lodge taga mängisid tamariinid puude otsas ja morpho r. muudkui lendas edasi-tagasi. Olin tema püüdmiseks liiga kannatamatu, aga ka vaatamine oli hästi nauditav. Ja igasugused hääled ja põõsastekahinad. Lühikese hämarikuperioodi peale on nii palju erilisi asju kokku kuhjunud.
hommikul viisime Ri koju j a läksime ise turule.
Miskipärast tundun ma inimestele vanas ja väsinus olekus rohkem meeldivat. Igatahes sain palju tähelepanu, piisavalt komplimente ja Omarilt kutse salsat tantsima.
Ta on kusagilt argentiina mägisest osast, räägib prantsust umbes sama halvasti kui mina, ehk 30 või nii, kolm korda nädalas osaleb cayenne turul sodrunimüümises. Ma ei teagi kuidas, sest leti taga ta pole. Ülejäänud aja hängib palmide väljaku kõrval oleva brasiilia poe juures.
Jalutasime väikese tiiru linnas ja siis läksime ära kontorisse. Olen veel liiga nõrk ringi rahmeldamiseks ja selle nautimiseks.
Edasi läks aeg käest. Isegi oma ‘to do’ –nimekirja unustasin. Õhtuks koju tagasi.
part-peas-laupäev
ärkasin vara-vara poole kuuest, et natuke varahommikut nautida. Oli tõesti tore – juba otse lodge taga mängisid tamariinid puude otsas ja morpho r. muudkui lendas edasi-tagasi. Olin tema püüdmiseks liiga kannatamatu, aga ka vaatamine oli hästi nauditav. Ja igasugused hääled ja põõsastekahinad. Lühikese hämarikuperioodi peale on nii palju erilisi asju kokku kuhjunud.
hommikul viisime Ri koju j a läksime ise turule.
Miskipärast tundun ma inimestele vanas ja väsinus olekus rohkem meeldivat. Igatahes sain palju tähelepanu, piisavalt komplimente ja Omarilt kutse salsat tantsima.
Ta on kusagilt argentiina mägisest osast, räägib prantsust umbes sama halvasti kui mina, ehk 30 või nii, kolm korda nädalas osaleb cayenne turul sodrunimüümises. Ma ei teagi kuidas, sest leti taga ta pole. Ülejäänud aja hängib palmide väljaku kõrval oleva brasiilia poe juures.
Jalutasime väikese tiiru linnas ja siis läksime ära kontorisse. Olen veel liiga nõrk ringi rahmeldamiseks ja selle nautimiseks.
Edasi läks aeg käest. Isegi oma ‘to do’ –nimekirja unustasin. Õhtuks koju tagasi.
24 oktoober, pühapäev
magasin kaua, ehk kaheksani. Siis kuulsin et K toimetab, magan ju rõdul, ning vedasin oma vana kere ka hamakist välja.
Jalutuskäiguga jäin seega hiljaks – ooli juba palav, varjud lühikesed, loodus keskpäevaks ettevalmistuv. Natuke jalutasin ikkagi, aga midagi huvitavat eriti ei näinud.
Lugesin ja lugesin ja tegin muud vaimset tööd sel ajal kui K metsas käis. Täiesti kogemata leidis ta ka tagasiteel kaks (!) koobast, üks neist pea Orkestrikoopa suurune. All, seal kus jõed juba üheks suureks on liitunud, natuke pärast ‘ujumiskohta’.
Vahepeal on trennjälle igavaks muutunud, lisaks otsin midagi lihtsalt ja kiiret, mis taastumise ajaks hea oleks.
Ehk siis hakkasin lühikesi 15-30m intervalltreeninguid tegema. Kiired, aga mitte kuigi lihtsad. Umbes kolmandaks minutiks oled läbimärg ja kuuled südame rütmis kõõrvus kohisevat verd ja enam ei jõua… ja ikka veel on 20 mintsa ebainimlikus palavuses liiga intensiivset trenni jäänud.
Appi, kuidas seda juba armastan :)
magasin kaua, ehk kaheksani. Siis kuulsin et K toimetab, magan ju rõdul, ning vedasin oma vana kere ka hamakist välja.
Jalutuskäiguga jäin seega hiljaks – ooli juba palav, varjud lühikesed, loodus keskpäevaks ettevalmistuv. Natuke jalutasin ikkagi, aga midagi huvitavat eriti ei näinud.
Lugesin ja lugesin ja tegin muud vaimset tööd sel ajal kui K metsas käis. Täiesti kogemata leidis ta ka tagasiteel kaks (!) koobast, üks neist pea Orkestrikoopa suurune. All, seal kus jõed juba üheks suureks on liitunud, natuke pärast ‘ujumiskohta’.
Vahepeal on trennjälle igavaks muutunud, lisaks otsin midagi lihtsalt ja kiiret, mis taastumise ajaks hea oleks.
Ehk siis hakkasin lühikesi 15-30m intervalltreeninguid tegema. Kiired, aga mitte kuigi lihtsad. Umbes kolmandaks minutiks oled läbimärg ja kuuled südame rütmis kõõrvus kohisevat verd ja enam ei jõua… ja ikka veel on 20 mintsa ebainimlikus palavuses liiga intensiivset trenni jäänud.
Appi, kuidas seda juba armastan :)
25 oktoober, esmaspäev
ärkasin vara-vara. Tänu täiskuule läheb palju varem valgeks. Või siis, öösel on palju vähem pime. Tavaliselt on ööd siin kottpimedad. Nüüd on segadust kui palju, pivevalt ärkan särava kuu peale ja tahan teda ära kustutada.
Igatahes pakkisin poole kuue paiku oma kõhu täis ja läksin jalutama. Läks isegi korda laagrist välja hiilides koertele märkamatuks jääda.
Olin juba kilomeetri üha saabuvas valguses jalutanud ja mõelmnud, et näe, ei ühtegi morphot, pidin ma selle võrgu kaasa tassima, kui nad tulema hakkasid.
Tõesti nagu muinasjutust oleksid välja hüpanud. Lendasid peast natuke kõrgemal, kuidagi rahutult. Tekkisid järsku ja kadusid järsku.
Veel nägin kahte caligot. Nad on vist ka pigem hämarikuliblikad. Kuigi istudes tunduvad hästi rahulikud, ei lase nad endale lähedale. Ehk siis liblikakollektsioon täna ei täienenud.
Tagasi tulles nägin üht väikest kiisut. Kodukassi suurune, aga üsna pika ja jämeda sabaga, mustade laikudega mis peaaegu pikitriipudeks ühinesid. Hüppast üle tee ja siis hakkas minu hirmus esimese puu otsa ronima. Kahjuks oli aga esimene puu otse tee ääres üksikult, nii et ta passis selle otsas nõutult terve minuti ja vaatas mind, ilma et kuhugi edasi oleks saanud minna. Minu õnneks – lõpuks on mul ometi mõnest metsikust kaslasest pilt.
Näost tundus teine kuidagi kassipojalik. Ehk oligi, kuidas ta muidu nii pikalt ennast uudistada oleks lasnud.
Ladina keeles kutsutakse teda leopardtiigriks (leopardus tigrinus), kui armas nimi sellisele kaisuloomale(:
Ja taki-taki keeles öeldakse tema kohta tigri-kati !
Pärastlõunal võtsin tasapisi liblikalõksudest puuviljajääke välja. Sakslased on sinna vist iga päev lisa pannud, igatahes oli seda haisvat läga lõksudes vahel oma kilo.
Kui oled haige, siis magad palju. isu kaob ära, nii selle pärst et muudkui laiskled kui ka haiguse enda pärast. Kui vähem süüa, muutud veel närgemaks. See takistab nii terveks saamist kui uuesti liikuma hakkamist. Aga kui terveks ei saa ega rohkem liikuma ei hakka, siis isu ei tulegi tagasi ja ei saagi saada terveks ega liikuma.
Nõiaring.
Ostsin selle leevenduseks linnast tulles poest lõhefileed ja juustu ja apelsine ja mida kõike. Peaasi, et oleks tervislik ja meelsasti kurgust allaminev. Nüüd hakkabki eluvaim juba tasapisi tagasi tulema.
Mõtlen prooviks siis isegi mitte trenni oma keldertoas teha. Praegu on turistimajades palju vaba rõdupõrandat.
Minu toast veel – see hakkab kuivaperioodi lõpuks ometi ära kuivama. (ehk siis, mu tuba on sama märg kui on tee otsas olev veelomp, mis alles nüüd kuivaks hakkab muutuma).
Ütlen seda selle järgi, et seni olid kõik saadud postkaardid ja fotod toas seina ja talade vahel olevates pragudes otsapidi. Nüüd on puit kuivand, ja need vahed on nii suureks muutunud, et pildid sealtr vahelt välja on hakanud kukkuma. Alles nüüd, neljanda kuiva kuu algul.
K on märkamatult kohastunud. Muutunud vaiksemaks ja rahulikumaks, lihaselisemaks. Vajadusel asjalikuks, ülejäänud ajal laisiklikuks nagu kõik ümberringigi. On hakanud lugema ja natuke prantsuse keelest aru saama.
‘suurtest’ (huvitavatest:) inimetajatest olen looduses kohanud praeguseks
suurt sipelgaõgijat (üsna tõenäoselt) Myrmeophaga tridactyla
atèlet Ateles paniscus
möiraahvi Alouatta seniculus
huroni Galictis vittata (suur must-hall kärplane)
tayrat Eira barbara (suur puuotsas roniv kärplane)
brasiilia hiidsaarmat Pteronura brasiliensis
puumat Felis concolor
oncillat Leopardus tigrinus
ja mõlemat laisikuliiki
võimalik et ka jaguarundit õhtul autolaterna valguses üle tee jooksvat (ehk siis üsna nigelalt), olen leidnud rannast lamantini hamba (trichechus manatus) ja kuulnud jaaguari möirgamist ning näinund ta käpajälgi (üks loom, keda tegelikult lähemalt kohata ei tahagi..)
tamariinid ja aguutid ei lähe arvesse, vahel aguutšid ka sekka.
Selle kohta, kui raske on ilma koerteta jalutuskäiku saavutada, üsna hea tulemus.
igatsen hommikust härmatand maad ja õhus rippuvat hingeõhtu. Samblast ja heledat männimetsaalust. Seda loodust, millesse sündinud olen.
I love not man the less, but nature more
(Lord Byron)
51 Dan brown - the lost symbol
52 James Herbert - The Rats
ärkasin vara-vara. Tänu täiskuule läheb palju varem valgeks. Või siis, öösel on palju vähem pime. Tavaliselt on ööd siin kottpimedad. Nüüd on segadust kui palju, pivevalt ärkan särava kuu peale ja tahan teda ära kustutada.
Igatahes pakkisin poole kuue paiku oma kõhu täis ja läksin jalutama. Läks isegi korda laagrist välja hiilides koertele märkamatuks jääda.
Olin juba kilomeetri üha saabuvas valguses jalutanud ja mõelmnud, et näe, ei ühtegi morphot, pidin ma selle võrgu kaasa tassima, kui nad tulema hakkasid.
Tõesti nagu muinasjutust oleksid välja hüpanud. Lendasid peast natuke kõrgemal, kuidagi rahutult. Tekkisid järsku ja kadusid järsku.
Veel nägin kahte caligot. Nad on vist ka pigem hämarikuliblikad. Kuigi istudes tunduvad hästi rahulikud, ei lase nad endale lähedale. Ehk siis liblikakollektsioon täna ei täienenud.
Tagasi tulles nägin üht väikest kiisut. Kodukassi suurune, aga üsna pika ja jämeda sabaga, mustade laikudega mis peaaegu pikitriipudeks ühinesid. Hüppast üle tee ja siis hakkas minu hirmus esimese puu otsa ronima. Kahjuks oli aga esimene puu otse tee ääres üksikult, nii et ta passis selle otsas nõutult terve minuti ja vaatas mind, ilma et kuhugi edasi oleks saanud minna. Minu õnneks – lõpuks on mul ometi mõnest metsikust kaslasest pilt.
Näost tundus teine kuidagi kassipojalik. Ehk oligi, kuidas ta muidu nii pikalt ennast uudistada oleks lasnud.
Ladina keeles kutsutakse teda leopardtiigriks (leopardus tigrinus), kui armas nimi sellisele kaisuloomale(:
Ja taki-taki keeles öeldakse tema kohta tigri-kati !
Pärastlõunal võtsin tasapisi liblikalõksudest puuviljajääke välja. Sakslased on sinna vist iga päev lisa pannud, igatahes oli seda haisvat läga lõksudes vahel oma kilo.
Kui oled haige, siis magad palju. isu kaob ära, nii selle pärst et muudkui laiskled kui ka haiguse enda pärast. Kui vähem süüa, muutud veel närgemaks. See takistab nii terveks saamist kui uuesti liikuma hakkamist. Aga kui terveks ei saa ega rohkem liikuma ei hakka, siis isu ei tulegi tagasi ja ei saagi saada terveks ega liikuma.
Nõiaring.
Ostsin selle leevenduseks linnast tulles poest lõhefileed ja juustu ja apelsine ja mida kõike. Peaasi, et oleks tervislik ja meelsasti kurgust allaminev. Nüüd hakkabki eluvaim juba tasapisi tagasi tulema.
Mõtlen prooviks siis isegi mitte trenni oma keldertoas teha. Praegu on turistimajades palju vaba rõdupõrandat.
Minu toast veel – see hakkab kuivaperioodi lõpuks ometi ära kuivama. (ehk siis, mu tuba on sama märg kui on tee otsas olev veelomp, mis alles nüüd kuivaks hakkab muutuma).
Ütlen seda selle järgi, et seni olid kõik saadud postkaardid ja fotod toas seina ja talade vahel olevates pragudes otsapidi. Nüüd on puit kuivand, ja need vahed on nii suureks muutunud, et pildid sealtr vahelt välja on hakanud kukkuma. Alles nüüd, neljanda kuiva kuu algul.
K on märkamatult kohastunud. Muutunud vaiksemaks ja rahulikumaks, lihaselisemaks. Vajadusel asjalikuks, ülejäänud ajal laisiklikuks nagu kõik ümberringigi. On hakanud lugema ja natuke prantsuse keelest aru saama.
‘suurtest’ (huvitavatest:) inimetajatest olen looduses kohanud praeguseks
suurt sipelgaõgijat (üsna tõenäoselt) Myrmeophaga tridactyla
atèlet Ateles paniscus
möiraahvi Alouatta seniculus
huroni Galictis vittata (suur must-hall kärplane)
tayrat Eira barbara (suur puuotsas roniv kärplane)
brasiilia hiidsaarmat Pteronura brasiliensis
puumat Felis concolor
oncillat Leopardus tigrinus
ja mõlemat laisikuliiki
võimalik et ka jaguarundit õhtul autolaterna valguses üle tee jooksvat (ehk siis üsna nigelalt), olen leidnud rannast lamantini hamba (trichechus manatus) ja kuulnud jaaguari möirgamist ning näinund ta käpajälgi (üks loom, keda tegelikult lähemalt kohata ei tahagi..)
tamariinid ja aguutid ei lähe arvesse, vahel aguutšid ka sekka.
Selle kohta, kui raske on ilma koerteta jalutuskäiku saavutada, üsna hea tulemus.
igatsen hommikust härmatand maad ja õhus rippuvat hingeõhtu. Samblast ja heledat männimetsaalust. Seda loodust, millesse sündinud olen.
I love not man the less, but nature more
(Lord Byron)
51 Dan brown - the lost symbol
52 James Herbert - The Rats
27, kolmapäev
teisipäeval käisin jalutamas. Avastasin enda jaoks natuke kullakaevurite laagriümbrust – poolel teel nene laagrisse (sealt kohast, kust tee pärast hargnemist otse nende poole viib), viib üks väike rada ülesmäge. Läksin mööda seda. Tulemus – paarikümne minuti pärast hääbub see tihnikusse. Olin liiga laisk, et tihnikus mööda mõttelist rada käia.
Selleks, et koeri maha jätta, tuleb võtta liblikavõrk ja sellega vehkida. See on nende jaoks kuidagi eriti hirmutav ning nad saavad vihjest aru.
On nimekirjad asjadest, mis tuleks reisile või matkale ise kaasa võtta ning mida on alati parem kohapealt muretseda. Seni on koer olnud kasavõetavas nimekirjas. Aga tundub, et tegelikult võib ka kohapealt koeri saada. Praeguses olukorras ehk mitte kuigi kvaliteetseid, aga selle-eest kvantiteedis. Miks mitte kvaliteetseid?
Noh, näiteks… Kui P ja sõbrad siin olid, rääkis P et Princess kui vana ja tark koer on eriti edukas madude välja nuuskija. Lase tal ainult ees jalutada ja ta nuusub kõiki maduussid üles. Mis juhtus oli aga see, et kuts astus kogemata maole peale. Olin ise üsna lähedal ja kartsin hirmasti. Et nüüd saab hammustada. Kas mina või tema, aga üks meist kindlasti. printsess ei nuusutanud, lihtsalt vaatas oma õnneliku koertobu naeratusega (selle universaalse koeranaeratusega mis on alati jalutama kaasa võetud kutsal) ja ei teinud ta jala alt põgenenud paost väljagi. Pärst oleksin võinud veel pahandada saada, et koera ohtlikku olukorda panin.
Kanad ei tohi siblida ega koerad haukuda ning päike tuöeks nööriga taevast alla tõmmata – K on haige. Tegelikult polegi päris kindel kas ikka on. Aga nii ettevaatusabinõuna võiks lisaks ka papagoile koti pähe tõmmata.
mõtlesin üles otsida K leitud koopad, need gepsule märkida ning ühtlasi vaadata, mis pidi läheb alla kaugemate liblikapüüniste juurest algav rada.
Viimane viis üsna ruttu Angelique tagant alla viivale rajale välja. Ning kui mul oleks olnud kaasas liblikavõrk (esimest korda viimase viie päeva jooksul jätsin selle maha), oleksin hõlpsasti saanud endale oksal päevitava M.hecuba. võrku mul ju aga polnud.
Sellegipoolest ilus hommik. Mõlemad koerad tulid minuga jalutama, ja võrgu ja tahtmise puudusel ei hakanud ma neid tagasi hirmutama. Kõndisime mööda rada alla ojadeni. Mööda esimest, millel oli ka veenire põhjas hakkasime allavoolu turnima.
Hoopis teine lugu on turnida mööda kuida jõesängi. Peab muretsema vaid selle pärast, kuhu ja kuidas ronida. Pole libe, pole tudevat voolu ega märg. Ühel hetkel otsustasin, et imelik on mööda jõge kuivalt turnida ja läksin tegin selle keskel voolavas nires jalad märjaks..
Iga natukese aja tagant oli näha, kuidas uusi ojasid juurde liitub, osad kuivad sängid, osad veenirega. asi hakkas juba selgelt voolava vee kogu meenutama.
Iga natukese maa tagant istusin ja ahhetasin kui ilus on ja tegin pilti.
Siis muutus jõgi jõesarnaseks, jõudsin üsna madalatele aladele (selleks ajaks olin juba koobastest tõenäoselt mööda läinud ilma neid märkamata).
Madalas läks nürimaks. Jöes see liikumine tähendas vajuva põhjaga vees sumpamist, jõe kõrval oli tihe võsa. Tegin mõlemat kordamööda.
Plaan oli kõndida tuttava kullakaevanduse tee sillani. Tõestamaks et maakera on ümmargune ja et see jõgi viib sinna.
Noh, esialgu jõgi keeldus sinna minemast. Muudkui käänas siia-ja sinnapoole. Siis olid puud talle isti peale kukkunud ja jõest neist üle ronida oli võimatu, läbi džungli neist mööda minnes tuli mitusada meetrit ringi teha. Ja nii korduvalt ja korduvalt. Mingil hetkel sain sääremarja palmiokka.
Siinsed palmiokkad on suured. Nii 5-10cm pikad ja mitu millimeetrit jämedad. Ja selline pani risti mu säärde sisse paar.kolm sentimeetrit. Tõmbasin ta siis uuesti välja. Kuni metsas ronisin, oli kõik nagu okei, aga pärast mööda kaevanduseteed üles ronides, hakkas säär tunda andma. verevalumist või põletikust või mõlemist.
Aga jäin pooleli sinna, kus jõgi keeldus kullakaevanduse teeni jõudmast. Oma kolm tundi järgisin teda allavoolu lootuses, et nüüd kohe… aga looked ja lookes ja murdunud puud. Isegi natule villand sai sellest, eriti siis kui keskpäev lähenema hakkas ja palavaks läks.
No aga lõpuks, siis kui enam isegi midagi loota ei viitsinud, tuli järgmise käänaku agant kauaoodatud sild.
Tõmbasin õnnelikult hinge, rebisin juba äärmiselt katkistelt (7a vanadelt?) matkapükstelt sääre küljest ära ja hakkasin mäest üles vantsima.
Et olen seda mäge üsna tihti vantsinud, ei tundu ta enam kuigi suur pingutus. Isegi mitte keskpäeval, nagu sel korral. Ainult see sääremari..
Üsna Lodge lähedal nägin paarikümne meetri kauguselt aarasid. Nädala algul olid tuukanid meid sisse piidanud, nüüd juba teine päev aaraterrorismi. Üks parimaid terrorismivorme üldse. Nad on nii suured, nii värvilise.d kuidagi raske on aru saada, et nad ongi päriselt ja looduslikult sellised.
Pärastlõunal avastasin et olen tihedalt kaetud väikeste puyukidega. Nende millimeetrise läbimõõduga asjandustega. Mis sest, et olin tahasi tulles pikalt pesnud ja kamminud.
Egas midagi. Kammisin ja otsisin puuke. Sain neid enalt üle saja. Lisaks ka mõned suuremad, juba päris puuki meenutavad asjandused.
Kujutan ette, et nädalavahetusel hakkan juba suuremas ja kinnises olekus vereimejaid leidma.
Ja õhtu uudiseks on vihm. Täiskuu-põud on möödas. Vihm algas parasjagu siis, kui olin grignoni vabaõhuvõimlat väisamas. Nüüd hakkab lõpuks järele jääma. Kuidagi palju värskem on kõik.
teisipäeval käisin jalutamas. Avastasin enda jaoks natuke kullakaevurite laagriümbrust – poolel teel nene laagrisse (sealt kohast, kust tee pärast hargnemist otse nende poole viib), viib üks väike rada ülesmäge. Läksin mööda seda. Tulemus – paarikümne minuti pärast hääbub see tihnikusse. Olin liiga laisk, et tihnikus mööda mõttelist rada käia.
Selleks, et koeri maha jätta, tuleb võtta liblikavõrk ja sellega vehkida. See on nende jaoks kuidagi eriti hirmutav ning nad saavad vihjest aru.
On nimekirjad asjadest, mis tuleks reisile või matkale ise kaasa võtta ning mida on alati parem kohapealt muretseda. Seni on koer olnud kasavõetavas nimekirjas. Aga tundub, et tegelikult võib ka kohapealt koeri saada. Praeguses olukorras ehk mitte kuigi kvaliteetseid, aga selle-eest kvantiteedis. Miks mitte kvaliteetseid?
Noh, näiteks… Kui P ja sõbrad siin olid, rääkis P et Princess kui vana ja tark koer on eriti edukas madude välja nuuskija. Lase tal ainult ees jalutada ja ta nuusub kõiki maduussid üles. Mis juhtus oli aga see, et kuts astus kogemata maole peale. Olin ise üsna lähedal ja kartsin hirmasti. Et nüüd saab hammustada. Kas mina või tema, aga üks meist kindlasti. printsess ei nuusutanud, lihtsalt vaatas oma õnneliku koertobu naeratusega (selle universaalse koeranaeratusega mis on alati jalutama kaasa võetud kutsal) ja ei teinud ta jala alt põgenenud paost väljagi. Pärst oleksin võinud veel pahandada saada, et koera ohtlikku olukorda panin.
Kanad ei tohi siblida ega koerad haukuda ning päike tuöeks nööriga taevast alla tõmmata – K on haige. Tegelikult polegi päris kindel kas ikka on. Aga nii ettevaatusabinõuna võiks lisaks ka papagoile koti pähe tõmmata.
mõtlesin üles otsida K leitud koopad, need gepsule märkida ning ühtlasi vaadata, mis pidi läheb alla kaugemate liblikapüüniste juurest algav rada.
Viimane viis üsna ruttu Angelique tagant alla viivale rajale välja. Ning kui mul oleks olnud kaasas liblikavõrk (esimest korda viimase viie päeva jooksul jätsin selle maha), oleksin hõlpsasti saanud endale oksal päevitava M.hecuba. võrku mul ju aga polnud.
Sellegipoolest ilus hommik. Mõlemad koerad tulid minuga jalutama, ja võrgu ja tahtmise puudusel ei hakanud ma neid tagasi hirmutama. Kõndisime mööda rada alla ojadeni. Mööda esimest, millel oli ka veenire põhjas hakkasime allavoolu turnima.
Hoopis teine lugu on turnida mööda kuida jõesängi. Peab muretsema vaid selle pärast, kuhu ja kuidas ronida. Pole libe, pole tudevat voolu ega märg. Ühel hetkel otsustasin, et imelik on mööda jõge kuivalt turnida ja läksin tegin selle keskel voolavas nires jalad märjaks..
Iga natukese aja tagant oli näha, kuidas uusi ojasid juurde liitub, osad kuivad sängid, osad veenirega. asi hakkas juba selgelt voolava vee kogu meenutama.
Iga natukese maa tagant istusin ja ahhetasin kui ilus on ja tegin pilti.
Siis muutus jõgi jõesarnaseks, jõudsin üsna madalatele aladele (selleks ajaks olin juba koobastest tõenäoselt mööda läinud ilma neid märkamata).
Madalas läks nürimaks. Jöes see liikumine tähendas vajuva põhjaga vees sumpamist, jõe kõrval oli tihe võsa. Tegin mõlemat kordamööda.
Plaan oli kõndida tuttava kullakaevanduse tee sillani. Tõestamaks et maakera on ümmargune ja et see jõgi viib sinna.
Noh, esialgu jõgi keeldus sinna minemast. Muudkui käänas siia-ja sinnapoole. Siis olid puud talle isti peale kukkunud ja jõest neist üle ronida oli võimatu, läbi džungli neist mööda minnes tuli mitusada meetrit ringi teha. Ja nii korduvalt ja korduvalt. Mingil hetkel sain sääremarja palmiokka.
Siinsed palmiokkad on suured. Nii 5-10cm pikad ja mitu millimeetrit jämedad. Ja selline pani risti mu säärde sisse paar.kolm sentimeetrit. Tõmbasin ta siis uuesti välja. Kuni metsas ronisin, oli kõik nagu okei, aga pärast mööda kaevanduseteed üles ronides, hakkas säär tunda andma. verevalumist või põletikust või mõlemist.
Aga jäin pooleli sinna, kus jõgi keeldus kullakaevanduse teeni jõudmast. Oma kolm tundi järgisin teda allavoolu lootuses, et nüüd kohe… aga looked ja lookes ja murdunud puud. Isegi natule villand sai sellest, eriti siis kui keskpäev lähenema hakkas ja palavaks läks.
No aga lõpuks, siis kui enam isegi midagi loota ei viitsinud, tuli järgmise käänaku agant kauaoodatud sild.
Tõmbasin õnnelikult hinge, rebisin juba äärmiselt katkistelt (7a vanadelt?) matkapükstelt sääre küljest ära ja hakkasin mäest üles vantsima.
Et olen seda mäge üsna tihti vantsinud, ei tundu ta enam kuigi suur pingutus. Isegi mitte keskpäeval, nagu sel korral. Ainult see sääremari..
Üsna Lodge lähedal nägin paarikümne meetri kauguselt aarasid. Nädala algul olid tuukanid meid sisse piidanud, nüüd juba teine päev aaraterrorismi. Üks parimaid terrorismivorme üldse. Nad on nii suured, nii värvilise.d kuidagi raske on aru saada, et nad ongi päriselt ja looduslikult sellised.
Pärastlõunal avastasin et olen tihedalt kaetud väikeste puyukidega. Nende millimeetrise läbimõõduga asjandustega. Mis sest, et olin tahasi tulles pikalt pesnud ja kamminud.
Egas midagi. Kammisin ja otsisin puuke. Sain neid enalt üle saja. Lisaks ka mõned suuremad, juba päris puuki meenutavad asjandused.
Kujutan ette, et nädalavahetusel hakkan juba suuremas ja kinnises olekus vereimejaid leidma.
Ja õhtu uudiseks on vihm. Täiskuu-põud on möödas. Vihm algas parasjagu siis, kui olin grignoni vabaõhuvõimlat väisamas. Nüüd hakkab lõpuks järele jääma. Kuidagi palju värskem on kõik.
28 oktoober
möiraahvid olid laagrile väga lähedal. VÄGA lähedal. Tavaliselt lasen äratuskella esimese krooksumise üle ja pikutan veel kümme minutit. Täna hüppasin välja. Kui ärkasin, tundusid ahvid olevat otse meie maja võsa taga. Ja viis minutit hiljem tuli hääl juba teiselt poolt hoovi.
See polegi nii vali nagu arvasin. Sügav ja madal. Kuidagi… mitte-eluslooduslik.
Üritasin seda lindistada, aga mu fotoka kehv mikrofon ei salvesta madalaid hääli. Inimkõnest jääb prääksumine ning möiraahvide salvestust üle kuulates võib kuulda vaid looduse tausthääli. Kahju. See oleks just see hääl, mida endaga kaasa võtta.
Edasi tegin hommikuse jalutuskäigu. Lühema, kui viimasel ajal tavaks on saanud, juba tunni pärast olin tagasi. Säär on põletikus. Loodan, et see läheb varsti üle.
Hommik oli jahe ja värske, vihm oli kõik hoopis rohelisemaks ja lõhnavamaks teinud. Hommiku-morphosid nägin vaid kahte. Ju neile ei sobi vihm, küll aga püüdsin täiesti kogemata ühe Caligo. Paraku oli ta üsna kahjustatud. Proovin veel.
Helistamiskoha juures olid hoccod välja vahetanud viimaste päevade aarad. Puu otsast tuli ‘phutt-phutt-phutt’ ja siis oli suuuuuure linnu tiivakahin.
Tean küll, et olen väikekodanlik ja ülekohtune, aga siinsed linnud on nii sageli nii naeruväärsed. Hocco näiteks – mis mõttes nii suur lind puu otsas elab ja puuvilju sööb?
F on vist hakanud trenni tegema. Vähemalt käis ta täiesti ilma autota jalutamas. Tagasi tulles olin niiläbi, et jalutas mind märkamata mööda. Tore oli. Oleks olnud naljakas seletada, miks Grignoni rõdul toolitantsu harjutan :D (elagu GoGo!)
Raamatu ja filmisoovitus. Capote ‘in cold blood’ ja ‘capote’. Just samas järjekorras.
möiraahvid olid laagrile väga lähedal. VÄGA lähedal. Tavaliselt lasen äratuskella esimese krooksumise üle ja pikutan veel kümme minutit. Täna hüppasin välja. Kui ärkasin, tundusid ahvid olevat otse meie maja võsa taga. Ja viis minutit hiljem tuli hääl juba teiselt poolt hoovi.
See polegi nii vali nagu arvasin. Sügav ja madal. Kuidagi… mitte-eluslooduslik.
Üritasin seda lindistada, aga mu fotoka kehv mikrofon ei salvesta madalaid hääli. Inimkõnest jääb prääksumine ning möiraahvide salvestust üle kuulates võib kuulda vaid looduse tausthääli. Kahju. See oleks just see hääl, mida endaga kaasa võtta.
Edasi tegin hommikuse jalutuskäigu. Lühema, kui viimasel ajal tavaks on saanud, juba tunni pärast olin tagasi. Säär on põletikus. Loodan, et see läheb varsti üle.
Hommik oli jahe ja värske, vihm oli kõik hoopis rohelisemaks ja lõhnavamaks teinud. Hommiku-morphosid nägin vaid kahte. Ju neile ei sobi vihm, küll aga püüdsin täiesti kogemata ühe Caligo. Paraku oli ta üsna kahjustatud. Proovin veel.
Helistamiskoha juures olid hoccod välja vahetanud viimaste päevade aarad. Puu otsast tuli ‘phutt-phutt-phutt’ ja siis oli suuuuuure linnu tiivakahin.
Tean küll, et olen väikekodanlik ja ülekohtune, aga siinsed linnud on nii sageli nii naeruväärsed. Hocco näiteks – mis mõttes nii suur lind puu otsas elab ja puuvilju sööb?
F on vist hakanud trenni tegema. Vähemalt käis ta täiesti ilma autota jalutamas. Tagasi tulles olin niiläbi, et jalutas mind märkamata mööda. Tore oli. Oleks olnud naljakas seletada, miks Grignoni rõdul toolitantsu harjutan :D (elagu GoGo!)
Raamatu ja filmisoovitus. Capote ‘in cold blood’ ja ‘capote’. Just samas järjekorras.
29 okt
‘lähme kõnnime jõeni ja tagasi..’
nii ma tegingi. Ainult et teel helistasin ja püüdsin liblikaid.
Kusagil maailma Teises otsas on Lapsevanemad. Meil kõigil. Lihtsalt et osadel on nad rohkem maailma teises otsas kui teistel. Ja kui neil paanika peale tuleb siis nad helistavad üksteisele ja otsivad lohutust.
A paanikas ema olevat minu vanaemale helistanud. Ja, loomulikult, mu Mamma siis seletas, et Guiaana on väga ilus ja tore ja soe koht kuhu tulla. Ja et kõik siinsed armastavad siin elada ja ega meiega siin ju midagi juhtuda ei saa – meil on püss (aga ta ei mäletanud tol hetkel, kas see on ühe- või kaheraudne). Lisas veel, et tema saadaks kõik Eesti noored mehed (sõjaväe asemel?) Guiaanasse. Siin saavad nad matšeetega metsa teha. Mul on võrratu Mamma, kas pole.
See on siis vist meie uue elukaaslase esmamainimine. Täpsemalt siis K uue elukaaslase, mina temaga maja jagada ei saagi.
Jõe ääres istusin sillal ja vaatasin kalu. Kui tükk aega täiesti liikumatult ja tasa istuda, näeb seal täiesti suuri kalu, suuremaid kkui oleksin arvanud et selles jõekeses, tegelikult suisa ojas, elab.
Tagasi jõudes sain pannkookide osaliseks. K oli planeerinud need hommikuks teha. Kuid..
Noh, esiteks oleks see tähendanud et ta peab enne viit panni tulele panema.
Siis tegin ise ka kooki. Banaani-kookose-crème fraiche. Loodan et see sai hea. Sest R keeldus ideest, et meil non täna kaks magusat kooki ja ütles et teeb koogi asemel siis hoopis pitsa. Ja minu koogile lisaks šokolaadikatte.
Ta on ikka nii armas ja hoolitsev :)
Pärastlunal sadas paar tundi. Juba teine kord sel nädalal. Kuivaperiood hakkab märjemaks muutuma. Nüüd on källe päike väljas, aga ainult natukeseks. Küll ta varsti looja läheb.
D ja E, kes meie laagri kõrval nädalakese hamakkidega laagris olid, pidavatki olema ekstentrilised. Ostsid pariisi lähedal endale ühe vana kiriku. Elamiseks. Sellise ilusa vana kiriku, kus pole elektrit, vesi vist olevat.
ahjaa… mul on ju täna sünnipäev. Sõime koos kooki, sain endale kaisu –sipelgaõgija. Kuid õhtu lõppes kuidagi äärmiselt ruttu. No tõesti ruttu. Kõht täis ja ruttu iga roju oma koju. Kuid vähemalt sel ajal kui oli pidu oli pidu. Nüüd on käes hilisõhtune puntš koos ilukirjandusega.
53. douglas adams ‘last chance to see’
suurepärane kirjandus vihmametsas tarbimiseks.
‘lähme kõnnime jõeni ja tagasi..’
nii ma tegingi. Ainult et teel helistasin ja püüdsin liblikaid.
Kusagil maailma Teises otsas on Lapsevanemad. Meil kõigil. Lihtsalt et osadel on nad rohkem maailma teises otsas kui teistel. Ja kui neil paanika peale tuleb siis nad helistavad üksteisele ja otsivad lohutust.
A paanikas ema olevat minu vanaemale helistanud. Ja, loomulikult, mu Mamma siis seletas, et Guiaana on väga ilus ja tore ja soe koht kuhu tulla. Ja et kõik siinsed armastavad siin elada ja ega meiega siin ju midagi juhtuda ei saa – meil on püss (aga ta ei mäletanud tol hetkel, kas see on ühe- või kaheraudne). Lisas veel, et tema saadaks kõik Eesti noored mehed (sõjaväe asemel?) Guiaanasse. Siin saavad nad matšeetega metsa teha. Mul on võrratu Mamma, kas pole.
See on siis vist meie uue elukaaslase esmamainimine. Täpsemalt siis K uue elukaaslase, mina temaga maja jagada ei saagi.
Jõe ääres istusin sillal ja vaatasin kalu. Kui tükk aega täiesti liikumatult ja tasa istuda, näeb seal täiesti suuri kalu, suuremaid kkui oleksin arvanud et selles jõekeses, tegelikult suisa ojas, elab.
Tagasi jõudes sain pannkookide osaliseks. K oli planeerinud need hommikuks teha. Kuid..
Noh, esiteks oleks see tähendanud et ta peab enne viit panni tulele panema.
Siis tegin ise ka kooki. Banaani-kookose-crème fraiche. Loodan et see sai hea. Sest R keeldus ideest, et meil non täna kaks magusat kooki ja ütles et teeb koogi asemel siis hoopis pitsa. Ja minu koogile lisaks šokolaadikatte.
Ta on ikka nii armas ja hoolitsev :)
Pärastlunal sadas paar tundi. Juba teine kord sel nädalal. Kuivaperiood hakkab märjemaks muutuma. Nüüd on källe päike väljas, aga ainult natukeseks. Küll ta varsti looja läheb.
D ja E, kes meie laagri kõrval nädalakese hamakkidega laagris olid, pidavatki olema ekstentrilised. Ostsid pariisi lähedal endale ühe vana kiriku. Elamiseks. Sellise ilusa vana kiriku, kus pole elektrit, vesi vist olevat.
ahjaa… mul on ju täna sünnipäev. Sõime koos kooki, sain endale kaisu –sipelgaõgija. Kuid õhtu lõppes kuidagi äärmiselt ruttu. No tõesti ruttu. Kõht täis ja ruttu iga roju oma koju. Kuid vähemalt sel ajal kui oli pidu oli pidu. Nüüd on käes hilisõhtune puntš koos ilukirjandusega.
53. douglas adams ‘last chance to see’
suurepärane kirjandus vihmametsas tarbimiseks.
Saturday, October 16, 2010
9-10 oktoober, nädalavahetus.
Laupäeva hommikul sõitsime neljakesi, Ri ja Djga linna. Panime esimesed asjad kontoris pessu ja arvuti käima ning siis viisime teised koju, ennast turule. Seda poissi, kes sidruneid müüb, ma üles ei leidnud Kuigi, ausalt otsisin. Sellegipoolest hüppasime brasiilia-poodi sisse et marke osta. poemüüja läheb juba tuttavate kategooriasse.
Siis seisime veel Coras järjekorras, kui ostlemine ette sai võtetud. Sain enlade 10eurise kollase seeliku ja dvd toorikuid.
Lõuna lihtsalt magasin kontoris. Et mitte internetti oma surfamisega veel aeglasemaks teha, ja et ennast natukenegi vormi viia õhtuseks programmiks. Nimelt oli plaan minna basseini ujuma ning fotonäitusele. Harjumatult kultuurne ja sisukas programm tavalise mets-mets-mets programmi asemel.
Laupäevaõhtule kohaselt oli basseinis üsna palju inimesi. Pruunid, noored ja üksteisel seljas amelevad. Aga heatahtlikud, nii et 25X25 basseini viimased üks-kaks rada olid pidevalt ka ujumiseks piisavalt tühjad. Tõmbasin rahulikult otsi, sel ajal kui K niisama vette hüppas. Tundisn ennast natuke süüdi, et ta ootas mu järel, aga samas.. noh, lihtsalt faktist, et elad metsas ei piisa et olla vormis. Las harjutab ka.
Matoury ujulas tunduvad mu juuksed alati lootusetult rastadesse koonduvat. Üheski teises kohas seda ei juhtu, aga siin alati. Harutasin tasapisi julla lahti (lammastest tuleb vill, juustest jull) ning jalutasime näitusele.
Kokku olid pandud kahe fotograafi ja vähemalt kahe kunstniku tööd, kokku täiesti asjalik näitus. Vaatasin kadedusega pilte mustadest inimestest. Kuidas on võimalik saada neile nii lähedale, niisugustezsse olukordadesse…? Kuni tuli näitusesaalitädi ja viitas, et näete, seal on autor, kui temaga vestelda soovite. Siis sain aru, kuidas – fotograaf oli ise samuti must suur mees. Õigest rassist ja kehaehitusega, millega tüli norima minna ei taha.
On asju, mis on valgele tüdrukule keerulisemad kui mustale mehele.
Pühapäev möödus jutledes. Tagasi tulles tõi F meile tiramisut (kommi pakkumine tasus ära!:) jalutamas ei näinud midagi. Vale kellaaeg ning lisaks laulisn kõva häälega.
Tõmbasin endale ‘wildlife specials’i ja ‘dr who’ erisaated. Nüüd vaatan õhtuti loomalugusid ning maad vallutavaid tulnukaid.
Aitähh, Jaanika, soovitamast!
Täna jõuab kohale see nukker vaikus, mis pärast minemisi alati peale tuleb. Hamakis kõlkudes lõn järjekordseid kallistamise ja kaisusolemise teooriaid.
Sõprade laul no 6
Laupäeva hommikul sõitsime neljakesi, Ri ja Djga linna. Panime esimesed asjad kontoris pessu ja arvuti käima ning siis viisime teised koju, ennast turule. Seda poissi, kes sidruneid müüb, ma üles ei leidnud Kuigi, ausalt otsisin. Sellegipoolest hüppasime brasiilia-poodi sisse et marke osta. poemüüja läheb juba tuttavate kategooriasse.
Siis seisime veel Coras järjekorras, kui ostlemine ette sai võtetud. Sain enlade 10eurise kollase seeliku ja dvd toorikuid.
Lõuna lihtsalt magasin kontoris. Et mitte internetti oma surfamisega veel aeglasemaks teha, ja et ennast natukenegi vormi viia õhtuseks programmiks. Nimelt oli plaan minna basseini ujuma ning fotonäitusele. Harjumatult kultuurne ja sisukas programm tavalise mets-mets-mets programmi asemel.
Laupäevaõhtule kohaselt oli basseinis üsna palju inimesi. Pruunid, noored ja üksteisel seljas amelevad. Aga heatahtlikud, nii et 25X25 basseini viimased üks-kaks rada olid pidevalt ka ujumiseks piisavalt tühjad. Tõmbasin rahulikult otsi, sel ajal kui K niisama vette hüppas. Tundisn ennast natuke süüdi, et ta ootas mu järel, aga samas.. noh, lihtsalt faktist, et elad metsas ei piisa et olla vormis. Las harjutab ka.
Matoury ujulas tunduvad mu juuksed alati lootusetult rastadesse koonduvat. Üheski teises kohas seda ei juhtu, aga siin alati. Harutasin tasapisi julla lahti (lammastest tuleb vill, juustest jull) ning jalutasime näitusele.
Kokku olid pandud kahe fotograafi ja vähemalt kahe kunstniku tööd, kokku täiesti asjalik näitus. Vaatasin kadedusega pilte mustadest inimestest. Kuidas on võimalik saada neile nii lähedale, niisugustezsse olukordadesse…? Kuni tuli näitusesaalitädi ja viitas, et näete, seal on autor, kui temaga vestelda soovite. Siis sain aru, kuidas – fotograaf oli ise samuti must suur mees. Õigest rassist ja kehaehitusega, millega tüli norima minna ei taha.
On asju, mis on valgele tüdrukule keerulisemad kui mustale mehele.
Pühapäev möödus jutledes. Tagasi tulles tõi F meile tiramisut (kommi pakkumine tasus ära!:) jalutamas ei näinud midagi. Vale kellaaeg ning lisaks laulisn kõva häälega.
Tõmbasin endale ‘wildlife specials’i ja ‘dr who’ erisaated. Nüüd vaatan õhtuti loomalugusid ning maad vallutavaid tulnukaid.
Aitähh, Jaanika, soovitamast!
Täna jõuab kohale see nukker vaikus, mis pärast minemisi alati peale tuleb. Hamakis kõlkudes lõn järjekordseid kallistamise ja kaisusolemise teooriaid.
Sõprade laul no 6
11 okt 2010, pühkepäev
…vähmalt F väitis, et sel nädala puhkame. Saab näha, mitu päeva ta seda mäletab
igatahes võtsin unest maksimumi ja põõnasin kolmveerand kaheksani. Jube unimüts nagu ma olen.
Edasi läks lubaduste täitmiseks.
Lubadus üks teha rajake orkestrikoopani. Põhimõtteliselt on seal nüüd põhimõtteline rada. Panin natuke värvilist paela ja võtsin natuke võsa hõredamaks. Vähemalt ise enam ei eksi. Mõlemad koerad olid mul terve ennelõuna abis. Nuusutasid ja sebisid nii et käpad-ninad villis.
Kuigi päris rajalt koopasse on linnulennult paarsada meetrit, võttsi see mul üle kahe tunni. Viimasel viiekümnel meetril kirutsin end, et vahetult enne matšeetet ei teritanud.
Ja tõepoolest – parmuhooaja lõpp hakkab paistma – täna tapsin vaid 21.
Lõunaks jõudsin tagasi. Kõlkusin hamakis, vaatasin filmi, siis tuli pähe, et oli ka teine lubadus – kooki teha.
Keerasin kiirelt keeksiasjad kokku ning filmi lõpuks sai juba banaani-kohvikeeksi. (H&J, nende banaanidega, mis viimati kullakaevurite juurest näppasime!).
Õhtu nael oli minu jaoks vihm. Ilus ja jahutav ja tihe. Kestis küll ehk vaid pool tundi, aga tõi meeldiva jaheduse ja see võimaldas natuke ajutööd. Muu tööä vel, aga mu pea lihtsalt ei tööta, kui temperatuur üle 32-33 C on. Nüüd aga sain mõnusalt jahedas 26s artikleid lugeda (tõesti jahe, pane või sokid jalga). Vaikselt peab ju vaimu puhkuse lõpuks ette valmistama hakkama.
Guiaana-eesti kõnekujund
matšeetega herilast tapma – kiiret ja rumalat otsust tegema
cestrumiõis, cestrumiõis
ja praetud banaanid pruunis võis
kui dantel meile lilli korjas
valge mees eurooplast orjas
herilased paiste teevad pea
…vähmalt F väitis, et sel nädala puhkame. Saab näha, mitu päeva ta seda mäletab
igatahes võtsin unest maksimumi ja põõnasin kolmveerand kaheksani. Jube unimüts nagu ma olen.
Edasi läks lubaduste täitmiseks.
Lubadus üks teha rajake orkestrikoopani. Põhimõtteliselt on seal nüüd põhimõtteline rada. Panin natuke värvilist paela ja võtsin natuke võsa hõredamaks. Vähemalt ise enam ei eksi. Mõlemad koerad olid mul terve ennelõuna abis. Nuusutasid ja sebisid nii et käpad-ninad villis.
Kuigi päris rajalt koopasse on linnulennult paarsada meetrit, võttsi see mul üle kahe tunni. Viimasel viiekümnel meetril kirutsin end, et vahetult enne matšeetet ei teritanud.
Ja tõepoolest – parmuhooaja lõpp hakkab paistma – täna tapsin vaid 21.
Lõunaks jõudsin tagasi. Kõlkusin hamakis, vaatasin filmi, siis tuli pähe, et oli ka teine lubadus – kooki teha.
Keerasin kiirelt keeksiasjad kokku ning filmi lõpuks sai juba banaani-kohvikeeksi. (H&J, nende banaanidega, mis viimati kullakaevurite juurest näppasime!).
Õhtu nael oli minu jaoks vihm. Ilus ja jahutav ja tihe. Kestis küll ehk vaid pool tundi, aga tõi meeldiva jaheduse ja see võimaldas natuke ajutööd. Muu tööä vel, aga mu pea lihtsalt ei tööta, kui temperatuur üle 32-33 C on. Nüüd aga sain mõnusalt jahedas 26s artikleid lugeda (tõesti jahe, pane või sokid jalga). Vaikselt peab ju vaimu puhkuse lõpuks ette valmistama hakkama.
Guiaana-eesti kõnekujund
matšeetega herilast tapma – kiiret ja rumalat otsust tegema
cestrumiõis, cestrumiõis
ja praetud banaanid pruunis võis
kui dantel meile lilli korjas
valge mees eurooplast orjas
herilased paiste teevad pea
12 oktoober, puhkepäev vol mitu
öö sisaldas palju have. Otse istanduse kõrval klähvisid üksteise peale keegid. Tamariinid ehk. Ja hommikupoole ööd lärmasid möiraahvid. Sel korral tõesti lärmasid – toredalt lähedal, nii et uli kohe tunne, et magangi hamakis kesev vihmametsa.
Ja siis kui hommik veel lähemalt tuli, hakkas külm. Üritasin silmi põikpäiselt kinni hoida ja mõelda, et viimase tunni pärast küll riideid juurde tooma ei lähe (selleks peab ju ikkagi hamakist välja ronima), aga ikka pagana külm oli…. Ärgates näitas kraadiklaas +24 :P
Kohe peale per Fi lahkumist, ehk siis juba hommikul kuuest kostsid Lodgest mööd viivalt teelt saehääled. Algul tagasihoidlikumad, siis üha vihasemad – eelmisel nädalal oli sinna kolm puud ette langetatud. Eks iga järgmise puu juures läks sissetungijatel hari punasemaks.
Ja siis sõitiski viis autot alla kullakaevandusse. Ei tea kui palju mehi ja mulle vist juba tuttav valge koer. Kui neid sõitmas kuulsime, läksin teelahkmele vaatama. Istusin põõsas. Mehed pidasid auto kinni, vaatasid tükk aega üllatunult minust 10 m eemal olevat liblikalõksu ja arutasid, mis see küll olla võiks, aga mind ei märganud. Asi on alalõuas.
Niisiis keelas R mul ja Kl täna laagrist lahkuda. Saan taast täiesti aru. Ise ka ei tahaks ainult temaga siin olla…
Seega kestis hommik terve päev.
Päevitasin ja lugesin, vaatasin filmi ja lugesin ja tegin muudkui kohvi juurde. Kahtlane on siin puhata. Siin tähendaks minu jaoks puhkus seda, et saan metsa hulkuma.. lihtsalt kohal passimine on pigem väsitav.
koerad jälitavad mind mõlemad jalutuskäikudel. Omamoodi on see tore. Parimad sõbrad ikkagi. Ühtlasi vähendab see madude kohtamist. Aga ka teiste loomade… lisaks tunnen ennast alati nii süüdi, mõeldes Hugole, kes eestis arvab, et ma vist enam ei tulegi..
ja kanalas oli homikul surnnud kana. Keset põrandat, väliselt täiesti terve kana. Panime ta keset hoovi põlema.
öö sisaldas palju have. Otse istanduse kõrval klähvisid üksteise peale keegid. Tamariinid ehk. Ja hommikupoole ööd lärmasid möiraahvid. Sel korral tõesti lärmasid – toredalt lähedal, nii et uli kohe tunne, et magangi hamakis kesev vihmametsa.
Ja siis kui hommik veel lähemalt tuli, hakkas külm. Üritasin silmi põikpäiselt kinni hoida ja mõelda, et viimase tunni pärast küll riideid juurde tooma ei lähe (selleks peab ju ikkagi hamakist välja ronima), aga ikka pagana külm oli…. Ärgates näitas kraadiklaas +24 :P
Kohe peale per Fi lahkumist, ehk siis juba hommikul kuuest kostsid Lodgest mööd viivalt teelt saehääled. Algul tagasihoidlikumad, siis üha vihasemad – eelmisel nädalal oli sinna kolm puud ette langetatud. Eks iga järgmise puu juures läks sissetungijatel hari punasemaks.
Ja siis sõitiski viis autot alla kullakaevandusse. Ei tea kui palju mehi ja mulle vist juba tuttav valge koer. Kui neid sõitmas kuulsime, läksin teelahkmele vaatama. Istusin põõsas. Mehed pidasid auto kinni, vaatasid tükk aega üllatunult minust 10 m eemal olevat liblikalõksu ja arutasid, mis see küll olla võiks, aga mind ei märganud. Asi on alalõuas.
Niisiis keelas R mul ja Kl täna laagrist lahkuda. Saan taast täiesti aru. Ise ka ei tahaks ainult temaga siin olla…
Seega kestis hommik terve päev.
Päevitasin ja lugesin, vaatasin filmi ja lugesin ja tegin muudkui kohvi juurde. Kahtlane on siin puhata. Siin tähendaks minu jaoks puhkus seda, et saan metsa hulkuma.. lihtsalt kohal passimine on pigem väsitav.
koerad jälitavad mind mõlemad jalutuskäikudel. Omamoodi on see tore. Parimad sõbrad ikkagi. Ühtlasi vähendab see madude kohtamist. Aga ka teiste loomade… lisaks tunnen ennast alati nii süüdi, mõeldes Hugole, kes eestis arvab, et ma vist enam ei tulegi..
ja kanalas oli homikul surnnud kana. Keset põrandat, väliselt täiesti terve kana. Panime ta keset hoovi põlema.
13 oktoober, kolmapäev
positiivsed prantslased
eile õhtul saime Fil tkäsu praegust külalised, prantsuse paar, viia kivikukkesid vaatama. Küsisin klt kahtlustavalt, kas ta n neid inimesi näinud – kui vanad ja kas on isekulgevad. Ta ehmatas mu kohe ära, et umbes Fi vanused ja umbes tema kehaehitusega…
hommik tõi selgust, õnneks on paar vanem, minu jaoks positiivne märk, tähendab et nad on piisavalt elujõulised kõrgesse ikka jõudmiseks.., ning täiesti eluterved ja iseliikuvad.
Niisiis sain kaks hommikust jalutust
Esimene mööda kullkaevanduse teed. Nägin ennast tirtsust paksuks nuumanud ämblikku. Ta tagakeha oli nagu hiiglaslikult puugil – 3cm läbimüüduga kera.
Siis oli vahepeal tund et juua teine hommikukohv ning edasi jalutasin prantslased oraže linnukesi.
Keeldusin nendega algusest peale inglise keeles suhtlemast. Mind isegi ei huvita, mis keeles jutt sujuvam oleks.
Nad olevat just Saulist tulnud. Lend sinna polegi nii kallis ja hamakis magamine on ka vaid 10 eurot öö. Ja koht olevat paradiis tänu inimeste puudumisele. Võib ette kujutada…
Tahaks minna. Aga arvestades hetke seltskonda… vägisi kedagi kaasa vedada ei tahaks ja üksi mineja ka pole. Pähh. Ott, tule tagasi!
positiivsed prantslased
eile õhtul saime Fil tkäsu praegust külalised, prantsuse paar, viia kivikukkesid vaatama. Küsisin klt kahtlustavalt, kas ta n neid inimesi näinud – kui vanad ja kas on isekulgevad. Ta ehmatas mu kohe ära, et umbes Fi vanused ja umbes tema kehaehitusega…
hommik tõi selgust, õnneks on paar vanem, minu jaoks positiivne märk, tähendab et nad on piisavalt elujõulised kõrgesse ikka jõudmiseks.., ning täiesti eluterved ja iseliikuvad.
Niisiis sain kaks hommikust jalutust
Esimene mööda kullkaevanduse teed. Nägin ennast tirtsust paksuks nuumanud ämblikku. Ta tagakeha oli nagu hiiglaslikult puugil – 3cm läbimüüduga kera.
Siis oli vahepeal tund et juua teine hommikukohv ning edasi jalutasin prantslased oraže linnukesi.
Keeldusin nendega algusest peale inglise keeles suhtlemast. Mind isegi ei huvita, mis keeles jutt sujuvam oleks.
Nad olevat just Saulist tulnud. Lend sinna polegi nii kallis ja hamakis magamine on ka vaid 10 eurot öö. Ja koht olevat paradiis tänu inimeste puudumisele. Võib ette kujutada…
Tahaks minna. Aga arvestades hetke seltskonda… vägisi kedagi kaasa vedada ei tahaks ja üksi mineja ka pole. Pähh. Ott, tule tagasi!
14 okt
kuna päris tööd pole, võtsime ette ühiskondlikult kasuliku meelelahutuse. Ehk siis on ‘otsi koobast’ –päev. Hommikul magasin üsna kaua (enne päikesetõusu ärgata pole mõtet – vool on hommikuteks alati läinud). Ja kaheksa paiku sättisin ennast orkestrikoopa poole teele, et seal lähedal siis kammida.
Eelmisel päeval nähtud madudefilm oli oma töö teinud ja võtsin julgestuseks mõlemad koerad kaasa. Maha nad veel käsu peale jääda ei oska, aga kutsumise peale kohale juba enamvähem tulevad. Tublid kutsakad.
Kuigi – päeva peale hakkas mulle tunduma, et ka nemad jätavadnii mõnegi looma kahesilma vahele – näiteks olin kolmest ainus, et märkas meie eest kivide vahele põgenevat opossumit. Lisaks on Doki nagu mõni ameerika turist – alatasa kaob ta kuhugi ära ja kui teda juba 10 minutit näha pole olnud pean istuma ja karjuma ja ootama, kuni tegelane jälle välja ilmub, rõõmus koeranaeratus üle keha säramas.
Igatahes, orekstrikoopasse jõudes tegin väikese jahtumise ja puhkamise pausi. Taugmises, alati pimedas ruumis lambiga ringi konnates sattusin peale boale (vikerboa?). ehmatab ikka ära küll, kui su peast poole meetri kaugusel LAES madu ennast liigutama hakkab. Tegelane oli siinset tavalist maomõõtu – pöidlast tiba jämedam. Pikkust ei näinud, sest suurem osa temast oli väikeses urkes peidus. Ka väljas oleva pea tõmbas ta minu eest ära, kui teda liiga pikalt pildistama jäin.
Põhimõtteliselt ma tean et bothropsid ei oska ronida ja et see täppidega tegelane on boa ja ta on seal nahkhiirte kägistamiseks ega hüppa teisest koopa otsast mind hammustama… aga oh sa pagan, kuidas ma teda seal üksi, või, noh, kahe koolitamata koreaga, pimedas koopas kartsin. Aga läksin ikka lähemale ja lähemale. Oleksin 10cm veel lähemalt läinud, oleksin saanud lõpuks pai teha talle.
Maopaanika lisa saanud, läksin siis metsa kammima. Ei pea vist ütlema, et ma eriti seda ei nautinud. Mõtlesin päris pikalt selle üle, kas mingi suvaline nõme koobas on minu väärtuslikku noort ja paljutõotavat elu väärt.. ei, nii hull see polnud tegelikult. Aga siiski olin valvelolekus number 825 ning vaatasin rohkem maha kui ümberringi ning koobast ei leidnud.
Lõunapaiku tõime saepuru ja tegime kanala korda. ühe korra saan seda vist veel teha.
Siis oli K kord metsa minna. Korraga me ju ära käia ei saa. Tema kaamis põhjalikumalt ringi, aga tulemus jäi samaks.
ma pole vist veel juustuvahejuhtumit maininud. Möödund nädalavahetusel linnast tulles oli F Kle maininud, et ta laenas meie külmikust juustu.
K seda mulle ei öelnud, kuna tema juust kõik alles oli, siis tõenäoselt läks see üsna pea meelset. No aga minu juust oli ju kõik läinud. Jätsin ekstra juustu ostmata teades, et mul on teda terve pakk ja siis oli juust läinud. Otsisin ennast segi ja hakkasin hallutsinatsioone kahtlustama, enne kui kle tuli meelde öelda, et boss meie külmikust juustu ‘laenas’. Sest tagasi ta seda praeguseks ju toonud pole ja mul läheb viies päev juustuta.
Parmuhooaeg hakkab tõepoolest lõppema – täna ei saanud kümmetki.
Mis te arvate, millega tegelevad vihmametsainimesed õhtuti?
Loevad? jah, kui raamatuid, elektrit ja viitsimist on (puudus on neist enamasti samas järjekorras)
Vaatavad filme? Sellega on lihtsam. Filmid on arvutiakult vaadatavad. (arvutist lugeda mulle endiselt ei meeldi..
Mängivad joomismänge? (või siis niisama mänge, mille kõrvale hea on alkoholi tarbida) Kah õige. Uus ja huvitav puntson kapis õiget igavushoogu ootamas. Isegi MINA olen siin maal jooma õppinud.
No ja veel on tore vaadata peeglisse ja mõelda, et peeglist vaatab vastu teine inimene, mitte sina ise. algul vaadasin imestusega, kuidas vahel D oma maja ees istus ja peeglisse vaatas, nüüd olen seda ise ka juba paaril korral teinud.
Tegelevad 35kraadises toas oma jäsemete ükshaaval küljest ära tirimsega? Kes mind teab ei imesta
Mida aga vist keegi ära ei arva, on mu viimane hullumeelne meelelahutus. Tõmbasin endale GoGo tantsu algkursuse…
Või siis - ekvaator on tegelikult üsna hea koht kus stripi põhitõdesid omandada. Pealegi, nii saan tagasi tulles palju tõsisemalt ähvardada strippariks minna, kui enam ei jaksa.
(tean küll et gogo pole stripp. ei saaksi olla – selles ollakse juba algusest saati alasti).
Et siis… trenniaeg!
kuna päris tööd pole, võtsime ette ühiskondlikult kasuliku meelelahutuse. Ehk siis on ‘otsi koobast’ –päev. Hommikul magasin üsna kaua (enne päikesetõusu ärgata pole mõtet – vool on hommikuteks alati läinud). Ja kaheksa paiku sättisin ennast orkestrikoopa poole teele, et seal lähedal siis kammida.
Eelmisel päeval nähtud madudefilm oli oma töö teinud ja võtsin julgestuseks mõlemad koerad kaasa. Maha nad veel käsu peale jääda ei oska, aga kutsumise peale kohale juba enamvähem tulevad. Tublid kutsakad.
Kuigi – päeva peale hakkas mulle tunduma, et ka nemad jätavadnii mõnegi looma kahesilma vahele – näiteks olin kolmest ainus, et märkas meie eest kivide vahele põgenevat opossumit. Lisaks on Doki nagu mõni ameerika turist – alatasa kaob ta kuhugi ära ja kui teda juba 10 minutit näha pole olnud pean istuma ja karjuma ja ootama, kuni tegelane jälle välja ilmub, rõõmus koeranaeratus üle keha säramas.
Igatahes, orekstrikoopasse jõudes tegin väikese jahtumise ja puhkamise pausi. Taugmises, alati pimedas ruumis lambiga ringi konnates sattusin peale boale (vikerboa?). ehmatab ikka ära küll, kui su peast poole meetri kaugusel LAES madu ennast liigutama hakkab. Tegelane oli siinset tavalist maomõõtu – pöidlast tiba jämedam. Pikkust ei näinud, sest suurem osa temast oli väikeses urkes peidus. Ka väljas oleva pea tõmbas ta minu eest ära, kui teda liiga pikalt pildistama jäin.
Põhimõtteliselt ma tean et bothropsid ei oska ronida ja et see täppidega tegelane on boa ja ta on seal nahkhiirte kägistamiseks ega hüppa teisest koopa otsast mind hammustama… aga oh sa pagan, kuidas ma teda seal üksi, või, noh, kahe koolitamata koreaga, pimedas koopas kartsin. Aga läksin ikka lähemale ja lähemale. Oleksin 10cm veel lähemalt läinud, oleksin saanud lõpuks pai teha talle.
Maopaanika lisa saanud, läksin siis metsa kammima. Ei pea vist ütlema, et ma eriti seda ei nautinud. Mõtlesin päris pikalt selle üle, kas mingi suvaline nõme koobas on minu väärtuslikku noort ja paljutõotavat elu väärt.. ei, nii hull see polnud tegelikult. Aga siiski olin valvelolekus number 825 ning vaatasin rohkem maha kui ümberringi ning koobast ei leidnud.
Lõunapaiku tõime saepuru ja tegime kanala korda. ühe korra saan seda vist veel teha.
Siis oli K kord metsa minna. Korraga me ju ära käia ei saa. Tema kaamis põhjalikumalt ringi, aga tulemus jäi samaks.
ma pole vist veel juustuvahejuhtumit maininud. Möödund nädalavahetusel linnast tulles oli F Kle maininud, et ta laenas meie külmikust juustu.
K seda mulle ei öelnud, kuna tema juust kõik alles oli, siis tõenäoselt läks see üsna pea meelset. No aga minu juust oli ju kõik läinud. Jätsin ekstra juustu ostmata teades, et mul on teda terve pakk ja siis oli juust läinud. Otsisin ennast segi ja hakkasin hallutsinatsioone kahtlustama, enne kui kle tuli meelde öelda, et boss meie külmikust juustu ‘laenas’. Sest tagasi ta seda praeguseks ju toonud pole ja mul läheb viies päev juustuta.
Parmuhooaeg hakkab tõepoolest lõppema – täna ei saanud kümmetki.
Mis te arvate, millega tegelevad vihmametsainimesed õhtuti?
Loevad? jah, kui raamatuid, elektrit ja viitsimist on (puudus on neist enamasti samas järjekorras)
Vaatavad filme? Sellega on lihtsam. Filmid on arvutiakult vaadatavad. (arvutist lugeda mulle endiselt ei meeldi..
Mängivad joomismänge? (või siis niisama mänge, mille kõrvale hea on alkoholi tarbida) Kah õige. Uus ja huvitav puntson kapis õiget igavushoogu ootamas. Isegi MINA olen siin maal jooma õppinud.
No ja veel on tore vaadata peeglisse ja mõelda, et peeglist vaatab vastu teine inimene, mitte sina ise. algul vaadasin imestusega, kuidas vahel D oma maja ees istus ja peeglisse vaatas, nüüd olen seda ise ka juba paaril korral teinud.
Tegelevad 35kraadises toas oma jäsemete ükshaaval küljest ära tirimsega? Kes mind teab ei imesta
Mida aga vist keegi ära ei arva, on mu viimane hullumeelne meelelahutus. Tõmbasin endale GoGo tantsu algkursuse…
Või siis - ekvaator on tegelikult üsna hea koht kus stripi põhitõdesid omandada. Pealegi, nii saan tagasi tulles palju tõsisemalt ähvardada strippariks minna, kui enam ei jaksa.
(tean küll et gogo pole stripp. ei saaksi olla – selles ollakse juba algusest saati alasti).
Et siis… trenniaeg!
15 oktoober
üks kahest istanduse linnupesast on tühi. Natuke näeb välja, nagu oleks see lihtsalt ümber kukkunud. Oli ta ju ehitatud sama püsivalt ja põhjalikult, nagu kõik muu siin maal. Ehk siis väike okste sqasipundar tve ja ühe osa ristumskohal. Pole just pakju vaja, et selline asi ümber läheks. Samas, tõenäoselt sai keegi ikka kõigepealt kõhu täis. Pagan, oleks tahtnud näha, kuidas mõni madu puutüve küljes hängib ja linnupoega neelab.
Teise pesa elanikud on juba peaaegu lennukõlbulike sulgedega, vaid sabasuled on veel osaliselt tuppedes.
Elektrisüsteemide väljavahetus algas. Suur maja sai täna uued akud, järgmiseks saab Koali uued päikesepaneelid. Ehk siis lõpeb igavene trall juhtmete üle hoovi vedamisega, pideva kalkulatsiooniga, kuhu taha tuleb mida tõsta, et kõigis süsteemides võrdsel ajal vool ära läheks..
Sest tõesti – päev otsa paistab päike (tahtsinjust kirjutada ‘sajab päikest’) ja süsteemid lihtsalt lasevad sel kõigel endast läbi voolata ning tee mis tahad, hommikusöök on küünlavalgel.
Kujutate ette ülds,e mis luksus see on, kui iga päev, päev läbi, kui see üks elektrikatkestus aastas välja arvata, on olemas elekter?
Päeviku asemel kirjutasin valmis kirjad ja postkaardid.
Ma pole juba kuu ühtegi postkaarti saanud. no kuulge!
Olen siinoleku jooksul vaadanud 100 filmi. Arvan et seda on rohkem kkui senise elu jooksul kokku.
Ahjaa,
Siia tahetakse veel ühte uut boreaalneegrit kahele noormehele seltsiks. Ükskõik kas tuleb noormees tõi tüdruk, pole lugu minu meelest kiita. Kui esimene, läheb asi sajaga käest ära. Kui teine… vaene tüdruk. Nii tema närvi- kui kondikava peavad olema tugevate killast.
üks kahest istanduse linnupesast on tühi. Natuke näeb välja, nagu oleks see lihtsalt ümber kukkunud. Oli ta ju ehitatud sama püsivalt ja põhjalikult, nagu kõik muu siin maal. Ehk siis väike okste sqasipundar tve ja ühe osa ristumskohal. Pole just pakju vaja, et selline asi ümber läheks. Samas, tõenäoselt sai keegi ikka kõigepealt kõhu täis. Pagan, oleks tahtnud näha, kuidas mõni madu puutüve küljes hängib ja linnupoega neelab.
Teise pesa elanikud on juba peaaegu lennukõlbulike sulgedega, vaid sabasuled on veel osaliselt tuppedes.
Elektrisüsteemide väljavahetus algas. Suur maja sai täna uued akud, järgmiseks saab Koali uued päikesepaneelid. Ehk siis lõpeb igavene trall juhtmete üle hoovi vedamisega, pideva kalkulatsiooniga, kuhu taha tuleb mida tõsta, et kõigis süsteemides võrdsel ajal vool ära läheks..
Sest tõesti – päev otsa paistab päike (tahtsinjust kirjutada ‘sajab päikest’) ja süsteemid lihtsalt lasevad sel kõigel endast läbi voolata ning tee mis tahad, hommikusöök on küünlavalgel.
Kujutate ette ülds,e mis luksus see on, kui iga päev, päev läbi, kui see üks elektrikatkestus aastas välja arvata, on olemas elekter?
Päeviku asemel kirjutasin valmis kirjad ja postkaardid.
Ma pole juba kuu ühtegi postkaarti saanud. no kuulge!
Olen siinoleku jooksul vaadanud 100 filmi. Arvan et seda on rohkem kkui senise elu jooksul kokku.
Ahjaa,
Siia tahetakse veel ühte uut boreaalneegrit kahele noormehele seltsiks. Ükskõik kas tuleb noormees tõi tüdruk, pole lugu minu meelest kiita. Kui esimene, läheb asi sajaga käest ära. Kui teine… vaene tüdruk. Nii tema närvi- kui kondikava peavad olema tugevate killast.
Saturday, October 9, 2010
Vahepeal on puhkus läbi saanud ning alanud kibekiire tööaeg. Võõrustasime üle nädala suurt gruppi ameerika entomo-huvilisi. Nii et sain nii ööl kui päeval rabada, ringi tormelda, särada ja naerda ning naerualuseks olla. Oli tore ja huvitav, aga pidevalt küll nii ei tahaks ega jaksaks.
Sain otse silmanurka herilaselt nõelata, ning silm paistetas ühel ööl praktiliselt kinni (kätte sain ka, aga nii väikesest asjast ei viitsi enam isegi pilti teha..).
Sain harjutada seda trikki, kui ühest väikesest pirukast järjest hästi palju ameeriklasi välja ronib
Lisaks kohtasin näkineidu, eksisin vahetult enne pimeduse saabumist metsa, sõin palju maapähklivõid, sattusin kogemata prantsuse ajaleheartiklisse ning ei maganud.
Töökat sügist teilegi.
Sain otse silmanurka herilaselt nõelata, ning silm paistetas ühel ööl praktiliselt kinni (kätte sain ka, aga nii väikesest asjast ei viitsi enam isegi pilti teha..).
Sain harjutada seda trikki, kui ühest väikesest pirukast järjest hästi palju ameeriklasi välja ronib
Lisaks kohtasin näkineidu, eksisin vahetult enne pimeduse saabumist metsa, sõin palju maapähklivõid, sattusin kogemata prantsuse ajaleheartiklisse ning ei maganud.
Töökat sügist teilegi.
8 oktoober
jõudsime kga just magustoidu ajaks. Õigesti tegime, see oli imeline. Järgnes vein ja jutustamine, aegamöäda vajusid inimesed ükshaaval ära. Mõtlesin lõpuks välja, et nad on ju nii vanad. Kui nad oleks meie kultuuriruumist oleks üsna rakse jutu peale saada. Aga õnneks (minu jaoks, antud olukorras) on nemad kasvand rõõmsameelses heaoluühiskonnas.
Nad olid täna käinud kaw soos ja külas. Vaatasin kadedusega, kuidas G koostas nimekirja nähtud liikidest, lihtsalt mööda minnes sai ta 40 liiki, keda ta kõiki esimesel pilgul tundis.
M rääkis palu Abuntust ja tema ‘hõimust’ kes siin vanadel headel aegadel elas. Kuidas kõi pidevalt rõõmsas kanepiuas olid ja palju lapsi said. Ning kuidas A nende kõigiga pidevalt vaidles.
Mingil htkel tegelesid kõik pakkimisega, meie kga kahekesi veel lobisesime ja veidlesime teineteidega. Aga tegime seda endiselt inglise keeles. Kuid selleks eajks olin juba liig vindine emakeele kasutamiseks, ning prantsuse keele mõistjaid läheduses polnud.
Jõime päris mitu pudelit tühjaks, aga juba enne südaööd sain hamakki (eesti mõistes siis voodisse).
Hommikul lükkasin kella edasi ja magasin seitsmeni. Edasi-tagasi asjatamised, vales valuutas tipp, küllakutsed ja tänusõnad ja meilivahetused ja mis kõik. Kirjutasin mile veel tema soovil mõned pildid plaadile. Ta lubas neid loengus kasutada. Kuna tegemist on kaaskunstnikuga, siis kujutan ette, et ma ei pea oma autoriõiguste pärast muretsema. Ta teab, mis need väärt on.
Veel lubas ta mulle saata tüki oma keraamikat, kui lõpuks koju ja aadressi saan.
siis tõime nad ära lennujaama. Esimest korda siinoleku jooksul nägin tee äres katusele keeratud autovrakki. Samas, arvestades kui vähe liiklust on ja kui harva seda teed ise sõidan, siis on seda piisavalt. Sest enamasti saan ju seda teed sõita korra nädalas. Kes teab, mis kõik tee ääres pea peal on sel ajal kui meie metsas oleme.
Viimase kolme päeva jooksul nägin viiel korral hr V paljast tagumikku ning kahel korral pr Ri ilma püksata.
Pikk päev. Ühelt poolt täiesti sisulage ja erilise actioni ja saavutusteta, teiselt poolt progressiga.
Sest ega ma suuremat täna ei teinud – internetti polnud, nii et ku ameeriklased õnnelikult lennuki peale olid saanud, passisin niisama kontoris, ujuma ei läinud, väsimus oli lihtsalt enneolematu. Põhimõtteliselt oli mu ees raamat, aga olin liiga unine ja väsinud, et sealt suuta sõnu, ammugi veel lauseid kokku lugeda. Magasin pea kätel pool tundi, siis viisin C koolist lõunale.
Ta on tore poiss. Oma klassis kõige parem ‘teaduses’ ja mates, armastab lugeda ja tahab hirmsasti inglise keelt selgeks saada. Ja progress on täiega olemas. Lisaks üritab tubli džentelmenina käituda. Kohas, kus pitsat ja mina oma hiiglaslikku kana aluspesu (calzone au poult) sõin, täitis ta pidevalt mu klaasi ja arendas seltskondlikku vestlust nagu tõeline prantsuse südametevallutaja.
Tal varastati paar päeva tagasi telefon ära – F jäi talle kooli järele minnes hiljaks, ning kui C kooli nurga juures seisis, sõitsid kaks selli talle otse ette, üks hoidis kinni, teine lõi ja võttis telefoni. Ja see pidavat hästit avaline olema, et raha ja telefonid kooli juures lähevad. Kole koht.
Kui ta kooli tagasi olin viinud ja kontorisse jõudnud, teadin juba oodata telefonikõne Filt, et ta kusagilt cayennest peale korjaksin. Võtsin neist oodates veedetud seitmest minutist maksimumi ja lamasin silmad kinni kontori diivanil.
Ja siis võtsingi Fi peale, viisin ta kontorisse. Üritasime kahekesi internetipulka tööle saada, aga edutult. Niisiis passisin-tukkusin lahtiste silmadega raamatu taga nii kaua, kuni oli aeg C koolist ära tuua ja koju sõita. Mis ma sinna kontorisse ikka jään kui netti pole.
Tagasiteel ürtain maksimumi võtta ja nii suhtlev olla kui võimalik. Pidasime kohe täiesti vestluse maha.
Lugu1: (seotud prügikastide juures katuse peale keeratud autovrakiga ning paar päeva tagasi varastatud redeliga ühe liblikalõksu juurest)
8 aastat tagasi oli pr Fil autoõnnetus. Kurvis vastutuleva autoga kokku juhtudes sõitis ta kokkupõrke ära hoidmiseks teelt välja ja üle katuse. Kõrvalistuja koht oli suure kivi poolt lõmastatud, tagaosa kortsus, ainult juhikoht oli õnnekombel nii puutumatuks jäänud, et ta ellu jäi. Pr F passis autos, kuni järgmine auto ta peale korjas. Autojuhilks oli Camp Caimanist pärit onu. Ta tõi pr Fi, kes suhteliselt terve tundus koju, ja läks oma teed, ehk siis linna poole. niipea kui F õnnetusest kuulis ja sõitis koju ja autovrakki vaatama, pani ta tähele, et autost puudus sinna paigutatud väike telekas (see nüüd küll tark asi pole meie käänulisel ja hirmsal teel…).
Jutu point oli selles, et õnnetused on hästi tavalised ja et camp caimanis elavat üks onu, kes lihtsalt näppab pidevalt kõike. Nagu mis mõttes sõidab ta mööda meie kullakaevanduse teed ja võtab puu najale pandud redeli, 100m meie laagrist!?
Tema olevat ka see põhjus, miks me ei tohi valguspüügiasju kunagi omapäi jätta.
Nüüd ei tundugi see kõige iga päev kokku pakkimine ja pidev valvamine enam ajuvaba.
Järgmised meie hoolde usaldatavad turistid tulevad alles novembris. Nii palju siis lootusest, et ülejäänud aja siin veedan ‘klienditeenindajana’.
Küll aga sain peaaegu et veel palju parema plaani – meie ‘orkestrikoopa’ juures pidavat olema veel ka teine, vähemalt sama suur koobas. Üsna seal lähedal. Kuna lubasin niikui nii endale, et teen koopa juurde niipea raja, kui aega saan. Kui juba seal kandis olla, siis peaks ka selle teise koopa üles leidma. Oleks tegevust ja seiklust ja eesmärk ning pärand.
Lugu2: suure maja aku on läbi. Päriselt-päriselt läbi. Sed apole võimalik enam laagiga – vool voolab tast lihtsalt läbi ilma, et midagi külge hakkaks, kui päeval päikest pista,b on enamasti poole ööni voolu, hommikuks on akul ees number 15-25 tavalise 45-50 asemel.
Vana aku ka juba – 12 aastat. Tavaline aku eluiga pdiavatki u 10 aastat olema. Miks pole seni uut muretsetud, on kohale iseloomulik – bürokraatia. Seaduse järgi, peaks aku muretsema kohalik valitsus (ei teagi, kas guiaana või matoury). Aga see on kohutavalt pikk büroktraatiarada, mis sest et vajalikud akud on juba Guiaanas omanikku ootamas. F pidavat juba mitu aastat seda ajama, ilma eriliste tulemusteta. Korra üritas ta matoury valitsusele maksta, et need talle aku lihtsalt müüks, aga raha läks kusagil linnavalitsuses kaduma (ja mina muretsen oma kaduma minevate kirjade-pakkide pärast..). nüüd üritab ta teist korda seda sama. Et plaan sel korral õnnestuks, olevat ta kokku leppinud kohtingu.istungi matoury linnapea ja mingi tähtsa tegelasega vel ja siis mitme tunnistaja juuresolekul annab ta raha ja üritab mingi vajaliku allkirja saada. Sest uut akut on ju vaja.
Koduteel oli lihtsalt imeliselt kaunis õhtutaevas. Sinine ja roosa ja lilla. Tõmbasin ennast toolil kägarasse ja vaatasin õue ning üritasin teha nägu, et ma millesti aru ei saa, samal ajal kui F telefonis Ple seletas, kuidas 9 nõudlikku ameeriklast tema kaks väikest eestlast täiega ära olid kurnanud: “muudkui sõida vasakule ja paremale ja kivikukke vaatama ja ööpüügile. Mõlemad olid nii öösel kui päeval tööl..”
Pärast reetsin kuidagi jutu sees ikkagi ära, et ta telefonikõnesid pealt kuulan.
Koju jõudes sõime Kga kahekesi ära need hirmkallid ja šikid Godiva kommid, mille suure karbi M mulle kinkis. Sõime eestlaste stiilis –nii et suu korraga sokolaadi täis oli ja mõmisesime vahele. Mis sa neist metslastest ikka tahad. Et iga komm oli isesugune, siis kumbki sai igast kommist pool. Vahepeal tuli F midagi ütlema ja pakkusin talle ka.
Karamellitee ja juba kolmas lehekülg tänast sissekannet. Ei mingit trenni täna. Täna tuleb pikk uni.
Turistiteenindaja tähelepanek – anna neile kohe alguses nimi, mida nad on võimelised häädama ja meelde jätma. Üks kõik, kas see ka treaalsuse sinu nimega sarnaneb või ei. Muidu võivad nad sult ka veel viimasel päeval teel lennujaama küsida ‘oot, kuidas selle poisi nimi oli…?’
Veider on kui on nii palju inimesi, kellega nii tihedalt suhelda tuleb. Viimasel õhtul andsid nad mõista, et tõenäoselt on see meie jaoks hästi avaline ja igapäevane ja nemad peavad olema nukrad ja meid igatsema ühepoolselt. Eks saab näha. Esimene õhtu täielikku üksildut ja vaikus on alati veider ja nukker, isegi kui seda iga kuu kogeda, nagu viimasel ajal.
Kui täna õhtul viimaks koju jõudsin seisin kuuma dusi all ja lihtsalt lasin viimasel nädalal kõige higi ja liblikalaipade ja väsimuse ja emotsioonidega maha voolata.
jõudsime kga just magustoidu ajaks. Õigesti tegime, see oli imeline. Järgnes vein ja jutustamine, aegamöäda vajusid inimesed ükshaaval ära. Mõtlesin lõpuks välja, et nad on ju nii vanad. Kui nad oleks meie kultuuriruumist oleks üsna rakse jutu peale saada. Aga õnneks (minu jaoks, antud olukorras) on nemad kasvand rõõmsameelses heaoluühiskonnas.
Nad olid täna käinud kaw soos ja külas. Vaatasin kadedusega, kuidas G koostas nimekirja nähtud liikidest, lihtsalt mööda minnes sai ta 40 liiki, keda ta kõiki esimesel pilgul tundis.
M rääkis palu Abuntust ja tema ‘hõimust’ kes siin vanadel headel aegadel elas. Kuidas kõi pidevalt rõõmsas kanepiuas olid ja palju lapsi said. Ning kuidas A nende kõigiga pidevalt vaidles.
Mingil htkel tegelesid kõik pakkimisega, meie kga kahekesi veel lobisesime ja veidlesime teineteidega. Aga tegime seda endiselt inglise keeles. Kuid selleks eajks olin juba liig vindine emakeele kasutamiseks, ning prantsuse keele mõistjaid läheduses polnud.
Jõime päris mitu pudelit tühjaks, aga juba enne südaööd sain hamakki (eesti mõistes siis voodisse).
Hommikul lükkasin kella edasi ja magasin seitsmeni. Edasi-tagasi asjatamised, vales valuutas tipp, küllakutsed ja tänusõnad ja meilivahetused ja mis kõik. Kirjutasin mile veel tema soovil mõned pildid plaadile. Ta lubas neid loengus kasutada. Kuna tegemist on kaaskunstnikuga, siis kujutan ette, et ma ei pea oma autoriõiguste pärast muretsema. Ta teab, mis need väärt on.
Veel lubas ta mulle saata tüki oma keraamikat, kui lõpuks koju ja aadressi saan.
siis tõime nad ära lennujaama. Esimest korda siinoleku jooksul nägin tee äres katusele keeratud autovrakki. Samas, arvestades kui vähe liiklust on ja kui harva seda teed ise sõidan, siis on seda piisavalt. Sest enamasti saan ju seda teed sõita korra nädalas. Kes teab, mis kõik tee ääres pea peal on sel ajal kui meie metsas oleme.
Viimase kolme päeva jooksul nägin viiel korral hr V paljast tagumikku ning kahel korral pr Ri ilma püksata.
Pikk päev. Ühelt poolt täiesti sisulage ja erilise actioni ja saavutusteta, teiselt poolt progressiga.
Sest ega ma suuremat täna ei teinud – internetti polnud, nii et ku ameeriklased õnnelikult lennuki peale olid saanud, passisin niisama kontoris, ujuma ei läinud, väsimus oli lihtsalt enneolematu. Põhimõtteliselt oli mu ees raamat, aga olin liiga unine ja väsinud, et sealt suuta sõnu, ammugi veel lauseid kokku lugeda. Magasin pea kätel pool tundi, siis viisin C koolist lõunale.
Ta on tore poiss. Oma klassis kõige parem ‘teaduses’ ja mates, armastab lugeda ja tahab hirmsasti inglise keelt selgeks saada. Ja progress on täiega olemas. Lisaks üritab tubli džentelmenina käituda. Kohas, kus pitsat ja mina oma hiiglaslikku kana aluspesu (calzone au poult) sõin, täitis ta pidevalt mu klaasi ja arendas seltskondlikku vestlust nagu tõeline prantsuse südametevallutaja.
Tal varastati paar päeva tagasi telefon ära – F jäi talle kooli järele minnes hiljaks, ning kui C kooli nurga juures seisis, sõitsid kaks selli talle otse ette, üks hoidis kinni, teine lõi ja võttis telefoni. Ja see pidavat hästit avaline olema, et raha ja telefonid kooli juures lähevad. Kole koht.
Kui ta kooli tagasi olin viinud ja kontorisse jõudnud, teadin juba oodata telefonikõne Filt, et ta kusagilt cayennest peale korjaksin. Võtsin neist oodates veedetud seitmest minutist maksimumi ja lamasin silmad kinni kontori diivanil.
Ja siis võtsingi Fi peale, viisin ta kontorisse. Üritasime kahekesi internetipulka tööle saada, aga edutult. Niisiis passisin-tukkusin lahtiste silmadega raamatu taga nii kaua, kuni oli aeg C koolist ära tuua ja koju sõita. Mis ma sinna kontorisse ikka jään kui netti pole.
Tagasiteel ürtain maksimumi võtta ja nii suhtlev olla kui võimalik. Pidasime kohe täiesti vestluse maha.
Lugu1: (seotud prügikastide juures katuse peale keeratud autovrakiga ning paar päeva tagasi varastatud redeliga ühe liblikalõksu juurest)
8 aastat tagasi oli pr Fil autoõnnetus. Kurvis vastutuleva autoga kokku juhtudes sõitis ta kokkupõrke ära hoidmiseks teelt välja ja üle katuse. Kõrvalistuja koht oli suure kivi poolt lõmastatud, tagaosa kortsus, ainult juhikoht oli õnnekombel nii puutumatuks jäänud, et ta ellu jäi. Pr F passis autos, kuni järgmine auto ta peale korjas. Autojuhilks oli Camp Caimanist pärit onu. Ta tõi pr Fi, kes suhteliselt terve tundus koju, ja läks oma teed, ehk siis linna poole. niipea kui F õnnetusest kuulis ja sõitis koju ja autovrakki vaatama, pani ta tähele, et autost puudus sinna paigutatud väike telekas (see nüüd küll tark asi pole meie käänulisel ja hirmsal teel…).
Jutu point oli selles, et õnnetused on hästi tavalised ja et camp caimanis elavat üks onu, kes lihtsalt näppab pidevalt kõike. Nagu mis mõttes sõidab ta mööda meie kullakaevanduse teed ja võtab puu najale pandud redeli, 100m meie laagrist!?
Tema olevat ka see põhjus, miks me ei tohi valguspüügiasju kunagi omapäi jätta.
Nüüd ei tundugi see kõige iga päev kokku pakkimine ja pidev valvamine enam ajuvaba.
Järgmised meie hoolde usaldatavad turistid tulevad alles novembris. Nii palju siis lootusest, et ülejäänud aja siin veedan ‘klienditeenindajana’.
Küll aga sain peaaegu et veel palju parema plaani – meie ‘orkestrikoopa’ juures pidavat olema veel ka teine, vähemalt sama suur koobas. Üsna seal lähedal. Kuna lubasin niikui nii endale, et teen koopa juurde niipea raja, kui aega saan. Kui juba seal kandis olla, siis peaks ka selle teise koopa üles leidma. Oleks tegevust ja seiklust ja eesmärk ning pärand.
Lugu2: suure maja aku on läbi. Päriselt-päriselt läbi. Sed apole võimalik enam laagiga – vool voolab tast lihtsalt läbi ilma, et midagi külge hakkaks, kui päeval päikest pista,b on enamasti poole ööni voolu, hommikuks on akul ees number 15-25 tavalise 45-50 asemel.
Vana aku ka juba – 12 aastat. Tavaline aku eluiga pdiavatki u 10 aastat olema. Miks pole seni uut muretsetud, on kohale iseloomulik – bürokraatia. Seaduse järgi, peaks aku muretsema kohalik valitsus (ei teagi, kas guiaana või matoury). Aga see on kohutavalt pikk büroktraatiarada, mis sest et vajalikud akud on juba Guiaanas omanikku ootamas. F pidavat juba mitu aastat seda ajama, ilma eriliste tulemusteta. Korra üritas ta matoury valitsusele maksta, et need talle aku lihtsalt müüks, aga raha läks kusagil linnavalitsuses kaduma (ja mina muretsen oma kaduma minevate kirjade-pakkide pärast..). nüüd üritab ta teist korda seda sama. Et plaan sel korral õnnestuks, olevat ta kokku leppinud kohtingu.istungi matoury linnapea ja mingi tähtsa tegelasega vel ja siis mitme tunnistaja juuresolekul annab ta raha ja üritab mingi vajaliku allkirja saada. Sest uut akut on ju vaja.
Koduteel oli lihtsalt imeliselt kaunis õhtutaevas. Sinine ja roosa ja lilla. Tõmbasin ennast toolil kägarasse ja vaatasin õue ning üritasin teha nägu, et ma millesti aru ei saa, samal ajal kui F telefonis Ple seletas, kuidas 9 nõudlikku ameeriklast tema kaks väikest eestlast täiega ära olid kurnanud: “muudkui sõida vasakule ja paremale ja kivikukke vaatama ja ööpüügile. Mõlemad olid nii öösel kui päeval tööl..”
Pärast reetsin kuidagi jutu sees ikkagi ära, et ta telefonikõnesid pealt kuulan.
Koju jõudes sõime Kga kahekesi ära need hirmkallid ja šikid Godiva kommid, mille suure karbi M mulle kinkis. Sõime eestlaste stiilis –nii et suu korraga sokolaadi täis oli ja mõmisesime vahele. Mis sa neist metslastest ikka tahad. Et iga komm oli isesugune, siis kumbki sai igast kommist pool. Vahepeal tuli F midagi ütlema ja pakkusin talle ka.
Karamellitee ja juba kolmas lehekülg tänast sissekannet. Ei mingit trenni täna. Täna tuleb pikk uni.
Turistiteenindaja tähelepanek – anna neile kohe alguses nimi, mida nad on võimelised häädama ja meelde jätma. Üks kõik, kas see ka treaalsuse sinu nimega sarnaneb või ei. Muidu võivad nad sult ka veel viimasel päeval teel lennujaama küsida ‘oot, kuidas selle poisi nimi oli…?’
Veider on kui on nii palju inimesi, kellega nii tihedalt suhelda tuleb. Viimasel õhtul andsid nad mõista, et tõenäoselt on see meie jaoks hästi avaline ja igapäevane ja nemad peavad olema nukrad ja meid igatsema ühepoolselt. Eks saab näha. Esimene õhtu täielikku üksildut ja vaikus on alati veider ja nukker, isegi kui seda iga kuu kogeda, nagu viimasel ajal.
Kui täna õhtul viimaks koju jõudsin seisin kuuma dusi all ja lihtsalt lasin viimasel nädalal kõige higi ja liblikalaipade ja väsimuse ja emotsioonidega maha voolata.
7 oktoober
sain juba neljast magama, nii et hommikul suutsin täiesti ommikul ärgata. Tööd nagu polnudki – tänane töö seisnes meestega kivikuke vaatamises. No ja nemad on ju kõik isekulgevad ja vähemölisevad, ni et see oli puhas rõõm. Lihtsalt, et kui nad kõik korraga sulle komplimente teevad, on mõõdukalt, aga siiski veel meeldivalt, seksuaalselt ahistatud olla.
Et minna tahtis 5 meest, siis leidsime et lihtsam on nad pakkida pirukasse, kui sõiduautosse. Tõstsime selleks korraks valguspüügivarustuse kuuri alla ning pakkisin piruka tagaossa 4 ameeriklast. Tean küll, et tsirkuses tuleb kloune põrnikas palju rohkem välja, aga olen ju ka alles täielik amatöör.
Ahja, viimane, viies, istus täiesti kabiinis.
Vaatasime linnukesi, mehed tegid kõik pilte nagu hullud. Mina eriti ei üritanudki. Proovisin emaslinde tabada, aga nad on palju tagasihoidlikumad ju. Nii värvilt kui käitumiselt. Saan veel proovida.
Koopa juures jäime pikalt jutustama. Kõigest-kõigest. See mis on ühe rahvuse juures vahel kõige häirivam, võib teine kord jälle meeldiva osana tunduda.
Tagasi jõudes üritasin peas koostada plaani, kuidas nad pärastlõunaks kõik sohu saada. F oli öelnud, et nad lähevad sohu. Keegi ei teadnud kui palju,kunas kuidas… mina ka ei teadnud. Ka pärast nii pikka aega siin suudan endiselt tema peale ennast täiesti neoonriheliseks vihastada vahel. Kuidas nii saab elada ja olla ja veel mingi ettevõtlusega tegelda..
Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui et K helistas ja küsis. Parim lahendus üldse – F saabub bussiga ja viib kõik soovijad ise kohale ja toob ära. Rõõmsas teadmises jäin hamakki tuduma. Äärkasin kahe naeratava ameeriklase peale hamakiäärel. Olid tulnud vaatama, kas ikka puhkame ja tänama ja värki.
Nad hakkavad mulle juba palju-palju rohkem meeldima, kui prantslased (enne oli ainult üks ‘palju’, nüüd juba 2).
Magasin välja. Ilm oli selleks sobiv – pilvealune ja üldse mitte talumatult palav (vaid 30). Siis keetsin muudkui teed ja kohvi, kuulasin ära kõik möödund nädala raadiosated ning töötlesin samal ajal pilte. Nüüd olen omadega järje peal. Üle jääb vaid need kõik kuidagi internetti saada.
sain juba neljast magama, nii et hommikul suutsin täiesti ommikul ärgata. Tööd nagu polnudki – tänane töö seisnes meestega kivikuke vaatamises. No ja nemad on ju kõik isekulgevad ja vähemölisevad, ni et see oli puhas rõõm. Lihtsalt, et kui nad kõik korraga sulle komplimente teevad, on mõõdukalt, aga siiski veel meeldivalt, seksuaalselt ahistatud olla.
Et minna tahtis 5 meest, siis leidsime et lihtsam on nad pakkida pirukasse, kui sõiduautosse. Tõstsime selleks korraks valguspüügivarustuse kuuri alla ning pakkisin piruka tagaossa 4 ameeriklast. Tean küll, et tsirkuses tuleb kloune põrnikas palju rohkem välja, aga olen ju ka alles täielik amatöör.
Ahja, viimane, viies, istus täiesti kabiinis.
Vaatasime linnukesi, mehed tegid kõik pilte nagu hullud. Mina eriti ei üritanudki. Proovisin emaslinde tabada, aga nad on palju tagasihoidlikumad ju. Nii värvilt kui käitumiselt. Saan veel proovida.
Koopa juures jäime pikalt jutustama. Kõigest-kõigest. See mis on ühe rahvuse juures vahel kõige häirivam, võib teine kord jälle meeldiva osana tunduda.
Tagasi jõudes üritasin peas koostada plaani, kuidas nad pärastlõunaks kõik sohu saada. F oli öelnud, et nad lähevad sohu. Keegi ei teadnud kui palju,kunas kuidas… mina ka ei teadnud. Ka pärast nii pikka aega siin suudan endiselt tema peale ennast täiesti neoonriheliseks vihastada vahel. Kuidas nii saab elada ja olla ja veel mingi ettevõtlusega tegelda..
Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui et K helistas ja küsis. Parim lahendus üldse – F saabub bussiga ja viib kõik soovijad ise kohale ja toob ära. Rõõmsas teadmises jäin hamakki tuduma. Äärkasin kahe naeratava ameeriklase peale hamakiäärel. Olid tulnud vaatama, kas ikka puhkame ja tänama ja värki.
Nad hakkavad mulle juba palju-palju rohkem meeldima, kui prantslased (enne oli ainult üks ‘palju’, nüüd juba 2).
Magasin välja. Ilm oli selleks sobiv – pilvealune ja üldse mitte talumatult palav (vaid 30). Siis keetsin muudkui teed ja kohvi, kuulasin ära kõik möödund nädala raadiosated ning töötlesin samal ajal pilte. Nüüd olen omadega järje peal. Üle jääb vaid need kõik kuidagi internetti saada.
6 okt, pikk ja sündmusterohke päev
pärast sellist päeva ei teagi, millisest otsast kirjutamist alustada. Hommikust, ehk siis õigest järjekorrast, või lõpust, kus on ikka veel kõige eredamad emotsioonid, või peavalust või üleüldistest tunnetest ja nmõtetest või. Vähemalt nüüd sai mingi sisukord, tean mida unustada ei tohi.
Õhtul näitaisn inimestele oma pilte. Nad ise palusid, ausalt. Nii et sain oma komplimentidevajaduse ja ohhoo-meetri mõlemad ilusti täis.
Hommikul ärkasin hiljem, kui oleksin tahtnud, aga piisavalt vara, et täiesti omaette jalutuskäik saada. Raske uskuda, et sin võiks omaetteolemisvajadus tekkida saada. Või et seda punnis täis ei saa.
Siis viisin ette kokkulepitult Gifi, Mike ja Victori (kõik nimed meeles!) patawale. Näitaisn neile jõe kätte ja leppisin kellaaja kokku. Suured mehed, küll hakkama saavad. Siis ruttu tagasi, et kõik naised (ka SEE tädi) viia kivikukkesid vaatama. Tee sinna oli täiesti okei, vaikne ja edasiliikuv. Kohalolek samuti. Istusime ja passisime linde. M on külma saanud, turtsud ja aevastas. Enne tagasiminekut algas ootamine. Tädi tegi pilti, siis lobise,s siis tegi pilti, siis läks tagasi et pilti teha, siis mölises, siis väsis, siis mölises JA tegi pilti. Tunnene, et kauss hakkab täis saama. Teistest vist ka enam teda eriti keegi oma seltskonda ei soovi. Muu veel, ag akaua sa pead ühe inimese järel ootama..
Siis tõin nat lõpuks siiski kõik tagasi ja sõitsin meestele järele G ja F tulid õigel ajal, aga V olevat neist kohe algul lahku läinud. Ootasime, mehed jõid kokat.. siis läks G teda otsima, õnneks ka leidis. Sel ajal vestlesime Miga lemmikloomadest, ja mmis tobedusi me teeme, kui neid igatseme, üksiolekuvajadusest. Õigetest asjadest. Tore onu.
Siis tulid ülejäänud ja sõitsime tagasi. Mul oli paar tundi, et puhata ja süüa. Teist tegin piisavalt, esimest liiga vähe. Olin äratatud selleks, et saada rohkem toitu pakutud.
Edasi pidin Lenardi koopasse viima, et ta saaks seal väikese aku pealt valguspüügi korraldada. Kõik läks hästi, oli tore.. selle hetkeni kuni ma koobast ei leidnud. Juba teist korda järjest olin liiga alla, lõunasse läinud. Nii lõunasse, et koobast otsides jõudsime välja tavalisse jõgedel käimise kohta, koobast ei leidnudki. Tagasitee oli niisiis pikk. Olin enda peale omajagu pahane, natuke paanikas et eksisin, nii et ka tagasiteel viskasin jänesehaagi sisse. L aga väitisn, et ta täiega nautis seiklust, omaetteolemist (maju räägina et TEMA on kõik nii ära väsitanud). Mina nautisin uut inimest. Nüüd on veel üks inimene ainult, kellega mingit ‘minu koer on selline ja mu lapselaps säärane’ vestlust. L mulle tõesti meeldib. Jõudsime tagasi 1.5 tundi pärast plaanitut, väsinute, higist läbim ärgadena, pimedas, mina enda peale tulivihane.
Vestlesime kõigile oma seiklusest, siis sain kiire pooltunni pesuks ja vedelikupaagi laadimiseks. edasi olin lubanud G viia linnukest pildistama (vahepeal on ta omandanud minu jaoks ka nime – nightjar. Inglisekeelne, aga käib kah).
‘So, do you have a boyfriend?’
ühelt üpoolt, arvestades seltskonna keskmist vanust (enamusel on minuealised või vanemad lapsed), olin selle vastu üsna kaitsetu. Teiselt poolt, miski tundus juba paar päeva kahtlane. Pealegi, tema on ju noor. Pikk ja piloot pealekauba.
Igatahes esimese käiguga me lindu pildile ei saanud. sõitsime talle otse külje alla, nii et olime liig LÄHEDAL, et tast pilti teha. Auto ukse avamise peale lendas lind ära. Niisiis sõitsime tagasi, võtsime Mi ja Ri (just tema pärast tahtsin olla vähemrahvarohkes paigas täna öösel… õnnevaene päev, mis ma oskan kosta) peale ning läksime valgust püüdma. Tunni pärast sõitsime uuesti kahekesi linnujahile. Sel korral on ta otse helistamisekoha juures. Saime ta pildile ja ma tulin tagasi. Võtsin veel K küpsiseid ka kaasa, et oleks millegagi maapähklivõid süüa.
Ri ära viies ja tagasi tulles olid vahepeal meie juba täisti inimvaeseks kiskuvat lina külastama tulnud prantuse ajakirjanikud! Võtsid meie kontaktid, tegid meist suurte ja uhkete kaameratega poseeritud pilte. Ehk saan isegi ajalehte :)
Nüüd on juba täitsa öö, 2 või midagi. Kange ülesuhkrustatud tee, maapähklivõi küpsised, millest pealmine osa on M-lt pärit, ning alumise osa tarbeks näppasin K küpsikuid. Sinna kõrvale räägime lugusid.
Ta on juut, mõlema vanavanema poolt vene juurtega, omab karates musta vööd, pottsepp, olnud 7 kuut marokos kutseline fotograaf.
Jeerum, kuidas see mees mulle meeldib!
Ta mütsil on kiri ‘Live bait / dead brain’
Ühtlasi on käimas katse, kas emaste magasomadega lina üleujutamine meelitab ligi isaseid. Meil on siin u 10 tänast või varem kogutud emast ja tõepoolest, oleme õhtuga sanud ka oma kolm isast.
pärast sellist päeva ei teagi, millisest otsast kirjutamist alustada. Hommikust, ehk siis õigest järjekorrast, või lõpust, kus on ikka veel kõige eredamad emotsioonid, või peavalust või üleüldistest tunnetest ja nmõtetest või. Vähemalt nüüd sai mingi sisukord, tean mida unustada ei tohi.
Õhtul näitaisn inimestele oma pilte. Nad ise palusid, ausalt. Nii et sain oma komplimentidevajaduse ja ohhoo-meetri mõlemad ilusti täis.
Hommikul ärkasin hiljem, kui oleksin tahtnud, aga piisavalt vara, et täiesti omaette jalutuskäik saada. Raske uskuda, et sin võiks omaetteolemisvajadus tekkida saada. Või et seda punnis täis ei saa.
Siis viisin ette kokkulepitult Gifi, Mike ja Victori (kõik nimed meeles!) patawale. Näitaisn neile jõe kätte ja leppisin kellaaja kokku. Suured mehed, küll hakkama saavad. Siis ruttu tagasi, et kõik naised (ka SEE tädi) viia kivikukkesid vaatama. Tee sinna oli täiesti okei, vaikne ja edasiliikuv. Kohalolek samuti. Istusime ja passisime linde. M on külma saanud, turtsud ja aevastas. Enne tagasiminekut algas ootamine. Tädi tegi pilti, siis lobise,s siis tegi pilti, siis läks tagasi et pilti teha, siis mölises, siis väsis, siis mölises JA tegi pilti. Tunnene, et kauss hakkab täis saama. Teistest vist ka enam teda eriti keegi oma seltskonda ei soovi. Muu veel, ag akaua sa pead ühe inimese järel ootama..
Siis tõin nat lõpuks siiski kõik tagasi ja sõitsin meestele järele G ja F tulid õigel ajal, aga V olevat neist kohe algul lahku läinud. Ootasime, mehed jõid kokat.. siis läks G teda otsima, õnneks ka leidis. Sel ajal vestlesime Miga lemmikloomadest, ja mmis tobedusi me teeme, kui neid igatseme, üksiolekuvajadusest. Õigetest asjadest. Tore onu.
Siis tulid ülejäänud ja sõitsime tagasi. Mul oli paar tundi, et puhata ja süüa. Teist tegin piisavalt, esimest liiga vähe. Olin äratatud selleks, et saada rohkem toitu pakutud.
Edasi pidin Lenardi koopasse viima, et ta saaks seal väikese aku pealt valguspüügi korraldada. Kõik läks hästi, oli tore.. selle hetkeni kuni ma koobast ei leidnud. Juba teist korda järjest olin liiga alla, lõunasse läinud. Nii lõunasse, et koobast otsides jõudsime välja tavalisse jõgedel käimise kohta, koobast ei leidnudki. Tagasitee oli niisiis pikk. Olin enda peale omajagu pahane, natuke paanikas et eksisin, nii et ka tagasiteel viskasin jänesehaagi sisse. L aga väitisn, et ta täiega nautis seiklust, omaetteolemist (maju räägina et TEMA on kõik nii ära väsitanud). Mina nautisin uut inimest. Nüüd on veel üks inimene ainult, kellega mingit ‘minu koer on selline ja mu lapselaps säärane’ vestlust. L mulle tõesti meeldib. Jõudsime tagasi 1.5 tundi pärast plaanitut, väsinute, higist läbim ärgadena, pimedas, mina enda peale tulivihane.
Vestlesime kõigile oma seiklusest, siis sain kiire pooltunni pesuks ja vedelikupaagi laadimiseks. edasi olin lubanud G viia linnukest pildistama (vahepeal on ta omandanud minu jaoks ka nime – nightjar. Inglisekeelne, aga käib kah).
‘So, do you have a boyfriend?’
ühelt üpoolt, arvestades seltskonna keskmist vanust (enamusel on minuealised või vanemad lapsed), olin selle vastu üsna kaitsetu. Teiselt poolt, miski tundus juba paar päeva kahtlane. Pealegi, tema on ju noor. Pikk ja piloot pealekauba.
Igatahes esimese käiguga me lindu pildile ei saanud. sõitsime talle otse külje alla, nii et olime liig LÄHEDAL, et tast pilti teha. Auto ukse avamise peale lendas lind ära. Niisiis sõitsime tagasi, võtsime Mi ja Ri (just tema pärast tahtsin olla vähemrahvarohkes paigas täna öösel… õnnevaene päev, mis ma oskan kosta) peale ning läksime valgust püüdma. Tunni pärast sõitsime uuesti kahekesi linnujahile. Sel korral on ta otse helistamisekoha juures. Saime ta pildile ja ma tulin tagasi. Võtsin veel K küpsiseid ka kaasa, et oleks millegagi maapähklivõid süüa.
Ri ära viies ja tagasi tulles olid vahepeal meie juba täisti inimvaeseks kiskuvat lina külastama tulnud prantuse ajakirjanikud! Võtsid meie kontaktid, tegid meist suurte ja uhkete kaameratega poseeritud pilte. Ehk saan isegi ajalehte :)
Nüüd on juba täitsa öö, 2 või midagi. Kange ülesuhkrustatud tee, maapähklivõi küpsised, millest pealmine osa on M-lt pärit, ning alumise osa tarbeks näppasin K küpsikuid. Sinna kõrvale räägime lugusid.
Ta on juut, mõlema vanavanema poolt vene juurtega, omab karates musta vööd, pottsepp, olnud 7 kuut marokos kutseline fotograaf.
Jeerum, kuidas see mees mulle meeldib!
Ta mütsil on kiri ‘Live bait / dead brain’
Ühtlasi on käimas katse, kas emaste magasomadega lina üleujutamine meelitab ligi isaseid. Meil on siin u 10 tänast või varem kogutud emast ja tõepoolest, oleme õhtuga sanud ka oma kolm isast.
Subscribe to:
Posts (Atom)