11 juuli, pühapäev

hommikul sõitsime Kga kahekesi linna. Turule-netti-kinki otsima.
Matoury turul leidsin peaaegu selle õige kleidi. Paraku ei julge siin veel midagi osta. Liiga kaua on aega enne kui asjad siit ära saavad ja selle aja jooksul jõuab kõik mitu korda mädanema ja hallitama minna. Veel vaatasin ühe mehe maale. Maali ostan ka. ühel päeval. Loomadega maali.
Pühapäeval on KÕIK asjad alates keskpäevast kinni. Ja ka keskpäevani on vaid valitud asjad lahti. Õnneks oli siiski lahti kunstipood, et sealt pildiraami saada. Nüüd on meil Rile sünnipäevakingitus.

Laadisin esimest korda elus alla skype’i ja leidsin esimesed ohvrid, kelle peal seda katsetada. Tore :)
Aga et internet oli NII ebakoostööaldis, siis nagu muud ei saanudki teha. Isegi skype tuli üle poole tunni alla. Sain paar filmi, pilte üles panna jõudsin vähem kui pooled. Pole juba mitu nädalat öösel netis olnud ja pildid on ülespanemise järjega kuu aega maas.
See on oluline, sest kui arvutiga peaks midagi juhtuma, siis on kõik asjad mul ikkagi netiavarustes olemas. Seega on see tähtis.

Täna oli see päev, kus pirukas enam mitte kuidagi ei käivitund. Laadisime akut, lõgistasime võtit. Ei midagi. K kiskus rooli lahti ja saavutas ainult selle, et nüüd läheb roolilukk aegajalt iseenesest peale. See kõik võttis aega üle tunni. Seega võtsime O ja varemsoetatud autokäivitusnööri appi ja vedasime piruka teise auto taga kohale. Lina saime üles alles pimedas. Aga et vahele tuli mitu tugevat sahmakat vihma, oli putukarohkus siiski enamvähem rahuldav selleks ajaks, kui J kohale tuli.

õhtul püüdsime k-ga kahekesi valgust.
Kuna J ei olegi seda sorti mees, kes viitsiks koiduni valget lina vahtida, siis peab hirmsasti kiirustama, kui tahan kogu oma kohustuslikku valguspüügiprogrammi kaheks öösel läbi teha.

Kohe esimese asjana hakkasin lugema ja valasin kaasa tehtud kohvi kõhtu (sest ööpüük on hea põhjus endale suures koguses mõttetult magusat ja kanget kohvi teha:).
Siis sõin ära kõik neli kaasa võetud küpsist.

Siis tuli D: ta sõbrad olevat ta tagasi tooud ja nende auto aku olevat üles öelnud. K läks meie auto ja krokodillidega appi. Samal ajal ruttu-ruttu kuulasin muusikat. Õnneks sai pleieri aku õigel ajal tühjaks.
Järsku tuli nurga tahant joostes K ja karjus, et kõik see mees nüüd kohe ‘looma’ pildistama. Tagasi tulles olevat laisik üle tee läinud. Jooksime kolmekesi küll ruttu sündmuspaika, aga laisik oli juba pimedasse võssa tormanud.
Vähemalt oli see jooks tujutõstev ja ergastav, niisiis tantsisime järgmiseks K-ga polkat ja ristpulgatantsu ja seda k-tähega tantsu mille lihtsustatud varianti tantsuklubis ka tantsitakse. Siis lõõtsutasime ja naersime ja vahele tegin teisi jõu- ja ilunumbreid.
Jõudsin veel teha kiire pooletunnise uinaku (sest valguspüük ole üldse seesama, kui sealt ei lahku veidras asendis kangeks magatud kaelaga). Ja juba oligi äraminekuaeg.

Peas mängib Vivaldi ‘talvest’ allegro non molto