panin siis natuke maailmavallutuspäevikuid üles.
See on see sama päevik mida iseendale kirjutan, nii et andke andeks, kui liiga avameelseks kisub vahel.
Pilte ja videosid panin ka
pildid hakkavad käima siia:
http://picasaweb.google.com/vihmametsas
ja valikvideod on sellised. Mu channelis on neid veel, peamiselt vihmast (udupeen, mul on channel ja puha).
Kuidas teil kõigil läheb?
Kirjutage ja blogige ja värki (Sõnumeid saata pole mõtet).
Bisous.
Sunday, January 31, 2010
23-25.01
Asi, mida ei tohiks kunagi teha, on asju pakkiva inimese peale kogu südamest karjumine.
Kui tahad teda veel kunagi näha.
Või kui arvad, et tõenäoliselt teda enam ei näe.
Vähemalt tean nüüd, et enne eestisse tulekut omale korteri pean leida.
Omamoodi on hea, et uisumaratoni ära jätsin. Pärast seda oleks palavik üsna kindel olnud. Praegugi näitab immuunsüsteem tujusid.
Tõmbasin arvutisse ligi 2000 lk wikipediat tulevase floora ja fauna vallas.
Praegu tõmban alla scopust. See on palju lihtsam, kuna on võimalik terve leheküle kaupa artiklid korraga tõmbama panna.
Riided võtavad triigitult palju vähem ruumi. Lihtne elutõde, mis enne reisi meelde sai tuletatud.
Ja kui mitu tundi riideid triikida, saab tuba ka soem
Lähen 1.5 päeva pärast kogu ülejäänud eluks maailmalõppu (vähemalt selline tunne on) ja muretsen ainult kahe asja pärast
1. et mul on nohu
2. et pean üle elama 50kraadise temperatuurihüppe. Isegi eesti suvest lõunasse minnes tegelen ainult sulamisega.
Olen küll üsna nasaalkatasroof, aga see üleüldine stoilisus on üllatav.
Smena jääb eestisse. Ehk leian kohapeal mõne järgmise, kellelt olematu raha eest filmiaparaat osta.
Tantsusussid. Võtta või jätta?
Probleem ei ole kaalupiirangus. Probleem on mahus. Mu seljakott on ostetud mõttega, et kannan max 1/5 oma kaalust, nii nagu ikka matkates. Ekstreemjuhul ¼. Sinna lihtsalt ei mahu 20 kilo asju sisse. Miks mul nii palju riideid on?
Sõnastan ümber. Miks ma nii palju kleite ja seelikuid kaasa võtan?
Vastan ka. Sest mul ei ole lühikesi pükse, mida kaasa võtta. Kui eestis ilus suveilm on, peab seda kohe kleidi või seeliku kandmisega tähistama, enne püksteni jõudmist läheb aga ilm alati üle.
Kas keegi hakkaks mu koeraga metsas ja emaga tearis käima?
Kuulasin järjejuttu ajast. Täitsa teaduslikku ja asjalikku juttu aeti kohati…. Vaheldumisi sellega kuidas on inimesi kes on loousetud hommikuinimesed ja õhtuinimesed ja seda muuta ei saa ja et see on geneetiline. Et no lihtsalt EI SAA keha kella paar tundi siia- või sinnapoole muuta.
Kella keeramine ja teisele poole maakera kolimine ei tule siis vist kõne allagi.
Kui liiga palju peab inimesel olema aega, et juurelda selle üle kas ta on hommiku- või õhtuinimene? 360 päeva aastas ärkame kella peale, siis kui peab, ja magama üritame lihtsalt vajuda nii hilja kui võimalik.
Pigem on see perekonnast või keskonnast saadud kultuuri taust, kui leidub indiviide, kes valivad elukutsed, mis võimaldavad alles pärastlõunal näole anda või nii palju magada, et võib ärgata siis kui loodus kutsub.
Viimane päev eestis. Mitte kellelegi ei saa enam öelda, ‘aga me näeme korra ju veel’, igat kohta ja inimest vaadates mõtlen, milline ta aasta pärast olla võiks. Võtsin trennist viimast ja ostsin koju tordi. Vanaema otsis gloobuse peal üles Prantsuse-Guijaana ja ohkas kergendatult, et see ei olegi nii lõunas, kui ta kartis. Ma ei tea, kas napp põhjapoolkeral paiknemine päriselt ka mingi eelis on, aga vähemalt hakkas vanainimesel kergem.
Õues oli natuke vähem külm (-16, mis tundus nagu kevad) ja saime Hugoga pika jalutuskäigu teha (praegu seda trükkides tulid just pisarad silma, ta on absoluutselt ainus, kes mulle pisarad silma tõi. Nii palju siis humanismist).
Et kõik oli juba kokku pakitud, polnud õhtul eriti midagi teha… niisiis tegin pol õhtut istessetõuse ja teise poole vaatasin fotoalbumeid.
Asi, mida ei tohiks kunagi teha, on asju pakkiva inimese peale kogu südamest karjumine.
Kui tahad teda veel kunagi näha.
Või kui arvad, et tõenäoliselt teda enam ei näe.
Vähemalt tean nüüd, et enne eestisse tulekut omale korteri pean leida.
Omamoodi on hea, et uisumaratoni ära jätsin. Pärast seda oleks palavik üsna kindel olnud. Praegugi näitab immuunsüsteem tujusid.
Tõmbasin arvutisse ligi 2000 lk wikipediat tulevase floora ja fauna vallas.
Praegu tõmban alla scopust. See on palju lihtsam, kuna on võimalik terve leheküle kaupa artiklid korraga tõmbama panna.
Riided võtavad triigitult palju vähem ruumi. Lihtne elutõde, mis enne reisi meelde sai tuletatud.
Ja kui mitu tundi riideid triikida, saab tuba ka soem
Lähen 1.5 päeva pärast kogu ülejäänud eluks maailmalõppu (vähemalt selline tunne on) ja muretsen ainult kahe asja pärast
1. et mul on nohu
2. et pean üle elama 50kraadise temperatuurihüppe. Isegi eesti suvest lõunasse minnes tegelen ainult sulamisega.
Olen küll üsna nasaalkatasroof, aga see üleüldine stoilisus on üllatav.
Smena jääb eestisse. Ehk leian kohapeal mõne järgmise, kellelt olematu raha eest filmiaparaat osta.
Tantsusussid. Võtta või jätta?
Probleem ei ole kaalupiirangus. Probleem on mahus. Mu seljakott on ostetud mõttega, et kannan max 1/5 oma kaalust, nii nagu ikka matkates. Ekstreemjuhul ¼. Sinna lihtsalt ei mahu 20 kilo asju sisse. Miks mul nii palju riideid on?
Sõnastan ümber. Miks ma nii palju kleite ja seelikuid kaasa võtan?
Vastan ka. Sest mul ei ole lühikesi pükse, mida kaasa võtta. Kui eestis ilus suveilm on, peab seda kohe kleidi või seeliku kandmisega tähistama, enne püksteni jõudmist läheb aga ilm alati üle.
Kas keegi hakkaks mu koeraga metsas ja emaga tearis käima?
Kuulasin järjejuttu ajast. Täitsa teaduslikku ja asjalikku juttu aeti kohati…. Vaheldumisi sellega kuidas on inimesi kes on loousetud hommikuinimesed ja õhtuinimesed ja seda muuta ei saa ja et see on geneetiline. Et no lihtsalt EI SAA keha kella paar tundi siia- või sinnapoole muuta.
Kella keeramine ja teisele poole maakera kolimine ei tule siis vist kõne allagi.
Kui liiga palju peab inimesel olema aega, et juurelda selle üle kas ta on hommiku- või õhtuinimene? 360 päeva aastas ärkame kella peale, siis kui peab, ja magama üritame lihtsalt vajuda nii hilja kui võimalik.
Pigem on see perekonnast või keskonnast saadud kultuuri taust, kui leidub indiviide, kes valivad elukutsed, mis võimaldavad alles pärastlõunal näole anda või nii palju magada, et võib ärgata siis kui loodus kutsub.
Viimane päev eestis. Mitte kellelegi ei saa enam öelda, ‘aga me näeme korra ju veel’, igat kohta ja inimest vaadates mõtlen, milline ta aasta pärast olla võiks. Võtsin trennist viimast ja ostsin koju tordi. Vanaema otsis gloobuse peal üles Prantsuse-Guijaana ja ohkas kergendatult, et see ei olegi nii lõunas, kui ta kartis. Ma ei tea, kas napp põhjapoolkeral paiknemine päriselt ka mingi eelis on, aga vähemalt hakkas vanainimesel kergem.
Õues oli natuke vähem külm (-16, mis tundus nagu kevad) ja saime Hugoga pika jalutuskäigu teha (praegu seda trükkides tulid just pisarad silma, ta on absoluutselt ainus, kes mulle pisarad silma tõi. Nii palju siis humanismist).
Et kõik oli juba kokku pakitud, polnud õhtul eriti midagi teha… niisiis tegin pol õhtut istessetõuse ja teise poole vaatasin fotoalbumeid.
28.1
esimene asi, mida GF-is sõin, oli jäätis.
Tundub paljutõotav (seda vähemtõoavat osa ei tahaks mainida, et teised jäätised võõrasse kotti laiali kallasin ja pärast koti ja kogu selle sisuga duši all tuli käia).
Igatahes, öösel tuli paar sahmakat vihma, aga sellgipoolest tundus hommikul loodus tavapärane, üldse mitte vastikmärg. Muidu on selline ilus eesti suveilm – päike käib pilve taha ja sealt välja, malbe tuul ja varjus saab üsna alasti istuda.
Muld ongi punane ja ilma horisontideta, mets ongi igal pool kus ei ole inimest.
Muidu tundub siinne mets selline kodune võsa. Hommikul aknaluuke lahi tehas ja seal vastuvaatavat nähes oli esimene mõte, et mul on kodus täpselt samasugune, kui mõnda aega aiatöid ei tee.
Praegu on siin käimas midagi ehtprantsaslikku – streik. Asi sai alguse sellest, kui valitsus sulges ühe ohtlikuks muutunud silla. Seepärast pidid inimesed hakkama sõitma suure ringiga ja nüüd on asi jõudnud siis streigini. Praktikas tundub see seisnevat kütuse lõppemises
Päris karm, tegemist on kohaga, kus asustus on hõre ja vahemaad suured. Kui kütus majapidamistes tekib ka ühtlasi puudus kõigest muust. Jalgsi 30km kaugusele poodi ei lähe.
Ja autosid on siin palju. Ja ilusaid ja uusi! Üllatav, arvestades et elatakse igasugustes kanajalgadel onnikestes.
Jalgrattaid tundub ka üsna palju olevat.
Käisime poes ja pärast harjutasin iseendale lõuna tegemist. Esimese hooga kallasin kilosest makaronipakist välja umbes 1/3, nii nagu 5-le toitu tehes. Siis panin sellest üle poole tagasi, nii nagu paarile inimesele tehes. Panin veel nauke tagasi. Tulemus - homme söön jälle makarone, võibolla ka ülehomme.
Pean veel koguseid harjutama.
Olmest.
Mul on rohkem riiuleid kui ei kunagi varem. Voodi kohal on moskiitovõrk, mida hetkel ei julge isegi päevaks ära võtta, ehk hiljem läheb paranoia üle. Köök on avatud ‘rõdule’ ja rõdul täpselt sobiva kõrgusega käsipuu, et seda stangena kasutada.
Kahe koera vist enne juba mainisin. Eeskujuliku majapidamise tähtis osa. 28 kana, muretsetud ekstra selle tarbeks, kui mõne streigiga peaks toidunappus tekkima.
Õhtul-öösel saan valguspüüki näha. Tõenäoselt ei tule sellest head nahka, sest praegu on täiskuu ja vähemalt möödunud öö oli pilvitu, mis tähendab et väike valgustatud linake ei suuda kuuga võistelda ja putud lendavad hoopis viimase poole.
Varsti hakkan ravimtaimede istandust rajama. Tundub kuidagi väga vale võtta metsa maha, et sinna asemele taimi istutada… aga mida mina ka tean.
Eestist kaasa võetud nohu jätsin Pariisi maha. Kui nüüd veel köha ka õnnestuks kuhugi metsa vahele ära kaotada.
esimene asi, mida GF-is sõin, oli jäätis.
Tundub paljutõotav (seda vähemtõoavat osa ei tahaks mainida, et teised jäätised võõrasse kotti laiali kallasin ja pärast koti ja kogu selle sisuga duši all tuli käia).
Igatahes, öösel tuli paar sahmakat vihma, aga sellgipoolest tundus hommikul loodus tavapärane, üldse mitte vastikmärg. Muidu on selline ilus eesti suveilm – päike käib pilve taha ja sealt välja, malbe tuul ja varjus saab üsna alasti istuda.
Muld ongi punane ja ilma horisontideta, mets ongi igal pool kus ei ole inimest.
Muidu tundub siinne mets selline kodune võsa. Hommikul aknaluuke lahi tehas ja seal vastuvaatavat nähes oli esimene mõte, et mul on kodus täpselt samasugune, kui mõnda aega aiatöid ei tee.
Praegu on siin käimas midagi ehtprantsaslikku – streik. Asi sai alguse sellest, kui valitsus sulges ühe ohtlikuks muutunud silla. Seepärast pidid inimesed hakkama sõitma suure ringiga ja nüüd on asi jõudnud siis streigini. Praktikas tundub see seisnevat kütuse lõppemises
Päris karm, tegemist on kohaga, kus asustus on hõre ja vahemaad suured. Kui kütus majapidamistes tekib ka ühtlasi puudus kõigest muust. Jalgsi 30km kaugusele poodi ei lähe.
Ja autosid on siin palju. Ja ilusaid ja uusi! Üllatav, arvestades et elatakse igasugustes kanajalgadel onnikestes.
Jalgrattaid tundub ka üsna palju olevat.
Käisime poes ja pärast harjutasin iseendale lõuna tegemist. Esimese hooga kallasin kilosest makaronipakist välja umbes 1/3, nii nagu 5-le toitu tehes. Siis panin sellest üle poole tagasi, nii nagu paarile inimesele tehes. Panin veel nauke tagasi. Tulemus - homme söön jälle makarone, võibolla ka ülehomme.
Pean veel koguseid harjutama.
Olmest.
Mul on rohkem riiuleid kui ei kunagi varem. Voodi kohal on moskiitovõrk, mida hetkel ei julge isegi päevaks ära võtta, ehk hiljem läheb paranoia üle. Köök on avatud ‘rõdule’ ja rõdul täpselt sobiva kõrgusega käsipuu, et seda stangena kasutada.
Kahe koera vist enne juba mainisin. Eeskujuliku majapidamise tähtis osa. 28 kana, muretsetud ekstra selle tarbeks, kui mõne streigiga peaks toidunappus tekkima.
Õhtul-öösel saan valguspüüki näha. Tõenäoselt ei tule sellest head nahka, sest praegu on täiskuu ja vähemalt möödunud öö oli pilvitu, mis tähendab et väike valgustatud linake ei suuda kuuga võistelda ja putud lendavad hoopis viimase poole.
Varsti hakkan ravimtaimede istandust rajama. Tundub kuidagi väga vale võtta metsa maha, et sinna asemele taimi istutada… aga mida mina ka tean.
Eestist kaasa võetud nohu jätsin Pariisi maha. Kui nüüd veel köha ka õnnestuks kuhugi metsa vahele ära kaotada.
26.1.2010
Bonjour Paris!
Kõhutan praegu oma tänase sihtpunkti, hotelli, voodis ja kell on alles 4 kohaliku aja järgi. Kõik on seni kuidagi liiga lihtsalt laabunud. Imelik - alati kui sa naiivselt ei tulegi selle peale, e midagi viltu võiks minna, siis kunagi ei lähegi.
Kui algusest peale muretseda, siis võib nii mõnigi kartus tõeks saada.
Vähemalt minuga on nii.
Hommikul polnud üldse päriselt ära minemise tunnet. Isegi mitte sellist tunnet nagu läheks praksi või välitöödele. Umbes selline tunne ehk, nagu läheks nädalaks vahemere äärde.
Hommikusöök ja õues –20, tartu lennujaam oli inimesi täis ja lennuk peaaegu välja müüdud, mu pagas mahtun imenapilt 20kg piiri sisse (mis on täielik ime, sest kodus kaalus see 23). Kusjuures Tartus nad reaalselt kasutavadki 20kg piiri.
Riia lennujaam, juba väga kodune paik, ja juba tunni pärast järgmine lennuk.
Üks bussijuht hõikas juba eemalt ‘bonjour mademoiselle!’ ja bussis mängis liiga kõva prantsuse popp. Tegi kohe tuju heaks ja tõi arusaama, et olengi nüüd päris välismaal.
Orly lennujaama jõudes oli kõht tühi ja selg sellest vähesestki tassimisest väsind. Eelkõige väsinud selle pärast et kõht oli tühi. Peale võileiba (võileivamüüja vaatas heldinult mind ja mu pakke ja ütles ‘vues etes fatigueé, huh?’ :) ja väikest teeküsimist sain teada, et olen täpselt õige bussi peatuse kõrval ja umbes 10 minutit hiljem astusin juba oma hotelli ees bussist maha.
Arvan, et õlad on koti kandmisest juba piisavalt taastunud ja lähen vaatan natuke ringi. Kui mitte päris Pariisis, siis vähemalt lennujaamaümbruses. Teen pilti ja üritan daily exercise kätte saada.
Õhtune lisatäiendus.
Käisingi Pariisis. Kui metroosse läksin oli veel valge, aga linna jõudes oli juba täitsa pime. Selle eest nägin kesklinna ja Seine’i ja tüsenevat kuud.
Pariis jättis hoopis teise mulje, kui kunagi 6 aastat tagasi. Tundus kodusem ja ilusam. Eks me mõlemad oleme muutunud vahepeal.
Aga tõesti, linn on ilus ja puhas, tänavatel on häsi-hästi palju jalgrattaid ja piisavalt koeri. Alguses vaatasin et siin on veider täpselt ühesugune jalgrattamood, aga siis tuli välja, et siin on hoopis väga nunnu tunduv jalgrattalaenutussüsteem, mida palju kasutatakse.
Teine asi on Pariisi hinnad. Madridi metroos saab 10x pileti selle raha ees mis siin ühest linna otsast teise minnes. Ja kõik, mis vähegi ei ole väga ebatervislik toit, on häbematult kallis. Nii sõingi just õhtusöögiks, millegi eriti ägeda asemel, mis esialgselt lootsin, hoopis rabarbrijogurtit.
Veel üks üllatav asi oli külm. Siin on 15-20 kraadi soojem kui eesis, aga mul hakkas linna vahel jalutades külm nende riietega, millega eile koera jalutasin. Külm poeb kuidagi kihtide vahele ja ronib kontidesse ja on hoopis erinev, kui Eestis. Muidu on selline ohtoobrilõpune ilm.
Pariislased ise on oma talvevarustusse üsna kaootiliselt suhtund – enamasi on neil hästi paksud joped/mantlid, sellised mis meie kliimasse sobiksid, aga mütsid – saapad – kindad puuduvad. Ja kõik on mustas!
Prantsusmaa! Nad päriselt ütlevadki siin üksteisele ‘est-ce que tu veux quelque chose de boire?’ ja ‘merci mademoiselle’! Nii äge :)
Bonjour Paris!
Kõhutan praegu oma tänase sihtpunkti, hotelli, voodis ja kell on alles 4 kohaliku aja järgi. Kõik on seni kuidagi liiga lihtsalt laabunud. Imelik - alati kui sa naiivselt ei tulegi selle peale, e midagi viltu võiks minna, siis kunagi ei lähegi.
Kui algusest peale muretseda, siis võib nii mõnigi kartus tõeks saada.
Vähemalt minuga on nii.
Hommikul polnud üldse päriselt ära minemise tunnet. Isegi mitte sellist tunnet nagu läheks praksi või välitöödele. Umbes selline tunne ehk, nagu läheks nädalaks vahemere äärde.
Hommikusöök ja õues –20, tartu lennujaam oli inimesi täis ja lennuk peaaegu välja müüdud, mu pagas mahtun imenapilt 20kg piiri sisse (mis on täielik ime, sest kodus kaalus see 23). Kusjuures Tartus nad reaalselt kasutavadki 20kg piiri.
Riia lennujaam, juba väga kodune paik, ja juba tunni pärast järgmine lennuk.
Üks bussijuht hõikas juba eemalt ‘bonjour mademoiselle!’ ja bussis mängis liiga kõva prantsuse popp. Tegi kohe tuju heaks ja tõi arusaama, et olengi nüüd päris välismaal.
Orly lennujaama jõudes oli kõht tühi ja selg sellest vähesestki tassimisest väsind. Eelkõige väsinud selle pärast et kõht oli tühi. Peale võileiba (võileivamüüja vaatas heldinult mind ja mu pakke ja ütles ‘vues etes fatigueé, huh?’ :) ja väikest teeküsimist sain teada, et olen täpselt õige bussi peatuse kõrval ja umbes 10 minutit hiljem astusin juba oma hotelli ees bussist maha.
Arvan, et õlad on koti kandmisest juba piisavalt taastunud ja lähen vaatan natuke ringi. Kui mitte päris Pariisis, siis vähemalt lennujaamaümbruses. Teen pilti ja üritan daily exercise kätte saada.
Õhtune lisatäiendus.
Käisingi Pariisis. Kui metroosse läksin oli veel valge, aga linna jõudes oli juba täitsa pime. Selle eest nägin kesklinna ja Seine’i ja tüsenevat kuud.
Pariis jättis hoopis teise mulje, kui kunagi 6 aastat tagasi. Tundus kodusem ja ilusam. Eks me mõlemad oleme muutunud vahepeal.
Aga tõesti, linn on ilus ja puhas, tänavatel on häsi-hästi palju jalgrattaid ja piisavalt koeri. Alguses vaatasin et siin on veider täpselt ühesugune jalgrattamood, aga siis tuli välja, et siin on hoopis väga nunnu tunduv jalgrattalaenutussüsteem, mida palju kasutatakse.
Teine asi on Pariisi hinnad. Madridi metroos saab 10x pileti selle raha ees mis siin ühest linna otsast teise minnes. Ja kõik, mis vähegi ei ole väga ebatervislik toit, on häbematult kallis. Nii sõingi just õhtusöögiks, millegi eriti ägeda asemel, mis esialgselt lootsin, hoopis rabarbrijogurtit.
Veel üks üllatav asi oli külm. Siin on 15-20 kraadi soojem kui eesis, aga mul hakkas linna vahel jalutades külm nende riietega, millega eile koera jalutasin. Külm poeb kuidagi kihtide vahele ja ronib kontidesse ja on hoopis erinev, kui Eestis. Muidu on selline ohtoobrilõpune ilm.
Pariislased ise on oma talvevarustusse üsna kaootiliselt suhtund – enamasi on neil hästi paksud joped/mantlid, sellised mis meie kliimasse sobiksid, aga mütsid – saapad – kindad puuduvad. Ja kõik on mustas!
Prantsusmaa! Nad päriselt ütlevadki siin üksteisele ‘est-ce que tu veux quelque chose de boire?’ ja ‘merci mademoiselle’! Nii äge :)
27.1.
Olen Siin. Siin on pime ja soe ja hetkel ei saja ja mulle meeldib siin. Eestis hakkab kell juba 3le öösel lähenema, aga meil pole veel isegi väikeste laste magamamineku aeg, nii et üritan endale veel natuke aega tegevust leida, et rutem jet lagist üle saada.
Et alustada päris algusest: kui lennujaama jõudsin, oli check-in juba alanud. Sellegipoolest sain seal kuidagi harjumatult kaua istuda. Jõudsin enne maailma lõppu mineku kõigile sõnumeid saata (mis on hea, sest siin pole veel leviga kohtunud. Nii et palun vabandust, et oma kohalejõudmisest märku ei andnud). Orly lennujaama inimesed olid hoopis teistsugused kui CDG inimesed. Nad olid igapäevasemad, unisemad, ja palju mustemad. Saate aru küll.
Kokku lendasin täna alla 9000kilomeetri. Aeg venis nagu üks väga veniv asi ja vaatasin ära 4 filmi (üks woody allen, üks nunnu prantsuse komöödia väikseset poisist, jääaeg 3 ja üks kulinaarne komöödia [deailid on tähtsad!]), sain iga mõne tunni tagant süüa ja tegin isegi pooletunnise lõunauinaku. Milline sisukas päev!
Pean vahele ütlema, et täna on tõesti üsna jahe siin ja et kleidiga keset ööd isudes võib tõesti tiba külm olla, ja et mesast (mis on igal pool ümberringi) tuleb kõiksugu hääli. Tsikaadi moodi hääli ja konna moodi hääli ja linnu moodi hääli ja kohati ka selliseid hääli, mida võiks teha sea ja tagasihoidliku papagoi GMO.
Cayenne lennujaamas jõudsin 5 minutit mõelda, et olen sõitnud teise maailma otsa ja siin saatuse hooleks jäetud, kui Florenze mu peale korjas. Kodu on linnast umbes tunnise sõidu kaugusel (juhul, kui sõita 70ga udus, milles on nähtavus max 5m ja mõne meetri laiustel käänulistel, muhklikel ja auklikel teedel..)
Aga teid on tõesti vähe, nagu F ütles. Nii et eksida on raske. Esialgu olid teeääred paari meetri laiuses puudest puhtaks tehtud (ja siinne mullamoodi asi on väga veidra konsistentsi ja punase värvusega, homme uudistan seda rohkem), edaspidi oli sõit ‘džunglitunnelis’ - tee äärest kasvas üles ja tee kohale mets ja veel rohkem metsa.
Loomi pidi siiski harva kohtama. “Pour voir les animaux, mieu est aller au zoo”. Tee on maha võetud hoopis langevate puude pärast.
Ja nüüd ma olengi siin. Lahti pakitud, juba paari inimesega kohtunud (kellest vist ükski nimi meeles ei ole), ja mõlemat koera suudelnud (siin on kaks kutsut!!!:)).
Praegu on veel vara aru saada, kus olen ja kas see on hea koht, sest olen siin ainult pimedust näinud. Hommikul saan teada.
Küll aga sain juba hoiatuse enne magamaminekut teki alla vaadata (see tundus kuidagi eriti armas, arvan et vaatan igaks juhuks voodi alla ka, äkki leian mõne krokukummituse) ja et vannituppa ei tasu paljajalu minna.
Eks see siis üks hirmus koht ja maailmalõpp ole.
Olen Siin. Siin on pime ja soe ja hetkel ei saja ja mulle meeldib siin. Eestis hakkab kell juba 3le öösel lähenema, aga meil pole veel isegi väikeste laste magamamineku aeg, nii et üritan endale veel natuke aega tegevust leida, et rutem jet lagist üle saada.
Et alustada päris algusest: kui lennujaama jõudsin, oli check-in juba alanud. Sellegipoolest sain seal kuidagi harjumatult kaua istuda. Jõudsin enne maailma lõppu mineku kõigile sõnumeid saata (mis on hea, sest siin pole veel leviga kohtunud. Nii et palun vabandust, et oma kohalejõudmisest märku ei andnud). Orly lennujaama inimesed olid hoopis teistsugused kui CDG inimesed. Nad olid igapäevasemad, unisemad, ja palju mustemad. Saate aru küll.
Kokku lendasin täna alla 9000kilomeetri. Aeg venis nagu üks väga veniv asi ja vaatasin ära 4 filmi (üks woody allen, üks nunnu prantsuse komöödia väikseset poisist, jääaeg 3 ja üks kulinaarne komöödia [deailid on tähtsad!]), sain iga mõne tunni tagant süüa ja tegin isegi pooletunnise lõunauinaku. Milline sisukas päev!
Pean vahele ütlema, et täna on tõesti üsna jahe siin ja et kleidiga keset ööd isudes võib tõesti tiba külm olla, ja et mesast (mis on igal pool ümberringi) tuleb kõiksugu hääli. Tsikaadi moodi hääli ja konna moodi hääli ja linnu moodi hääli ja kohati ka selliseid hääli, mida võiks teha sea ja tagasihoidliku papagoi GMO.
Cayenne lennujaamas jõudsin 5 minutit mõelda, et olen sõitnud teise maailma otsa ja siin saatuse hooleks jäetud, kui Florenze mu peale korjas. Kodu on linnast umbes tunnise sõidu kaugusel (juhul, kui sõita 70ga udus, milles on nähtavus max 5m ja mõne meetri laiustel käänulistel, muhklikel ja auklikel teedel..)
Aga teid on tõesti vähe, nagu F ütles. Nii et eksida on raske. Esialgu olid teeääred paari meetri laiuses puudest puhtaks tehtud (ja siinne mullamoodi asi on väga veidra konsistentsi ja punase värvusega, homme uudistan seda rohkem), edaspidi oli sõit ‘džunglitunnelis’ - tee äärest kasvas üles ja tee kohale mets ja veel rohkem metsa.
Loomi pidi siiski harva kohtama. “Pour voir les animaux, mieu est aller au zoo”. Tee on maha võetud hoopis langevate puude pärast.
Ja nüüd ma olengi siin. Lahti pakitud, juba paari inimesega kohtunud (kellest vist ükski nimi meeles ei ole), ja mõlemat koera suudelnud (siin on kaks kutsut!!!:)).
Praegu on veel vara aru saada, kus olen ja kas see on hea koht, sest olen siin ainult pimedust näinud. Hommikul saan teada.
Küll aga sain juba hoiatuse enne magamaminekut teki alla vaadata (see tundus kuidagi eriti armas, arvan et vaatan igaks juhuks voodi alla ka, äkki leian mõne krokukummituse) ja et vannituppa ei tasu paljajalu minna.
Eks see siis üks hirmus koht ja maailmalõpp ole.
Saturday, January 30, 2010
29.1
istun (võrkkiiges) ekvatoriaalses vihmamesas pikkades pükstes, sokkides, pusas ja lõdisen.
aklimatiseerumine – check
Käisime pikalt jalutamas mäest all ja hakkas sadama. Esialgu arvasin küll rõõmsalt, et siinne vihm on selline tore ja soe, aga üles mäkke (mägi! Ligi 300! m) tagasi tulles läks muudkui jahedamaks ja jahedamaks.
Eilne valguspüük lõppes minu jaoks juba südaööl. Uni sai võitu. Aga täna ei ole enam seda natuke unist ja imelikku olemist kui eile. Tundub, kellahüppele võib ka linnukese taha teha.
Muidu polegi eriti siin midagi teinud veel.
Asjalikku.
Eile lugesin natuke kohalikku elektrisüsteemi lahtikirjeldust ja kasutusõpetust, mis esialgu veel täiesti arusaamatuks jäi. Tahaks kõiki neid kirjeldatud pisikuid ja juhtmeid näha ja katsuda, ehk siis.
Veel kuulub lektüüri kohaliku avifauna raamat. Täiesti prantsusekeelne ja ilusate piltidega. Täitsa loetav ja huvitav.
Täna käisin teed mööda jalutamas, siis käisin soos jalutamas, õnnisasin toapõranda trenniga sisse (Toapõrand on siin tõesti hea. Suisa kahju, et sussid koju jätsin ja pean sokke kulutama. Ja hetkel on ilm täiesti füüsilist aktiivsust soosiv veel. Tiba üle 20 C. Üsna jahe) ja pärast käisin jälle jalutamas, mäest all. Kõik loomad-taimed on võõrad ja ilusad ja huvitavad. Täiesti sulgjaskohev-karvane röövik, koolibriid, kalad ja sisalikud ja kõik need uskumatud taimed.
Streik kestab endiselt, mingi suur tee on kinni pandud, nii et lennujaama ei saa, ei tea tegelt sedagi, kas külla saab sõita.
Täna sain päris mitu korda märjaks. Taimestikutüüp ei olegi oma nime asjatult saanud.
Metsistunud veel ei ole – kui ootamatust kohast sisaliku leidsin, pistsin reflektoorselt kiljuma.
Öised filosoofiaminutid
Elekter on ära.
Nüüd saan täiesti aru, miks ekvaatoril nii suur iive on. Tõepoolest ei ole mitte midagi teha, kui vara läheb pimedaks ja valgusust ei ole. Ühel arvutil oli aku täis (minu oma saab nüüd kohe tühjaks) nii et sai filmi vaadata, siis sain taskulambiga kaotatud juuksekummi otsida. Tänu raskendatud oludele (pime on!) võttis see täitsa kaua aega. Nüüd kiigutan jälle võrkkiike ja kuulan vihma.
Võrkkiigest on võimalik väga ruttu ja tõsiselt sõltuvusse sattuda. See on nagu elustiil. Oskan juba selles igasugu ebanormaalseid aga jube mugavaid positsioone võtta ja neid kukerpalliga vahetada.
Uneharjumused on veidralt eluterveks muutunud siin. Juba teiseks päevaks olen saavutanud normaalse ööpäevarütmi ja ärkan päris ise hommikul üles. Ja kohv tõepoolest põhjustab unetust. Muidu ma ei istuks praegu üleval.
Aga muud ei olnud juua - poes seisin tükk aega teeriiuli ees ja otsustasin et ekvatoriaalses vihmametsas ma teed jooma ei hakka. Rumal otsus.
Nüüd peaks toitumisharjumused ka terveks ravima ja hakkama mitu korda päevas sööma ja mitte toituma ainult crème fraichest ja juustust.
Vahel arvan et olen nagu karulõks, kuhu inimesed jalga pidi sisse astuvad ja siis terve ülejäänud elu lombakad on. (vihma)metsa…
[See oli viimane koht kus juttu salvestasin enne kui arvuti aku tühjaks sai ja ülejäänud filosoofiaminutid jäävadki vihmasesse öösse.]
istun (võrkkiiges) ekvatoriaalses vihmamesas pikkades pükstes, sokkides, pusas ja lõdisen.
aklimatiseerumine – check
Käisime pikalt jalutamas mäest all ja hakkas sadama. Esialgu arvasin küll rõõmsalt, et siinne vihm on selline tore ja soe, aga üles mäkke (mägi! Ligi 300! m) tagasi tulles läks muudkui jahedamaks ja jahedamaks.
Eilne valguspüük lõppes minu jaoks juba südaööl. Uni sai võitu. Aga täna ei ole enam seda natuke unist ja imelikku olemist kui eile. Tundub, kellahüppele võib ka linnukese taha teha.
Muidu polegi eriti siin midagi teinud veel.
Asjalikku.
Eile lugesin natuke kohalikku elektrisüsteemi lahtikirjeldust ja kasutusõpetust, mis esialgu veel täiesti arusaamatuks jäi. Tahaks kõiki neid kirjeldatud pisikuid ja juhtmeid näha ja katsuda, ehk siis.
Veel kuulub lektüüri kohaliku avifauna raamat. Täiesti prantsusekeelne ja ilusate piltidega. Täitsa loetav ja huvitav.
Täna käisin teed mööda jalutamas, siis käisin soos jalutamas, õnnisasin toapõranda trenniga sisse (Toapõrand on siin tõesti hea. Suisa kahju, et sussid koju jätsin ja pean sokke kulutama. Ja hetkel on ilm täiesti füüsilist aktiivsust soosiv veel. Tiba üle 20 C. Üsna jahe) ja pärast käisin jälle jalutamas, mäest all. Kõik loomad-taimed on võõrad ja ilusad ja huvitavad. Täiesti sulgjaskohev-karvane röövik, koolibriid, kalad ja sisalikud ja kõik need uskumatud taimed.
Streik kestab endiselt, mingi suur tee on kinni pandud, nii et lennujaama ei saa, ei tea tegelt sedagi, kas külla saab sõita.
Täna sain päris mitu korda märjaks. Taimestikutüüp ei olegi oma nime asjatult saanud.
Metsistunud veel ei ole – kui ootamatust kohast sisaliku leidsin, pistsin reflektoorselt kiljuma.
Öised filosoofiaminutid
Elekter on ära.
Nüüd saan täiesti aru, miks ekvaatoril nii suur iive on. Tõepoolest ei ole mitte midagi teha, kui vara läheb pimedaks ja valgusust ei ole. Ühel arvutil oli aku täis (minu oma saab nüüd kohe tühjaks) nii et sai filmi vaadata, siis sain taskulambiga kaotatud juuksekummi otsida. Tänu raskendatud oludele (pime on!) võttis see täitsa kaua aega. Nüüd kiigutan jälle võrkkiike ja kuulan vihma.
Võrkkiigest on võimalik väga ruttu ja tõsiselt sõltuvusse sattuda. See on nagu elustiil. Oskan juba selles igasugu ebanormaalseid aga jube mugavaid positsioone võtta ja neid kukerpalliga vahetada.
Uneharjumused on veidralt eluterveks muutunud siin. Juba teiseks päevaks olen saavutanud normaalse ööpäevarütmi ja ärkan päris ise hommikul üles. Ja kohv tõepoolest põhjustab unetust. Muidu ma ei istuks praegu üleval.
Aga muud ei olnud juua - poes seisin tükk aega teeriiuli ees ja otsustasin et ekvatoriaalses vihmametsas ma teed jooma ei hakka. Rumal otsus.
Nüüd peaks toitumisharjumused ka terveks ravima ja hakkama mitu korda päevas sööma ja mitte toituma ainult crème fraichest ja juustust.
Vahel arvan et olen nagu karulõks, kuhu inimesed jalga pidi sisse astuvad ja siis terve ülejäänud elu lombakad on. (vihma)metsa…
[See oli viimane koht kus juttu salvestasin enne kui arvuti aku tühjaks sai ja ülejäänud filosoofiaminutid jäävadki vihmasesse öösse.]
Saturday, January 23, 2010
Aeglane-kiire-kiire
…niimoodi on see kogu GF-I värk seni läinud.
Aega on, kõik venib, ja siis ühel hetkel selgub, et ärasõiduni on 3 ööpäeva.
Sel nädalavahetusel kolin välja kõigist võimalikest kohtadest.
Ja sisse oma seljakotti ja arvutikõvakettale. Väline kõvaketas oleks liigne lisamass.
Kuhu panna kõik asjad mis siia jäävad, kui igalt poolt eeldatakse sinu ja su asjade haihtumist?
Kodust välja: Mul on saapakarbi (mitte kinga!, suurte saabaste karbi) täis kinniseid suka- ja sukkpükste pakke. Ja kaks korda sama palju neid, mida juba kandnud olen. Ärge uskuge mind, kui järgmine kord ütlen et mul pole midagi jalga panna.
Seljakotti sisse: Kuidas ma pakin terveks aastaks kotti ja ei võta kaasa ühtegi huulepulka, ripsmetušši ega küünelakki? Tundub, et see on võimalik. Aga ma ei imestaks, kui siiski ühel hetkel esinemisgrimmi ka… igaks juhuks kotti panen.
Kodust välja: mul on 15 kilo National Geographicuid (isa kaalus üle kunagi). Neid ei saa mitte ühtegi kasti pakkida, need on nii tihedad, et kastil kukub põhi alt ära. Isegi raamaturiiul läks korra nende raskuse all katki.
Seljakotti sisse: Vaginaalküünlad mahuvad täpselt sensoripuhastuspakki.
Kodust välja: Kuhu panna kõik joonistused, maalid ja fotod!? Kastis, eriti meie majas, on oht saada niiskust ja see oleks siis ju sama hea kui kohe minema viskamine..
Seljakotti sisse: kas džunglisse on mõtet võtta kaasa pitspesu? Hüppenöör? Akvarellid? Vihmavari?:) Kas võtta kaasa need raamatud, mida pole seni viitsinud lugeda aga peaks, või need mida ei suuda käest panna? Kas võtta kaasa pikk seelik? Etnosokid? Id-kaardi lugeja? Mida ma seni veel kahe silma vahele olen jätnud?
Postisuse alguse jätkuks:
..ajamõiste džunglis puudub.
Mida enam kulus nädalaid Capitao Vasconceloses, seda enam unused kalendrikuud ja ööpäev lakkas olemast üks kolmesaja kuuekümne viiendik osa aastast. Olid vaid omavaette pimedad ja valged perioodid ilma mingi kindla omavahelise seose ja tähenduseta. “Siis kui päike oli taeva keskpaigas viimase sureva kuu ajal,” ütlevad indiaanlased, kui mõtlevad üht teatavat hetke minevikust. Oli raske nende mõtlemisviisist kõrgemal püsida.
A. Cowell “Džungli südames”
Tähelepanek – selleks et töötada vihmametsas ei tule esitada tõendit, et sa ei ole rase. Euroopas peab seda isegi sekretäriks minnes… Mis nad teeksid, kui seal järsku sünnitama hakkaksin?
osad on huviatud mu potentsiaalist, teised cv-st, kolmandad oskustest, veel ollakse huvitatud mu kehast, näost, kokkamisarmastusest ja tansukirest, ajast.
kas keegi palun selle kõige kõrval mulle endale ka tähelepanu pühendaks?
Aega on, kõik venib, ja siis ühel hetkel selgub, et ärasõiduni on 3 ööpäeva.
Sel nädalavahetusel kolin välja kõigist võimalikest kohtadest.
Ja sisse oma seljakotti ja arvutikõvakettale. Väline kõvaketas oleks liigne lisamass.
Kuhu panna kõik asjad mis siia jäävad, kui igalt poolt eeldatakse sinu ja su asjade haihtumist?
Kodust välja: Mul on saapakarbi (mitte kinga!, suurte saabaste karbi) täis kinniseid suka- ja sukkpükste pakke. Ja kaks korda sama palju neid, mida juba kandnud olen. Ärge uskuge mind, kui järgmine kord ütlen et mul pole midagi jalga panna.
Seljakotti sisse: Kuidas ma pakin terveks aastaks kotti ja ei võta kaasa ühtegi huulepulka, ripsmetušši ega küünelakki? Tundub, et see on võimalik. Aga ma ei imestaks, kui siiski ühel hetkel esinemisgrimmi ka… igaks juhuks kotti panen.
Kodust välja: mul on 15 kilo National Geographicuid (isa kaalus üle kunagi). Neid ei saa mitte ühtegi kasti pakkida, need on nii tihedad, et kastil kukub põhi alt ära. Isegi raamaturiiul läks korra nende raskuse all katki.
Seljakotti sisse: Vaginaalküünlad mahuvad täpselt sensoripuhastuspakki.
Kodust välja: Kuhu panna kõik joonistused, maalid ja fotod!? Kastis, eriti meie majas, on oht saada niiskust ja see oleks siis ju sama hea kui kohe minema viskamine..
Seljakotti sisse: kas džunglisse on mõtet võtta kaasa pitspesu? Hüppenöör? Akvarellid? Vihmavari?:) Kas võtta kaasa need raamatud, mida pole seni viitsinud lugeda aga peaks, või need mida ei suuda käest panna? Kas võtta kaasa pikk seelik? Etnosokid? Id-kaardi lugeja? Mida ma seni veel kahe silma vahele olen jätnud?
Postisuse alguse jätkuks:
..ajamõiste džunglis puudub.
Mida enam kulus nädalaid Capitao Vasconceloses, seda enam unused kalendrikuud ja ööpäev lakkas olemast üks kolmesaja kuuekümne viiendik osa aastast. Olid vaid omavaette pimedad ja valged perioodid ilma mingi kindla omavahelise seose ja tähenduseta. “Siis kui päike oli taeva keskpaigas viimase sureva kuu ajal,” ütlevad indiaanlased, kui mõtlevad üht teatavat hetke minevikust. Oli raske nende mõtlemisviisist kõrgemal püsida.
A. Cowell “Džungli südames”
Tähelepanek – selleks et töötada vihmametsas ei tule esitada tõendit, et sa ei ole rase. Euroopas peab seda isegi sekretäriks minnes… Mis nad teeksid, kui seal järsku sünnitama hakkaksin?
osad on huviatud mu potentsiaalist, teised cv-st, kolmandad oskustest, veel ollakse huvitatud mu kehast, näost, kokkamisarmastusest ja tansukirest, ajast.
kas keegi palun selle kõige kõrval mulle endale ka tähelepanu pühendaks?
Thursday, January 21, 2010
trenn, teater, nolife
Põhjalik telekavaatamine viimastel päevadel on mu sooritusele hästi mõjunud. Parematel hetkedel hüppan kolmikut ja ei hoia piirdest kinni JA jään püsti.
Päris osav, kas pole :)
Nädal tihedat treeningut annab tunda. Eile õhtuses trennis kiskusid isegi küljelihased krampi, igasugustest jäsemetest rääkimata. Ja tänane hommik oli täiesti rekordiline. Ei tahaks detailidesse laskuda..
elu on päris mõnus, ühesõnaga. On piisavalt aega, et magada, süüa teha, ahju kütta (ja kui kütta, läheb tuba soojaks! kas pole äge), ja inimestega lävida. Igasugune suhtlus on mõnusam, kui pole üle ajavat väsimust. Eile õhul just trennis rääkisin, et ma pole mitu aastat nii lõõgastunud ja rahulolev olnud. ja ma mõtlesin seda täiesti tõsiselt.
Haikus are easy.
But sometimes they don’t make sense.
Refrigerator.
olen vahepeal 'don juani' vaatamas käinud ja täna tahaks 'vanameest ja merd' näha. Järgmiseks nädalaks on vist ka üks teatriplaan.
Päris osav, kas pole :)
Nädal tihedat treeningut annab tunda. Eile õhtuses trennis kiskusid isegi küljelihased krampi, igasugustest jäsemetest rääkimata. Ja tänane hommik oli täiesti rekordiline. Ei tahaks detailidesse laskuda..
elu on päris mõnus, ühesõnaga. On piisavalt aega, et magada, süüa teha, ahju kütta (ja kui kütta, läheb tuba soojaks! kas pole äge), ja inimestega lävida. Igasugune suhtlus on mõnusam, kui pole üle ajavat väsimust. Eile õhul just trennis rääkisin, et ma pole mitu aastat nii lõõgastunud ja rahulolev olnud. ja ma mõtlesin seda täiesti tõsiselt.
Haikus are easy.
But sometimes they don’t make sense.
Refrigerator.
Mu ärahooratud kaheksaaastased. Pühendusega uisu EM-ile.
olen vahepeal 'don juani' vaatamas käinud ja täna tahaks 'vanameest ja merd' näha. Järgmiseks nädalaks on vist ka üks teatriplaan.
Thursday, January 14, 2010
Hommik on õhtust kurvem
Miskipärast alati arvatakse, et 'homme tuleb uus ja ilus päev'. Minu meelest on homsed alati kurvemad kui eilsed. Vähemalt viimasel ajal. Eriti hommikud, kui hästi vaikselt voodis olla ja nurruda ja mõelda, et täna veel...
Südames ma nii väga ei taha ära minna.
Võibolla seepärast minek just ongi hea. Et ise kasvada iseendaks. Mina, suur iseolija, isetegija ja iseteadja.
Olles iseenda vastu aus, pean tunnistama, et sõltun teistest liiga palju.
Liiga palju juhtunud ja juhtumas, et kõigest rääkida. Eriti, et nii mõnestki asjast tegelikult ei taha rääkida.
Üritan olla fatalist ja uskuda, et kõik mis juhtub, on millekski vajalik.
Meil on uisutamas juba oma gäng. Keset trenni üksteisele otsa vaadates hakkame itsitama ja kui üks kukub, on kõigil valus. Vingume moe pärast ja üritame ikkagi nii hästi kui oskame.
Ma ei karda enam kukkudes liigeste ja luude pärast, vaid kardan, et mõne hamba välja löön. Luud paranevad ju ära.
Südames ma nii väga ei taha ära minna.
Võibolla seepärast minek just ongi hea. Et ise kasvada iseendaks. Mina, suur iseolija, isetegija ja iseteadja.
Olles iseenda vastu aus, pean tunnistama, et sõltun teistest liiga palju.
Liiga palju juhtunud ja juhtumas, et kõigest rääkida. Eriti, et nii mõnestki asjast tegelikult ei taha rääkida.
Üritan olla fatalist ja uskuda, et kõik mis juhtub, on millekski vajalik.
Meil on uisutamas juba oma gäng. Keset trenni üksteisele otsa vaadates hakkame itsitama ja kui üks kukub, on kõigil valus. Vingume moe pärast ja üritame ikkagi nii hästi kui oskame.
Ma ei karda enam kukkudes liigeste ja luude pärast, vaid kardan, et mõne hamba välja löön. Luud paranevad ju ära.
See oli siis, kui veel aknalaual istudes vaatasime kui asjalikult kõik suured loodusteadlased siia- ja sinnapole tormlesid ja ise küpsiseid sõime ja kitarri saatel jorisesime.
Vanadus tuleb lennates.
laul ka
vahel kahtlen, kas kummitama hakkavad need laulud, mis parasjagu hästi 'teemasse sobivad' või hoopis elan oma elu nende laulude järgi, mis parasjagu kuskil ajusopis mängivad.
Sunday, January 10, 2010
mis juhutus?
tunnistan et natudin vahel elektrimuusikat sest see sobib kofeiinist paksu motoosre rahutuse rütmi.
(ja see kollane elukas on nunnu)
olen jaanuari eelviimasel nädalal täitsa vaba.
Pean midagi välja mõlema, et selle aja niisama raisku ei laseks. Kahjuks ütlesin uisutrenni juba selleks ajaks ütles. Võiks matkata või suusatama õppida või midagi.
mulle juba meeldivad mu tulevased elukaasased
(ja see kollane elukas on nunnu)
olen jaanuari eelviimasel nädalal täitsa vaba.
Pean midagi välja mõlema, et selle aja niisama raisku ei laseks. Kahjuks ütlesin uisutrenni juba selleks ajaks ütles. Võiks matkata või suusatama õppida või midagi.
mulle juba meeldivad mu tulevased elukaasased
Friday, January 8, 2010
Järgnev on tähtis jutt.
Mulle saab külla tulla Prantsuse Guajaanasse. Arvan, et see on võimalus, mida oleks ju väga tore kasutada. Oleks minul tore, ja saaks vihmametsa näha.
selleks on vaja vaktsineerida kollapalaviku vastu (~500) ja sinna lennata (minimaalselt 25000). tehke fond, leidke sponsoreid. Kuidagi ikka saab.
Ega iga päev džunglisse ei saa!
mulle väga meeldib kontaktimpro.
see kuidas erinevad kehad reageerivad erinevalt. sest kehad ongi erinevad - erinevad pikkuses paksuses ja painduvuses, neisse on sisse harjunud erinevad liigutused, nad on erineva taustaga treenitud. ja nende otsas on erinevad pead.
See on niii hea.
sel kevadel sain tõelise elamuse 16kesi KÕIK KOOS korraga kontakti tehes. Ühel tehkel jõudis kohale, kui paljusid kehasid sa korraga puudutad, et need kehad on erinevatest sugudes ja higised ja et tegelikult on see üsna imelik mida teeme...
see oli äge tunne.
16 inimest kontaktis, saate aru!?
Pole sellel aastal kordagi enne poolt ühte-ühte magama saanud. kes arvab, et see on täitsa normaalne, proovigu sellist elu elades hommikul 7.40ks trenni minna.
parimal päeval ärkasin 7.20, jõin kiiruga tassi kohvi ja sõin juba kohal olles soendust tehes ühe mandariini.
Vesi pidavat küll tšempionite hommikusöök olema, aga ausalt öeldes on minu jaoks rong juba läinud, nii et tegelt tahaks ikkagi hommikul süüa ka.
____
Mul on teha veel üks seminariettekanne. Ja nii enneolematu eiviitsi on peal. Vingvingving. Ja nii vähe aega on ning selle vähesegi raiskan kuidagi ära. No mis sa teed, kui iseloomu pole.
Mulle saab külla tulla Prantsuse Guajaanasse. Arvan, et see on võimalus, mida oleks ju väga tore kasutada. Oleks minul tore, ja saaks vihmametsa näha.
selleks on vaja vaktsineerida kollapalaviku vastu (~500) ja sinna lennata (minimaalselt 25000). tehke fond, leidke sponsoreid. Kuidagi ikka saab.
Ega iga päev džunglisse ei saa!
mulle väga meeldib kontaktimpro.
see kuidas erinevad kehad reageerivad erinevalt. sest kehad ongi erinevad - erinevad pikkuses paksuses ja painduvuses, neisse on sisse harjunud erinevad liigutused, nad on erineva taustaga treenitud. ja nende otsas on erinevad pead.
See on niii hea.
sel kevadel sain tõelise elamuse 16kesi KÕIK KOOS korraga kontakti tehes. Ühel tehkel jõudis kohale, kui paljusid kehasid sa korraga puudutad, et need kehad on erinevatest sugudes ja higised ja et tegelikult on see üsna imelik mida teeme...
see oli äge tunne.
16 inimest kontaktis, saate aru!?
Pole sellel aastal kordagi enne poolt ühte-ühte magama saanud. kes arvab, et see on täitsa normaalne, proovigu sellist elu elades hommikul 7.40ks trenni minna.
parimal päeval ärkasin 7.20, jõin kiiruga tassi kohvi ja sõin juba kohal olles soendust tehes ühe mandariini.
Vesi pidavat küll tšempionite hommikusöök olema, aga ausalt öeldes on minu jaoks rong juba läinud, nii et tegelt tahaks ikkagi hommikul süüa ka.
____
Mul on teha veel üks seminariettekanne. Ja nii enneolematu eiviitsi on peal. Vingvingving. Ja nii vähe aega on ning selle vähesegi raiskan kuidagi ära. No mis sa teed, kui iseloomu pole.
Saturday, January 2, 2010
me suviens que je vais a la guyane francaise.
mon dieu!
avant je dois faire tres-tres beaucoup. Les prochaines semaines vont etre insenses!
oui, je suis hereuse, mais en meme temps je suis triste et j´ai peur. Tous, que est moi, est ici.
mes amies, ma famille, danse et univertité
bon, je crois que je dois effacer quelques choses ici. ainsi plus personnes peuvent lire mon blog.
mon dieu!
avant je dois faire tres-tres beaucoup. Les prochaines semaines vont etre insenses!
oui, je suis hereuse, mais en meme temps je suis triste et j´ai peur. Tous, que est moi, est ici.
mes amies, ma famille, danse et univertité
bon, je crois que je dois effacer quelques choses ici. ainsi plus personnes peuvent lire mon blog.
luuleline külm
käisime hommikul metsas. Oli nülm ja vaikne ja pühalik. Lumi on nii võimas heliisolaator ja külmaga keegi ei kipugi ülearu lärmama ja nii kostusidki lumekriuksud saapa all nagu pommiplahvatused.
enne õue minekut vaatasin kraadiklaasi 10kraadi soemaks - numbrid olid jääs ja nägin ainult triipe. Nii et väga kaua ei saanud metsas olla, kuna varustus ei vastanud ilmale. Homme.
Sain endale OMA smena. Zenidilt on see muidugi samm tagasi, aga päris tore on filmile pildistada.
Olen juba natuke aega tubli olnud ja lugenud. peamiselt luuletusi.
Vaikuselaul
Müra sees varjul on vaikusepaiku,
vaikusepaiku on vaja
selleks, et hing kuuleks vaikuse kaiku,
vaikuse kaiku ja kaja.
Pimedus varjab valguselaiku
nii, nagu kõrb varjab kaevu,
vanadus varjab lapseea maiku,
olev tulevaid aegu.
Kõiges on kõike - maailmatu tule
võib süüdata südamega.
Kui tahad näha, siis silmad sule,
et vaadata südamega.
D. Kareva
Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.
Villem Grünthal-Ridala
talv on imeline.
enne õue minekut vaatasin kraadiklaasi 10kraadi soemaks - numbrid olid jääs ja nägin ainult triipe. Nii et väga kaua ei saanud metsas olla, kuna varustus ei vastanud ilmale. Homme.
Sain endale OMA smena. Zenidilt on see muidugi samm tagasi, aga päris tore on filmile pildistada.
Olen juba natuke aega tubli olnud ja lugenud. peamiselt luuletusi.
Vaikuselaul
Müra sees varjul on vaikusepaiku,
vaikusepaiku on vaja
selleks, et hing kuuleks vaikuse kaiku,
vaikuse kaiku ja kaja.
Pimedus varjab valguselaiku
nii, nagu kõrb varjab kaevu,
vanadus varjab lapseea maiku,
olev tulevaid aegu.
Kõiges on kõike - maailmatu tule
võib süüdata südamega.
Kui tahad näha, siis silmad sule,
et vaadata südamega.
D. Kareva
Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.
Villem Grünthal-Ridala
talv on imeline.
Subscribe to:
Posts (Atom)