kuidas ma illegaalselt valgevenes kukeseeni korjamas käisin

tripp venemaale, mu uuele lemmikplaneedile

Külmutatud pelmeene saab poes osta lahtiselt
Pelmeen võib olla muna suurune
Pelmeen võib olla piruka suurune
(Pelmeenid on imelised)



kondenspiima müüakse liitristes pudelites

energiajoogid sisaldavad märkimisväärses koguses alkoholi ja on ostetavad pooleliitristes purkides. See ei maitse nagu alkohol, sellegipoolest jääb esimesest purgist väga purju ja teine purk võib juba saatuslikuks saada



defitsiidiaeg on möödas - kaubanduses leidub kõike. Minul oli umbes samasugune tunne, nagu võis varem NSVL-asel läände sattudes olla
Miski pole kallim kui eestis, odavam on paljugi

Vene teed. Need on omaette müstika. On skandinaavialikult siledaid lõike, on ‘asfalt’teid, mille asfaltosa ilmub teele kord saja meetri tagant laiguti, ülejäänud on kunagi asfaldi alla pandud pinnas..
Poriloigud. Need võivad olla üüratud
Teeaugud. Ka need võivad olla üüratud. Nii pikkuses, laiuses, kui sügavuses



Putked. Neisse võib armuda. Nad on suured, ilusad, igal pool. Nende vahele võib riputada hamaki ja nende murdmiseks on vaja neile autoga otsa sõita. Putked võivad olla ühe kaupa teeäärlet, tuhandete kaupa tühjal väljal, hektarite kaupa…



Vene inimesed. Nende tossud on valged ja kingad lakitud, naised on seelikutes-kleitides ja songutes, mis sest et nad liiguvad mudast ujuvas ühiskondlikus ruumis ja magavad kümnekordses…







Vene ja Valgevene vahel paistab mingi omamoodi šengen toimivat. Väiksematel teedel pole viitsitud riigi vahetumist teatavat posti isegi märgatavaks muuta.


(tegelikult oleks selle koha peal pidanud ka riigi vahetumist teatav silt olema)

Veel kord, inimesed. Nad ei ole su vastu õelad, kurjad, ei vaata viltu. Sa võid käia oma plätudes ja erkroosas tsärgis ja mitte rääkida vene keelt ja nad ikkagi ei ole ebasõbralikut
Tagasiteel hakkas vene tolliametnik meiega eesti keelt rääkima

Leninid. Päev ilma Lenini kujuta on nagu päev päikeseta. Ausalt



Keskkond, oma ja võõras. Venelast ei paista häirivat ruum ta ümber. See võib olla porine, see võib olla prügine, see võib koosneda kokkuklopsitud veidrustest. Tähtis on kõige lähem, ainult oma. OMA maja on helesinine, puunikerduste ja lilleaiaga





Leidsime maailma parima kukeseenekoha. See on läti-valgevene-vene piiris asuvas sebezi rahvuspargis. Ämber sai täis poole tunniga (AINULT kukekatest)

Ujutavaid järvi on maru vähe. Kas looduslikult või üleväetamisest või muust, aga igal pool on hirmus roostik



Ma olen armunud. Hakkan jälle tõsisemalt vene keelega tegelema ja järgmine kord, kui naaberplaneedile satun, üritan ka kohalikega kontakti astuda.

Wales ja Inglismaa

Käisin kiiresti ülalnimetatud paikades Sõprasid vaatamas. see oli enneolematult tore, seiklusterohke, lõbus, natuke melanhoolne, väsitav... lihtsalt fantastiline reis.
olin ise vaid nii palju ette valmistanud, et valisin välja lennupiletid edasi-tagasi, inimesed kelle pool olen ja umbes millal ning edasi lasin asjadel voolata. Ja see voolamine tuli asjadel tõeliselt hästi välja.
päeviku kirjutasin rongides liigeldes paberile, ja selle ümber viksimiseks pole aega ega viitsimist.

eelnevalt viljandis ribadeks tantsitud jalad said selle aja jooksul üllatavalt korda, kuigi füüsiliselt kõige kergem ja ka lühima distantsiga päevad olid nende japks need, mil mägedes matkasin (see peaks ülejäänud päevade kvaliteedi kohta midagi ütlema). magada sain igas 'etapis' progresseeruvalt järjest vähem. viimased 4 päeva olid 4 tunnised ööd. ja sinna juurde see pagana alkohol..
aga sellegipoolest. mul oli äärmuslikult õnnestunud Ühendkuningriikidereis.

mõtteid nii palju, et ..
niimoodi järjest erinevatel inimestel külas käies sain aru just erinevate inimeste rinevustest. kuidas mõned on arusaadavalt ja koduselt tavalised. isegi need, kellega pole varem kohtunud ega samas kultuuriruumis viibinud.
teised on küll tegelikult oma inimesed, aga nende oma keskkonnas on nad minu jaoks kauged. võib siis vist öelda, et nende keskkond on kauge.
ja siis on inimesed (inimene?), kes on alati, igas keskkonnas, kultuuriruumis ja olekus nii oma. ükskõik kas oleme enne tihedalt suhelnud või on olnud aastane paus igasuguses läbikäimises.. kokkusaades on ikka nii hea. ja selles mõttes on maailm nii ebaõiglane, et ta inimesi niimoodi siia ja sinna loksutab, käseb teha valikuid ja ei lase alati kõike saada.

või siis... kui meil oleks kõik... võibolla me ei oskaks siis hinnata neid väikseid juhuslikke õnnekilde, stiilis eriti karismaatiline postkontoritöötaja, kallistus pargis või öises metroos nositud šokolaadiküpsis, mis tegelikult olemise just kõige toredamaks teevad, aga, nii objektiivselt vaadatuna, selle kõige juurde ei kuulugi.
tean, et mina küll ei oskaks.

natuke seletas seal olemine ka kohalike kultuuriruumi teket lahti. kui minul vedas ilmaga ja ikkagi oli enamuse ajast oktoobrilõpu tunne, niiske ja vinsutav, siis pikad öökleidid, öömütsid, soojaveepudelid muutuvad tõesti enesestmõistetavateks. ja kuum tee ja šokolaad.
ning kuidagi muutus loomulikuks see maal, kus Ophelia lamab jõe põhjas ja tal on lilled süles ja juustes (Millais'i maal äkki?).

Walesi imelised mäed. Ebatavaliselt päikeselised ja üldse mitte NII mägised.







...ja olid vallutatud igasuguste poolt


aga ruumi jätkus kõigile



teisi kohti ka natuke. (natuke - sest mägedes pildistasin lihtsalt kõige rohkem)

lemmikmetroojaam


küla nimega Koera Haud


Soho kõigi oma inimestega. pikkade, teistsuguste


.. ja aasialastega


kõige hullumeelsem jalgrattasõit läbi Londoni kesklinna, valepidises liikluses


Kunignlik botaanikaaed Kew Gardens. Imeilus!


Liverpooli Lambananas. Armusin nendesse


(pilte tuleb veel..)

aga rohkem kui uusi kohti olen täis just inimesi. inimesi, keda igapäevaselt ei näe, kuigi tahaks. kes on head ja lähedased, mis sest et kauged.

..ja inglismaale lühikesi pükse kaasa võtta on küll asjatu ja arutu.



edasi?
üks plaan jäi just minu jaoks kehva tervisliku seisundi tõttu ära. samas, nii hull see seisund ka ei ole, et taksistaks järgmisi lennupiletite soodukaid uudistamast...
ja tegelikult oleks mu tõesti-tõesti vaja tööd teha. eriti, et nüüd on raamtu kogu jälle lahti ja puha.

Juunilõpu retk(s)

Alustama peaksin vist sellest, et eelmisel päeval olime kambaga vana puukuuri tükeldanud, ülakeha valutas saagimisest, nagu ta ikka saagimisest valutama hakkab, ning pool alajäsemetest olid herilaselt nõelata saamisest nii paistes, et tund enne poodide sulgemist crocse ostma tormelesin, et mul oleks üldse mingid jalanõud, mis jalga mahuksid. Hommikuks olid labajalal venitusarmid.
või hoopis sellest, kuidas täiesti kogemata koolivennaga igasugu retkede teemale sattusime.

Igatahes, koer, magamiskotid ja entusiasm, ja seiklema!
Vitimäe ja Harimäe, metsmaasikad Käärikul (ja igal pool mujal kus neid oli) kõhud said punni ja korjasime veel ka kaasa. Käisime mahajäetud Restu mõisas-koolimajas ja seal lähedal tehisjärves ujumas. Mis veelgi tähtsam – Hugo käis ujumas! Ei teagi kuidas see juhtus, ta jõi, kõhuni vees, tulin talle kõrvale, ütlesin 'Hugo, uju…'.
Pärast ta püherdas liivas (esimese hooga kirjutasin lumes) ja tegi karvahooldust, mängisime rannas palli.
Õhtuks läksime Mustametsa sporditarre, kus ootas Jaanus. Seal juures olev järveke, mis varakevaditi on imeline, oli puhas vetikalomp, mis oli nii tahke, et kandis peal. Kuri üllatus.
Edasi- Paavo tuli kinobussiga. Mehed niitsid vikatitega heina ja kütsid sauna, mina tegin kartuliputru. Siis meestega sauna, arutasime, kuidas troopiline kliima saunataluvusele halvasti mõjub ja kirusime palavust. Seejärel väliskino öös.
(Mere ‘veelinnurahvad’ ja national geographic -tasemel lodusfilm ‘eesti metsloomad’.) Saime just enne päikesetõusu (2-3või nii), filmid vaadatud ja isegi mõned tunnid magada.

Järgmisel päeval käisime paavo-allani-hugoga lätis. Väikene linn nimega Seda. See on rajatud 50ndatel NL poolt, sissetoodud linnaplaani, arhitektuuri ja elanikega briketitööstuse jaoks (vist). Nii et keskväljakul seistes vaadad praeguseks praktiliselt tühja venekeelset stalinistlike ehitustega tontlinnakut, mille ringikujulisest keskmest väljub viis tänavat, igas suunas täpselt ühesugused majad...
minu jaoks oli see äärmiselt sarnane linn St Laurentile. korraga mingil eesmärgil rajatud, korrapärane, ümbrusest oma stiilistreriilsusega karjuvalt silmahakkav. võibolla just tänu sellele paralleelile ei tundunud see linnake kurb, kuigi oleks võinud.
Paavo jättis meid Valgas, et minna tagasi Tartu, me põrutasime mööda riigipiiri läände, leidsime esimesed mustikad(juuni lõpus!), palju imelisi järvesid, sääski, parme. Viimane peatus oli Tõrvas, kus on eesti kõrgeim vettehüppetorn. Olin liig väsinud et tornigi ronida, sealt allahüppamisest või ujumisest rääkimata.

Sellega võin vist suve kolmanda peatüki avatuks lugeda.

Võib olla, et rus-nor ei vea ikkagi välja, sest teine autoga liituma pidanu ikkagi ei taha vist ja ainult ühe autoga kusagil polaarjoone taga teele jääda oleks... paha.
Ehk siis, kui keegi soovib 2ks nädalaks augustis ühineda ‘ekspeditsiooniga’ Koola poolsaarele marsruudil venemaa-norra, on ta avasüli oodatud, autoga või niisama.
(aga kui sul on auto ja tahad ühineda, võib paiga arvestada, vastasel juhul tuleb see kuidagi teisiti välja teenida :)
Plaanis sisseimbumine vene külaidülli, ülevoolavalt palju Baikali-limonaadi, tundrasafari, ujumine ja kummipaatimine Hibiinide ja teiste teele jäävate objektide järvedes-jõgedes, kelgutamine, lumega või ilma.
Ja siis tuleb Norra, ja on veelgi toredam.


Panin küünla Hingele teed näitama. Ehk saab siis oma hing ka rahu.
või vähemalt on hea küünlavalgel artikleid lugeda