30.juuni

viimane päev soomes.

Olen nüüd tublisti turisti pannud. Sel nädalavahetusel on Turkus Hansalaat, ja täna oli Paavo Nurmi maraton. Tegin mõlemas pilti. Eile käisin veel korra saarel. Oli küll päikseline, aga ikkagi jahe. Ja väga pilti ka ei teinud. Vähemalt sain liikuda. Teistest nägin vaid W-d hetkeks. Kui uuesti kontorist läbi käisin olid nad võik vist lõunal.

Paar päeva tagasi olime kõik T koju õhtusele olemsiele kutsutud. Veel üks asi, mida ma ei kujuta mu praeguses rühmas ette. Et keegi suurtest ninadest ‘langeks nii madalale’, et ta kutsuks teisi enda poole koju, teeks sauna, räägiks lugusid oma perest ja bändist. Paluks edaspidi rohkelt puhata ja mitte aja pärast muretseda – kõigepealt peab peale suurt tööd jälle korda saama.

Igatahes, oli väga mõnus õhtu. Sõime ja jõime ja rääkisime ja soovijaid said sauna.

Ostsin omale imearmsad muumitassid. Ja täna leidsin iittäla outleti, kus just neile samadele tassidele, mis mina olin ostnud, oli allahindlus.. kes teab, mis muumitassid maksavad, saab aru, et see võttis natuke meele mõruks. Aga nagu R ütles, eks me siis joome neist tassidest täie raha eest ja kui katki lähevad, limpsime neilt värvi ka maha :)

Rohkem ei tulegi väga meelde, mida kirjutada. Olen puhanud, lugenud, treni teinnud, linnas ratanud ja jalutanud ja pildistanud. Soome-elu tundub Eestiga võrreldes ikka niivõrd heatahtlikum ja toimivam.
veel üks asi, mille juures mõelda, et kui ise saan otsustajaks, siis teen paremini.

26.06

Vahepeal on igasugu asju olnud, mida kõike enam ei mäletagi.

Katse on märkamatult lõppenud, alanud on puhkuse osa reisist. Hetkel veel (esimesel päeval) tundub see nii harjumatu, samas talumatult mõnus. Käisin väikesel rattareisil linnas, leidsin paavo Nurmi staadioni, aga a kahjuks jätsin märkamata seal õrval oleva väliujula, mis seal ometigi olema peaks.

Eile õhtulotsustasin katse lõpu puhul oma mustad asjad lõpuks pessu panna. Eriti, et linna tulin rattaga ja teepeal sadas vihm mu läbimärjaks ja kõik seljasolev oli kole jamust ja tilkuv.

Niisiis. Pesu masinasse ja sie hakkasin süüa tegema. Selleks panin sooja pliidi, käima veekeetja ja siis viskasin ühe koostisosa mikrolaineahju.

Ja ootamatult lülitusid kõik köögi töövahendid välja. Niisiis olin oma elektritarbimisega korgid läbi kõrvetanud.

Võõras linn, kell on juba 6 läbi.. saatsin korteriomanikule sõnumi, et küsida, kas seda on varem ka juhtunud ja kus ta oma tagavarakorke hoiab. Mees vist varem ei teadnud üldse, et ta korteris elektrikorgid on.. :)

Niisiis võtsin ette retke õhtusesse linna elektrikorke otsima. Leidsin need lõpuks linnaääres pesitsevast Prismast.

See oli hiiiiiglaslik pood, head ja paremat ja huvitavamat täis. Agakahjuks süüa sealt eriti kaasa ei ostnud – ühelt poolt ei suutnud otsustada, elektriõnnetus oli isu ära ajanud.. ja lisaks ei teadnud ma ju veel, kas uue korgi sissekeeramine üldse annab elektri tagasi (ja kui ei anna, pole mõtet ilma külmikuta koju toitu seisma osta).

Igatahes, soomes on kasutuses need keraamilised elektrikorgid, mis meil nii kümme aastat tagasu juba kadunud olin.

Viimastel päevadel töö aitasin teisi. Või, noh, vähemalt sõitsin kaasta ja urisin mis nad teevad. Ja kirjutasin proovidele etikette ja tegin muid abitöid. Igavesti tore seltskond. Tahaksin ka ise nii suurepärasesse rühma kuuluda ühel päeval.

Ehk võiks selle oma isiklikuks eesmärgiks võtta – luua Töörühm. Selline, kus on väärtushinnangud paigal ja kõik annavad oma panuse ja ei õelutse üksteise kallal.

23 06, jaanilaupäev.

eile õhtul sai täis nädal ülejooksikuelu soomes.

Olen endiselt rahul. Elu on hea, inimesed toredad ja hoopis mõnusam on tööd teha, kui õhkkond on vaba, nooruslik ja kõrgelt motiveeritud. Nii olen nõus end iga kell surnuks töötama

Täna hakkas minu katse lõpp paistma – täna ja veel kaks päeva on ainult 2 trialit iga hommik ja siis ongi kõik. Seega tegin enda katsed ära ja pakkusine nnast teistele appi tööle. Neil on ju jaaninädalavahetus ja palgatööõud on kõik puhtust nautimas, nii et abi võeti tänuga vastu.

Juhuse tahtel olin post-doc Wiebkega 10-päevaste poegade pealt vanalinde püüdmas.  Tema on Hamburgist siin vaid 7ks nädalaks ja läheb samuti nädala lõpus koju tagasi.

Pärastlõunal hakkas tibutama ja mul on juba mitu päeva enneolematu uni ja väsimus, nii et läksin bussipeatusesse raamatut lugema. Lotuses, et varem või hiljem mõne sõiduvahendi peale ikka satun. Eriti ei lootnud, et bussid käivad, aga tegelikult sain juba 20 minutiga bussi peale.

Jätkasin traditsiooni ja tulin taaskord sellises peatuses bussist maha, kus varem pole tulnud. Teades enam-vähem jõe suunda, ära ikka ei eksi. Ja hakkasin kodu poole astuma.

Oli see siis jaaniõnn või hea karma teiste aitamise eest, aga täna sattusin täiesti kogemata peale väikesele toidupoele, mis oli lahti! Ostsin sealt omale kaks jäätist (mis mõlemad juba teel koju pidin ära sööma, sest mapole viitsinud sügavkülmikut sisse lülitada:) ja siidri. Täitsa jaan kohe. Väljas tibutas üsna sobivat jaanivihma ja jalutasin juba pärast kuut koduuksest sisse.

Ja ikka veel tundub, et tegemist on imeliusa jaanipäevaga – võin täiuslikus vaikuses ja rahus head raamatut lugeda, šokolaadi süüa ja nii vara magama minna, kui ise tahan.

Elu on sabasulg.

22.06.2012

kõik kes täna vastu tulid olid õnnelikud ja jutukad. Mitu inimest küsis, millega tegelen, mõned lehvitasid. Keegi vist pakkus mulle linna küüti, ma täpselt ei tea. Isegi bussijuht üritas muga juttu teha, a ma kahjuks ei saanud aru, mis ta ütles.

Mõtlesin, et küll tuleb tore õhtu – ilm on ilus, inimesed õnnelikud, lähen linna, käin poes, ostan omale jäätist, vaatan jõe ääres pingil istudes inimesi..

Mida ma linnas ei kohanud, olid inimesed ja lahtised toidupoed. Nagu katk oleks linnast üle käinud, tappes kõik asukad just sel hektel, kui poed on suletud. Jalutasin siis mööda inimtühja jõe äärt koju ja olin hämmingus.

Saan aru, et pranslased või inglased jõulu ajal poed kinni panevad – aga täiesti eluterved soomlased! Toidupoed! Mitmeks päevaks! Kinni!

Läksin suhteliselt vara magama, aga sellegipoolest oli hommikul tunne, nagu pool universiumi raskusest oleks mu silmalaugudel ja teine kettidega jalgade otsa seotud. Arvan, et viimased vabad päevad tõepoolest kuluvadki ära.

Väsimus muudkui akumuleerub.

Vähemalt hakkab minu katseosa lõppema.

Nüüd jääb üle veel loota, et ka data saan.

21 06

vahepealsed 2 päeva on olnud super-busy.

Eile ärkasin 4 ja olin tool õhtul 9ni. Tegelikult oli oma töö 6ks valmis, aga aitasin veel paar tundi teisi. Kui seda nüüd abiks saab nimetada. Vähemalt sain lähemalt vaadata, millega siinsed konkurendid tegelevad.

Eile tuli ka sokeeriv uudis – lugejad võtavad vastu umbes 6000 salvestust, ja siis saavad täis.

Et keegi polnud varen nii vara (juba enne koorumist) lugejaid pannud, ei psatud sellist asja oodata. Ehk siis, umbes 6 vanuste poegade korral on juba reaalne oht, et lugeja on täis. 14 päevaste puhul on see enamasti paratamatus.

Üsna Nigel tunne on teada saada, kui oled umbes 2/3 tööst ära teinud, et võimalik, et suurt osa sellest pole lugejale salvestunud. Pole kedagi süüdistada, pole midagi parata. Lihtsalt neela alla.

Neid akadeemilisi allaneelamisi saab ühe aasta kohta juba liiga palju.

Terve eilse õhtu ja tänase päeva kais siis T arvustiga mööda metsi ringi ja laasid lugejatest infot. Et neil mälu jälle tühjaks saaks ja et teada saada, millal nad viimati infot vastu võtsid (ja kas ehk on veel aega midagi uuestit eha)

Selle pärast ma eile veel appi jäingi, olin liiga üllatunud-masendunud-ärev, et minna koju ja siis teadmatuses oodata.

Tegin tööd kuni jaksasin ja siis tulin koju magama ja hommikul tegin jälle tööd… millest ma ei teadnud, kas see salvestub või ei. Aga tegemata ka ei tahtnud jätta teda.

Täna õhtuks sai siis info kõigist lugejatest kokku ja esmapilgul tundub, et kaotasin ehk ainult 1-2 datapunkti. Votes arvesse, et pika otsimise peale saime üldse vaid 30 potentsiaalset punkti, pole seda tähtsusetult vähe, aga seda pole ka nii palju, det peaks krokodillipisaraid valama.

Ehk tuleb mu siinsest tööst ikka midagi välja.

Täna olen olnud terve päeva üliunine ja nõrk ja väsinud. Mõne päeva pärast saab ka täis kaks kuud intensiivseid välitöid. Üritasin  muudkui kastide vahel kündastest üles ja alla vändates meenutada, milla viimati ööpäeva üle 6 tunni und pressisin – see oli kunagi mais. Võib vist öelda, et olen väsimuse auga välja teeninud.

Igatahes, tänan mõttes R-I kes mulle kodust kreatiini kaasa andis. See tõesti annab lisaenergia sellel hetkel, kui sa enam üldse ei jaksa.

Igatahes, täna  tegin ainult ma töö ära ja sis tulin linna. Täna lähen kell 9 magama, ausalt.

Nädalavahetusel pole kohalikel abitööjõudu, nii et niikuinii on parem, kui praegu puhkan ja ülehomsest natuke paremas vormis olen.

http://www.theatlantic.com/magazine/archive/2012/07/why-women-still-can-t-have-it-all/9020/

lugesin seda ja ..

meil on siin kõik noored, ilma reaalsete peredeta. T-t on linnas pere ja kaks last, aga mina olen tega ka vaid paaril korral pikki päevi tegemas näinud. Ja S käib alati Riga välitöödel kaasas. Ei teagi, aks ta ise teeb midagi, või kas tast saab kunagi kedagi.

Miks peab nii olema, et üks pool paarist alati end ohverdab. kas see on selle pärast, et inimesed ongi loomuluikult erineva vastupanuvõimega ja lihtsalt nõrgem/kohusetundlikum annab järele?

Kas tõesti pole võimalik kõike saada?

Kui paljud enne mind on mõelnud, et ‘mina ju olen ometi nii ilus tark ja osav, ja olen esimene, kes seda suudab’?

Ma ei taha valida. Peab ju olema võimalik kuidagi. Kuidagi mõnusalt, alternatiivselt… saada kõike.

Või siis.. võibolla… seisneb kõige saamine lihtsalt õigete asjade tahtmises.

19 06

hommik oli keskmiselt suuremõõduline katastroof. Sadas. Ootasin raamatut ugede poolteist tundi ja siis läksin ikkagi vihmaga välja. Esimeses kohas avastasin, et olen oma kiibi maha jätnud. Mõtlesin asjad põõsasse visata ja ruttu sellele järele lipata. Siis tõmbasingi Si antud ratta keti vahele rattaga kaasas olnud ekspandrid. Kett maas, üks ekspander suisa katki, teine reikutud. Jändasin oma 15 minutit et ketti tagasi peale panna. Ühtlasi nägin esiemst korda süsteemi, kus tagumised keti hammasrattad on mingi silindri sees peidus.

Noh, sain lõpuks keti peale, kiibi toodud, tegin selle ja järgmise pesa ära vihmaga. Kolmanda pesa juures avastasin, et olen valed treatmendid teinud. Üks asi maailma kõikidest asjades,t mis kindlasti ei tohi valesti minna. Olen tõesti õnnetu selle pärast. Võimalik et jäängi nüüd ühest-kahest andmepunktist ilma. Igatahes, tegin kolmada õigesti ja pressisin hommikupooliku sisse ka ühe varasema sassiläinu, mille siis uuesti tegin. Et tegin enne manipulatsiooni asemel kontrolli, mõtlesin et ehk pole hullu, kui 3-4 tundi hiljem ka manipulatsiooni teen.

Aga see, kuis tegin kontrolli asemel manipulatsiooni jäigi õhku rippuma. Arvan, et on ok, kui teen ülehomme kontrolli. Siis on natuke rohkem aega ja sobiv päev. Ei saanud aga selle kohta tegelikult kelleltki küsida- nägin küll hetkeks Tonit, aga siis oli meeles rääkida vaid tänastest kulli vahejuhtumitest.

Nendega on see lugu siis, et vihma ajaks võtsin niigi kehvas seisus kullitopise. No ja siis võtsid korralikud kuldnokad kätte ja ründasid seda kambaga. Mitee lihtsalt niisama mobbing, vaid reaalne rünnak, nii et mu vaesel handicap- ühesilmsel ja loksuva pea ja tiivaga kullitopisel on nüüd ka lisaks kuklast suur suletutt lahtiselt rippumas. On alles linnud.

Teine topis sai ka viga. Nimelt sai ta üleüldise mobbingu käigus täis situtud. Puhastasin teda natuke, aga ega see kulli üldist seisundit tegelt paremaks ei teinud..

Mis veel. Nägin palju loomi. Madu, vist nastikut, oravat, nii meetri kaugusel mind jõllitamas, ja ohtralt erakordselt segaduses varahommikusi jäneseid. Kuigi, viimaseid näeb siin iga päev. Nii tihedalt asustatud ja puhatud saare kohta on siin tõesti plaju igasugust loodust.

Selle kohta, kui hirmsasti päev algas, polnudki tegelikult kõige halvem. Päeval oli mul 4-tunnine auk, mille ajal kontoriruumis radika ääres lõdisesin ja lõpuks isegi enamvähem kuivaks sain. Ja kui pärastlõunal jälle tööle hakkasin, sai ka sooja naha vahele.  Ja pärastlõunal enam ei sadanud.

Sel nädalal ei tohikski rohkem sadada.

Kokkuvõttes tegin täna koos untsu läinud ja uuesti tehtud asjadega 11 katset. Homme tuleb ainult üks rohkem. Eeldusel, et ei saja, on see ju tegelikult köömes.

Tuleb lihtsalt hommikusöögiga vara pihta hakata (nii nelja paiku hommikul) ja arvestada sellega, et järgmine soe toidukord on mitte varem kui kaheteist tunni pärast.

Toidukordadest teises postituses.

Vahemärkus. Üle 7-8 kuu on mul võimalus viibida ruumis üksinda.

Leks, et ma siis oskaks sellega midagi peale hakata. Raadiot kuulan endiselt kõrvaklappidega, igal sammul koristan enda järel, õnnin kikivarvukil. Isegi duši all olles molten pidevalt sellest, kuidas olla komaktsem, vähem häirivam.

Täna duši all saingi sellest aru. Kui hea ikka on, kui kas või vannitoas saab üksi olla.

18.06.2012

kirjutan seda eilse kohta praeu, tagant järele. Eile li esimene päev, kus olin üksi rattaga metsas. Ärkasin hommikul 6 paiku, koju tagasi jõudsin õhtul kuue paiku – polnudki kõige pikem päev.

Kõige hullem ka mitte. Kõik sai tehtud ja õigel ajal. Ratata on ka mõnus. Üritan meeles pidada, et sellest konstruist pilti teeksin, mis mu ratta küljes on. Sest sõidan ju ringi loodusliku statiiviga topiste jaoks, mis on nii 1.5m pikk naeltega puuritv.

Millest rääkida tahtsin, on see vaese sugulase tunne, mis siin pidevalt tekib. Endiselt see tunne, nagu oleksin nõukogude liidust saanud läände. Inimesed ei keera sulle õelalt seljataga. Autojuhid reaalselt sõidavad mööda nii, et tekkiv tuul sind iga kord pikali ei ürita kiskuda ja ei teki soovi autode pärast teelt kraavi hüpata. Ja siin on ratas arvetatav liikluskaaslane. Kui mul on peatee, siis autod annavadki teed! Ja kui ma sõidan mööda rattateed, millest kasvab välja ülekäigurada, võtavad nad kiiruse maha ja pakuvad ise, et ehk tahan üle minna (mitte ei lisa kiirust, et ehk lendab üle katuse ilma esiklaasi kriimustamata).

Ja teaduse kvaliteedist ka

Miks on siin enamus linnud kiibistatud ja pesad lugejatega, ja meie vaatame talvel sadu tunde lintete, mille tegemiseks pole isegi kahte korralikku infrapunakaamerat? (Neljast rääkimata, et saaks mitut katset samaaegselt. Meil pole isegi piisavalt diktofone mitme katse samaegseks tegemiseks)

Miks me kügeleme oma rataste seljas (ma olen isegi vereproove rattaga võtnud kusjures, kahe minuti sisse!), kui siin on 8 inimese kohta 6 autot?

Miks on siin ekstra välitööde ajaks palgatud field-assistantid, kes kõige kiiremal ajal hakkama saad aaitavad (ja saavad rohkme palka, ja sotsiaalgarantiisid kui meie, kõrgharitud stippi..)

Kõige naeruväärsem tundub, kuidas meile professor isiklikult tuleb ähvardama, et pesakastide hind võetakse meie rahast maha, kui mekatkisi akste metsa alt leitud käepäraste vahenditega parandamise asemel uued ja terved kastid paneme.

Täiesti aus ja teaduslikult kehtiv seletus, et tegelikult linnud ei taha auklikesse kastidesse pesa teha , ausalt, ¾ pesadest on viimase paari aastaga välja vahetatud kastides… see meie professorit ei rahulda. Kõigepealt Nõukogude Liit, siis teaduslik edu.

Raha ei haise. Näiteks antud juhul võib raha tagada kvaliteetse teaduse. Mõnel teisel juhul arstiabi. Ja igal juhul elukvaliteedi.

Ja loomulikult on siin tööefektiivsus ja teaduse tase hoopis teine.

Igatahes. Kõik räägivad muudkui, kui hea on et kontor on botaanikaaiaga koos – iga päev saab bot aia sööklas lõunat süüa, ja kui oled staffi kohta arvatud, siis on see ka tõesti odav – 5.50.

Noh. Eestis on see rohkem kui mu terve päeva toiduraha. Siin ehk mitte küll rohkem, aga siiski. Igatahes. Esimesed päevad häbenesin silmad peast, kui kõik sööma läksid ja kaasa kutsusid. Eks ma siis ütlesin, et kõht ei ole tühi. Enam õnneks ei kutsuta.

Samas, arvan et vähemalt R arvas üsna ruttu mu probleemide põhiolemuse – siinses mõistes äärmusliku vaesuse ära. Igatahes jättis ta mulle külmiku mitme päeva toiduvaruga ja käskis selle ära süüa – niikuinii minevat pahaks enne, kui ta jälle siia tuleb.

Vaesusest edasi rääkides.

Olin eile metsas tossudega, mis üsna ruttu märjaks said. Niisiis käisin koduteel poes ja ostsin kuivad jalanõud ning puhta särgi. Ja ka kogu eesti vaesuse juures poles võimalik sellist ostu 15 euro sisse mahutada.. Nüüd on vähemalt nädala lõpuni varustust

17.06.2012

eile sain omale ratta. Tegelikult on see Sara ratas, aga ett ema on oma välitöödega liiga hõivatud, lubas ta selle praeguseks mulle. Loodan, et tema on ka üks, kellega siin natuke rohkem läbi käin – elame üsna lähestikku ja vähemalt homme hommikul võtab ta mu tööle minekuks peale.

Rattale sõitsime järgi mööda jõe äärt. Umbes Turku kesklinna kohal jõe ääres on Paavo Nurmi ausammas. Korralikult 2m betoonposti otsas jooksja kuju. Ja eile oli seal ka seakostüümis noormees, kes püskid rebadel ja till väljas, sellele kujule (eestpoolt!) keeras. Samal ajal kuju ees tegi ta sober (või vaenlane..) telefoniga pilti.

Vot selliseid asju teevad laupäeviti soomlased.

Täna sain ka endale midagi. Sain korteri. Või, noh, R ja S läksid ära tagasi põhja, nii et olen nüüd nende kodus omapäi. Ega ma selle üle tegelikult sugugi õnnelik küll pole. Olen siin nüüd päris üksi. Loodetavasti puutun lähipäevadel TL-I töörühma omadega rohkem kokku.. loodetavasti. Ja loodetavasti on neil plane selleks ajaks, ui tööd vähemaks jääb ja loodetavasti.. ma ausalt väga loodan.. saan ka mina neist osa.

Sest kuigi tuleval nädalal tuleb palju intensiivseid päevi, siis tundub, et letuleval nädalal pean ise tikutulega tööd otsima ja ..linnas šoppama, raamatuid lugema, trenni tegema.. sest pärast seda nädalat tundub vaba aega palju tulevat.

Igatahes, kui korteriomanikud olid lahkunud, ja mul veel õhtupoolik ees, üritasin siin kodustuda. Käisin toidupoes ja tõin nii nädala varu toitu. Laotasin selle kööki laiali. Oma toas panin kaasavõetud pildid laua äärele ja pakkisin lõpuks koti lahti. Seal oli 3 kampsunit, 3 paari välitööde riideid.

Ja 0 riietuseset, millega sobiks linna vahele minna, kui praegu kasutuses oelvad asjad pessu panen. Kui eelmisel nädalal ilmateadet vaatasin, lubas ju külma ilma – alati nii 10-12C ja vihmaga veelgi vähem. Nüüd lubab vihmasteks päevadeks 15 ja päikeselisteks isegi 20 kraadi sooja. No ja nii ma pakkisingi koti sooje riideid täis ja muuks ei jäänud ruumi.

Tundub, et isegi kui see poleks mul plaanis olnud, peaksin šoppama minema –  mul ausõna pole mitte midagi selga panna :)

Koduigatsus algas tegelikult juba päev-paar enne reisi. Eile oli irmus-kole igatsus. Täna on ka, aga see on kuidagi talutavam, lihtsalt taustaks.

Sellegipoolest, pean siin veel nii kaua olema ja viimase otsa sellest niisama, linnavahel olles, lugedes, puhates. Mitte et see kõik tore ei võiks olla, aga.. kodus oleks ka tore.

Homme tuleb esimene päev täitsa ise katset teges. Õnneks on pesad ülesleitavates kohtades ja vihma ei tule… vähemalt ma loodan.

Loota ju ikka tohib, eks?

Sissejuhatus Ruissalosse

ma kardan
ausalt,  väga kardan.

äkki ma ei saa hakkama?
äkki on töö maht liiga suur?
äkki ei suuda ma nii pikalt ihuüksi olla?
aga mis siis saab, kui ma haigeks jään?
äkki eksin ma ära?
äkki lasen ma endas pettuda?
aga mis siis saab, kui ma pole mulle usaldatud ülesande kõrgune?

kallid tudengid. kas te tõesti arvate, et TEIL on raske?

sess. tudengid õpivad ja kiruvad. nõrganärvilisemad nutavad. teised lähevad õhtul trenni/kõrtsi.
tegelikult õpivad nad enamasti ainult 12-18 tundi päevas. need, kes väärivad nime tudeng, ma mõtlen. teised veel vähem.
kolmandad kirjutavad sel kevadel lõputööd. enamasti seda ei suuda aktiivselt üle 6 tunni päevas teha.
Ja kusagil metsas elavad lektorid ja teised teadlased, kes teevad 14 tundi päevas metsas katset, õhtul 5 tundi fuugivad verd ja siis asuvad lõputöösid oponeerima, eksameid parandama ja koostama.
parimatel päevadel tuleb ööpäevast leida ka lisa 2 kuni 4 tundi, et sõita teise linna oponeerima/ eksamineerima. samas, see on hea aeg - bussis saab magada.

kõige hirmsam on sellises olukorras haigeks jääda. rääkimata sellest, et ei saa võtta vaba päeva, pole ka võimalik minna apteeki/arstile - nende tööaeg on kolm korda lühem ja sedagi vaid nädala sees. täna siis võtsin vabaduse ja raiskasin katseaega rohtude ostmiseks. hästi tegin - täiesti kogemata sattusin apteeki selle nädala viimasel minutil, kui see lahti oli (kell 15.59).

ehk siis kordan.
kallid tudengid, kas te tõesti arvate, et TEIL on raske?
:)

igatahes, mul on NIII suur väsimus. ei oskagi kirjeldada. mehhaaniline väsimus. liigud nagu robot, optimiseerid igat sammu. õhtul kümne paiku koju helistades ei oskagi telefonis muud öelda, kui et, ´teen veel mõned tunnid tööd, homme jälle 4 äratus´.
'õnneks' on meil täna kahe seltskonna peale ainult üks 'liikuv välilabor', nii et hommikupoolikult tegid tööd G ja P, meie saime kaua (kuueni) magada ja siis paar tundi rahulikult magistritöid lugeda.

ma kirjutaksin rohkem ja pikemalt. aga töö-töö-töö-töö.. isegi fotosid olen nädala jooksul teinud vaid 2-3.

orienteeruvalt 8-14 juuni olen kättesaadav, siis juulini.
olge paid.

8 mai

algul mehed ütlesid, et näe milline tihaseaasta tuleb. Tõepoolest, oli rohkem alustatuud pesi, kui lotsime. Pärast neid järjestikkuseid raskeid talvi. Nüüd aga leiame järjest hüljatud pesi, milles on juba miunadki sees. Vaesed tihased nii tahtsid sel suvel peret, aga poole pealt avastasid, et see on on ikka üle jõu käiv pinguuts. Igatahes, mina pole varem näinud selliseid pesi, kus 1-3 muna sees ja juurde ei tule.

Teine mõte oli kärbsenäppide kohta. Et nemad ei talvita meil, on näppidel meie rasketest talvedest kama. Tulevad, kõhuv veel lõunamaa ussikesi täis, ja muudkui munevad. Ja selleks, et muneda, terroriseerivad nad tihaseid. Istuvad nende kasti peal ja keelavad tihast pessa minemast. Teevad oma pesa tihase pooliku pesa peale, arvan et ka üks katkiste munadega tihasepesa, oli kuidagi näppidega seotud. Täna leidsin tihase pesa, kus oli 9 muna ja surnud kärbsenäpp. Näpid on ikka jultunud ja julmad loomad.

Mis veel. Üle poole katsest on nüüd möödas, täna alustasime teist faasi. Väsimus ajab juba meil mõlemal kaariniga igast otsast üle. Hommikul hiljemalt 5 äratus, siis metsa. Kui tagasi tuleme, siis oleme juba mõlemad uinakuid tegema hakanud.

Õnneks oli mul katse ülesehitusest tingitult vaba päev eile. Sain üleeile oma mustad metsatöö riided ära pesta ja kuivatada, logelesin natuke, käisin natuke rattaga metsas. Saatuse irooniana oli minu vaba hommik paduvihmale järgnev, nii et sillerdavate päikesekiirte asemel oli pime udu, mis asendus sombuse hämara uduga. Kahju, olin lootnud hmmikul ikkagi metsa minna ja pilti teha, aga sellisel hommikul ei laula tihased ega õitse lilled. Aga mis siis, nägin eemalt sookurgi vähemalt.

Õhtupoolikul tuli jälle raiko külla. Tõi mulle u kilo kohupiima, 4 pakki kommi, ja palju muud toitu. Kas mul on kõige parem sõps, või jaa (:

Sõitsime kõik kolmekesi Pärnusse väljasõidule. Lihtsalt selle pärast, et ma polnud aastaid pärnus käinud. Rannas puhus jääkülm tuul, linnavahel olid esimesed turistid meie kaasa arvatud). Ja siis sõitsime tagasi. Õhtul tuli veel pauli. Natuke ilmaasjata küll, sest nagu alguses öeldud juba, on pool katset läbi. Vähemalt on mul nüüd homme hommikuks auto.. KUI ma peaksin tahtma autoga sõita.

Lähen teen nüüd lubatud uinaku ja siis vaatan, võibolla teen täna veel midagi.

4 mai 2012, taaskord nõmmes

Oleks, et ei sajaks paduvihma.

Oleks, et Hugo poleks auto alla jäänud.

Oleks, et poleks kevadkontserdite aeg.

Oleks, et ma ei peaks kuu lõpuks submittima.

Oleks.. on paha poiss.

Igatahes, siis ma naudiksin siin olemist rohkem. Nihelen ja olen abitu. Helistan ja olen abitu, olen väsinud ja abitu.

Muidu.. raiko käis täna ööseks siin. Tuli eile päeval, sõime, käisime ratastega metsas, olime niisama. Hommikul jätsin ta magama ja läksin 5 ajal tööle. Pärast jäi veel paar tundi bussini. See külaskäik andis energiat ja värskust. Võttis kõigelt mõtted ära. Muidugi, niipea kui bussijaama nurga taha jõudsin, olin jälle üksi suures kurjas ilmas.

See abituse tunne. Mind on kodus vaja. ja ma pean olema siin. Kuulama telefoni teel ümberjutustusi. Saama käske inimestelt, kes pole kompetentsed, lootma teistele.

Selle jutu lõppu pole vist paslik öelda, et elu on lill.

Igatahes, kaarin on Tartust tagasi, ja äratuseni polegi enam liiga palju aega, küll aga veel omajagu tööd.

Töö. Töö aitab. Samas, kui poleks tööd, saaksin olla mujal. 

kuidas ma illegaalselt valgevenes kukeseeni korjamas käisin

tripp venemaale, mu uuele lemmikplaneedile

Külmutatud pelmeene saab poes osta lahtiselt
Pelmeen võib olla muna suurune
Pelmeen võib olla piruka suurune
(Pelmeenid on imelised)



kondenspiima müüakse liitristes pudelites

energiajoogid sisaldavad märkimisväärses koguses alkoholi ja on ostetavad pooleliitristes purkides. See ei maitse nagu alkohol, sellegipoolest jääb esimesest purgist väga purju ja teine purk võib juba saatuslikuks saada



defitsiidiaeg on möödas - kaubanduses leidub kõike. Minul oli umbes samasugune tunne, nagu võis varem NSVL-asel läände sattudes olla
Miski pole kallim kui eestis, odavam on paljugi

Vene teed. Need on omaette müstika. On skandinaavialikult siledaid lõike, on ‘asfalt’teid, mille asfaltosa ilmub teele kord saja meetri tagant laiguti, ülejäänud on kunagi asfaldi alla pandud pinnas..
Poriloigud. Need võivad olla üüratud
Teeaugud. Ka need võivad olla üüratud. Nii pikkuses, laiuses, kui sügavuses



Putked. Neisse võib armuda. Nad on suured, ilusad, igal pool. Nende vahele võib riputada hamaki ja nende murdmiseks on vaja neile autoga otsa sõita. Putked võivad olla ühe kaupa teeäärlet, tuhandete kaupa tühjal väljal, hektarite kaupa…



Vene inimesed. Nende tossud on valged ja kingad lakitud, naised on seelikutes-kleitides ja songutes, mis sest et nad liiguvad mudast ujuvas ühiskondlikus ruumis ja magavad kümnekordses…







Vene ja Valgevene vahel paistab mingi omamoodi šengen toimivat. Väiksematel teedel pole viitsitud riigi vahetumist teatavat posti isegi märgatavaks muuta.


(tegelikult oleks selle koha peal pidanud ka riigi vahetumist teatav silt olema)

Veel kord, inimesed. Nad ei ole su vastu õelad, kurjad, ei vaata viltu. Sa võid käia oma plätudes ja erkroosas tsärgis ja mitte rääkida vene keelt ja nad ikkagi ei ole ebasõbralikut
Tagasiteel hakkas vene tolliametnik meiega eesti keelt rääkima

Leninid. Päev ilma Lenini kujuta on nagu päev päikeseta. Ausalt



Keskkond, oma ja võõras. Venelast ei paista häirivat ruum ta ümber. See võib olla porine, see võib olla prügine, see võib koosneda kokkuklopsitud veidrustest. Tähtis on kõige lähem, ainult oma. OMA maja on helesinine, puunikerduste ja lilleaiaga





Leidsime maailma parima kukeseenekoha. See on läti-valgevene-vene piiris asuvas sebezi rahvuspargis. Ämber sai täis poole tunniga (AINULT kukekatest)

Ujutavaid järvi on maru vähe. Kas looduslikult või üleväetamisest või muust, aga igal pool on hirmus roostik



Ma olen armunud. Hakkan jälle tõsisemalt vene keelega tegelema ja järgmine kord, kui naaberplaneedile satun, üritan ka kohalikega kontakti astuda.

Wales ja Inglismaa

Käisin kiiresti ülalnimetatud paikades Sõprasid vaatamas. see oli enneolematult tore, seiklusterohke, lõbus, natuke melanhoolne, väsitav... lihtsalt fantastiline reis.
olin ise vaid nii palju ette valmistanud, et valisin välja lennupiletid edasi-tagasi, inimesed kelle pool olen ja umbes millal ning edasi lasin asjadel voolata. Ja see voolamine tuli asjadel tõeliselt hästi välja.
päeviku kirjutasin rongides liigeldes paberile, ja selle ümber viksimiseks pole aega ega viitsimist.

eelnevalt viljandis ribadeks tantsitud jalad said selle aja jooksul üllatavalt korda, kuigi füüsiliselt kõige kergem ja ka lühima distantsiga päevad olid nende japks need, mil mägedes matkasin (see peaks ülejäänud päevade kvaliteedi kohta midagi ütlema). magada sain igas 'etapis' progresseeruvalt järjest vähem. viimased 4 päeva olid 4 tunnised ööd. ja sinna juurde see pagana alkohol..
aga sellegipoolest. mul oli äärmuslikult õnnestunud Ühendkuningriikidereis.

mõtteid nii palju, et ..
niimoodi järjest erinevatel inimestel külas käies sain aru just erinevate inimeste rinevustest. kuidas mõned on arusaadavalt ja koduselt tavalised. isegi need, kellega pole varem kohtunud ega samas kultuuriruumis viibinud.
teised on küll tegelikult oma inimesed, aga nende oma keskkonnas on nad minu jaoks kauged. võib siis vist öelda, et nende keskkond on kauge.
ja siis on inimesed (inimene?), kes on alati, igas keskkonnas, kultuuriruumis ja olekus nii oma. ükskõik kas oleme enne tihedalt suhelnud või on olnud aastane paus igasuguses läbikäimises.. kokkusaades on ikka nii hea. ja selles mõttes on maailm nii ebaõiglane, et ta inimesi niimoodi siia ja sinna loksutab, käseb teha valikuid ja ei lase alati kõike saada.

või siis... kui meil oleks kõik... võibolla me ei oskaks siis hinnata neid väikseid juhuslikke õnnekilde, stiilis eriti karismaatiline postkontoritöötaja, kallistus pargis või öises metroos nositud šokolaadiküpsis, mis tegelikult olemise just kõige toredamaks teevad, aga, nii objektiivselt vaadatuna, selle kõige juurde ei kuulugi.
tean, et mina küll ei oskaks.

natuke seletas seal olemine ka kohalike kultuuriruumi teket lahti. kui minul vedas ilmaga ja ikkagi oli enamuse ajast oktoobrilõpu tunne, niiske ja vinsutav, siis pikad öökleidid, öömütsid, soojaveepudelid muutuvad tõesti enesestmõistetavateks. ja kuum tee ja šokolaad.
ning kuidagi muutus loomulikuks see maal, kus Ophelia lamab jõe põhjas ja tal on lilled süles ja juustes (Millais'i maal äkki?).

Walesi imelised mäed. Ebatavaliselt päikeselised ja üldse mitte NII mägised.







...ja olid vallutatud igasuguste poolt


aga ruumi jätkus kõigile



teisi kohti ka natuke. (natuke - sest mägedes pildistasin lihtsalt kõige rohkem)

lemmikmetroojaam


küla nimega Koera Haud


Soho kõigi oma inimestega. pikkade, teistsuguste


.. ja aasialastega


kõige hullumeelsem jalgrattasõit läbi Londoni kesklinna, valepidises liikluses


Kunignlik botaanikaaed Kew Gardens. Imeilus!


Liverpooli Lambananas. Armusin nendesse


(pilte tuleb veel..)

aga rohkem kui uusi kohti olen täis just inimesi. inimesi, keda igapäevaselt ei näe, kuigi tahaks. kes on head ja lähedased, mis sest et kauged.

..ja inglismaale lühikesi pükse kaasa võtta on küll asjatu ja arutu.



edasi?
üks plaan jäi just minu jaoks kehva tervisliku seisundi tõttu ära. samas, nii hull see seisund ka ei ole, et taksistaks järgmisi lennupiletite soodukaid uudistamast...
ja tegelikult oleks mu tõesti-tõesti vaja tööd teha. eriti, et nüüd on raamtu kogu jälle lahti ja puha.

Juunilõpu retk(s)

Alustama peaksin vist sellest, et eelmisel päeval olime kambaga vana puukuuri tükeldanud, ülakeha valutas saagimisest, nagu ta ikka saagimisest valutama hakkab, ning pool alajäsemetest olid herilaselt nõelata saamisest nii paistes, et tund enne poodide sulgemist crocse ostma tormelesin, et mul oleks üldse mingid jalanõud, mis jalga mahuksid. Hommikuks olid labajalal venitusarmid.
või hoopis sellest, kuidas täiesti kogemata koolivennaga igasugu retkede teemale sattusime.

Igatahes, koer, magamiskotid ja entusiasm, ja seiklema!
Vitimäe ja Harimäe, metsmaasikad Käärikul (ja igal pool mujal kus neid oli) kõhud said punni ja korjasime veel ka kaasa. Käisime mahajäetud Restu mõisas-koolimajas ja seal lähedal tehisjärves ujumas. Mis veelgi tähtsam – Hugo käis ujumas! Ei teagi kuidas see juhtus, ta jõi, kõhuni vees, tulin talle kõrvale, ütlesin 'Hugo, uju…'.
Pärast ta püherdas liivas (esimese hooga kirjutasin lumes) ja tegi karvahooldust, mängisime rannas palli.
Õhtuks läksime Mustametsa sporditarre, kus ootas Jaanus. Seal juures olev järveke, mis varakevaditi on imeline, oli puhas vetikalomp, mis oli nii tahke, et kandis peal. Kuri üllatus.
Edasi- Paavo tuli kinobussiga. Mehed niitsid vikatitega heina ja kütsid sauna, mina tegin kartuliputru. Siis meestega sauna, arutasime, kuidas troopiline kliima saunataluvusele halvasti mõjub ja kirusime palavust. Seejärel väliskino öös.
(Mere ‘veelinnurahvad’ ja national geographic -tasemel lodusfilm ‘eesti metsloomad’.) Saime just enne päikesetõusu (2-3või nii), filmid vaadatud ja isegi mõned tunnid magada.

Järgmisel päeval käisime paavo-allani-hugoga lätis. Väikene linn nimega Seda. See on rajatud 50ndatel NL poolt, sissetoodud linnaplaani, arhitektuuri ja elanikega briketitööstuse jaoks (vist). Nii et keskväljakul seistes vaadad praeguseks praktiliselt tühja venekeelset stalinistlike ehitustega tontlinnakut, mille ringikujulisest keskmest väljub viis tänavat, igas suunas täpselt ühesugused majad...
minu jaoks oli see äärmiselt sarnane linn St Laurentile. korraga mingil eesmärgil rajatud, korrapärane, ümbrusest oma stiilistreriilsusega karjuvalt silmahakkav. võibolla just tänu sellele paralleelile ei tundunud see linnake kurb, kuigi oleks võinud.
Paavo jättis meid Valgas, et minna tagasi Tartu, me põrutasime mööda riigipiiri läände, leidsime esimesed mustikad(juuni lõpus!), palju imelisi järvesid, sääski, parme. Viimane peatus oli Tõrvas, kus on eesti kõrgeim vettehüppetorn. Olin liig väsinud et tornigi ronida, sealt allahüppamisest või ujumisest rääkimata.

Sellega võin vist suve kolmanda peatüki avatuks lugeda.

Võib olla, et rus-nor ei vea ikkagi välja, sest teine autoga liituma pidanu ikkagi ei taha vist ja ainult ühe autoga kusagil polaarjoone taga teele jääda oleks... paha.
Ehk siis, kui keegi soovib 2ks nädalaks augustis ühineda ‘ekspeditsiooniga’ Koola poolsaarele marsruudil venemaa-norra, on ta avasüli oodatud, autoga või niisama.
(aga kui sul on auto ja tahad ühineda, võib paiga arvestada, vastasel juhul tuleb see kuidagi teisiti välja teenida :)
Plaanis sisseimbumine vene külaidülli, ülevoolavalt palju Baikali-limonaadi, tundrasafari, ujumine ja kummipaatimine Hibiinide ja teiste teele jäävate objektide järvedes-jõgedes, kelgutamine, lumega või ilma.
Ja siis tuleb Norra, ja on veelgi toredam.


Panin küünla Hingele teed näitama. Ehk saab siis oma hing ka rahu.
või vähemalt on hea küünlavalgel artikleid lugeda

27-28 november, esimese advendi nädalavahetus!

Kuigi F oli juba 2 päeva tagasi, polnud ta vaevanud ennast meiel näole anda. Reede õhtul istusime poiste rõdul ja mängisime ajaviiteks lauamängu ja kaartidega valetamist, et püsiks niikaua ärkvel kuni suured ülemused linnast bowlingut mängimast tulevad. Lõpuks hakkas väsimus üle ääre ajama ja läksin Riga nõu pidama.
Jah, peaks ikka rääkima enne kui me nädalavahetusele tuleme ja tema tahaks ka meiega tulla ja keegi meist tegelikult ei tea kes ja millal järgmisena tuleb ja…
Jäi siis nii, et läskime kõik magama. R lubas hommikul rääkima minna, millal iganes paks valge mees ka ennast üles ei viitsiks ajada.
Me läksime lihtsama vastupanu teed ja kirjutasime kirja.
See oli üsna halekoomiline.
Tere, kuidas läheb? meil on palju küsimusi., palun tee õige vastuse kohale linnuke. Ja siis järgnes jah-ei vastustega küsimuste rida.

Aga vähemalt saime niimoodi õhtul magama ja hommikuks olid tõepoolest vajalikesse kohtadesse linnukesed tekkinud.

Vahepeal oli kontorisse vahelduvinternet tekkinud. Kahtlemata parem kui mitte midagi.
Käisime linnas turul, saon kätte viimase sünioäevakaardi, mid vahepeal kogemata Inglise-Guiaanasse oli saadetud, ostsime teelt kaasa grillkana, camamberti ja paar baguetti.
See oli üks imelisemaid lõunaid!
Värske (VÄRSKE) pehme baguett ja täpselt sobivalt ammoniaagine juust ning see kana. See kana!. Nämm


Pärastlõunal ujuma ei läinud. Mina magasin, teised ilma minuta vist ei viitinud.
Küll aga läksime pimeduse saabudes linnapeale jalutama.
Oli omajagu vihmane, nii et ühes kohas saime isegi räästa all istudes sahmaka lõppu oodata. Aga muidu läks minu jaoks korda. rannapargis olid vaid üksikud petanquemängijad, klaverimängija polnud veel kohal, ostsime palmide väljakult maracuijamahlad ning ronisime künkale. Väike soe palmidega linnake.

Veel harjutasin A õpetatud inimestepildistamisstrateegiat. Tuleb hoida fotokas käes, ja seda lihtsalt siia-sinna suunata. Tal on seda lihtsam teha – 18mm lainurk ning ise on ta ka palju pikem kui ma. Aga sain ka paar pilti niimoodi.


Hommikul olin esimene ärkaja, nagu alati. Ostsin omale paar värsket saia, ning siis jõudsid teised järeldusele et peaks ka boulangerie’sse minema.

Igatahes. Esimest adventi tähistasime A-ga mererannas, K jäi kontorisse. Läksime umbes tõusu viimasel tunnil. Ehk siis vesi oli väga kõrged ning lainetel oli palju jõudu. Vähesel veevabal liival kohta otsides leidis A mango. Üsna veider leid – rannas kasvavad ju vaid kookospalmid.
Hulmisime tunni vees. Lained olid suured, väga välja ka ei saanud – laine viskaks kohe piki liiva pikali ja siis oleksid püksid ja suu ja silmad ja mis kõik liiva täis. Aga vees oli mõnus. Vahepeal sadas kerget vihma. Selline sombune, üldse mitte liiga päikeseline ilm. (mitte just suurem asi jõuluilm, vihma sadas :P)

Veest välja tulles leidsime veel mangosid. Kokku 5. samal ajal oli rannalähedal üks laev. Äkki oli seemangolaev, mid hakkas karile jooksma, ning pidi ballasti välja viskama, et uuesti avamerele pääseda (:

Pärastlõunal oli lubanud F meid vaibale võtta. Ootasin siis seda suursündmust. Aga ei jõudnud ära oodata – jalutama oli ju ka tarvis.
Ehk siis ütlesin ajalukku läinud sõnad, et ‘niipea kui ma lähen, tuleb ta teiega rääkima..’ ja läskin jalutama.
Nii läkski.
Aga tegelikult on mul üsna ükskõik. Sest mina nägin jaguarundit. Mitte ainult ei näinud, sain ta ka pildile!
Üsna uskumatu kohtumine, nagu kõik suurte loomade nägemised. Ühel hetkel hakkab dzunglist välja tulema suur must loom. Tuleb pea, siis tuleb kere, veel keret, siis saba, veel sabat, veel natuke ja siis on sabaots ka otse sinu ees, nii 15m kaugusel keset teed. Ei suutnud ennast kontrollida ja ahhetasin valjult.
Tegelane oli kokku nii 1.2-1.3m pikk. No tõesti, esimesel hetkel hakkas isegi hirm. Täitsa suur kass jba.
Tegin kokku pilti. Kell oli juba pool kuus, pilvine ilm pealegi – ehk siis, täiuslikult teravat pilti ei tulnudki, aga sellegipoolest, sain pildi.

Tagasi tulles oli saekaatrionu Fil külas. Et mul oli pilt, mida neile kõigile näidata, soovisin ilusat õhtat ja lülitusin ka seltskonda.

Õhtul sain üle mitme aja Grignoni rõdul paiknevat treening- ja tantsusaali nautida.

Loomade nägemisel on omad nipid
Esiteks. Tuleb minna kellaajal, kus loomad liiguvad. Ainult inimene on nii loll, et ennast päevases palavuses liigutama sunnib. 10 ja 15 vahel ei tasu metsa ‘loomi vaatama’ minna.
Teiseks tuleb olla vait. Üllatav, kas pole.
Aga vait tähendabki vait. Mitte et ei tohi rääkida, vaid ei tohi vilistada, ei tohi jalgu järel vedada, ei tohi lehtedes krõbistada. Isegi hingeldada ei tohi.
Niisiis, kes tahab loomi näha, peab olema hästi treenitud (:
Kolmandaks. Lisaks ei tohi ka haiseda. Kui isegi mina tunnen eemalt, kuidas mõni tegelane kannab komandat päeva sama särki ning pole hommikust saati pesnud, siis tunnevad seda ammugi loomad (tuletan meelde, siin on ekvaator ja soe).

Sellised mõtted. Kõavad ilkumise ja targutamisena, aga olen liiga palju näinud kuidas nende lihtsate asjade vastu järjekindlalt eksitakse.


Teine mõte on romantilisem.
Et mina armastan siinset võsa kogu südamest.
Armastan, tõesti. Nii-nii-nii väga armastan. Tema torkivust ja ohtlikkust ja tüütut niiskust ja palavust ja vihma ja mitmekesisust ja..
Äkki siis vihmamets armastab mind vastu ka?
Kas või natukene.
Või vähemalt piisavalt, et aegajalt väikseid sümboolseid kingitusi pakkuda. Kiisu enne sünnipäeva ning nüüd ka üks. Mitte enam kiisu, see oli juba täitsa suur kass.

29 november, esmaspäev

hommikupoolikul korjasin liaani otsast ubasid. Liaan kasvas kahe üsna kõrge puu otsas suure maja kõrval. Ehk siis, panin oma maja akna peale arvuti jõululaule üürgama ning hüplesin päevitusriietes matšeete ja bambuskepiga puu all ringi. Esimene tund kulus efektiivse meetodi leidmiseks, teine tund reaalse töö tegemiseks. Kõige kasulikumaks tööriistaks osutus pikk bambuskepp (nii 3-4m), mille otsas oli kõver nael vastu keppi tagaasi painutatud. Selle konksuga siis tõmbasin kobarad alla. Teise tunniga korjasin ligi 10kg liaaniube.

Pärastlõunaks oli kontorisse tellitud, mõtlesin, et käin enne basseinis. Läksin kohe lõunapausi algul siis linnna poole. äärmiselt sobivalt oli basseinis sel nädalal remont. Üsna tobe. Sõitsin siis niisama ringi, tegin paar pilti ning jõudsin tunni liig vara kontorisse. Sain vähemalt kirju vaadata.

See, et mina pidin kontorisse minema, oli ünsa kentsakas. sest eesmärk oli see, et poistele jutu edasi räägiksin. Noh, vähemalt minuga räägiti.
Lisaks sain täiesti omammoodi komplimendi.
Ma olevat siin kõige rohkem loomi näinud inimene. Isegi rohkem, kui F ise siinoleku jooksul. see viimane osa ei pane imestama, aga tegelikult olen ju täiesti mitut looma näinud.
Mitte et nad mulle sülle kätte oleks jooksnud – olen ju ikka päris palju ringi sebinud selle nimel.

Tagai sõites võtsin Ri ka peale. Tal on selg haige. Ei imesta, vaeseke teeb siin üksi terve väeosatäie tööd üksi ära. Nüüd peab ta mitu korda nädalas füsioteraapias käima. Ning pärast turistihooaja lõppi läheb ta üldse meilt ära.
Otsitakse asemele… ülaatus-üllatus. Eestlast.
Tüdrukut, kes koristaks, peseks peasu, teeks süüa, ühtlasi sõidaks autoga räägiks kahte võärkeelt ning vajadusel teeks metsa, tapaks kingakontsaga sadajalgseid ning oleks meestele kena vaadata (kuigi viimaseid asju ei öeldud otse, on need kindlasti boonus).
Mõelda kui lihtne on olla mees – tule siia ja ole tugev. Kusjuures, tugevust ei pea enamuse ajast kasutama, raske töö jaoks on ju naised..
Ka R kommenteeris, et olen esimene tüdruk, kes siin nii palju päris tööd pidi tegema. Eks see varasem töö tegemine käiv varasemate elanike järgi – ja varem elasid siin jju igasugused… saramakad ja mustad.

Tegin proovipakkimise. 17.5kg. nii et jooksin poiste majja ja võtsin laualt ühe kookose. Nüüd on siis 18kg. Soovi korral võin veel moosi osta.

Üsna arusaamatu on. Mul on reede õhtuks plaanid. Laupäeva õhtuks plaanid. Mul on järgmiseks nädalaks plaanid. Mul on trenn, kuhu minna, inimesed keda külastada, peod, kuhu olen oodatud. Koer, keda jalutada, ahja, eksam, mida õppida.
Mul on jälle elu.

Kusagil on lumi, talv, kallid.

30 november, teisipäev

möiraahvid olid mu majalenii lähedalt., et kuulsin kuidas nende raskuse all puuoksad paindusid. Ning ka ülejäänud päeva kuulsin aegajalt neid eemalt. Hoidsid mul silma peal.

hommikusel jalutuskäigul nägin jälle oravat. Ei tea, kas olen juba kirjutanud, aga valdav enamus nähtud loomadest on olnud ühel kindlal 300m teelõigul. Ühelt poolt on see hästi kahe kurvi vahel – minu kõndimise heli ei levi piki teed sinna, teisalt tundub see eraldavat suure tee poolset metsaala ja all kaw soo pool asuvat metsamassiivi. Täna leidsin ka ühe loomaraja. Üllatus-üllatus – keset rada istuski täna nähtud orav ning ka jaguarundi kadus vist sinna.

Siis lubasin poistele ühe taime selgeks õpetada, aga ma ei suutnud seda üles leida. Kõik leitud taimed tundusid täna olevat kiuste alest liigist. Võibolla korjasime siis eelmsiel korral terve proovi valet taime?
Ja taime otsides komistasin maole otsa. Otseselt ei komistanud – tegelane hoopis jaooksis mu näppude vahelt eemale, kui lehtede vahelt taime üles võtsin. Üsna hirmus kui märkamatud maod on.
Sest tegelikult olen siin üsna hästi madusid märkama hakanud, aga ikkagi juhtub selliseid asju. Mõelda, kui palju madusid veel märkamata jääb.
Arvan et viimasel ajal suurenenud madudehulk on seotud suurenenud vihmahulgaga.

Koerad ei teinud maost absoluutselt välja – jooksid tast otse üle. Selle peale roomaja ehmus ning pööras otsa ringi ja läks võssa tagasi. Kusjuures, koerte osas on veider päev – printsess paistab midagi aimavat. Ei lähe must kõige otsesemas mõttes meetritki eemale, ja kui jalutame, siis jookseb ringi ja keksib nagu kutsikas.

Otsisin suurema osa ennelõunast seda taime, siis andsin alla, hakkasin hoopis kontoritööd tegema.
Mul on üle 1700 taimega nimekiri, mille F palus läbi töötada ja anda arvamus nende siit lähedalt leidmise osas. Kui kulutada ühele taimele max minut, võtaks see umbes 30 tundi. Hmmm….
Mõtlesin siis teha niipidi, et teen isikliku nimekirja ja kontrollin, kas minu taimed ka suures nimekirjas olemas on.

Siin on nii huvitav taimedega tööd teha. nii palju on selliseid, millelt pole kunagi leitud õit või vilja, millel pole teada, millal viljad valmivad, aga ükskord leiti jaanuarid toores vili.. jne. Kusjuures, tegemist on suurte taimedega.
Mis taimedest rääkida – isegi oncilla kohta pole piisavalt infot, et talle kindlaid määramistunnuseid panna.
Ei ole midagi kõik suured asjad juba ära uuritud.
Ja siin päriselt ka on pilvemetsad!

mingis mõttes on tegemist ideaalse kohaga arvutitöö jaoks – siin pole internetti. Saab istuda rvuti taga ja tõepoolest teha just seda ühte asja. Parimal juhul saan veeta minuti taustamuusikat valides, see on ka kõik. Ei saa midagi googeldada, kellelegi msnis vigiseda, osta nädalavahetuseks teatri- ega lennukipileteid ega iga kolmanda taimenime kohta eraldi twitterisissekannet teha.
samas, on olemas äärmiselt tugev oht järsku tantsima hakata. Ei saa öelda, et mul kunagi varem isiklikku tantsusaali oleks olnud.

meeleolumuusika
‘Man gave names to all the animals’ Jason Mraz

1 detsember (ja ma istun praegu poolpaljalt rõdul ning limpsin külma linonaadi ja kuulan jõululaule)

eile õhtul tuli itaallane Franco. patoloogiliselt lobisev itaalia onu, kes ei joo veini. Ta tõi oma asjad ja peale võteud banaanid logde, ja siis läks kohe juba üles pandud valguspüügile.
Ise läksin ka varsti järele.
Mees lobises ja lobises ja lobises ja siis lobises veel. Muidugi, mehel kes on juba 89 riigis käinud, on ka palju rääkida.
Omamoodi tore mees. Aga kuidagi vähetõsiseltvõetav tundub ta niimoodi, sama kiiresti kui tulevad uued lood, tundub ununevat see, kuhu viimati jutt jäi.
Pärast ühtteist jalutaisn koju tagasi ja läskin tuttu, et hommikul mitte liiga kaua põõnata.

Hommikul näitasin itaallasele natuke pilte, pärast trehvasime jalutuskäigul täiesti kogemata. Sel ajal kui ta mulle seletas kuidas trigonomeetria abil puude ja ajõgede pikkusi arvutada, sain herilaselt nõelata. Vahel nad tulevad higilõhna peale sind noolima, ja siis kui sa ei märka ja liigutad ootamatult…
Ehk siis sain labajalga, peaaegu et pöia alla nõelata.
Silma nõelata saamine on selle elamuse kõrval täiesti meeldiv kogemus. Mitu tundi hüplesin ühel jalal, sest nõelamiskoht oli just selle õrna nahaga talla kohas ja nii paistes ja pähh.

Lõunaks tegin K pitsat. Sel ajal vahetasime A’ga arvutifaile ja ma pakkisin ühtlasi asju sel ajal. Peaaegu pkitud kott oli 19.3. ülelennuks sobiv ja pariisiis võtan ju kotist jope ja teise fliisi veel välja. Saan hakkama.
Pean saama.

Pitsa söömise ajal avastasin ühe toredaima üllatuse – purgis, kus veel eile oli einsteinist saanud nukulaadne, oli täna mardikas! Väikene (tõenäoselt seepärast, et olin teda alatoitnud), must, ninasarvega.

Õhtusel jalutuskäigul lindistasin mitu minutit tuukanilaulu ning nägin möiraahve. Neid oli kolm või neli. Üks tumedam, peaaegu pruun, ning kaks või kolm erkoranži. Nautusid ühe kõrge puu otsas õhtusööki ning matsutasid kõva häälega.
Selline tunne, et ülehomme võiksin kaimaniga kaklevast jaaguarist pildi saada… kui ainult oleks ülehomme.

Täna tulid kaks jaapanlast. Üks neist juba mu vana sõber.

2 detsember

õhtul valguspüügil olin üsna läbi ja läksin juba kümnest ära. Hommikul ärkasin sellegipoolest alles kuus (värdjas hommikuinimene, ‘alles’ kuus. Ise ka imestan ennast vahel). Et juba oli valge, läksin kohe jalutama. Tühja kõhuga niisiis.
See võttis jalutamiselt nauditavust vähemaks, ka selle pärast et tühja kõhu peale ei hakanud ma hommikust valuvaigistit võtma. Aga ilma ei saa enam.

Lindistasn mingit looma. Arvan et see oli imetaja. Arvan et see hääl tuli maapinnalt. Aga võin mõlemis eksida.
Linnud laulsid, aegajalt keegi põõsastes liikus.
Jõe ääres istusin silmad kinni sillal ja nuusutasin.
Kahju, et neid lõhnu kuidagi salvestada ei saa. Siinsed taimed lõhnavad teisiti. Kui nad õitsevad, on nad ÜLENI õites ja see lõhn on sada meetrit eemal õhus. Vahel lagritsalõhn, vahel imalmagus coco chanel, vahel talumatult õrnvärske roosilõhn…
Te ei kujuta ettegi, kuidas siin lõhnab.

Tagasi tulles istusin rõdul päikeselaigus ja jõin hommikukohvi ning hävitasin viimaseid toiduvarusid.

Nüüd on külmikus alles õun, pool banaani, liiter vett, kolm tuunikalakonservi (üks neist tomatiga), umbes pool kilo porgandeid, neli keetmata kartulit, ise kasvatatud mardikas. Sügavkülmas on Ri antud sadajalgne.
Mardikas on külmas, et teda natuke oimetuks teha. vaatan, kas õnnestub ta elusalt maalt välja smuugeldada.

Määrasime eile francoga mu kolju mõneks suureks merekilpkonnaks (ehks iis tõenäoselt käib ta transportimine CITESi alla..), mu mardika emaseks. Veel tegi ta tähelepaneku et tegelikult olen mina laagri printsess, mitte koer. Kuigi ma ei saa vahest väga aru – tantsime mõlemad koos mu maja rõdul ringi.

Kolm tundi on aega ja mite midagi ei oska sellega pihta hakata.

3 detsember (Paris CDG)
eilne (tänane?) oli pikk.
Sõitsime ära kella ühest, et R saaks füsioteraapiasse. Enne veel jätsin Francoga hüvasti ja hakkasin nutma. Tee linna oli hästi vaikne. Vaatasin aknast välja ja üldse polenud erinev kui ükskõik millisel muul linnasõidul.
K viis Ri linna, ma niikaua hängisin kontoris. Nii F kui C olid seal, igaüks nokitses oma arvuti taga. Enne lennujaama minekut tegin veel kõigist kohalolijatest pilti ka. ainus pilt neist, mis aasta jooksul tegin. Ainult pr F on pildilt puudu.

R kallistas ja soovis rõõmsaid jõule, F palus Od tervitada, isegi C ja Kga vahetasime põsemusisid.

Siis hakkas põnev osa.
Check in-I järjekorras oli kõige silmahakkavam, nagu alati. Isegi Guiaana jaoks liiga metslane. Mitte mustanahaline, aga valge inimese mõõtiu ka kätte ei anna – valged on ju guiaanas kas turistid või rikkurid.

Ehk siis.
Check-ini poiss flirtis nagu oskas. Kauaks ma pariisi jään j amillal ma tagasi tulen ja kas mul pärast tagasitulekut peaks mõni vaba õhtu olema. Koti kaalus lindi ära ja palus selle läbivalgustamisele viia. Tegelikult küll ettekäändel, et seljakotti ei saa lindile panna – kõik rihmad võivad igale poole kinni jääda.
Üsna kõhe oli viia teda läbivalgustamisele – mul oli ju kotis pealuu. Aga nad ainult paarikümneks sekundiks lasid silmad üle ja siis olevat okei.

Edasi käsipagasikontroll ja metallidetektor. Kotid valgustati läbi. Siis paluti need lahti võtta ja otsiti kiirelt ja sümboolselt läbi ning paluti mul poolikust hambapastatuubist loobuda. Okei, arusaadav.
Jõudsin oma kotid kokku pakkid,a siis kutsus üks teistest erineva vormiga onu mind kõrvale ja hakkas küsitlema. Kust ma olen. Miks ma siin olen. Kui kaua. Mis ma tegin. Kus ma tegin. Jne jne.
Juba hakkas kõhe – tundusin lennujaamatöötajate jaks päeva nael olema, kõik üritasid mingit moodi kontakti astuda.

Kui ülekuulajast pääsesin, läksin istusin ühte rahulikku nurka ja hakkasin raamatut lugema. Karupoeg paddingtonisst. Sest tema tuleb ka lõuna-ameerikast, armastab magusat ja korraldab pidevalt igasugu apsakaid. Sarnasusi on mitmeid :)
Täpsustus, enne raamatu lugemist käisin vetsus (kohe varsti saab see märkus tähenduse).

Kui raamatult pilgu tõstsin hakkasid kohe silma kaks lennujaama turvakontrollitädi, kes kedagi paiistsid otsivat. Mind, loomulikult. Kohe eemalt kui neid nägin teadsin seda, aga üritasin mitte kahtlustäratav välja näha ja edasi lugeda. Võibolla see isegi natuke õnnestus, sest nad tundsid mu ära alles vahetult minu ees olles.

Siis hakkas küsitlus jälle pihta.
Kes ma olen. Kust ma olen. Miks ma olen. Kas mul on mingeid pabereid selle tõestamiseks. Ja mida ma loen. Ja siis nad palusid et ma nendega kaasa läheks.
Läbiotsimisruum oli parasjagu kasutuses, nii et istusin seal ukse taga ja pärisin kas miski on valesti.
Ei, kõik on korras. Nad otsivad pidevalt inimesi läbi, nüüd osutus loosiõnn (yeah, right) minu kasuks.
Tädid kadusid hetkeks, tuli üks uus mees. Teda ma polnudki veel viimase tunni jooksul kohanud.
Tere, sanäed väsinud välja.
Jah, ju ma vist olengi.
Öösel ei maganud?
Ei (aga ma ei hakanud seletama, et olin valguspüügil ega et olen viimased pool aastat olnud nonstop põskkoopapõletikus)
Kas te suitsetate midagi? Kanepit? Kokaiini tarvitate?

see tuli küll nagu välk selgest taevast! Kuna näen väsinud välja, olen ma narkomaan. Samas, kohaliku kultuuriga tuttav olles ei pane ka imestama. Natuke oskasin siis eesootavat juba aimata.

Läbiotsimine nägi välja nii:
Viskasin oma käsipagasi lahkelt lauale, samal ajal telliti pealelaadimisest tagasi mu suur kott. Hakkasin kotti lahti pakkima ja küsima, kuidas läbiotsimine käib ja mis ma saan teha. vastus – mina istugu seal ja vaadaku kuidas nad kotis sorivad.
Enne seda sümboolne käperdamine.

Läbiotsijaks oli mees, kes metallidetektori juures juba oli üritanud mingit kontakti luua. Vaatas mu objektiive, küsis kas need on kallid. Kas fotograafia on mu hobi (hirmus tahtmine oli vastata et olen national geographicust, kui se mu eelneva looga vastuolus oleks olnud). siis jõudis seljakotini. Tõmbas luku lahti ja hakkas raamatuid ükshaaval välja tõstma. Jõudis kirjadeni, vaatas ühe ümbriku tagakülge ning küsis, kas kiri on mu boyfriendilt.
Ei (kiri oli Liinalt, siinkohal sooviksin ka tervitada)
Aga sul ju ikka on boyfriend?
Möhh? Kas see on läbiotsimine või vestlussade? Mis see teie asi on?
Ei, noh.. kas teil on midagi tõsist?
Siis ei teadnudki enam mida üelda või teha.
Järgmine raamat oli tantsuõpik, mille vahel oli ka paarherbariseeritud taime.
Selle raamatu juures läks jutt eraelult akadeemilisele plaanile.
Aga mida ma kodus õpin? (tegelikult ju põnev küsimus – tantsuõpik ja kuivvatatud taimed koos)

Siis jõudid kohale registratsioonist läbi käinud kott.
Enne kui selle kallale asuti tuli seni nurgas pabereid täitnud tädi ja palus alla kirjutada tõendile et olen nõus andma kokaiinitesti jaoks uriiniproovi.
Nüüd tuleb siis mängus ee, et olin just vetsus käinud ma mu põis oli ausalt ka täiesti tühi. (kusjuures, enne olime mäel just A-ga nalja teinud, et miks nad ei kontrolli kas mu põis on ikka tühi, kui lennukisse vedelikke ei tohi viia..)
Palusin juua ja läksime kahe turva saatel vetsu. Vetsu ust ei tohtind kinni tõmmata.

See tehtud oligi käes suure pagasi kord. Ütlesin (ausalt) et kui nad selle lahti kisuvad, siis mina seda enam kokku ei saa (selleks ajaks oli lendutõusuni ka vaid 15 minutit jäänud). Kuna selleks hetkeks olime juba kõik vanad sõbrad, siis nad lubasid mõistvalt suhtuda.
Ninh kui koti ühest otsast lahti tegid tõdesid ise ka, et seda oleks targem võimalikult vähe segi pöörata.
Kas olen ikka maininud (=kiidelnud) et olen meisterpakkija?
Küsisid, mis mul kotist leida võib ja näkitsesid ühest ja teisest otsast.
Hamakk, selle sees pudel 90% suriname rummi, teine pudel puntši, palju moosi.
Üks tädidest polnud varem brasiilia gojaavimoosi (seda maailma parimat gojaavimoosi) näinud, ja kiskus kaks pakki kolmest lahti ja surkis nad tikuga läbi. Nüüd on mul ekstrahinnalised jõulukingid tervitustega Rochambeau turvatöötajatelt. Kui ütlesin, et tahan moose kingiks viia, ülesid nad, et pean siis kingisaatjale seletama kui tublid ja töökad nad ikka on ja nende poolt tervitama.
Siis hakkas üks tädi hetkeks kiljuma – oldi jõudnud mu kaisusipelgaõgijani. Edasi tuli mu väike fotokott.
Kõige turvalisem ja salajasem asi, sest selle sees, sokkide ja aluspesu vahel oli mu rannalt leitud kolp.
Haarasin koti oma kätte ja hakaksin selwtama, et oh, seda te tahane täna ja võtsin kolba, samal ajal seletades, et näete, imetajate osi on keelatud maalt välja viia, aga see siin on hoopis kilpkonnapealuu.
Mulle pettumuseks ei paistnud kolp pagasis neid üldse nii imestama ja ära võtta või kuhugi sellest teatada nad ka ei üritanud.
Kotis järgmiseks hakaksid silma matšeeted. Mul on seljakotis vastu selga kask suurd matšeetet, mõlemalt otsas Air Caraibesi kollased sokid, mis on juuksekummidega kinnitatud.
Miks reisib üks ökoloog-narkomaan mitme suure matšeetega!?

Siis hakkasid paistma mu ujumisriided, aluspesu ja seelikud, nii et see ots kotist jäeti lahti ja hakati teisest otsast pihta.
Seal olid (leidmise järjekorras)
Igasugused juhtmed – telefoni, arvuti, fotokate. Soojad riided (need, mis kavatsesin pariisis selga panna). Need põhjustasid juba omajagu elevust, kuigi tegelikult on tegemist eesti mõistes sellise kesksügisese komplektiga.
Edasi – kummilint ja hüppenöör. Tädid pasitsid mu punasele kummilindile igasugu põnevaid lisafunktsioone leidvat.
Siis tuli mu suur Godiva karp surnud loomade kollektsiooniga. Vati seest arutati üks mardikas välja. Õnneks see, kes juba kuu sügavkülmikus on veetnud ja täiesti surnud on. Teise putuka juures hakkasin kiiresti seletama, et see on samasugune ja kui te nad kõik vatist välja arutate, lõhute ära, kallid asjad. Nad siis teist ei harutanud vatist välja, katsusid ainult. Sest elavate mardikate üle piiriv iimine oleks kindlasti probleeme tekitanud.
Natuke vaadati mu liblikakollektsiooni, siis jäädi sellega rahule.
Siis leidis üks onudest kookose.
Kuidas kookost läbi otsida?
Ütlesid, et läbi valgustada nad seda ei viitsi (olin selleks hetkeks juba nende silmis väike õnnetu venemaa tüdruk kes tahab koju moskvasse). Loksutasid kookost paar korda ja pakkusid abi koti kokkupakkimisel.
See kulus tõesti ära.

Siis küsisid veel jutu jätkuks et ega ma raha ei transpordi. On alles tegelased – oleksid nad mu koti korralikult läbi otsinud, teaksid nad seda isegi.
Mis seal ikka – olin aus, mul oli kaasas kolme nulliga summa eurosid.
Kõik tegid kohe suured silmad ja küsisid, et kas ma üksi reisingi ja kas ma ei karda.
Üritasin siis seletada, et olen just aasta madude, skorpionite ja puumadega koos metsas elanud, ja tundub et olengi viimasel ajal riskide peal väljas.

Tohoh, sa oled puumat näinud? Kas hirmus ei olenud? Kas nad liiguvad öösel?
Lobisesime veel natuke (lennukini paar minutit) ja see kõige hakkajam turvamees soovitas mul raha aluspesus kanda.
Pidin naerdes tõdema, et see pole füüsiliselt võimalik – ei mahu (proovisin järele).

No ja siis tormasin lennukile, sel ajal kui üks turvadest mu koti lubas ülejäänud pagasi hulka sokutada. Olin viimane pealemineja ja kõigi tähelepanuobjeks.

Aga selleks hetkeks oli mul juba nii ükskõik.

Ülelend oli rahulik.
Üritasin filmi vaadata. esimene film oli kohutav hollywoodikas, võtsin järgmise, see oli animeeritud prantsuse loomafilm (ehk siis kohtuavam kui eelmine) lõpuks vaatasin filmi nimega ‘gorillas in the mist’, pühendusega ühele tädile, kes Aafrikas koos gorilladega elas. Ainult magada ei õnnestunud.


Pariis.
Esialgu tudnud jahedus mõnusana. Kodune ja värske. Oli ka vaid –2 ja selleks oli mul sooje riideid piisavalt. Kui pärast koos pagasiga bussi ootasin, ehk 10-15 minutit), hakkas küll jahe, aga sellist hullu suren-kohe-külma-kätte –tunnet ei kogenud.
Kõik peale minu ja ühe ameeriklase läksid esimeses peatuses maha, ja et me mõlemad samasse terminali sõitsime, viis bussijuht meid otse sinna.
Nüüd istungi CDG-s. nurkades on jõulukuused, kõik tulevad ja lähevad ja räägivad kümmet keelt korraga
Tore on see, et ma pole enam kõige silmapaistvam kuju.

ärkamisest on möödas täpselt 24 tundi.

6 detsember, esmaspäev

kõik olid kodus. Nad olid kütnud ja koristanud, Hugo lakkus mind ja teised vadistasid ja vaatasid. Siis tuli M tuppa ja küsis mis siin haiseb. Kopituselõhnsa maha saamiseks kulub veel nädalaid.

Linnas läksin raeplatsi. Seal oli lumi, ehitud majad, paat keset platsi maailmalõppu kuulutamas.
Kui aus olla, siis mul oli küll algul imelik. Olin liiga kubujuss, liiga päevitunud, liiga inimestest ja rääkimisest võõrandunud. Liiga metslane et osata käituda kohvikus.
Aga see kestis kokku nii tunni. Ehk pool. See imelikkus.
Tegime aega parajaks, et inimesed hajuks ning jalutasime… hm.. koju?

Eestisse jõudmise ajaks olin olnud ilma horisontaalasendita umbes 40 tundi. Lennukis ma ka maganud polnud. Samuti ei maganud esimesel ööl. Oli jahe, pea valutas, kuivast õhtust suu kuivas, nina oli liiga kinni et nina kaudu hingata, õues oli liiga valge, toas liiga vaikne. Istusin teki sees ja vaatasin lund ja magajat.

Hugol on segadus. Ühelt poolt olen endiselt ta kõige ‘omam’ inimene – olen ainus, kelle sõna ta endiselt käsu peale ja alati kuulab. Samas, ma pole enam maailma keskpunkt. Ma pole enam.. ma ei teagi, on tunda et peame koos kvaliteetaega veetma.

Laupäevaks olid mul juba plaanid, külakutsed, elu. Liiga palju elul kui täpne olla.
Õhtul kinos istudes tuli lõpuks uni ja väsimus. Kuigi film oli minu jaoks just see õige, tundisn, et ei suuda silmi lahti olla. Tõmbasin endale jope peale ja pool tukkusin ning vaatasin ringi.
Kinost.. hm.. koju? jõudes vajusin lihtsalt tombuks. Enam ei häirinud valgus ega vaikus ega jahedus. Kõik oli oma.
Tundub, et isegi K ei pahanda, et olen luba küsimata tema kodusse sisse kolinud. Üritan külalislahkust mitte kurjasti ära kasutada.

Pühapäeval käisime Kudinas. Terve pere oli kutsutud, aga vanim liige eelistas koju jääda.
Mõisarahvas oli teinud pardi, lamba ja sauna.
Alustades viimasest. M vihtles mind kuni jaksas ja pealtnägijate sõnul muutusin palju heledamaks. Pärast istusime laua ääres ja rääkisime (või, noh, nemad küsisid, ma rääkisin), käisime M&Miga koeri jalutamas. Südaööks jõudsime tagasi tartu.

Täna olen üritanud valgeks inimeseks hakata. Ärkasin vara, ajasin korda asjad pangas, trelefonifirmas, arsti juures. Leidsin endale võibolla uues seljakoti, ostsin raamatu.
Ah jaa - otsin fotoka!
Täiesti uskumatu, kui palju tegelikult ikka fotokas loeb, rääkigu nad mis tahavad. Vaadates pilte, mis uues aparaadist välja tulevad, ei suuda ma ära imestada, kuidas selle vana käkiga suutsin saavutada seda, mida saavutasin.

Pärastlõunal kütsin keskkütet, panin broileri ahju ja samal ajal käisin jalutamas. Siis tükeldasin kõrvitsat, otsisin kokku trenniriideid.
Arvan et olen tubli.
Arvan, et saan hakkama. Kuidagi. Lõpuks.
Olge lihtsalt mõistvad. Andke aega.
Palun?

kolisin

elan nüüd omaette majas oma kollase-rohelise ruudulise hamaki ja pruuni koeraga.

12-13 november

hommikusel jalutuskäigul lindistasin amazoni papagoisid. Neid oli seal 4-6, vestlesid omavahel. Üks laulis kombinatsiooni, teine laulis väikese variatsiooniga järele. Siis ütles kolmas mmidagi vahele. Ja nii kuulasin neid oma 5 minutit. Panin hääle lindistama, kuulasin veel natuke. Siis mõtlesin lähemale hiilida. Lõpuks paar papagoid märkasid mind, hakkasid karjuma. Ülejäänud ‘vestlesid’ edasi, aga kuidagi ärritunult. Kui lähemale läksin lendasid osad ära, osad karjusid, osad vestlesid..

siis viskasin kiirelt ühe keeksi kokku ja sõitsin linna.
Kanadel oli toit otsas. Ja hiinakas oli kanatoit otsas. Ja Fil polnud aega enne ärasõitu toitu tuua. Ja meile ju keegi pole öelnud, kus see maagiline kanatoidumarket on. Ehk siis, läksin kaardi ja hea tahtega seda otsima.
Sõitsin Tonateni, tagasi jõeni, edasi, tühermaale, pidasin mingis ehitusmarketikompleksis kinni. Õiget kohta ei leidnud seega.
Teel tagasi pidasin igas ettejäävas poes kinni ja mitte üheski polnud kanatoitu. Parim valik oleks olnud üks 50kg pakk ülist loomade alimentatsiooni. Paki peal oli sea, hobuse ja kuke pilt.
Ostsin mingistes kilostes pakkides asju ja andsin alla.

Postkontoris ootas mind 600g uusi kalevi sokolaade. Ma pole elu sees nii pali Kalevit söönud, kui ekvaatoril, valel mandril ja hoopis teises maailmajaos..

Siis jäi üle täpselt nii palju aega, et ujumas käia. Esimestes ridades käis ujumistrenn, tagumises laiemas osas käis ‘aguagym – palju pakse musti vanureid tegid noore valge poisi jugendamisel 15 m lõigul edasi-tagasi põlvetõstejooksu ning tõstsid (õhus!) vahtkummist hantleid. Sellegipoolest sai üsna vabalt ja rahulikult ujuda. Tõmbasin oma 2km täis, käisin kontorist läbi ning läksin lennujaama.

Suur päev – saabus A. kuna sama ellnuga saabus grupp venelasi, oli mul omajagu tegemist tema leidmisega – järjest tulid idaeuroopa näod lennukist maha. Siis mõtlesin, et võtan ette selle inimese, kes on kõige rohkem segaduses ja eksinud välimusega. Läks õnneks:)

Tegime tunnikse aega parajaks Matourys jalutades (cayenni teel oli sel ajal juba ummik) ning võtsime ka C koolist peale.
Õhtu mäel oli harjumatult seltskondlik vana tallinna, maapähklipuntsiga, musta leiva ning ohtrate maiustustega. Kodust sain ju ka paki. Ning mida uus inimene ikka kaasa toob… eesti maja sisaldab praegu üle 2kg kalevi maistusi ja 3 eestlast. Nimelt on nädalavahetusel Lodge nii täis, et peame esialgu kolmekesi hakkama saama. Kuna magan niikuinii hamakis, siis see pole ehk kuigi häiriv.
Õhtul käis üks turist meilt leiba laenamas. Õnneks oli A just bagueti ostnud, nii et prantslane saigi oma ‘leiva’. Ei tea, mis näo ta oleks teinud, kui talle oma musta leiba oleksime pakkunud?

Lapäeva hommikul jagasin jalutuskäiku. Seega oli vestlust rohkem kui nägemisi, aga sellegipoolest – tuukan, marail, koolibriid. Palju sa siis esimesel hommikul ikka tahad.
Edasi sõitsime cayenne. Turd, ostsime kalapallid kaasa, tegime rannas ujumise, pikniku, jalutuskäigu. Kusjuures, K ostis kalapalle 40, me ehk aitasime tal neid hävitada kümekond, ülejäänutega sai ta ise hakkama.
Edasi Rorota mägi. Loomuki jätk rannaskäimisele. Laisikud olid natuke eemal ja ilma beebideta, aga olemas. Lisaks leidsin ühe herbaariumiks vajaliku taime. õnnestunud käik seega.

Tagasi mäele sõites läks juba pimedaks, tee oli udune ning natuke vihmane. 100m enne laagrit oli puu teele kukkunud. A sai meie imelist pisikest saage proovida.