18 juuli, pühapäev

viisime täna O lennujaama, nii et päev oli ettemääratult ebaõnnestunud. Head asjad, mis tavaliselt töötasid, ei tulnud kuidagi õigesti välja, pannkoogid panid kõhu valutama ja reastoran oli imelik ja vaikus oli imelik ja see ootamine ja..

Vedasime hommikul valguspüügiasjad õuele alles seitsmeks ja pärast seda ma magama ei läinudki. Olin öösel 4 tundi voodis magamas käinud ja rohkemaks ei tundnud vajadust. Palju tähtsam oli kohal olla.

Linnast koju jõudes teatas F et õhtul valguspüüki polegi (see on hea uudis) ja et homme viib auto parandusse (see on ka hea uudis) ning et võibolla üürib teise auto (endiselt hea), ning et tuleb läbi töötada 6 tonni desmodiumit (paha-paha).

See et õhtu vaba oli, polnud ka tegelikult kuigi hea, sest mul oli ju vaja millegagi kurbi mõtteid mujale ajada. Nii et jalutasin fotokat. Vaatasime lendavaid tuukaneid. Pilti loomulikult ei teinud. Mul on päriselt ka millimeetreid juurde vaja.. mis ma neist siluettidest klõpsin.
Kõndisin uhkelt punase võtmekesega generaatorite vahet. Ja siis kui K sisse kolis, tuulasime läbi siia jäetud varasemate olijate varanduse. O polnud seda isegi puudutanud, mis sest, et see oli tema riiulis (ja ausalt, halvasti tegid).
Saak:
Prantsuse-inglise ja vastupidi sõnaraamat.
Prantsusekeelne Guiaana-raamat. Tõeliselt asjalik!
Superhead matkasaapad numbrile 42.5. arvan, et panen vatti ninna ja hakkan ise kandma.
Punasetriibuline tekikott ja üsna puhas aluslina (mõelda, kui kasulik leid!;)
Suur silikageeli kott.
Ja loomulikult palju igasugu riideid, kaasaarvatud töökindad, vihmajoped ja mida kõike.
‘päris’ maailmas ei oskaks sellist kolahunnikud kuidagi hinnata, aga kui sulle keset vihmametsa langeb sülle suur kott silikageeli ja matkasaapad ja raamat! Siis ei saa ju elult küll rohkem tahta.

Panin silikageeli pannile soenema, hakkan selle säras oma objektiive ravima.

Muidu on viimased päevad olnud öised – kaks inimest püüavad valgust, kolmas saab alektriseerida ja puhata. Nii francois kui Jonathan on osutunud tõeliselt toredateks ja asjalikeks. Viimane sai hakkama ka suure üllatusega ja otsustas hakata hommikuni valguspüükidel olla. Mis on ju temast nii tubli.
Ainult natuke kahju liblikatest, kes linalt maha raputatakse alles esimeste päikesekiirte ajal, nii et neil polegi võimalust enne uut päeva kuhugi minna.

Reedel tuli F ja oli R-I sünnipäev. Sõime kooki ja saime kingitusi (meie ka:). O otsustas mind koju väljamagama jätta ja läks minu asemel valgust püüdma. Kahju, et ma kaasa ei läinud.

Selline elukene siis.
Arvan, et hakkan nüüd jälle rohkem kirjutama, kirjutan tagasi kõigile, kes juba kuu aega kirja ootavad, teen rohkem pilti ja olen üldse tublim.
Luban, et olen nüüd hästi-hästi tubli.