1 juuni, neljapäev
kuigi ma olevat öösel kurja häälega unes kärkinud, oli unenägu tegelikult soe ja tore ja.. nostalgiline. Koer ja jalgratas ja tartu ja kodu. Igatsen neid samas järjekorras.

Igatahes.
Eilne kook oli katastroof, nagu võiks ka ennustada asjalt, mis ei sisalda jahu. Algul kees ja siis tõmbus kõvaks ning maitses nagu põhjakõrbend kohv. Tõdesime R-iga kahekesi, et c’est pas bon. R pani uue koogi hakkama ja õhtul oli mu apsaka suhtes viisakalt tasa.
Meie korjasime pärast metsatööpäeva paduvihmas Heliconia b-sid. K küsis, kas veel märjem on võimalik.
Tegelikult oli üsna kuiv. See oli siiski vihm, mitte see veemüür, mis vahel kaela kukub. Ja pesu oli ka kuiv.
Igatahes, õhtusöök kaheksale, polnudki juba kuid õhtust söönud, ja šampus. Trenn jäi seega juba teist õhtut järjest ära. Olin selleks ka liialt väsinud. Metsatööpäevadel tahaks sõiki vabasid hetki lihtsalt kuidagi keras lamades ja magades veeta.
Siis tuli see unenägu kodust.

Hommikul oli meid metsatööl jälle üks rohkem – D otsustas ka meiega pooleks päevaks ühineda. Vedasime väsinult jalgu järel, aga vähemalt oli ilm ilus ja see on üsna lohutav, et palju enam pole.
Ahja, kolmas meetod vihmametsa põletada – kui sul juba on mõni funktsioneeriv tuli, saab sellest võtta suuremaid põlevaid palke ja need järgmisesse tuleasemesse tuua. Kuivade puude pähe või nii.

Pärastlõunal pidin D linna viima, F-iga kontoris äriasju ajama, vaatama ega ma ometi pakki kätte ei saa (ei saa, tõenäoselt on see juba teel tagasi… oehhh), C-ga teraapias käima, R-ile kõnekaardi tooma ja uued valguspüügi pirnid koju viima.
Vahepeal oli nii palju aega, et meili ja PN-I vaadata. Peanjärjekordselt tõdema, et head ajad on alati enne mind ära olnud. Või siis kunagi hiljem tulemas.
Aga mis seal ikka.

On õhtu ja ma isegi pole hetkel surmväsinud, nii et on olemas tõenäosus, et ma ei jää sel korral juba enne soojendust magama.