20 07 2010

Olen praegu J-ga kahekesi valguspüügil. Kuna homme pidi F tooma desmoodiumid, andsin lahkel K-le (olen lihtsalt laisk ja ei viitsi nimesid välja kirjutada) ‘lahke’ võimaluse magada öösel nii et ta on homme töövõimeline. See annab mulle homme ettekäände vähe nende hirmsate taimede seltsis veeta ja selle asemel tukastada.

Muidu oli supertore päev. Hommikul läks uni varakult ära (tegelikutl teda polnudki, Sind ju ka polnud), päikesetõus lihtsalt andis ettekäände üles tulla ja jalutama minna. Jalutasin helistamiskohani. Tee sinna oli tühi. ,mõtlesin juba et raisatud aeg – isegi laisikut polnud, aga tagasi tulles nägin jälle seda ‘puu otsast alla tulevat tumedat looma. ‘

Päevaseks tööks oli mr F meile hindele pannud, et piiraksime istanduses taimedega ala punasetriibulise kilelindiga. Ta ei usaldavat neid hirmsaid entomolooge oma taimede peale tallama. natuke häbi oli pärast ‘nendele hirmsatele entomoloogidele’ otsa vaadata, kui seletasin miks see pael seal on. Ag aseda panna oli iseenesest tore. K pani postid aasse ja mina paela külge, nagu mõrvapaika eraldavad politseinikud.

Ja siis sain õue peal kokku Francoisega kellega taimede otsas võrguga puu otsa piiratud röövukute ringi ära jalutasime. Rääkis et heliconiate all on ühes hästi toredad rohelise-sinise kirjud röövikud.Hästi hästi palju liblikatest ja röövikutest, liiga palju, et see mulle kõik korraga meelde oleks jäänud. Morphod pidavat üksteise nägemise peale koos lendama hakkama selle pärast, et nad on territopriaalsed. Nii et see mida meie pidasime millekski hoopis muuks, on tegelikult hoopis õhus kaklemine.
Veel sain teada, et need on nahkhiired, mitte tamariinid, kes lõksudest banaanid ära söövad. Tõneäoselt sõid nemad ka mu rõdul olnud banaanidesse augud. Sellest siis tulebki nimi fruit bat. Ühtlasi sain lahke kutse ühineda koos kolme kurja entomoloogiga kanuumatkal Crique Gabrieli. Pakkusin Kuldarile mitu korda, et ta ise läheks, ta pole ju veel kusagil eriti käinud ja me mõlemad ei saa minna, ausalt pakkusin, aga ta oli liiga viisakas ja ütles et mina läheks. Ega mul minemise vastu ju midagi ei olnud :)

Sõitis V. tee peal rääkisid, kuidas nad kunagi ühe sõbraga olevat Kaw soos käinud öösel kaimane otsimas ja paadiga öösel sohu ära eksinud. Ja V kirus et F sõidab siin teel nii kiirest, et hirmus. Vastikud kohalikud, eksole. Ja et autos on hullud putukainimesed, siis peeti tee ääres kinni iga kord, kui keegi arvas, et ta kusagil röövikut nägi. Päris naljakas oli, kui nad sada meetrit tee ääres ninapidi maas tagasi jooksid ja siis naasid teatega, et oli küll röövik, aga lapik, raisk.
Kui kohale jõudime, selgus hirmus tõde, et tunni pärast on algamas tõus. Meile anti variandid 2 tuni oodata ja siis vabaneb paadimees, kes meid mootorpaadiga tee lõppu viiks, nii et meiel jääks üle ainult ise pärivoolu tagasi libiseda, või siis kohe startida ja suurema sa ajast vastuvoolu olla. Me tegime viimast.
J ja V võtsid üksikkanuud, kuna ma polnud varem kanuutand ja kahe inimese kanuu pidavat stabiilsem olema (on vist ka, V käis kohe esimese asjana vette enda omast), sõitsime Francoisega koos. See andis meile ka võimaluse et üks teeb pilti, teine sõidab. Ma tegin enamuse ajast pilti :)
Kogu tee oli mul nii kahju, et Sa sinna ei jõudnudki. Turistilõksust on küll asi kaugel kahel poole jõge on suurde tugijuurtega puud ja hästi palju igasugu linde ja liblikaid. Enamuse ajast pidi küll kas sõudma või siis sadas nii kõvasti, et pilti ei saanud teha, aga ikkagi – seal oli nii-nii ilus. Üks ilusamaid kohti Guiaanas tundus see mulle.
Umbes tunni pärast hakkas tõus, võtsin siis ka aru pihku ja siis sõitsime üle kolme tunni vastuvoolu. Niipea, kui kanuu enam voolusuunas täiuslikult piki polnud, üritas ta külge ette keerata ja üldse – vastupoolu on see ikka omajagu raske.
Järgmiseks hakkas sadama. Selleks ajaks oli ka lõunaaeg, nii et mehed pidasid ühes kohas kinni ja siis me seisime vihmas. Irooniline osa oli see, et toiduks oli baguette vorstiga ‘saucission (spelling?) sec’ ehk siis kuiv vorst, kuivast oli ta küll kaugel. Pärast seisime veel natuke niisama vihmas. Sain endale H.bihai lehe vihmavarjuks ja lõdisesin. Siis selgus, et kell on juba nii palju et kui minns tee lõpuni, ma valguspüügi alguseks tagasi ei jõua. Läksime läbimärgadena kanuudesse (enne valasime need veest tühjaks, olid ääretasa täis sadanud) ja lasime vastuvoolu edasi. Sealt kus estuaari raames jõgi väiksemaks hargneb läksime sisse sellisest harust, mille lõpus on kolm järve. Seal sõitsime metsa alla umbes puusade sügavuses vees. Päris-päris metsa vahel, õitsevad puud ümberringi. Samal ajal sadas muidugi padukat ja pilti teha ei saanud. Isegi mitte seebikaga – oli liiga pime ja välguga jäid peale ainult vihmapiisad.
Agaseda annab ette kujutada – haraliste juurte otsas puud, mis pole veel tüve alguseni vees, nende otsas otse pea kohal kollased ja valged ja roosad hästi lõhnavad õied. Kohati on paadi jaoks nii vähe ruumi, et aerude asemel peab seda kätega edasi lükkama. Sõitsime esimese järveni ja siis tagasi. Tagasitee oli pärivoolu, nii et kõik puhkasid peamiselt oma väsinud käsi ja nautisid vaadet. Vihm oli ka üle jäänud. Kuigi ma linde eriti pildile ei saanud, klõpsisin maastikku. Mõnel fotol sai isegi horisont horisontaalselt ja puha (olen endale üsna pahane et sellest nii-nii ilusast kohast korralikke pilte ei saanud. Vastuvool ja vihm, noh).
Tagasitee võttis poole vähem aega kui minek (4,5 ja natuke üle 2 h siis), üks ots 14 km. Ma ei tea, kas 14km pärisoolu 2 tunniga on hea või halb saavutus, aga lõpuks olid käed ikka üpris väsinud.
Küll aga sain aru Su soovist vee peale matkama minna. Tõesti tore.

Selleks ajaks kui autosse saime oli kell juba pool seitse. Häbi küll. Alates lõunapausist tegelesin põdemisega, et nii nõmedalt K peab üksi asjad üles panema (ja seda Fi väikese autoga), aga ma ei saanud ka mitte midagi teha, et asju kiiremini toimuma panna.

Autos said kõik edale pappkastist rebitud tükid istumise alla, sest olime tõesti täiega tilkuvad. Koju jõudes oli täpselt tund, et me J-ga süüa ja kuivatada saaks. Sel ajal panin laualambi alla fotoka kuivama (ta oli suurema osa ajast küll plastmassist ämbris kuivas aga ikkagi..) ja keetsin joostes kohvi samal ajal pesin ja närisin võileiba ning pakkisin asju. Siis läksime valguspüügile ja saatsin K koju magama. Kell on pool kümme ja mu käed värisevad lihasväsimusest ja uni on, ootan veel tunni ja laen sel ajal pildud arvutisse ning siis lähen tuttu. Vähemalt enam ei saja.