25 juuli, pühapäev
hommikune jalutuskäik kujunes natuke pikemaks kui planeerisin. Mitte, et oleks olnud palju näha ja pildistada, aga oli lihtsalt ilus hommik ja hea tunne. Jalutasin ja vaatasin õhuniiskuses moodustuvaid päikesekiiri.
Tamariinid muutuvad päev-päevalt julgemaks. Saan juba täitsa lähedalt uudistada, kuidas nad puu otsas laulavad ja ronivad. Tagasit ulles sain jalutuskäiku ka kohustusliku rosina – piki teed jooksis aguuti. Kui lõpuks mind märkas, pistis kõvasti piiksuvalt karjuma ja üritas võssa karata. Aga see võsa oli kas läbimatu või niisama mittesobiv – juba varsti tuli ta sealt välja ja jooksis piki teed edasi.

Üle pika aja oli ka sobiv päev päevitamiseks – päikseline hommik ja mul palju toredat kirjandust.
Kui sadama hakkas, kolisin kirjandusega rõdule ja vihm, mis tavaliselt närvi ajab, sest õue ei saa, ai häirinud vähimalgi määral. Sest mul on nüüd nii eesti- kui prantsuskeelset väärtkirjandust ja Kalevi komme (vähemalt veel paariks päevaks:).

Sain Guiaana raamatust teada Crique Gabrieli loo: kunagi oli ori nimega Gabriel ja paar tema sõpra, kes sugugi orjastuses ei püsinud – muudkui põgenesid ära. Lõpuks anti alla ürituses neid pidevalt püüda ja jälle orjaks teha ja nad võeti seal samas tööle palga eest. Nii nad töötasid küll. Koht oli orjuse kaotamiseni kuulus selle poolest, et seal said töölised palka.
Veel on koht kuulus selle roosipuu (le bois de rose - igatahes mingi ilusate õitega puu) ja sellest õli tootmise poolest. Puit tükeldati ja kuumutati ja ei tea mis tehti veel ja siis saadi 100kg-st puidust umbes liiter lõhnavat õli. Arusaadavatel põhjustel on tänapäevaks puu jäänud äärmiselt haruldaseks, õli tootmine lõpetatud (seda ka konkurentsi pärast Brasiilia poolt) ja kõik, kes leiavad mõne seda liiki puu, peavad sellest teada andma Cayenne’i metsabüroosse.
Ahja, ja see on ka esimene raamat, kust olen äramainitute seast leidnud ka meie Lodge.

Pärast keskpäevast vihma sain jälle jalutama: pühapäev-vaba päev
Alustuseks käisin mööda Francoise võrgutatud röövikuid et neid uudistada ja pildistada. Lubas õhtul, kui just ei saja, parima valguse ajal ise ka röövikupildistustuurile minna.
Siis jalutasin istandusse. Harjumusest, nostalgiast ja tegelikult mitte vähimasti lootuseks midagi huvitavat näha.
Läks aga nii, et nägin istanduse taga otsas puu otsa ronivat looma. Algul nägin vaid pikka taga rippuvat saba, siis kui ta ühelt puult teisele hüppas ka keret. Panin õige objektiivi ette ja hiilisin lähemale – jaguarundi, mis jaguarundi. Pärast kodus raamatust uurides muutus ta aga hoopis tayraks (Eira barbara). Tore kohtumine sellegipoolest.
Tiiru käigus nägin veel mitut liiki amazoni papagoisid. Arvan et üks neist oli Amazona farinosa, sest ta oli lihtsalt nii suur ja teine oli sinise peaga – järelikult Pionus menstruus, seesama kes ka meil siin puuris elab. Õhk oli täna hommikust saati papagoide kisast paks. Vahepeal lendasid isegi aarad üle pesumaja.
Puhusin veel uute turistidega ka juttu. Louis mulle südamele, et kui meil siin nii palju hirmsaid metsloomi elab, siis ma kindlasti öösiti hamakis magada ei tohiks, et mingu ma ikka voodisse..

Raamat: ‘Faune de Guyane’