19 juuli, esmaspäev

parim meetod tuju üleval hoida on pidevalt tegutseda-tegutseda-tegutseda. Pesin pesu. Pole juba mitu nädalat saanud kontoris kuumas vees ja päris masinas pesta ja kõik on nii koledaks läinud. Aga nüüd saan varsti omale tekikoti ja O vanad püksid.

Ja käisin päris esimest korda üksi metsas. See oli nii üllatav ja ootamatu. Et kui ma metsa lähen, siis ma olengi seal üksi. Pole kedagi ees rada tegemas ega järele ootamas ega vett pakkumas. Mitte, et mul oleks probleem üksi metsas käimisega. Mulle meeldib metsas üksi. Aga siinses metsas ma lihtsalt pole seni päris üksi käinud. Tore seltskond on nagu osa vihmametsast mu jaoks.
Pole päris kindel, kas sudan kõiki kohti ise üles leida. Eks võtan aega ja viitsimist ja hakkan lihtsalt sihitult hulkuma, kuni ka enda jaoks mõned päris oma kohad leian.

Need saapad, mis eile leidsime – olid head küll. Selle hetkeni, kui mõnesaja meetri pärast mõlemil tallad alt ära kukkusid. See kumm, millest tallad valatud on, lihtsalt muutus jalulaadseks ja pudenes alt ära. Tagasi ei tahtnud minna ja tegin retke sisetaldadel. Kuni millelegi ohtlikule otsa ei astu, polegi nagu metsa all viga. Aga tee peal kõndida on nagu paljalalu.
Nii et võtsin paelad pealt ära ja saapad rändasid prükki.

Nii et nii mõneski mõttes olen alles esimest korda siin.

Täna ka ei ole valguspüüki. B viis auto parandusse ja F otsustas, et lihtsam on, kui valgust ei püüa. Homme J-ga läheme ikkagi. Aga nii mitu ööd ja päeva järjest vaba olla on jube naljakas. Päeval kiirustame hirmsasti et kõik vajalikud ja toredad asjad päeval tehtud saaks, ja siis 5 paiku öeldakse, et valguspüüki pole ja on veel terve õhtu jätkata toredate asjadega.

Francois näitas mulle oma röövikuid. Ühtedest tegin juba pilti, ülejäänutest teen homme valgemas. Rääkis et nägi eile kaks korda tapiiri. Ühe korra jooksis loom ära, teisel korral jalutas rahulikult risti üle tee.
(ma nägin täna meilt kullakaevanduse poole 100m kaugusel tinamut. Polnudki varem teda näinud. Tuvisuurune ja hallikaspruun. Tegin pilti ka, aga teravustasin otse tema taha…) Francois-il on eriti šeff fotokott. Seljakotil võtad lukuga esimese külje maha ja seal on piki selga koht fotoka jaoks ja koht ühele-kahele objektiivile.
Ja õhtuks kutsus ta meid Kuldariga dringile. Arvan et jätan sel korral joomise osa vahele :)

Õhtul:
Tal oli see sama raamat. Olevat hea raamat ja selle autor olevat ka kusagil siin töötand kusagil. Aga täna oli ta hoopis Cacaos olnud, kus nad temaga kokku said.

Uued teadmised – siin on palju-palju piraajasid, kes maitsevat hästi ja inimest ei puutu (kui sa just ei veritse)
Cacaos on loss. Selle ehitas üks murtud südamega prantslane u 20 aastat tagasi.

Raamat – Randoneés en Guyane (Philippe Bore)