9.07, reede

jalutuskäik suure kose juurde ja teine teise suure kose juurde. Sest oli täitsa vaba päev – õhtul a.gab valguspüük ja jõudsime täpselt õigeks ajaks raiesmikul valmis. Miks siis mitte tegeleda ühe päeva rekreatsioonilise puhkusega. Polnud selle suure joa juures juba täpselt 5 kuud käinud. Sel korral oli kaasas teine objektiiv ja kaaslane, nii et pildid ja käik oli hoopis teistsugune.
Ja seal, kus kolmekesi käisime, eksis K natuke metsa ära. Läksime hanereas järjekorras O, mina, K. ta oli pidevalt must natuke maas ja ühel hetkel kadund. Tuli välja, et seal kust meie ära pöörasime põrutas tema edasi murrangust otse alla. Eks siinses metsas liikumine tahab õppimist. Isegi kui rada on ees, on see pigem mõtteline. No ja kui tihti me ikka radu mööda käime :)

Pakkusin Kle raamatuid. Isegi paberkandjal on siin hetkel ligi 4 lugemisväärset juturaamatut. Selle peale kostis noormees, et ta luges enne siiatulekut juba kaskr aamatut… üle viie aasta.

Õhtul sai valgust püüda. J on noor ja ilus poiss. Ehk kanadast. Sellegipoolest umb-prantsusekeelne. Kog ülejäänud maailm suudab koolis inglise keele ära õppida, kui seda neiel seal õpetada üritatakse. Kuidas prantslastel õnnestub hoolimata koolisüsteemist nii keeleoskamatud olla?
Aga muidu on ta hästi asjalik ja entusiastlik. Tuli lennujaamast, pani asjad tuppa ja juba kaheksast ühines meiega. Muidugi, sellest johtuvalt väsis ta juba südaööks, nii et saime ikkagi üsna vara magama. Mina kohvijoomiseni ei jõudnudki, kaasavõetud šokolaad jäi söömata, muusika kuulamata. Isegi pilti jõudsin vaid natukene teha.

Sain jälle selle sama paki sama teate. Midagi pole muutunud – pakk on olemas aga kätte nad seda ei anna. Nii palju siis kõrvalisest abist. Vähemalt on pakk endiselt olemas. Kui D nädalavahetuselt tagasi tuleb, küsin temalt abi hoopis. Vähemalt keegigi, kes kohalikest natuke praktilist meelt omab.