26 juuni

hommikul oli kuidagi haige olla.
Hy5Zvh5yhyhy t11tgo
(nii juhtub kui arvuti voodisse kaasa võtta)

õnneks läks palaviku tõusmise tunne üle, kui Matoury suure mäe juures puulehti kotti hakkasin toppima. Pole lihtsalt võimalik et nii vaimustav töö imelist enesetunnet ei loo..
ja piruka saime ka kätte. Vesi enam ei leki, kuid starter ei tööta endiselt. Kui auto käivitumisest keeldub, tuleb teda lihtsalt nii kaua loksutada, kuni ta ümber mõtleb. Kõige otsesemas mõttes loksutada.
Üksi ma selle masinaga igatahes enam sõita ei kavatse.

Kuivatitäis lehti kotis, viisime need kontorisse.

Mis selle uue poisi nimi on?
Kuldar
Kuldar nagu… hm… kurat?
Eiei, Kuldar.

D-l paistab tähtsamate eestikeelsete sõnade pagas korras olevat.

Mina linna ei läinudki. Internettisin sel ajal, kui O ära käis. Ja siis juba lõunapaiku koju tagasi. Selle nädalavahetuse väljasõit jäi lühikeseks, sest K ootas üksi kodus sel ajal, kui F lubas perega orkestrikoopa üles otsida.

Käisime väikesel jalutuskäigul (ei teagi, kas peaksin nüüd edaspidi meie-vormi juures alati täpsustama, kes need meie olime?) ja K päris asju ja vahtis ringi.
Kas siin sajabki alati? Ei, praegu näiteks ei saja.
(ei sadanudki, ainult tibutas)
kas taimed tulevad kallale? vahel
(see, et loomad kallale tulevad, olin juba eelnevalt ära seletanud)
veider on olla kodust nii kaugel aga nii koduse seltskonnaga.

Siis andsime F-ile sünnipäevakingi üle. Ta oli üllatunud nii selle üle, et sellest teadlikud olime kui ka kingi üle. Minu bambusekleepimisest ei tulnud midagi välja, nii et läks käiku hoopis idee kinkida kodupiirkonna kaart, mida F-il veel pole. Eestistatult ja täiendatult, muidugi.

Niisiis oli tal pärast kohustus meid koogile ja šampusele kutsuda, mida ta tegelikult sugugi algselt ei planeerinud. See oli veidi kohmetu koosviibimine, kus jutt ikkagi tööle ära libises, aga arvan, et see oli vajalik. K sai sisse elada ja meie saime edasistest plaanidest kuulda ja natuke seda tunnet, et me siiski ei ole mittekeegid, kellele ie pea midagi ütlema ega mittearvestama. Vahel kipub see liigagi peale.

Tegelikult hästi vaikne päev oli. Natuke haiglane olla, natuke töine ja pilvealune ja tibutav. Ja see, et õhtul šampust ja snuffi (mingi mongoolia-eri) tarbisin, välistasid õhtuse trenni. Tegime hoopis filmiõhtu.
See meenutas mulle väga pop.gen. loenguid selle vene professoriga. Ma keskel üritan asju enda jaoks paika panna, samal ajal, kui K kõrval tukub ja teiselt poolt tulevad täiesti teemasse puutumatud aga nunnud kommentaarid lektori (siin kohal filmi ‘peategelase’-geneetiku riietusstiili kohta). Lihtsalt, et tõestusjadasid ei pidanud üles kirjutama.