30 juuni, kolmapäev

hommikul ärgates pole mul enamasti põhjust meenutada eelmise õhtu suuri sündmusi. Õhtu koosneb trennist, venitusest, villide, kriimustuste ja hammustuse puhastamisest ja pesemisest. Siis tuttu.
Niisiis ajasin ennast püsti ja tegin tavalisi hommikuasju. Käisin jalutamas. Laisik oli seal!
Tagasi tulles oli D juba üleval. Istus oma ukse ees ja vaatas ilmselge imestusega mind ja oma käekella kordamööda.
Pärast o-ga vesteldes selgusid detailid eelmisest õhtust – ta olevat mind keset põrandat magamast leidnud. Pikema meenutamise peale tuli tõepoolest meelde, et olin nii väsinud, et mõtlesin trenni asemel lihtsalt natuke soojaks teha ja venitada. Siis aga javus O oma purjus olekus sisse ja selleks ajaks, kui vabanesin, olin jälle jahe. Ju siis vajusin uuesti jäsemeid liikuma panna üritades magama.
Keset põrandat.
Väidetavasti väga veidras asendis.
See vähemalt seletab, miks terve öö vähkresin ja kõik kehaosad üksteise võidu krampi kiskusid – venitus jäi vahele.

Muidu oli eile viljakas päev. Kolm lõket, kaks töömeest ja mina ja D. ennast ma üldiselt meheks ei pea, ja kuigi D on teoreetiliselt meessoost, on tema panus töösse veel väiksem kui minul, nii et töömehena tema ka arvesse ei lähe. Sellegipoolest. Kamba peale tegime NII palju tööd ära. O ja K kandsid suuri palke, meie D-ga ka ühte ja teist. Algul ta küll üritas teiste meeste standardite järgi teha, aga temale on see ilmselgelt liig.
Lõkked olid nii kuumad, et mitme meetri pealt juuksed kõrbehaidu hakkasid eraldama, ja arvan, et jõin päeva peale u 5 liitrit vett.
Loomi nägime ka – ligi 10cm siruulatusega tarantlit, üht madu, mida kõik (kõik, ka D!) röömsasti uudistasid ja muid putukaid.

Lõnapausi ajal oli tarvis poes käia. Toitu ja koogimaterjale ja kanatoitu.
käivitamiseks peab autosse valama vett (mõelda, kui hea auto meil on, töötab veega) ja siis loksutada/tõugata, kuni käivitamine õnnestub. Täna sõitis K esimest korda meie mägiteed. Hästi sõitis.
Tagasi tulles auto enam loksutamise peale ei käivitund. Õnneks oli poe parklas palju valgeid prantsuse mehi ja mu lemmik mustmees poest ning kamba peale nad siis leiutasid asju.
Nii pea, kiu jutt akule läks, ronisin piruka tagaossa krokodille otsima. Kui endega sealt väljusin, hõikas üks habemik röömsalt üllatunult
‘väike naine! Tere, väike naine!
Vabandust, ma pole nii väikeste autoparandajatega harjunud’

Akus asi ei olnud. Saime masina käima lõpuks pikema tõukamise peale.

Iseenesest on tore, kui inimesed ei vaeva ennast igasuguste eetiliste ja moraalsete dilemmadega. On ka muid asju, mille pärast muretseda.
Aga hakkan juba kahtlema, kas inimene üldse oma pead millegagi vaevab, kui tema jaoks ei pole probleem, kui 50kilone tüdruk peab igapäevaselt ringi kärutama autoga, mida peab käivitamiseks ulmelise koguse veega täitma ja push-startima (oleks siis, et me elaks linnas, kus saab juuksed ära kammida ja õnnetu näoga auto kõrval abi oodata..) ja igapäevaselt tegema metsatööd, millega ka tema kõige pikema staašiga töö(mees/line) enda jaoks liialt raskeks peab.

Kui hommikul ennast istantusse lohistasin, oli emotsionaalselt üllatus positiivne – D ilmselgelt ei kavatsend täa meiega ühineda, ning nii O kui K vedasid sama moodi jalgu järel. Ikka on tore ja lohutav, kui teistel sama raske on.

Praegu on lõunapaus. Teen F-ile sünnipäevakooki. Kõige hullumeelsemat kooki maailmas – koosneb sokolaadist, suhkrust, muadest, võist ja kohvist. Mitte tilkagi jahu ega muud madala energiasisalgusega täitematerjali.
Palvetan, et sellest koogist ikka midagi välja tuleks…
Koostis:
1 dl kanget kohvi
250 g magedat võid
250 g tumedat šokolaadi
2 dl suhkrut
4 muna
Valmistamine:
Vala kuum kohv potti, lisa või ning šokolaaditükid ning kuumuta tasasel tulel, kuni šokolaad ja või on sulanud. Tõsta pott tulelt, lisa suhkur ja munad.
Kalla tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 50 minutit.
Lase koogil jahtuda, kaunista vahetult enne serveerimist.