laisikutel on beebid kõhu peal
ning autoradiaatorid lekivad ja keevad
ja meid on nüüd kolm :)
Saturday, June 26, 2010
18-19 juuni
Õhtul põrutasime ära linna, et nädalavahetus pikem tunduks. Perekond B oli endiselt ise ka linnas ja oli jutt, et C on 9ni kontoris, sest tal on rendez-vous. Mõtlesime tee peal igasugu roppe variante läbi, mis meid siis kontoris tõepoolest ees oodata võiks. Kuna me ei osanud seda ise välja mõelda, ei julgenud ka linna jõudes kontorisse minna – istusime tükk aega maja ees parkimislpatsil. O jõi ja mölises ma ootasin niismaa. Lõpuks võtsime südame rindu ja läksime kontorisse – C istus üksi arvutis. Kes neid tänapäeva noorte kohtamisi teab.
Igatahes, panime asjad maha ja põrutasime kohe linna. Erilist plaani õhtuks ei olnud. Jalutasime ekvatoriaalõhtus ja vaeastasime sooja võileiva.
Varastasime – tegelikult oli plaan see osta, aga võileivamees unustas raha küsida. Ta lihtsalt ei olnud ühelgi hetkel seda nägu, et ta raha tahaks. See läks siis karma arvele. Siis jalutasime veel teise ringi ka linnale peale, ise samal ajal unega võideldes, ja sõitsime kontorisse tagasi.
Üle pika aja tõeline reede õhtu sündroom. Uni ajas kõigist pooridest välja ja ei jäänud napilt autoroolis magama. Terve nädala olime iga jumala päev täispika päeva labidatööd teinud ja enne südaööd ju magama ei saa. Kes siis meie asemel trenni teeks ja möliseks ja filme vaataks? Eikeegi, järelikult tuleb ennast ühiskonnale ohvriks tuua.
Ja laupäeva hommikul, ainsal hommikul kus saaks süüdimatult kaua, kaheksani!, magada, ärkasime juba enne seitset õuest tuleva trimmeri hääle peale. Siinsed päevarütmid ajavad isegi mind, hommikuinimest hulluks. Saan aru küll, et elu peab käima päikesevalguse järgi. Siin on see ka selles mõttes inimlik, et päikesetõus on aastaringselt pärast kuut, ise ärkan ju ka nädala sees koos päikesega. Aga laupäevahommikune murutrimmer… urh.
Hommikused boulangerie saiad, postkontoris mu pakki endiselt ei ole. Ehk oon see juba poolel teel eestisse tagasi..
Cayennes oli sel korral püha missioon O riieteda nii et ta julgeks lennukisse ja pariisi minna. Jõlkusin temaga paar tundi poodides kaasas. Selles mõttes oli tore, et kõik olid meesteriietepoed. Sai šopata, aga ei mingit survet mulle. Nii ju isegi võib.
Saagi hulka kuulus ka sinimustvalgetes toonides hamakk (tähtis osa riietusest, eksole..).
Kohustuslikus korras sai ära proovitud kreooli köök. Too restoran oli veider – täiesti tühi, sisekujundus natuke bussijaamakohvikulik. Toit oli hea. Kuigi ma ei tea, kas see grillkala maitses grillkalalikumalt, kui iga teine grillkala. Ja neil olid tainas praetud ananassid, kreooli köögi parim osa!
Rémirés me randa sel korral ei läinud, läksime hoopis Rorota mäele loomi vaatama. Mõnusad metslased: tulevad linna ja siis otsivad esimese koha, kus on võimalik mudaseks saada ja loomi näha. Üldsegi mitte endast lugupidavad guiaanalased.
Ja tõepoolest nägime loomi.
Praegu on laisikutel väikesed laisikud kõhu peal!
Nad on nii armsad pikkade jäsemetega (pea sama pikkade kui täiskasvanutel) hallid kaisukad, vahivad üllatavalt kärmesti siia- ja sinnapoole, samal ajal, kui emad ringi ronivad. Ja emad ronisid ka sel korral täiesti meie ajaskaalas. Ju lapsevanemaroll tekitab ellujäämiskohustuse.
Ühte lasut pildistasime ta pojaga vaid 5 m kauguselt, kui tulid mängu ka kaputšiinid. Üks ronis otse laisiku kõrvale. Nii et sai kohe palju-palju loomi korraga pildiotsijasse. Minu pildid said tol hetkel küll kõik andestamatusse ülesärisse. Lihtsalt polnud mahti seadeid muuta, kui päike välja tuli.
Sellegipoolest oli pildisaak kena.
Kokku nägime vist 6-t laisikut sel korral.
Ja piknikukivi juures nägime puu otsas ronivat iguaani (iguana iguana) hingematva vaate kõrval.
Ilus jalutuskäik.
Siin on kaks liiki laisikuid – meie nägime kolmevarbalist pöördpea tserkoopiat ( bradypus tridactylus). Ma ei tea, miks ta on pöördpea, aga tserkoopia on ta selle pärast, et armastab cercopia sp puu otsas elada. Kuigi mitte eranditult, vähemalt ühte olen ka akaatsiat närimas näinud.
Ravaliselt käivad Rorota mäel endast lugupidavad (valged) kodanikud tervisejooksu tegemas ja tervisekõndimas ja koeri jalutamas. Sõidavad autoga mäe jalamile, panevad tossud jalga ja teevad siis seal sporti, pärast sõidavad autoga tagasi.
Samas, see on nii kena koht, et kui endal võimalus oleks, käiksin ise ka seal niimoodi.
Igal teisel autol on brasiilia lipp, igal neljandal prantsuse lipp. Või kombinatsioon mõlemast. Argentiina lippu nägin vaid ühel rolleril.
Siis tulime ära kodumäele. Tee peal poest võtsime igasugust nänni – jäätist, küpsist, limonaadi…. Ja unustasime kohvi osta.
Kui päris maailmas jääb kohv ostmata, tuleb lihtsalt järgmisel päeval jälle poodi minna.
Siin maailmas tuleb siis järgmise nädalavahetuseni teed juua.
Õnneks teed hetkel jagub.
Kirsiks loomade nägemisele oli teel bothrops (bothrops athrox?). Et O niii rõõmsalt temast pilti läks tegema, läksin ise ka kaasa. Värisesin ja võdisesin. Madu ründas möödasõitvat autot ja tõmbas ennast keset teed kerasse. Mingil hetkel tegi meie suunas kä väikese sööstu.
Hullud elukad.
Kui oleme harjunud, et loom enne rünnakut demonstreerib oma ohtlikkust, teeb hääl, tajab turri vms, et vastast hoiatada ja anda talle võimalus ‘ise esimesena alla anda’, siis bothropsid ei hoiata enne ründamist. On hästi-hästi vaikselt ja ühel hetkel lihtsalt ründavad. Järsult ja surmavalt – mürk tekitab kudenes nekroosi ja olen ohtlike loomade raamatus näinud pilti bhotropsijärgselt ampulteeritud jäsemest. Eks elu on ju kallim kui jäse.
See madu kes teel nägime tõmbas ennast kerra. Omamoodi on see ka ründeeelne käitumine ja seega mingis mõttes hoiatus. Kerast välja söösta on ju palju efektiivsem ja jõuab kiiremini ja kaugemale.
Olen juba nii tihti igasugu raamatutest liike järele vaadanud, et nad hakkavad tasapisi meelde jääma.
Õhtul põrutasime ära linna, et nädalavahetus pikem tunduks. Perekond B oli endiselt ise ka linnas ja oli jutt, et C on 9ni kontoris, sest tal on rendez-vous. Mõtlesime tee peal igasugu roppe variante läbi, mis meid siis kontoris tõepoolest ees oodata võiks. Kuna me ei osanud seda ise välja mõelda, ei julgenud ka linna jõudes kontorisse minna – istusime tükk aega maja ees parkimislpatsil. O jõi ja mölises ma ootasin niismaa. Lõpuks võtsime südame rindu ja läksime kontorisse – C istus üksi arvutis. Kes neid tänapäeva noorte kohtamisi teab.
Igatahes, panime asjad maha ja põrutasime kohe linna. Erilist plaani õhtuks ei olnud. Jalutasime ekvatoriaalõhtus ja vaeastasime sooja võileiva.
Varastasime – tegelikult oli plaan see osta, aga võileivamees unustas raha küsida. Ta lihtsalt ei olnud ühelgi hetkel seda nägu, et ta raha tahaks. See läks siis karma arvele. Siis jalutasime veel teise ringi ka linnale peale, ise samal ajal unega võideldes, ja sõitsime kontorisse tagasi.
Üle pika aja tõeline reede õhtu sündroom. Uni ajas kõigist pooridest välja ja ei jäänud napilt autoroolis magama. Terve nädala olime iga jumala päev täispika päeva labidatööd teinud ja enne südaööd ju magama ei saa. Kes siis meie asemel trenni teeks ja möliseks ja filme vaataks? Eikeegi, järelikult tuleb ennast ühiskonnale ohvriks tuua.
Ja laupäeva hommikul, ainsal hommikul kus saaks süüdimatult kaua, kaheksani!, magada, ärkasime juba enne seitset õuest tuleva trimmeri hääle peale. Siinsed päevarütmid ajavad isegi mind, hommikuinimest hulluks. Saan aru küll, et elu peab käima päikesevalguse järgi. Siin on see ka selles mõttes inimlik, et päikesetõus on aastaringselt pärast kuut, ise ärkan ju ka nädala sees koos päikesega. Aga laupäevahommikune murutrimmer… urh.
Hommikused boulangerie saiad, postkontoris mu pakki endiselt ei ole. Ehk oon see juba poolel teel eestisse tagasi..
Cayennes oli sel korral püha missioon O riieteda nii et ta julgeks lennukisse ja pariisi minna. Jõlkusin temaga paar tundi poodides kaasas. Selles mõttes oli tore, et kõik olid meesteriietepoed. Sai šopata, aga ei mingit survet mulle. Nii ju isegi võib.
Saagi hulka kuulus ka sinimustvalgetes toonides hamakk (tähtis osa riietusest, eksole..).
Kohustuslikus korras sai ära proovitud kreooli köök. Too restoran oli veider – täiesti tühi, sisekujundus natuke bussijaamakohvikulik. Toit oli hea. Kuigi ma ei tea, kas see grillkala maitses grillkalalikumalt, kui iga teine grillkala. Ja neil olid tainas praetud ananassid, kreooli köögi parim osa!
Rémirés me randa sel korral ei läinud, läksime hoopis Rorota mäele loomi vaatama. Mõnusad metslased: tulevad linna ja siis otsivad esimese koha, kus on võimalik mudaseks saada ja loomi näha. Üldsegi mitte endast lugupidavad guiaanalased.
Ja tõepoolest nägime loomi.
Praegu on laisikutel väikesed laisikud kõhu peal!
Nad on nii armsad pikkade jäsemetega (pea sama pikkade kui täiskasvanutel) hallid kaisukad, vahivad üllatavalt kärmesti siia- ja sinnapoole, samal ajal, kui emad ringi ronivad. Ja emad ronisid ka sel korral täiesti meie ajaskaalas. Ju lapsevanemaroll tekitab ellujäämiskohustuse.
Ühte lasut pildistasime ta pojaga vaid 5 m kauguselt, kui tulid mängu ka kaputšiinid. Üks ronis otse laisiku kõrvale. Nii et sai kohe palju-palju loomi korraga pildiotsijasse. Minu pildid said tol hetkel küll kõik andestamatusse ülesärisse. Lihtsalt polnud mahti seadeid muuta, kui päike välja tuli.
Sellegipoolest oli pildisaak kena.
Kokku nägime vist 6-t laisikut sel korral.
Ja piknikukivi juures nägime puu otsas ronivat iguaani (iguana iguana) hingematva vaate kõrval.
Ilus jalutuskäik.
Siin on kaks liiki laisikuid – meie nägime kolmevarbalist pöördpea tserkoopiat ( bradypus tridactylus). Ma ei tea, miks ta on pöördpea, aga tserkoopia on ta selle pärast, et armastab cercopia sp puu otsas elada. Kuigi mitte eranditult, vähemalt ühte olen ka akaatsiat närimas näinud.
Ravaliselt käivad Rorota mäel endast lugupidavad (valged) kodanikud tervisejooksu tegemas ja tervisekõndimas ja koeri jalutamas. Sõidavad autoga mäe jalamile, panevad tossud jalga ja teevad siis seal sporti, pärast sõidavad autoga tagasi.
Samas, see on nii kena koht, et kui endal võimalus oleks, käiksin ise ka seal niimoodi.
Igal teisel autol on brasiilia lipp, igal neljandal prantsuse lipp. Või kombinatsioon mõlemast. Argentiina lippu nägin vaid ühel rolleril.
Siis tulime ära kodumäele. Tee peal poest võtsime igasugust nänni – jäätist, küpsist, limonaadi…. Ja unustasime kohvi osta.
Kui päris maailmas jääb kohv ostmata, tuleb lihtsalt järgmisel päeval jälle poodi minna.
Siin maailmas tuleb siis järgmise nädalavahetuseni teed juua.
Õnneks teed hetkel jagub.
Kirsiks loomade nägemisele oli teel bothrops (bothrops athrox?). Et O niii rõõmsalt temast pilti läks tegema, läksin ise ka kaasa. Värisesin ja võdisesin. Madu ründas möödasõitvat autot ja tõmbas ennast keset teed kerasse. Mingil hetkel tegi meie suunas kä väikese sööstu.
Hullud elukad.
Kui oleme harjunud, et loom enne rünnakut demonstreerib oma ohtlikkust, teeb hääl, tajab turri vms, et vastast hoiatada ja anda talle võimalus ‘ise esimesena alla anda’, siis bothropsid ei hoiata enne ründamist. On hästi-hästi vaikselt ja ühel hetkel lihtsalt ründavad. Järsult ja surmavalt – mürk tekitab kudenes nekroosi ja olen ohtlike loomade raamatus näinud pilti bhotropsijärgselt ampulteeritud jäsemest. Eks elu on ju kallim kui jäse.
See madu kes teel nägime tõmbas ennast kerra. Omamoodi on see ka ründeeelne käitumine ja seega mingis mõttes hoiatus. Kerast välja söösta on ju palju efektiivsem ja jõuab kiiremini ja kaugemale.
Olen juba nii tihti igasugu raamatutest liike järele vaadanud, et nad hakkavad tasapisi meelde jääma.
20 juuni
käisime täna 5-6tunnisel sportlikul jalutuskäigul. Tõestasime, et maakera on ümmargune – läksime camp caimani juures rajale, mis viib ringiga kullakaevandusse ja edasi meie majatagusele teele. See oli üsna heas korras tee, kohati isegi hooldatum kui me koduhoov… khm. Eks cc inimesed hoolitsevad oma vara ja maade eest.
Kuid samas – selle tee peal olid kõrvuti liblikalõksud ja maas vedelevad kuulikestad. Eks seal käib ka igasuguseid ju.
Ja see mets oli vähemalt esimesed paar kilomeetrit häbiväärselt sandistatud. Peamiselt väheväärtusliku puiduga laialehelised liigid. Ei palme ega väärtpuitu. Ja kuidagi… vale oli see mets. Mõned kilomeetrid hiljem see juba paranes.
Ilm oli mõistlik, pilvealune, aga samas päriselt sadama ei hakanud, ainult tibutas mõned korrad. Algul tegime palju pilti ja liikusime aeglaselt, et mitte midagi kahe silma vahele ei jääks. Edasi kui lõuna lähemale hakkas jõudma, panime kiirust juurde ja peamiselt kõndisime. Oodates, et kohad juba tuttavad hakkaksid tunduma – olime eelmisel korral kaevanduses käies ju slle tee teist otsa jalutanud natuke.
Oli kergendus küll, kui lõpuks kohad tuttavad hakkasid tunduma. Varastasime (varganäod, nagu me oleme) laagrist uue kobara banaane ja jalutasime mäest üles. Sel korral tundus see tõus reaalselt raske. Vesi oli organismist kadunud, koos suure koguse sooladega.
Nägime kahel korral kwatasid (ateles paniscus?). Esimesel korral olid nad grupiga alla kaevanduse juures, teisel korral vaid pool tundi meie laagrist. Nad on u poolemeetrise kehaga ja mitme kilosed, nii et eemalt oli tore vaadata, kuidas suured päürdud ühelt puu ladvalt teisele hüppavad ja selle otsas kõiguvad.
Loomad tulevad nii ruttu pärast inimese kadumist tagasi. Tahaks loota, et nüüd tekib meie mäele natukenegi looduslikum loodus.
käisime täna 5-6tunnisel sportlikul jalutuskäigul. Tõestasime, et maakera on ümmargune – läksime camp caimani juures rajale, mis viib ringiga kullakaevandusse ja edasi meie majatagusele teele. See oli üsna heas korras tee, kohati isegi hooldatum kui me koduhoov… khm. Eks cc inimesed hoolitsevad oma vara ja maade eest.
Kuid samas – selle tee peal olid kõrvuti liblikalõksud ja maas vedelevad kuulikestad. Eks seal käib ka igasuguseid ju.
Ja see mets oli vähemalt esimesed paar kilomeetrit häbiväärselt sandistatud. Peamiselt väheväärtusliku puiduga laialehelised liigid. Ei palme ega väärtpuitu. Ja kuidagi… vale oli see mets. Mõned kilomeetrid hiljem see juba paranes.
Ilm oli mõistlik, pilvealune, aga samas päriselt sadama ei hakanud, ainult tibutas mõned korrad. Algul tegime palju pilti ja liikusime aeglaselt, et mitte midagi kahe silma vahele ei jääks. Edasi kui lõuna lähemale hakkas jõudma, panime kiirust juurde ja peamiselt kõndisime. Oodates, et kohad juba tuttavad hakkaksid tunduma – olime eelmisel korral kaevanduses käies ju slle tee teist otsa jalutanud natuke.
Oli kergendus küll, kui lõpuks kohad tuttavad hakkasid tunduma. Varastasime (varganäod, nagu me oleme) laagrist uue kobara banaane ja jalutasime mäest üles. Sel korral tundus see tõus reaalselt raske. Vesi oli organismist kadunud, koos suure koguse sooladega.
Nägime kahel korral kwatasid (ateles paniscus?). Esimesel korral olid nad grupiga alla kaevanduse juures, teisel korral vaid pool tundi meie laagrist. Nad on u poolemeetrise kehaga ja mitme kilosed, nii et eemalt oli tore vaadata, kuidas suured päürdud ühelt puu ladvalt teisele hüppavad ja selle otsas kõiguvad.
Loomad tulevad nii ruttu pärast inimese kadumist tagasi. Tahaks loota, et nüüd tekib meie mäele natukenegi looduslikum loodus.
21 juuni
iseenesest oli ülesanne lihtne – koguge nii ja naa palju selle puu koort.
Raskeks tegi ülesande asjaolu, et puuks oli cercopia obtus,a mis elab sümbi9oosis sipelgzatega – tal on seest õõnsad lülid, mjis on väikeste avaustega omavahel ja välismaailmaga ühendatud, ja 99,9% juhtudest on tüvi asustet’ sipelgatega…
Õnneks oli see puu, mis maha võetud sai üsna leebe variandiga asustatud. Mis ei tähendaks, et kui su käsi ja jalgu hammustavad sajad ja sajad sipelgad, vähimalgi määral mugav oleks. Pärast läksid käed paiste ja vahetpidamata oli mõni sõimusõna huultel.
Arvan, et siinsed sipelgad on väärt pikemat lahtikirjutamist. Mitte, et eestis meeldiv oleks sipelgapessa istuda, eriti kui tegemist peaks olema punaste sipelgatega, afa siinsed tunduvad kuidagi palju-palju pühendunumad. Neil on suured-suured pesad ja kui satud kogemata sipelgapesa peale/kõrvale/lähedale (nt mõne allavõetud puu, mille peal või sees on pesa või sipelgatee), siis tulevad korraga kümned sipelgad sulle ütlema, et sa pole teretulnud. Nad ronivad mööda sind, kuni leiavad mõne ‘voldivahe’, kuhu lõugupidi kinni hüpata. Näiteks tossupaelade vahel või sinna, kus kõhu peal püksid lõppevad või sõrmede vahelt. See on ju tegelikult hästi kaval, sest igasugused sellised voldid on tegelikult õrnad kohad. Sipelgad lihtsalt ei tea, et inimestel moodustavad riided ka volte.
Ja see kuidas nad hammustavad – nad hammustavad nii, et terve tagakeha on kortsus, nagu oleks kõik energia ja kehamahlad pandud sellesse hammustusse. Ja nad hoiavad sinust lõugadega kinni kuni surmani. Ideaalis peaksid sina surema, aga reeglina surevad nemad. Sest lahti nad ei lase.
Ja kinni hoiavad nad ka veel koolnukangestuses. Vahel pärast metsatööpäeva tõmban sipelgaid naha seest välja nagu puuke: sipelgas on juba ammu surnud, tema tagakega hüljest ära kukkunud, aga lõuad on ikka veel naha sees kinni.
Osad sipelgad on paarimillimeetrides ja sa ei pane enne nende olemasolu tähelegi, kui nad on kambakesi sulle kallale tulnud. Nende hammustused pole otseselt valusad, aga just see sipelghappe osa. Ja see, et nad alati esinevad suurema seltskonnaga. Cercopiate sees on ka enamasti punased sipelgad, aga natuke suuremad. Nendel on ka üksikhammustused juba äramärkimisväärselt ebameeldivad. Ja veel pisiasi, et kui tükk aega lasta ennast neil närida, lähevad näritud kohad õhtul paiste.
Siis on veel erinevates suurustes musti sipelgaid.
Kõige suuremaid neist (u 2cm pikad?) kutsutakse bullet antsideks, sest peale hammustust pidi olema kolm päeva selline valu, nagu oleks püssikuuliga pihta saanud. Et siis, nende sipelgate hammustusi oleks targem vältida.
Aedniksipelgad on ka üsna suured, aga nad on hästi rahumeelsed. Enamus sipelgatest on töölised ja nende käest reeglina hammustada ei saa. Küll aga esinevad ka suurte lõugadega valvurid, kes võivad üsna valusad olla.
Siis on veel igasugu pisemaid musti. Nend e hammustused pole meeldivad, aga seevastu on need paratamatud. Need on just need sipud, keda õhtuti naha küljest ära tuleb tirida.
Ja siis on veel miksid eelnevatest. Punades sipelgad, kelle tagaakeha onmust ja mustad sipelgad, kelle taga keha keskel on punane jutt.
Pole kõigi käest veel hammustada saanud, nii et ei oska seda osa neist kommenteerida.
Jätkates töökirjeldust:
Kui puu koorimise olime lõpetanud, tuli ilmsiks teine probleem – meil mõlemil hakkas paha. Natulke iiveldas, natuke oli paks peavalu. Võtsin siis pharmacopees traditsioneelles en guyane ja otsisin sealt selle puu üles. Seda kasutatakse sünnitusejärgseks suguteede desinfitseerimiseks ja leti söödetakse loomadele, et neil parasiitidest lahti saada. Et siis mürk, pesuehtne mürk. Vahva.
Aga veidral kombel eelistavad laisikud (kirjutasine simese hooga pandad) just selle puu otsas elada. Eks see kaitseb neid om mürgisuse ja sipelgatega (lisaks sellele, et nende endi peamine kaitsemehhanism on see, et nad on nii aeglased ja hallid tombud, et enamus kiskjaid ajavad neid termiidipesaga segi). Aeglase ainevahetusega tegelane peaks ju mürkidega paremini hakkama saama? Ei?
Pärastlõunal kontrollis O valguspüügiseadmete töösolekut ja ma asjatasin niisama. Tegin targa näo pähe ja vaatasin kuidas ta naela ja haamriga elektroonikat parandab.
Varsti saab natuke valguspüüke jälle. See oleks küll tore vaheldus. Muidugi.. ei te,a kellele meist see auväärt ülesanne osaks saab.
Et olime laagris vaid kaksi ja viha sadas, jalutamas täna ei käinud. Oli hoopis hirmus jive ja pasodooble tantsimise kihk..
iseenesest oli ülesanne lihtne – koguge nii ja naa palju selle puu koort.
Raskeks tegi ülesande asjaolu, et puuks oli cercopia obtus,a mis elab sümbi9oosis sipelgzatega – tal on seest õõnsad lülid, mjis on väikeste avaustega omavahel ja välismaailmaga ühendatud, ja 99,9% juhtudest on tüvi asustet’ sipelgatega…
Õnneks oli see puu, mis maha võetud sai üsna leebe variandiga asustatud. Mis ei tähendaks, et kui su käsi ja jalgu hammustavad sajad ja sajad sipelgad, vähimalgi määral mugav oleks. Pärast läksid käed paiste ja vahetpidamata oli mõni sõimusõna huultel.
Arvan, et siinsed sipelgad on väärt pikemat lahtikirjutamist. Mitte, et eestis meeldiv oleks sipelgapessa istuda, eriti kui tegemist peaks olema punaste sipelgatega, afa siinsed tunduvad kuidagi palju-palju pühendunumad. Neil on suured-suured pesad ja kui satud kogemata sipelgapesa peale/kõrvale/lähedale (nt mõne allavõetud puu, mille peal või sees on pesa või sipelgatee), siis tulevad korraga kümned sipelgad sulle ütlema, et sa pole teretulnud. Nad ronivad mööda sind, kuni leiavad mõne ‘voldivahe’, kuhu lõugupidi kinni hüpata. Näiteks tossupaelade vahel või sinna, kus kõhu peal püksid lõppevad või sõrmede vahelt. See on ju tegelikult hästi kaval, sest igasugused sellised voldid on tegelikult õrnad kohad. Sipelgad lihtsalt ei tea, et inimestel moodustavad riided ka volte.
Ja see kuidas nad hammustavad – nad hammustavad nii, et terve tagakeha on kortsus, nagu oleks kõik energia ja kehamahlad pandud sellesse hammustusse. Ja nad hoiavad sinust lõugadega kinni kuni surmani. Ideaalis peaksid sina surema, aga reeglina surevad nemad. Sest lahti nad ei lase.
Ja kinni hoiavad nad ka veel koolnukangestuses. Vahel pärast metsatööpäeva tõmban sipelgaid naha seest välja nagu puuke: sipelgas on juba ammu surnud, tema tagakega hüljest ära kukkunud, aga lõuad on ikka veel naha sees kinni.
Osad sipelgad on paarimillimeetrides ja sa ei pane enne nende olemasolu tähelegi, kui nad on kambakesi sulle kallale tulnud. Nende hammustused pole otseselt valusad, aga just see sipelghappe osa. Ja see, et nad alati esinevad suurema seltskonnaga. Cercopiate sees on ka enamasti punased sipelgad, aga natuke suuremad. Nendel on ka üksikhammustused juba äramärkimisväärselt ebameeldivad. Ja veel pisiasi, et kui tükk aega lasta ennast neil närida, lähevad näritud kohad õhtul paiste.
Siis on veel erinevates suurustes musti sipelgaid.
Kõige suuremaid neist (u 2cm pikad?) kutsutakse bullet antsideks, sest peale hammustust pidi olema kolm päeva selline valu, nagu oleks püssikuuliga pihta saanud. Et siis, nende sipelgate hammustusi oleks targem vältida.
Aedniksipelgad on ka üsna suured, aga nad on hästi rahumeelsed. Enamus sipelgatest on töölised ja nende käest reeglina hammustada ei saa. Küll aga esinevad ka suurte lõugadega valvurid, kes võivad üsna valusad olla.
Siis on veel igasugu pisemaid musti. Nend e hammustused pole meeldivad, aga seevastu on need paratamatud. Need on just need sipud, keda õhtuti naha küljest ära tuleb tirida.
Ja siis on veel miksid eelnevatest. Punades sipelgad, kelle tagaakeha onmust ja mustad sipelgad, kelle taga keha keskel on punane jutt.
Pole kõigi käest veel hammustada saanud, nii et ei oska seda osa neist kommenteerida.
Jätkates töökirjeldust:
Kui puu koorimise olime lõpetanud, tuli ilmsiks teine probleem – meil mõlemil hakkas paha. Natulke iiveldas, natuke oli paks peavalu. Võtsin siis pharmacopees traditsioneelles en guyane ja otsisin sealt selle puu üles. Seda kasutatakse sünnitusejärgseks suguteede desinfitseerimiseks ja leti söödetakse loomadele, et neil parasiitidest lahti saada. Et siis mürk, pesuehtne mürk. Vahva.
Aga veidral kombel eelistavad laisikud (kirjutasine simese hooga pandad) just selle puu otsas elada. Eks see kaitseb neid om mürgisuse ja sipelgatega (lisaks sellele, et nende endi peamine kaitsemehhanism on see, et nad on nii aeglased ja hallid tombud, et enamus kiskjaid ajavad neid termiidipesaga segi). Aeglase ainevahetusega tegelane peaks ju mürkidega paremini hakkama saama? Ei?
Pärastlõunal kontrollis O valguspüügiseadmete töösolekut ja ma asjatasin niisama. Tegin targa näo pähe ja vaatasin kuidas ta naela ja haamriga elektroonikat parandab.
Varsti saab natuke valguspüüke jälle. See oleks küll tore vaheldus. Muidugi.. ei te,a kellele meist see auväärt ülesanne osaks saab.
Et olime laagris vaid kaksi ja viha sadas, jalutamas täna ei käinud. Oli hoopis hirmus jive ja pasodooble tantsimise kihk..
22 juuni, guiaana mitteametlik autokatastroofi päev
ma ei saa üle ega ümber meie valgest pirukast. Ta on lihtsalt nii rotikas ja nii ära väsitatud, ja ikka veel saab paari päeva kohta paarsada kilomeetrit.
Lisaks eelnevatele põnevatele ebanormaalhäältele, mida auto juba eelnevalt kuuldavale on lasnud, tegi ta täna ka pesuehtsat generaatiririhma vilinat. Ma tunnen generaatoririhma ära, kui seda kuulen. Kuulasime D-ga seda nõutult ja vaatasime sõidu ajal üksteisele otsa. Mõttes ütlesin veel saatuslikult, et K selle autoga oma aja lõpuni tõenäoselt ei sõida.
Matoury suure mäe juures pidime Tapiria-t koguma. Seal on phmst kaitseala küll, aga vahetult teisel pool märki ju tohib.. F käskis. Seal oli seda esimest korda tõesti nii palju, et kohaleminek ja kogumine ennast õigustavat tundusid. Esimeste kotitäitega kulus näppudele ümber pandud teip auklikuks ja edasi närisid puu lehed mu sõrmi ja eelmisest kogumisest tekkinud ville.
Samas, puude langetamine on endiselt imehea võimalus elukaid näha. Siinsed röövikud on nagu tulnukafilmist. Igal pool on ogad ja punnid ja karvad ja täiesti ennustatamatud värvitoonid koos. Imeliusad.
Langetasme seal puid ja kui oli aeg autot edasi nihutada, ei läinud see enam käima. Süüte võttis sisse, aga võtit edasi keerates kostus ainult klõps.
Et sel korral siis starter.
Helistasime F-ile kes B meid vaatama saatis. Mehed loksutasid autot mulle arusaamatul põhjusel, et mootori õlitaset kontrollid ja ühendasid autod jäigalt üksteisele taha, et me pirukas ära viia. Istusin siis piruka rooli ja keerasin võtit. Auto läks käima.
B õpetas siis meile autohooldust – selleks et auto heas töökorras oleks, peab temaga käituma nagu naisega – teda palju silitama ja talle ilusaid asju ütlema. Mees teab, mida räägib.
Igatahes, pärast kuivatusruumis eelmiste, veel niiskete, lehtede kotti toppimist ja järgmiste välja laotamist läksime ära koju. Tegelikult tahtis F et veel üht asja koguksime, aga selleks polnud varustust kaasas Kui raske on oma soove eelmisel õhtul välja mõelda?
No ja 10 minutit enne koju jõudmist kuumenes auto üle. See juhtus paari minutiga ja täiesti siledal teel. Pidasime auto kinni, valasin talle kõik kaasas olnud 7 hädaabiliitrit vett sisse, ja need enne haihtumist lihtsalt keesid natuke aega radiaatoripaagis. Üks tore auto pakkus meiel veel mingit sinist vedelikku. Ega see ka midagi ei muutnud. Vähemalt jahtus mootor natuke maha ja julgesin ette võtta ohtliku sõidu koju. Lasin autol veereda nii madalatel pööretel, et mootor napilt vedas. Kohale me igatahes saime.
Sel korral auto alla vaadates oli juba selgelt näha, kuidas pärast vee lisamist autoalune tilkuma hakkas.
Järele mõeldes oleks võinud B kohe Matourys auto ära viia, nüüd peab ta sellele siia järele tulema.
Igatahes. F-I hullumeelsetel taimekogumisplaanidel on nüüd vähemalt mõneks ajaks kriips peal. Saab rahulikult istanduses jännata.
(mulle tõestimeeldib istanduses jännata)
D küsib mult iga päev, kui kahekesi tööd teem,e kas olen liiga väsinud. Et me ei pea rohkem tegema. Pärast ainult kolme-neljatnnist ‘tööpäeva’ on seda küsimust äärmiselt veider kuulata. Ta peaks ju praeguseks pisavalt tuttav olema eestlaste töökultuuriga ‘tee nii kaua, kuni käed küljest ära kukuvad ja süda seisma jääb’.
ma ei saa üle ega ümber meie valgest pirukast. Ta on lihtsalt nii rotikas ja nii ära väsitatud, ja ikka veel saab paari päeva kohta paarsada kilomeetrit.
Lisaks eelnevatele põnevatele ebanormaalhäältele, mida auto juba eelnevalt kuuldavale on lasnud, tegi ta täna ka pesuehtsat generaatiririhma vilinat. Ma tunnen generaatoririhma ära, kui seda kuulen. Kuulasime D-ga seda nõutult ja vaatasime sõidu ajal üksteisele otsa. Mõttes ütlesin veel saatuslikult, et K selle autoga oma aja lõpuni tõenäoselt ei sõida.
Matoury suure mäe juures pidime Tapiria-t koguma. Seal on phmst kaitseala küll, aga vahetult teisel pool märki ju tohib.. F käskis. Seal oli seda esimest korda tõesti nii palju, et kohaleminek ja kogumine ennast õigustavat tundusid. Esimeste kotitäitega kulus näppudele ümber pandud teip auklikuks ja edasi närisid puu lehed mu sõrmi ja eelmisest kogumisest tekkinud ville.
Samas, puude langetamine on endiselt imehea võimalus elukaid näha. Siinsed röövikud on nagu tulnukafilmist. Igal pool on ogad ja punnid ja karvad ja täiesti ennustatamatud värvitoonid koos. Imeliusad.
Langetasme seal puid ja kui oli aeg autot edasi nihutada, ei läinud see enam käima. Süüte võttis sisse, aga võtit edasi keerates kostus ainult klõps.
Et sel korral siis starter.
Helistasime F-ile kes B meid vaatama saatis. Mehed loksutasid autot mulle arusaamatul põhjusel, et mootori õlitaset kontrollid ja ühendasid autod jäigalt üksteisele taha, et me pirukas ära viia. Istusin siis piruka rooli ja keerasin võtit. Auto läks käima.
B õpetas siis meile autohooldust – selleks et auto heas töökorras oleks, peab temaga käituma nagu naisega – teda palju silitama ja talle ilusaid asju ütlema. Mees teab, mida räägib.
Igatahes, pärast kuivatusruumis eelmiste, veel niiskete, lehtede kotti toppimist ja järgmiste välja laotamist läksime ära koju. Tegelikult tahtis F et veel üht asja koguksime, aga selleks polnud varustust kaasas Kui raske on oma soove eelmisel õhtul välja mõelda?
No ja 10 minutit enne koju jõudmist kuumenes auto üle. See juhtus paari minutiga ja täiesti siledal teel. Pidasime auto kinni, valasin talle kõik kaasas olnud 7 hädaabiliitrit vett sisse, ja need enne haihtumist lihtsalt keesid natuke aega radiaatoripaagis. Üks tore auto pakkus meiel veel mingit sinist vedelikku. Ega see ka midagi ei muutnud. Vähemalt jahtus mootor natuke maha ja julgesin ette võtta ohtliku sõidu koju. Lasin autol veereda nii madalatel pööretel, et mootor napilt vedas. Kohale me igatahes saime.
Sel korral auto alla vaadates oli juba selgelt näha, kuidas pärast vee lisamist autoalune tilkuma hakkas.
Järele mõeldes oleks võinud B kohe Matourys auto ära viia, nüüd peab ta sellele siia järele tulema.
Igatahes. F-I hullumeelsetel taimekogumisplaanidel on nüüd vähemalt mõneks ajaks kriips peal. Saab rahulikult istanduses jännata.
(mulle tõestimeeldib istanduses jännata)
D küsib mult iga päev, kui kahekesi tööd teem,e kas olen liiga väsinud. Et me ei pea rohkem tegema. Pärast ainult kolme-neljatnnist ‘tööpäeva’ on seda küsimust äärmiselt veider kuulata. Ta peaks ju praeguseks pisavalt tuttav olema eestlaste töökultuuriga ‘tee nii kaua, kuni käed küljest ära kukuvad ja süda seisma jääb’.
23 juuni, jaanilaupäev
hommikul istandusse minnes leidsin esimese asjana langend lehtede pealt munad – viis nahkset väikest muna. Võtsin nad kaasa ja panin purki. Loodan et nad vahepealse kännu otsas päikese käes vedelemise üle elasid.
Nüüd on mul lisaks einsteinidele ka juba kolm purgis nukkuvat röövikut ja munad.
Ei tea, kas neist tuleb madu või sisalik? Kilpkonnamunad võiks natuke suuremad ja ümaramad olla.
Loodan, et sisalik.
Mõtlesime pärast tööd ka kohustuslikus korras jalkat vaadata. Paraku aga selgus, et turistimaja telekas ei tööta miskipärast.
no signal
seega pidime mingi uue meelelahutuse välja mõtlema. Suur rahvuspüha ikkagi.
Peale siseheitluste ja õhtujalutuse saime laiskusest üle ja panime õuel olevale cercopia-hunnikule tule otsa. Seal sees liha küpsetama ikkagi ei hakanud – mürgine taim mis on bensiiniga süüdatud.. küll aga hüppas O üle tule.
Siis sõime liiga palju pannil grillitud imelikku rõngasvorsti ja jõime kogu rummi ära. Seda polnudki nii palju, seega võtsin südame rindu ja jõin O sünnipäevapuntši ka. Kaine peaga seda tõepoolest kõrist alla ei saaks (tsiteerides klassikuid Juur&Kivirähk: ‘kui juua, siis purju’. Sest olen see jobu, kes klaasist veinist saab paari tunni jooksul tapjapeavalu ja korralikust maa-ja-taevas-kõiguvad joobest peab üle saamiseks lihtsalt tunni kauem magama)
Juba viies (ehk isegi kuues?) kord siinoleku jooksul alkoholi tarbida (seda on umbes-täpselt viiel (6-l) korral enam, kui normaalselt selle aja jooksul tarbiksin). Tervelt kord kuus. Võib vist öelda, et olen regulaarseks alkoholitarbijaks hakanud.
Ja vaatasime pomelo söömise kõrvale ühe halva filmi ja pool muusikali. Teise poole pealt vajus silm looja.
Peaksin vähem jooma.
Pidustuste vahepeal tuli Perekond koju ja O käis F-iga rääkimas. Tuli siis tagasi ja ütles, et ta unustas ära, mis või kas homme tegema peaksime. Mõtlesin küll oma äraseletatud kõikuvas olekus minna üle küsima ja hästi elavalt seletada, et O oli nii purjus, et ei saanud aru.. aga ma ikkagi ei julgenud. Nii et homme tuleb siis improviseeritud puhkepäev. Arvan, et meestele, kes viimased päevad auke on kirkaga maasse peaksnud, on see ka hädavajalik. Ma saan siis lihtsalt rohkem jalutada.
Saime ju istanduses selleks korraks valmis. Istutamisväärsed taimed said otsa. Mulda esialgu veel on, aga eks vihm viib selle ka varsti ära. Ja et autot ei ole, ei saa me eriti mingeid taimi ka ju koguda. Ei teagi mis saab.
Ja veel tegelesin iluprotseduuridega. Pesin ja kammisin juukseid ning tegelesin kätega. Arvan, et saaksin kõige koledamate käte võistlusel napi teise koha. Kohe peale O-d.
mind on küll kirkatööst võimalusel säästetud, aga ka sellest vähesest (mis istutades labidaga vehkida saan ja tapiria lehti kogun ning headel pävadel metsas matšeetega oksi tükeldan) on kummalgi käel alati vähemalt neli villi ja liiga palju põletikulisi kriimustusi ja arme.
Kätekreemi mul ei ole, aga praeguseks sobib mu käsi ka juba kreemitada heel repair cremiga. Ja pese kui palju tahad, päriselt puhtaks nad ei lähegi. Vähemalt esimene lüli jääb alati sisseparkunud punaka mulla tooni.
Tegelikult tahtsin öelda hoopis seda, et kui mõni päev oma käsi puhtamaks üritan teha ja juuksed ära kammin, on kohe väga-väga palju tehtud. Päris mõnus, kui ei pea igasugu händikäpp tegevustele liigselt aega kulutama. Üks hea põhjus metsas elamiseks.
hommikul istandusse minnes leidsin esimese asjana langend lehtede pealt munad – viis nahkset väikest muna. Võtsin nad kaasa ja panin purki. Loodan et nad vahepealse kännu otsas päikese käes vedelemise üle elasid.
Nüüd on mul lisaks einsteinidele ka juba kolm purgis nukkuvat röövikut ja munad.
Ei tea, kas neist tuleb madu või sisalik? Kilpkonnamunad võiks natuke suuremad ja ümaramad olla.
Loodan, et sisalik.
Mõtlesime pärast tööd ka kohustuslikus korras jalkat vaadata. Paraku aga selgus, et turistimaja telekas ei tööta miskipärast.
no signal
seega pidime mingi uue meelelahutuse välja mõtlema. Suur rahvuspüha ikkagi.
Peale siseheitluste ja õhtujalutuse saime laiskusest üle ja panime õuel olevale cercopia-hunnikule tule otsa. Seal sees liha küpsetama ikkagi ei hakanud – mürgine taim mis on bensiiniga süüdatud.. küll aga hüppas O üle tule.
Siis sõime liiga palju pannil grillitud imelikku rõngasvorsti ja jõime kogu rummi ära. Seda polnudki nii palju, seega võtsin südame rindu ja jõin O sünnipäevapuntši ka. Kaine peaga seda tõepoolest kõrist alla ei saaks (tsiteerides klassikuid Juur&Kivirähk: ‘kui juua, siis purju’. Sest olen see jobu, kes klaasist veinist saab paari tunni jooksul tapjapeavalu ja korralikust maa-ja-taevas-kõiguvad joobest peab üle saamiseks lihtsalt tunni kauem magama)
Juba viies (ehk isegi kuues?) kord siinoleku jooksul alkoholi tarbida (seda on umbes-täpselt viiel (6-l) korral enam, kui normaalselt selle aja jooksul tarbiksin). Tervelt kord kuus. Võib vist öelda, et olen regulaarseks alkoholitarbijaks hakanud.
Ja vaatasime pomelo söömise kõrvale ühe halva filmi ja pool muusikali. Teise poole pealt vajus silm looja.
Peaksin vähem jooma.
Pidustuste vahepeal tuli Perekond koju ja O käis F-iga rääkimas. Tuli siis tagasi ja ütles, et ta unustas ära, mis või kas homme tegema peaksime. Mõtlesin küll oma äraseletatud kõikuvas olekus minna üle küsima ja hästi elavalt seletada, et O oli nii purjus, et ei saanud aru.. aga ma ikkagi ei julgenud. Nii et homme tuleb siis improviseeritud puhkepäev. Arvan, et meestele, kes viimased päevad auke on kirkaga maasse peaksnud, on see ka hädavajalik. Ma saan siis lihtsalt rohkem jalutada.
Saime ju istanduses selleks korraks valmis. Istutamisväärsed taimed said otsa. Mulda esialgu veel on, aga eks vihm viib selle ka varsti ära. Ja et autot ei ole, ei saa me eriti mingeid taimi ka ju koguda. Ei teagi mis saab.
Ja veel tegelesin iluprotseduuridega. Pesin ja kammisin juukseid ning tegelesin kätega. Arvan, et saaksin kõige koledamate käte võistlusel napi teise koha. Kohe peale O-d.
mind on küll kirkatööst võimalusel säästetud, aga ka sellest vähesest (mis istutades labidaga vehkida saan ja tapiria lehti kogun ning headel pävadel metsas matšeetega oksi tükeldan) on kummalgi käel alati vähemalt neli villi ja liiga palju põletikulisi kriimustusi ja arme.
Kätekreemi mul ei ole, aga praeguseks sobib mu käsi ka juba kreemitada heel repair cremiga. Ja pese kui palju tahad, päriselt puhtaks nad ei lähegi. Vähemalt esimene lüli jääb alati sisseparkunud punaka mulla tooni.
Tegelikult tahtsin öelda hoopis seda, et kui mõni päev oma käsi puhtamaks üritan teha ja juuksed ära kammin, on kohe väga-väga palju tehtud. Päris mõnus, kui ei pea igasugu händikäpp tegevustele liigselt aega kulutama. Üks hea põhjus metsas elamiseks.
24 juuni, neljapäev
Vabad päevad on üle prahi. Võib põõnata süüdimatult seitsmeni, juua mitu hommikukohvi ja ikkagi on aega, et teha ka hommikune jalutuskäik. Ja kui hommikune jalutuskäik võtab etteplaneerimatult 3 tundi, on ka kõik hästi. Jõuabki täpselt õigeks ajaks tagasi, et hakata lõunat küpsetama.
Jalutuskäik oli täiesti enneolematu ja tore ja super, sest nägime kõige rohkem seitsme minuti kaugusel kodust laisikut. Meie oma Kaw mäe laisikut.
Ta oli teisest liigist, kui seninähtud – nö ‘kaksvarvas’ (Choloepus didactylus). Suurem (tema on u 6-12 kg, teine liik max 6 kilo), pikema karvaga ja rohkem välja ulatuva koonuga. Ja märgatavalt kiirem. Sel ajal, kui o ta leidis ronis elukas puuvõrast alla.
Pärast vaatasin raamatust järele, et ta ongi kiirem ja agressiivsem (ei tea, kuidas see laisiku puhul väljenduda võiks?) kui teine liik. Ühtlasi öise eluviisiga. Andsime lubaduse homme hommikul jälle teda otsima tulla.
Veel olid teel, sel korral juba poole tunni kaugusel, kellegi junnid. Suured junnid, kiskja omad. Meie oma kaslane mäel. Hehe.
Võibolla on see soovmõtlemine, aga fauna on palju vihametsalikumaks muutunud pärast kullakaevurite lahkumist. Ahve tundub olevat rohkem ja lähemal, ja nüüd see laisik ja need junnid..
Olen möödund nädalavahetusel nii palju pilte teinud ja sugugi ei oska valida, mida jätta, mida kustutada, mida töödelda, mida seisma jätta. Ma lihtsalt pole võimeline ühtegi laisikubeebi pilti ära kustutama. Õnneks on täna piisavalt aega et nendega tegeleda.
Oh! Ja sain oma soovitud läikivrohelise koolibriiga pildi. *hihihii ja heheheee ja kõõks ja rõõmsameelne kepsatus*
Järgmine kord teen ilusama, korralikuma õiega ja prema nurga alt.
Kui pärast vihma peaks päike välja tulema, on üldse hea igasugu elukatest pilte teha. Mul on akna taga ja otse rõdutrepi vastas selline ilus harimatu võsa. Seal sees armastavad sisalikud öid ja vihmasid veeta ning seal on õisi, mis koolibriidele meeldivad ning teised linnud kasutavad seda võsa ka meeleldi. Ja pärast vihma ilmuvad nad alati kõik korraga välja. Sisalikud kusagil põõsaokste peal hakkavad liigutama – liikumatult neid üldse ei märka. Siis tulevad mustad ja punakad linnud kambaga ja säutsuvad nii nagu kõrist tuleb ja siis tuleb mõni koolibri ka. eks nad vihmaga peavad kusagil varjulisemas olema ja peale vihma peab siis ruttu-ruttu enne näljasurma saabumist igal pool õisi noolimas käima.
Istun päris tihti selle võsa ees ja lihtsalt vaatan. Kõrvaltvaatajale võib see veider tunduda kuidas rõdutrepil võssa vahin, aga tegelikult on hästi tore ja huvitav. Ja fotoviljakas.
Olen andnud endale palju veidraid pool-lubadus-plaane-soovmõtteid. Minna sinna, teha toda. Siis kui tagasi olen, ma mõtlen. Panen nad kõik kirja. Ehk kunagi ma tõepoolest jõuan mõneni neist. Unistustel on ju veider komme täide minna.
Kogu meie laagri peale on praegu ainult üks töökorras auto: F-I auto on juba paar nädalat ära, vist paranduses, nüüd täna viisid lõpuks F ja B ka meie piruka parandusse. Ehk saame siis varsti jälle natuke muretumad olla temaga sõites.
Vabad päevad on üle prahi. Võib põõnata süüdimatult seitsmeni, juua mitu hommikukohvi ja ikkagi on aega, et teha ka hommikune jalutuskäik. Ja kui hommikune jalutuskäik võtab etteplaneerimatult 3 tundi, on ka kõik hästi. Jõuabki täpselt õigeks ajaks tagasi, et hakata lõunat küpsetama.
Jalutuskäik oli täiesti enneolematu ja tore ja super, sest nägime kõige rohkem seitsme minuti kaugusel kodust laisikut. Meie oma Kaw mäe laisikut.
Ta oli teisest liigist, kui seninähtud – nö ‘kaksvarvas’ (Choloepus didactylus). Suurem (tema on u 6-12 kg, teine liik max 6 kilo), pikema karvaga ja rohkem välja ulatuva koonuga. Ja märgatavalt kiirem. Sel ajal, kui o ta leidis ronis elukas puuvõrast alla.
Pärast vaatasin raamatust järele, et ta ongi kiirem ja agressiivsem (ei tea, kuidas see laisiku puhul väljenduda võiks?) kui teine liik. Ühtlasi öise eluviisiga. Andsime lubaduse homme hommikul jälle teda otsima tulla.
Veel olid teel, sel korral juba poole tunni kaugusel, kellegi junnid. Suured junnid, kiskja omad. Meie oma kaslane mäel. Hehe.
Võibolla on see soovmõtlemine, aga fauna on palju vihametsalikumaks muutunud pärast kullakaevurite lahkumist. Ahve tundub olevat rohkem ja lähemal, ja nüüd see laisik ja need junnid..
Olen möödund nädalavahetusel nii palju pilte teinud ja sugugi ei oska valida, mida jätta, mida kustutada, mida töödelda, mida seisma jätta. Ma lihtsalt pole võimeline ühtegi laisikubeebi pilti ära kustutama. Õnneks on täna piisavalt aega et nendega tegeleda.
Oh! Ja sain oma soovitud läikivrohelise koolibriiga pildi. *hihihii ja heheheee ja kõõks ja rõõmsameelne kepsatus*
Järgmine kord teen ilusama, korralikuma õiega ja prema nurga alt.
Kui pärast vihma peaks päike välja tulema, on üldse hea igasugu elukatest pilte teha. Mul on akna taga ja otse rõdutrepi vastas selline ilus harimatu võsa. Seal sees armastavad sisalikud öid ja vihmasid veeta ning seal on õisi, mis koolibriidele meeldivad ning teised linnud kasutavad seda võsa ka meeleldi. Ja pärast vihma ilmuvad nad alati kõik korraga välja. Sisalikud kusagil põõsaokste peal hakkavad liigutama – liikumatult neid üldse ei märka. Siis tulevad mustad ja punakad linnud kambaga ja säutsuvad nii nagu kõrist tuleb ja siis tuleb mõni koolibri ka. eks nad vihmaga peavad kusagil varjulisemas olema ja peale vihma peab siis ruttu-ruttu enne näljasurma saabumist igal pool õisi noolimas käima.
Istun päris tihti selle võsa ees ja lihtsalt vaatan. Kõrvaltvaatajale võib see veider tunduda kuidas rõdutrepil võssa vahin, aga tegelikult on hästi tore ja huvitav. Ja fotoviljakas.
Olen andnud endale palju veidraid pool-lubadus-plaane-soovmõtteid. Minna sinna, teha toda. Siis kui tagasi olen, ma mõtlen. Panen nad kõik kirja. Ehk kunagi ma tõepoolest jõuan mõneni neist. Unistustel on ju veider komme täide minna.
Kogu meie laagri peale on praegu ainult üks töökorras auto: F-I auto on juba paar nädalat ära, vist paranduses, nüüd täna viisid lõpuks F ja B ka meie piruka parandusse. Ehk saame siis varsti jälle natuke muretumad olla temaga sõites.
25 juuni, reede, Kuldarisaabumispäev
päikese tõusmine ja loojumine käivad siin kähku. Mitu korda on juhtunud, et teen hommikul kella peale silmad lahti ja mõtlen unepatused mõtted: ‘pime on veel, pimedas ei saa jalutama minna, ma magan veel natu..’
noh, 5 minutit hiljem on õues juba suur valge ja ma põõnan hommikujalutuse asemel.
Sel korral ajas hoopis O seda patujuttu, aga õnneks jõudis selle ajal juba valgeks minna.
Ei sadanud ja eemalt, aga sugugi mitte kaugelt, kostusid möiraahvid. Nende hääle kõla on natuke nagu puud ja meri hästi tormise ilmaga.
Loodetud laisikut siiski uuesti näha ei õnnestunud. Tõenäoselt on ta juba kaugel-kaugel. Ikkagi tore, kui ka ainult vedamise peale teda nägime. Kodumäel!
Küll aga nägime tuukanit ja teisi linde. Hommikuti nad vahel lihtsalt istuvad keset teed. Ja tagasiteel nägin madu. Sain aru küll, et madu on mu ees, aga unine pea ei suutnud jalgadele infot piisavalt kiriesti edasi anda ja tegin ikkagi peale mao märkamist veel ühe pika sammu. Järgmiseks tegin hüppe ja surusin küüned, nii palju kui neid on, O õlavarde. Loom roomas minema ja jalutuskäik jätkus. Kahju, et pilti ei saanud, siis oleks saanud liiki määrata.
Pärast puhkepäeva läksime innukalt metsa tuld tegema. Ennelõunal ei läinud tuled põlema – öösel ja hommikul sadas ja tehnika oli ka vale. Pärastlõunal olime aga seda võrra tublimad. Nüüd on esmaspäeval kust alustada.
Kui iga päev sama tööd teha, hakkab see alati varem või hiljem tüütama. Rääkimata päris metsatööst, mis lisaks ka lootusetult ära väsitab, nii et õhtud ja nädalavahetused kuluvad kõige pesuehtsamaks puhkamiseks. Aga niimoodi, kui nädal istutad ja tassid mulda, teise korjad taimi ja siis vahele tassid puunottisid, on kõik hästi tore. Igal asjal on omad eelised ja miinused, ilm millega on hea ja millega paha tegutseda, kohad mis jäävad valusaks. Segiläbi doseeritult täiuslik kooslus.
Need jalgpallilipud on omamoodi toredad. Täna on portugali-brasiilia mäng ja R-il on oma maja küljes täismõõtudes brasiilia lipp. Teatas veel enne, kui köögis kookisin, rõõmsalt, et tema vaatab täna jalkat.
Kui F tuli, rääkis ta igasugu korralduslikest asjadest. Minu ja Riga korraga. Ma saan ju valge nimese prantsuse keelest aru küll, aga tema räägib minuga ikka ja alati inglist. Nii ta siis kordamööda kahes keeles rääkiski. Vahepeal läksid asjad sassi ja ta rääkis Rile pika inglisekeelse jutu, mille peale see teatas, et vale keel, kallis mees.
Õhtupoolikul meisterdasin bambuselülidest pildiraami. Oli plaan teha a4 mõõdule bambusümbris. Saagisin lülid katki kuuri alt leitud asjaga, mis meenutas vineerisae ja peakokanoa hübriidi, päeval kuvatasin neid natuke päikese käes. Siis võtsin ette supecolle ja hakkasin erinevaid asju üksteise külge liimima. Kõigepealt üritasin liimida bambuselülisid. Liim jooksis mööda neid ka alla köögilauale. Seega liimisin bambust ja köögilauda. Et seda heastada, surusin sinna vahele oma küünekäärid ja liimisin käärid iseendaga kokku, nii et sain neid hiljem tükk aega lahti kangutada. Ja kõige eelneva käigus liimisin omajagu juukseid kõige ettejuhtuva külge – nad lihtsalt juhtusid liimimiseaegselt lahti olema. Ja nüüd seda kirjutades liimisin just oma vasaku põidla hetkeks tühiku külge.
Superliimide pakendi peal peaks olema minu pilt ja hoiatus, et ärge seda inimest selle toote lähedusse jätke. (kas kõik ikka teavad, et kunagi oma hambad superattackiga kokku liitsin?)
O läks just Kle lennujaama järele. Natuke selline tunne on, nagu jõuluvana oodates.
päikese tõusmine ja loojumine käivad siin kähku. Mitu korda on juhtunud, et teen hommikul kella peale silmad lahti ja mõtlen unepatused mõtted: ‘pime on veel, pimedas ei saa jalutama minna, ma magan veel natu..’
noh, 5 minutit hiljem on õues juba suur valge ja ma põõnan hommikujalutuse asemel.
Sel korral ajas hoopis O seda patujuttu, aga õnneks jõudis selle ajal juba valgeks minna.
Ei sadanud ja eemalt, aga sugugi mitte kaugelt, kostusid möiraahvid. Nende hääle kõla on natuke nagu puud ja meri hästi tormise ilmaga.
Loodetud laisikut siiski uuesti näha ei õnnestunud. Tõenäoselt on ta juba kaugel-kaugel. Ikkagi tore, kui ka ainult vedamise peale teda nägime. Kodumäel!
Küll aga nägime tuukanit ja teisi linde. Hommikuti nad vahel lihtsalt istuvad keset teed. Ja tagasiteel nägin madu. Sain aru küll, et madu on mu ees, aga unine pea ei suutnud jalgadele infot piisavalt kiriesti edasi anda ja tegin ikkagi peale mao märkamist veel ühe pika sammu. Järgmiseks tegin hüppe ja surusin küüned, nii palju kui neid on, O õlavarde. Loom roomas minema ja jalutuskäik jätkus. Kahju, et pilti ei saanud, siis oleks saanud liiki määrata.
Pärast puhkepäeva läksime innukalt metsa tuld tegema. Ennelõunal ei läinud tuled põlema – öösel ja hommikul sadas ja tehnika oli ka vale. Pärastlõunal olime aga seda võrra tublimad. Nüüd on esmaspäeval kust alustada.
Kui iga päev sama tööd teha, hakkab see alati varem või hiljem tüütama. Rääkimata päris metsatööst, mis lisaks ka lootusetult ära väsitab, nii et õhtud ja nädalavahetused kuluvad kõige pesuehtsamaks puhkamiseks. Aga niimoodi, kui nädal istutad ja tassid mulda, teise korjad taimi ja siis vahele tassid puunottisid, on kõik hästi tore. Igal asjal on omad eelised ja miinused, ilm millega on hea ja millega paha tegutseda, kohad mis jäävad valusaks. Segiläbi doseeritult täiuslik kooslus.
Need jalgpallilipud on omamoodi toredad. Täna on portugali-brasiilia mäng ja R-il on oma maja küljes täismõõtudes brasiilia lipp. Teatas veel enne, kui köögis kookisin, rõõmsalt, et tema vaatab täna jalkat.
Kui F tuli, rääkis ta igasugu korralduslikest asjadest. Minu ja Riga korraga. Ma saan ju valge nimese prantsuse keelest aru küll, aga tema räägib minuga ikka ja alati inglist. Nii ta siis kordamööda kahes keeles rääkiski. Vahepeal läksid asjad sassi ja ta rääkis Rile pika inglisekeelse jutu, mille peale see teatas, et vale keel, kallis mees.
Õhtupoolikul meisterdasin bambuselülidest pildiraami. Oli plaan teha a4 mõõdule bambusümbris. Saagisin lülid katki kuuri alt leitud asjaga, mis meenutas vineerisae ja peakokanoa hübriidi, päeval kuvatasin neid natuke päikese käes. Siis võtsin ette supecolle ja hakkasin erinevaid asju üksteise külge liimima. Kõigepealt üritasin liimida bambuselülisid. Liim jooksis mööda neid ka alla köögilauale. Seega liimisin bambust ja köögilauda. Et seda heastada, surusin sinna vahele oma küünekäärid ja liimisin käärid iseendaga kokku, nii et sain neid hiljem tükk aega lahti kangutada. Ja kõige eelneva käigus liimisin omajagu juukseid kõige ettejuhtuva külge – nad lihtsalt juhtusid liimimiseaegselt lahti olema. Ja nüüd seda kirjutades liimisin just oma vasaku põidla hetkeks tühiku külge.
Superliimide pakendi peal peaks olema minu pilt ja hoiatus, et ärge seda inimest selle toote lähedusse jätke. (kas kõik ikka teavad, et kunagi oma hambad superattackiga kokku liitsin?)
O läks just Kle lennujaama järele. Natuke selline tunne on, nagu jõuluvana oodates.
Saturday, June 19, 2010
12-13
laupäeva pärastlõunal panime autole hääled sisse ja läksime kontorisse. Auto hääled olid metalsed ja imelikud, kontoris polnud esimese hooga internetti. Saime siiski ilusti linna ja interneti ka tagasi.
Pimeduse saabumisel suundusime randa, et merikilpkonni näha. Nag käivad praegu öösiti rannas liiva sisse munemas.
Jõudsime paarsada meetrit mööda veepiiri jalutada, kui meiel tulid vastu kaks noort, ilmselt kilpkonnavalvurit, kes palusid lambid är kustutada ja näitasid oma punase valduse saatel munevat suurt-suurt kilpkonna. Ta oli peast sabaotsani umbes minu pikkune, munad umbes rusikasuurused. Oli ennast veepiirist paarkümend meetrit üles loistanud – jäljed liival olid nagu roomikujäljed – ja endale pool meetrit sügava augu kaevanud, kus siis rõõmsasti jalgu liigutades munes. Umbes kahekümne päeva pärast kunagi päikeseloojangu või –tõusu ajal peaksid sealt väikesed kilpkonnad tulema, kui just keegi vahepeal munadest atv-ga üle ei sõida.
Hommikul sõitsime Cacaosse pühapäevasele turule ja putukamuuseumi. Auto tegi käivitamisel imelikku häält ja esimesel peatusel jõe ääres keeldus uuesti käivitamisel käima minemast. O vaatas kapoti alla ja ei osanud midagi kosta ning see tutnud töötavat – teistkordsel käivitamisel läks masin tööle. Järgmine kord kui mootor ära suri oli juba Cacaosse viiva aukliku pisikese tee peal. Ning see kord oli suremine tõeline.
Kapoti alla vaadates tuli O järeldusele, et radiaatorist on ju kogu jahutusvedelik otsas. Päris-päris otsas.
Valasime sinna kaasasolnud poolteist liitrit joogivett. Radiaator tegi ‘sussss’ ja vesi haihtus.
Äkki on radiaatoris auk?
O käis poole kilomeetri kaugusel pudelitega porilombist vett toomas. Ka need 2.5 liitrit kadusid jälge jätmata.
Päike lagipähe eikusagil katkise autoga seismas. …ja vahetpidamata turistid autodega mööda sõitmas. Selle aja jooksul peatus jällegi tervelt üks auto, et küsida, kas kõik on okei.
Pöörasime auto ümber ja lasin tal vabal käigul mäest alla veereda, et oleks lähem porilombist vett võtta. Ja unustasin kogemata O peale võtta, nii et tema pidi terve tee ise vantsima. Nägi välja juba liigagi american-road-movie moodi.
Täitsime radiaatori ja pudelid ja lasime mootoril jahtuda. Selle peale mootor käivitus ja sõitime Cacaosse.
Radiaatoris ei olnudki auku!
Jahutusvedelik oli lihtsalt otsas. Täiesti tilgatumalt otsas. Kuhu see kadus, ei tea. Igatahes rohkem vedelikutase ei langenud.
Cacao oli koledate prantslastega ülerahvastatud. Kõik tahtsid samal ajal muuseumisse ja samal ajal süüa. Meie ka.
Tagasiteel võtsime hääletaja peale. Ta sõitis piruka kongis ja nägi välja täpselt selline, et on on just üle Brasiilia piiri tulnud.
Õhtil tegelesin tantsuloominguga ning tegin lühikava teemale heaven’s on fire. Publik oskas seda hinnata.
Päris pikk sissekirjutis. Joonealune osa pea 2 korda pikem kui joonepealne.
laupäeva pärastlõunal panime autole hääled sisse ja läksime kontorisse. Auto hääled olid metalsed ja imelikud, kontoris polnud esimese hooga internetti. Saime siiski ilusti linna ja interneti ka tagasi.
Pimeduse saabumisel suundusime randa, et merikilpkonni näha. Nag käivad praegu öösiti rannas liiva sisse munemas.
Jõudsime paarsada meetrit mööda veepiiri jalutada, kui meiel tulid vastu kaks noort, ilmselt kilpkonnavalvurit, kes palusid lambid är kustutada ja näitasid oma punase valduse saatel munevat suurt-suurt kilpkonna. Ta oli peast sabaotsani umbes minu pikkune, munad umbes rusikasuurused. Oli ennast veepiirist paarkümend meetrit üles loistanud – jäljed liival olid nagu roomikujäljed – ja endale pool meetrit sügava augu kaevanud, kus siis rõõmsasti jalgu liigutades munes. Umbes kahekümne päeva pärast kunagi päikeseloojangu või –tõusu ajal peaksid sealt väikesed kilpkonnad tulema, kui just keegi vahepeal munadest atv-ga üle ei sõida.
Hommikul sõitsime Cacaosse pühapäevasele turule ja putukamuuseumi. Auto tegi käivitamisel imelikku häält ja esimesel peatusel jõe ääres keeldus uuesti käivitamisel käima minemast. O vaatas kapoti alla ja ei osanud midagi kosta ning see tutnud töötavat – teistkordsel käivitamisel läks masin tööle. Järgmine kord kui mootor ära suri oli juba Cacaosse viiva aukliku pisikese tee peal. Ning see kord oli suremine tõeline.
Kapoti alla vaadates tuli O järeldusele, et radiaatorist on ju kogu jahutusvedelik otsas. Päris-päris otsas.
Valasime sinna kaasasolnud poolteist liitrit joogivett. Radiaator tegi ‘sussss’ ja vesi haihtus.
Äkki on radiaatoris auk?
O käis poole kilomeetri kaugusel pudelitega porilombist vett toomas. Ka need 2.5 liitrit kadusid jälge jätmata.
Päike lagipähe eikusagil katkise autoga seismas. …ja vahetpidamata turistid autodega mööda sõitmas. Selle aja jooksul peatus jällegi tervelt üks auto, et küsida, kas kõik on okei.
Pöörasime auto ümber ja lasin tal vabal käigul mäest alla veereda, et oleks lähem porilombist vett võtta. Ja unustasin kogemata O peale võtta, nii et tema pidi terve tee ise vantsima. Nägi välja juba liigagi american-road-movie moodi.
Täitsime radiaatori ja pudelid ja lasime mootoril jahtuda. Selle peale mootor käivitus ja sõitime Cacaosse.
Radiaatoris ei olnudki auku!
Jahutusvedelik oli lihtsalt otsas. Täiesti tilgatumalt otsas. Kuhu see kadus, ei tea. Igatahes rohkem vedelikutase ei langenud.
Cacao oli koledate prantslastega ülerahvastatud. Kõik tahtsid samal ajal muuseumisse ja samal ajal süüa. Meie ka.
Tagasiteel võtsime hääletaja peale. Ta sõitis piruka kongis ja nägi välja täpselt selline, et on on just üle Brasiilia piiri tulnud.
Õhtil tegelesin tantsuloominguga ning tegin lühikava teemale heaven’s on fire. Publik oskas seda hinnata.
Päris pikk sissekirjutis. Joonealune osa pea 2 korda pikem kui joonepealne.
15 juuni, teisipäev.
Eile oli kuiv, seega täna sajab. see hullumeelne ennustatavus on suisa naeruväärne.
Olin hommikul kuueks kella helisema pannud, et saaks enne päeva natuke jalutada, aga vihma tõttu keerasin kella edasi ja tegin rekordpika une. Ei kujuta ette, kas kunagi veel üldse olen võimeline normaalsete 6tunniste öödega uuesti kohanema.
Viimased päevad on tõepoolest olnud töised ja produktiivsed.
Eile õhtuks tuli kohale see muld, mis oli lubatud eilseks hommikuks. 8tunnine hilunemine on täiesti suurepärane saavutus siin maal. Mina olen rahul.
F tõi tagasi mu lemmiktööpoisid, kes järjekordselt üritavad auke maasse kaevata. Sel ajal on F ise ka siin asjadel silma peal hoidmas, nii et ehk sel korral on ka nende produktiivsus suurem.
Nii et täna saab hoolimata vihmast rõõmsasti istutada. Sest istutada on tore.
Ainus probleem on, et kanadel pole juba neljandat päeva süüa.
Eile nägime, kuidas üks linnuke mao alla neelas. Kõigepealt jooksis sellega paar minutit mööda õue, madu veel suus liigutamas. Siis kakles treise kanaga, kes ka madu tahtis ja siis neelas, lõmpsti, poolemeetride ussi alla.
Tänuväärsed linnukesed.
Päeva kaotused – 2 sandaali, ½ varbaküünt
26 ‘Lageraie ja kuivenduse mõju maismaatigudele’ LR
üks parimaid asju, mida viimasel ajal lugenud olen.
Eile oli kuiv, seega täna sajab. see hullumeelne ennustatavus on suisa naeruväärne.
Olin hommikul kuueks kella helisema pannud, et saaks enne päeva natuke jalutada, aga vihma tõttu keerasin kella edasi ja tegin rekordpika une. Ei kujuta ette, kas kunagi veel üldse olen võimeline normaalsete 6tunniste öödega uuesti kohanema.
Viimased päevad on tõepoolest olnud töised ja produktiivsed.
Eile õhtuks tuli kohale see muld, mis oli lubatud eilseks hommikuks. 8tunnine hilunemine on täiesti suurepärane saavutus siin maal. Mina olen rahul.
F tõi tagasi mu lemmiktööpoisid, kes järjekordselt üritavad auke maasse kaevata. Sel ajal on F ise ka siin asjadel silma peal hoidmas, nii et ehk sel korral on ka nende produktiivsus suurem.
Nii et täna saab hoolimata vihmast rõõmsasti istutada. Sest istutada on tore.
Ainus probleem on, et kanadel pole juba neljandat päeva süüa.
Eile nägime, kuidas üks linnuke mao alla neelas. Kõigepealt jooksis sellega paar minutit mööda õue, madu veel suus liigutamas. Siis kakles treise kanaga, kes ka madu tahtis ja siis neelas, lõmpsti, poolemeetride ussi alla.
Tänuväärsed linnukesed.
Päeva kaotused – 2 sandaali, ½ varbaküünt
26 ‘Lageraie ja kuivenduse mõju maismaatigudele’ LR
üks parimaid asju, mida viimasel ajal lugenud olen.
16 juuni
seoses vihmaperioodi lõppemisega on loodus targasti seadnud protsessid, mis peavad vihmaga tehtuks saama, lõppema. Näiteks kõik porilombid (sest porilombid, ka väikesed, püsivad siin vihmaga kuid), on täis konnastuvaid kulleseid. Osad on staadiumis, kus läbipaistvates kehades on näha nii lõpuseid kui mingeid kopsu algeid, osad on juba täitsa pisikonnad, aga lihtsalt sabaga. Ja neid sentimeetriseid sabaga noorkrooksusid on teed puupüsti täis. Vaata et peale ei astu. Tegime neist täna palju pilti. Kui tihti sa ikka sabaga konna näed. Ja veel nägime minu jaoks uut kilpkonnaliiki, pidavat soos tavaline olema. Oli porilombis, muidu polekski seal looma märganud, aga ta meie peale ehmatas ja üritas ennast lombis olnud puulehtede alla peita. Liikumine reetis ära. Tegime temast ka pilti.
Rõvedad fotopeded.
Võtsin ta parema pildi saamiseks isegi natukeseks lombist välja. See pea ja sabaga 20cm elukas on nii tugev ja kiire ja ütleks, et suisa ohtlik :) susises me peale ja otsese mõttes üritas sibama hakata niipea, kui tast lahti lasin.
Muidu oli kuiv päev. Liikusime tööjärjega tagumisest istandusest esimesse. Homme istutab O üksi, mina lähen D-ga mingeid taimi otsima.
Järgmine nädal võtan määraja pihku ja lähen suisa üksi taimeavastusretkele.
“A woman is a full-time job. You have to choose your profession.”
“I suppose there is an emotional drain.”
“Physical too. They want to fuck night and day.”
“Get one you like to fuck.”
“Yes, but if you drink or gamble they think it’s a putdown of their love.”
“Get one who likes to drink, gamble and fuck.”
“Who wants a woman like that?”
seoses vihmaperioodi lõppemisega on loodus targasti seadnud protsessid, mis peavad vihmaga tehtuks saama, lõppema. Näiteks kõik porilombid (sest porilombid, ka väikesed, püsivad siin vihmaga kuid), on täis konnastuvaid kulleseid. Osad on staadiumis, kus läbipaistvates kehades on näha nii lõpuseid kui mingeid kopsu algeid, osad on juba täitsa pisikonnad, aga lihtsalt sabaga. Ja neid sentimeetriseid sabaga noorkrooksusid on teed puupüsti täis. Vaata et peale ei astu. Tegime neist täna palju pilti. Kui tihti sa ikka sabaga konna näed. Ja veel nägime minu jaoks uut kilpkonnaliiki, pidavat soos tavaline olema. Oli porilombis, muidu polekski seal looma märganud, aga ta meie peale ehmatas ja üritas ennast lombis olnud puulehtede alla peita. Liikumine reetis ära. Tegime temast ka pilti.
Rõvedad fotopeded.
Võtsin ta parema pildi saamiseks isegi natukeseks lombist välja. See pea ja sabaga 20cm elukas on nii tugev ja kiire ja ütleks, et suisa ohtlik :) susises me peale ja otsese mõttes üritas sibama hakata niipea, kui tast lahti lasin.
Muidu oli kuiv päev. Liikusime tööjärjega tagumisest istandusest esimesse. Homme istutab O üksi, mina lähen D-ga mingeid taimi otsima.
Järgmine nädal võtan määraja pihku ja lähen suisa üksi taimeavastusretkele.
“A woman is a full-time job. You have to choose your profession.”
“I suppose there is an emotional drain.”
“Physical too. They want to fuck night and day.”
“Get one you like to fuck.”
“Yes, but if you drink or gamble they think it’s a putdown of their love.”
“Get one who likes to drink, gamble and fuck.”
“Who wants a woman like that?”
17 juuni, neljapäev
olen praegu nagu Kaw mäe kuningas. Võtan telefoni vastu ja panen generaatoreid tööle ja söön puuviljakonservi ning kirjutan kiiruga viimaseid kirju. Olek kirjavahetused väga unarusse jätnud.
Pärast F-I eileõhtust uue eriti kibekiire projekti väljakuulutamist läksime siis täna D-ga kahekesi taimi koguma. See taim, mida pisime koguma osutus suisa puuks. Et siis sellek,s et saada umbes 4kg lehtesit, tuleb matšeetega maha raiuda 20cm puu. Selleks, et saada kokku see ulmeline soovitud kogus, peame väikese metsa maha võtma ju!
Loodetavasti tuleb enne mingi uus kibekiire projekt peale.
Igatahes, pärastlõunal sadas nii kõvasti, et päeva skooriks jäi ennelõunane taimekogus.
…kuni selle hetkeni kui helistas F pool tundi enne tööpäeva lõppu ja teatas, et mingu nüüd mina koguma hoopis seitsmendat taime. eks ma siis läksin…
selline hullumeelne elu.
Muidu on tore. Öösel pildistas mu automaatrežiimil fotokas kogemata nahkhiirt. Järgmiseks võiks ta panna mõnd mzaitsvate puuviljadega puu juurde aguutisid pildistama.
olen praegu nagu Kaw mäe kuningas. Võtan telefoni vastu ja panen generaatoreid tööle ja söön puuviljakonservi ning kirjutan kiiruga viimaseid kirju. Olek kirjavahetused väga unarusse jätnud.
Pärast F-I eileõhtust uue eriti kibekiire projekti väljakuulutamist läksime siis täna D-ga kahekesi taimi koguma. See taim, mida pisime koguma osutus suisa puuks. Et siis sellek,s et saada umbes 4kg lehtesit, tuleb matšeetega maha raiuda 20cm puu. Selleks, et saada kokku see ulmeline soovitud kogus, peame väikese metsa maha võtma ju!
Loodetavasti tuleb enne mingi uus kibekiire projekt peale.
Igatahes, pärastlõunal sadas nii kõvasti, et päeva skooriks jäi ennelõunane taimekogus.
…kuni selle hetkeni kui helistas F pool tundi enne tööpäeva lõppu ja teatas, et mingu nüüd mina koguma hoopis seitsmendat taime. eks ma siis läksin…
selline hullumeelne elu.
Muidu on tore. Öösel pildistas mu automaatrežiimil fotokas kogemata nahkhiirt. Järgmiseks võiks ta panna mõnd mzaitsvate puuviljadega puu juurde aguutisid pildistama.
18 juuni, kohe-kaotan-kannatuse reede
hommikul läksime sinna teele, kus pidi beaucoup-beaucoup taime olema. Tõepoolest, oli üks võsa, kust sai paar kotitäit. Ja siin p+ole sellest deriti kasu, kui oled metsatula kõrval päikese käes. Vaarje lihtsalt ei ole, mille alla minna. Parmud ja sipelgad närivad ja sina vaatad nõutult poolemeetriseid 20meetriste puude varje.
30kg kotis 200 veel. Utoopia kuubis.
Igatahes, võitsime siis mööda kruusa-rallirada ringi ja otsisime veel. Ei leidnud. Küll aga nägin esimest korda ilusaid maju, valgeid inimesi, hooldatud aedu. Nüüd ma tean, kus siin maal valged inimesed elavad.
Ja igal teisel majal oli seal värava küljes kas brasiilia või prantsuse lipp. Või mõlemad. Jalgpallipühad ju ikkagi.
Siis viisime olemasoleva saagi kuivatusse ja korjasime tagasiteel veel üht taime. suure tee kõrval olevast solgikraavist. Kindlasti on maailmas palju haigeid lapsi, kellel veel ei ole vähki või mõnga hirmsat neeruhaigust ning kelle dieet ei sisalda piisavaskoguses uriini.meie püha kogus on neid vaeseid lapsi aidata ja lubada neil kiiremini ja valulikumalt surra.
Mida iganes. Kui sellest veel ei piisanud, siis järgnev oli juba üle prahi – kuivati on täis, nii et edasi peame hakkama taimi päikese käes kuivatama.
Sest äkki món muidu ravimtaimedes ravimite kontsentratsioon liiga suur. Või olemas.
Noh, ja me lemmikhaiitilased (või siis täiesti ainsad haiitilased, keda tunnen) leiavad sel korral, et auke on ikkagi liiga raske kaevata ja nemad seda teha ei taha. Õige – eelmisel korral nad eriti kaevamisega ei tegelenud, nii et nad ei saanudki teada, et töö võib ka raske olla. Hämmastav.
Kui see nii lihtne oleks, võiksin ise auke kaevata.
Ma tean küll, et see kõik ei ole minu asi, aga lihtsaalt nii nõme on olla nõmeduste keskel.
hommikul läksime sinna teele, kus pidi beaucoup-beaucoup taime olema. Tõepoolest, oli üks võsa, kust sai paar kotitäit. Ja siin p+ole sellest deriti kasu, kui oled metsatula kõrval päikese käes. Vaarje lihtsalt ei ole, mille alla minna. Parmud ja sipelgad närivad ja sina vaatad nõutult poolemeetriseid 20meetriste puude varje.
30kg kotis 200 veel. Utoopia kuubis.
Igatahes, võitsime siis mööda kruusa-rallirada ringi ja otsisime veel. Ei leidnud. Küll aga nägin esimest korda ilusaid maju, valgeid inimesi, hooldatud aedu. Nüüd ma tean, kus siin maal valged inimesed elavad.
Ja igal teisel majal oli seal värava küljes kas brasiilia või prantsuse lipp. Või mõlemad. Jalgpallipühad ju ikkagi.
Siis viisime olemasoleva saagi kuivatusse ja korjasime tagasiteel veel üht taime. suure tee kõrval olevast solgikraavist. Kindlasti on maailmas palju haigeid lapsi, kellel veel ei ole vähki või mõnga hirmsat neeruhaigust ning kelle dieet ei sisalda piisavaskoguses uriini.meie püha kogus on neid vaeseid lapsi aidata ja lubada neil kiiremini ja valulikumalt surra.
Mida iganes. Kui sellest veel ei piisanud, siis järgnev oli juba üle prahi – kuivati on täis, nii et edasi peame hakkama taimi päikese käes kuivatama.
Sest äkki món muidu ravimtaimedes ravimite kontsentratsioon liiga suur. Või olemas.
Noh, ja me lemmikhaiitilased (või siis täiesti ainsad haiitilased, keda tunnen) leiavad sel korral, et auke on ikkagi liiga raske kaevata ja nemad seda teha ei taha. Õige – eelmisel korral nad eriti kaevamisega ei tegelenud, nii et nad ei saanudki teada, et töö võib ka raske olla. Hämmastav.
Kui see nii lihtne oleks, võiksin ise auke kaevata.
Ma tean küll, et see kõik ei ole minu asi, aga lihtsaalt nii nõme on olla nõmeduste keskel.
Sunday, June 13, 2010
koolibripildid
olen juba edasijõudnud algaja harrastaja loodushobipiltnik.
olen juba kaks koolibripilti teinud :)
olen juba kaks koolibripilti teinud :)
5-6 juuni, nädalavahetus
täna on loodusteaduslikult korda läinud päev.
Hommikusöögi kõrvale kuulsime kaugelt kostvaid möiraahve. (ja 30 minutit hiljem kostusid samast suunast 2 püssipauku… haiged inimesed)
Ennelõunal läksime coq de roche kohta. Praegu pole nende paljunemishooaeg ning ma ei lootnud neid seal näha, seda sama kinnitas ka F, aga et O ütles, et eiei, tema teab, niikuinii on linnud seal… siis läksime ikka. Ma ei tahtnudki tegelikult sel korral linde näha, vaid nende koobast, kuhu paljunemishooajal minna ei tohi.
Linde tõepoolest ei näinud, vaid kuulsin kahel korral. Ei näe ühtki head põhjust miks nad peaks väljaspool hooaega pesapaiga ümber passima.
Aga koopasse ronimine oli vaeva väärt. See oli nii suur! Paarikümne meetri pikkune ja kümne meetri kõrgune võlvialune ja mõned tagant kinnised koopakesed. Vett tilkus ja koopa seinad olid vetikatest rohelised ja lõhnasid vetikaselt.
Õhtupoolikusel jalutuskäigul nägin esimest korda väikest koolibrid. Seda tõeliselt väikest. Ta oli suure mesilase suurune, 2.3cm pikk. Esimesel hetkel vaatadki, et mesilane, aga ta on hoopis kiirem, ei istu kunagi õiele peale, teeb koolibri tiivahäält. Järelikult oli tema. Ma ei suutnudki ta nokka eristada ega selgeid piirjooni paika panna. Linnuke põristas ringi lihtsalt nii kiiresti.
Suur ämblikuvõrk oli lehtede vahele tõmmatud ja seda valvas üleval vasakul nurgas 5cm suurune ämblik. Tal oli kahe kerra keeraatud lehe vahel varjend, kust ta keeldus ka surkimise peaale välja tulemast.
Veel nägime üht puu otsast alla ronivat looma. Kes – ei tea. Ta lihtsalt ronis teeäärses võsas ja nohises kõvasti, eristada oli vaid võimalik tumedat kogu. Ehk mõni sipelgaõgija.
Päeva moraal – kõige ägedamaid asju ei peagi pildile saama. Neist peab lihtsalt osa saama. Sellegipoolest sai üks meist hüpersuperägeda uue ringvälgu täna. Ei tea kumb.
Eile käisime Rémires rannas. Ma sain natuke päevitada ja ehk ka natuke pruunimaks. O sai liiga palju päevitada ja punaseks & kõrbenuks. Selle aja jooksul, kui mina tegelikult veel alustada ei jõudnudki…
Õhtu oli seega ühele agooniline ja teine sai ringi keksida ja laulda vabal viisil laulukest ‘mul on suur ja pruun kõht’.
Õhtul langesime termiidirünnaku alla. Arvan et me majakese valgus tõmbas värskelt pulmalendavaid, veel tibadega noori lolle termiite enda poole ja siin nad loobusid kõik vabatahtlikult tiibadest. Põrand oli tiibadega kaetud ja elukad ronisid vingi kraanikausis ja gaasipliidis ja mujal.
Nädalavahetused on toredad. Isegi siin, kus ka nädala sees ainult mängime asjalik olemist.
täna on loodusteaduslikult korda läinud päev.
Hommikusöögi kõrvale kuulsime kaugelt kostvaid möiraahve. (ja 30 minutit hiljem kostusid samast suunast 2 püssipauku… haiged inimesed)
Ennelõunal läksime coq de roche kohta. Praegu pole nende paljunemishooaeg ning ma ei lootnud neid seal näha, seda sama kinnitas ka F, aga et O ütles, et eiei, tema teab, niikuinii on linnud seal… siis läksime ikka. Ma ei tahtnudki tegelikult sel korral linde näha, vaid nende koobast, kuhu paljunemishooajal minna ei tohi.
Linde tõepoolest ei näinud, vaid kuulsin kahel korral. Ei näe ühtki head põhjust miks nad peaks väljaspool hooaega pesapaiga ümber passima.
Aga koopasse ronimine oli vaeva väärt. See oli nii suur! Paarikümne meetri pikkune ja kümne meetri kõrgune võlvialune ja mõned tagant kinnised koopakesed. Vett tilkus ja koopa seinad olid vetikatest rohelised ja lõhnasid vetikaselt.
Õhtupoolikusel jalutuskäigul nägin esimest korda väikest koolibrid. Seda tõeliselt väikest. Ta oli suure mesilase suurune, 2.3cm pikk. Esimesel hetkel vaatadki, et mesilane, aga ta on hoopis kiirem, ei istu kunagi õiele peale, teeb koolibri tiivahäält. Järelikult oli tema. Ma ei suutnudki ta nokka eristada ega selgeid piirjooni paika panna. Linnuke põristas ringi lihtsalt nii kiiresti.
Suur ämblikuvõrk oli lehtede vahele tõmmatud ja seda valvas üleval vasakul nurgas 5cm suurune ämblik. Tal oli kahe kerra keeraatud lehe vahel varjend, kust ta keeldus ka surkimise peaale välja tulemast.
Veel nägime üht puu otsast alla ronivat looma. Kes – ei tea. Ta lihtsalt ronis teeäärses võsas ja nohises kõvasti, eristada oli vaid võimalik tumedat kogu. Ehk mõni sipelgaõgija.
Päeva moraal – kõige ägedamaid asju ei peagi pildile saama. Neist peab lihtsalt osa saama. Sellegipoolest sai üks meist hüpersuperägeda uue ringvälgu täna. Ei tea kumb.
Eile käisime Rémires rannas. Ma sain natuke päevitada ja ehk ka natuke pruunimaks. O sai liiga palju päevitada ja punaseks & kõrbenuks. Selle aja jooksul, kui mina tegelikult veel alustada ei jõudnudki…
Õhtu oli seega ühele agooniline ja teine sai ringi keksida ja laulda vabal viisil laulukest ‘mul on suur ja pruun kõht’.
Õhtul langesime termiidirünnaku alla. Arvan et me majakese valgus tõmbas värskelt pulmalendavaid, veel tibadega noori lolle termiite enda poole ja siin nad loobusid kõik vabatahtlikult tiibadest. Põrand oli tiibadega kaetud ja elukad ronisid vingi kraanikausis ja gaasipliidis ja mujal.
Nädalavahetused on toredad. Isegi siin, kus ka nädala sees ainult mängime asjalik olemist.
7 juuni
ma ei pea enam praktiliselt kunagi üksi jalutamas käima – viimasel ajal kipuvad koerad alati kaasa. Kas üksi või kaksi.
Nad on natuke rumalad ja ilma kommeteta, aga muidu südamlikud ja toredad kutsad. Ja täiesti pihta saanud sellele, milles seisneb koer olemine – kui sa astud pikutava koera juurd,e tuleb kohe tagumine käpp üles tõsta ja kratsimist nuruda. Ning loomulikult jalutamas käies ees joosta ja nuuskida ja kõik vaatamisväärsemad elukad eemale hirmutada.
O meisterdas kahest bambuselülist joogitopsid. Ilusad helerohelised ja muru järele lõhnavad topsid.
Niisiis. Kui sul on mitu poolikut pudelit rummi ja uued ägedad joogiklaasid, valad sa klaasid ääretasa rummi täis… ja paned need põlema. Kohati oli tubli tükk rõdu äärest üleloksund rummi leekides, siis grillisin rummileegis viinerit, siis jõin pakist piima ja vaatasin samal ajal rummileeki.
Selline ülemeelik tuju.
Mu kaamera pildistab iga tunni tagant Taime. just siis, kui ma tahan videosid teha ja hääli filmida…
ma ei pea enam praktiliselt kunagi üksi jalutamas käima – viimasel ajal kipuvad koerad alati kaasa. Kas üksi või kaksi.
Nad on natuke rumalad ja ilma kommeteta, aga muidu südamlikud ja toredad kutsad. Ja täiesti pihta saanud sellele, milles seisneb koer olemine – kui sa astud pikutava koera juurd,e tuleb kohe tagumine käpp üles tõsta ja kratsimist nuruda. Ning loomulikult jalutamas käies ees joosta ja nuuskida ja kõik vaatamisväärsemad elukad eemale hirmutada.
O meisterdas kahest bambuselülist joogitopsid. Ilusad helerohelised ja muru järele lõhnavad topsid.
Niisiis. Kui sul on mitu poolikut pudelit rummi ja uued ägedad joogiklaasid, valad sa klaasid ääretasa rummi täis… ja paned need põlema. Kohati oli tubli tükk rõdu äärest üleloksund rummi leekides, siis grillisin rummileegis viinerit, siis jõin pakist piima ja vaatasin samal ajal rummileeki.
Selline ülemeelik tuju.
Mu kaamera pildistab iga tunni tagant Taime. just siis, kui ma tahan videosid teha ja hääli filmida…
8 juuni, teisipäev.
Hommikune jalutuskäik oli värske ja tore ja fotograafiline. Seda oli ka lõunane jalutuskäik. On päikest ja lilli ja liblikaid.
Sisalikke ka – nägin esimest korda elusast peast seda sinise sabaga sisalikku, kelle kunagi tuhahunnikust leidsin.
Ja lõuna kõrvale kuulasime mingil veidral põhjusel abielunõustamist. Päriselt.
Ahja, koolibri pildi sain ka. tegelikult suisa mitu. Selleks tuli kõigest üle kahe tunni selle ühe õige õie all passida, mis oli piisavalt lähedal, et 200mm-ga linnust kvaliteetne pilt saada. Lõpuks lind tuligi.
Järgmiseks tahan teist, natuke ilusamat liiki pildistada. Seda läikivrohelise seljaga koolibrid.
Lootuses kodustada gekosid, tükeldasin õhtul pool viinerit kööki laiali. Sinn, kus gekud tavaliselt hängivad. Hommikul olid tükid kõik seal samal. Moraal – gekod ei söö viinereid.
Hommikune jalutuskäik oli värske ja tore ja fotograafiline. Seda oli ka lõunane jalutuskäik. On päikest ja lilli ja liblikaid.
Sisalikke ka – nägin esimest korda elusast peast seda sinise sabaga sisalikku, kelle kunagi tuhahunnikust leidsin.
Ja lõuna kõrvale kuulasime mingil veidral põhjusel abielunõustamist. Päriselt.
Ahja, koolibri pildi sain ka. tegelikult suisa mitu. Selleks tuli kõigest üle kahe tunni selle ühe õige õie all passida, mis oli piisavalt lähedal, et 200mm-ga linnust kvaliteetne pilt saada. Lõpuks lind tuligi.
Järgmiseks tahan teist, natuke ilusamat liiki pildistada. Seda läikivrohelise seljaga koolibrid.
Lootuses kodustada gekosid, tükeldasin õhtul pool viinerit kööki laiali. Sinn, kus gekud tavaliselt hängivad. Hommikul olid tükid kõik seal samal. Moraal – gekod ei söö viinereid.
10 juuni, orjuse kaotamise päev
täna on kohalik suur püha – orjuse kaotamise aastapäev. Ma kahjuks küll ei tea, mis aastal see juhtus.
Tööst ka natuke.
Kui pidime istandusse desmodiume panema, küsisime F-ilt kas neid lihtsalt maha laiali visata ei võiks, kui nad nii elujõulised on. Vastus oli, et kui järgnevad 15 päeva ainult sajaks, siis põhimõttelselt võiks ka. noh, hiljuti sadas just poolteist kuud järjest. Aga siis oli tarvis tuld teha ju ometi. Nüüd, vihmaperioodi lõous tuli suur posu poolmädand taimi, mida me eksperimendi korras siis laiali viskasime. Mulda, mida sinna peale visata, ei tulnud. Nii et olime eriti innovaatorlikud ja ökod ja katsime taimed palmilehtedega. Sest olin hommikuse jalutuskäigu ajal just rääkinud turbamassiivide taastamisest. Meil polnud põhku käepäerast. Nii et muud ei jäänud üle kui palme pügada. Hoolimata ülinõmedast ajastusest hakkas see eksperiment mulle meeldima, just tänu palmilehtedele.
Eile hommikul ärkasime juba kuuest, et varahommikul jalutama minna. Nägime ainult tinamut. Pärastlõunasel jalutusel nägin lisaks aguutit ja kuulsin puu otsast alla ronivat looma. Ja sain veel ühe koolibripildi. Praegu on üleüldine fotovaimustus käsil. Sest on lõpuspurt ja sajab vähem. Meie oma istantus tundub olevat väga hea koht, kus elukaid näha – konni ja sisalikke, madusid ja ämblikke. Vahele ka lindusid.
Eile õhtul oli talgute ja üldise paanikaosakonna raames varajase põskkoopapõletiku ravimine. Juba mitu päeva kestnud surve põsesarnale on muutunud reaalseks valuks, niisiis võtsin ibuprobfeeni, et avada läbipääsuteed ning hingasin kuuma auru ja tegin soojaveepudeliga kompressi. Ja ühtlasi tegin nii kõva trenni, et pilt peaaegu hallis tsoonis ära käis. Kõik see kokku paistis aitavat ja sain tõepoolest kusagilt pea sisemusest mõõdukalt läga kätte. Hommikuks oli hea olla, mis päeva jooksul siiski uuesti ebamugavaks surveks muutus.
Võtan nüüd regulaarselt ibuprofeeni ja teen sellist hält, nagu kassid, kes on karvapall kurgus, et siinustest löga välja saada.
Mu tervis pole maailma parimas ja liigirohkeimas kohas olemiseks piisavalt tugev. Kui hale saab olla?
täna on kohalik suur püha – orjuse kaotamise aastapäev. Ma kahjuks küll ei tea, mis aastal see juhtus.
Tööst ka natuke.
Kui pidime istandusse desmodiume panema, küsisime F-ilt kas neid lihtsalt maha laiali visata ei võiks, kui nad nii elujõulised on. Vastus oli, et kui järgnevad 15 päeva ainult sajaks, siis põhimõttelselt võiks ka. noh, hiljuti sadas just poolteist kuud järjest. Aga siis oli tarvis tuld teha ju ometi. Nüüd, vihmaperioodi lõous tuli suur posu poolmädand taimi, mida me eksperimendi korras siis laiali viskasime. Mulda, mida sinna peale visata, ei tulnud. Nii et olime eriti innovaatorlikud ja ökod ja katsime taimed palmilehtedega. Sest olin hommikuse jalutuskäigu ajal just rääkinud turbamassiivide taastamisest. Meil polnud põhku käepäerast. Nii et muud ei jäänud üle kui palme pügada. Hoolimata ülinõmedast ajastusest hakkas see eksperiment mulle meeldima, just tänu palmilehtedele.
Eile hommikul ärkasime juba kuuest, et varahommikul jalutama minna. Nägime ainult tinamut. Pärastlõunasel jalutusel nägin lisaks aguutit ja kuulsin puu otsast alla ronivat looma. Ja sain veel ühe koolibripildi. Praegu on üleüldine fotovaimustus käsil. Sest on lõpuspurt ja sajab vähem. Meie oma istantus tundub olevat väga hea koht, kus elukaid näha – konni ja sisalikke, madusid ja ämblikke. Vahele ka lindusid.
Eile õhtul oli talgute ja üldise paanikaosakonna raames varajase põskkoopapõletiku ravimine. Juba mitu päeva kestnud surve põsesarnale on muutunud reaalseks valuks, niisiis võtsin ibuprobfeeni, et avada läbipääsuteed ning hingasin kuuma auru ja tegin soojaveepudeliga kompressi. Ja ühtlasi tegin nii kõva trenni, et pilt peaaegu hallis tsoonis ära käis. Kõik see kokku paistis aitavat ja sain tõepoolest kusagilt pea sisemusest mõõdukalt läga kätte. Hommikuks oli hea olla, mis päeva jooksul siiski uuesti ebamugavaks surveks muutus.
Võtan nüüd regulaarselt ibuprofeeni ja teen sellist hält, nagu kassid, kes on karvapall kurgus, et siinustest löga välja saada.
Mu tervis pole maailma parimas ja liigirohkeimas kohas olemiseks piisavalt tugev. Kui hale saab olla?
11 juuni, reede
eile õhtul kolisime:
Kolisime o voodi minu tuppa ja minu voodi otuppa. Et feng shui ja teised haigused paremini sobiksid.
täna tahan kohe palju tööst rääkida.
Eile õhtuks saabus lõpuks kauaigatsetud muld. Seda oli küll umbes 12 korda vähem kui loodetud, kõihe rogkem ehk tonn, kuid siiski – vahelduseks oli mulda. Ilma mullata istandust teadupärast ei raja.
Nii et tegime D-ga kahekesi täiesti valgete inimeste kombel tööd. Oli tööjaotus, piisavalt tööriistu ja taimi ja augud olid kaevatud ja muld oli. Puhas nauding oli lihtsalt võtta õige taim ja panna see õigesse auku. Muld sai suures osas otsa ja varsti tuli O uusi auke kaevama, aga vähemalt saab nädalavahetusse suunduda hea tundega, et produktiivsus on alles, kui selleks võimalused luua.
Ja hommikupooliku töö oli ka produktiivne ja nauditav. Kokkuostetud taimed olid suured ja puhtad. Vaatasin nii mõnelegi siiras üllatuses otsa. Harjumatu kui sulle tuuakse midagi kvaliteetset.
Põskkoobas hakkab normi saama. Et miski ikka valesti oleks, on täna silmas põletik. Selline hägune.
Kui nüüd ilmad mõistlikud püsivad, võiks ju tervis ka paremaks minema hakata. Palun?
23 Bukowski - factotum
eile õhtul kolisime:
Kolisime o voodi minu tuppa ja minu voodi otuppa. Et feng shui ja teised haigused paremini sobiksid.
täna tahan kohe palju tööst rääkida.
Eile õhtuks saabus lõpuks kauaigatsetud muld. Seda oli küll umbes 12 korda vähem kui loodetud, kõihe rogkem ehk tonn, kuid siiski – vahelduseks oli mulda. Ilma mullata istandust teadupärast ei raja.
Nii et tegime D-ga kahekesi täiesti valgete inimeste kombel tööd. Oli tööjaotus, piisavalt tööriistu ja taimi ja augud olid kaevatud ja muld oli. Puhas nauding oli lihtsalt võtta õige taim ja panna see õigesse auku. Muld sai suures osas otsa ja varsti tuli O uusi auke kaevama, aga vähemalt saab nädalavahetusse suunduda hea tundega, et produktiivsus on alles, kui selleks võimalused luua.
Ja hommikupooliku töö oli ka produktiivne ja nauditav. Kokkuostetud taimed olid suured ja puhtad. Vaatasin nii mõnelegi siiras üllatuses otsa. Harjumatu kui sulle tuuakse midagi kvaliteetset.
Põskkoobas hakkab normi saama. Et miski ikka valesti oleks, on täna silmas põletik. Selline hägune.
Kui nüüd ilmad mõistlikud püsivad, võiks ju tervis ka paremaks minema hakata. Palun?
23 Bukowski - factotum
Saturday, June 5, 2010
väike soo kodu kõrval
olen päris mitu korda maininud väikest sood. see on kodust paarisaja meetri kaugusel vihmahooajal tegutsev sookene.Siis on seal üle kummiku ääre vett ning hiiglaslikud röövkonnakullesed.
nüüd hakkab vist tasapisi kuivemaks minema. nii et on viimane aeg teha-näidata kodusoost pilte ja filme.
videod ka.
kullesed
nüüd hakkab vist tasapisi kuivemaks minema. nii et on viimane aeg teha-näidata kodusoost pilte ja filme.
videod ka.
kullesed
30 mai
panin liblikapüünistresse uued mädabanaanid, praeguseks juba üle kahe nädala seisnud ja vaimustavalt vakladega kaetud ning isegi inimese jaks meetrite kaugusele nuusutatavad.
Muidu oli täitsa nädalavahetusene, eile käisime internetis – mujale ei jõudnudki, sest läksime linna alles hilja ja õhtuks pidi koju minema. Õues oli oktoobrikuine – vihm vaheldus tibutamisega. Lihtsalt, et temperatuur oli 27+- midagi.
Jõe ääres olid triatolnivõitstlused. Inimesed jooksid ja rattasid suisa aluspesus. Ja ikkagi vaadati meid ma meie vana pirukat imelikult. Suisa nii imelikult, et pidasime auto kinni ja kontrollisime, kas põrkerauad on ikka autol küljes jne. Kõik oli nagu korras. Ju mul oli siis part peas.
Täna oli seevastu suisa päikeseline. Sadas ainult tunnikese lõuna ajal ja sain isegi raamatuga õues olla vahepeal.
Väikeses soos on paari nädalaga veetase kõvasti langend. Võtan seda positiivse märgina vihmahooaja raugemise suhtes. Kuigu tegelikult, pole küll märganud, et nii palju vähem sajaks, et veetase alanema peaks..
Igatahes proovisin soos statiivi käepikendusena konnakulleseid filmida. Nii nad ei lähe mind kartes kaamerast eemale. Midagi isegi õnnestus natuke.
Veel jalutasime sinna kohta, kus kunagi sipelgaõhijat nägime. See kord eriti midagi ei näinud. Aga kuiva õhtuse jalutuse mõttes oli ikka tore.
Olen täiesti uskumatu tähelepanuvajadusega.
Ei tea mitmes raamat – playing for pizza.
Tahtsin lihtsalt midagi ladusalt kirjutatut vahelduseks.
Möödund nädalal olen esmakordselt söönud papaiat ja maracuijat. Ostsime suure avokaado ka.
panin liblikapüünistresse uued mädabanaanid, praeguseks juba üle kahe nädala seisnud ja vaimustavalt vakladega kaetud ning isegi inimese jaks meetrite kaugusele nuusutatavad.
Muidu oli täitsa nädalavahetusene, eile käisime internetis – mujale ei jõudnudki, sest läksime linna alles hilja ja õhtuks pidi koju minema. Õues oli oktoobrikuine – vihm vaheldus tibutamisega. Lihtsalt, et temperatuur oli 27+- midagi.
Jõe ääres olid triatolnivõitstlused. Inimesed jooksid ja rattasid suisa aluspesus. Ja ikkagi vaadati meid ma meie vana pirukat imelikult. Suisa nii imelikult, et pidasime auto kinni ja kontrollisime, kas põrkerauad on ikka autol küljes jne. Kõik oli nagu korras. Ju mul oli siis part peas.
Täna oli seevastu suisa päikeseline. Sadas ainult tunnikese lõuna ajal ja sain isegi raamatuga õues olla vahepeal.
Väikeses soos on paari nädalaga veetase kõvasti langend. Võtan seda positiivse märgina vihmahooaja raugemise suhtes. Kuigu tegelikult, pole küll märganud, et nii palju vähem sajaks, et veetase alanema peaks..
Igatahes proovisin soos statiivi käepikendusena konnakulleseid filmida. Nii nad ei lähe mind kartes kaamerast eemale. Midagi isegi õnnestus natuke.
Veel jalutasime sinna kohta, kus kunagi sipelgaõhijat nägime. See kord eriti midagi ei näinud. Aga kuiva õhtuse jalutuse mõttes oli ikka tore.
Olen täiesti uskumatu tähelepanuvajadusega.
Ei tea mitmes raamat – playing for pizza.
Tahtsin lihtsalt midagi ladusalt kirjutatut vahelduseks.
Möödund nädalal olen esmakordselt söönud papaiat ja maracuijat. Ostsime suure avokaado ka.
31 mai
kui päeva tippsündmus on see, kui panen pastakastmesse kolm küünt küüslauku ja neid seal vähimalgi määral tunda pole, on lood kehvad.
Õnneks tuli hiljem vahejuhtum morphoga – püüdsin suure vaevaga ühe ilusa musta, sinise triibuga isendi. Koju jõudes vaatasin, et ta ümbrik on mingit läga täis, nii et hakkasin ümbrist vahetama… ja see kurjam lendas minema.
Siis saan homme uuesti üritada.
Just siis, kui oled telefoni öelnud, et oled kohal 10 minutiga ja terefoni ära pannud, sisened ummikusse. Nii ma siis sõitsingi mööda teeäärt ja kraaviperve ja olin ikkagi õigeks ajaks kohal.
Kui pererahvas oli ära, oli siin nii vaikne. Me ei pannud ühtegi generaatorit tööle, halva filmimaitsega telekahääl ei tunginud vägisi tuppa.
Võiks arvata, et siin saab iga õhtu loodushääli kuulata – karm tõde on see, et kui pererahvas on kodus, kuulan suurema osa õhtust kahel pool hoovi mürravaid generaatoreid.
Juba mitmes kuiv päev järjest!
kui päeva tippsündmus on see, kui panen pastakastmesse kolm küünt küüslauku ja neid seal vähimalgi määral tunda pole, on lood kehvad.
Õnneks tuli hiljem vahejuhtum morphoga – püüdsin suure vaevaga ühe ilusa musta, sinise triibuga isendi. Koju jõudes vaatasin, et ta ümbrik on mingit läga täis, nii et hakkasin ümbrist vahetama… ja see kurjam lendas minema.
Siis saan homme uuesti üritada.
Just siis, kui oled telefoni öelnud, et oled kohal 10 minutiga ja terefoni ära pannud, sisened ummikusse. Nii ma siis sõitsingi mööda teeäärt ja kraaviperve ja olin ikkagi õigeks ajaks kohal.
Kui pererahvas oli ära, oli siin nii vaikne. Me ei pannud ühtegi generaatorit tööle, halva filmimaitsega telekahääl ei tunginud vägisi tuppa.
Võiks arvata, et siin saab iga õhtu loodushääli kuulata – karm tõde on see, et kui pererahvas on kodus, kuulan suurema osa õhtust kahel pool hoovi mürravaid generaatoreid.
Juba mitmes kuiv päev järjest!
1 juuni, wear a dress day
viimased kuivad päevad on olnud puhas rõõm – liblikapüünised täidavad oma ülesannet, nahk on natuke pigmenti omandanud, riided seljas on kuivad. Ja isegi on olnud värskust. Loodus on siiski piisavalt niiske ja jahe, et olla värske.
Tegin isegi paar pilti, millega rahul olen ja sain mitu sinist liblikat, keda paar nädalat tagasi eemalt vesistades vaatasin..
Pärastlõunal sain postkontorist pakiteate. Pakk on Cayennes. Kui läksin küsima-paluma, et kas seda ei saaks ümber suunata, hakati mulle juhatama teed pealinna ja seletama, et pakk on seal. Aitähh!
Õhtul vaatasime Monthy P-d ja jõime kakaod.
20 Frannie & Zooey
viimased kuivad päevad on olnud puhas rõõm – liblikapüünised täidavad oma ülesannet, nahk on natuke pigmenti omandanud, riided seljas on kuivad. Ja isegi on olnud värskust. Loodus on siiski piisavalt niiske ja jahe, et olla värske.
Tegin isegi paar pilti, millega rahul olen ja sain mitu sinist liblikat, keda paar nädalat tagasi eemalt vesistades vaatasin..
Pärastlõunal sain postkontorist pakiteate. Pakk on Cayennes. Kui läksin küsima-paluma, et kas seda ei saaks ümber suunata, hakati mulle juhatama teed pealinna ja seletama, et pakk on seal. Aitähh!
Õhtul vaatasime Monthy P-d ja jõime kakaod.
20 Frannie & Zooey
2 juuni
ärkasin vara ja lugesin hommikuse vaikuse kõrvale raamatut ja peavalu. Jõudsin teha ainult natuke trenni ja juba siis sõitsin ära: et enne c peale võtmist pealinna postkontoris käia, läksin ära juba peale üheksat. leidsin tänu kaadrile poole tunni jooksul peapostkontori, mmil oli minu jaoks täitsa võõras linnaosas, veetsin kolmveerand tundi pakkide osakonna järjekorras. Valge mees, kes minu taga seisis, arvas, et kuna oleme samast rassist, on tal täielik õigus üksisilmi mind jõllitada. Kui vastu jõllitasin, siis lehvitas kelmikalt.
Aga pakki ei saanud. Postkontoritädi vaatas mu kirja ja küsis kas olen midagi ostnud. Ei ma pole midagi ostnud. Eiei, ma ikka olevat midagi ostnud, miks see kood (mis kuradi kood!?) siis seal on. Ma pean helistama sellel numbril, et pakki kätte saada.
Nagu mis mõttes!?
Loodan sellele, et varsti tuleb F ja tema lahendab probleemi. Ma loodan. Nädala pärast hakkavad nad seda tagasi olematu nimega inimesele saatma.
Olin puruvihane, endiselt peavalus ja väsinud. Tujutõstmiseks ostsin matoury boulangerie kõrval olevast Glacierist (kui peen..) ilgelt hea jäätise. Jalutasin seda süües vihmas kuni ta otsa sai. Tuju oli ikka veel paha..
Aga matoury poe ees lehvitas mu lemmikrattaonu ja hõikas, et kuule, vihma sajab ju, tule seisame koos varjus!
Ja tuju läks hetkega heaks :)
Kontoris jahedas ja vaikuses sain ka valuvaigisti mõikama.
Kui C-le teraapiasse järele läksin oli onu juba balata-matoury teel. See oli võimas vaade: tema oma rattaga kõige ees ja paar meetrit hiljem kümnepealine rattatrennikamp.
Pidasin auto keset maanteed kinni ja pöörasin ümber ja sõitsin järele… aga kahjuks olid ratturid tast juba möödunud. Nii et tegin ainult temast pilti.
Õhtul jalutuskäigul saime läbimärjaks. Et vahel oli kolm kuiva päeva, siis see ei olnudki nii kohutav. Lihtsalt et… kust ma nüüd homme kuivad riided saan?
ärkasin vara ja lugesin hommikuse vaikuse kõrvale raamatut ja peavalu. Jõudsin teha ainult natuke trenni ja juba siis sõitsin ära: et enne c peale võtmist pealinna postkontoris käia, läksin ära juba peale üheksat. leidsin tänu kaadrile poole tunni jooksul peapostkontori, mmil oli minu jaoks täitsa võõras linnaosas, veetsin kolmveerand tundi pakkide osakonna järjekorras. Valge mees, kes minu taga seisis, arvas, et kuna oleme samast rassist, on tal täielik õigus üksisilmi mind jõllitada. Kui vastu jõllitasin, siis lehvitas kelmikalt.
Aga pakki ei saanud. Postkontoritädi vaatas mu kirja ja küsis kas olen midagi ostnud. Ei ma pole midagi ostnud. Eiei, ma ikka olevat midagi ostnud, miks see kood (mis kuradi kood!?) siis seal on. Ma pean helistama sellel numbril, et pakki kätte saada.
Nagu mis mõttes!?
Loodan sellele, et varsti tuleb F ja tema lahendab probleemi. Ma loodan. Nädala pärast hakkavad nad seda tagasi olematu nimega inimesele saatma.
Olin puruvihane, endiselt peavalus ja väsinud. Tujutõstmiseks ostsin matoury boulangerie kõrval olevast Glacierist (kui peen..) ilgelt hea jäätise. Jalutasin seda süües vihmas kuni ta otsa sai. Tuju oli ikka veel paha..
Aga matoury poe ees lehvitas mu lemmikrattaonu ja hõikas, et kuule, vihma sajab ju, tule seisame koos varjus!
Ja tuju läks hetkega heaks :)
Kontoris jahedas ja vaikuses sain ka valuvaigisti mõikama.
Kui C-le teraapiasse järele läksin oli onu juba balata-matoury teel. See oli võimas vaade: tema oma rattaga kõige ees ja paar meetrit hiljem kümnepealine rattatrennikamp.
Pidasin auto keset maanteed kinni ja pöörasin ümber ja sõitsin järele… aga kahjuks olid ratturid tast juba möödunud. Nii et tegin ainult temast pilti.
Õhtul jalutuskäigul saime läbimärjaks. Et vahel oli kolm kuiva päeva, siis see ei olnudki nii kohutav. Lihtsalt et… kust ma nüüd homme kuivad riided saan?
3 juuni, neljapäev
tegelikult on rattureid teedel siiski piisavalt. Ju nad on nii memmekad, et vimasel päeval voodist välja ei tule. Äkki töötavad päikesepatareidega?
Siin tundub kõik show-offis seisnevat. Kui sa sõidas rattaga, peab see olema tingimata maanteeratas, sul peavad tingimata olema rattatrenni riided ja pead terve tee imema geele ja sööma jõubatoone ja prügi tee äärde viskama. Mida ei pea, on kiiresti sõitmine ja korralikulr ratturile vastav füüsiline vorm. Sest neid ju poest ei saa.
Veel on need ratturid täiesti hoolimatud ülejäänud liikluse suhtes.
Heal juhul on tegemist suure grupiga, kel on saateauto. Nii et see saab neile signaliseerida, et okei, tõmmake koomale (see et tegemist on grupis sõitvate kallist varustust kasutavate ratturitega ei tähenda, et nad vähimalgi määral professionaalsed oleks. Enamasti nad siis lihtsalt pole otseselt ülekaalulised)
Enamasi on lihtsalt üksi või kahekesi sõitvate ratturitega, kes terve sõidurea enda alla võtavad, samal ajal väntlevad siia- ja sinnapoole, räägivad telefoniga, joovad jne jne jne.
Ei, mul pole mitte kõige vähimatki korralike rattasportlaste vastu. Loomulikult, trenni peab tegema ja peab jooma ja sööma. Aga ehk oleks seda võimalik tee parempoolses komandikus teha, nii et autos möödasõit ei oleks ühiskonnale ohtlik? Ehk oleks võimalik siis vähemalt ühel sirgjoonel rattaga sõita, et oleks võimalik trajektoori järgi möödasõidu aega valida?
Ma vingun liiga palju. Ise vändata ei saa ja ei lase teistel ka.
Aasta tagasi sõitsin K-Nõmmel iga päev M-i vana maanteerattaga mitu tundi viljandi ja pärnu vahel…. See oli nii ammu!
Täna oli hoolimata halvaendelisest hommikust päikeseline. Võtsime riidast kuivi puid, det tuld alustada ja saime raiesmikku puhastada. Ning lõunapausi ajal sai päikese käes pikutada.
Siin pole üldse nii mõnus päevitada kui eestis. Ühelt poolt on eestis päevitades muidugi oht saada kopsu- ja põie- ja ei tea mis põletik veel, aga siinses kekspäevases nii seniidis kui seniidis olla saab päikeses keeda ei suuda just kuigi kaua. Arvan et andsin alla umbes 5 minutit enne seda, kui nahas üldse melaniini süntees algas.
Selle eest on õhtu värskendav. Päeval kuumaga harjunud kehal on jahe ja natuke on tuult ja üldse on ilus.
Linnast koju sõites oli nii ilus päike ja tuuleke, et isegi kaasas olnud varateismeline pistis pea aknast välja ja õhkas.
Ja tee oli meeldivalt tühi (tühi tähendabki tühi meie tee peal. Kui poole tunni jooksul tuleb 10 autot vastu, on tegemist liikluskatastroofiga ja peab veerema 40ga, parempoolsed rattad teelt väljas)
Ehk tuleb täna F. äkki
tegelikult on rattureid teedel siiski piisavalt. Ju nad on nii memmekad, et vimasel päeval voodist välja ei tule. Äkki töötavad päikesepatareidega?
Siin tundub kõik show-offis seisnevat. Kui sa sõidas rattaga, peab see olema tingimata maanteeratas, sul peavad tingimata olema rattatrenni riided ja pead terve tee imema geele ja sööma jõubatoone ja prügi tee äärde viskama. Mida ei pea, on kiiresti sõitmine ja korralikulr ratturile vastav füüsiline vorm. Sest neid ju poest ei saa.
Veel on need ratturid täiesti hoolimatud ülejäänud liikluse suhtes.
Heal juhul on tegemist suure grupiga, kel on saateauto. Nii et see saab neile signaliseerida, et okei, tõmmake koomale (see et tegemist on grupis sõitvate kallist varustust kasutavate ratturitega ei tähenda, et nad vähimalgi määral professionaalsed oleks. Enamasti nad siis lihtsalt pole otseselt ülekaalulised)
Enamasi on lihtsalt üksi või kahekesi sõitvate ratturitega, kes terve sõidurea enda alla võtavad, samal ajal väntlevad siia- ja sinnapoole, räägivad telefoniga, joovad jne jne jne.
Ei, mul pole mitte kõige vähimatki korralike rattasportlaste vastu. Loomulikult, trenni peab tegema ja peab jooma ja sööma. Aga ehk oleks seda võimalik tee parempoolses komandikus teha, nii et autos möödasõit ei oleks ühiskonnale ohtlik? Ehk oleks võimalik siis vähemalt ühel sirgjoonel rattaga sõita, et oleks võimalik trajektoori järgi möödasõidu aega valida?
Ma vingun liiga palju. Ise vändata ei saa ja ei lase teistel ka.
Aasta tagasi sõitsin K-Nõmmel iga päev M-i vana maanteerattaga mitu tundi viljandi ja pärnu vahel…. See oli nii ammu!
Täna oli hoolimata halvaendelisest hommikust päikeseline. Võtsime riidast kuivi puid, det tuld alustada ja saime raiesmikku puhastada. Ning lõunapausi ajal sai päikese käes pikutada.
Siin pole üldse nii mõnus päevitada kui eestis. Ühelt poolt on eestis päevitades muidugi oht saada kopsu- ja põie- ja ei tea mis põletik veel, aga siinses kekspäevases nii seniidis kui seniidis olla saab päikeses keeda ei suuda just kuigi kaua. Arvan et andsin alla umbes 5 minutit enne seda, kui nahas üldse melaniini süntees algas.
Selle eest on õhtu värskendav. Päeval kuumaga harjunud kehal on jahe ja natuke on tuult ja üldse on ilus.
Linnast koju sõites oli nii ilus päike ja tuuleke, et isegi kaasas olnud varateismeline pistis pea aknast välja ja õhkas.
Ja tee oli meeldivalt tühi (tühi tähendabki tühi meie tee peal. Kui poole tunni jooksul tuleb 10 autot vastu, on tegemist liikluskatastroofiga ja peab veerema 40ga, parempoolsed rattad teelt väljas)
Ehk tuleb täna F. äkki
4062010
hommik algas traumeerivalt – O pani mind fakti ette, et nüüd hakkame juukseid lõikama. Et mina hakkan nüüd tema juukseid lõikama. Olin elus varem tervelt ühe korra kääridega meesterahva peale lähenenud, ning tulem ei olnud just kuigi kaunis. Nagu ka seekord. Niisiis võtsime fikseeritud 3cm otsa ja tegime militaristliku poisipea.
Esimene hetk, kui ues koenguga talle otsa vaatasin.. sarnasus oli liiga hullumeelne, et päris olla.
Aga siiski oli päris.
Ma pole kunagi varem kahte nii sama nägu inimest kohanud. Ausalt.
Ei öelnud midagi, aga vaatasn päris natuke aega. Vaatan ikka veel. Uskumatu.
Päeva jooksul leidsin soengust päris mitu kohta, mis teistest kõrgemalt olid lõigatud. Natuke sain ka vigadeparandusi teha, aga siis sai masina aku tühjaks. Nii et hoidsin järjekordselt moka maas. Küll kasvab välja, eksju.
Hommikupoolk oli suisa päikesepaisteline. Pärast kümmet läks pilve ja kuskil alates 11st on vahelduva eduga sadanud. Nii et läksime varakult lõunale ja pärastlõunal läksime välja ainult selleks, et paduvihmas läbimärjaks saada ja siis kohe tagasi tulla.
Istutasin kahte untsuläinud maitserohelisepotti papaia -ja meloniseemneid. Papaiad juba idanevad.
R on jälle nädalavahetuseks ära ja perekond Bossi ka ei paista kusagilt.
Ja uskumatult külm on. Õhtusel jalutuskäigul käisime villastes kampsunites ja lõdisedes. Villane kampsun on ikka numpsik leiutis.
hommik algas traumeerivalt – O pani mind fakti ette, et nüüd hakkame juukseid lõikama. Et mina hakkan nüüd tema juukseid lõikama. Olin elus varem tervelt ühe korra kääridega meesterahva peale lähenenud, ning tulem ei olnud just kuigi kaunis. Nagu ka seekord. Niisiis võtsime fikseeritud 3cm otsa ja tegime militaristliku poisipea.
Esimene hetk, kui ues koenguga talle otsa vaatasin.. sarnasus oli liiga hullumeelne, et päris olla.
Aga siiski oli päris.
Ma pole kunagi varem kahte nii sama nägu inimest kohanud. Ausalt.
Ei öelnud midagi, aga vaatasn päris natuke aega. Vaatan ikka veel. Uskumatu.
Päeva jooksul leidsin soengust päris mitu kohta, mis teistest kõrgemalt olid lõigatud. Natuke sain ka vigadeparandusi teha, aga siis sai masina aku tühjaks. Nii et hoidsin järjekordselt moka maas. Küll kasvab välja, eksju.
Hommikupoolk oli suisa päikesepaisteline. Pärast kümmet läks pilve ja kuskil alates 11st on vahelduva eduga sadanud. Nii et läksime varakult lõunale ja pärastlõunal läksime välja ainult selleks, et paduvihmas läbimärjaks saada ja siis kohe tagasi tulla.
Istutasin kahte untsuläinud maitserohelisepotti papaia -ja meloniseemneid. Papaiad juba idanevad.
R on jälle nädalavahetuseks ära ja perekond Bossi ka ei paista kusagilt.
Ja uskumatult külm on. Õhtusel jalutuskäigul käisime villastes kampsunites ja lõdisedes. Villane kampsun on ikka numpsik leiutis.
Thursday, June 3, 2010
Matoury kõige ägedam mees (ja ma ei imestaks, kui ta kogu Guiaana kõige elegantsem mees oleks) on selline.
tal on alati äge müts (okei, üks kord oli vannimüts..) ja ratas, mida ta aegajalt veelgi stiilsemaks tuunib (näiteks see väike esiratas on uus leiutis) ja ta alati lehvitab mulle :)
ta kõrval olevad tegelased on lihtsalt kontrastiks
tal on alati äge müts (okei, üks kord oli vannimüts..) ja ratas, mida ta aegajalt veelgi stiilsemaks tuunib (näiteks see väike esiratas on uus leiutis) ja ta alati lehvitab mulle :)
ta kõrval olevad tegelased on lihtsalt kontrastiks
Wednesday, June 2, 2010
vingving. ving
sain pakiteate. see ütles, et Guiaanasse on saabunud pakikesekene.
selles mõttes hea algus, et pakk oli kohale tulnud, teinud seda ainult pooleteise kuuga ning paki saajaks ei olnudki märgitud Ville Raplamaa-d ega mõnda muud eesti kohanime. (küll oli aga paki saatja keegi Hille...)
igatahes, läksin siis postkontoritädi käest paluma, et äkki ta annab mulle paki.
ei, pakk on saabunud Guiaanasse, see tähendab - cayenne'i. tädi oli abivalmis ja joonistas mulle kaardi, kuidas minna matouryst cayenne'i. sellest tuleb sõita mööda sirget teed ja ületada kolm ringteed. hämmastav.
läksin mina cayenne'i. seisin mina peapostkontori pakiosakonna järjekorras. seisin mina seal kolmveerand tundi, tagumine mees silmadega käperdamas ja esimene mees vahetpidamata mölisemas ja pea valutamas.
jõudsin sealse postontoritädini, kes ütles, et ei, see kui pakk on jõudnud guiaanasse, tähendab, et peab helistama sellel telefoninumbril... ja andis numbri.
kui raske oleks olnud see number kohe esimese asjana teates ära mainida?
need inimesed tõepoolest elavad selleks, et oodata, passida ja mölutada, peaasi, et päeva jooksul midagi reaalselt korda ei peaks saatma.
kui lugesin ühe inglase pajatusi tema üleelamistest Lõuna-Prantsusmaal, oli raske uskuda et 1. see kõik saabki niimoodi käia.
2. et see tõepoolest NII talumatu on.
ja see ei ole lõuna-prantsusmaa. see on loll neegrimaa, mis on üle võtnud prantslaste kõige närvesöövamad kombed.
a tegelikult oli vahepeal kolm ilusat päeva. võtsin päikest ja sain lõksudest mitu liblikat.
selles mõttes hea algus, et pakk oli kohale tulnud, teinud seda ainult pooleteise kuuga ning paki saajaks ei olnudki märgitud Ville Raplamaa-d ega mõnda muud eesti kohanime. (küll oli aga paki saatja keegi Hille...)
igatahes, läksin siis postkontoritädi käest paluma, et äkki ta annab mulle paki.
ei, pakk on saabunud Guiaanasse, see tähendab - cayenne'i. tädi oli abivalmis ja joonistas mulle kaardi, kuidas minna matouryst cayenne'i. sellest tuleb sõita mööda sirget teed ja ületada kolm ringteed. hämmastav.
läksin mina cayenne'i. seisin mina peapostkontori pakiosakonna järjekorras. seisin mina seal kolmveerand tundi, tagumine mees silmadega käperdamas ja esimene mees vahetpidamata mölisemas ja pea valutamas.
jõudsin sealse postontoritädini, kes ütles, et ei, see kui pakk on jõudnud guiaanasse, tähendab, et peab helistama sellel telefoninumbril... ja andis numbri.
kui raske oleks olnud see number kohe esimese asjana teates ära mainida?
need inimesed tõepoolest elavad selleks, et oodata, passida ja mölutada, peaasi, et päeva jooksul midagi reaalselt korda ei peaks saatma.
kui lugesin ühe inglase pajatusi tema üleelamistest Lõuna-Prantsusmaal, oli raske uskuda et 1. see kõik saabki niimoodi käia.
2. et see tõepoolest NII talumatu on.
ja see ei ole lõuna-prantsusmaa. see on loll neegrimaa, mis on üle võtnud prantslaste kõige närvesöövamad kombed.
a tegelikult oli vahepeal kolm ilusat päeva. võtsin päikest ja sain lõksudest mitu liblikat.
Subscribe to:
Posts (Atom)