Juunilõpu retk(s)

Alustama peaksin vist sellest, et eelmisel päeval olime kambaga vana puukuuri tükeldanud, ülakeha valutas saagimisest, nagu ta ikka saagimisest valutama hakkab, ning pool alajäsemetest olid herilaselt nõelata saamisest nii paistes, et tund enne poodide sulgemist crocse ostma tormelesin, et mul oleks üldse mingid jalanõud, mis jalga mahuksid. Hommikuks olid labajalal venitusarmid.
või hoopis sellest, kuidas täiesti kogemata koolivennaga igasugu retkede teemale sattusime.

Igatahes, koer, magamiskotid ja entusiasm, ja seiklema!
Vitimäe ja Harimäe, metsmaasikad Käärikul (ja igal pool mujal kus neid oli) kõhud said punni ja korjasime veel ka kaasa. Käisime mahajäetud Restu mõisas-koolimajas ja seal lähedal tehisjärves ujumas. Mis veelgi tähtsam – Hugo käis ujumas! Ei teagi kuidas see juhtus, ta jõi, kõhuni vees, tulin talle kõrvale, ütlesin 'Hugo, uju…'.
Pärast ta püherdas liivas (esimese hooga kirjutasin lumes) ja tegi karvahooldust, mängisime rannas palli.
Õhtuks läksime Mustametsa sporditarre, kus ootas Jaanus. Seal juures olev järveke, mis varakevaditi on imeline, oli puhas vetikalomp, mis oli nii tahke, et kandis peal. Kuri üllatus.
Edasi- Paavo tuli kinobussiga. Mehed niitsid vikatitega heina ja kütsid sauna, mina tegin kartuliputru. Siis meestega sauna, arutasime, kuidas troopiline kliima saunataluvusele halvasti mõjub ja kirusime palavust. Seejärel väliskino öös.
(Mere ‘veelinnurahvad’ ja national geographic -tasemel lodusfilm ‘eesti metsloomad’.) Saime just enne päikesetõusu (2-3või nii), filmid vaadatud ja isegi mõned tunnid magada.

Järgmisel päeval käisime paavo-allani-hugoga lätis. Väikene linn nimega Seda. See on rajatud 50ndatel NL poolt, sissetoodud linnaplaani, arhitektuuri ja elanikega briketitööstuse jaoks (vist). Nii et keskväljakul seistes vaadad praeguseks praktiliselt tühja venekeelset stalinistlike ehitustega tontlinnakut, mille ringikujulisest keskmest väljub viis tänavat, igas suunas täpselt ühesugused majad...
minu jaoks oli see äärmiselt sarnane linn St Laurentile. korraga mingil eesmärgil rajatud, korrapärane, ümbrusest oma stiilistreriilsusega karjuvalt silmahakkav. võibolla just tänu sellele paralleelile ei tundunud see linnake kurb, kuigi oleks võinud.
Paavo jättis meid Valgas, et minna tagasi Tartu, me põrutasime mööda riigipiiri läände, leidsime esimesed mustikad(juuni lõpus!), palju imelisi järvesid, sääski, parme. Viimane peatus oli Tõrvas, kus on eesti kõrgeim vettehüppetorn. Olin liig väsinud et tornigi ronida, sealt allahüppamisest või ujumisest rääkimata.

Sellega võin vist suve kolmanda peatüki avatuks lugeda.

Võib olla, et rus-nor ei vea ikkagi välja, sest teine autoga liituma pidanu ikkagi ei taha vist ja ainult ühe autoga kusagil polaarjoone taga teele jääda oleks... paha.
Ehk siis, kui keegi soovib 2ks nädalaks augustis ühineda ‘ekspeditsiooniga’ Koola poolsaarele marsruudil venemaa-norra, on ta avasüli oodatud, autoga või niisama.
(aga kui sul on auto ja tahad ühineda, võib paiga arvestada, vastasel juhul tuleb see kuidagi teisiti välja teenida :)
Plaanis sisseimbumine vene külaidülli, ülevoolavalt palju Baikali-limonaadi, tundrasafari, ujumine ja kummipaatimine Hibiinide ja teiste teele jäävate objektide järvedes-jõgedes, kelgutamine, lumega või ilma.
Ja siis tuleb Norra, ja on veelgi toredam.


Panin küünla Hingele teed näitama. Ehk saab siis oma hing ka rahu.
või vähemalt on hea küünlavalgel artikleid lugeda