7 juuli 2010

omamoodi on tore, kui kuivati on nii väike, et suudab vastu võtta vaid poole päeva töö iga nelja päeva tagant. Mingi loogika järgi tähendab see, et peab vähem töötama.
Üks teine loogika ütleb jälle, et siis peab lihtsalt ise rohkem jändama. Värskelt korjatud lehed hunnikus raamidele, natuke vanemad lehed tuulutamise mõttes ümber keerata ja võimaluse korral kokkupoole panna, et uutele ruumi teha. Koduteel uued taimed korjata, need kodus pesta ja improvideeritud raamidele panna, järgmisel päeval need kuivatisse viia ja ühtlasi eelmiste päevade asju kohendada nii palju, et uutele üleüldse natukegi ruumi oleks.
Nagu tobe on ainult sellepärast linnavahet sõita, et korra kuivatis asju kohendada. Aga kui peame olema tootlikumad, kui me oleme, siis muud üle ei jää.
Ühtlasi tundub, et see tähenbab, et no lighttrap for me. Keegi peab ju taimi koguma… nuuks.
Kuiu jaksan teen mõlemat. Põhimõtteliselt saab ju valguspüügiööl ka mõned tunnid magada. Paar ööd ehk saan siis ise ka olla seal. Tahantahan.

Täna käis autos elav arutelu vanade heade aegade teemal, nagu alati. Et kõik teised eestlased enne O-d said puhata. Aga ‘need uued’ peavad otsast lõpuni ainult töötama-töötama-töötama. Ja siis olid veel naljad ‘Mr tojour F’-I suhtes. Omamoodi tore on, et ei pea üksi sarnaseid mõtteid mõlgutama.
Ja kuigi tegelikult praktikat ei saagi kuigi palju, saan üha rohkem jutust aru. Kuulan võõraid vestlusi pealt muudkui. Eriti hea on seda teha just autos, kui päikseprillid katavad näo kinni ja kõik keskenduvad aknast välja vaatamisele.
Oh, ja veel käis jutt sellest, et üritati omavahel ‘salaja’ vaielda selle üle, kas hakkan nutma, kui paari nädala pärast inimesed kõik igale poole ära lähevad.
Eks see oleneb muidugi inimesest, aga arvan, et meil on siin K-ga kahekesi maja valvata ja metsas möllata üpris tore. Kavatsen talle tööst viilimist õpetada ja teda tantsupartnerina ära kasutada :)

Viimased päevad olen ühtlasi jälle puid lõkkesse vedanud. Lihtsalt peab jaguma siia ja sinna. Ega ennasti ausaltöelda enam eriti ei huvita, kas või kuidas soolikad omadega hakkama saavad. Vetsus magada on sama hea kui igal pool mujal.
Nüüd hakkame raiesmikuga vist päris-päris valmis saama. Kui palju kuid seal puid on langetatud ja veetud… iga ruutmeeter on eraldi meeles. Eriti noil kohtadel, kuhu ka juba midagi istutada olen saanud.
Tänaseks oli ka K nii ära väsinud, et ühines meiega alles poolel ennelõunal. Magas, vaeseke.

Hommikustel jalutuskäikudel pole ammu kedagi näinud. Sel ainsamal hetkel, kui aguuti üle tee jooksus, otsisin ka tee peal madusid. Sellegipoolest on hommikud toredad. Vaiksed.
Pärast läheb juba lärmakaks ja töökaks kätte ära ja õhtul pole lihtsalt enam seda õiget tunnet. Õhtune jalutus on argine, hommikune kuidagi pühapäevane. Kuigi mõlemad on iga päev käigus, on tunne hoopis erinev.

D käis ennast töötuks registreerimas. Et lõpuks ometi ära minna. Mr Tojour muudkui küll üritab ‘kaheks päevakes veel’ meelitada, aga no kaua võib, eksju. Eks igaüks suudab ainult teatud piirini näkkusaamist vastu võtta. Ja eks see uus ‘elukorraldus’, et pngi kuude kaupa iga päev tööpäev, vist ka ei istu. Väsitav ju.
Ja siin on ka üsna hea töötu olla – kui paberid korras, võib paar aastat 600 eurot kuus saada. (vrld min palk on 800). Võrreldes sellega, et meil on abiraha u 1/5 (?) min palgast, on ju siin töötu suisa kuningas.

Üks konn hüppab siin jälle eriti sündsusetult ringi. Astusin talle enne köögis napilt peale ja öösel jõllitas mind otse vetsupoti vastas.. sebastian in action.