19 september, pühapäev
kuigi kirjutan ise siia kuupäeva, september, pole üldsegi septembri tunnet. Sud on sügis? Tahan hommikusi udusid, kollapunaseid lehti ning alguseid. Tahan oma koera ja oma jalgratast ja oma tuba.
Peaaegu, et isegi koju tahaks juba. Peaaegu.
Igatahes – pühapäeviti peab ju käima laadal Cacaos. Nii et me käisime ka. olen seltskonnale hommikuse eluviisi peale surunud, nii et saime sinna juba enne palavat, kõndisime linnale tiiru peale, sattusime kirikusse kogemata selleks ajaks kui käis jubalateenistus ning laste ristimine. Mõelda, kui inbriidsed nad mõne põlvkonna pärast on, kui ianult omavahel sigimist jätkavad.
Kes? H’mongid. Nad on paar tuhat aastat siberist lagu-aasiasse rännanud, vietnami, hiina mägedesse. Ja seal hakkasid nad kristlaksteks. Nii et kui Lao hakkas oma kommunismijoont ajama, hakati neid taga kiusama ja 70ndatel toimus massiline väljaränne. Nüüd on Guiaanas töövõimeline populatsioon – cacao külas elavad h’mongid toodadav 80% siinsetest puviljadest, teevad käsitööd, peavad riigi poode..
Ostlesime ennast hulluks. Kõigile ju kingitusi vaja ning vaevalt, et cacaosse enam tagasi satun. Ehted ja kotid. Jaja, tean küll et 50% maa populatsioonist on isane, mu tutvusringkonnas umbes samuti. Ma ostsin ikkagi ehteid ja kotte. Supp, kaasa ostetud snäkid ning lõuna paiku põrutasime loomaaeda.
Loomaaias on vist alati palav – sisemaa, merest kaugel, mägedest kaugel… aga loomad said vähemalt nähtud. Kõik peale jaaguari, tema otsustas mitte põõsast välja tulla.
Enne äraminekut olime Hga suveniiripoes ulakad. Mängisime rivaaliitsevate külmikumagnetitega ja tegime ühe katki… oioi.
Ja läbi meie roadtripp ongi – rendiauto tagasi, asjad kotti, kotid autosse. Jätkasime Kga meie igaavest vaidlust – tema tahab minu asemel autot juhtida ka a siis kui ta tgelikult taga vasakul istub ning minu meles ongi see ainus koht kus ta autojuhina välja on kannatatav. Ehkki on äärmiselt häiriv kui mingi ninahääl tagant teatab mis käigu sa mis hetkel sisse pead panema, on põhimõtteliselt võimalik siiski elusalt koju jõuda. Kui just üksteist auto sees ära ei tapa.
Andsin talle siiski võimaluse- K oli roolis, ma iiveldasin. Aegajalt juhtis ta tähelepanu oma imelisele tehnikale, aga andes tõele au, mul on ükskõik kui imeline see tehnika ka poleks, kuni ta käib koos nurkkiirendusega, muidukiirendusega ja lolli mölaga.
Saturday, September 25, 2010
20, jaanika sünnipäev
kokkulepitult magasime täna kaua (põõnasin suisa kuueni), ja puhkasime. Väikesel loomade vaatamise jalutuskäigul jooksis kiunuv aguuti risti üle tee otse me nina alt, raagritsikas oli kohal ja madu nägime ka. viimase nädalaga juba 5 kodra madu nähtud.
Siis oli lebo ja toiduvalmistamine. Kartulisalat – sest kõigil laste sünnipäevadel on ju kartulisalat. Ja aprikoosikook. Sest see on lihtsalt nii eesti rahvustoit kui olla saab. Siinsed kartulid ei taha keedes pehmeks minna. Prantsusmaalt tigupostiga kohale toodav toit ei saagi vist seda endale lubada.
Toiduvalmistamise kõrvale sai ära kuuldud palju uudiseid ja saateid. Olen nüüd jälle kursis.
Õhtul olid laagris D ja R ja DJ ja pr F ning C et siis täitsa suur seltskond. Et kõige ühisem keel oli prantsuse – seda ei rääkinud ainult kaks inimest – käis suhtlus selles. See aitas ka kaasa, et lõpuks ilmus lauale ka šampusepudel. Ebakainelt on võõrkeeli rääkida endiselt lihtsam (‘bad english’ ei ole ju võõrkeel, see on teaduskeel:).
Kuidas A oli absoluutselt kõiki elukaid oma lapsukesteks pidanud ja kuidas L nõudis sünnipäeval, et teda tooliga taevasse visataks ning kuidas ma ikka olen korralik eestlane – joon küll kui tarvis.
Mesikäpa šhokolaad oli kõigi lemmik ja ülejäägid läksid Cle, siis läksid korralikud inimesed magama, eestlased jätkasid joomist ja ussisõnade mängimist meie rõdul. O sünnipäevapunts sai ammendatud ja jõudsin ka selle kahtlase heljumiga kange alkoholini. Peab varudesse ikka uue pudeli rummi ostma.
kokkulepitult magasime täna kaua (põõnasin suisa kuueni), ja puhkasime. Väikesel loomade vaatamise jalutuskäigul jooksis kiunuv aguuti risti üle tee otse me nina alt, raagritsikas oli kohal ja madu nägime ka. viimase nädalaga juba 5 kodra madu nähtud.
Siis oli lebo ja toiduvalmistamine. Kartulisalat – sest kõigil laste sünnipäevadel on ju kartulisalat. Ja aprikoosikook. Sest see on lihtsalt nii eesti rahvustoit kui olla saab. Siinsed kartulid ei taha keedes pehmeks minna. Prantsusmaalt tigupostiga kohale toodav toit ei saagi vist seda endale lubada.
Toiduvalmistamise kõrvale sai ära kuuldud palju uudiseid ja saateid. Olen nüüd jälle kursis.
Õhtul olid laagris D ja R ja DJ ja pr F ning C et siis täitsa suur seltskond. Et kõige ühisem keel oli prantsuse – seda ei rääkinud ainult kaks inimest – käis suhtlus selles. See aitas ka kaasa, et lõpuks ilmus lauale ka šampusepudel. Ebakainelt on võõrkeeli rääkida endiselt lihtsam (‘bad english’ ei ole ju võõrkeel, see on teaduskeel:).
Kuidas A oli absoluutselt kõiki elukaid oma lapsukesteks pidanud ja kuidas L nõudis sünnipäeval, et teda tooliga taevasse visataks ning kuidas ma ikka olen korralik eestlane – joon küll kui tarvis.
Mesikäpa šhokolaad oli kõigi lemmik ja ülejäägid läksid Cle, siis läksid korralikud inimesed magama, eestlased jätkasid joomist ja ussisõnade mängimist meie rõdul. O sünnipäevapunts sai ammendatud ja jõudsin ka selle kahtlase heljumiga kange alkoholini. Peab varudesse ikka uue pudeli rummi ostma.
21 september
dantel korjas hannale imekauneid lilli. Otse Roura ja mahoury vahelisest solgikraavist. Ehk siis käisime tüdrukutega tööd tegemas. Et keegi ei saaks öelda, et me niisama loegeleme ja et me ei peaks selle asemel hoopis laagrit valvama. Ja natuke peab ju ekstreemturismi ka saama. Ühtlasi jäin sandaalist ilma – vajusin kraavis sulistades (sest seal ju polnud märki, et ujumine keelatud!) vajusin jalga pidi sisse ja välja tõmmats tõmbasin välja ainult jala ja ühe sandaalirihma. Tald ning ülejäänud rihmad jäid mutta. Tirisin ikka muu osa ka papust välja ja tegin eriti šefi lühiajalise väljapääsu… aga jalanõudepuudus muutus järsult väga karjuvaks.
Nii et õhtupoolikul Cl koolis järel käies ostsin endale hiinakast crocksid (sp?). juba teised uued jalanõud nädala jooksul, kuigi lubasin siinoleku jooksul seda mitte teha. Aga pole parata, midagi peab ju kandma.
Nii et nüüd on mu jalalabad ühtlaselt villidega kaetud. Uued jalanõud teevad ALATI mu jalad villi, nüüd suisa kaks paari korraga.
Käisin kiiruga marke ostmas (nagu üldse alati kiirustama pidavat) ja nägin taas Rattanu. Ta kinkis mulle käevõru. Väikese plastmassist jublaka. Aga mõte ju loeb. Ning kui ta järjekordset uut mütsi kiitsin, pakkus et teeb mulle ka ühe. Ma mõtlen selle üle.
Tagasi sõites lobibes C juba täitsa palju ja täiesti aru saadavalt inglise keeles. Prantsuse valitsus pidavat põhimõtteliselt väga tathma, et inimesed inglist ja teisi keeli õpiksid, aga see läheb endiselt visalt. Pole ka ime – 3 keeletundi nädalas vaid. Ja siin on üldse olukord, kus osad ei räägi ka prantsust. Isegi mitte kõik õpetajad koolis. Nt pidi Cl olema kreoolikeelne matemaatikaõpetaja. Nii et isegi kui sa matemaatikat ehk jagad, on alati võimalus mitte aru saada, sest õpetajaga on keelebarjäär. Nunnu maa ikka.
Spordist rääkisime ka, nagu alati. Millega sa ikka noorte poistega räägid.
Õhtul tegin teoks K lubaduse. Nimelt lubas ta meiega Bodyvive ja Bodybalance trenni teha, sest ostsime mingid tobedad hommikusöögihelbed, millega treeningvideo kaasa sai (my speciality ju :P). oli ikka naljakas ja kohutav küll. Kui poleks olnud toredat seltskonda ja palju looma- ja ööpüüginalju, millega harjutusi ristida, poleks seda ajuloputust välja kannatanud. Aga niimoodi oli täitsa… naljakas.
Õhtu läks matemaatikaharjutuste alla. Jäin hamakis magama sel ajal kui teised veel ajusid ragistasid.
Hamakis jäin täiesti tahtlikult magama, sääsevõrgu all teki ja padjaga. Poole öö peaks hakkas küll hirmus külm, aga olin liiga laisk, et sokke ja lisavarustust tooma minna ja kannatasin hommikuni välja. Järgmisel korral võtan kohe peale teki ka lina hamakki. Sest mina pean õues magada saama!
Nii ei pea oma keldriõhkkonna ja –flooraga toas liiga palju aega veetma. Siis julgen ehk seal edaspidi vähemalt aegajalt trenni teha.
dantel korjas hannale imekauneid lilli. Otse Roura ja mahoury vahelisest solgikraavist. Ehk siis käisime tüdrukutega tööd tegemas. Et keegi ei saaks öelda, et me niisama loegeleme ja et me ei peaks selle asemel hoopis laagrit valvama. Ja natuke peab ju ekstreemturismi ka saama. Ühtlasi jäin sandaalist ilma – vajusin kraavis sulistades (sest seal ju polnud märki, et ujumine keelatud!) vajusin jalga pidi sisse ja välja tõmmats tõmbasin välja ainult jala ja ühe sandaalirihma. Tald ning ülejäänud rihmad jäid mutta. Tirisin ikka muu osa ka papust välja ja tegin eriti šefi lühiajalise väljapääsu… aga jalanõudepuudus muutus järsult väga karjuvaks.
Nii et õhtupoolikul Cl koolis järel käies ostsin endale hiinakast crocksid (sp?). juba teised uued jalanõud nädala jooksul, kuigi lubasin siinoleku jooksul seda mitte teha. Aga pole parata, midagi peab ju kandma.
Nii et nüüd on mu jalalabad ühtlaselt villidega kaetud. Uued jalanõud teevad ALATI mu jalad villi, nüüd suisa kaks paari korraga.
Käisin kiiruga marke ostmas (nagu üldse alati kiirustama pidavat) ja nägin taas Rattanu. Ta kinkis mulle käevõru. Väikese plastmassist jublaka. Aga mõte ju loeb. Ning kui ta järjekordset uut mütsi kiitsin, pakkus et teeb mulle ka ühe. Ma mõtlen selle üle.
Tagasi sõites lobibes C juba täitsa palju ja täiesti aru saadavalt inglise keeles. Prantsuse valitsus pidavat põhimõtteliselt väga tathma, et inimesed inglist ja teisi keeli õpiksid, aga see läheb endiselt visalt. Pole ka ime – 3 keeletundi nädalas vaid. Ja siin on üldse olukord, kus osad ei räägi ka prantsust. Isegi mitte kõik õpetajad koolis. Nt pidi Cl olema kreoolikeelne matemaatikaõpetaja. Nii et isegi kui sa matemaatikat ehk jagad, on alati võimalus mitte aru saada, sest õpetajaga on keelebarjäär. Nunnu maa ikka.
Spordist rääkisime ka, nagu alati. Millega sa ikka noorte poistega räägid.
Õhtul tegin teoks K lubaduse. Nimelt lubas ta meiega Bodyvive ja Bodybalance trenni teha, sest ostsime mingid tobedad hommikusöögihelbed, millega treeningvideo kaasa sai (my speciality ju :P). oli ikka naljakas ja kohutav küll. Kui poleks olnud toredat seltskonda ja palju looma- ja ööpüüginalju, millega harjutusi ristida, poleks seda ajuloputust välja kannatanud. Aga niimoodi oli täitsa… naljakas.
Õhtu läks matemaatikaharjutuste alla. Jäin hamakis magama sel ajal kui teised veel ajusid ragistasid.
Hamakis jäin täiesti tahtlikult magama, sääsevõrgu all teki ja padjaga. Poole öö peaks hakkas küll hirmus külm, aga olin liiga laisk, et sokke ja lisavarustust tooma minna ja kannatasin hommikuni välja. Järgmisel korral võtan kohe peale teki ka lina hamakki. Sest mina pean õues magada saama!
Nii ei pea oma keldriõhkkonna ja –flooraga toas liiga palju aega veetma. Siis julgen ehk seal edaspidi vähemalt aegajalt trenni teha.
22 september, kolmapäev
kohustuslik jalutuskäik Patawal. Ütlen seda viimasel ajal kundlasti väga tihti, aga see on täiseti uskumatu, kui vähe praegu ojades vett on. Isegi sellest saati, kui viimane kord juulis-augustis seal käisime, on veetase oma 30-40cm langend. Veebruarist saati… julgen öelda et ligi meetri. See tegi aja joal turnimise eriti mugavaks – voolav vesi oli küll olemas aga kivid polnud eriti märjad ega libedad ja vool ei võtnud jalgu alt. Nii et turnisime kõik neljakesi täie mõnuga. Omaette meenutasin oma teed linnatüdrukust metsinimeseks. Sest no tõesti – arvan et kõrvalvaatajale olen ikka paras pärdik praeguseks. Kõige halvemas mõttes.
Lisaks tegin positiivse avastuse oma jalavarjude osas – crocksid on kõikse paremad jalavarjud märgadel kividel ja vetikatel ja jõgedes möllamiseks. Nad pole põrmugi libedad, vesi jookseb neist kohe välja ning nad toetavad varbast ja kannast just sobival määral. Soovitan südamest tulevastele jõgedelturnijatele.
Edasi läksime sinna samma coq de rochi koopasse. Ausalt öeldes ma ei lootnud linnukesi endeid eriti näha, teadsin ainult et see koobas seal on ja praegu pole hooaeg… aga nägime ikkagi oma 3-4 isalindu ja vähemalt 2-3 emast. Nii et külalistel vedas jälle oma nägemistega, see kaunis linnuke ka neil nähtud-pildistatud. Veel ronisime sinna koopasse, lootuses et praegu esimesed alles demoonstreerivad edneid ning meie koopasviibimine ei hakkan ende munemist segama.
Muidu – valitseb üleüldine maopaanika. Oleme neid ju viimasel ajal nii palju ja kledaid näinud. Nii et kõik (või, noh, kõik peale K) liiguvad aeglaselt ja pead maas. Isegi kui luban olla rivis esimene ja teiste jagu ka vaadata. oma silm on ju ikkagi kuningas. Nii et on üsna tavaline, et keegi jälle pead pidi kuhugi mudund tüve astu jookseb valju matsuga.
Tagasi jõudes kõigil kõhud näljast korisesid ja vahelduseks oli täiesti positiivne füüsilise aktiivsuse väsimus. Võrreldes tavapärase on-liiga-palav-et-liigutada –väsimusega.
Just siis, kui olin söögi potti pannud, tõi R meile oma imelist punaste ubade kreoolipärast hautist ja riisi. Nii et kõhud said hästi-hästi punni. Peale veel letšide jäätsit ka.
Pärastlõunal käisin R ja Djga poes. Ei tea, kas see on üleüldse okei, et niimoodi kõiki soovijaid vabalt sõidutan poodi. Loodan et on. Pealegi – põhimõtteliselt oli ju soovijaid kaks.
Teine öö hamakis. Teades ette, et mingil hetkel hakkab külm, olin jujba võrgu alla ronides fliisis ja sokkides. Töötas, tore oli magada. Lisaks sain osa öistest sündmustest – D jalutas lambiga mööda hoovi ning kusagilt kostsid püssipaugud. Pole just päris unistuste sündmused, millest osa saada.
Niisiis – magan nüüd ekvaatoriloleku lõpuni fliisis, pikkades pükstes ja villastes sokkides. Polaarmagamiskott eestisse naastes ei tundu enam isegi mitte natuke naljakas..
Õhtul luges H kõigile ette tarku raamatuid. Nii et sain samaaegselt targemaks ning pilte töödelda. Tema jaoks on see palju kiirem ja loomulikum (lobisemine ju ikkagi:) ja tal on ju ka poole kauem keeleõpet seljataga.
Sain teada, et ametlikult on ka siin neli aastaaega – väike vihmaperiood jan-veeb, väike kuivaperiood märtsis, suur vihmaperiood aprill-juuni ja uur kuivaperiood juuli-detsember.
Ja see on ka täitsa omaette fakt, et algselt olid salut’ saared üsna taimestikuvaesed, nagu ikka kaljused saared. Aga 19 sajandil indutseeriti sinna kookospalm. Algul läks see visalt, aga praeguseks oon need saared nii palmi kui teiste puude-taimede poolt tihedalt täis.
Täiskuu neljapäev on.
Selleks, et minna lähimasse nelja tee risti, peaksime minema kuhugi Rourasse. Ehk siis üsna kaugele. Aga minema ju peaks – boreaalneeger on ju pea sama, mis kratt. Tahtmist ‘umbluu!’ karjuda ja verist vahtu suust välja ajada veel pole, aga ütlemata lõbus olemine on küll.
kohustuslik jalutuskäik Patawal. Ütlen seda viimasel ajal kundlasti väga tihti, aga see on täiseti uskumatu, kui vähe praegu ojades vett on. Isegi sellest saati, kui viimane kord juulis-augustis seal käisime, on veetase oma 30-40cm langend. Veebruarist saati… julgen öelda et ligi meetri. See tegi aja joal turnimise eriti mugavaks – voolav vesi oli küll olemas aga kivid polnud eriti märjad ega libedad ja vool ei võtnud jalgu alt. Nii et turnisime kõik neljakesi täie mõnuga. Omaette meenutasin oma teed linnatüdrukust metsinimeseks. Sest no tõesti – arvan et kõrvalvaatajale olen ikka paras pärdik praeguseks. Kõige halvemas mõttes.
Lisaks tegin positiivse avastuse oma jalavarjude osas – crocksid on kõikse paremad jalavarjud märgadel kividel ja vetikatel ja jõgedes möllamiseks. Nad pole põrmugi libedad, vesi jookseb neist kohe välja ning nad toetavad varbast ja kannast just sobival määral. Soovitan südamest tulevastele jõgedelturnijatele.
Edasi läksime sinna samma coq de rochi koopasse. Ausalt öeldes ma ei lootnud linnukesi endeid eriti näha, teadsin ainult et see koobas seal on ja praegu pole hooaeg… aga nägime ikkagi oma 3-4 isalindu ja vähemalt 2-3 emast. Nii et külalistel vedas jälle oma nägemistega, see kaunis linnuke ka neil nähtud-pildistatud. Veel ronisime sinna koopasse, lootuses et praegu esimesed alles demoonstreerivad edneid ning meie koopasviibimine ei hakkan ende munemist segama.
Muidu – valitseb üleüldine maopaanika. Oleme neid ju viimasel ajal nii palju ja kledaid näinud. Nii et kõik (või, noh, kõik peale K) liiguvad aeglaselt ja pead maas. Isegi kui luban olla rivis esimene ja teiste jagu ka vaadata. oma silm on ju ikkagi kuningas. Nii et on üsna tavaline, et keegi jälle pead pidi kuhugi mudund tüve astu jookseb valju matsuga.
Tagasi jõudes kõigil kõhud näljast korisesid ja vahelduseks oli täiesti positiivne füüsilise aktiivsuse väsimus. Võrreldes tavapärase on-liiga-palav-et-liigutada –väsimusega.
Just siis, kui olin söögi potti pannud, tõi R meile oma imelist punaste ubade kreoolipärast hautist ja riisi. Nii et kõhud said hästi-hästi punni. Peale veel letšide jäätsit ka.
Pärastlõunal käisin R ja Djga poes. Ei tea, kas see on üleüldse okei, et niimoodi kõiki soovijaid vabalt sõidutan poodi. Loodan et on. Pealegi – põhimõtteliselt oli ju soovijaid kaks.
Teine öö hamakis. Teades ette, et mingil hetkel hakkab külm, olin jujba võrgu alla ronides fliisis ja sokkides. Töötas, tore oli magada. Lisaks sain osa öistest sündmustest – D jalutas lambiga mööda hoovi ning kusagilt kostsid püssipaugud. Pole just päris unistuste sündmused, millest osa saada.
Niisiis – magan nüüd ekvaatoriloleku lõpuni fliisis, pikkades pükstes ja villastes sokkides. Polaarmagamiskott eestisse naastes ei tundu enam isegi mitte natuke naljakas..
Õhtul luges H kõigile ette tarku raamatuid. Nii et sain samaaegselt targemaks ning pilte töödelda. Tema jaoks on see palju kiirem ja loomulikum (lobisemine ju ikkagi:) ja tal on ju ka poole kauem keeleõpet seljataga.
Sain teada, et ametlikult on ka siin neli aastaaega – väike vihmaperiood jan-veeb, väike kuivaperiood märtsis, suur vihmaperiood aprill-juuni ja uur kuivaperiood juuli-detsember.
Ja see on ka täitsa omaette fakt, et algselt olid salut’ saared üsna taimestikuvaesed, nagu ikka kaljused saared. Aga 19 sajandil indutseeriti sinna kookospalm. Algul läks see visalt, aga praeguseks oon need saared nii palmi kui teiste puude-taimede poolt tihedalt täis.
Täiskuu neljapäev on.
Selleks, et minna lähimasse nelja tee risti, peaksime minema kuhugi Rourasse. Ehk siis üsna kaugele. Aga minema ju peaks – boreaalneeger on ju pea sama, mis kratt. Tahtmist ‘umbluu!’ karjuda ja verist vahtu suust välja ajada veel pole, aga ütlemata lõbus olemine on küll.
24 September, täiskuuneljapäev
hommikul käisime jalutuskäigul mööda sihti enne saekaatrit. K viis meid sinna, tagasi jalutasime ise. Nägime rohelist cassique’t, kõigi lemmikkonna dendrobates tinctoriust (juba kolmas korda 2 nädalaga!), mao skeletti, konnastunud raagritsikat. Ii et ikka nägime ka. päris metsas sees olles sain hüppeliigesesse midagi. Nõelata ehk. Kindlasti mitte hammustada. Igatahes, ehmatasin ja sain haiget. N ii et üsna varsti peale seda pöörasime ringi, oli juba niigi ärev olla. Aga tundub, et ka kõige halvema variandi puhul oli see ehk mõni ohutum skorpion – juba tunni pärast oli üsna normaalne olla, ning õhtuks enam ei mäletagi midagi.
terve õhtu kuulasime jällegi kuidas H raamatut ette luges. See on nii mnõneski mõttes tore – hariv ja seltskondlik. Vahele saab möliseda, lisada, naerda, juua teha. Loeng oli eelkõige siinsetest müristest loomadest. Jõudsime skorpioniteni, neid ma enam ei karda.
hommikul käisime jalutuskäigul mööda sihti enne saekaatrit. K viis meid sinna, tagasi jalutasime ise. Nägime rohelist cassique’t, kõigi lemmikkonna dendrobates tinctoriust (juba kolmas korda 2 nädalaga!), mao skeletti, konnastunud raagritsikat. Ii et ikka nägime ka. päris metsas sees olles sain hüppeliigesesse midagi. Nõelata ehk. Kindlasti mitte hammustada. Igatahes, ehmatasin ja sain haiget. N ii et üsna varsti peale seda pöörasime ringi, oli juba niigi ärev olla. Aga tundub, et ka kõige halvema variandi puhul oli see ehk mõni ohutum skorpion – juba tunni pärast oli üsna normaalne olla, ning õhtuks enam ei mäletagi midagi.
terve õhtu kuulasime jällegi kuidas H raamatut ette luges. See on nii mnõneski mõttes tore – hariv ja seltskondlik. Vahele saab möliseda, lisada, naerda, juua teha. Loeng oli eelkõige siinsetest müristest loomadest. Jõudsime skorpioniteni, neid ma enam ei karda.
25 september
äärmiselt raske oli magada – kuu tegi kogu õue valgeks ja pidevalt ärkasin ja vaatasin, ega päriselt valgeks läinud pole. Muidu läheb hamakistudumine üha paremini. Külm pole, mõnusalt mugav kott mille sees värskes õhus lebotada. Nüüd viibin kinnises ruumis vaid autoga sõites. Vahel teen siiski ka endiselt toas. Aga siiski – ligi 20 tundi ööpäevast möödub värskes õhus.
et kohad ‘kuhu minna’ nimekirjast said otsa, võtsin ette lihtsalt lähedased kohad, et päev niisama raisku ei läheks – fourgassie kosk ning botaaniline jalutuskäik.
Esimene asus endiselt kohutava ära vooland tee lõpus ja oli turistikas. Aga et olime kõik läinud kleidistatud-seelikustatud, saime just sobiva koha väikeseks jalutuseks. SEDA puud, mida guiaanaraamatus mainiti ei leidnudki.
Samuti ei leidnud ma uuesti seda vana mõisakoohta.
Nii et läksime botaanikat jalutama. Mõned taimenimed on tõepoolest siinolekujooksul meeldejäänud, kuigi pole sellega tegelenud. Parme oli paljupalju, nii et infotahvleid lugeda ega liiga pikalt pilti teha ei tahtnud. Aga vähemalt on nüüd tähelepanu saanud nii loomastik kui taimestik.
Pärastlõunal tegime kooki, istusime, jutustasime (nii tore on ikka kui on palju sarnase taustaga inimesi kellega rääkida. Et on parimad inimesed üldse, kes siia külla tulid). Kuulasime raamatut, vaatasime filmi.
J päikesepõletatud sääred ajavad nahka ja näevad välja nagu näpud peale kunstitundi kus palju pva liimiga on mängitud. Lisaks on neis vist nüüd ka kerge põletik. Tunnen end omajagu süüdi ja üritan endast sõltuvas osas aidata, aga mis sa albiinole ikka teed.
Ja tänu puhkusele on mu enda õlgadel esile kerkinud valged väikesed laigud. Mu meelest tulid need siis, kui ise siin esimese asjana päikesepõletuse sain, aga pole ka kindel.
äärmiselt raske oli magada – kuu tegi kogu õue valgeks ja pidevalt ärkasin ja vaatasin, ega päriselt valgeks läinud pole. Muidu läheb hamakistudumine üha paremini. Külm pole, mõnusalt mugav kott mille sees värskes õhus lebotada. Nüüd viibin kinnises ruumis vaid autoga sõites. Vahel teen siiski ka endiselt toas. Aga siiski – ligi 20 tundi ööpäevast möödub värskes õhus.
et kohad ‘kuhu minna’ nimekirjast said otsa, võtsin ette lihtsalt lähedased kohad, et päev niisama raisku ei läheks – fourgassie kosk ning botaaniline jalutuskäik.
Esimene asus endiselt kohutava ära vooland tee lõpus ja oli turistikas. Aga et olime kõik läinud kleidistatud-seelikustatud, saime just sobiva koha väikeseks jalutuseks. SEDA puud, mida guiaanaraamatus mainiti ei leidnudki.
Samuti ei leidnud ma uuesti seda vana mõisakoohta.
Nii et läksime botaanikat jalutama. Mõned taimenimed on tõepoolest siinolekujooksul meeldejäänud, kuigi pole sellega tegelenud. Parme oli paljupalju, nii et infotahvleid lugeda ega liiga pikalt pilti teha ei tahtnud. Aga vähemalt on nüüd tähelepanu saanud nii loomastik kui taimestik.
Pärastlõunal tegime kooki, istusime, jutustasime (nii tore on ikka kui on palju sarnase taustaga inimesi kellega rääkida. Et on parimad inimesed üldse, kes siia külla tulid). Kuulasime raamatut, vaatasime filmi.
J päikesepõletatud sääred ajavad nahka ja näevad välja nagu näpud peale kunstitundi kus palju pva liimiga on mängitud. Lisaks on neis vist nüüd ka kerge põletik. Tunnen end omajagu süüdi ja üritan endast sõltuvas osas aidata, aga mis sa albiinole ikka teed.
Ja tänu puhkusele on mu enda õlgadel esile kerkinud valged väikesed laigud. Mu meelest tulid need siis, kui ise siin esimese asjana päikesepõletuse sain, aga pole ka kindel.
Sunday, September 19, 2010
bio-eestlased, hamakikaupmees ja luuletus
meil läheb hästi.
aga teil?
kanad söövad karjamaal
porgandit ja leiba
üks korda kaugel raskel aal
nad peavad ennast leidma
maha ikkeköidikud
ja talumaja piirid
kanamässu koidikul
on raske igas riigis
porgandit ja leiba
üks korda kaugel raskel aal
nad peavad ennast leidma
maha ikkeköidikud
ja talumaja piirid
kanamässu koidikul
on raske igas riigis
märts 2010
et see kusagil kirjas oleks, enne kui ära kaob
4 september, laupäev
kuna eile hakkas sadama just siis, kui tahtsin jalutama minna (täna juhtus see sama, kusjuures), otsustasin ära linna minna. Vihmaga mäel küllalt passitud. Aga olles aus… ega matoury ja Cayenne ilus ilm, mind jalutama ei meelitanud. Või, noh, meelitas… aga ma ju pealgan.
Mis ma teha saan, ma tõesti kardan neid siin. Eriti pimedas.
Hommikul läksin aga juba ekstra vara turule. Et olla esimeste seas, kes endale ilusad mandariinid saavad. Läks korda – külmik on mandariinidest punnis (aga küll see üle läheb).
Siis oli kaks varianti, kas minna Bolurda mäele jalutama 8mis on metsatukk keset linna ja tegelikult väga ei meelitanud), või üles otsida mõni siinsetest basseinidest. Neid on ju siin ometi mitu. Oli tõepoolest – esimene oli Cayenne avalik bassein. See on avatud keskmiselt 3 tundi päevas. Nagu mis mõttes? Tartust suurema linna bassein, mida saab aastaringelt õues kasutada ja puha ja… ja isegi laupäeva ennelõunal on see kinni (tean küll, tegelikult et siin selle teenuse järele nõudlust pole – kohalikud tunduvad panevat kõik oma sportlikud jõupingutused iibepobleemide tekitamisesse ja the järjekorras seismisesse).
Järgmine bassein asus kaadri järgi üsna linnast väljas. Otsisin teed sinna natuke aega ja teel leidsin ühe täitsa toreda ostukeskuse. Mõni päev lähen tagasi, indinänni pood, noh…
Aga see järgmine bassein kuulus era ujumiskoolile. Sinna ka ei saanud.
Nii et mul ei jäänudki muud üle, kui ujuma minna otse kontori juures olevasse Matoury Aquazoniasse. Ma teadsin, et ta PEAB umbes seal olema, kuigi seal varemkäinud polnud. Ja seal ta oli.
Sisaldas endas nii pisikest basseini (25x35 ehk), kui mõnda veeatraktsiooni ja nädalavahetuzstel on üsna terve päeva lahti. Vähemalt matourylased tunduvad spordist lugu pidavat.
Või, noh, nii mulle tundus, kuni selgus, et kliente oli ehk kõige rohkem 20.
Tõmbasin basseinis rahulikult oma 2 kilomeetrit täis. Nagu tõesti rahulikult. 7 kuud ujumata ja äsja keskpõsk põletikus olnud.
Selle tunni jooksul käis ujumisbasseinist läbi kõige rohkem 10 inimest. Korralikult ujuda oskas neist 3 või 4. Kaks neist olid kohalikud vetelpäästjad, kes meelt lahutasid, ülejäänud 2 valged ja ilmselgelt turistid.
Üsna üllatav oli basseinist ära minnes avastada endalt pävituse. Nagu päris-päris päevituse. Olin ju kogu aja vees, poole ajast ka pea vee all..
Nii et ujumine on siin maal mitmes mõttes asendamatu – üks vähestest liikumisvormidest, kus on võimalik tõeliselt pingutada ilma et kuumarabandust saaks – vesi ju jahutab – ja seda sama on võimalik teha päevitades ilma päikeses suremiseta.
Tagasi mäele tulles oli väsimus. Polnud ju ammu ujunud ja olin öösel ka oma 5 tundi tukastanud (see ei olnud internet, see oli kõrva ääres pinisev sääsk, kes magada ei lasnud!). nii et mõlesin enne jalutuskäiku natuke puhata.
No ja edasise olen juba ära rääkinud – kui hakkasin jalgu kinni panema, olid vihmapilved nii suured, et mõtlesin ümer ja jätsin jalutamata. Hästi tegin – sest vihma kallas ja kallas..
F tuli, vaatas mõõturit ja ja kallas ta tühjaks. Hea, sest tops hakkas täis saama (mingi 20-30mm mahub sinna) halb, sest nüüd ma ei teagi, KUI palju täpselt sadas.
kuna eile hakkas sadama just siis, kui tahtsin jalutama minna (täna juhtus see sama, kusjuures), otsustasin ära linna minna. Vihmaga mäel küllalt passitud. Aga olles aus… ega matoury ja Cayenne ilus ilm, mind jalutama ei meelitanud. Või, noh, meelitas… aga ma ju pealgan.
Mis ma teha saan, ma tõesti kardan neid siin. Eriti pimedas.
Hommikul läksin aga juba ekstra vara turule. Et olla esimeste seas, kes endale ilusad mandariinid saavad. Läks korda – külmik on mandariinidest punnis (aga küll see üle läheb).
Siis oli kaks varianti, kas minna Bolurda mäele jalutama 8mis on metsatukk keset linna ja tegelikult väga ei meelitanud), või üles otsida mõni siinsetest basseinidest. Neid on ju siin ometi mitu. Oli tõepoolest – esimene oli Cayenne avalik bassein. See on avatud keskmiselt 3 tundi päevas. Nagu mis mõttes? Tartust suurema linna bassein, mida saab aastaringelt õues kasutada ja puha ja… ja isegi laupäeva ennelõunal on see kinni (tean küll, tegelikult et siin selle teenuse järele nõudlust pole – kohalikud tunduvad panevat kõik oma sportlikud jõupingutused iibepobleemide tekitamisesse ja the järjekorras seismisesse).
Järgmine bassein asus kaadri järgi üsna linnast väljas. Otsisin teed sinna natuke aega ja teel leidsin ühe täitsa toreda ostukeskuse. Mõni päev lähen tagasi, indinänni pood, noh…
Aga see järgmine bassein kuulus era ujumiskoolile. Sinna ka ei saanud.
Nii et mul ei jäänudki muud üle, kui ujuma minna otse kontori juures olevasse Matoury Aquazoniasse. Ma teadsin, et ta PEAB umbes seal olema, kuigi seal varemkäinud polnud. Ja seal ta oli.
Sisaldas endas nii pisikest basseini (25x35 ehk), kui mõnda veeatraktsiooni ja nädalavahetuzstel on üsna terve päeva lahti. Vähemalt matourylased tunduvad spordist lugu pidavat.
Või, noh, nii mulle tundus, kuni selgus, et kliente oli ehk kõige rohkem 20.
Tõmbasin basseinis rahulikult oma 2 kilomeetrit täis. Nagu tõesti rahulikult. 7 kuud ujumata ja äsja keskpõsk põletikus olnud.
Selle tunni jooksul käis ujumisbasseinist läbi kõige rohkem 10 inimest. Korralikult ujuda oskas neist 3 või 4. Kaks neist olid kohalikud vetelpäästjad, kes meelt lahutasid, ülejäänud 2 valged ja ilmselgelt turistid.
Üsna üllatav oli basseinist ära minnes avastada endalt pävituse. Nagu päris-päris päevituse. Olin ju kogu aja vees, poole ajast ka pea vee all..
Nii et ujumine on siin maal mitmes mõttes asendamatu – üks vähestest liikumisvormidest, kus on võimalik tõeliselt pingutada ilma et kuumarabandust saaks – vesi ju jahutab – ja seda sama on võimalik teha päevitades ilma päikeses suremiseta.
Tagasi mäele tulles oli väsimus. Polnud ju ammu ujunud ja olin öösel ka oma 5 tundi tukastanud (see ei olnud internet, see oli kõrva ääres pinisev sääsk, kes magada ei lasnud!). nii et mõlesin enne jalutuskäiku natuke puhata.
No ja edasise olen juba ära rääkinud – kui hakkasin jalgu kinni panema, olid vihmapilved nii suured, et mõtlesin ümer ja jätsin jalutamata. Hästi tegin – sest vihma kallas ja kallas..
F tuli, vaatas mõõturit ja ja kallas ta tühjaks. Hea, sest tops hakkas täis saama (mingi 20-30mm mahub sinna) halb, sest nüüd ma ei teagi, KUI palju täpselt sadas.
5 09 pühap
käisin metsaretkel kohas, kus veel käinud polnudki. Nõi, noh, kõige kaugem ots teekonnast oli uus. Aga palavuses vantsimine tasus ära – oli tore. Ja eriti hea oli, et see oli Olivieri sissetallutud rada – julgesin selle muretsemata ette võtta, sest teadsin juba, et see ei vii kuhugi, aga samas pole ka luuga hull.
Siis, kui oled teest kilomeetrite kaugusel, ise ka päriselt ei tea kus, ja vaatad, et ho, nüüd tuleb mingi loom vastu, ho, ei kaks! – no ja siis kohtad jälle jahimehi. Sel korral olid mõlemad mustad ja suisa noorekesed. Ja imestasid, et olen üksi metsas. Selle hetkeni, kui neid kohtasin, arvasin ise ka, et üksi metsas olen…
Aga hoolimata jahipoistest oli loodus avameelne ja ei kartnud mind. Osades kohtades on seda tunda, osades kohtades… ei saagi aru, kas loodus on ära invalidiseeriutd või mis värk on.
Taasi pöördudes sai kohustuslik kohtumine maoga ka tehtud. Tegelane oli just selle puutüve peal, millest üle pidin astuma. Ja tema, raisk, ka ei kartnud, näitas mulle oma sabaotsa ja passis puu all. Üritasin teda hirmutada, aga ta lihtsalt ei kartnud. Või üritas hoopis mind hirmutada. See tuli tal üsna hästi välja.
Lõpuks suutsin ta siiski rajast meetri kaugusele ajada ja sain edasi minna.
Õhtul ei sadanudki, ainult pilved olid õigel kellaajal platsis.
Raamatud hakkavad järjekodrselt otsa saama. Arvuti-raamatuid on, muidugi, aga neid ei saa ju päevitades või hamakis lebotades lugeda. Ja nad panevad pikas perspektiivis silmad valutama.
käisin metsaretkel kohas, kus veel käinud polnudki. Nõi, noh, kõige kaugem ots teekonnast oli uus. Aga palavuses vantsimine tasus ära – oli tore. Ja eriti hea oli, et see oli Olivieri sissetallutud rada – julgesin selle muretsemata ette võtta, sest teadsin juba, et see ei vii kuhugi, aga samas pole ka luuga hull.
Siis, kui oled teest kilomeetrite kaugusel, ise ka päriselt ei tea kus, ja vaatad, et ho, nüüd tuleb mingi loom vastu, ho, ei kaks! – no ja siis kohtad jälle jahimehi. Sel korral olid mõlemad mustad ja suisa noorekesed. Ja imestasid, et olen üksi metsas. Selle hetkeni, kui neid kohtasin, arvasin ise ka, et üksi metsas olen…
Aga hoolimata jahipoistest oli loodus avameelne ja ei kartnud mind. Osades kohtades on seda tunda, osades kohtades… ei saagi aru, kas loodus on ära invalidiseeriutd või mis värk on.
Taasi pöördudes sai kohustuslik kohtumine maoga ka tehtud. Tegelane oli just selle puutüve peal, millest üle pidin astuma. Ja tema, raisk, ka ei kartnud, näitas mulle oma sabaotsa ja passis puu all. Üritasin teda hirmutada, aga ta lihtsalt ei kartnud. Või üritas hoopis mind hirmutada. See tuli tal üsna hästi välja.
Lõpuks suutsin ta siiski rajast meetri kaugusele ajada ja sain edasi minna.
Õhtul ei sadanudki, ainult pilved olid õigel kellaajal platsis.
Raamatud hakkavad järjekodrselt otsa saama. Arvuti-raamatuid on, muidugi, aga neid ei saa ju päevitades või hamakis lebotades lugeda. Ja nad panevad pikas perspektiivis silmad valutama.
6 september, esmaspäev
oleme Kga kahekesi laagris, tema on haige, ma olen valves. Ei teagi, mida selliste haigustega teha. Kui treaks, mis valesti on, siis teaks kas on vaja muretseda või ei, kas asi läheb ise üle või kas on ohtlik, kui see välja ravimata jätta… aga meie lihtsalt ootame ja vaatame kuidas ta juba nädala tundmatus haiguses on. Lõunaks keetsin kartuliputru ja vaatasin, kuidas ta selle taga higistas (palav kah, 34,5).
Üsna hale olukord niisiis. F olevat üks päev rõdule olukorda ülke vaatama tulnud ja otustas, et ei, rohkem desmoodiumit ei tule. Ma olin siis ära. Metsas või linnas või kusagil. Vähemalt sai ta õige tosusega hakkama.
Hommikul tegin siiski ka väikese retke mäest alla. Päris alla ei jõudnud, sest parmud tahtsid elu seest võtta. Nii et ei saanudki eriti seda käiku nautida, mis sest et tegelikult oli vaatamist-kuulamist omajagu.
Täna jällegi sadas. Oma tund varem, kui tavaliselt, juba 3ajal. Aga ehk jääb nüüd palavust vähemaks ja õhtul saab kuivaga õue mängima.
‘nekromantik’ saksa pornotööstuse suurteos. Päriselt-päriselt.
oleme Kga kahekesi laagris, tema on haige, ma olen valves. Ei teagi, mida selliste haigustega teha. Kui treaks, mis valesti on, siis teaks kas on vaja muretseda või ei, kas asi läheb ise üle või kas on ohtlik, kui see välja ravimata jätta… aga meie lihtsalt ootame ja vaatame kuidas ta juba nädala tundmatus haiguses on. Lõunaks keetsin kartuliputru ja vaatasin, kuidas ta selle taga higistas (palav kah, 34,5).
Üsna hale olukord niisiis. F olevat üks päev rõdule olukorda ülke vaatama tulnud ja otustas, et ei, rohkem desmoodiumit ei tule. Ma olin siis ära. Metsas või linnas või kusagil. Vähemalt sai ta õige tosusega hakkama.
Hommikul tegin siiski ka väikese retke mäest alla. Päris alla ei jõudnud, sest parmud tahtsid elu seest võtta. Nii et ei saanudki eriti seda käiku nautida, mis sest et tegelikult oli vaatamist-kuulamist omajagu.
Täna jällegi sadas. Oma tund varem, kui tavaliselt, juba 3ajal. Aga ehk jääb nüüd palavust vähemaks ja õhtul saab kuivaga õue mängima.
‘nekromantik’ saksa pornotööstuse suurteos. Päriselt-päriselt.
7 september 2010
teate seda mõttevusserdist, kus on hästi palju küsimusi ja viimase küsimuse ajal kõik mõtlevad punasest haamrist?
Ma pole kunagi selle ajal punasest haamrist mõelnud. Küll aga olen mõelnud punasest rehast ja rohelisest alasist.. ja nüüd mõtleksin tõenäoselt hõbedasest matšeetest.
See on jumalate tööriist. Aitab köögis, voodis ja lahinguväljal.
Kui neil kolmel üleüldse on olulist erinevust.
Niisiis – täna olime, nagu juba kombeks, kahekesi laagris võitlesime igavuse peletamiseks liigse vegetatsiooniga. K kummikute, kaitseprillide ja trimmeriga. Mina ürgnaiselikumalt bikiinide, taskunoa ja matšeetega. Ehk siis K niitis muru ja ma rohisin.
Alles nüüd, kuivaperioodil, saan aru, KUI palju siin ikka tõepoolest sajab. Seni on näiteks sadanud nii palju, et isegi taimed ei kasvand. Vetikad kasvasid – keset teed ja riietekapis ja igal pool. Aga kuivamaataimed seni ei kasvanud. Anna neile natuke kuivemat ilma ja päikesepaistet ja, voila, nad kasvavad kuuga sama palju kui nad teeksid seda.. no ütleme et Eestis, või sama palju kui eelneva viie kuuga siin. Rääkimata umbrohutaimedest – ka need taimed mis kunagi higi ja vaevaga istutasime, on lõpuks kasvamise märke ilmutama hakanud.
Istandusest on tõepoolest saanud istandus – varsti hakkan tundma, et minu töö siin..
Tegelikult ei saja ju nüüdki vähe – üks päev 7mm tunniga, teine päev u 30mm mõnetunnise vihmaga.
Ja seda nimetatakse siin kuivuseks.
No ongi ju kuivem. Palju-palju kuivem.
Parmudega võitlesin ka. niipea, kui päike on pilve taga, on parmud kohal. Karjaga.
Mida teravam matšeete, seda vähgem võlgu.
Narri neegrit, mitte neegri matšeetet.
Või siis,
Narri neegrit, mitte matšeetega neegrit.
Parem matšeete käes, kui matšeete jalas.
Kiire nagu teritatud matšeete.
Käepideme alt villiline, teisest otsast hambuline – töötanud matšeete.
Olgu matšeete Sulle kerge (ja terav).
Pimedas on kõik matšeeted ohtlikud.
Seitse väikest matšeetet ja suur kuri vihmamets.
Matšeetet nurka viskama.
Ja lõpetuseks –
Parem matšeete käes, kui griffonia liaanides.
Krossi-perioodi lõpetuseks
43 ‘Wikmanni poisid’
pärastlõunal tuli K appi rohima. Aga, mul oli ju selleks ajaks pea valmis. Nakerdasime natuke moe pärast ja siis hakkasime puu otsast papaiat alla peksma. Juba paar päeva on seal üks kollakas ahvatlus rippunid. Täna märkasin, et nahkhiired on sel kallal käinud, nii et viimane aeg oli oma osa saada.
Esimene teivas läks kati ja alla kukkus hoopis vale papaia. Lõpuks sai K selle siiski kätte.
Istusime D vana maja ees ja sõime mahlast tilkuvat matšeetega lõigatud ja ühest nurgast nahkhiirte poolt natuke näksitud imemaitsvat papaiat ekvaatori pärastlõunapäikese all..
Veider ikka, mõiste ‘puuviljaaed’ tähendab siin maal, et sul on kusagil muru sees ananassid ja maja taga banaani- ja kookospalmid ning papaiapuu.
kuna ihuarst käskis puhata, mõtlesin ette võtta eriti ekstreemse terviseparandamise projekti ja mõned päevad mitte trenni teha.
Ehk 3-4. päris julm, eksole.
Mida inimene siis teeb, kui ta trenni ei tee?
Maailmas, või siis vähemalt selles isoleeritud maailma paigas, kus hetkel elan, pole nii palju filme ja raamatuid, et kogu seda aega täita.
Alkoholi… hetkel jagub.
Niisiis:
Cachaca erinevate lisanditega (see sama pudel, mille köögiriiulist leidsime, pole ta päritolus ega vanuses kindel, küll aga alkoholisisalduses)
Ja Piret Bristol ‘linnalood’ (44.)
Kui puu kukub, ilma et keegi sellest blogiks/säutsuks, kas ta teeb häält?
(sest algsele küsimusele me juba teame vastust)
teate seda mõttevusserdist, kus on hästi palju küsimusi ja viimase küsimuse ajal kõik mõtlevad punasest haamrist?
Ma pole kunagi selle ajal punasest haamrist mõelnud. Küll aga olen mõelnud punasest rehast ja rohelisest alasist.. ja nüüd mõtleksin tõenäoselt hõbedasest matšeetest.
See on jumalate tööriist. Aitab köögis, voodis ja lahinguväljal.
Kui neil kolmel üleüldse on olulist erinevust.
Niisiis – täna olime, nagu juba kombeks, kahekesi laagris võitlesime igavuse peletamiseks liigse vegetatsiooniga. K kummikute, kaitseprillide ja trimmeriga. Mina ürgnaiselikumalt bikiinide, taskunoa ja matšeetega. Ehk siis K niitis muru ja ma rohisin.
Alles nüüd, kuivaperioodil, saan aru, KUI palju siin ikka tõepoolest sajab. Seni on näiteks sadanud nii palju, et isegi taimed ei kasvand. Vetikad kasvasid – keset teed ja riietekapis ja igal pool. Aga kuivamaataimed seni ei kasvanud. Anna neile natuke kuivemat ilma ja päikesepaistet ja, voila, nad kasvavad kuuga sama palju kui nad teeksid seda.. no ütleme et Eestis, või sama palju kui eelneva viie kuuga siin. Rääkimata umbrohutaimedest – ka need taimed mis kunagi higi ja vaevaga istutasime, on lõpuks kasvamise märke ilmutama hakanud.
Istandusest on tõepoolest saanud istandus – varsti hakkan tundma, et minu töö siin..
Tegelikult ei saja ju nüüdki vähe – üks päev 7mm tunniga, teine päev u 30mm mõnetunnise vihmaga.
Ja seda nimetatakse siin kuivuseks.
No ongi ju kuivem. Palju-palju kuivem.
Parmudega võitlesin ka. niipea, kui päike on pilve taga, on parmud kohal. Karjaga.
Mida teravam matšeete, seda vähgem võlgu.
Narri neegrit, mitte neegri matšeetet.
Või siis,
Narri neegrit, mitte matšeetega neegrit.
Parem matšeete käes, kui matšeete jalas.
Kiire nagu teritatud matšeete.
Käepideme alt villiline, teisest otsast hambuline – töötanud matšeete.
Olgu matšeete Sulle kerge (ja terav).
Pimedas on kõik matšeeted ohtlikud.
Seitse väikest matšeetet ja suur kuri vihmamets.
Matšeetet nurka viskama.
Ja lõpetuseks –
Parem matšeete käes, kui griffonia liaanides.
Krossi-perioodi lõpetuseks
43 ‘Wikmanni poisid’
pärastlõunal tuli K appi rohima. Aga, mul oli ju selleks ajaks pea valmis. Nakerdasime natuke moe pärast ja siis hakkasime puu otsast papaiat alla peksma. Juba paar päeva on seal üks kollakas ahvatlus rippunid. Täna märkasin, et nahkhiired on sel kallal käinud, nii et viimane aeg oli oma osa saada.
Esimene teivas läks kati ja alla kukkus hoopis vale papaia. Lõpuks sai K selle siiski kätte.
Istusime D vana maja ees ja sõime mahlast tilkuvat matšeetega lõigatud ja ühest nurgast nahkhiirte poolt natuke näksitud imemaitsvat papaiat ekvaatori pärastlõunapäikese all..
Veider ikka, mõiste ‘puuviljaaed’ tähendab siin maal, et sul on kusagil muru sees ananassid ja maja taga banaani- ja kookospalmid ning papaiapuu.
kuna ihuarst käskis puhata, mõtlesin ette võtta eriti ekstreemse terviseparandamise projekti ja mõned päevad mitte trenni teha.
Ehk 3-4. päris julm, eksole.
Mida inimene siis teeb, kui ta trenni ei tee?
Maailmas, või siis vähemalt selles isoleeritud maailma paigas, kus hetkel elan, pole nii palju filme ja raamatuid, et kogu seda aega täita.
Alkoholi… hetkel jagub.
Niisiis:
Cachaca erinevate lisanditega (see sama pudel, mille köögiriiulist leidsime, pole ta päritolus ega vanuses kindel, küll aga alkoholisisalduses)
Ja Piret Bristol ‘linnalood’ (44.)
Kui puu kukub, ilma et keegi sellest blogiks/säutsuks, kas ta teeb häält?
(sest algsele küsimusele me juba teame vastust)
8 september, kolmapäev
temperatuur on relatiivne, nagu ka kõik muu. Mõni päev on 34 täitsa mõnus. Juhul kui on mingi õhuliikuine, juhul kui on rõõmsameelne päike ja vahelduv pilvisus.
Täna on vaid 30, kuid sellegipooles on palavus lämmatav. Taevas on hommikust saati olnud vihmaeelne. Isegi kui vahepeal on pilv ja vahepeal on päike, on vihmaeelne lämmatav tunne. Ja ei mingit õhuliikumist. Kui vahepeal oli üks tuulehoog, kilkasime mõlemad rõõmust.
Ja sellegipoolest pole täna sadanud. Ootan südamest, et vihm lõpuks ometi tuleks. Mingitki värskust tooks. Tegelen vesijahutamisega ja käin juhuslikel hetkedel duši all. Mitte, et ma ei suudaks või ei tahaks higistada, aga isegi just pesemast tulnuna on… lämmatav ja kleepuv.
Tegevust väga pole – eile õhtul tuli R, ja ütles et tema valmistab külalistele toa ette. Aga homme… heaks ma ei hakka. Hakkan huvitavaks.
Seni vaatan pähklipurejat. Ja loen wikmani poisse ja tunnen koolinostalgiat ja kolmekümnendateromantikat. see turvalisust, mis mõlemas valitses! Või vähemalt takka järele vaadates tundub see midagi hoopis toredat.
F läks Surinamesse mõneks päevaks. Ju on ikkaig plaan ka sealsed cestrumivarud ammendada.
Kui probleem seisneb tõepoolest seenespooride ärrituses, peaksin hakkama lihtsalt iga õhtu tekki koppima? Mis vahendiga peaks seinu/põrandat pesema, et seeni seal ära tappa ima iseennast tapmata?
Ja seened armastavad siin kõige hullumeelsemates kohtades elada.
Seda et nad peeglei armastavad vist juba mainisin. Edevad tegelased, noh. Aga muud läikivad üinnad meeldivad neile ka. näiteks fotode esiküljed. Kõigepealt mutub foto veidralt kleepuvaks, siis hakkab nurkadest hallitama seejärel ilmuvad valged suured hallutuselaigud foto keskele ja kaasa võetud mälestus kaobki.
temperatuur on relatiivne, nagu ka kõik muu. Mõni päev on 34 täitsa mõnus. Juhul kui on mingi õhuliikuine, juhul kui on rõõmsameelne päike ja vahelduv pilvisus.
Täna on vaid 30, kuid sellegipooles on palavus lämmatav. Taevas on hommikust saati olnud vihmaeelne. Isegi kui vahepeal on pilv ja vahepeal on päike, on vihmaeelne lämmatav tunne. Ja ei mingit õhuliikumist. Kui vahepeal oli üks tuulehoog, kilkasime mõlemad rõõmust.
Ja sellegipoolest pole täna sadanud. Ootan südamest, et vihm lõpuks ometi tuleks. Mingitki värskust tooks. Tegelen vesijahutamisega ja käin juhuslikel hetkedel duši all. Mitte, et ma ei suudaks või ei tahaks higistada, aga isegi just pesemast tulnuna on… lämmatav ja kleepuv.
Tegevust väga pole – eile õhtul tuli R, ja ütles et tema valmistab külalistele toa ette. Aga homme… heaks ma ei hakka. Hakkan huvitavaks.
Seni vaatan pähklipurejat. Ja loen wikmani poisse ja tunnen koolinostalgiat ja kolmekümnendateromantikat. see turvalisust, mis mõlemas valitses! Või vähemalt takka järele vaadates tundub see midagi hoopis toredat.
F läks Surinamesse mõneks päevaks. Ju on ikkaig plaan ka sealsed cestrumivarud ammendada.
Kui probleem seisneb tõepoolest seenespooride ärrituses, peaksin hakkama lihtsalt iga õhtu tekki koppima? Mis vahendiga peaks seinu/põrandat pesema, et seeni seal ära tappa ima iseennast tapmata?
Ja seened armastavad siin kõige hullumeelsemates kohtades elada.
Seda et nad peeglei armastavad vist juba mainisin. Edevad tegelased, noh. Aga muud läikivad üinnad meeldivad neile ka. näiteks fotode esiküljed. Kõigepealt mutub foto veidralt kleepuvaks, siis hakkab nurkadest hallitama seejärel ilmuvad valged suured hallutuselaigud foto keskele ja kaasa võetud mälestus kaobki.
9 september, neljapäev
hommikul olin üle ootuste tegus – pärast varahommikust jalutust (millele eelnes veel varasema hommiku äratus ja kelleõpe) hakkasin kohe… toanurka tuld tegema.
Deela on selline, et kuna mu tuba on teisel pool dušinurka, eraldatud sellest vaid õhukese laudseinaga, välja arvatud kohast, kuhu juba auk sisse on mädanenud. Ja ülejäänud sein on alatasa läbimärg, pärast iga dušikasutust on mul vesi nurgas ja tuba on üleüldiselt niiske ja seenterohke koht. Niisiis, kuna otsene vee kuivatamine ei avalda märjale puidule mõju, tegin toanurka tule. Päriselt midagi põlema panna siin eriti midagi niikuinii ei õnnestu – olen seda ju kodruvalt lõket tehes proovinud. Nii et põletasin julgelt vastu niisket nurka kuivi objekte. Ja nurk muutus tõepoolest märkimisväärselt kuivemaks. Järgmiseks koristasin niisama.
Lootuses, et on kuivaperiood ja vesi aurustub, pesin üsna tugeva detergendilahusega ära ni seinad kui laeg, põranda ka muidugi. Ja kloppisin asju ja.
Kohe hästi põhjalikult korustasin, noh.
Phtlasi andsin endale lubanuse mitte enam selles toas pikemaid trenne ette võtta. Vähemalt mitte seal põrandal enam tundide kaupa aeleda.
Kui parasjagu turiste pole, saan ju mõnda teist põrandat kasutada.
Ja siis oli juba kell üksteist ja oli aeg koos Riga ära linna minna.
Oli üle ootuste ja lootuste vihmane päev. Omamoodi toregi – polnud Cayennele iseloomulikku põrgukuumust.
Internet kontoris oli aeglasest aeglasem, kuna jagasin seda Cga. Sest 14aastase poisi standardvarustusse kuulub paljupalju internetti. Igasuguste kriteeriumite järgi.
Lootusetuses läksin aja täiteks hoopis jalutuskäigule. Tagasiteel haarasin üoest jäätise ja sõin seda teepeal, kui vastu sõitis Rattaonu. Oleme juba täitsa ametlikult head sõbrad. Sõitis must mööda ja lehvitas, siis hetke pärast sõitis mulle tagant järele.
´tere, ilus sõber’
‘tere-tere’
‘miks sa alati kiirustad ja sööd samal ajal?’
‘mõmm…mmmm…mõmm ‘ [suu jäätist täis]
(sest jäätis sulab kiiresti ja ma tahan teda enne sulamist kõhtu panna? Ja ma ju ei kiirusta…)
‘aga kuhu sa lähed?’
‘labaa’ [viitan nurga taha]
edasi hakkas ta lihtsalt niisama, prooviks natuke inglist rääkima. Ja ta ei teinudki seda enneolematult halvasti. Tore, kui toredad inimesed meeldivalt üllatavad.
Seejärel läksin ma ära kontorisse ja ta jättis hüvasti.
Ja edasi… ei, edasi ma ei sõitnud mäele. Sõitsin hoopis lennujaama, sest oli ju tähtis-tähtis päev.
Lugesin seal uut guiaanaajakirja ja ootasin HJ-i. Tore:)
Hüppasime kontorist läbi, et nad saaks riideid vahetada ja tegime väikese tiiru caye nes. Palmideväljak ja botaanikaaed. Saime märkimisväärselt palju tähelepanu – kolm blondi kaunitari korraga (Peaaegu nagu ‘seks ja linn’ juba).
Siis pepeatus ja mäele. Teel läks pimedajs ja oli udu. K rääkis, et päeva jooksul oli 30mm sadanud, õhtul sadas ka veel tunnikese. See tõi jahedust ja sääski.
Õhtusöögiks oli must leib camembertiga ning mu ammune sõber, soojaveepudel sai endale nime – Mango, sest ta peael on ju kirjutatud mango! H on geenius, mis ma oskan kosta :)
Sain järjekordselt kommi ja sokolaadi esimest 6 ja teist 3 pakki.
Maailma parimad sõbrad on need, kes sulle maailma lõppu külla tulevad.
hommikul olin üle ootuste tegus – pärast varahommikust jalutust (millele eelnes veel varasema hommiku äratus ja kelleõpe) hakkasin kohe… toanurka tuld tegema.
Deela on selline, et kuna mu tuba on teisel pool dušinurka, eraldatud sellest vaid õhukese laudseinaga, välja arvatud kohast, kuhu juba auk sisse on mädanenud. Ja ülejäänud sein on alatasa läbimärg, pärast iga dušikasutust on mul vesi nurgas ja tuba on üleüldiselt niiske ja seenterohke koht. Niisiis, kuna otsene vee kuivatamine ei avalda märjale puidule mõju, tegin toanurka tule. Päriselt midagi põlema panna siin eriti midagi niikuinii ei õnnestu – olen seda ju kodruvalt lõket tehes proovinud. Nii et põletasin julgelt vastu niisket nurka kuivi objekte. Ja nurk muutus tõepoolest märkimisväärselt kuivemaks. Järgmiseks koristasin niisama.
Lootuses, et on kuivaperiood ja vesi aurustub, pesin üsna tugeva detergendilahusega ära ni seinad kui laeg, põranda ka muidugi. Ja kloppisin asju ja.
Kohe hästi põhjalikult korustasin, noh.
Phtlasi andsin endale lubanuse mitte enam selles toas pikemaid trenne ette võtta. Vähemalt mitte seal põrandal enam tundide kaupa aeleda.
Kui parasjagu turiste pole, saan ju mõnda teist põrandat kasutada.
Ja siis oli juba kell üksteist ja oli aeg koos Riga ära linna minna.
Oli üle ootuste ja lootuste vihmane päev. Omamoodi toregi – polnud Cayennele iseloomulikku põrgukuumust.
Internet kontoris oli aeglasest aeglasem, kuna jagasin seda Cga. Sest 14aastase poisi standardvarustusse kuulub paljupalju internetti. Igasuguste kriteeriumite järgi.
Lootusetuses läksin aja täiteks hoopis jalutuskäigule. Tagasiteel haarasin üoest jäätise ja sõin seda teepeal, kui vastu sõitis Rattaonu. Oleme juba täitsa ametlikult head sõbrad. Sõitis must mööda ja lehvitas, siis hetke pärast sõitis mulle tagant järele.
´tere, ilus sõber’
‘tere-tere’
‘miks sa alati kiirustad ja sööd samal ajal?’
‘mõmm…mmmm…mõmm ‘ [suu jäätist täis]
(sest jäätis sulab kiiresti ja ma tahan teda enne sulamist kõhtu panna? Ja ma ju ei kiirusta…)
‘aga kuhu sa lähed?’
‘labaa’ [viitan nurga taha]
edasi hakkas ta lihtsalt niisama, prooviks natuke inglist rääkima. Ja ta ei teinudki seda enneolematult halvasti. Tore, kui toredad inimesed meeldivalt üllatavad.
Seejärel läksin ma ära kontorisse ja ta jättis hüvasti.
Ja edasi… ei, edasi ma ei sõitnud mäele. Sõitsin hoopis lennujaama, sest oli ju tähtis-tähtis päev.
Lugesin seal uut guiaanaajakirja ja ootasin HJ-i. Tore:)
Hüppasime kontorist läbi, et nad saaks riideid vahetada ja tegime väikese tiiru caye nes. Palmideväljak ja botaanikaaed. Saime märkimisväärselt palju tähelepanu – kolm blondi kaunitari korraga (Peaaegu nagu ‘seks ja linn’ juba).
Siis pepeatus ja mäele. Teel läks pimedajs ja oli udu. K rääkis, et päeva jooksul oli 30mm sadanud, õhtul sadas ka veel tunnikese. See tõi jahedust ja sääski.
Õhtusöögiks oli must leib camembertiga ning mu ammune sõber, soojaveepudel sai endale nime – Mango, sest ta peael on ju kirjutatud mango! H on geenius, mis ma oskan kosta :)
Sain järjekordselt kommi ja sokolaadi esimest 6 ja teist 3 pakki.
Maailma parimad sõbrad on need, kes sulle maailma lõppu külla tulevad.
10 september, reede
hommikul ärkasin vara. Natuke kella peale, natuke selle peale kui koerad haukuma hakkasid, natuke varajaste linnasõitjate peale. Igatahes oli mul paar tundi, et juua omapäi kohvi, lugeda, mõtiskleda, ja loomulikult –Mangot vastu põske suruda. Jätsin just sellepärast hommikuse jalutuse ära, et saada intiimset aega soojaveepudeliga. Tervis ennekõike, eksole. Küllap saan lähipäevil piisavalt jalutada.
Siis ärkasid ka teised.
Pärast hommikusööki läksime HJga Ääre peale. See tuli lihtsalt esimesena pähe, lähedal, ja mitteekstreemne. Printsess tuli kaasa. Ma karjusin ta peale ja loopisin kividega ja olin niisama kuri, aga ei midagi – koer sai lihtsalt aru et teda ei soovita j lonkis paarsadameetrit taga pool, aga saatis meid tee lõpuni. Paras häda ju küll, kui pead kantseldama kaasas olnud võõrast koera, kes eriti sõna ei kuula ega käituda ei oska. Iga kord, kui auto mööda sõitis (ja neid oli miskipärast äärmiselt palju täna), pidin iga kord koerale keset teed järele jooksma ja ta vägisi tee äärde tirima, sest vabatahtlikult kõrval käimist/juurdet ulemist ta ju ei harrasta) ja sain ühe auto käest pahandada, etmkoer pole ketis… ja noh, tegelikult läksime kohta, kuhu koeri ei tohi võtta.
Tagasiteel nägime smaragdboad keset teed! Loomulikult auto alla jäänud olekus. Kurb, et inimesed üldse ei hooli elukatest.
Aga tänu sellele julgesime talle üsna lähedale minna. Siis ju veel ei teadnud, et ta on boa. Uhke küll – roheline ja nii pikliku peaga ja.
Jalutuskäigu lõpuosas kohtusime vana sõbra dendrobatesiga. Polnud teda juba kuid näinud. Üritasin teda meelitada lehevõsast nähtavalt tulema, aga hirmutasin ta hoopis rohkem eemale. Vähemalt on see tähtis loom nüüd nähtud. No ja morphod, heliconiused ja tuhatjalgsed, heliconiad ja konnade kuduniidid lompides tekitavad samuti elevust.
Lisaks tuleb välja, et suutsin nad eile õhtul täitsa põhjalikult ära ehmatada ‘siin on palju kirje loomi’-jutuga. Eks see eesmärk oligi. Mitte, et ma tahaks, et inimesed ei julgeks metsa minna ja seda nautida, aga, noh, Sõbrad võiks pärast eestisse naasmist ka alles jääda.
Mitmekesi ringi käies näeb palju rohkem. On rohkem märkajaid, üritan ehk rohkem pingutada, omamoodi eputada, ja tavalisest rohkem märgata, ning minu jaoks ehk kõige tähtsam – ma ei vaju tänu kaaslaste olemasolule sügavale oma mõttemaailma ära.
Pärastlõunal jäin laagrit valvama ja küpsetama, teised läksid ehitasid uue valguspüügikodukese paltsile, kus keegi reisisell ööbinud oli ja ühtlasi eelmisest seal olevast majast oli teinud telgi (ja ehk ka osaliselt tule).
Õhtuti on kõik meie rõdul kobaras ja õnnelikud. Mitte ainult bioeestlased, koerad ka.
Tavaliselt nad võõastavad ja hauguvad uusi inimesi tükk aega. Aga tundub, et eestlane on algusest peale oma inimene. Prantslased näiteks ei ole.
Sain teada, et olen siin kõige noorem. Ja oleme kõik ju bio-d
Bioinformaatik
Biotehnoloog
Biogeneetik
Bioökoloog
hommikul ärkasin vara. Natuke kella peale, natuke selle peale kui koerad haukuma hakkasid, natuke varajaste linnasõitjate peale. Igatahes oli mul paar tundi, et juua omapäi kohvi, lugeda, mõtiskleda, ja loomulikult –Mangot vastu põske suruda. Jätsin just sellepärast hommikuse jalutuse ära, et saada intiimset aega soojaveepudeliga. Tervis ennekõike, eksole. Küllap saan lähipäevil piisavalt jalutada.
Siis ärkasid ka teised.
Pärast hommikusööki läksime HJga Ääre peale. See tuli lihtsalt esimesena pähe, lähedal, ja mitteekstreemne. Printsess tuli kaasa. Ma karjusin ta peale ja loopisin kividega ja olin niisama kuri, aga ei midagi – koer sai lihtsalt aru et teda ei soovita j lonkis paarsadameetrit taga pool, aga saatis meid tee lõpuni. Paras häda ju küll, kui pead kantseldama kaasas olnud võõrast koera, kes eriti sõna ei kuula ega käituda ei oska. Iga kord, kui auto mööda sõitis (ja neid oli miskipärast äärmiselt palju täna), pidin iga kord koerale keset teed järele jooksma ja ta vägisi tee äärde tirima, sest vabatahtlikult kõrval käimist/juurdet ulemist ta ju ei harrasta) ja sain ühe auto käest pahandada, etmkoer pole ketis… ja noh, tegelikult läksime kohta, kuhu koeri ei tohi võtta.
Tagasiteel nägime smaragdboad keset teed! Loomulikult auto alla jäänud olekus. Kurb, et inimesed üldse ei hooli elukatest.
Aga tänu sellele julgesime talle üsna lähedale minna. Siis ju veel ei teadnud, et ta on boa. Uhke küll – roheline ja nii pikliku peaga ja.
Jalutuskäigu lõpuosas kohtusime vana sõbra dendrobatesiga. Polnud teda juba kuid näinud. Üritasin teda meelitada lehevõsast nähtavalt tulema, aga hirmutasin ta hoopis rohkem eemale. Vähemalt on see tähtis loom nüüd nähtud. No ja morphod, heliconiused ja tuhatjalgsed, heliconiad ja konnade kuduniidid lompides tekitavad samuti elevust.
Lisaks tuleb välja, et suutsin nad eile õhtul täitsa põhjalikult ära ehmatada ‘siin on palju kirje loomi’-jutuga. Eks see eesmärk oligi. Mitte, et ma tahaks, et inimesed ei julgeks metsa minna ja seda nautida, aga, noh, Sõbrad võiks pärast eestisse naasmist ka alles jääda.
Mitmekesi ringi käies näeb palju rohkem. On rohkem märkajaid, üritan ehk rohkem pingutada, omamoodi eputada, ja tavalisest rohkem märgata, ning minu jaoks ehk kõige tähtsam – ma ei vaju tänu kaaslaste olemasolule sügavale oma mõttemaailma ära.
Pärastlõunal jäin laagrit valvama ja küpsetama, teised läksid ehitasid uue valguspüügikodukese paltsile, kus keegi reisisell ööbinud oli ja ühtlasi eelmisest seal olevast majast oli teinud telgi (ja ehk ka osaliselt tule).
Õhtuti on kõik meie rõdul kobaras ja õnnelikud. Mitte ainult bioeestlased, koerad ka.
Tavaliselt nad võõastavad ja hauguvad uusi inimesi tükk aega. Aga tundub, et eestlane on algusest peale oma inimene. Prantslased näiteks ei ole.
Sain teada, et olen siin kõige noorem. Ja oleme kõik ju bio-d
Bioinformaatik
Biotehnoloog
Biogeneetik
Bioökoloog
11 sept, laupäev
siin on nii tore ja sõbralik segasummasuvila. Meie majas just – kuigi HJ käivad oma majas magamas, toimub kogu elu meil. Hamakid on ühiskasutuses, köök pidevalt inimesi täis… ja see vähimalgi määral ei häiri mind. Siinne üksikvangistus on vist oma töö teinud – normaalolekus oleks see mulle üsna vastumeelne elukorraldus.
Hommikul käisime tüdrukutega kolmekesi Orkestrikoopas ja all jõe ääres (ainsuses, sest vesi on vaid ühes voolusängis). Mõtlesin, et kui inimestel on seiklus vihmametsas, siis üritan seda mitte rohkem rikkuda ja teen ikka ehtsa seikluse. Nii et jughendusin eelkõige kõhutundest ja kompassi võtsin mängu alles siis, kui hädavajalik. Arvan, et sain just õiges koguses võsas hullamist ja parasjagu suurt ja sõbralikku vihmavõsa. Ja juba teist päeva järjest nägime dendrobatest. Sel korral said soovijad ta ka pildile.
Natuke tuli üllatusena, kui metsistunud möödunud 7 kuuga olen – on nii loomulik hüpata jalgupidi jõkke ja käia käpuli võsas ja libiseda istuli mööda poriseid puutüvesid ja ennast sealjuures täiesti igapäevaselt tunda. Olenküll algusest peale olnud metsapoole, maga siinolek on teinud oma töö.
Lõunaks kokkasime Kga kahepeale kartulipudrupalle (mis ei jäänud pärast kuumtöötlemist pallideks), kalapulki (mis loobusid oma paneeringust ja väliskujust), aedvilju (täitsa ca va) ning sibula-jahukastet (mis maitsest täiesti seenekasteselt). Ja see oli lihtsalt enneolematult maitsev söögikord.
K ja F käisid järel ameeriklastel – ‘poiss, tüdruk ja naisterahvas’, nagu ta neid kirjeldas. Nii et õhtul lähen valgust püüdma. Vist Dga – tema tuli ka täna tagasi. Olime ju kõik haiguspuhkusel vahepeal.
Õhtul läksime ‘tööle’ ma ja D (sest no selleks ta ju siia tuli, kuigi ta osa protsessis jääb arusaamatuks), HJ jalutasid samuti süsteemi ülespaneku ajaks kohale. Ja juba 7 paiku tulid seekordsed ‘turistid’. Jutumärgid sellest, et nad polnud sugusi turistid – kolm california ülikooli taksonoomi (ma’I tea õiget nimetust), kes aga ise pärit ka saksamaalt ja hiinast. Ütlemata toredad inimesed.
See on tore, kuidas teadusega tegeleja alati oma objektist nii sügavalt vaimustunud on, et see on enesestmõistetav, et ka ülejäänud maailm seda on (kellele ei meeldiks kärbsenäpp, eksole:) ja siis ta seletab sulle pikalt ja laialt kuidas selle koknreetse isendi thoraxixt kasvavad välja ilma mingisuguse teadaoleva funktsioonita ogad ja kui vaimustav see kõik on. Ja sa vaatad ja vaimustud ka, muidugi.
Õhtul oli tohutult rahvarohke - 3eestlast, d, 3 teadlast ja vahepeal peatunud turistid, kärarikas, põnev, snäkiks läki lehmakommid (elu parimad lehmakommid!).
vahepeal leiti teelt üks boa, kellel olid sipelgad seljas. Uudistasime a pildistasime ja ei osanud teda kuidagi aidata, kuni tuli D, kes üritas talt sipelgaid seljast ära pühkida. Ja linale saabus peopesasuurune skarabeus (vist oli see). Tal olid nii suured ja valusad küünised, et linasse jäid tema ära võtmise järel augud.
Tahtsime näha, kuidas elukas lendab ja viskasime ta ühtu. Mardikas kukkus lendamise asemel maha. Kuna aega oli ja eksperimentaalsed asjad mulle meeldivad, veetsin mitu aega ja pildusin teda õhtu, lootuses et lõpuks ta ikkagi tiivad avab. Seda ta ei teinud. Küll aga tronis lõpuks valguspüügiraamistiku kõige kõrgema posti otsa. Ei teagi, kas selleks et ise lendama õppimist jätkata, või enesetapuks..
No ja muidu oli ka tore. Uued inimesed, sõbrad, kõik loodusehullud. Meie arvasime, et ameeriklased on segased ja nemad, et meie. Tegelikult oleme kõik ühte moodi metsapoole.
Kümne ajal kajas hõige, et kolme unniga juba kümme liiki. Ja ega me kaua polnudki – olid nad ju alles saabunud nong niikuinii liigub nend eputukas ainult jaheduse saabumiseni. Nii et juba ühest sain voodisse.
Teadurite toredus seisnes ka selles, et kui oli aeg ära minna, panin autole hääles sisse ja tahtsin neid laagrisse tuua, kuid nemad vaatasid mulle üllatunud häälega otsa ja ütlesid, et nad ALATI aitavad süsteemi ise maha võtta jna nõudsid, et ka see kord.
Seejärel logistiline ülesanne – sul on kaks autot. Ühes palju varustust ja mustanahaline, teises turistid. Mõlemad on vaja sõidutada punktist A punkti B. et siis tõin ameeriklased laagrisse, äratasin K, kelle kord oli täna magada, läksime kahekesi sama autoga tagasi, siis sõitsime kahe autoga laagrisse.
siin on nii tore ja sõbralik segasummasuvila. Meie majas just – kuigi HJ käivad oma majas magamas, toimub kogu elu meil. Hamakid on ühiskasutuses, köök pidevalt inimesi täis… ja see vähimalgi määral ei häiri mind. Siinne üksikvangistus on vist oma töö teinud – normaalolekus oleks see mulle üsna vastumeelne elukorraldus.
Hommikul käisime tüdrukutega kolmekesi Orkestrikoopas ja all jõe ääres (ainsuses, sest vesi on vaid ühes voolusängis). Mõtlesin, et kui inimestel on seiklus vihmametsas, siis üritan seda mitte rohkem rikkuda ja teen ikka ehtsa seikluse. Nii et jughendusin eelkõige kõhutundest ja kompassi võtsin mängu alles siis, kui hädavajalik. Arvan, et sain just õiges koguses võsas hullamist ja parasjagu suurt ja sõbralikku vihmavõsa. Ja juba teist päeva järjest nägime dendrobatest. Sel korral said soovijad ta ka pildile.
Natuke tuli üllatusena, kui metsistunud möödunud 7 kuuga olen – on nii loomulik hüpata jalgupidi jõkke ja käia käpuli võsas ja libiseda istuli mööda poriseid puutüvesid ja ennast sealjuures täiesti igapäevaselt tunda. Olenküll algusest peale olnud metsapoole, maga siinolek on teinud oma töö.
Lõunaks kokkasime Kga kahepeale kartulipudrupalle (mis ei jäänud pärast kuumtöötlemist pallideks), kalapulki (mis loobusid oma paneeringust ja väliskujust), aedvilju (täitsa ca va) ning sibula-jahukastet (mis maitsest täiesti seenekasteselt). Ja see oli lihtsalt enneolematult maitsev söögikord.
K ja F käisid järel ameeriklastel – ‘poiss, tüdruk ja naisterahvas’, nagu ta neid kirjeldas. Nii et õhtul lähen valgust püüdma. Vist Dga – tema tuli ka täna tagasi. Olime ju kõik haiguspuhkusel vahepeal.
Õhtul läksime ‘tööle’ ma ja D (sest no selleks ta ju siia tuli, kuigi ta osa protsessis jääb arusaamatuks), HJ jalutasid samuti süsteemi ülespaneku ajaks kohale. Ja juba 7 paiku tulid seekordsed ‘turistid’. Jutumärgid sellest, et nad polnud sugusi turistid – kolm california ülikooli taksonoomi (ma’I tea õiget nimetust), kes aga ise pärit ka saksamaalt ja hiinast. Ütlemata toredad inimesed.
See on tore, kuidas teadusega tegeleja alati oma objektist nii sügavalt vaimustunud on, et see on enesestmõistetav, et ka ülejäänud maailm seda on (kellele ei meeldiks kärbsenäpp, eksole:) ja siis ta seletab sulle pikalt ja laialt kuidas selle koknreetse isendi thoraxixt kasvavad välja ilma mingisuguse teadaoleva funktsioonita ogad ja kui vaimustav see kõik on. Ja sa vaatad ja vaimustud ka, muidugi.
Õhtul oli tohutult rahvarohke - 3eestlast, d, 3 teadlast ja vahepeal peatunud turistid, kärarikas, põnev, snäkiks läki lehmakommid (elu parimad lehmakommid!).
vahepeal leiti teelt üks boa, kellel olid sipelgad seljas. Uudistasime a pildistasime ja ei osanud teda kuidagi aidata, kuni tuli D, kes üritas talt sipelgaid seljast ära pühkida. Ja linale saabus peopesasuurune skarabeus (vist oli see). Tal olid nii suured ja valusad küünised, et linasse jäid tema ära võtmise järel augud.
Tahtsime näha, kuidas elukas lendab ja viskasime ta ühtu. Mardikas kukkus lendamise asemel maha. Kuna aega oli ja eksperimentaalsed asjad mulle meeldivad, veetsin mitu aega ja pildusin teda õhtu, lootuses et lõpuks ta ikkagi tiivad avab. Seda ta ei teinud. Küll aga tronis lõpuks valguspüügiraamistiku kõige kõrgema posti otsa. Ei teagi, kas selleks et ise lendama õppimist jätkata, või enesetapuks..
No ja muidu oli ka tore. Uued inimesed, sõbrad, kõik loodusehullud. Meie arvasime, et ameeriklased on segased ja nemad, et meie. Tegelikult oleme kõik ühte moodi metsapoole.
Kümne ajal kajas hõige, et kolme unniga juba kümme liiki. Ja ega me kaua polnudki – olid nad ju alles saabunud nong niikuinii liigub nend eputukas ainult jaheduse saabumiseni. Nii et juba ühest sain voodisse.
Teadurite toredus seisnes ka selles, et kui oli aeg ära minna, panin autole hääles sisse ja tahtsin neid laagrisse tuua, kuid nemad vaatasid mulle üllatunud häälega otsa ja ütlesid, et nad ALATI aitavad süsteemi ise maha võtta jna nõudsid, et ka see kord.
Seejärel logistiline ülesanne – sul on kaks autot. Ühes palju varustust ja mustanahaline, teises turistid. Mõlemad on vaja sõidutada punktist A punkti B. et siis tõin ameeriklased laagrisse, äratasin K, kelle kord oli täna magada, läksime kahekesi sama autoga tagasi, siis sõitsime kahe autoga laagrisse.
12, pühapäev
hommikul sõitsime Matourysse turule. Ega muud plaani eriti polnud, kui et on vaja saada palju puuvilju – kõik ju vaja lühikese ajaga ära proovida. Nuusutasime üle ukse boulangeried ja ostsime glacierist jäätised. Lisaks murujäätisele on ka piprajäätis olemas. Ujuma oleks võinud minna, aga oli just alanud mõõn ja tõsisemaks jalutamiseks oli pärast turulkäiku juba liig palav.
Küll aga hüppasime sisse Corasse (see jääb alati coraks mu jaoks) ja ostsime postkaarte. PALJU postkaarte. Ma vaid 2 aga HJ ikkavpaljupalju. Tore, et nad mõistavad mu sõltuvust. Markide ostsmiseks panime mündid ühte masinasse.
hommikul sõitsime Matourysse turule. Ega muud plaani eriti polnud, kui et on vaja saada palju puuvilju – kõik ju vaja lühikese ajaga ära proovida. Nuusutasime üle ukse boulangeried ja ostsime glacierist jäätised. Lisaks murujäätisele on ka piprajäätis olemas. Ujuma oleks võinud minna, aga oli just alanud mõõn ja tõsisemaks jalutamiseks oli pärast turulkäiku juba liig palav.
Küll aga hüppasime sisse Corasse (see jääb alati coraks mu jaoks) ja ostsime postkaarte. PALJU postkaarte. Ma vaid 2 aga HJ ikkavpaljupalju. Tore, et nad mõistavad mu sõltuvust. Markide ostsmiseks panime mündid ühte masinasse.
13 – ööpüügi paberpäevik
eile hommikul käisime Matoury turul. Maracuija, pomelo, banaanid, pitaya ja väike internet.
Õhtul oli K kord valgust püüda – ‘august’ koju jalutasin alles esimest korda pimeduses. See oli vaat, et meeldivamgi kui päeval. Kiirem kindlasti – polnud väsitavat palavust ega midagi vaatamisväärset.
Hommikul ärkasin 5st – sõitsin per Figa koos linna. Proua F on ummikus istumise oma elustiili äärsmilt toredalt sisse sulandanud: tee jooksul jõudis ta süüa, soengu teha, meikida, küüned lakkida.. pärast 8t sain kätte oma rendiauto. Enne saime natuke oodata. F rääkis sel ajal, et ta eelmise korra ‘migreen’ olevat hoopis olnud mingit moodi võõrutusnähud valuvaigistitele – tuli ta ju juulis Mongooliast, kus kogu äri käib läbi viinapitside. Ja tuleval nädalal läheb ta jälle – kas koreasse, vietnami või hoopis moskva. Veel ei tea kuhu ega kunas, aga läheb kindlasti.
võtsime generaatori jaoks natuke kütust ja sõitsinoma uue autoga koju. Esimene rendiauto, mis tundub korralikku mõõtu täis andvat. Jõudsin just selleks ajaks kui teised hommikusööki lõpetasid. Edasi läksime mäest alla jalutama.
Looma nägime ka: madu. Tegelane nägi täpselt välja nagu oks, isegi võngutas end nagu raagritsikas, aga oli täitsa madu. 1,2xsõrmejämedune. Pärast D ütles, et see oli paha madu. Märkasin alles natuke enne temani jõudmist, et see polegi risti üle tee olev oks. Olime elevil & tegime pilti.
Poolel teel alla kohtasime ka teadureid, kes on endiselt võrratult vaimustuses oma kahtlastest putukatest. Üles ronisime jäi keskpäevaks, aga tundus meeldivalt kerge. Tähendab vist, et olen haigusest taastumisel õigel teel.
Lõunaks tegin banaanikooki. K lubas käed ära pesta ja pai teha. Mulle =)
Veel küsisin Rilt ühe hamaki ja võrgu. Nüüd saavad mõlemad tüdrukud soovi korral hamakis magada – aile panime juba minu oma kohale võrgu ja H veetis seal öö. Olevat tore olnud.
Ja juba tulingi valgust püüdma. Californlased peaks ka kohe tulema. Siis näitan neile kaarti ja seletan kuhu miski tee viib. Sest nad on lihtsalt vaimustavad.
eile hommikul käisime Matoury turul. Maracuija, pomelo, banaanid, pitaya ja väike internet.
Õhtul oli K kord valgust püüda – ‘august’ koju jalutasin alles esimest korda pimeduses. See oli vaat, et meeldivamgi kui päeval. Kiirem kindlasti – polnud väsitavat palavust ega midagi vaatamisväärset.
Hommikul ärkasin 5st – sõitsin per Figa koos linna. Proua F on ummikus istumise oma elustiili äärsmilt toredalt sisse sulandanud: tee jooksul jõudis ta süüa, soengu teha, meikida, küüned lakkida.. pärast 8t sain kätte oma rendiauto. Enne saime natuke oodata. F rääkis sel ajal, et ta eelmise korra ‘migreen’ olevat hoopis olnud mingit moodi võõrutusnähud valuvaigistitele – tuli ta ju juulis Mongooliast, kus kogu äri käib läbi viinapitside. Ja tuleval nädalal läheb ta jälle – kas koreasse, vietnami või hoopis moskva. Veel ei tea kuhu ega kunas, aga läheb kindlasti.
võtsime generaatori jaoks natuke kütust ja sõitsinoma uue autoga koju. Esimene rendiauto, mis tundub korralikku mõõtu täis andvat. Jõudsin just selleks ajaks kui teised hommikusööki lõpetasid. Edasi läksime mäest alla jalutama.
Looma nägime ka: madu. Tegelane nägi täpselt välja nagu oks, isegi võngutas end nagu raagritsikas, aga oli täitsa madu. 1,2xsõrmejämedune. Pärast D ütles, et see oli paha madu. Märkasin alles natuke enne temani jõudmist, et see polegi risti üle tee olev oks. Olime elevil & tegime pilti.
Poolel teel alla kohtasime ka teadureid, kes on endiselt võrratult vaimustuses oma kahtlastest putukatest. Üles ronisime jäi keskpäevaks, aga tundus meeldivalt kerge. Tähendab vist, et olen haigusest taastumisel õigel teel.
Lõunaks tegin banaanikooki. K lubas käed ära pesta ja pai teha. Mulle =)
Veel küsisin Rilt ühe hamaki ja võrgu. Nüüd saavad mõlemad tüdrukud soovi korral hamakis magada – aile panime juba minu oma kohale võrgu ja H veetis seal öö. Olevat tore olnud.
Ja juba tulingi valgust püüdma. Californlased peaks ka kohe tulema. Siis näitan neile kaarti ja seletan kuhu miski tee viib. Sest nad on lihtsalt vaimustavad.
14 september, teisipäev
täna käisime kanuutamas. Hommikul panime papaia söömise ajal oma paberil nimed mütsi sisse ja loosisime paatkonnad. Saatuse tahtel olime Hga erinevates paatides, olin hoopis Jga.
Saime sinna just õigeks ajaks – esialgu vool kergelt tagant, kuigi lõppu, metsa vahele jõudes, oli kõrgveeaeg juba taandumas ja saime ka ikkagi natuke vastuvoolu aerutada.
Palju päikest ja naeru ja loodust. Crique Gabriel on üks mu lemmikkohti guiaanas. See on nii ilus lihtsalt. Mu leemikud on puude juured. Võratud, lihtsalt võrratud. Ning veetase on äärmiselt madal. Metsa vahel oli ainult ühel trajektooril võimalik sõita ja sealgi oli paadipõhi vastu mudapõhja. Eelmisel korral olid kõik puud poole tüveni vees. Kõige kuivem kuu ikkagi.
Sel korral sõitsime päris lõpuni. Ja just enne ümber keeramist oli rosin – nägime hiidsaarmat. Loom ujus üsna rahulikult ühest vsastvälja ja siis karega meist eemale. Ta pea oli inimese pea suurnune, keha ei näinud.
Kanuupiknik järvel sisaldas baguetti (ja minu jaoks musta leiba:), gojaavimoosi ja muud. Tagasi liuglesime peamiselt ilma ise kaasa aitamata ja nautisime mõnusat väsimust ja loodust.
Tagai jõudsime täpselt õigeks ajaks, et süüa ära viimased tükid banaanikooki jäätisega ja sis valguspüügile minna. Või, noh – teised läksid, minu kord on täna ainult sõidutav jõud olla, nii et K sõidutas mu koju tagasi ja saan omaette kirjutada ja vara magama minna ning öösel inimesed koju sõidutada.
Sel korral nagu polnudki õiget valguspüüki – ainult ülepäeviti seal olla, nii palju toredat seltskonda ja harjumatult lühikesed õhtud.
täna käisime kanuutamas. Hommikul panime papaia söömise ajal oma paberil nimed mütsi sisse ja loosisime paatkonnad. Saatuse tahtel olime Hga erinevates paatides, olin hoopis Jga.
Saime sinna just õigeks ajaks – esialgu vool kergelt tagant, kuigi lõppu, metsa vahele jõudes, oli kõrgveeaeg juba taandumas ja saime ka ikkagi natuke vastuvoolu aerutada.
Palju päikest ja naeru ja loodust. Crique Gabriel on üks mu lemmikkohti guiaanas. See on nii ilus lihtsalt. Mu leemikud on puude juured. Võratud, lihtsalt võrratud. Ning veetase on äärmiselt madal. Metsa vahel oli ainult ühel trajektooril võimalik sõita ja sealgi oli paadipõhi vastu mudapõhja. Eelmisel korral olid kõik puud poole tüveni vees. Kõige kuivem kuu ikkagi.
Sel korral sõitsime päris lõpuni. Ja just enne ümber keeramist oli rosin – nägime hiidsaarmat. Loom ujus üsna rahulikult ühest vsastvälja ja siis karega meist eemale. Ta pea oli inimese pea suurnune, keha ei näinud.
Kanuupiknik järvel sisaldas baguetti (ja minu jaoks musta leiba:), gojaavimoosi ja muud. Tagasi liuglesime peamiselt ilma ise kaasa aitamata ja nautisime mõnusat väsimust ja loodust.
Tagai jõudsime täpselt õigeks ajaks, et süüa ära viimased tükid banaanikooki jäätisega ja sis valguspüügile minna. Või, noh – teised läksid, minu kord on täna ainult sõidutav jõud olla, nii et K sõidutas mu koju tagasi ja saan omaette kirjutada ja vara magama minna ning öösel inimesed koju sõidutada.
Sel korral nagu polnudki õiget valguspüüki – ainult ülepäeviti seal olla, nii palju toredat seltskonda ja harjumatult lühikesed õhtud.
15 09 2010
käisime kaw soos. Paadimees oli sama kes märtsiski, aga tuur erinev – sõitsime teisele poole. Nägime tervet karja soolehmi ning loomulikult linde, palju linde. Sain pahandada, kui üht kalamees pildistasin. Ma ju ei saa sinna midagi teha, et ise valge olen… niigi tumedanahaline europiidi kohta.
Kaw küla oli inimtühi ja ropult palav. Kuna autoliiklust pole, oli tänav heledast liivast, millel kohalikud paljajalu vantsisid. Kui varjus istudes oma paadimeest ootasime, hakkas üks mees meiega rääkima. Küsis, kas oleme venelased. Seletuse peale, et oleme eestlased küsis ta, kas see seesama polegi. Üritasime siis seletada, et meil on ikka oma keel ja oma riik. Aga tark onu siiski, et meid õigesse regiooni asetas. Ning siis küsis, kas oleme seotud kosmosekeskusega. See näitab ju ka üleüldist haritust: kosmos – gagarin – venelane.
Pärastlõuna tundub olevat üleüldine lebotamine. On tegutsemiseks liiga palav, juba mitu ööd on natuke liiga vähe magatud, ja ootame et tuleks F kellelt saaks küsida, kas on ca va, kui nüüd nädala lõpuni roadtripile läheme (või, noh, kontoris magame samal ajal põhjaregioone avastades).
Siiski, pesin ära oma väikesed seljakotid. Vähemalt nii palju, et nad sisse pandud asju ära ei määriks. Ning alustasin piltide töötlemist. Tundub, et oktoobriõhtuteks on tegevus kindlustet’..
Ja sõitsimegi linna. Õhtul ljalutasime cayennele ringi peale. Et tegime seda pärast pimedust, saime seda teha meeldivas temperatuuris. Õhtuks vedasid kõik väsimusest jalgu taga. Sain uue artikli ja magasin põrandal.
käisime kaw soos. Paadimees oli sama kes märtsiski, aga tuur erinev – sõitsime teisele poole. Nägime tervet karja soolehmi ning loomulikult linde, palju linde. Sain pahandada, kui üht kalamees pildistasin. Ma ju ei saa sinna midagi teha, et ise valge olen… niigi tumedanahaline europiidi kohta.
Kaw küla oli inimtühi ja ropult palav. Kuna autoliiklust pole, oli tänav heledast liivast, millel kohalikud paljajalu vantsisid. Kui varjus istudes oma paadimeest ootasime, hakkas üks mees meiega rääkima. Küsis, kas oleme venelased. Seletuse peale, et oleme eestlased küsis ta, kas see seesama polegi. Üritasime siis seletada, et meil on ikka oma keel ja oma riik. Aga tark onu siiski, et meid õigesse regiooni asetas. Ning siis küsis, kas oleme seotud kosmosekeskusega. See näitab ju ka üleüldist haritust: kosmos – gagarin – venelane.
Pärastlõuna tundub olevat üleüldine lebotamine. On tegutsemiseks liiga palav, juba mitu ööd on natuke liiga vähe magatud, ja ootame et tuleks F kellelt saaks küsida, kas on ca va, kui nüüd nädala lõpuni roadtripile läheme (või, noh, kontoris magame samal ajal põhjaregioone avastades).
Siiski, pesin ära oma väikesed seljakotid. Vähemalt nii palju, et nad sisse pandud asju ära ei määriks. Ning alustasin piltide töötlemist. Tundub, et oktoobriõhtuteks on tegevus kindlustet’..
Ja sõitsimegi linna. Õhtul ljalutasime cayennele ringi peale. Et tegime seda pärast pimedust, saime seda teha meeldivas temperatuuris. Õhtuks vedasid kõik väsimusest jalgu taga. Sain uue artikli ja magasin põrandal.
16 09 2010
äratus juba enne poolt kuut, et võimalikult vara põhjaregioonide poole liikuma hakata ja loodetavasti varahommikust liiklusummikut vältida. Esimene läks korda, teine mitte päriselt.
Kouru juures tegime kosmosekeskuse peatuse. Muuseum oli veel kinni ja otseteed meil sõita ei lastud – see kuuluvat kosmoloogidele. Eks pöörasime siis otsa ringi ja tegime väikese tiiru sisse.
Juba kaheksast maandusime ahvide mäel ja juba peale pooletunnist jalutamist läüksid mu papud järjekordselt katki. Liimi mul kotis loomulikult polnud, nii et läksin üksi auto juurde tagasi ja lubasin peale saapaparandust teistele vastu kõndida. Teipisin plätud varba külge ja ronisim mäe otsa vaate juurde. Kui teised saabusid, olid kõik omajagu kohkunud – nad olid bothropsist otse kõrvalt mööda jalutanud. Hästi, et hästi läks.
Ühe jõe ääres täitsime juba näljast viltu kiskuvaid kõhtusid pomeloga. Hommikusöök oli ju hirmus vara.
St laurent ise oli imeilus linn. Julgen võtta suu täis ja väita, et Guiaana kõige ilusam linn – puhas, päris majad – tellistest ja krohvist, mitte laineplekist. Ning koloniaal-vanglastiil on omamoodi sümpaatne. Jalutasime palavuses talle tiiru oeale sõime natuke ühes pargis (jäätist ja teisi) ning siis jalutasime veel. Turistiinfokeskuses sain aidata vaeseid teenindajatädisid ja turistidele tõlk olla (ennast ju turistiks ei pea). Tagasitee tegime natuke teise ja saime natuke uudistada kohalike saramakade puutöökunsti. Kui se ei peaks mu pagasisse mahtuma, ostaksin kohemaid suure puust tuukani ja teise laisiku ja paar tooli ka.
meil oli täna tore, mis sest et sain oma 8 tundi autot roolida. Mölisesime ja pildistasime ja. Tore, noh.
äratus juba enne poolt kuut, et võimalikult vara põhjaregioonide poole liikuma hakata ja loodetavasti varahommikust liiklusummikut vältida. Esimene läks korda, teine mitte päriselt.
Kouru juures tegime kosmosekeskuse peatuse. Muuseum oli veel kinni ja otseteed meil sõita ei lastud – see kuuluvat kosmoloogidele. Eks pöörasime siis otsa ringi ja tegime väikese tiiru sisse.
Juba kaheksast maandusime ahvide mäel ja juba peale pooletunnist jalutamist läüksid mu papud järjekordselt katki. Liimi mul kotis loomulikult polnud, nii et läksin üksi auto juurde tagasi ja lubasin peale saapaparandust teistele vastu kõndida. Teipisin plätud varba külge ja ronisim mäe otsa vaate juurde. Kui teised saabusid, olid kõik omajagu kohkunud – nad olid bothropsist otse kõrvalt mööda jalutanud. Hästi, et hästi läks.
Ühe jõe ääres täitsime juba näljast viltu kiskuvaid kõhtusid pomeloga. Hommikusöök oli ju hirmus vara.
St laurent ise oli imeilus linn. Julgen võtta suu täis ja väita, et Guiaana kõige ilusam linn – puhas, päris majad – tellistest ja krohvist, mitte laineplekist. Ning koloniaal-vanglastiil on omamoodi sümpaatne. Jalutasime palavuses talle tiiru oeale sõime natuke ühes pargis (jäätist ja teisi) ning siis jalutasime veel. Turistiinfokeskuses sain aidata vaeseid teenindajatädisid ja turistidele tõlk olla (ennast ju turistiks ei pea). Tagasitee tegime natuke teise ja saime natuke uudistada kohalike saramakade puutöökunsti. Kui se ei peaks mu pagasisse mahtuma, ostaksin kohemaid suure puust tuukani ja teise laisiku ja paar tooli ka.
meil oli täna tore, mis sest et sain oma 8 tundi autot roolida. Mölisesime ja pildistasime ja. Tore, noh.
17 september, reede
varane äratus, nagu ikka. Aga siiski hilisem, kui eile, nii et Kouru poole sõitma hakates saime ka liiklusummikut nautida. Ekslesime just sobival määral ja täpselt samas kohas kus eelmisel korral. Häbi, sest eelmisest korrast oleks ju võinud midagi meelde jääda..
igatahes, saime sadamasse, saime laevale. Mis õieti polnudki laev, vaid oli jaht. Ja jaht see ka polnud, sest silt ütles et ta on katamaraan, minu meelest nägi see küll omajagu jaht välja. Pakuti kohvi ja ohtrat päikest. J jalad on kanuutamisest saati tugevalt ebaloomulikku beebiroosat karva, tal oli endale peale panemiseks rätik. Ülejäänud nautusid päikest laeva eesosas tekil. Tegime ka auringi St Josephi ja Ileroyale vahelt ning siis Diable-Royale vahelt. Oli tore tuttavaid kohti teise nurga alt näha.
Esimesena pandi meid maha Kuningasaarel. Ile Royale oli vahepeal läbi teinud positiivse muutuse – vraem seal pesitsenud töömehed olid oma töö lõpetanud, sest saar oli palju puhtam ja varemed kenamad, ning ära läinud, puid oli hõredamaks võetud ja üldmulje oli hoopis kenam. Küll aga märkasin, et kaljudele ronima minek, mida eelmisel korral nii mõnuga harrastasime, oli raskemaks tehtud. Vist teerada tõstetud, ja otse selle alt maapinda ära viidud, nii et see polnud enam nii lihtne ja kutsuv. Nii et ei hakanud teisi vedama kohtadesse, mis kuidagi eriti südamelähedasteks olid saanud. las need jäävad südamesse:)
Kookoseid leidsime ja haarasime kaasa mitu. Kolm neist rändasid suisa kuivale maale kaasa. Ning see, mida ise oma noaga kookisi, suutis mu noa ära lõhkuda. Tera lihtsalt murdus pooleks. Kergelt tulnud, kergelt läinud..
Jalutasime saarele ringi peale nägime aguutisid ja palme ja merevaateid ja tegime pildistavatest üksteisest paljupalju pilte. Tore oli koos.
Siis leidsime üles saare keskel painkeva restorani (õigemini, selle vetsu), ja vestlesime natuke suveniiripoe tädiga.
Pinkik, ujumine ning järgmine saar. St joseph oli samuti muutunud – kõik kohad olid täis silte, mis ütlesid kui ohtlik siin kõik on, ning saare parima osa, vanglamüüride, juurde minevad teed olid suurte tõketega kinni pandud. Kurb, et nii. Kui nad sellest kunagi korraliku, natuke kultuuriloolise turistilõksu teevad, siis ehk käiks kah, aga nüüd jäi mu sõpradel ju osa vangla teemalisest nädalavahetusest kätte saamata..
Tagasi sõitsime laevatekil päevitades. Suur osa reisiseltskonnast tegi seda, mitte ainult meie Hga. Lisaks oli üle tüki aja tore olla koos inimestega, kellega on mingi ühine kontekst, maailmapilt, huumor. Ehk siis mälisesime, naljatlesime ja nersime ning ülejäänud reisiseltskond sai ainult imestada, et mis see küll nii naljakas on, mida me räägime.
Nii et maa tabas meid ootamatult.
Haarasime toidu teelt kaasa, ning läksimekontorisse lauamängima – see sai ju ekstra kaasa võetud. J mängis ülde esimest korda ‘ussisõnu’. Mingil hetkel tulid ka F ja C, pakkisid ja kolistasid ja läksid. Järgmisel korral kohtume Figa uuel kuul.
varane äratus, nagu ikka. Aga siiski hilisem, kui eile, nii et Kouru poole sõitma hakates saime ka liiklusummikut nautida. Ekslesime just sobival määral ja täpselt samas kohas kus eelmisel korral. Häbi, sest eelmisest korrast oleks ju võinud midagi meelde jääda..
igatahes, saime sadamasse, saime laevale. Mis õieti polnudki laev, vaid oli jaht. Ja jaht see ka polnud, sest silt ütles et ta on katamaraan, minu meelest nägi see küll omajagu jaht välja. Pakuti kohvi ja ohtrat päikest. J jalad on kanuutamisest saati tugevalt ebaloomulikku beebiroosat karva, tal oli endale peale panemiseks rätik. Ülejäänud nautusid päikest laeva eesosas tekil. Tegime ka auringi St Josephi ja Ileroyale vahelt ning siis Diable-Royale vahelt. Oli tore tuttavaid kohti teise nurga alt näha.
Esimesena pandi meid maha Kuningasaarel. Ile Royale oli vahepeal läbi teinud positiivse muutuse – vraem seal pesitsenud töömehed olid oma töö lõpetanud, sest saar oli palju puhtam ja varemed kenamad, ning ära läinud, puid oli hõredamaks võetud ja üldmulje oli hoopis kenam. Küll aga märkasin, et kaljudele ronima minek, mida eelmisel korral nii mõnuga harrastasime, oli raskemaks tehtud. Vist teerada tõstetud, ja otse selle alt maapinda ära viidud, nii et see polnud enam nii lihtne ja kutsuv. Nii et ei hakanud teisi vedama kohtadesse, mis kuidagi eriti südamelähedasteks olid saanud. las need jäävad südamesse:)
Kookoseid leidsime ja haarasime kaasa mitu. Kolm neist rändasid suisa kuivale maale kaasa. Ning see, mida ise oma noaga kookisi, suutis mu noa ära lõhkuda. Tera lihtsalt murdus pooleks. Kergelt tulnud, kergelt läinud..
Jalutasime saarele ringi peale nägime aguutisid ja palme ja merevaateid ja tegime pildistavatest üksteisest paljupalju pilte. Tore oli koos.
Siis leidsime üles saare keskel painkeva restorani (õigemini, selle vetsu), ja vestlesime natuke suveniiripoe tädiga.
Pinkik, ujumine ning järgmine saar. St joseph oli samuti muutunud – kõik kohad olid täis silte, mis ütlesid kui ohtlik siin kõik on, ning saare parima osa, vanglamüüride, juurde minevad teed olid suurte tõketega kinni pandud. Kurb, et nii. Kui nad sellest kunagi korraliku, natuke kultuuriloolise turistilõksu teevad, siis ehk käiks kah, aga nüüd jäi mu sõpradel ju osa vangla teemalisest nädalavahetusest kätte saamata..
Tagasi sõitsime laevatekil päevitades. Suur osa reisiseltskonnast tegi seda, mitte ainult meie Hga. Lisaks oli üle tüki aja tore olla koos inimestega, kellega on mingi ühine kontekst, maailmapilt, huumor. Ehk siis mälisesime, naljatlesime ja nersime ning ülejäänud reisiseltskond sai ainult imestada, et mis see küll nii naljakas on, mida me räägime.
Nii et maa tabas meid ootamatult.
Haarasime toidu teelt kaasa, ning läksimekontorisse lauamängima – see sai ju ekstra kaasa võetud. J mängis ülde esimest korda ‘ussisõnu’. Mingil hetkel tulid ka F ja C, pakkisid ja kolistasid ja läksid. Järgmisel korral kohtume Figa uuel kuul.
18 september, linnapäev
ärkasin tavalisel ajal enne kuut. Et olime liubanud ‘kaua’ (seitsmeni) magada, võtsin arvuti kaenlasse, keetsin kohvi ja läksin rõdule skaipima. Mingil hetkel läks õues valgeks, ja pidin ennast riidesse panema – naabrimees hakkas kuidagi eidralt vaatama..
teised ei ärkand siiski seitsme paiku, nii et panin toas muusika mängima ning keetsin veel mitu kohvi, lõpuks sain nad üles ja käisime läbi värskendava (ehk siis külma) vihmasaju bloulangeries. Saime kohvi kõrvale värsked ja imehead saiakesed.
Siis sõitsime linna. Kõigepealt turule – ostsime mandariine, ühe uue ja eriti imeliku kollaka sisuga, suurte seemnetega ja ogalise välispinnaga, orginaalis u 60cm läbimõõduga vilja, ja ananassi ka. kunsytnik, kellelt kuu tagasi maali ostsin tundis mu ära. See on ni veider, et inimesed, keda kord elus varem näinud oled, käituvad nagu suurimad sõbrad sinuga. Aga samas ka tore, kui keegi suure naeratusega vastu tuleb ja küsib, kuidas sul ikka läheb ja kas elu on ikka ilus.
edasi jalutasime vana sadama poole, haarasime teelt kohustuslikud rasvad praetud kalapallid (kusjuures, ausalt, see müüja ei räägi prantsuse keelt – korrutas muudkui 11 aga mõtles 12, mina ütlen talle 4 ja tema ütleb ‘ouioui’ ja teeb midagi hoopis seitsmendat jne..) ning siis vaatlesime sadamas linde. Oli just mõõn, nii se nägime viiuldajakrabisid ja palju sulelisi, seal hulgas punaseid iibiseid – silmapiiri sisse mahtus neid oma 4-5.
Edasi muutusime tõelisteks naisteks ja läksime shoppama. H tahtis endale hamakke, nii et leidsime Columbuse tänavalt ühe ‘päris hamakkide’ poe. Mitte turistika, aga sellise kus on riiulite kaupa erinevaid taevalikke lebokangaid. Valisime seal ja siis tuli tore müüjaonu meiega seletama. Aitas H- hamaki välja valida, tegi talle 50% kirjas olevast hinnast allahindlust, nimetas meid kõiki kaunitarideks.. ja tegemist oli valge vana onuga!
Siis tahtis juba J ka endale hamakki, nii et ostsime teise veel ja tegimeselle onuga koos pilti ja saime kauba peale kõik neli väikesed rätikud. Üsna kasulik sain enda oma kohe pähe siduda. No ja kui me juba ostlemise lainele olime saanud, polnud kaugel see hetk, kui Hga endale seelikuid ostma hakkasime. Punasetäpiline lühike ja peaaegu sinumustvalge pikk. Ja tegelikult mul ju oli uusi papusid vaja. midagi, millega viisakamasse kohta julgeb ka minna – kõik lahtised jalanõid püsivad koos vaid igapäevase liimimise kaasabil. Nii et ostsin turistipoest kohalikust nagast papud. Need on siin odavamad kui poejalanõud ja nad olid natuke seda nägu, et ehk saab nendega kõndia (kuigi, õhtuks olid jalad villis..)
Koorma kergendamiseks panime ostud autosse ning ronisime künka otsa, kust avaneb vaade nii merele kui künkale. Sõime seal keskpäevases palavuses kalapalle ja olelesime. Ühel hetkel tulid sipelgad seltsiks.
Pärastlõuna veetsime Remires. Suplus atlandis. Selleks ajaks oli just sobivalt kõrgvee tipp. Lained olid nii tugevad ja kõik nii liivane ja tore. Ainult vaene J, päikesepõlenud nagu ta on, loobus suplusest.
Siis Rorota mägi. Vastu ootusi nägime üsna lähedalt järjekordselt beebiga laisut. ‘Awwww’ oli mõnda aega ainus sõna, mis suust tuli. Imetoredad loomad. Sel korral jalutasime terve ringi peale.
Üsna teekonna lõpul tuli ka üllatus. Sel korral ebameeldiv. Kuidagi olime sattunud järjekorda K, H, J, ja mina kõige lõpus. H on teadupoolest lühinägelik ning K niisama udupea ning ohutundeta. Ehks iis jalutas K maost üle, ning h sellele otsa. Mina nägin kõige tagant, kuidas mingil hetkel H kõrval/ ees oli üsna suur maokere keskelt pea meetri kõrgusel õhus. Siis kuulsin J kiljumist. No ja lõpuni aus olles, hakkasin ise ka siis kohe kiljuma. J jooksis must mööda, tagasi, teised said alles siis aru, mis juhtunud oli. Et madu oli vähemalt tee pealt, selleks ajaks kadunud, püüdsin J kinni ja vaatasin et kõik pasitsid elus olvat. H pärast rääkis, et ta olevat selle looma otsa lihtsalt komistanud ja kinni jäänud, nagu nõõri või midagi.
Noh, õnneks läks kõik hästi ja keegi ei saanud viga.
Küll aga veendusin järjekordselt, et kui tunned, et sa ei usalda kedagi millekski, siis kuula oma sisetunnet ja tee asi ise ära.
Siis leidsime, et aitab kah, ja tulime ära-. Bensiinijaamas hakkas üks must sell mu autot pesema. kuna peame ta homme niikuinii puhtaks aama, mõtlesin, et as olla, endal tööd vähem. No aga siis asi ta mei ennast matourysse sõidutada. Ei öelnud milleks, aga selgus et pesulasse, kus juurde maksta lasi ja pesi veel rohkem autot. Ja tagatipuks lasi ta ennat tagasi Balatasse, otse kodumaja ette sõidutada. Noh, vähemalt on nüüd auto puhas.
Õhtuks sõime pitsat ja seda imelikku puuvilja, ning üle jäänud kalapalle. Puuvili polnud just kõige maitsvamate killast. Et K oli juba väga magava olekuda, hävitan seda peamiselt üksi.
ärkasin tavalisel ajal enne kuut. Et olime liubanud ‘kaua’ (seitsmeni) magada, võtsin arvuti kaenlasse, keetsin kohvi ja läksin rõdule skaipima. Mingil hetkel läks õues valgeks, ja pidin ennast riidesse panema – naabrimees hakkas kuidagi eidralt vaatama..
teised ei ärkand siiski seitsme paiku, nii et panin toas muusika mängima ning keetsin veel mitu kohvi, lõpuks sain nad üles ja käisime läbi värskendava (ehk siis külma) vihmasaju bloulangeries. Saime kohvi kõrvale värsked ja imehead saiakesed.
Siis sõitsime linna. Kõigepealt turule – ostsime mandariine, ühe uue ja eriti imeliku kollaka sisuga, suurte seemnetega ja ogalise välispinnaga, orginaalis u 60cm läbimõõduga vilja, ja ananassi ka. kunsytnik, kellelt kuu tagasi maali ostsin tundis mu ära. See on ni veider, et inimesed, keda kord elus varem näinud oled, käituvad nagu suurimad sõbrad sinuga. Aga samas ka tore, kui keegi suure naeratusega vastu tuleb ja küsib, kuidas sul ikka läheb ja kas elu on ikka ilus.
edasi jalutasime vana sadama poole, haarasime teelt kohustuslikud rasvad praetud kalapallid (kusjuures, ausalt, see müüja ei räägi prantsuse keelt – korrutas muudkui 11 aga mõtles 12, mina ütlen talle 4 ja tema ütleb ‘ouioui’ ja teeb midagi hoopis seitsmendat jne..) ning siis vaatlesime sadamas linde. Oli just mõõn, nii se nägime viiuldajakrabisid ja palju sulelisi, seal hulgas punaseid iibiseid – silmapiiri sisse mahtus neid oma 4-5.
Edasi muutusime tõelisteks naisteks ja läksime shoppama. H tahtis endale hamakke, nii et leidsime Columbuse tänavalt ühe ‘päris hamakkide’ poe. Mitte turistika, aga sellise kus on riiulite kaupa erinevaid taevalikke lebokangaid. Valisime seal ja siis tuli tore müüjaonu meiega seletama. Aitas H- hamaki välja valida, tegi talle 50% kirjas olevast hinnast allahindlust, nimetas meid kõiki kaunitarideks.. ja tegemist oli valge vana onuga!
Siis tahtis juba J ka endale hamakki, nii et ostsime teise veel ja tegimeselle onuga koos pilti ja saime kauba peale kõik neli väikesed rätikud. Üsna kasulik sain enda oma kohe pähe siduda. No ja kui me juba ostlemise lainele olime saanud, polnud kaugel see hetk, kui Hga endale seelikuid ostma hakkasime. Punasetäpiline lühike ja peaaegu sinumustvalge pikk. Ja tegelikult mul ju oli uusi papusid vaja. midagi, millega viisakamasse kohta julgeb ka minna – kõik lahtised jalanõid püsivad koos vaid igapäevase liimimise kaasabil. Nii et ostsin turistipoest kohalikust nagast papud. Need on siin odavamad kui poejalanõud ja nad olid natuke seda nägu, et ehk saab nendega kõndia (kuigi, õhtuks olid jalad villis..)
Koorma kergendamiseks panime ostud autosse ning ronisime künka otsa, kust avaneb vaade nii merele kui künkale. Sõime seal keskpäevases palavuses kalapalle ja olelesime. Ühel hetkel tulid sipelgad seltsiks.
Pärastlõuna veetsime Remires. Suplus atlandis. Selleks ajaks oli just sobivalt kõrgvee tipp. Lained olid nii tugevad ja kõik nii liivane ja tore. Ainult vaene J, päikesepõlenud nagu ta on, loobus suplusest.
Siis Rorota mägi. Vastu ootusi nägime üsna lähedalt järjekordselt beebiga laisut. ‘Awwww’ oli mõnda aega ainus sõna, mis suust tuli. Imetoredad loomad. Sel korral jalutasime terve ringi peale.
Üsna teekonna lõpul tuli ka üllatus. Sel korral ebameeldiv. Kuidagi olime sattunud järjekorda K, H, J, ja mina kõige lõpus. H on teadupoolest lühinägelik ning K niisama udupea ning ohutundeta. Ehks iis jalutas K maost üle, ning h sellele otsa. Mina nägin kõige tagant, kuidas mingil hetkel H kõrval/ ees oli üsna suur maokere keskelt pea meetri kõrgusel õhus. Siis kuulsin J kiljumist. No ja lõpuni aus olles, hakkasin ise ka siis kohe kiljuma. J jooksis must mööda, tagasi, teised said alles siis aru, mis juhtunud oli. Et madu oli vähemalt tee pealt, selleks ajaks kadunud, püüdsin J kinni ja vaatasin et kõik pasitsid elus olvat. H pärast rääkis, et ta olevat selle looma otsa lihtsalt komistanud ja kinni jäänud, nagu nõõri või midagi.
Noh, õnneks läks kõik hästi ja keegi ei saanud viga.
Küll aga veendusin järjekordselt, et kui tunned, et sa ei usalda kedagi millekski, siis kuula oma sisetunnet ja tee asi ise ära.
Siis leidsime, et aitab kah, ja tulime ära-. Bensiinijaamas hakkas üks must sell mu autot pesema. kuna peame ta homme niikuinii puhtaks aama, mõtlesin, et as olla, endal tööd vähem. No aga siis asi ta mei ennast matourysse sõidutada. Ei öelnud milleks, aga selgus et pesulasse, kus juurde maksta lasi ja pesi veel rohkem autot. Ja tagatipuks lasi ta ennat tagasi Balatasse, otse kodumaja ette sõidutada. Noh, vähemalt on nüüd auto puhas.
Õhtuks sõime pitsat ja seda imelikku puuvilja, ning üle jäänud kalapalle. Puuvili polnud just kõige maitsvamate killast. Et K oli juba väga magava olekuda, hävitan seda peamiselt üksi.
Wednesday, September 15, 2010
bio-eestlaste puhkus Guiaanas
bonnes vacances meile!
sest on kätte jõudnud puhkus nii blogimises kui päriselus.
SESST mul on maailma kõige ägedamad sõbrad kes mulle maailma lõppu külla tulid :)
sest on kätte jõudnud puhkus nii blogimises kui päriselus.
SESST mul on maailma kõige ägedamad sõbrad kes mulle maailma lõppu külla tulid :)
Saturday, September 4, 2010
3 september, reede
hommikupoolse öö olin külmavärinates. See tekk nagu oleks paks, aga on ikkagi nii jahe. Ja õues oli ka ehk kõige rohkem +23
õude pakane, eksole. Peaks soojapudeli kaissu võtma paremate variantide puudusel.
muidu oli puhkepäev, järjekordselt. Kui neid nii palju järjest on, siis ei oskagi seda lõbu õigesti hinnata. Viisin prügi ära, ülejäänud päev oli iseendale. Tants, trall, raamatud, pildid. Päikest ei võtnud, niigi oli liiga palav.
K on endiselt haige. Päris-päris läbi omadega. Hommikusöögi tegin talle mina. Lõunaks tõi R meile läätse-liha hautist. Jõusööta, et idaeurooplased ikka rahmeldada jaksaks.
Jalutama ei saanud – miskipärast tundus, et oimetult lamav K ja C (miks see laps koolis pole!?) kokku ei anna laagris oleva täisinimese mõõtu välja.
Oh, sündmus ka- õhtupoolikul sadas! Tunni või nii, ja selle ajagal langes 7mm vett alla (meil on nüüd millimeetrimõõtja keset hoovi). Kui iga päev nii vähe sajaks, siis saaks aastas ainult 2 meetrit täis.
Kuivaperioodi naljad.
hommikupoolse öö olin külmavärinates. See tekk nagu oleks paks, aga on ikkagi nii jahe. Ja õues oli ka ehk kõige rohkem +23
õude pakane, eksole. Peaks soojapudeli kaissu võtma paremate variantide puudusel.
muidu oli puhkepäev, järjekordselt. Kui neid nii palju järjest on, siis ei oskagi seda lõbu õigesti hinnata. Viisin prügi ära, ülejäänud päev oli iseendale. Tants, trall, raamatud, pildid. Päikest ei võtnud, niigi oli liiga palav.
K on endiselt haige. Päris-päris läbi omadega. Hommikusöögi tegin talle mina. Lõunaks tõi R meile läätse-liha hautist. Jõusööta, et idaeurooplased ikka rahmeldada jaksaks.
Jalutama ei saanud – miskipärast tundus, et oimetult lamav K ja C (miks see laps koolis pole!?) kokku ei anna laagris oleva täisinimese mõõtu välja.
Oh, sündmus ka- õhtupoolikul sadas! Tunni või nii, ja selle ajagal langes 7mm vett alla (meil on nüüd millimeetrimõõtja keset hoovi). Kui iga päev nii vähe sajaks, siis saaks aastas ainult 2 meetrit täis.
Kuivaperioodi naljad.
2 september, vanaema 90. juubel
hommikul kogusime ja panime kuivama viimased cestrumid, mida meie valdustest oli võimalik saada. Ja oli tõeliselt kuum päev – keskpäeval varjus 34-35. see andis kohe märgi K tervisele – vaeseke sai päikesepiste. Nii et vahelduseks olen laagri peaaegu et kõige tervem inimene. Sest kui D oma majas aevastab, siis ka meie maja katus hüppab. Mitte nii hullult seda sama teevad ka kõik ülemused. Peaaegu tuleb sellest, et Ri tervisliku seisundi kohta ma sõna ei oska võtta.
Ma, kui tugevama sugupoole esindaja, üritasin veel ennelõunal lisaks päikest võtta. Aga tundus asjatu üritus. Siinne osoonikiht on märkimisväärselt paksem kui kodumaal – päike lihtsalt ei hakka nii hästi peale… küll aga kuivatab sust viimse elumahla juba poole tunniga välja. Nii et lõpuks lasin ikkagi lõunal mööduda varjus logeledes. Muud selle ilmaga väga teha ei saagi.
Aga pärsast võtsin nese käsile ja läksin mäest alla jalutama. Kas või ainult selleks, et üles tagasi tulles kogeda relatiivset jahedust, mis mäel valisteb. Läks korda.
Ka selles mõttes, et nägin üsna Lodge lähedal möirahvi (Alouatta seniculus). Juba hommikul tundusid nad lähedal olevat. Aga et nii lähedal..
Loomadest ka veel nii palju, et lemmikloomandusse on lisandunud oma vabal tahtel üks väike (nii 5cm kogupikkust) sisalik. Sass, või sassu, veel ei tea. Ta jookseb agaralt mööda rõdu ja kõiki tube, saba püsti. Vahel poeb külmiku alla (mis seal nii head on?) puhkama.
Ja see valge röövlind (arvan et liigist Milvago chimachima), kes enne esimest istandust valvas, oli elise hommikul hoopis majade juures olevat istandust valvamas. Või siis hoopis kanalat, mis ka kohe sealsamas on. Ajasin kaks asja korraga joonde ja ajasin ta pilti tehes lähemale hiilides minema.
hommikul kogusime ja panime kuivama viimased cestrumid, mida meie valdustest oli võimalik saada. Ja oli tõeliselt kuum päev – keskpäeval varjus 34-35. see andis kohe märgi K tervisele – vaeseke sai päikesepiste. Nii et vahelduseks olen laagri peaaegu et kõige tervem inimene. Sest kui D oma majas aevastab, siis ka meie maja katus hüppab. Mitte nii hullult seda sama teevad ka kõik ülemused. Peaaegu tuleb sellest, et Ri tervisliku seisundi kohta ma sõna ei oska võtta.
Ma, kui tugevama sugupoole esindaja, üritasin veel ennelõunal lisaks päikest võtta. Aga tundus asjatu üritus. Siinne osoonikiht on märkimisväärselt paksem kui kodumaal – päike lihtsalt ei hakka nii hästi peale… küll aga kuivatab sust viimse elumahla juba poole tunniga välja. Nii et lõpuks lasin ikkagi lõunal mööduda varjus logeledes. Muud selle ilmaga väga teha ei saagi.
Aga pärsast võtsin nese käsile ja läksin mäest alla jalutama. Kas või ainult selleks, et üles tagasi tulles kogeda relatiivset jahedust, mis mäel valisteb. Läks korda.
Ka selles mõttes, et nägin üsna Lodge lähedal möirahvi (Alouatta seniculus). Juba hommikul tundusid nad lähedal olevat. Aga et nii lähedal..
Loomadest ka veel nii palju, et lemmikloomandusse on lisandunud oma vabal tahtel üks väike (nii 5cm kogupikkust) sisalik. Sass, või sassu, veel ei tea. Ta jookseb agaralt mööda rõdu ja kõiki tube, saba püsti. Vahel poeb külmiku alla (mis seal nii head on?) puhkama.
Ja see valge röövlind (arvan et liigist Milvago chimachima), kes enne esimest istandust valvas, oli elise hommikul hoopis majade juures olevat istandust valvamas. Või siis hoopis kanalat, mis ka kohe sealsamas on. Ajasin kaks asja korraga joonde ja ajasin ta pilti tehes lähemale hiilides minema.
1 september 2010
hommikul kogusime üle 30kg cestrumit. See võttis täitsa paar tundi ja hirmus palju parmuhammustusi. Isegi kaasa jooksnud Doki ei saanud protsessi hõlbustadqa, kuigi ta täiesti püüdlikult passis kui me lehti kogusime.
Moraal – ei tohi olla liiga varajane töölemineja, kuni päike puude taga on, on parme hoopis-hoopis rohkem.
Siis võiks laskuda spekulatsioonidesse, kumb on hullem – päike lagipähe või parmud. Noh, viimased hammustavad ja levitavad ‘makaagiussi’ (kusjuures, seda tegevat ka puugid!).
Veel aretasin puukide ja armude kohta ühe teooria. Uuel inimesel pole tõenäoselt temperatuuriregulatsioon veel selline, et ta vett lihtsalt endast läbi laseb – joob sisse ja aurustab sealsamas oluliselt rikastamata välja. Mõne aja möödudes see aga tekib. Niisiis – ‘värske veri’ ja vanad olijad lõhnavad erinevalt (kusjuures peaaegu piisavalt erinevalt et ka inimene sellest aru saaks).
Teooria püant on sellest, et vanasid olijaid armastavad süüa parmud. (hüpoteesi tõestus – kui kuu tagasi K-ga jalutamas käisime, sõid kõik mind, mitte teda, nüüd aga söövad nad teda sama hea meelega). Puugid aga eelistavad uudi tulijaid (tõestus – esimese kuu-kahe jooksul sain palju palju rohkem puuke kui kogu senise ülejäänud aja jooksul).
Tassisime ägisedes lehed mäest üles ja panime kuivama. Õhtuks jäi neist järele ehk 6-7 kilo…
Lisaks lehtedele kuivatas päike ka meid päris tõhusalt. Sest ülejäänud päeva tegime istikuid. Õhtuks sai katusealune neid püsti täis, üsna mitusata tükki kokku.
Nii palju eelkõige tänu sellele, et kogu kurja juur – väike kühvel – oli kadunud. Nii et juba algusest peale käis töö labidatega. No ja see, et oli reaalselt olemasolev muld, mida kühveldada aitas ka tublisti kaasa. Päike siras ja siras ja… pärastlõunal tuli R ütlema, et näen varsti juba välja nagu D. vaatasin peeglist järele – pats oon peas alles ja habe ei kasva. Ainult selg on tõmmu.
Õhtusel jalutuskäigul (olen lõpuks ometi jälle piisavalt inimene, et viitida nii hommikul kui õhtul selline asi ette võtta) tahtsin ükskõik millest pilti teha. Muud ei olnud võtta – põlvvitasin konna ette maha ja hakkasin teda ahistama. Oleks ma ometi enne vaadanud, et seal kuhu ennast pikali keeran pole sipelgaid..
Targemaks sain ka (teadmistepäev ju ikkagi). Siin ongi hästit avaline, et kui puu parasjagu õitseb, siis ta võras ongi ainult õied, ei mineid lehti. Või siis nii, et üks oks on korraga ainult õied, ja ülejäänud võra tegeleb fotosünteesiga. Sest nii on ju palju lihtsam puud tolmeldada. Eriti arvestades, et palju tolmeldajad on suured ja ei orienteeru nägemise järgi. Näiteks nahkhiired.
hommikul kogusime üle 30kg cestrumit. See võttis täitsa paar tundi ja hirmus palju parmuhammustusi. Isegi kaasa jooksnud Doki ei saanud protsessi hõlbustadqa, kuigi ta täiesti püüdlikult passis kui me lehti kogusime.
Moraal – ei tohi olla liiga varajane töölemineja, kuni päike puude taga on, on parme hoopis-hoopis rohkem.
Siis võiks laskuda spekulatsioonidesse, kumb on hullem – päike lagipähe või parmud. Noh, viimased hammustavad ja levitavad ‘makaagiussi’ (kusjuures, seda tegevat ka puugid!).
Veel aretasin puukide ja armude kohta ühe teooria. Uuel inimesel pole tõenäoselt temperatuuriregulatsioon veel selline, et ta vett lihtsalt endast läbi laseb – joob sisse ja aurustab sealsamas oluliselt rikastamata välja. Mõne aja möödudes see aga tekib. Niisiis – ‘värske veri’ ja vanad olijad lõhnavad erinevalt (kusjuures peaaegu piisavalt erinevalt et ka inimene sellest aru saaks).
Teooria püant on sellest, et vanasid olijaid armastavad süüa parmud. (hüpoteesi tõestus – kui kuu tagasi K-ga jalutamas käisime, sõid kõik mind, mitte teda, nüüd aga söövad nad teda sama hea meelega). Puugid aga eelistavad uudi tulijaid (tõestus – esimese kuu-kahe jooksul sain palju palju rohkem puuke kui kogu senise ülejäänud aja jooksul).
Tassisime ägisedes lehed mäest üles ja panime kuivama. Õhtuks jäi neist järele ehk 6-7 kilo…
Lisaks lehtedele kuivatas päike ka meid päris tõhusalt. Sest ülejäänud päeva tegime istikuid. Õhtuks sai katusealune neid püsti täis, üsna mitusata tükki kokku.
Nii palju eelkõige tänu sellele, et kogu kurja juur – väike kühvel – oli kadunud. Nii et juba algusest peale käis töö labidatega. No ja see, et oli reaalselt olemasolev muld, mida kühveldada aitas ka tublisti kaasa. Päike siras ja siras ja… pärastlõunal tuli R ütlema, et näen varsti juba välja nagu D. vaatasin peeglist järele – pats oon peas alles ja habe ei kasva. Ainult selg on tõmmu.
Õhtusel jalutuskäigul (olen lõpuks ometi jälle piisavalt inimene, et viitida nii hommikul kui õhtul selline asi ette võtta) tahtsin ükskõik millest pilti teha. Muud ei olnud võtta – põlvvitasin konna ette maha ja hakkasin teda ahistama. Oleks ma ometi enne vaadanud, et seal kuhu ennast pikali keeran pole sipelgaid..
Targemaks sain ka (teadmistepäev ju ikkagi). Siin ongi hästit avaline, et kui puu parasjagu õitseb, siis ta võras ongi ainult õied, ei mineid lehti. Või siis nii, et üks oks on korraga ainult õied, ja ülejäänud võra tegeleb fotosünteesiga. Sest nii on ju palju lihtsam puud tolmeldada. Eriti arvestades, et palju tolmeldajad on suured ja ei orienteeru nägemise järgi. Näiteks nahkhiired.
31 august
kogusime kolmekesi cestrumit (ma kogusin poole ja nad kahe peale teise poole…) ja käisin üksi linnas. Oli küll plaan vupsti sinna-tagasikäik teha, aga juhtus nii et pidin ‘pool tundi’ F-i ootama. Õnneks oli arvuti kaasas ja sain uudiseid ja kirju vahetada. Kui siis 4 tundi hiljem koju sõitsime, juhtus ajalooline südmus – toimus jutuajamine.
ta jääb lihtsalt merehaigeks ja pole selle pärast Grand Gonnetablel käinud ning siin maal ei või kuu jooksul bensiinihinda tõsta – nii et kuu lõpus ostetakse alati paak täis ja oodatakse, kui palju siis see kord hindu tõsteti.
Jalutama ei jõudnud – hommikul arvasin, et selleks ju päeval piisavalt aega. Aga võta näpust.
Ning see, mida pidasin Griffonia viljaks, osutus hoopis väikeste palvetajaritsikate kookoniks. Jeerum, kui palju väikesi elukaid ühte väikesesse kookonisse mahtuda saab!
Õhtul tõi R mulle riideid. Nee dolevat Pr F-ile väikseks jäänud ja niisiis andis ta need Rile aga talle on need ka liiga väikesed. Tõepoolest- mulle olid nad täpselt parajad.
Omaette toredad, prantsuse mood ja puha. Küll aga tuli pähe kaks mõtet
1 – ma pole väljaspool kodu pr Fi kunagi näinud kandmas muud kui valget või mõnda variatsiooni valge-musta vahepeal. Järelikult on ta kunagiv arem ka värve kandnud.
2 - küll see oli alles ammu, kui need asjad talle parajad olid…
Mina proovisin neid ja K Sergio asjade seast leitud riideid.
Moedemonstratsioon niisiis.
kogusime kolmekesi cestrumit (ma kogusin poole ja nad kahe peale teise poole…) ja käisin üksi linnas. Oli küll plaan vupsti sinna-tagasikäik teha, aga juhtus nii et pidin ‘pool tundi’ F-i ootama. Õnneks oli arvuti kaasas ja sain uudiseid ja kirju vahetada. Kui siis 4 tundi hiljem koju sõitsime, juhtus ajalooline südmus – toimus jutuajamine.
ta jääb lihtsalt merehaigeks ja pole selle pärast Grand Gonnetablel käinud ning siin maal ei või kuu jooksul bensiinihinda tõsta – nii et kuu lõpus ostetakse alati paak täis ja oodatakse, kui palju siis see kord hindu tõsteti.
Jalutama ei jõudnud – hommikul arvasin, et selleks ju päeval piisavalt aega. Aga võta näpust.
Ning see, mida pidasin Griffonia viljaks, osutus hoopis väikeste palvetajaritsikate kookoniks. Jeerum, kui palju väikesi elukaid ühte väikesesse kookonisse mahtuda saab!
Õhtul tõi R mulle riideid. Nee dolevat Pr F-ile väikseks jäänud ja niisiis andis ta need Rile aga talle on need ka liiga väikesed. Tõepoolest- mulle olid nad täpselt parajad.
Omaette toredad, prantsuse mood ja puha. Küll aga tuli pähe kaks mõtet
1 – ma pole väljaspool kodu pr Fi kunagi näinud kandmas muud kui valget või mõnda variatsiooni valge-musta vahepeal. Järelikult on ta kunagiv arem ka värve kandnud.
2 - küll see oli alles ammu, kui need asjad talle parajad olid…
Mina proovisin neid ja K Sergio asjade seast leitud riideid.
Moedemonstratsioon niisiis.
30 august, esmaspäev
omamoodi ajalooline päev – ma ei läinudki täna kooli. 17 aastat enne tänast olen ma seda teinud. (ja kes teab kui palju aastaid pärast tänast teen seda jälle..)
Veidral kombel ei läinud ka C täna kooli. Aga see selleks.
Tundub, et ka siin võib tõepoolest juhtuda, et töö lõpeb otsa – pole desmoodiumit, on liiga põuane et istutada, pole cestrumit mida koguda.
Aga tegevust jagub sellegipoolest. Alati saab ju töötada oma päevituse kallal. Olin viimase kuuga juba nii pigmendituks muutunud, et polnud kellarantigi. Ja siis on veel hädavajalik lugeda, joonistada (mis tundub juba aegajalt täitsa kenasti välja tulevat), fotokaga tähtsa näoge ringi jalutada ja lehtede alla piiluda, siis saab veel süüa teha ja selle töökese vilju nautida. Suisa päise päeva ajal.
Ja tegin isiklikus plaanis suure fotoavastuse. Aga see on nii primitiivne, et ei hakka detaile kõigile kuulutama.
42 ‘B is for beer’ Tom Robbins
kui pood mitukümend kilomeetrit eemal mpoleks, silkaks poodi õlle järele.
omamoodi ajalooline päev – ma ei läinudki täna kooli. 17 aastat enne tänast olen ma seda teinud. (ja kes teab kui palju aastaid pärast tänast teen seda jälle..)
Veidral kombel ei läinud ka C täna kooli. Aga see selleks.
Tundub, et ka siin võib tõepoolest juhtuda, et töö lõpeb otsa – pole desmoodiumit, on liiga põuane et istutada, pole cestrumit mida koguda.
Aga tegevust jagub sellegipoolest. Alati saab ju töötada oma päevituse kallal. Olin viimase kuuga juba nii pigmendituks muutunud, et polnud kellarantigi. Ja siis on veel hädavajalik lugeda, joonistada (mis tundub juba aegajalt täitsa kenasti välja tulevat), fotokaga tähtsa näoge ringi jalutada ja lehtede alla piiluda, siis saab veel süüa teha ja selle töökese vilju nautida. Suisa päise päeva ajal.
Ja tegin isiklikus plaanis suure fotoavastuse. Aga see on nii primitiivne, et ei hakka detaile kõigile kuulutama.
42 ‘B is for beer’ Tom Robbins
kui pood mitukümend kilomeetrit eemal mpoleks, silkaks poodi õlle järele.
29 august, pühapäev
kuna juba üle kuu on töö olnud ‘tubane’, on kuivaperiood kätte jõudnud ootamatult. Õues on päike, ja kui jalutama minnes varustust kaitsma pidavad kilekotid koju jätta, pole miskit hullu – tõenäosus vihma kätte jääda on väikene.
Pesu kuivab poole päevaga, välja higistatud vesi tõepoolest aurustub kehapinnalt, mitte ei voola mööda seda alla.
Ja lõpuks ometi saavad elektrisüsteemid nii palju päikest, et veesurve tekitamiseks pole enam tarvis seda hirmsat generaatorit otse mu voodi kõrval (kirjanduslik liialdus:) käima panna. Juba paar nädalat enne seda pole me pidanud ekstra elektrit juurde tootma, aga nüüd sai ka veesurve lõpuks ometi päikese kraesse kirjutada.
Nii võib veel tõepoolest uskuma jääda, et olen ‘lõuna’maal. Ekvaatorimaal.
Muidu – tuletasin nahale pigmenditootmist meelde ja lugesin päikese käes. Ja jalutama jõudsin ja… puhkasin. Täna veetsime mõlemad K-ga suurema os päevast poolteadvusel, poollamades, üksikuid lauseid vahetades… lihtsalt, olles.
Parimad pakkumised tunduvad tulevat alati siis, kui ei jää muud üle kui keelduda. Näiteks pakkumine osaleda tantsupeol esindusrühmas tuleb just siis, kui oled teisel pool maakera.
kuna juba üle kuu on töö olnud ‘tubane’, on kuivaperiood kätte jõudnud ootamatult. Õues on päike, ja kui jalutama minnes varustust kaitsma pidavad kilekotid koju jätta, pole miskit hullu – tõenäosus vihma kätte jääda on väikene.
Pesu kuivab poole päevaga, välja higistatud vesi tõepoolest aurustub kehapinnalt, mitte ei voola mööda seda alla.
Ja lõpuks ometi saavad elektrisüsteemid nii palju päikest, et veesurve tekitamiseks pole enam tarvis seda hirmsat generaatorit otse mu voodi kõrval (kirjanduslik liialdus:) käima panna. Juba paar nädalat enne seda pole me pidanud ekstra elektrit juurde tootma, aga nüüd sai ka veesurve lõpuks ometi päikese kraesse kirjutada.
Nii võib veel tõepoolest uskuma jääda, et olen ‘lõuna’maal. Ekvaatorimaal.
Muidu – tuletasin nahale pigmenditootmist meelde ja lugesin päikese käes. Ja jalutama jõudsin ja… puhkasin. Täna veetsime mõlemad K-ga suurema os päevast poolteadvusel, poollamades, üksikuid lauseid vahetades… lihtsalt, olles.
Parimad pakkumised tunduvad tulevat alati siis, kui ei jää muud üle kui keelduda. Näiteks pakkumine osaleda tantsupeol esindusrühmas tuleb just siis, kui oled teisel pool maakera.
28 august, laupäev
oli plaan minna vara hommikul linna, et enne suurt palavat turul käimisega hakkama saada. Ja mida varem minna, seda parem valik, loomulikult.
Läks nagu läks selle plaaniga, kuid lõpetasn igatahes omapäi linna peal.
Üksi on selles mõttes tore käia, et pole tarvis kellegagi arvestada. Aga - olen endiselt valge ‘blond’ tüdruk mustade maailmas. Isegi kui mulle osutatud tähelepanu pole 100% negatiivse alatooniga, on see endiselt ülimalt häiriv.
Turul julgesin teha vaid ühe foto. Sedagi kollase rassi esindajast. Kuid õnneks oli parasjagu kätte saabumas mõõn, nii et sain vanas sadamas viimase aja fotode vähedust heastada linnukeste ja krabide kulul.
Jalutasin veel ühe tiiru turul, pilti endiselt ei teinud. Selle asemel hoopis ostsin ühe. Maali küll tegelikult. Otse autorilt ja mind täiesti rahuldava kunstilisustaseme ja looduslikkusega. No ja selle peal oli palju ilusaid linde, kuidas sa jätad sellise ostmata.
Kotis juba melon, bannanid, mandariinid, kunsiteos, täiendasin oma pagasit veel ka ühe kreooli-teraleib-baguetiga ja läksin inernettima.
Pean tunnistam, et internet on viimasel ajal igavaks muutunud. Uudistes on endiselt hapukurgihooaeg ja Teie ka midagi huvitavat netis ei tee. Ning kuna inimesed on kas ujuma õppinud, vähem jooma hakanud, või hoopis pelgavat sügisjahedat vett, enam isegi ei upputa. Vähemalt Eestis mitte.
No ja pärast internetti tulin tagasi (viimasel ajal on tekkinud tõrge Lodge kohta ‘kodu’ öelda. Esiemsed pool aastat oli okei, aga nüüd… hm).
Vastupidisest osast – üha enam saan kuulda kõigilt neilt kes mu pildialbumit sirvimas käivad. Seda, kes blogi loevad saan ju järele vaadata. Aga albumit vaatavad rohkemad ja sinna ei saa järelenuuskijat sisse installeeerida… nii et hästi põnev on alati, kui kusagilt mõni uus kaasaelaja välja ilmub.
Õhtul tegin sellel nädalal alles teise või kolmanda tõsisema trenni. Lihased.. paistsid olevat kusagil ära kaugel. Selle asemel olid kohal väsimus ja nõrkus.
41 freakonomics - steven d levitt
Siin näeb nii harva inimesi et olen hakanud peeglisse vaatamist juba meelelahutuse ja seltskondliku üritusena võtma. Lihtsalt olen peegli vastas ja ahmin endasse ‘teist’ inimest. Tänaval seda teha ei julgeks. Tulevad veel kallale.
oh, mult küsiti, ega ma juhuslikult sakslane pole. Kui oleksin vastanud jah, oleksin vähemalt eurooplaseks tunnistatud ja oleksin välimuse põhjal selleks ka sobinud. Nüüd arvavad vist, et Eesti on mõni usa osariik
oli plaan minna vara hommikul linna, et enne suurt palavat turul käimisega hakkama saada. Ja mida varem minna, seda parem valik, loomulikult.
Läks nagu läks selle plaaniga, kuid lõpetasn igatahes omapäi linna peal.
Üksi on selles mõttes tore käia, et pole tarvis kellegagi arvestada. Aga - olen endiselt valge ‘blond’ tüdruk mustade maailmas. Isegi kui mulle osutatud tähelepanu pole 100% negatiivse alatooniga, on see endiselt ülimalt häiriv.
Turul julgesin teha vaid ühe foto. Sedagi kollase rassi esindajast. Kuid õnneks oli parasjagu kätte saabumas mõõn, nii et sain vanas sadamas viimase aja fotode vähedust heastada linnukeste ja krabide kulul.
Jalutasin veel ühe tiiru turul, pilti endiselt ei teinud. Selle asemel hoopis ostsin ühe. Maali küll tegelikult. Otse autorilt ja mind täiesti rahuldava kunstilisustaseme ja looduslikkusega. No ja selle peal oli palju ilusaid linde, kuidas sa jätad sellise ostmata.
Kotis juba melon, bannanid, mandariinid, kunsiteos, täiendasin oma pagasit veel ka ühe kreooli-teraleib-baguetiga ja läksin inernettima.
Pean tunnistam, et internet on viimasel ajal igavaks muutunud. Uudistes on endiselt hapukurgihooaeg ja Teie ka midagi huvitavat netis ei tee. Ning kuna inimesed on kas ujuma õppinud, vähem jooma hakanud, või hoopis pelgavat sügisjahedat vett, enam isegi ei upputa. Vähemalt Eestis mitte.
No ja pärast internetti tulin tagasi (viimasel ajal on tekkinud tõrge Lodge kohta ‘kodu’ öelda. Esiemsed pool aastat oli okei, aga nüüd… hm).
Vastupidisest osast – üha enam saan kuulda kõigilt neilt kes mu pildialbumit sirvimas käivad. Seda, kes blogi loevad saan ju järele vaadata. Aga albumit vaatavad rohkemad ja sinna ei saa järelenuuskijat sisse installeeerida… nii et hästi põnev on alati, kui kusagilt mõni uus kaasaelaja välja ilmub.
Õhtul tegin sellel nädalal alles teise või kolmanda tõsisema trenni. Lihased.. paistsid olevat kusagil ära kaugel. Selle asemel olid kohal väsimus ja nõrkus.
41 freakonomics - steven d levitt
Siin näeb nii harva inimesi et olen hakanud peeglisse vaatamist juba meelelahutuse ja seltskondliku üritusena võtma. Lihtsalt olen peegli vastas ja ahmin endasse ‘teist’ inimest. Tänaval seda teha ei julgeks. Tulevad veel kallale.
oh, mult küsiti, ega ma juhuslikult sakslane pole. Kui oleksin vastanud jah, oleksin vähemalt eurooplaseks tunnistatud ja oleksin välimuse põhjal selleks ka sobinud. Nüüd arvavad vist, et Eesti on mõni usa osariik
Subscribe to:
Posts (Atom)