27-28 november, esimese advendi nädalavahetus!
Kuigi F oli juba 2 päeva tagasi, polnud ta vaevanud ennast meiel näole anda. Reede õhtul istusime poiste rõdul ja mängisime ajaviiteks lauamängu ja kaartidega valetamist, et püsiks niikaua ärkvel kuni suured ülemused linnast bowlingut mängimast tulevad. Lõpuks hakkas väsimus üle ääre ajama ja läksin Riga nõu pidama.
Jah, peaks ikka rääkima enne kui me nädalavahetusele tuleme ja tema tahaks ka meiega tulla ja keegi meist tegelikult ei tea kes ja millal järgmisena tuleb ja…
Jäi siis nii, et läskime kõik magama. R lubas hommikul rääkima minna, millal iganes paks valge mees ka ennast üles ei viitsiks ajada.
Me läksime lihtsama vastupanu teed ja kirjutasime kirja.
See oli üsna halekoomiline.
Tere, kuidas läheb? meil on palju küsimusi., palun tee õige vastuse kohale linnuke. Ja siis järgnes jah-ei vastustega küsimuste rida.
Aga vähemalt saime niimoodi õhtul magama ja hommikuks olid tõepoolest vajalikesse kohtadesse linnukesed tekkinud.
Vahepeal oli kontorisse vahelduvinternet tekkinud. Kahtlemata parem kui mitte midagi.
Käisime linnas turul, saon kätte viimase sünioäevakaardi, mid vahepeal kogemata Inglise-Guiaanasse oli saadetud, ostsime teelt kaasa grillkana, camamberti ja paar baguetti.
See oli üks imelisemaid lõunaid!
Värske (VÄRSKE) pehme baguett ja täpselt sobivalt ammoniaagine juust ning see kana. See kana!. Nämm
Pärastlõunal ujuma ei läinud. Mina magasin, teised ilma minuta vist ei viitinud.
Küll aga läksime pimeduse saabudes linnapeale jalutama.
Oli omajagu vihmane, nii et ühes kohas saime isegi räästa all istudes sahmaka lõppu oodata. Aga muidu läks minu jaoks korda. rannapargis olid vaid üksikud petanquemängijad, klaverimängija polnud veel kohal, ostsime palmide väljakult maracuijamahlad ning ronisime künkale. Väike soe palmidega linnake.
Veel harjutasin A õpetatud inimestepildistamisstrateegiat. Tuleb hoida fotokas käes, ja seda lihtsalt siia-sinna suunata. Tal on seda lihtsam teha – 18mm lainurk ning ise on ta ka palju pikem kui ma. Aga sain ka paar pilti niimoodi.
Hommikul olin esimene ärkaja, nagu alati. Ostsin omale paar värsket saia, ning siis jõudsid teised järeldusele et peaks ka boulangerie’sse minema.
Igatahes. Esimest adventi tähistasime A-ga mererannas, K jäi kontorisse. Läksime umbes tõusu viimasel tunnil. Ehk siis vesi oli väga kõrged ning lainetel oli palju jõudu. Vähesel veevabal liival kohta otsides leidis A mango. Üsna veider leid – rannas kasvavad ju vaid kookospalmid.
Hulmisime tunni vees. Lained olid suured, väga välja ka ei saanud – laine viskaks kohe piki liiva pikali ja siis oleksid püksid ja suu ja silmad ja mis kõik liiva täis. Aga vees oli mõnus. Vahepeal sadas kerget vihma. Selline sombune, üldse mitte liiga päikeseline ilm. (mitte just suurem asi jõuluilm, vihma sadas :P)
Veest välja tulles leidsime veel mangosid. Kokku 5. samal ajal oli rannalähedal üks laev. Äkki oli seemangolaev, mid hakkas karile jooksma, ning pidi ballasti välja viskama, et uuesti avamerele pääseda (:
Pärastlõunal oli lubanud F meid vaibale võtta. Ootasin siis seda suursündmust. Aga ei jõudnud ära oodata – jalutama oli ju ka tarvis.
Ehk siis ütlesin ajalukku läinud sõnad, et ‘niipea kui ma lähen, tuleb ta teiega rääkima..’ ja läskin jalutama.
Nii läkski.
Aga tegelikult on mul üsna ükskõik. Sest mina nägin jaguarundit. Mitte ainult ei näinud, sain ta ka pildile!
Üsna uskumatu kohtumine, nagu kõik suurte loomade nägemised. Ühel hetkel hakkab dzunglist välja tulema suur must loom. Tuleb pea, siis tuleb kere, veel keret, siis saba, veel sabat, veel natuke ja siis on sabaots ka otse sinu ees, nii 15m kaugusel keset teed. Ei suutnud ennast kontrollida ja ahhetasin valjult.
Tegelane oli kokku nii 1.2-1.3m pikk. No tõesti, esimesel hetkel hakkas isegi hirm. Täitsa suur kass jba.
Tegin kokku pilti. Kell oli juba pool kuus, pilvine ilm pealegi – ehk siis, täiuslikult teravat pilti ei tulnudki, aga sellegipoolest, sain pildi.
Tagasi tulles oli saekaatrionu Fil külas. Et mul oli pilt, mida neile kõigile näidata, soovisin ilusat õhtat ja lülitusin ka seltskonda.
Õhtul sain üle mitme aja Grignoni rõdul paiknevat treening- ja tantsusaali nautida.
Loomade nägemisel on omad nipid
Esiteks. Tuleb minna kellaajal, kus loomad liiguvad. Ainult inimene on nii loll, et ennast päevases palavuses liigutama sunnib. 10 ja 15 vahel ei tasu metsa ‘loomi vaatama’ minna.
Teiseks tuleb olla vait. Üllatav, kas pole.
Aga vait tähendabki vait. Mitte et ei tohi rääkida, vaid ei tohi vilistada, ei tohi jalgu järel vedada, ei tohi lehtedes krõbistada. Isegi hingeldada ei tohi.
Niisiis, kes tahab loomi näha, peab olema hästi treenitud (:
Kolmandaks. Lisaks ei tohi ka haiseda. Kui isegi mina tunnen eemalt, kuidas mõni tegelane kannab komandat päeva sama särki ning pole hommikust saati pesnud, siis tunnevad seda ammugi loomad (tuletan meelde, siin on ekvaator ja soe).
Sellised mõtted. Kõavad ilkumise ja targutamisena, aga olen liiga palju näinud kuidas nende lihtsate asjade vastu järjekindlalt eksitakse.
Teine mõte on romantilisem.
Et mina armastan siinset võsa kogu südamest.
Armastan, tõesti. Nii-nii-nii väga armastan. Tema torkivust ja ohtlikkust ja tüütut niiskust ja palavust ja vihma ja mitmekesisust ja..
Äkki siis vihmamets armastab mind vastu ka?
Kas või natukene.
Või vähemalt piisavalt, et aegajalt väikseid sümboolseid kingitusi pakkuda. Kiisu enne sünnipäeva ning nüüd ka üks. Mitte enam kiisu, see oli juba täitsa suur kass.
Monday, December 6, 2010
29 november, esmaspäev
hommikupoolikul korjasin liaani otsast ubasid. Liaan kasvas kahe üsna kõrge puu otsas suure maja kõrval. Ehk siis, panin oma maja akna peale arvuti jõululaule üürgama ning hüplesin päevitusriietes matšeete ja bambuskepiga puu all ringi. Esimene tund kulus efektiivse meetodi leidmiseks, teine tund reaalse töö tegemiseks. Kõige kasulikumaks tööriistaks osutus pikk bambuskepp (nii 3-4m), mille otsas oli kõver nael vastu keppi tagaasi painutatud. Selle konksuga siis tõmbasin kobarad alla. Teise tunniga korjasin ligi 10kg liaaniube.
Pärastlõunaks oli kontorisse tellitud, mõtlesin, et käin enne basseinis. Läksin kohe lõunapausi algul siis linnna poole. äärmiselt sobivalt oli basseinis sel nädalal remont. Üsna tobe. Sõitsin siis niisama ringi, tegin paar pilti ning jõudsin tunni liig vara kontorisse. Sain vähemalt kirju vaadata.
See, et mina pidin kontorisse minema, oli ünsa kentsakas. sest eesmärk oli see, et poistele jutu edasi räägiksin. Noh, vähemalt minuga räägiti.
Lisaks sain täiesti omammoodi komplimendi.
Ma olevat siin kõige rohkem loomi näinud inimene. Isegi rohkem, kui F ise siinoleku jooksul. see viimane osa ei pane imestama, aga tegelikult olen ju täiesti mitut looma näinud.
Mitte et nad mulle sülle kätte oleks jooksnud – olen ju ikka päris palju ringi sebinud selle nimel.
Tagai sõites võtsin Ri ka peale. Tal on selg haige. Ei imesta, vaeseke teeb siin üksi terve väeosatäie tööd üksi ära. Nüüd peab ta mitu korda nädalas füsioteraapias käima. Ning pärast turistihooaja lõppi läheb ta üldse meilt ära.
Otsitakse asemele… ülaatus-üllatus. Eestlast.
Tüdrukut, kes koristaks, peseks peasu, teeks süüa, ühtlasi sõidaks autoga räägiks kahte võärkeelt ning vajadusel teeks metsa, tapaks kingakontsaga sadajalgseid ning oleks meestele kena vaadata (kuigi viimaseid asju ei öeldud otse, on need kindlasti boonus).
Mõelda kui lihtne on olla mees – tule siia ja ole tugev. Kusjuures, tugevust ei pea enamuse ajast kasutama, raske töö jaoks on ju naised..
Ka R kommenteeris, et olen esimene tüdruk, kes siin nii palju päris tööd pidi tegema. Eks see varasem töö tegemine käiv varasemate elanike järgi – ja varem elasid siin jju igasugused… saramakad ja mustad.
Tegin proovipakkimise. 17.5kg. nii et jooksin poiste majja ja võtsin laualt ühe kookose. Nüüd on siis 18kg. Soovi korral võin veel moosi osta.
Üsna arusaamatu on. Mul on reede õhtuks plaanid. Laupäeva õhtuks plaanid. Mul on järgmiseks nädalaks plaanid. Mul on trenn, kuhu minna, inimesed keda külastada, peod, kuhu olen oodatud. Koer, keda jalutada, ahja, eksam, mida õppida.
Mul on jälle elu.
Kusagil on lumi, talv, kallid.
hommikupoolikul korjasin liaani otsast ubasid. Liaan kasvas kahe üsna kõrge puu otsas suure maja kõrval. Ehk siis, panin oma maja akna peale arvuti jõululaule üürgama ning hüplesin päevitusriietes matšeete ja bambuskepiga puu all ringi. Esimene tund kulus efektiivse meetodi leidmiseks, teine tund reaalse töö tegemiseks. Kõige kasulikumaks tööriistaks osutus pikk bambuskepp (nii 3-4m), mille otsas oli kõver nael vastu keppi tagaasi painutatud. Selle konksuga siis tõmbasin kobarad alla. Teise tunniga korjasin ligi 10kg liaaniube.
Pärastlõunaks oli kontorisse tellitud, mõtlesin, et käin enne basseinis. Läksin kohe lõunapausi algul siis linnna poole. äärmiselt sobivalt oli basseinis sel nädalal remont. Üsna tobe. Sõitsin siis niisama ringi, tegin paar pilti ning jõudsin tunni liig vara kontorisse. Sain vähemalt kirju vaadata.
See, et mina pidin kontorisse minema, oli ünsa kentsakas. sest eesmärk oli see, et poistele jutu edasi räägiksin. Noh, vähemalt minuga räägiti.
Lisaks sain täiesti omammoodi komplimendi.
Ma olevat siin kõige rohkem loomi näinud inimene. Isegi rohkem, kui F ise siinoleku jooksul. see viimane osa ei pane imestama, aga tegelikult olen ju täiesti mitut looma näinud.
Mitte et nad mulle sülle kätte oleks jooksnud – olen ju ikka päris palju ringi sebinud selle nimel.
Tagai sõites võtsin Ri ka peale. Tal on selg haige. Ei imesta, vaeseke teeb siin üksi terve väeosatäie tööd üksi ära. Nüüd peab ta mitu korda nädalas füsioteraapias käima. Ning pärast turistihooaja lõppi läheb ta üldse meilt ära.
Otsitakse asemele… ülaatus-üllatus. Eestlast.
Tüdrukut, kes koristaks, peseks peasu, teeks süüa, ühtlasi sõidaks autoga räägiks kahte võärkeelt ning vajadusel teeks metsa, tapaks kingakontsaga sadajalgseid ning oleks meestele kena vaadata (kuigi viimaseid asju ei öeldud otse, on need kindlasti boonus).
Mõelda kui lihtne on olla mees – tule siia ja ole tugev. Kusjuures, tugevust ei pea enamuse ajast kasutama, raske töö jaoks on ju naised..
Ka R kommenteeris, et olen esimene tüdruk, kes siin nii palju päris tööd pidi tegema. Eks see varasem töö tegemine käiv varasemate elanike järgi – ja varem elasid siin jju igasugused… saramakad ja mustad.
Tegin proovipakkimise. 17.5kg. nii et jooksin poiste majja ja võtsin laualt ühe kookose. Nüüd on siis 18kg. Soovi korral võin veel moosi osta.
Üsna arusaamatu on. Mul on reede õhtuks plaanid. Laupäeva õhtuks plaanid. Mul on järgmiseks nädalaks plaanid. Mul on trenn, kuhu minna, inimesed keda külastada, peod, kuhu olen oodatud. Koer, keda jalutada, ahja, eksam, mida õppida.
Mul on jälle elu.
Kusagil on lumi, talv, kallid.
30 november, teisipäev
möiraahvid olid mu majalenii lähedalt., et kuulsin kuidas nende raskuse all puuoksad paindusid. Ning ka ülejäänud päeva kuulsin aegajalt neid eemalt. Hoidsid mul silma peal.
hommikusel jalutuskäigul nägin jälle oravat. Ei tea, kas olen juba kirjutanud, aga valdav enamus nähtud loomadest on olnud ühel kindlal 300m teelõigul. Ühelt poolt on see hästi kahe kurvi vahel – minu kõndimise heli ei levi piki teed sinna, teisalt tundub see eraldavat suure tee poolset metsaala ja all kaw soo pool asuvat metsamassiivi. Täna leidsin ka ühe loomaraja. Üllatus-üllatus – keset rada istuski täna nähtud orav ning ka jaguarundi kadus vist sinna.
Siis lubasin poistele ühe taime selgeks õpetada, aga ma ei suutnud seda üles leida. Kõik leitud taimed tundusid täna olevat kiuste alest liigist. Võibolla korjasime siis eelmsiel korral terve proovi valet taime?
Ja taime otsides komistasin maole otsa. Otseselt ei komistanud – tegelane hoopis jaooksis mu näppude vahelt eemale, kui lehtede vahelt taime üles võtsin. Üsna hirmus kui märkamatud maod on.
Sest tegelikult olen siin üsna hästi madusid märkama hakanud, aga ikkagi juhtub selliseid asju. Mõelda, kui palju madusid veel märkamata jääb.
Arvan et viimasel ajal suurenenud madudehulk on seotud suurenenud vihmahulgaga.
Koerad ei teinud maost absoluutselt välja – jooksid tast otse üle. Selle peale roomaja ehmus ning pööras otsa ringi ja läks võssa tagasi. Kusjuures, koerte osas on veider päev – printsess paistab midagi aimavat. Ei lähe must kõige otsesemas mõttes meetritki eemale, ja kui jalutame, siis jookseb ringi ja keksib nagu kutsikas.
Otsisin suurema osa ennelõunast seda taime, siis andsin alla, hakkasin hoopis kontoritööd tegema.
Mul on üle 1700 taimega nimekiri, mille F palus läbi töötada ja anda arvamus nende siit lähedalt leidmise osas. Kui kulutada ühele taimele max minut, võtaks see umbes 30 tundi. Hmmm….
Mõtlesin siis teha niipidi, et teen isikliku nimekirja ja kontrollin, kas minu taimed ka suures nimekirjas olemas on.
Siin on nii huvitav taimedega tööd teha. nii palju on selliseid, millelt pole kunagi leitud õit või vilja, millel pole teada, millal viljad valmivad, aga ükskord leiti jaanuarid toores vili.. jne. Kusjuures, tegemist on suurte taimedega.
Mis taimedest rääkida – isegi oncilla kohta pole piisavalt infot, et talle kindlaid määramistunnuseid panna.
Ei ole midagi kõik suured asjad juba ära uuritud.
Ja siin päriselt ka on pilvemetsad!
mingis mõttes on tegemist ideaalse kohaga arvutitöö jaoks – siin pole internetti. Saab istuda rvuti taga ja tõepoolest teha just seda ühte asja. Parimal juhul saan veeta minuti taustamuusikat valides, see on ka kõik. Ei saa midagi googeldada, kellelegi msnis vigiseda, osta nädalavahetuseks teatri- ega lennukipileteid ega iga kolmanda taimenime kohta eraldi twitterisissekannet teha.
samas, on olemas äärmiselt tugev oht järsku tantsima hakata. Ei saa öelda, et mul kunagi varem isiklikku tantsusaali oleks olnud.
meeleolumuusika
‘Man gave names to all the animals’ Jason Mraz
möiraahvid olid mu majalenii lähedalt., et kuulsin kuidas nende raskuse all puuoksad paindusid. Ning ka ülejäänud päeva kuulsin aegajalt neid eemalt. Hoidsid mul silma peal.
hommikusel jalutuskäigul nägin jälle oravat. Ei tea, kas olen juba kirjutanud, aga valdav enamus nähtud loomadest on olnud ühel kindlal 300m teelõigul. Ühelt poolt on see hästi kahe kurvi vahel – minu kõndimise heli ei levi piki teed sinna, teisalt tundub see eraldavat suure tee poolset metsaala ja all kaw soo pool asuvat metsamassiivi. Täna leidsin ka ühe loomaraja. Üllatus-üllatus – keset rada istuski täna nähtud orav ning ka jaguarundi kadus vist sinna.
Siis lubasin poistele ühe taime selgeks õpetada, aga ma ei suutnud seda üles leida. Kõik leitud taimed tundusid täna olevat kiuste alest liigist. Võibolla korjasime siis eelmsiel korral terve proovi valet taime?
Ja taime otsides komistasin maole otsa. Otseselt ei komistanud – tegelane hoopis jaooksis mu näppude vahelt eemale, kui lehtede vahelt taime üles võtsin. Üsna hirmus kui märkamatud maod on.
Sest tegelikult olen siin üsna hästi madusid märkama hakanud, aga ikkagi juhtub selliseid asju. Mõelda, kui palju madusid veel märkamata jääb.
Arvan et viimasel ajal suurenenud madudehulk on seotud suurenenud vihmahulgaga.
Koerad ei teinud maost absoluutselt välja – jooksid tast otse üle. Selle peale roomaja ehmus ning pööras otsa ringi ja läks võssa tagasi. Kusjuures, koerte osas on veider päev – printsess paistab midagi aimavat. Ei lähe must kõige otsesemas mõttes meetritki eemale, ja kui jalutame, siis jookseb ringi ja keksib nagu kutsikas.
Otsisin suurema osa ennelõunast seda taime, siis andsin alla, hakkasin hoopis kontoritööd tegema.
Mul on üle 1700 taimega nimekiri, mille F palus läbi töötada ja anda arvamus nende siit lähedalt leidmise osas. Kui kulutada ühele taimele max minut, võtaks see umbes 30 tundi. Hmmm….
Mõtlesin siis teha niipidi, et teen isikliku nimekirja ja kontrollin, kas minu taimed ka suures nimekirjas olemas on.
Siin on nii huvitav taimedega tööd teha. nii palju on selliseid, millelt pole kunagi leitud õit või vilja, millel pole teada, millal viljad valmivad, aga ükskord leiti jaanuarid toores vili.. jne. Kusjuures, tegemist on suurte taimedega.
Mis taimedest rääkida – isegi oncilla kohta pole piisavalt infot, et talle kindlaid määramistunnuseid panna.
Ei ole midagi kõik suured asjad juba ära uuritud.
Ja siin päriselt ka on pilvemetsad!
mingis mõttes on tegemist ideaalse kohaga arvutitöö jaoks – siin pole internetti. Saab istuda rvuti taga ja tõepoolest teha just seda ühte asja. Parimal juhul saan veeta minuti taustamuusikat valides, see on ka kõik. Ei saa midagi googeldada, kellelegi msnis vigiseda, osta nädalavahetuseks teatri- ega lennukipileteid ega iga kolmanda taimenime kohta eraldi twitterisissekannet teha.
samas, on olemas äärmiselt tugev oht järsku tantsima hakata. Ei saa öelda, et mul kunagi varem isiklikku tantsusaali oleks olnud.
meeleolumuusika
‘Man gave names to all the animals’ Jason Mraz
1 detsember (ja ma istun praegu poolpaljalt rõdul ning limpsin külma linonaadi ja kuulan jõululaule)
eile õhtul tuli itaallane Franco. patoloogiliselt lobisev itaalia onu, kes ei joo veini. Ta tõi oma asjad ja peale võteud banaanid logde, ja siis läks kohe juba üles pandud valguspüügile.
Ise läksin ka varsti järele.
Mees lobises ja lobises ja lobises ja siis lobises veel. Muidugi, mehel kes on juba 89 riigis käinud, on ka palju rääkida.
Omamoodi tore mees. Aga kuidagi vähetõsiseltvõetav tundub ta niimoodi, sama kiiresti kui tulevad uued lood, tundub ununevat see, kuhu viimati jutt jäi.
Pärast ühtteist jalutaisn koju tagasi ja läskin tuttu, et hommikul mitte liiga kaua põõnata.
Hommikul näitasin itaallasele natuke pilte, pärast trehvasime jalutuskäigul täiesti kogemata. Sel ajal kui ta mulle seletas kuidas trigonomeetria abil puude ja ajõgede pikkusi arvutada, sain herilaselt nõelata. Vahel nad tulevad higilõhna peale sind noolima, ja siis kui sa ei märka ja liigutad ootamatult…
Ehk siis sain labajalga, peaaegu et pöia alla nõelata.
Silma nõelata saamine on selle elamuse kõrval täiesti meeldiv kogemus. Mitu tundi hüplesin ühel jalal, sest nõelamiskoht oli just selle õrna nahaga talla kohas ja nii paistes ja pähh.
Lõunaks tegin K pitsat. Sel ajal vahetasime A’ga arvutifaile ja ma pakkisin ühtlasi asju sel ajal. Peaaegu pkitud kott oli 19.3. ülelennuks sobiv ja pariisiis võtan ju kotist jope ja teise fliisi veel välja. Saan hakkama.
Pean saama.
Pitsa söömise ajal avastasin ühe toredaima üllatuse – purgis, kus veel eile oli einsteinist saanud nukulaadne, oli täna mardikas! Väikene (tõenäoselt seepärast, et olin teda alatoitnud), must, ninasarvega.
Õhtusel jalutuskäigul lindistasin mitu minutit tuukanilaulu ning nägin möiraahve. Neid oli kolm või neli. Üks tumedam, peaaegu pruun, ning kaks või kolm erkoranži. Nautusid ühe kõrge puu otsas õhtusööki ning matsutasid kõva häälega.
Selline tunne, et ülehomme võiksin kaimaniga kaklevast jaaguarist pildi saada… kui ainult oleks ülehomme.
Täna tulid kaks jaapanlast. Üks neist juba mu vana sõber.
eile õhtul tuli itaallane Franco. patoloogiliselt lobisev itaalia onu, kes ei joo veini. Ta tõi oma asjad ja peale võteud banaanid logde, ja siis läks kohe juba üles pandud valguspüügile.
Ise läksin ka varsti järele.
Mees lobises ja lobises ja lobises ja siis lobises veel. Muidugi, mehel kes on juba 89 riigis käinud, on ka palju rääkida.
Omamoodi tore mees. Aga kuidagi vähetõsiseltvõetav tundub ta niimoodi, sama kiiresti kui tulevad uued lood, tundub ununevat see, kuhu viimati jutt jäi.
Pärast ühtteist jalutaisn koju tagasi ja läskin tuttu, et hommikul mitte liiga kaua põõnata.
Hommikul näitasin itaallasele natuke pilte, pärast trehvasime jalutuskäigul täiesti kogemata. Sel ajal kui ta mulle seletas kuidas trigonomeetria abil puude ja ajõgede pikkusi arvutada, sain herilaselt nõelata. Vahel nad tulevad higilõhna peale sind noolima, ja siis kui sa ei märka ja liigutad ootamatult…
Ehk siis sain labajalga, peaaegu et pöia alla nõelata.
Silma nõelata saamine on selle elamuse kõrval täiesti meeldiv kogemus. Mitu tundi hüplesin ühel jalal, sest nõelamiskoht oli just selle õrna nahaga talla kohas ja nii paistes ja pähh.
Lõunaks tegin K pitsat. Sel ajal vahetasime A’ga arvutifaile ja ma pakkisin ühtlasi asju sel ajal. Peaaegu pkitud kott oli 19.3. ülelennuks sobiv ja pariisiis võtan ju kotist jope ja teise fliisi veel välja. Saan hakkama.
Pean saama.
Pitsa söömise ajal avastasin ühe toredaima üllatuse – purgis, kus veel eile oli einsteinist saanud nukulaadne, oli täna mardikas! Väikene (tõenäoselt seepärast, et olin teda alatoitnud), must, ninasarvega.
Õhtusel jalutuskäigul lindistasin mitu minutit tuukanilaulu ning nägin möiraahve. Neid oli kolm või neli. Üks tumedam, peaaegu pruun, ning kaks või kolm erkoranži. Nautusid ühe kõrge puu otsas õhtusööki ning matsutasid kõva häälega.
Selline tunne, et ülehomme võiksin kaimaniga kaklevast jaaguarist pildi saada… kui ainult oleks ülehomme.
Täna tulid kaks jaapanlast. Üks neist juba mu vana sõber.
2 detsember
õhtul valguspüügil olin üsna läbi ja läksin juba kümnest ära. Hommikul ärkasin sellegipoolest alles kuus (värdjas hommikuinimene, ‘alles’ kuus. Ise ka imestan ennast vahel). Et juba oli valge, läksin kohe jalutama. Tühja kõhuga niisiis.
See võttis jalutamiselt nauditavust vähemaks, ka selle pärast et tühja kõhu peale ei hakanud ma hommikust valuvaigistit võtma. Aga ilma ei saa enam.
Lindistasn mingit looma. Arvan et see oli imetaja. Arvan et see hääl tuli maapinnalt. Aga võin mõlemis eksida.
Linnud laulsid, aegajalt keegi põõsastes liikus.
Jõe ääres istusin silmad kinni sillal ja nuusutasin.
Kahju, et neid lõhnu kuidagi salvestada ei saa. Siinsed taimed lõhnavad teisiti. Kui nad õitsevad, on nad ÜLENI õites ja see lõhn on sada meetrit eemal õhus. Vahel lagritsalõhn, vahel imalmagus coco chanel, vahel talumatult õrnvärske roosilõhn…
Te ei kujuta ettegi, kuidas siin lõhnab.
Tagasi tulles istusin rõdul päikeselaigus ja jõin hommikukohvi ning hävitasin viimaseid toiduvarusid.
Nüüd on külmikus alles õun, pool banaani, liiter vett, kolm tuunikalakonservi (üks neist tomatiga), umbes pool kilo porgandeid, neli keetmata kartulit, ise kasvatatud mardikas. Sügavkülmas on Ri antud sadajalgne.
Mardikas on külmas, et teda natuke oimetuks teha. vaatan, kas õnnestub ta elusalt maalt välja smuugeldada.
Määrasime eile francoga mu kolju mõneks suureks merekilpkonnaks (ehks iis tõenäoselt käib ta transportimine CITESi alla..), mu mardika emaseks. Veel tegi ta tähelepaneku et tegelikult olen mina laagri printsess, mitte koer. Kuigi ma ei saa vahest väga aru – tantsime mõlemad koos mu maja rõdul ringi.
Kolm tundi on aega ja mite midagi ei oska sellega pihta hakata.
õhtul valguspüügil olin üsna läbi ja läksin juba kümnest ära. Hommikul ärkasin sellegipoolest alles kuus (värdjas hommikuinimene, ‘alles’ kuus. Ise ka imestan ennast vahel). Et juba oli valge, läksin kohe jalutama. Tühja kõhuga niisiis.
See võttis jalutamiselt nauditavust vähemaks, ka selle pärast et tühja kõhu peale ei hakanud ma hommikust valuvaigistit võtma. Aga ilma ei saa enam.
Lindistasn mingit looma. Arvan et see oli imetaja. Arvan et see hääl tuli maapinnalt. Aga võin mõlemis eksida.
Linnud laulsid, aegajalt keegi põõsastes liikus.
Jõe ääres istusin silmad kinni sillal ja nuusutasin.
Kahju, et neid lõhnu kuidagi salvestada ei saa. Siinsed taimed lõhnavad teisiti. Kui nad õitsevad, on nad ÜLENI õites ja see lõhn on sada meetrit eemal õhus. Vahel lagritsalõhn, vahel imalmagus coco chanel, vahel talumatult õrnvärske roosilõhn…
Te ei kujuta ettegi, kuidas siin lõhnab.
Tagasi tulles istusin rõdul päikeselaigus ja jõin hommikukohvi ning hävitasin viimaseid toiduvarusid.
Nüüd on külmikus alles õun, pool banaani, liiter vett, kolm tuunikalakonservi (üks neist tomatiga), umbes pool kilo porgandeid, neli keetmata kartulit, ise kasvatatud mardikas. Sügavkülmas on Ri antud sadajalgne.
Mardikas on külmas, et teda natuke oimetuks teha. vaatan, kas õnnestub ta elusalt maalt välja smuugeldada.
Määrasime eile francoga mu kolju mõneks suureks merekilpkonnaks (ehks iis tõenäoselt käib ta transportimine CITESi alla..), mu mardika emaseks. Veel tegi ta tähelepaneku et tegelikult olen mina laagri printsess, mitte koer. Kuigi ma ei saa vahest väga aru – tantsime mõlemad koos mu maja rõdul ringi.
Kolm tundi on aega ja mite midagi ei oska sellega pihta hakata.
3 detsember (Paris CDG)
eilne (tänane?) oli pikk.
Sõitsime ära kella ühest, et R saaks füsioteraapiasse. Enne veel jätsin Francoga hüvasti ja hakkasin nutma. Tee linna oli hästi vaikne. Vaatasin aknast välja ja üldse polenud erinev kui ükskõik millisel muul linnasõidul.
K viis Ri linna, ma niikaua hängisin kontoris. Nii F kui C olid seal, igaüks nokitses oma arvuti taga. Enne lennujaama minekut tegin veel kõigist kohalolijatest pilti ka. ainus pilt neist, mis aasta jooksul tegin. Ainult pr F on pildilt puudu.
R kallistas ja soovis rõõmsaid jõule, F palus Od tervitada, isegi C ja Kga vahetasime põsemusisid.
Siis hakkas põnev osa.
Check in-I järjekorras oli kõige silmahakkavam, nagu alati. Isegi Guiaana jaoks liiga metslane. Mitte mustanahaline, aga valge inimese mõõtiu ka kätte ei anna – valged on ju guiaanas kas turistid või rikkurid.
Ehk siis.
Check-ini poiss flirtis nagu oskas. Kauaks ma pariisi jään j amillal ma tagasi tulen ja kas mul pärast tagasitulekut peaks mõni vaba õhtu olema. Koti kaalus lindi ära ja palus selle läbivalgustamisele viia. Tegelikult küll ettekäändel, et seljakotti ei saa lindile panna – kõik rihmad võivad igale poole kinni jääda.
Üsna kõhe oli viia teda läbivalgustamisele – mul oli ju kotis pealuu. Aga nad ainult paarikümneks sekundiks lasid silmad üle ja siis olevat okei.
Edasi käsipagasikontroll ja metallidetektor. Kotid valgustati läbi. Siis paluti need lahti võtta ja otsiti kiirelt ja sümboolselt läbi ning paluti mul poolikust hambapastatuubist loobuda. Okei, arusaadav.
Jõudsin oma kotid kokku pakkid,a siis kutsus üks teistest erineva vormiga onu mind kõrvale ja hakkas küsitlema. Kust ma olen. Miks ma siin olen. Kui kaua. Mis ma tegin. Kus ma tegin. Jne jne.
Juba hakkas kõhe – tundusin lennujaamatöötajate jaks päeva nael olema, kõik üritasid mingit moodi kontakti astuda.
Kui ülekuulajast pääsesin, läksin istusin ühte rahulikku nurka ja hakkasin raamatut lugema. Karupoeg paddingtonisst. Sest tema tuleb ka lõuna-ameerikast, armastab magusat ja korraldab pidevalt igasugu apsakaid. Sarnasusi on mitmeid :)
Täpsustus, enne raamatu lugemist käisin vetsus (kohe varsti saab see märkus tähenduse).
Kui raamatult pilgu tõstsin hakkasid kohe silma kaks lennujaama turvakontrollitädi, kes kedagi paiistsid otsivat. Mind, loomulikult. Kohe eemalt kui neid nägin teadsin seda, aga üritasin mitte kahtlustäratav välja näha ja edasi lugeda. Võibolla see isegi natuke õnnestus, sest nad tundsid mu ära alles vahetult minu ees olles.
Siis hakkas küsitlus jälle pihta.
Kes ma olen. Kust ma olen. Miks ma olen. Kas mul on mingeid pabereid selle tõestamiseks. Ja mida ma loen. Ja siis nad palusid et ma nendega kaasa läheks.
Läbiotsimisruum oli parasjagu kasutuses, nii et istusin seal ukse taga ja pärisin kas miski on valesti.
Ei, kõik on korras. Nad otsivad pidevalt inimesi läbi, nüüd osutus loosiõnn (yeah, right) minu kasuks.
Tädid kadusid hetkeks, tuli üks uus mees. Teda ma polnudki veel viimase tunni jooksul kohanud.
Tere, sanäed väsinud välja.
Jah, ju ma vist olengi.
Öösel ei maganud?
Ei (aga ma ei hakanud seletama, et olin valguspüügil ega et olen viimased pool aastat olnud nonstop põskkoopapõletikus)
Kas te suitsetate midagi? Kanepit? Kokaiini tarvitate?
see tuli küll nagu välk selgest taevast! Kuna näen väsinud välja, olen ma narkomaan. Samas, kohaliku kultuuriga tuttav olles ei pane ka imestama. Natuke oskasin siis eesootavat juba aimata.
Läbiotsimine nägi välja nii:
Viskasin oma käsipagasi lahkelt lauale, samal ajal telliti pealelaadimisest tagasi mu suur kott. Hakkasin kotti lahti pakkima ja küsima, kuidas läbiotsimine käib ja mis ma saan teha. vastus – mina istugu seal ja vaadaku kuidas nad kotis sorivad.
Enne seda sümboolne käperdamine.
Läbiotsijaks oli mees, kes metallidetektori juures juba oli üritanud mingit kontakti luua. Vaatas mu objektiive, küsis kas need on kallid. Kas fotograafia on mu hobi (hirmus tahtmine oli vastata et olen national geographicust, kui se mu eelneva looga vastuolus oleks olnud). siis jõudis seljakotini. Tõmbas luku lahti ja hakkas raamatuid ükshaaval välja tõstma. Jõudis kirjadeni, vaatas ühe ümbriku tagakülge ning küsis, kas kiri on mu boyfriendilt.
Ei (kiri oli Liinalt, siinkohal sooviksin ka tervitada)
Aga sul ju ikka on boyfriend?
Möhh? Kas see on läbiotsimine või vestlussade? Mis see teie asi on?
Ei, noh.. kas teil on midagi tõsist?
Siis ei teadnudki enam mida üelda või teha.
Järgmine raamat oli tantsuõpik, mille vahel oli ka paarherbariseeritud taime.
Selle raamatu juures läks jutt eraelult akadeemilisele plaanile.
Aga mida ma kodus õpin? (tegelikult ju põnev küsimus – tantsuõpik ja kuivvatatud taimed koos)
Siis jõudid kohale registratsioonist läbi käinud kott.
Enne kui selle kallale asuti tuli seni nurgas pabereid täitnud tädi ja palus alla kirjutada tõendile et olen nõus andma kokaiinitesti jaoks uriiniproovi.
Nüüd tuleb siis mängus ee, et olin just vetsus käinud ma mu põis oli ausalt ka täiesti tühi. (kusjuures, enne olime mäel just A-ga nalja teinud, et miks nad ei kontrolli kas mu põis on ikka tühi, kui lennukisse vedelikke ei tohi viia..)
Palusin juua ja läksime kahe turva saatel vetsu. Vetsu ust ei tohtind kinni tõmmata.
See tehtud oligi käes suure pagasi kord. Ütlesin (ausalt) et kui nad selle lahti kisuvad, siis mina seda enam kokku ei saa (selleks ajaks oli lendutõusuni ka vaid 15 minutit jäänud). Kuna selleks hetkeks olime juba kõik vanad sõbrad, siis nad lubasid mõistvalt suhtuda.
Ninh kui koti ühest otsast lahti tegid tõdesid ise ka, et seda oleks targem võimalikult vähe segi pöörata.
Kas olen ikka maininud (=kiidelnud) et olen meisterpakkija?
Küsisid, mis mul kotist leida võib ja näkitsesid ühest ja teisest otsast.
Hamakk, selle sees pudel 90% suriname rummi, teine pudel puntši, palju moosi.
Üks tädidest polnud varem brasiilia gojaavimoosi (seda maailma parimat gojaavimoosi) näinud, ja kiskus kaks pakki kolmest lahti ja surkis nad tikuga läbi. Nüüd on mul ekstrahinnalised jõulukingid tervitustega Rochambeau turvatöötajatelt. Kui ütlesin, et tahan moose kingiks viia, ülesid nad, et pean siis kingisaatjale seletama kui tublid ja töökad nad ikka on ja nende poolt tervitama.
Siis hakkas üks tädi hetkeks kiljuma – oldi jõudnud mu kaisusipelgaõgijani. Edasi tuli mu väike fotokott.
Kõige turvalisem ja salajasem asi, sest selle sees, sokkide ja aluspesu vahel oli mu rannalt leitud kolp.
Haarasin koti oma kätte ja hakaksin selwtama, et oh, seda te tahane täna ja võtsin kolba, samal ajal seletades, et näete, imetajate osi on keelatud maalt välja viia, aga see siin on hoopis kilpkonnapealuu.
Mulle pettumuseks ei paistnud kolp pagasis neid üldse nii imestama ja ära võtta või kuhugi sellest teatada nad ka ei üritanud.
Kotis järgmiseks hakaksid silma matšeeted. Mul on seljakotis vastu selga kask suurd matšeetet, mõlemalt otsas Air Caraibesi kollased sokid, mis on juuksekummidega kinnitatud.
Miks reisib üks ökoloog-narkomaan mitme suure matšeetega!?
Siis hakkasid paistma mu ujumisriided, aluspesu ja seelikud, nii et see ots kotist jäeti lahti ja hakati teisest otsast pihta.
Seal olid (leidmise järjekorras)
Igasugused juhtmed – telefoni, arvuti, fotokate. Soojad riided (need, mis kavatsesin pariisis selga panna). Need põhjustasid juba omajagu elevust, kuigi tegelikult on tegemist eesti mõistes sellise kesksügisese komplektiga.
Edasi – kummilint ja hüppenöör. Tädid pasitsid mu punasele kummilindile igasugu põnevaid lisafunktsioone leidvat.
Siis tuli mu suur Godiva karp surnud loomade kollektsiooniga. Vati seest arutati üks mardikas välja. Õnneks see, kes juba kuu sügavkülmikus on veetnud ja täiesti surnud on. Teise putuka juures hakkasin kiiresti seletama, et see on samasugune ja kui te nad kõik vatist välja arutate, lõhute ära, kallid asjad. Nad siis teist ei harutanud vatist välja, katsusid ainult. Sest elavate mardikate üle piiriv iimine oleks kindlasti probleeme tekitanud.
Natuke vaadati mu liblikakollektsiooni, siis jäädi sellega rahule.
Siis leidis üks onudest kookose.
Kuidas kookost läbi otsida?
Ütlesid, et läbi valgustada nad seda ei viitsi (olin selleks hetkeks juba nende silmis väike õnnetu venemaa tüdruk kes tahab koju moskvasse). Loksutasid kookost paar korda ja pakkusid abi koti kokkupakkimisel.
See kulus tõesti ära.
Siis küsisid veel jutu jätkuks et ega ma raha ei transpordi. On alles tegelased – oleksid nad mu koti korralikult läbi otsinud, teaksid nad seda isegi.
Mis seal ikka – olin aus, mul oli kaasas kolme nulliga summa eurosid.
Kõik tegid kohe suured silmad ja küsisid, et kas ma üksi reisingi ja kas ma ei karda.
Üritasin siis seletada, et olen just aasta madude, skorpionite ja puumadega koos metsas elanud, ja tundub et olengi viimasel ajal riskide peal väljas.
Tohoh, sa oled puumat näinud? Kas hirmus ei olenud? Kas nad liiguvad öösel?
Lobisesime veel natuke (lennukini paar minutit) ja see kõige hakkajam turvamees soovitas mul raha aluspesus kanda.
Pidin naerdes tõdema, et see pole füüsiliselt võimalik – ei mahu (proovisin järele).
No ja siis tormasin lennukile, sel ajal kui üks turvadest mu koti lubas ülejäänud pagasi hulka sokutada. Olin viimane pealemineja ja kõigi tähelepanuobjeks.
Aga selleks hetkeks oli mul juba nii ükskõik.
Ülelend oli rahulik.
Üritasin filmi vaadata. esimene film oli kohutav hollywoodikas, võtsin järgmise, see oli animeeritud prantsuse loomafilm (ehk siis kohtuavam kui eelmine) lõpuks vaatasin filmi nimega ‘gorillas in the mist’, pühendusega ühele tädile, kes Aafrikas koos gorilladega elas. Ainult magada ei õnnestunud.
Pariis.
Esialgu tudnud jahedus mõnusana. Kodune ja värske. Oli ka vaid –2 ja selleks oli mul sooje riideid piisavalt. Kui pärast koos pagasiga bussi ootasin, ehk 10-15 minutit), hakkas küll jahe, aga sellist hullu suren-kohe-külma-kätte –tunnet ei kogenud.
Kõik peale minu ja ühe ameeriklase läksid esimeses peatuses maha, ja et me mõlemad samasse terminali sõitsime, viis bussijuht meid otse sinna.
Nüüd istungi CDG-s. nurkades on jõulukuused, kõik tulevad ja lähevad ja räägivad kümmet keelt korraga
Tore on see, et ma pole enam kõige silmapaistvam kuju.
ärkamisest on möödas täpselt 24 tundi.
eilne (tänane?) oli pikk.
Sõitsime ära kella ühest, et R saaks füsioteraapiasse. Enne veel jätsin Francoga hüvasti ja hakkasin nutma. Tee linna oli hästi vaikne. Vaatasin aknast välja ja üldse polenud erinev kui ükskõik millisel muul linnasõidul.
K viis Ri linna, ma niikaua hängisin kontoris. Nii F kui C olid seal, igaüks nokitses oma arvuti taga. Enne lennujaama minekut tegin veel kõigist kohalolijatest pilti ka. ainus pilt neist, mis aasta jooksul tegin. Ainult pr F on pildilt puudu.
R kallistas ja soovis rõõmsaid jõule, F palus Od tervitada, isegi C ja Kga vahetasime põsemusisid.
Siis hakkas põnev osa.
Check in-I järjekorras oli kõige silmahakkavam, nagu alati. Isegi Guiaana jaoks liiga metslane. Mitte mustanahaline, aga valge inimese mõõtiu ka kätte ei anna – valged on ju guiaanas kas turistid või rikkurid.
Ehk siis.
Check-ini poiss flirtis nagu oskas. Kauaks ma pariisi jään j amillal ma tagasi tulen ja kas mul pärast tagasitulekut peaks mõni vaba õhtu olema. Koti kaalus lindi ära ja palus selle läbivalgustamisele viia. Tegelikult küll ettekäändel, et seljakotti ei saa lindile panna – kõik rihmad võivad igale poole kinni jääda.
Üsna kõhe oli viia teda läbivalgustamisele – mul oli ju kotis pealuu. Aga nad ainult paarikümneks sekundiks lasid silmad üle ja siis olevat okei.
Edasi käsipagasikontroll ja metallidetektor. Kotid valgustati läbi. Siis paluti need lahti võtta ja otsiti kiirelt ja sümboolselt läbi ning paluti mul poolikust hambapastatuubist loobuda. Okei, arusaadav.
Jõudsin oma kotid kokku pakkid,a siis kutsus üks teistest erineva vormiga onu mind kõrvale ja hakkas küsitlema. Kust ma olen. Miks ma siin olen. Kui kaua. Mis ma tegin. Kus ma tegin. Jne jne.
Juba hakkas kõhe – tundusin lennujaamatöötajate jaks päeva nael olema, kõik üritasid mingit moodi kontakti astuda.
Kui ülekuulajast pääsesin, läksin istusin ühte rahulikku nurka ja hakkasin raamatut lugema. Karupoeg paddingtonisst. Sest tema tuleb ka lõuna-ameerikast, armastab magusat ja korraldab pidevalt igasugu apsakaid. Sarnasusi on mitmeid :)
Täpsustus, enne raamatu lugemist käisin vetsus (kohe varsti saab see märkus tähenduse).
Kui raamatult pilgu tõstsin hakkasid kohe silma kaks lennujaama turvakontrollitädi, kes kedagi paiistsid otsivat. Mind, loomulikult. Kohe eemalt kui neid nägin teadsin seda, aga üritasin mitte kahtlustäratav välja näha ja edasi lugeda. Võibolla see isegi natuke õnnestus, sest nad tundsid mu ära alles vahetult minu ees olles.
Siis hakkas küsitlus jälle pihta.
Kes ma olen. Kust ma olen. Miks ma olen. Kas mul on mingeid pabereid selle tõestamiseks. Ja mida ma loen. Ja siis nad palusid et ma nendega kaasa läheks.
Läbiotsimisruum oli parasjagu kasutuses, nii et istusin seal ukse taga ja pärisin kas miski on valesti.
Ei, kõik on korras. Nad otsivad pidevalt inimesi läbi, nüüd osutus loosiõnn (yeah, right) minu kasuks.
Tädid kadusid hetkeks, tuli üks uus mees. Teda ma polnudki veel viimase tunni jooksul kohanud.
Tere, sanäed väsinud välja.
Jah, ju ma vist olengi.
Öösel ei maganud?
Ei (aga ma ei hakanud seletama, et olin valguspüügil ega et olen viimased pool aastat olnud nonstop põskkoopapõletikus)
Kas te suitsetate midagi? Kanepit? Kokaiini tarvitate?
see tuli küll nagu välk selgest taevast! Kuna näen väsinud välja, olen ma narkomaan. Samas, kohaliku kultuuriga tuttav olles ei pane ka imestama. Natuke oskasin siis eesootavat juba aimata.
Läbiotsimine nägi välja nii:
Viskasin oma käsipagasi lahkelt lauale, samal ajal telliti pealelaadimisest tagasi mu suur kott. Hakkasin kotti lahti pakkima ja küsima, kuidas läbiotsimine käib ja mis ma saan teha. vastus – mina istugu seal ja vaadaku kuidas nad kotis sorivad.
Enne seda sümboolne käperdamine.
Läbiotsijaks oli mees, kes metallidetektori juures juba oli üritanud mingit kontakti luua. Vaatas mu objektiive, küsis kas need on kallid. Kas fotograafia on mu hobi (hirmus tahtmine oli vastata et olen national geographicust, kui se mu eelneva looga vastuolus oleks olnud). siis jõudis seljakotini. Tõmbas luku lahti ja hakkas raamatuid ükshaaval välja tõstma. Jõudis kirjadeni, vaatas ühe ümbriku tagakülge ning küsis, kas kiri on mu boyfriendilt.
Ei (kiri oli Liinalt, siinkohal sooviksin ka tervitada)
Aga sul ju ikka on boyfriend?
Möhh? Kas see on läbiotsimine või vestlussade? Mis see teie asi on?
Ei, noh.. kas teil on midagi tõsist?
Siis ei teadnudki enam mida üelda või teha.
Järgmine raamat oli tantsuõpik, mille vahel oli ka paarherbariseeritud taime.
Selle raamatu juures läks jutt eraelult akadeemilisele plaanile.
Aga mida ma kodus õpin? (tegelikult ju põnev küsimus – tantsuõpik ja kuivvatatud taimed koos)
Siis jõudid kohale registratsioonist läbi käinud kott.
Enne kui selle kallale asuti tuli seni nurgas pabereid täitnud tädi ja palus alla kirjutada tõendile et olen nõus andma kokaiinitesti jaoks uriiniproovi.
Nüüd tuleb siis mängus ee, et olin just vetsus käinud ma mu põis oli ausalt ka täiesti tühi. (kusjuures, enne olime mäel just A-ga nalja teinud, et miks nad ei kontrolli kas mu põis on ikka tühi, kui lennukisse vedelikke ei tohi viia..)
Palusin juua ja läksime kahe turva saatel vetsu. Vetsu ust ei tohtind kinni tõmmata.
See tehtud oligi käes suure pagasi kord. Ütlesin (ausalt) et kui nad selle lahti kisuvad, siis mina seda enam kokku ei saa (selleks ajaks oli lendutõusuni ka vaid 15 minutit jäänud). Kuna selleks hetkeks olime juba kõik vanad sõbrad, siis nad lubasid mõistvalt suhtuda.
Ninh kui koti ühest otsast lahti tegid tõdesid ise ka, et seda oleks targem võimalikult vähe segi pöörata.
Kas olen ikka maininud (=kiidelnud) et olen meisterpakkija?
Küsisid, mis mul kotist leida võib ja näkitsesid ühest ja teisest otsast.
Hamakk, selle sees pudel 90% suriname rummi, teine pudel puntši, palju moosi.
Üks tädidest polnud varem brasiilia gojaavimoosi (seda maailma parimat gojaavimoosi) näinud, ja kiskus kaks pakki kolmest lahti ja surkis nad tikuga läbi. Nüüd on mul ekstrahinnalised jõulukingid tervitustega Rochambeau turvatöötajatelt. Kui ütlesin, et tahan moose kingiks viia, ülesid nad, et pean siis kingisaatjale seletama kui tublid ja töökad nad ikka on ja nende poolt tervitama.
Siis hakkas üks tädi hetkeks kiljuma – oldi jõudnud mu kaisusipelgaõgijani. Edasi tuli mu väike fotokott.
Kõige turvalisem ja salajasem asi, sest selle sees, sokkide ja aluspesu vahel oli mu rannalt leitud kolp.
Haarasin koti oma kätte ja hakaksin selwtama, et oh, seda te tahane täna ja võtsin kolba, samal ajal seletades, et näete, imetajate osi on keelatud maalt välja viia, aga see siin on hoopis kilpkonnapealuu.
Mulle pettumuseks ei paistnud kolp pagasis neid üldse nii imestama ja ära võtta või kuhugi sellest teatada nad ka ei üritanud.
Kotis järgmiseks hakaksid silma matšeeted. Mul on seljakotis vastu selga kask suurd matšeetet, mõlemalt otsas Air Caraibesi kollased sokid, mis on juuksekummidega kinnitatud.
Miks reisib üks ökoloog-narkomaan mitme suure matšeetega!?
Siis hakkasid paistma mu ujumisriided, aluspesu ja seelikud, nii et see ots kotist jäeti lahti ja hakati teisest otsast pihta.
Seal olid (leidmise järjekorras)
Igasugused juhtmed – telefoni, arvuti, fotokate. Soojad riided (need, mis kavatsesin pariisis selga panna). Need põhjustasid juba omajagu elevust, kuigi tegelikult on tegemist eesti mõistes sellise kesksügisese komplektiga.
Edasi – kummilint ja hüppenöör. Tädid pasitsid mu punasele kummilindile igasugu põnevaid lisafunktsioone leidvat.
Siis tuli mu suur Godiva karp surnud loomade kollektsiooniga. Vati seest arutati üks mardikas välja. Õnneks see, kes juba kuu sügavkülmikus on veetnud ja täiesti surnud on. Teise putuka juures hakkasin kiiresti seletama, et see on samasugune ja kui te nad kõik vatist välja arutate, lõhute ära, kallid asjad. Nad siis teist ei harutanud vatist välja, katsusid ainult. Sest elavate mardikate üle piiriv iimine oleks kindlasti probleeme tekitanud.
Natuke vaadati mu liblikakollektsiooni, siis jäädi sellega rahule.
Siis leidis üks onudest kookose.
Kuidas kookost läbi otsida?
Ütlesid, et läbi valgustada nad seda ei viitsi (olin selleks hetkeks juba nende silmis väike õnnetu venemaa tüdruk kes tahab koju moskvasse). Loksutasid kookost paar korda ja pakkusid abi koti kokkupakkimisel.
See kulus tõesti ära.
Siis küsisid veel jutu jätkuks et ega ma raha ei transpordi. On alles tegelased – oleksid nad mu koti korralikult läbi otsinud, teaksid nad seda isegi.
Mis seal ikka – olin aus, mul oli kaasas kolme nulliga summa eurosid.
Kõik tegid kohe suured silmad ja küsisid, et kas ma üksi reisingi ja kas ma ei karda.
Üritasin siis seletada, et olen just aasta madude, skorpionite ja puumadega koos metsas elanud, ja tundub et olengi viimasel ajal riskide peal väljas.
Tohoh, sa oled puumat näinud? Kas hirmus ei olenud? Kas nad liiguvad öösel?
Lobisesime veel natuke (lennukini paar minutit) ja see kõige hakkajam turvamees soovitas mul raha aluspesus kanda.
Pidin naerdes tõdema, et see pole füüsiliselt võimalik – ei mahu (proovisin järele).
No ja siis tormasin lennukile, sel ajal kui üks turvadest mu koti lubas ülejäänud pagasi hulka sokutada. Olin viimane pealemineja ja kõigi tähelepanuobjeks.
Aga selleks hetkeks oli mul juba nii ükskõik.
Ülelend oli rahulik.
Üritasin filmi vaadata. esimene film oli kohutav hollywoodikas, võtsin järgmise, see oli animeeritud prantsuse loomafilm (ehk siis kohtuavam kui eelmine) lõpuks vaatasin filmi nimega ‘gorillas in the mist’, pühendusega ühele tädile, kes Aafrikas koos gorilladega elas. Ainult magada ei õnnestunud.
Pariis.
Esialgu tudnud jahedus mõnusana. Kodune ja värske. Oli ka vaid –2 ja selleks oli mul sooje riideid piisavalt. Kui pärast koos pagasiga bussi ootasin, ehk 10-15 minutit), hakkas küll jahe, aga sellist hullu suren-kohe-külma-kätte –tunnet ei kogenud.
Kõik peale minu ja ühe ameeriklase läksid esimeses peatuses maha, ja et me mõlemad samasse terminali sõitsime, viis bussijuht meid otse sinna.
Nüüd istungi CDG-s. nurkades on jõulukuused, kõik tulevad ja lähevad ja räägivad kümmet keelt korraga
Tore on see, et ma pole enam kõige silmapaistvam kuju.
ärkamisest on möödas täpselt 24 tundi.
6 detsember, esmaspäev
kõik olid kodus. Nad olid kütnud ja koristanud, Hugo lakkus mind ja teised vadistasid ja vaatasid. Siis tuli M tuppa ja küsis mis siin haiseb. Kopituselõhnsa maha saamiseks kulub veel nädalaid.
Linnas läksin raeplatsi. Seal oli lumi, ehitud majad, paat keset platsi maailmalõppu kuulutamas.
Kui aus olla, siis mul oli küll algul imelik. Olin liiga kubujuss, liiga päevitunud, liiga inimestest ja rääkimisest võõrandunud. Liiga metslane et osata käituda kohvikus.
Aga see kestis kokku nii tunni. Ehk pool. See imelikkus.
Tegime aega parajaks, et inimesed hajuks ning jalutasime… hm.. koju?
Eestisse jõudmise ajaks olin olnud ilma horisontaalasendita umbes 40 tundi. Lennukis ma ka maganud polnud. Samuti ei maganud esimesel ööl. Oli jahe, pea valutas, kuivast õhtust suu kuivas, nina oli liiga kinni et nina kaudu hingata, õues oli liiga valge, toas liiga vaikne. Istusin teki sees ja vaatasin lund ja magajat.
Hugol on segadus. Ühelt poolt olen endiselt ta kõige ‘omam’ inimene – olen ainus, kelle sõna ta endiselt käsu peale ja alati kuulab. Samas, ma pole enam maailma keskpunkt. Ma pole enam.. ma ei teagi, on tunda et peame koos kvaliteetaega veetma.
Laupäevaks olid mul juba plaanid, külakutsed, elu. Liiga palju elul kui täpne olla.
Õhtul kinos istudes tuli lõpuks uni ja väsimus. Kuigi film oli minu jaoks just see õige, tundisn, et ei suuda silmi lahti olla. Tõmbasin endale jope peale ja pool tukkusin ning vaatasin ringi.
Kinost.. hm.. koju? jõudes vajusin lihtsalt tombuks. Enam ei häirinud valgus ega vaikus ega jahedus. Kõik oli oma.
Tundub, et isegi K ei pahanda, et olen luba küsimata tema kodusse sisse kolinud. Üritan külalislahkust mitte kurjasti ära kasutada.
Pühapäeval käisime Kudinas. Terve pere oli kutsutud, aga vanim liige eelistas koju jääda.
Mõisarahvas oli teinud pardi, lamba ja sauna.
Alustades viimasest. M vihtles mind kuni jaksas ja pealtnägijate sõnul muutusin palju heledamaks. Pärast istusime laua ääres ja rääkisime (või, noh, nemad küsisid, ma rääkisin), käisime M&Miga koeri jalutamas. Südaööks jõudsime tagasi tartu.
Täna olen üritanud valgeks inimeseks hakata. Ärkasin vara, ajasin korda asjad pangas, trelefonifirmas, arsti juures. Leidsin endale võibolla uues seljakoti, ostsin raamatu.
Ah jaa - otsin fotoka!
Täiesti uskumatu, kui palju tegelikult ikka fotokas loeb, rääkigu nad mis tahavad. Vaadates pilte, mis uues aparaadist välja tulevad, ei suuda ma ära imestada, kuidas selle vana käkiga suutsin saavutada seda, mida saavutasin.
Pärastlõunal kütsin keskkütet, panin broileri ahju ja samal ajal käisin jalutamas. Siis tükeldasin kõrvitsat, otsisin kokku trenniriideid.
Arvan et olen tubli.
Arvan, et saan hakkama. Kuidagi. Lõpuks.
Olge lihtsalt mõistvad. Andke aega.
Palun?
kõik olid kodus. Nad olid kütnud ja koristanud, Hugo lakkus mind ja teised vadistasid ja vaatasid. Siis tuli M tuppa ja küsis mis siin haiseb. Kopituselõhnsa maha saamiseks kulub veel nädalaid.
Linnas läksin raeplatsi. Seal oli lumi, ehitud majad, paat keset platsi maailmalõppu kuulutamas.
Kui aus olla, siis mul oli küll algul imelik. Olin liiga kubujuss, liiga päevitunud, liiga inimestest ja rääkimisest võõrandunud. Liiga metslane et osata käituda kohvikus.
Aga see kestis kokku nii tunni. Ehk pool. See imelikkus.
Tegime aega parajaks, et inimesed hajuks ning jalutasime… hm.. koju?
Eestisse jõudmise ajaks olin olnud ilma horisontaalasendita umbes 40 tundi. Lennukis ma ka maganud polnud. Samuti ei maganud esimesel ööl. Oli jahe, pea valutas, kuivast õhtust suu kuivas, nina oli liiga kinni et nina kaudu hingata, õues oli liiga valge, toas liiga vaikne. Istusin teki sees ja vaatasin lund ja magajat.
Hugol on segadus. Ühelt poolt olen endiselt ta kõige ‘omam’ inimene – olen ainus, kelle sõna ta endiselt käsu peale ja alati kuulab. Samas, ma pole enam maailma keskpunkt. Ma pole enam.. ma ei teagi, on tunda et peame koos kvaliteetaega veetma.
Laupäevaks olid mul juba plaanid, külakutsed, elu. Liiga palju elul kui täpne olla.
Õhtul kinos istudes tuli lõpuks uni ja väsimus. Kuigi film oli minu jaoks just see õige, tundisn, et ei suuda silmi lahti olla. Tõmbasin endale jope peale ja pool tukkusin ning vaatasin ringi.
Kinost.. hm.. koju? jõudes vajusin lihtsalt tombuks. Enam ei häirinud valgus ega vaikus ega jahedus. Kõik oli oma.
Tundub, et isegi K ei pahanda, et olen luba küsimata tema kodusse sisse kolinud. Üritan külalislahkust mitte kurjasti ära kasutada.
Pühapäeval käisime Kudinas. Terve pere oli kutsutud, aga vanim liige eelistas koju jääda.
Mõisarahvas oli teinud pardi, lamba ja sauna.
Alustades viimasest. M vihtles mind kuni jaksas ja pealtnägijate sõnul muutusin palju heledamaks. Pärast istusime laua ääres ja rääkisime (või, noh, nemad küsisid, ma rääkisin), käisime M&Miga koeri jalutamas. Südaööks jõudsime tagasi tartu.
Täna olen üritanud valgeks inimeseks hakata. Ärkasin vara, ajasin korda asjad pangas, trelefonifirmas, arsti juures. Leidsin endale võibolla uues seljakoti, ostsin raamatu.
Ah jaa - otsin fotoka!
Täiesti uskumatu, kui palju tegelikult ikka fotokas loeb, rääkigu nad mis tahavad. Vaadates pilte, mis uues aparaadist välja tulevad, ei suuda ma ära imestada, kuidas selle vana käkiga suutsin saavutada seda, mida saavutasin.
Pärastlõunal kütsin keskkütet, panin broileri ahju ja samal ajal käisin jalutamas. Siis tükeldasin kõrvitsat, otsisin kokku trenniriideid.
Arvan et olen tubli.
Arvan, et saan hakkama. Kuidagi. Lõpuks.
Olge lihtsalt mõistvad. Andke aega.
Palun?
Subscribe to:
Posts (Atom)