14 juuli 2010

juba mitu päeva pn keha katnud väikesed vastikud sügelevad punnid. Olen üsna kindel, et need on mingi loomakese tekitatud, aga pole seni kedagi ‘teolt tabanud’ ehk elab riiete sees. Ehk on liiga väikene ja tuba ja ilm liiga pime.
Olen punnidega täiesti ruutsentimeeter ruutsentimeetri haaval kaetud.
Niisiis andis O mulle antihistamiinikumi, et vähemalt sügelustki vähemaks saada. Selle tulemusena olin terve päeva unelev ja aeglane. Nagu laisik.

Õhtuks hakkas rohu mõju üle minema, ja olin valguspüügil ekstraergas. Tegime seda Francois’le, väikesele habemega prantsuse mehele, kes tundub üsna tark ja tore olevat. Det klient omn kuningas, vedasime piruka nööriga ‘levikoha’ juurde. See on üsna järsul tõusul, järsul kurvil, allamäge… kui oleks sadanud, oleks see sõit üsna hirmus olnud. Õnneks ainult tibutas (et siis ei sadanud:).
Panime Kga kahekesi asjad üles…. Ja generaator ei tahtnud sugugi töötada. Tundub olevat mingi üleüldine masinate allaandmiseperiood. Kõigepealt ei läinud käima, siis suri välja. Lõpuks pirne ükshaaval vooluringi ühendades saime kuidagi generaatori töötama. Aga öö jooksul olevat ta ennast veel minu-minu korda välja lülitanud. Francois arvas, et asi on madalas õlitasemes, aga sellega tundus nagu kõik korras olevat. Ei teagi.

Tegelikult jäin pooleli sinna, et saime valguspüügiasjad toimima, vihma tibutas, katusealust polnud, nii et K ronis ühte autosse magama ja mina teise lugema. Siis jalutas meist mööda D. lamp peas, vihmavari ja matšeete kaasas. Istus otse lina vastu, helistas vahetpidamata (levikoht ikkagi), siis kuulas muusikat. Ei öelnud meile midagi, lihtsalt tuli sinna ja istus. Juba kaheksast tulid ka francois ja ta kaaslased – teine väike habemega prantslane, ja üks suure kõhu ja koleda maikasärgiga ahelsuitsetav vanamees ja vist viimase poeg, kergete väärarengutega poiss, kes aga vaimselt korras ja äärmiselt liblikateadlik oli. Vaatasid natuke aega lina ja lubasid peale õhtusööki tagasi tulla.
Kuskil südaöö paiku nad tulidki ja saatsid meid ära koju magama lepinguga, et tuleme enne päikesetõusu tagasi. D aga leidis, et tema peab veel tööd tegema ja jäi tuld valvama. Eks kuidagi tuleb oma eksistents välja teenida.

Hommikuks oli valgust püüdmas vaid F ise. Vagas autos ja oli üsna õnetu halvasti valitud koha üle. Lina oli tõepoolest haledalt tühi. Mees istus ja suitsetas ja vaatas tühjusesse ning otsustas siis, et homme öösel ta magab.
Meile tegi see asja selles mõttes lihtsamaks, et järgmisel ööl saime vaid ühte valgust korraga püüda – muidu oleksime pirukat nööriga järel vedama ja asjadel silma peal hoidma kahes kohas korraga nii Fi kui J juures. Mis poleks iseenesest probleem – üks inimene ühte kohta valvama jätta… aga töötavaid autosid on meil ju vähem kui tööjõudu. Ilma autota ei tea kus öösel passida pole ehk kuigi tore. Lisaks ab see ka eelduse tööjõule – peab oskama autoga midagi ette võtta. Ja et pirukas liigub ainult Fi auto tirimise abil, peab asjade transpordis suisa kaks autojuhti osalema.
Sellised logistilised probleemid siis.

Francois aitas meil asjad kokku pakkida ja sõitsime koos tagasi. Mees oli üsna hämmingus meie robustsetest autoliigutamismetoditest. Arvan, et üsna hea meetod on isegi neist vähestest olemasolevatest klientidest lahti saada, pannes neid kohmetusse olukorda kus nad peavad tõukama varustust täis pirukat ülesmäge koos kahe kõhna idaeurooplasega.
Kuigi koju jõudsime alles enne seitset, olin öösel (voodis!) ligi 5 tundi maganud. Veider.