407, järjekordne vihmane pannkoogipühapäev

hommikul sadas liialt, nii et jäin üksi koju sel ajal kui k&o the orkestrikoopas käisid.

Pärastlõunal käisime poistega patawa koskedel. Veetase oli veidi kõrgem kui veebruaris, ehks siis üsna kõrge. Kahju, et mai lõpus sinna ei sattunud. See oli kindlasti võimas… ja vihmane.
Tegime kõik kolmekesi pilti ja ronisime mööda kive. Olin sel korral isegi püksid jalga pannud.
Jões turnimiseks on ka erinevaid meetodeid. Poisid katsetasid efektset kivilt kivile hüppamist. See polnud küll graatsiline – ühelt libedalt kivilt käpuli äratõuge ja maandumine sarnasele kivile sarnasesse asendisse. Ma katsetasin veel vähemgraatsilist metodit ja järgisin teooriat, et selleks et mitte kividelt vette kukkuda, on kõige parem algusest saati vees olla ja ronisin peamiselt mööda jõepõhja. Peaasi, et kohale jõuaks, eksju. Mõelda, et viimati käisin seal… hm…üle 4 kuu tagasi.
Üks tarantel oli pinksipalli suuruse tagakehaga, läbimõõtu ei kujuta ette, oli oma koopas peidus.

(vihma)metsatunne(tus) pidavat olema individuaalne. See, kuidas ja kas puud moodistavad terviku, mis ilm on ‘õige’, millised detailid tähelepandavad. See, kui lihtsalt niisama palju metsas olla ei muuda seda tegelikult väga palju. Mingi üldine suhtumine tuleb.. kusagilt mujalt. See, et idaeurooplased hästi metsa sobivad, samas kui savannidest pärit mustanahalised mitte. See, mis on meie jaoks mets ja võsa ja mis teiste jaoks, on kuidagi erinev. See, kuidas seda vastu võtta. Kas tahta olla osa sellest või olla selle peal või teisel poole seina.
Ja kui lihtsalt niisama metsa minna, siis ei pruugi alati seda tunnet kätte saada. Ei saa minna võtma. Noh, muidugi me ju läheme metsa mõttega võtta tagasi tulles pildid kaasa. Seiklused ja mingi .. tunne. Aga kui AINULT selle pärast minna, peab ju enamasti pettuma. Igapäevaselt on seal ainult… mets. Suur ja tihe ja ohtlik ja mida kõike. Tuleb lihtsalt leida see tuju ja hetk. Sellele õigele hetkele lihtsalt peale sattuda ja siis selle hetke säras järgmised korrad metsas käia, kuni hetk jälle tuleb.

Samas, siin ei saa metsas käia rahu otsimas. Muidugi, kui tükk aega mõnes heas kohas istuda, tuleb ka rahu. Aga siin lihtsalt ei ole seda tunne,t et oleks rahu. Kuigi see on siin samuti massiiv, pole seda… monotoonsust? Pole kuusikualust ega kilomeetrite kaupa lund, päikesetõusueelset vaikust (kõigil muudel hetkedel kui kevadel… :P). keskpäeval on küll rammestus, aga… see pole see.

Järeldus – on erinevaid metsi ja erinevaid inimesi.

mul on alati kahju, kui elekter tagasi tuleb. See tähendab, et küünlad pannakse tagasi riiulisse ja ‘normaalne elu’ läheb edasi…

Ettevalmistused äraminekuks käivad siin algusest peale. Pidevalt on juttu, kuhu siis minna ja mida esimese asjana teha ja kui külm ikkagi olema saab ja. Ja mingis mõttes on see nagu üks sellistest unistustest, mille täideminekut sa ei ootagi. Sest reaalsuses, ‘päris’ maailmas pole ju tegelikult nii ideaalne kui siin. Pole seda aega, et asju ideaalseks teha, pole seda viitsimist detailidesse laskuda. Tuleb nii nagu tuleb. Ja liiga palju inimesi. Way too many.