24 juuli, laupäev

kuigi eile õhtul alanud nädalavahetus alguses kuidagi vedama ei saanud – F käskis meil kontoris veel tublisti taimi tükeldada (mille ma K-l kõik ära teha lasin sest ta lihtsalt peab midagi pidevalt tegema) ja kilpkonnadeni järjekordselt ei jõudnudki, sest uni niitis mu maha – siis täna oli hoopis uus ja tore päev.
Ärkasin koos päikesega ja internettisin kuni boulangerie lahti tehti. Läbi hommikuse Matoury jalutades tõdesin, et valge tüdruk mustade maailmas pole just meeldiv olla. Üks asi on, kui hõigatakse eemalt midagi ilusat (s.t. sinu ilu kohta:P), peaaegu toredaks saab pidada seda, kui keegi sul oma autoga pool kilomeetrit kõnnitempol kõrval põristab ja üritab telefoninumbrit ja õhtusööki ‘välja pressida’. Aga need inimesed siin näevad valget tüdrukut ja enamasti kukuvad lihtsalt tegema kõiki pähetulevaid häälitsusi, karjuvad eemalt et kus sa oma mehe ja lapse jätsid, mölisevad niisama…
Uus avastus minu jaoks jällegi.

Sellegipoolest oli jalutuskäik tore, sain hommikused soojad saiakesed, enda oma sõin juba teel ära. Järgmiseks jalutasin postkontorisse. Meie postkastis oli hunnikus seitse objekti – neli ümbrikku, kaks neist mulle, kaks postkaarti, mõlemad mulle, ja pakiteade, samuti mulle. Hõissa ja valleraa!
Olin kärsitu ja koputaasin, lootuses et keegi on juba kohal, paki kättesaamisaknale, kuigi ametliku avamiseni oli veel pool tundi. Natuke pahur tädi tegigi akna lahti, seletas et päev algab alles kaheksa, ja võttis mu juhtumi ikkagi käsile.

Jõudsin kontorisse tagasi enne K ärkamist. Tegin ümbrikud lahti ja leidsin neist veel postkaarte, kirju ja vahvaid harjutusi ja tööülesandeid ja paki seest objektiivi ja villased sokid ja pika sooja mikrofliisist aluspesu (oma ema ju alati teab, mida sul parasjagu vaja läheb) JA mitu õpikut ja raamatut ja kommi. Arvan, et K ärkaski mu kilkamise peale.

Skaipisin pisarateni (kõige otsesemas mõttes) ja siis läksime ära linna.
Cayenne laupäevasel turul suutsime esimese asjana K-ga üksteist silmist lasta. Jalutasin teda otsides ja (uue 50mm-ga) pilti tehes turu läbi ja tõdesin järjekordselt, et üksik valge naine siin maal kaua ei ela. Asjad, mis kahekesi probleeme ei paista tekitavat, toovad üksi olles kohe õiendused kaela. Üks must mees oleks peaaegu, et käsipidi kallale tulnud.
Proua(!), kas te kuulete mind, ma ju räägin teiega, kuulge, miks te vastu ei räägi. Proua! Kas te saate aru, mida ma ütlen. jne

tõepoolest, mustad siin ON rassistlikud. Tõenäoselt seepärast, et nad on korraga nii prantslased kui mustad.

Saime K-ga jälle kokku ja kõik ostetud ja pildid tehtud ja pärast väikest tutvustavat tiiru linnas sõitsime ujuma.
K jaoks oli see vist esimene ookeanis käik üldse.
Muidu olime väga hea aja valinud supluseks – tõus, nii väikesed lained, et päriselt ka sai ujuda, mitte lainest lainesse supelda, ja pilvealune ilm.
Ja ka kilpkonnalapsed nägime ära. Surnud peast siiski – vees hulpis mitu tortue luthi (dermochelys coriacea) poega, kes tõenäoselt pärast tänast öist koorumist ja liiva seest välja kaevumist piisavalt kiirelt piisavalt kaugele ei jõudnud põgeneda ja kalade või kellegi saagiks langesid.
Loodus on.. loodus. Imeline ja karm.

Et see natuke kole kogemus tasa teha, läksime järgmiseks Rorotale elavaid loomalapsi vaatama. Ehk siis laisikuid. Algul ei paistnud küll ühtki, aga just enne seda toredat kivi ja vaadet oli üks ema oma pisikesega. Pisikesed on praegu juba oma kilosed, kõhu pealt ära ja ronivad ema ümber ja peal aktiivselt (kuid tuletan meelde, et tegemist on siiski laisikulastega) ringi.
Omamoodi naljakas – võiks ette kujutada, et väikesed loomakesed on vilkad. Aga see imearmas kelmika näoga karvapall, kes küll vahel emale igat pidi selga ronis ja küll üht ja teist üpidi ennast osktel rippuda lasi, oli nii väike, aga juba nii aeglane!
Igatahes oli see imetore kohtumine. Ma klõpsisin pilte ja K istus maha ja nautis vaadet J siia jäetud kummikomme süües (mis olid tegelikult täiesti mõttetult pisikesed 28g pakid).

Mõelda, kuidas laisikuema oma last karjatab – ”Ära jookse mööda seda oksa nii kiiresti, see võib ohtlik olla kui vahepeal pimedaks läheb ja sa ei näe tagasi tulla!” :)
Ja kui endale koju väike laisik võtta, siis ta ‘tormaks’ ulakalt mööda rõdu, haaraks ühest nurgast su plätu, hakkaks, plätu hambus, teise nurka jooksma, sa pikutad hamakis ja loed raamatut ja vaatad kuidas väike tore tegelane loivab ning võtaks talt, kui pisike sinuni jõuab, tema jaoks märkamatult kiiresti, plätu suust. Lõpuks, kui laisikulaps seda tähele paneb ja uue ulakuse välja mõtleb, üritaks ta su voodisse ronida ja seal hüpata :)
Või siis tekki närida ja seda peaga raputada nagu koerakutsikas, lihtsalt et 20 korda aeglasemalt. Ja kui talt teki ära võtad ja vastu valgust vaatad, on sinna sisse näritud (paberist lumehelbemustri põhimõtte järgi tehtud) palmipuud.

Vot sellised mõtted tulid rõõmsal meelel tagasi jalutades.
Ja sellega päeva toredus ei lõppend. Nüüd olen agasi mäel, ja kõht toredate kirjade kõrvale joodud (riiulist võetud ja ära puhastatud) kohvikannu ekspressot ja pralineekomme täis.

Viisin R-ile ka kausitäie komme(pärast seda, kui neid tükk aega sügavkülmas olin hoidnud, et nad pärast linnast tulekut jälle tahkema vormi võtaks) ja ta rääkis, et kolm kuud polegi (paki kohta) nii hull. Et vahel läheb kirjaga samuti – kui ta vahel koju kirjutab ja paari kuu pärast ise ka sinna läheb, jõuab kiri alles pärast teda.


Elu… läheb edasi.

Bisous!