11 okt 2010, pühkepäev
…vähmalt F väitis, et sel nädala puhkame. Saab näha, mitu päeva ta seda mäletab

igatahes võtsin unest maksimumi ja põõnasin kolmveerand kaheksani. Jube unimüts nagu ma olen.
Edasi läks lubaduste täitmiseks.
Lubadus üks teha rajake orkestrikoopani. Põhimõtteliselt on seal nüüd põhimõtteline rada. Panin natuke värvilist paela ja võtsin natuke võsa hõredamaks. Vähemalt ise enam ei eksi. Mõlemad koerad olid mul terve ennelõuna abis. Nuusutasid ja sebisid nii et käpad-ninad villis.
Kuigi päris rajalt koopasse on linnulennult paarsada meetrit, võttsi see mul üle kahe tunni. Viimasel viiekümnel meetril kirutsin end, et vahetult enne matšeetet ei teritanud.
Ja tõepoolest – parmuhooaja lõpp hakkab paistma – täna tapsin vaid 21.

Lõunaks jõudsin tagasi. Kõlkusin hamakis, vaatasin filmi, siis tuli pähe, et oli ka teine lubadus – kooki teha.
Keerasin kiirelt keeksiasjad kokku ning filmi lõpuks sai juba banaani-kohvikeeksi. (H&J, nende banaanidega, mis viimati kullakaevurite juurest näppasime!).

Õhtu nael oli minu jaoks vihm. Ilus ja jahutav ja tihe. Kestis küll ehk vaid pool tundi, aga tõi meeldiva jaheduse ja see võimaldas natuke ajutööd. Muu tööä vel, aga mu pea lihtsalt ei tööta, kui temperatuur üle 32-33 C on. Nüüd aga sain mõnusalt jahedas 26s artikleid lugeda (tõesti jahe, pane või sokid jalga). Vaikselt peab ju vaimu puhkuse lõpuks ette valmistama hakkama.

Guiaana-eesti kõnekujund
matšeetega herilast tapma – kiiret ja rumalat otsust tegema

cestrumiõis, cestrumiõis
ja praetud banaanid pruunis võis
kui dantel meile lilli korjas
valge mees eurooplast orjas
herilased paiste teevad pea