3 detsember (Paris CDG)
eilne (tänane?) oli pikk.
Sõitsime ära kella ühest, et R saaks füsioteraapiasse. Enne veel jätsin Francoga hüvasti ja hakkasin nutma. Tee linna oli hästi vaikne. Vaatasin aknast välja ja üldse polenud erinev kui ükskõik millisel muul linnasõidul.
K viis Ri linna, ma niikaua hängisin kontoris. Nii F kui C olid seal, igaüks nokitses oma arvuti taga. Enne lennujaama minekut tegin veel kõigist kohalolijatest pilti ka. ainus pilt neist, mis aasta jooksul tegin. Ainult pr F on pildilt puudu.

R kallistas ja soovis rõõmsaid jõule, F palus Od tervitada, isegi C ja Kga vahetasime põsemusisid.

Siis hakkas põnev osa.
Check in-I järjekorras oli kõige silmahakkavam, nagu alati. Isegi Guiaana jaoks liiga metslane. Mitte mustanahaline, aga valge inimese mõõtiu ka kätte ei anna – valged on ju guiaanas kas turistid või rikkurid.

Ehk siis.
Check-ini poiss flirtis nagu oskas. Kauaks ma pariisi jään j amillal ma tagasi tulen ja kas mul pärast tagasitulekut peaks mõni vaba õhtu olema. Koti kaalus lindi ära ja palus selle läbivalgustamisele viia. Tegelikult küll ettekäändel, et seljakotti ei saa lindile panna – kõik rihmad võivad igale poole kinni jääda.
Üsna kõhe oli viia teda läbivalgustamisele – mul oli ju kotis pealuu. Aga nad ainult paarikümneks sekundiks lasid silmad üle ja siis olevat okei.

Edasi käsipagasikontroll ja metallidetektor. Kotid valgustati läbi. Siis paluti need lahti võtta ja otsiti kiirelt ja sümboolselt läbi ning paluti mul poolikust hambapastatuubist loobuda. Okei, arusaadav.
Jõudsin oma kotid kokku pakkid,a siis kutsus üks teistest erineva vormiga onu mind kõrvale ja hakkas küsitlema. Kust ma olen. Miks ma siin olen. Kui kaua. Mis ma tegin. Kus ma tegin. Jne jne.
Juba hakkas kõhe – tundusin lennujaamatöötajate jaks päeva nael olema, kõik üritasid mingit moodi kontakti astuda.

Kui ülekuulajast pääsesin, läksin istusin ühte rahulikku nurka ja hakkasin raamatut lugema. Karupoeg paddingtonisst. Sest tema tuleb ka lõuna-ameerikast, armastab magusat ja korraldab pidevalt igasugu apsakaid. Sarnasusi on mitmeid :)
Täpsustus, enne raamatu lugemist käisin vetsus (kohe varsti saab see märkus tähenduse).

Kui raamatult pilgu tõstsin hakkasid kohe silma kaks lennujaama turvakontrollitädi, kes kedagi paiistsid otsivat. Mind, loomulikult. Kohe eemalt kui neid nägin teadsin seda, aga üritasin mitte kahtlustäratav välja näha ja edasi lugeda. Võibolla see isegi natuke õnnestus, sest nad tundsid mu ära alles vahetult minu ees olles.

Siis hakkas küsitlus jälle pihta.
Kes ma olen. Kust ma olen. Miks ma olen. Kas mul on mingeid pabereid selle tõestamiseks. Ja mida ma loen. Ja siis nad palusid et ma nendega kaasa läheks.
Läbiotsimisruum oli parasjagu kasutuses, nii et istusin seal ukse taga ja pärisin kas miski on valesti.
Ei, kõik on korras. Nad otsivad pidevalt inimesi läbi, nüüd osutus loosiõnn (yeah, right) minu kasuks.
Tädid kadusid hetkeks, tuli üks uus mees. Teda ma polnudki veel viimase tunni jooksul kohanud.
Tere, sanäed väsinud välja.
Jah, ju ma vist olengi.
Öösel ei maganud?
Ei (aga ma ei hakanud seletama, et olin valguspüügil ega et olen viimased pool aastat olnud nonstop põskkoopapõletikus)
Kas te suitsetate midagi? Kanepit? Kokaiini tarvitate?

see tuli küll nagu välk selgest taevast! Kuna näen väsinud välja, olen ma narkomaan. Samas, kohaliku kultuuriga tuttav olles ei pane ka imestama. Natuke oskasin siis eesootavat juba aimata.

Läbiotsimine nägi välja nii:
Viskasin oma käsipagasi lahkelt lauale, samal ajal telliti pealelaadimisest tagasi mu suur kott. Hakkasin kotti lahti pakkima ja küsima, kuidas läbiotsimine käib ja mis ma saan teha. vastus – mina istugu seal ja vaadaku kuidas nad kotis sorivad.
Enne seda sümboolne käperdamine.

Läbiotsijaks oli mees, kes metallidetektori juures juba oli üritanud mingit kontakti luua. Vaatas mu objektiive, küsis kas need on kallid. Kas fotograafia on mu hobi (hirmus tahtmine oli vastata et olen national geographicust, kui se mu eelneva looga vastuolus oleks olnud). siis jõudis seljakotini. Tõmbas luku lahti ja hakkas raamatuid ükshaaval välja tõstma. Jõudis kirjadeni, vaatas ühe ümbriku tagakülge ning küsis, kas kiri on mu boyfriendilt.
Ei (kiri oli Liinalt, siinkohal sooviksin ka tervitada)
Aga sul ju ikka on boyfriend?
Möhh? Kas see on läbiotsimine või vestlussade? Mis see teie asi on?
Ei, noh.. kas teil on midagi tõsist?
Siis ei teadnudki enam mida üelda või teha.
Järgmine raamat oli tantsuõpik, mille vahel oli ka paarherbariseeritud taime.
Selle raamatu juures läks jutt eraelult akadeemilisele plaanile.
Aga mida ma kodus õpin? (tegelikult ju põnev küsimus – tantsuõpik ja kuivvatatud taimed koos)

Siis jõudid kohale registratsioonist läbi käinud kott.
Enne kui selle kallale asuti tuli seni nurgas pabereid täitnud tädi ja palus alla kirjutada tõendile et olen nõus andma kokaiinitesti jaoks uriiniproovi.
Nüüd tuleb siis mängus ee, et olin just vetsus käinud ma mu põis oli ausalt ka täiesti tühi. (kusjuures, enne olime mäel just A-ga nalja teinud, et miks nad ei kontrolli kas mu põis on ikka tühi, kui lennukisse vedelikke ei tohi viia..)
Palusin juua ja läksime kahe turva saatel vetsu. Vetsu ust ei tohtind kinni tõmmata.

See tehtud oligi käes suure pagasi kord. Ütlesin (ausalt) et kui nad selle lahti kisuvad, siis mina seda enam kokku ei saa (selleks ajaks oli lendutõusuni ka vaid 15 minutit jäänud). Kuna selleks hetkeks olime juba kõik vanad sõbrad, siis nad lubasid mõistvalt suhtuda.
Ninh kui koti ühest otsast lahti tegid tõdesid ise ka, et seda oleks targem võimalikult vähe segi pöörata.
Kas olen ikka maininud (=kiidelnud) et olen meisterpakkija?
Küsisid, mis mul kotist leida võib ja näkitsesid ühest ja teisest otsast.
Hamakk, selle sees pudel 90% suriname rummi, teine pudel puntši, palju moosi.
Üks tädidest polnud varem brasiilia gojaavimoosi (seda maailma parimat gojaavimoosi) näinud, ja kiskus kaks pakki kolmest lahti ja surkis nad tikuga läbi. Nüüd on mul ekstrahinnalised jõulukingid tervitustega Rochambeau turvatöötajatelt. Kui ütlesin, et tahan moose kingiks viia, ülesid nad, et pean siis kingisaatjale seletama kui tublid ja töökad nad ikka on ja nende poolt tervitama.
Siis hakkas üks tädi hetkeks kiljuma – oldi jõudnud mu kaisusipelgaõgijani. Edasi tuli mu väike fotokott.
Kõige turvalisem ja salajasem asi, sest selle sees, sokkide ja aluspesu vahel oli mu rannalt leitud kolp.
Haarasin koti oma kätte ja hakaksin selwtama, et oh, seda te tahane täna ja võtsin kolba, samal ajal seletades, et näete, imetajate osi on keelatud maalt välja viia, aga see siin on hoopis kilpkonnapealuu.
Mulle pettumuseks ei paistnud kolp pagasis neid üldse nii imestama ja ära võtta või kuhugi sellest teatada nad ka ei üritanud.
Kotis järgmiseks hakaksid silma matšeeted. Mul on seljakotis vastu selga kask suurd matšeetet, mõlemalt otsas Air Caraibesi kollased sokid, mis on juuksekummidega kinnitatud.
Miks reisib üks ökoloog-narkomaan mitme suure matšeetega!?

Siis hakkasid paistma mu ujumisriided, aluspesu ja seelikud, nii et see ots kotist jäeti lahti ja hakati teisest otsast pihta.
Seal olid (leidmise järjekorras)
Igasugused juhtmed – telefoni, arvuti, fotokate. Soojad riided (need, mis kavatsesin pariisis selga panna). Need põhjustasid juba omajagu elevust, kuigi tegelikult on tegemist eesti mõistes sellise kesksügisese komplektiga.
Edasi – kummilint ja hüppenöör. Tädid pasitsid mu punasele kummilindile igasugu põnevaid lisafunktsioone leidvat.
Siis tuli mu suur Godiva karp surnud loomade kollektsiooniga. Vati seest arutati üks mardikas välja. Õnneks see, kes juba kuu sügavkülmikus on veetnud ja täiesti surnud on. Teise putuka juures hakkasin kiiresti seletama, et see on samasugune ja kui te nad kõik vatist välja arutate, lõhute ära, kallid asjad. Nad siis teist ei harutanud vatist välja, katsusid ainult. Sest elavate mardikate üle piiriv iimine oleks kindlasti probleeme tekitanud.
Natuke vaadati mu liblikakollektsiooni, siis jäädi sellega rahule.
Siis leidis üks onudest kookose.
Kuidas kookost läbi otsida?
Ütlesid, et läbi valgustada nad seda ei viitsi (olin selleks hetkeks juba nende silmis väike õnnetu venemaa tüdruk kes tahab koju moskvasse). Loksutasid kookost paar korda ja pakkusid abi koti kokkupakkimisel.
See kulus tõesti ära.

Siis küsisid veel jutu jätkuks et ega ma raha ei transpordi. On alles tegelased – oleksid nad mu koti korralikult läbi otsinud, teaksid nad seda isegi.
Mis seal ikka – olin aus, mul oli kaasas kolme nulliga summa eurosid.
Kõik tegid kohe suured silmad ja küsisid, et kas ma üksi reisingi ja kas ma ei karda.
Üritasin siis seletada, et olen just aasta madude, skorpionite ja puumadega koos metsas elanud, ja tundub et olengi viimasel ajal riskide peal väljas.

Tohoh, sa oled puumat näinud? Kas hirmus ei olenud? Kas nad liiguvad öösel?
Lobisesime veel natuke (lennukini paar minutit) ja see kõige hakkajam turvamees soovitas mul raha aluspesus kanda.
Pidin naerdes tõdema, et see pole füüsiliselt võimalik – ei mahu (proovisin järele).

No ja siis tormasin lennukile, sel ajal kui üks turvadest mu koti lubas ülejäänud pagasi hulka sokutada. Olin viimane pealemineja ja kõigi tähelepanuobjeks.

Aga selleks hetkeks oli mul juba nii ükskõik.

Ülelend oli rahulik.
Üritasin filmi vaadata. esimene film oli kohutav hollywoodikas, võtsin järgmise, see oli animeeritud prantsuse loomafilm (ehk siis kohtuavam kui eelmine) lõpuks vaatasin filmi nimega ‘gorillas in the mist’, pühendusega ühele tädile, kes Aafrikas koos gorilladega elas. Ainult magada ei õnnestunud.


Pariis.
Esialgu tudnud jahedus mõnusana. Kodune ja värske. Oli ka vaid –2 ja selleks oli mul sooje riideid piisavalt. Kui pärast koos pagasiga bussi ootasin, ehk 10-15 minutit), hakkas küll jahe, aga sellist hullu suren-kohe-külma-kätte –tunnet ei kogenud.
Kõik peale minu ja ühe ameeriklase läksid esimeses peatuses maha, ja et me mõlemad samasse terminali sõitsime, viis bussijuht meid otse sinna.
Nüüd istungi CDG-s. nurkades on jõulukuused, kõik tulevad ja lähevad ja räägivad kümmet keelt korraga
Tore on see, et ma pole enam kõige silmapaistvam kuju.

ärkamisest on möödas täpselt 24 tundi.