11 november

siin maal mingi püha- ja puhkepäev

hommikusel jalutuskäigul ma metsloomi ei kohanud. Kohtasin hoopis kolme musta meest ja kolmekoera (kellest kaks olid valged). Olid meie värava juures, selle juba lahti murdnud ning kohe teel edasi. Üritasin mingit seltskondlikku vestlust alustada. Nemad pärisid kas liblikaid sain, mina ütlesin et ei, tegin ainult pilti. Nemad küsisid kauaks ma puhkusel olin mina ütlesin, et ma tegelikult elan siin.
Siis tegin koerale pai ja üks mees ütles et tal on ayennes veel koeri ja et ma peaks talle külla minema.

Igatahes on väga häälekalt aru saada, et on vaba päev – metsad kajavad püssipaukudest ja te on täis turistide autosid.
Üha imekspandavam tundub, et vaesed coq de rosher oma ‘reservaadis’ üldse kuidagi elada suudavad, kui kõigil puhkepäevadel pidevalt turistidehordid tulevad ja lähevad.

Päev tõi kaks võrdlust.
Üks. Seotud tulejate ja minejatega.
Euroopas on inimesed nagu portselannukud – viibivad +pidevalt klaasist ja plekist karbikese seees, lõhnavad täiesti mitteelusalt, ja mis peamine –on valge, peaaegu sinkja täiesti terve ja kriimustamata nahaga. Ja siis kui nad siia tulevad ärkavad nad ellu. Mis on omajagu valus ja sageli tähendab esilagu villis nahka.

Kaks, seotud viimasel ajal sagenenud kirjadega siinkäinutlelt.
Minu töö on siin mingis mõttes olnud olla turisti-geiša. Sest valguspüüki mul ju aidatakse üles panna ja enamasti ei pea ma eriti mingeid loomi ka koguma. Pean lihtsalt olema olemas, hoidma tuju üleval, pakkuma vestlust ning tundub, et osatakdr hinnata ka silmailu. Või siis mingit veidrat naudingut sellest, et see sassi peaga ja kriimustusi täis metslane, kes sulle beoge megasomasid toob, on naissoost olevus.
Tere, mina olen K ja möödunud aasta töötasin ma ekvatoriaalses vihmametsas geišana.