27, kolmapäev

teisipäeval käisin jalutamas. Avastasin enda jaoks natuke kullakaevurite laagriümbrust – poolel teel nene laagrisse (sealt kohast, kust tee pärast hargnemist otse nende poole viib), viib üks väike rada ülesmäge. Läksin mööda seda. Tulemus – paarikümne minuti pärast hääbub see tihnikusse. Olin liiga laisk, et tihnikus mööda mõttelist rada käia.
Selleks, et koeri maha jätta, tuleb võtta liblikavõrk ja sellega vehkida. See on nende jaoks kuidagi eriti hirmutav ning nad saavad vihjest aru.

On nimekirjad asjadest, mis tuleks reisile või matkale ise kaasa võtta ning mida on alati parem kohapealt muretseda. Seni on koer olnud kasavõetavas nimekirjas. Aga tundub, et tegelikult võib ka kohapealt koeri saada. Praeguses olukorras ehk mitte kuigi kvaliteetseid, aga selle-eest kvantiteedis. Miks mitte kvaliteetseid?
Noh, näiteks… Kui P ja sõbrad siin olid, rääkis P et Princess kui vana ja tark koer on eriti edukas madude välja nuuskija. Lase tal ainult ees jalutada ja ta nuusub kõiki maduussid üles. Mis juhtus oli aga see, et kuts astus kogemata maole peale. Olin ise üsna lähedal ja kartsin hirmasti. Et nüüd saab hammustada. Kas mina või tema, aga üks meist kindlasti. printsess ei nuusutanud, lihtsalt vaatas oma õnneliku koertobu naeratusega (selle universaalse koeranaeratusega mis on alati jalutama kaasa võetud kutsal) ja ei teinud ta jala alt põgenenud paost väljagi. Pärst oleksin võinud veel pahandada saada, et koera ohtlikku olukorda panin.

Kanad ei tohi siblida ega koerad haukuda ning päike tuöeks nööriga taevast alla tõmmata – K on haige. Tegelikult polegi päris kindel kas ikka on. Aga nii ettevaatusabinõuna võiks lisaks ka papagoile koti pähe tõmmata.

mõtlesin üles otsida K leitud koopad, need gepsule märkida ning ühtlasi vaadata, mis pidi läheb alla kaugemate liblikapüüniste juurest algav rada.
Viimane viis üsna ruttu Angelique tagant alla viivale rajale välja. Ning kui mul oleks olnud kaasas liblikavõrk (esimest korda viimase viie päeva jooksul jätsin selle maha), oleksin hõlpsasti saanud endale oksal päevitava M.hecuba. võrku mul ju aga polnud.
Sellegipoolest ilus hommik. Mõlemad koerad tulid minuga jalutama, ja võrgu ja tahtmise puudusel ei hakanud ma neid tagasi hirmutama. Kõndisime mööda rada alla ojadeni. Mööda esimest, millel oli ka veenire põhjas hakkasime allavoolu turnima.
Hoopis teine lugu on turnida mööda kuida jõesängi. Peab muretsema vaid selle pärast, kuhu ja kuidas ronida. Pole libe, pole tudevat voolu ega märg. Ühel hetkel otsustasin, et imelik on mööda jõge kuivalt turnida ja läksin tegin selle keskel voolavas nires jalad märjaks..

Iga natukese aja tagant oli näha, kuidas uusi ojasid juurde liitub, osad kuivad sängid, osad veenirega. asi hakkas juba selgelt voolava vee kogu meenutama.
Iga natukese maa tagant istusin ja ahhetasin kui ilus on ja tegin pilti.

Siis muutus jõgi jõesarnaseks, jõudsin üsna madalatele aladele (selleks ajaks olin juba koobastest tõenäoselt mööda läinud ilma neid märkamata).
Madalas läks nürimaks. Jöes see liikumine tähendas vajuva põhjaga vees sumpamist, jõe kõrval oli tihe võsa. Tegin mõlemat kordamööda.

Plaan oli kõndida tuttava kullakaevanduse tee sillani. Tõestamaks et maakera on ümmargune ja et see jõgi viib sinna.
Noh, esialgu jõgi keeldus sinna minemast. Muudkui käänas siia-ja sinnapoole. Siis olid puud talle isti peale kukkunud ja jõest neist üle ronida oli võimatu, läbi džungli neist mööda minnes tuli mitusada meetrit ringi teha. Ja nii korduvalt ja korduvalt. Mingil hetkel sain sääremarja palmiokka.

Siinsed palmiokkad on suured. Nii 5-10cm pikad ja mitu millimeetrit jämedad. Ja selline pani risti mu säärde sisse paar.kolm sentimeetrit. Tõmbasin ta siis uuesti välja. Kuni metsas ronisin, oli kõik nagu okei, aga pärast mööda kaevanduseteed üles ronides, hakkas säär tunda andma. verevalumist või põletikust või mõlemist.

Aga jäin pooleli sinna, kus jõgi keeldus kullakaevanduse teeni jõudmast. Oma kolm tundi järgisin teda allavoolu lootuses, et nüüd kohe… aga looked ja lookes ja murdunud puud. Isegi natule villand sai sellest, eriti siis kui keskpäev lähenema hakkas ja palavaks läks.

No aga lõpuks, siis kui enam isegi midagi loota ei viitsinud, tuli järgmise käänaku agant kauaoodatud sild.

Tõmbasin õnnelikult hinge, rebisin juba äärmiselt katkistelt (7a vanadelt?) matkapükstelt sääre küljest ära ja hakkasin mäest üles vantsima.
Et olen seda mäge üsna tihti vantsinud, ei tundu ta enam kuigi suur pingutus. Isegi mitte keskpäeval, nagu sel korral. Ainult see sääremari..
Üsna Lodge lähedal nägin paarikümne meetri kauguselt aarasid. Nädala algul olid tuukanid meid sisse piidanud, nüüd juba teine päev aaraterrorismi. Üks parimaid terrorismivorme üldse. Nad on nii suured, nii värvilise.d kuidagi raske on aru saada, et nad ongi päriselt ja looduslikult sellised.

Pärastlõunal avastasin et olen tihedalt kaetud väikeste puyukidega. Nende millimeetrise läbimõõduga asjandustega. Mis sest, et olin tahasi tulles pikalt pesnud ja kamminud.
Egas midagi. Kammisin ja otsisin puuke. Sain neid enalt üle saja. Lisaks ka mõned suuremad, juba päris puuki meenutavad asjandused.
Kujutan ette, et nädalavahetusel hakkan juba suuremas ja kinnises olekus vereimejaid leidma.

Ja õhtu uudiseks on vihm. Täiskuu-põud on möödas. Vihm algas parasjagu siis, kui olin grignoni vabaõhuvõimlat väisamas. Nüüd hakkab lõpuks järele jääma. Kuidagi palju värskem on kõik.