6 detsember, esmaspäev

kõik olid kodus. Nad olid kütnud ja koristanud, Hugo lakkus mind ja teised vadistasid ja vaatasid. Siis tuli M tuppa ja küsis mis siin haiseb. Kopituselõhnsa maha saamiseks kulub veel nädalaid.

Linnas läksin raeplatsi. Seal oli lumi, ehitud majad, paat keset platsi maailmalõppu kuulutamas.
Kui aus olla, siis mul oli küll algul imelik. Olin liiga kubujuss, liiga päevitunud, liiga inimestest ja rääkimisest võõrandunud. Liiga metslane et osata käituda kohvikus.
Aga see kestis kokku nii tunni. Ehk pool. See imelikkus.
Tegime aega parajaks, et inimesed hajuks ning jalutasime… hm.. koju?

Eestisse jõudmise ajaks olin olnud ilma horisontaalasendita umbes 40 tundi. Lennukis ma ka maganud polnud. Samuti ei maganud esimesel ööl. Oli jahe, pea valutas, kuivast õhtust suu kuivas, nina oli liiga kinni et nina kaudu hingata, õues oli liiga valge, toas liiga vaikne. Istusin teki sees ja vaatasin lund ja magajat.

Hugol on segadus. Ühelt poolt olen endiselt ta kõige ‘omam’ inimene – olen ainus, kelle sõna ta endiselt käsu peale ja alati kuulab. Samas, ma pole enam maailma keskpunkt. Ma pole enam.. ma ei teagi, on tunda et peame koos kvaliteetaega veetma.

Laupäevaks olid mul juba plaanid, külakutsed, elu. Liiga palju elul kui täpne olla.
Õhtul kinos istudes tuli lõpuks uni ja väsimus. Kuigi film oli minu jaoks just see õige, tundisn, et ei suuda silmi lahti olla. Tõmbasin endale jope peale ja pool tukkusin ning vaatasin ringi.
Kinost.. hm.. koju? jõudes vajusin lihtsalt tombuks. Enam ei häirinud valgus ega vaikus ega jahedus. Kõik oli oma.
Tundub, et isegi K ei pahanda, et olen luba küsimata tema kodusse sisse kolinud. Üritan külalislahkust mitte kurjasti ära kasutada.

Pühapäeval käisime Kudinas. Terve pere oli kutsutud, aga vanim liige eelistas koju jääda.
Mõisarahvas oli teinud pardi, lamba ja sauna.
Alustades viimasest. M vihtles mind kuni jaksas ja pealtnägijate sõnul muutusin palju heledamaks. Pärast istusime laua ääres ja rääkisime (või, noh, nemad küsisid, ma rääkisin), käisime M&Miga koeri jalutamas. Südaööks jõudsime tagasi tartu.

Täna olen üritanud valgeks inimeseks hakata. Ärkasin vara, ajasin korda asjad pangas, trelefonifirmas, arsti juures. Leidsin endale võibolla uues seljakoti, ostsin raamatu.
Ah jaa - otsin fotoka!
Täiesti uskumatu, kui palju tegelikult ikka fotokas loeb, rääkigu nad mis tahavad. Vaadates pilte, mis uues aparaadist välja tulevad, ei suuda ma ära imestada, kuidas selle vana käkiga suutsin saavutada seda, mida saavutasin.

Pärastlõunal kütsin keskkütet, panin broileri ahju ja samal ajal käisin jalutamas. Siis tükeldasin kõrvitsat, otsisin kokku trenniriideid.
Arvan et olen tubli.
Arvan, et saan hakkama. Kuidagi. Lõpuks.
Olge lihtsalt mõistvad. Andke aega.
Palun?