24 oktoober, pühapäev
magasin kaua, ehk kaheksani. Siis kuulsin et K toimetab, magan ju rõdul, ning vedasin oma vana kere ka hamakist välja.
Jalutuskäiguga jäin seega hiljaks – ooli juba palav, varjud lühikesed, loodus keskpäevaks ettevalmistuv. Natuke jalutasin ikkagi, aga midagi huvitavat eriti ei näinud.

Lugesin ja lugesin ja tegin muud vaimset tööd sel ajal kui K metsas käis. Täiesti kogemata leidis ta ka tagasiteel kaks (!) koobast, üks neist pea Orkestrikoopa suurune. All, seal kus jõed juba üheks suureks on liitunud, natuke pärast ‘ujumiskohta’.

Vahepeal on trennjälle igavaks muutunud, lisaks otsin midagi lihtsalt ja kiiret, mis taastumise ajaks hea oleks.
Ehk siis hakkasin lühikesi 15-30m intervalltreeninguid tegema. Kiired, aga mitte kuigi lihtsad. Umbes kolmandaks minutiks oled läbimärg ja kuuled südame rütmis kõõrvus kohisevat verd ja enam ei jõua… ja ikka veel on 20 mintsa ebainimlikus palavuses liiga intensiivset trenni jäänud.
Appi, kuidas seda juba armastan :)