8 oktoober
jõudsime kga just magustoidu ajaks. Õigesti tegime, see oli imeline. Järgnes vein ja jutustamine, aegamöäda vajusid inimesed ükshaaval ära. Mõtlesin lõpuks välja, et nad on ju nii vanad. Kui nad oleks meie kultuuriruumist oleks üsna rakse jutu peale saada. Aga õnneks (minu jaoks, antud olukorras) on nemad kasvand rõõmsameelses heaoluühiskonnas.
Nad olid täna käinud kaw soos ja külas. Vaatasin kadedusega, kuidas G koostas nimekirja nähtud liikidest, lihtsalt mööda minnes sai ta 40 liiki, keda ta kõiki esimesel pilgul tundis.
M rääkis palu Abuntust ja tema ‘hõimust’ kes siin vanadel headel aegadel elas. Kuidas kõi pidevalt rõõmsas kanepiuas olid ja palju lapsi said. Ning kuidas A nende kõigiga pidevalt vaidles.
Mingil htkel tegelesid kõik pakkimisega, meie kga kahekesi veel lobisesime ja veidlesime teineteidega. Aga tegime seda endiselt inglise keeles. Kuid selleks eajks olin juba liig vindine emakeele kasutamiseks, ning prantsuse keele mõistjaid läheduses polnud.
Jõime päris mitu pudelit tühjaks, aga juba enne südaööd sain hamakki (eesti mõistes siis voodisse).
Hommikul lükkasin kella edasi ja magasin seitsmeni. Edasi-tagasi asjatamised, vales valuutas tipp, küllakutsed ja tänusõnad ja meilivahetused ja mis kõik. Kirjutasin mile veel tema soovil mõned pildid plaadile. Ta lubas neid loengus kasutada. Kuna tegemist on kaaskunstnikuga, siis kujutan ette, et ma ei pea oma autoriõiguste pärast muretsema. Ta teab, mis need väärt on.
Veel lubas ta mulle saata tüki oma keraamikat, kui lõpuks koju ja aadressi saan.
siis tõime nad ära lennujaama. Esimest korda siinoleku jooksul nägin tee äres katusele keeratud autovrakki. Samas, arvestades kui vähe liiklust on ja kui harva seda teed ise sõidan, siis on seda piisavalt. Sest enamasti saan ju seda teed sõita korra nädalas. Kes teab, mis kõik tee ääres pea peal on sel ajal kui meie metsas oleme.
Viimase kolme päeva jooksul nägin viiel korral hr V paljast tagumikku ning kahel korral pr Ri ilma püksata.
Pikk päev. Ühelt poolt täiesti sisulage ja erilise actioni ja saavutusteta, teiselt poolt progressiga.
Sest ega ma suuremat täna ei teinud – internetti polnud, nii et ku ameeriklased õnnelikult lennuki peale olid saanud, passisin niisama kontoris, ujuma ei läinud, väsimus oli lihtsalt enneolematu. Põhimõtteliselt oli mu ees raamat, aga olin liiga unine ja väsinud, et sealt suuta sõnu, ammugi veel lauseid kokku lugeda. Magasin pea kätel pool tundi, siis viisin C koolist lõunale.
Ta on tore poiss. Oma klassis kõige parem ‘teaduses’ ja mates, armastab lugeda ja tahab hirmsasti inglise keelt selgeks saada. Ja progress on täiega olemas. Lisaks üritab tubli džentelmenina käituda. Kohas, kus pitsat ja mina oma hiiglaslikku kana aluspesu (calzone au poult) sõin, täitis ta pidevalt mu klaasi ja arendas seltskondlikku vestlust nagu tõeline prantsuse südametevallutaja.
Tal varastati paar päeva tagasi telefon ära – F jäi talle kooli järele minnes hiljaks, ning kui C kooli nurga juures seisis, sõitsid kaks selli talle otse ette, üks hoidis kinni, teine lõi ja võttis telefoni. Ja see pidavat hästit avaline olema, et raha ja telefonid kooli juures lähevad. Kole koht.
Kui ta kooli tagasi olin viinud ja kontorisse jõudnud, teadin juba oodata telefonikõne Filt, et ta kusagilt cayennest peale korjaksin. Võtsin neist oodates veedetud seitmest minutist maksimumi ja lamasin silmad kinni kontori diivanil.
Ja siis võtsingi Fi peale, viisin ta kontorisse. Üritasime kahekesi internetipulka tööle saada, aga edutult. Niisiis passisin-tukkusin lahtiste silmadega raamatu taga nii kaua, kuni oli aeg C koolist ära tuua ja koju sõita. Mis ma sinna kontorisse ikka jään kui netti pole.
Tagasiteel ürtain maksimumi võtta ja nii suhtlev olla kui võimalik. Pidasime kohe täiesti vestluse maha.
Lugu1: (seotud prügikastide juures katuse peale keeratud autovrakiga ning paar päeva tagasi varastatud redeliga ühe liblikalõksu juurest)
8 aastat tagasi oli pr Fil autoõnnetus. Kurvis vastutuleva autoga kokku juhtudes sõitis ta kokkupõrke ära hoidmiseks teelt välja ja üle katuse. Kõrvalistuja koht oli suure kivi poolt lõmastatud, tagaosa kortsus, ainult juhikoht oli õnnekombel nii puutumatuks jäänud, et ta ellu jäi. Pr F passis autos, kuni järgmine auto ta peale korjas. Autojuhilks oli Camp Caimanist pärit onu. Ta tõi pr Fi, kes suhteliselt terve tundus koju, ja läks oma teed, ehk siis linna poole. niipea kui F õnnetusest kuulis ja sõitis koju ja autovrakki vaatama, pani ta tähele, et autost puudus sinna paigutatud väike telekas (see nüüd küll tark asi pole meie käänulisel ja hirmsal teel…).
Jutu point oli selles, et õnnetused on hästi tavalised ja et camp caimanis elavat üks onu, kes lihtsalt näppab pidevalt kõike. Nagu mis mõttes sõidab ta mööda meie kullakaevanduse teed ja võtab puu najale pandud redeli, 100m meie laagrist!?
Tema olevat ka see põhjus, miks me ei tohi valguspüügiasju kunagi omapäi jätta.
Nüüd ei tundugi see kõige iga päev kokku pakkimine ja pidev valvamine enam ajuvaba.
Järgmised meie hoolde usaldatavad turistid tulevad alles novembris. Nii palju siis lootusest, et ülejäänud aja siin veedan ‘klienditeenindajana’.
Küll aga sain peaaegu et veel palju parema plaani – meie ‘orkestrikoopa’ juures pidavat olema veel ka teine, vähemalt sama suur koobas. Üsna seal lähedal. Kuna lubasin niikui nii endale, et teen koopa juurde niipea raja, kui aega saan. Kui juba seal kandis olla, siis peaks ka selle teise koopa üles leidma. Oleks tegevust ja seiklust ja eesmärk ning pärand.
Lugu2: suure maja aku on läbi. Päriselt-päriselt läbi. Sed apole võimalik enam laagiga – vool voolab tast lihtsalt läbi ilma, et midagi külge hakkaks, kui päeval päikest pista,b on enamasti poole ööni voolu, hommikuks on akul ees number 15-25 tavalise 45-50 asemel.
Vana aku ka juba – 12 aastat. Tavaline aku eluiga pdiavatki u 10 aastat olema. Miks pole seni uut muretsetud, on kohale iseloomulik – bürokraatia. Seaduse järgi, peaks aku muretsema kohalik valitsus (ei teagi, kas guiaana või matoury). Aga see on kohutavalt pikk büroktraatiarada, mis sest et vajalikud akud on juba Guiaanas omanikku ootamas. F pidavat juba mitu aastat seda ajama, ilma eriliste tulemusteta. Korra üritas ta matoury valitsusele maksta, et need talle aku lihtsalt müüks, aga raha läks kusagil linnavalitsuses kaduma (ja mina muretsen oma kaduma minevate kirjade-pakkide pärast..). nüüd üritab ta teist korda seda sama. Et plaan sel korral õnnestuks, olevat ta kokku leppinud kohtingu.istungi matoury linnapea ja mingi tähtsa tegelasega vel ja siis mitme tunnistaja juuresolekul annab ta raha ja üritab mingi vajaliku allkirja saada. Sest uut akut on ju vaja.
Koduteel oli lihtsalt imeliselt kaunis õhtutaevas. Sinine ja roosa ja lilla. Tõmbasin ennast toolil kägarasse ja vaatasin õue ning üritasin teha nägu, et ma millesti aru ei saa, samal ajal kui F telefonis Ple seletas, kuidas 9 nõudlikku ameeriklast tema kaks väikest eestlast täiega ära olid kurnanud: “muudkui sõida vasakule ja paremale ja kivikukke vaatama ja ööpüügile. Mõlemad olid nii öösel kui päeval tööl..”
Pärast reetsin kuidagi jutu sees ikkagi ära, et ta telefonikõnesid pealt kuulan.
Koju jõudes sõime Kga kahekesi ära need hirmkallid ja šikid Godiva kommid, mille suure karbi M mulle kinkis. Sõime eestlaste stiilis –nii et suu korraga sokolaadi täis oli ja mõmisesime vahele. Mis sa neist metslastest ikka tahad. Et iga komm oli isesugune, siis kumbki sai igast kommist pool. Vahepeal tuli F midagi ütlema ja pakkusin talle ka.
Karamellitee ja juba kolmas lehekülg tänast sissekannet. Ei mingit trenni täna. Täna tuleb pikk uni.
Turistiteenindaja tähelepanek – anna neile kohe alguses nimi, mida nad on võimelised häädama ja meelde jätma. Üks kõik, kas see ka treaalsuse sinu nimega sarnaneb või ei. Muidu võivad nad sult ka veel viimasel päeval teel lennujaama küsida ‘oot, kuidas selle poisi nimi oli…?’
Veider on kui on nii palju inimesi, kellega nii tihedalt suhelda tuleb. Viimasel õhtul andsid nad mõista, et tõenäoselt on see meie jaoks hästi avaline ja igapäevane ja nemad peavad olema nukrad ja meid igatsema ühepoolselt. Eks saab näha. Esimene õhtu täielikku üksildut ja vaikus on alati veider ja nukker, isegi kui seda iga kuu kogeda, nagu viimasel ajal.
Kui täna õhtul viimaks koju jõudsin seisin kuuma dusi all ja lihtsalt lasin viimasel nädalal kõige higi ja liblikalaipade ja väsimuse ja emotsioonidega maha voolata.
Saturday, October 9, 2010
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment