14 november, pühapäev

need ‘turistid’ kelle pärast kolmekesi maja jagama pidime… polnudki turistid. Hoopis perekülalised, kellest ühel oli ilmselt sünnipäev – tegelased laulsid ja tantsisid üsna lärmakalt poole ööni hoopi peal. Nojah.

Hommik oli unine. Lõpuks vedasid mehed teele kukkunud puu lõplikult eest ära ja läksime kooma-avastusretkele. Ma polnud seal aprillist saati käinud, nii et ei saa öelda, et olin teejuht. Õnneks oli meil gps ja leidsime koopa liigagi lihtsalt. Jõed olid kuivad, hirmus kriiphein poolel teel peaaegu kuivand-kadunud. Üsna lihtne mineks seega. Isegi puuke ei saanud.
Tagasi viis k meid otse läbi võsa. Iga ühel oma rõõmud.
Aega oli, läksime edasi ‘suure ääre’ juurde. Teel sinna nägime saimirisid – suuuuuuures karjas pärdikuid, kelle just üks kotkas üles oli ärritanud. See oli tõesti ilus kohtumine – tegelased lärmasid, hüppasd efektsete hüpetega mööda latvu, vahel istusid osadmitu minutit mõnel varjulisel oksal ja vaatasid meid sama uudishimulikult nagu meie neid.

Tagasiteel leidsin veel ühe vajaliku taime. praktiliselt kõik ‘lihtsad’ taimed on nüüd leitud. Ei kujuta ette, kuidas mehed kahekesi nende keerulistega hakkama saavad.

Lisaks oli tee ääres kaks jäänust madudest, poolmumifitseeruud nahad ja selgrood.
Ja mu puitu söövad vaglad on vahepeal märkamatult moondunud. Kui veab, näen ehk ka lõüütulemust. Aga hetkel on nad midai vagla-mardika vahepealset, helepruunid ja jalgadega.

Et pole mitte mingit ruumi ega põrandat, on juba kaks treeningvaba päeva järjest.

pirni-pune sokolaad maitseb eriti hästi koos kuiva põdravorstiga. Eriti ekvaatoril.
Ja tundub, et olen saanud hommikujalutusekaaslase.