25 oktoober, esmaspäev

ärkasin vara-vara. Tänu täiskuule läheb palju varem valgeks. Või siis, öösel on palju vähem pime. Tavaliselt on ööd siin kottpimedad. Nüüd on segadust kui palju, pivevalt ärkan särava kuu peale ja tahan teda ära kustutada.
Igatahes pakkisin poole kuue paiku oma kõhu täis ja läksin jalutama. Läks isegi korda laagrist välja hiilides koertele märkamatuks jääda.
Olin juba kilomeetri üha saabuvas valguses jalutanud ja mõelmnud, et näe, ei ühtegi morphot, pidin ma selle võrgu kaasa tassima, kui nad tulema hakkasid.
Tõesti nagu muinasjutust oleksid välja hüpanud. Lendasid peast natuke kõrgemal, kuidagi rahutult. Tekkisid järsku ja kadusid järsku.
Veel nägin kahte caligot. Nad on vist ka pigem hämarikuliblikad. Kuigi istudes tunduvad hästi rahulikud, ei lase nad endale lähedale. Ehk siis liblikakollektsioon täna ei täienenud.

Tagasi tulles nägin üht väikest kiisut. Kodukassi suurune, aga üsna pika ja jämeda sabaga, mustade laikudega mis peaaegu pikitriipudeks ühinesid. Hüppast üle tee ja siis hakkas minu hirmus esimese puu otsa ronima. Kahjuks oli aga esimene puu otse tee ääres üksikult, nii et ta passis selle otsas nõutult terve minuti ja vaatas mind, ilma et kuhugi edasi oleks saanud minna. Minu õnneks – lõpuks on mul ometi mõnest metsikust kaslasest pilt.
Näost tundus teine kuidagi kassipojalik. Ehk oligi, kuidas ta muidu nii pikalt ennast uudistada oleks lasnud.
Ladina keeles kutsutakse teda leopardtiigriks (leopardus tigrinus), kui armas nimi sellisele kaisuloomale(:
Ja taki-taki keeles öeldakse tema kohta tigri-kati !

Pärastlõunal võtsin tasapisi liblikalõksudest puuviljajääke välja. Sakslased on sinna vist iga päev lisa pannud, igatahes oli seda haisvat läga lõksudes vahel oma kilo.

Kui oled haige, siis magad palju. isu kaob ära, nii selle pärst et muudkui laiskled kui ka haiguse enda pärast. Kui vähem süüa, muutud veel närgemaks. See takistab nii terveks saamist kui uuesti liikuma hakkamist. Aga kui terveks ei saa ega rohkem liikuma ei hakka, siis isu ei tulegi tagasi ja ei saagi saada terveks ega liikuma.
Nõiaring.

Ostsin selle leevenduseks linnast tulles poest lõhefileed ja juustu ja apelsine ja mida kõike. Peaasi, et oleks tervislik ja meelsasti kurgust allaminev. Nüüd hakkabki eluvaim juba tasapisi tagasi tulema.

Mõtlen prooviks siis isegi mitte trenni oma keldertoas teha. Praegu on turistimajades palju vaba rõdupõrandat.
Minu toast veel – see hakkab kuivaperioodi lõpuks ometi ära kuivama. (ehk siis, mu tuba on sama märg kui on tee otsas olev veelomp, mis alles nüüd kuivaks hakkab muutuma).
Ütlen seda selle järgi, et seni olid kõik saadud postkaardid ja fotod toas seina ja talade vahel olevates pragudes otsapidi. Nüüd on puit kuivand, ja need vahed on nii suureks muutunud, et pildid sealtr vahelt välja on hakanud kukkuma. Alles nüüd, neljanda kuiva kuu algul.

K on märkamatult kohastunud. Muutunud vaiksemaks ja rahulikumaks, lihaselisemaks. Vajadusel asjalikuks, ülejäänud ajal laisiklikuks nagu kõik ümberringigi. On hakanud lugema ja natuke prantsuse keelest aru saama.

‘suurtest’ (huvitavatest:) inimetajatest olen looduses kohanud praeguseks
suurt sipelgaõgijat (üsna tõenäoselt) Myrmeophaga tridactyla
atèlet Ateles paniscus
möiraahvi Alouatta seniculus
huroni Galictis vittata (suur must-hall kärplane)
tayrat Eira barbara (suur puuotsas roniv kärplane)
brasiilia hiidsaarmat Pteronura brasiliensis
puumat Felis concolor
oncillat Leopardus tigrinus
ja mõlemat laisikuliiki

võimalik et ka jaguarundit õhtul autolaterna valguses üle tee jooksvat (ehk siis üsna nigelalt), olen leidnud rannast lamantini hamba (trichechus manatus) ja kuulnud jaaguari möirgamist ning näinund ta käpajälgi (üks loom, keda tegelikult lähemalt kohata ei tahagi..)
tamariinid ja aguutid ei lähe arvesse, vahel aguutšid ka sekka.

Selle kohta, kui raske on ilma koerteta jalutuskäiku saavutada, üsna hea tulemus.


igatsen hommikust härmatand maad ja õhus rippuvat hingeõhtu. Samblast ja heledat männimetsaalust. Seda loodust, millesse sündinud olen.

I love not man the less, but nature more
(Lord Byron)

51 Dan brown - the lost symbol
52 James Herbert - The Rats