9-10 oktoober, nädalavahetus.

Laupäeva hommikul sõitsime neljakesi, Ri ja Djga linna. Panime esimesed asjad kontoris pessu ja arvuti käima ning siis viisime teised koju, ennast turule. Seda poissi, kes sidruneid müüb, ma üles ei leidnud Kuigi, ausalt otsisin. Sellegipoolest hüppasime brasiilia-poodi sisse et marke osta. poemüüja läheb juba tuttavate kategooriasse.
Siis seisime veel Coras järjekorras, kui ostlemine ette sai võtetud. Sain enlade 10eurise kollase seeliku ja dvd toorikuid.

Lõuna lihtsalt magasin kontoris. Et mitte internetti oma surfamisega veel aeglasemaks teha, ja et ennast natukenegi vormi viia õhtuseks programmiks. Nimelt oli plaan minna basseini ujuma ning fotonäitusele. Harjumatult kultuurne ja sisukas programm tavalise mets-mets-mets programmi asemel.
Laupäevaõhtule kohaselt oli basseinis üsna palju inimesi. Pruunid, noored ja üksteisel seljas amelevad. Aga heatahtlikud, nii et 25X25 basseini viimased üks-kaks rada olid pidevalt ka ujumiseks piisavalt tühjad. Tõmbasin rahulikult otsi, sel ajal kui K niisama vette hüppas. Tundisn ennast natuke süüdi, et ta ootas mu järel, aga samas.. noh, lihtsalt faktist, et elad metsas ei piisa et olla vormis. Las harjutab ka.

Matoury ujulas tunduvad mu juuksed alati lootusetult rastadesse koonduvat. Üheski teises kohas seda ei juhtu, aga siin alati. Harutasin tasapisi julla lahti (lammastest tuleb vill, juustest jull) ning jalutasime näitusele.
Kokku olid pandud kahe fotograafi ja vähemalt kahe kunstniku tööd, kokku täiesti asjalik näitus. Vaatasin kadedusega pilte mustadest inimestest. Kuidas on võimalik saada neile nii lähedale, niisugustezsse olukordadesse…? Kuni tuli näitusesaalitädi ja viitas, et näete, seal on autor, kui temaga vestelda soovite. Siis sain aru, kuidas – fotograaf oli ise samuti must suur mees. Õigest rassist ja kehaehitusega, millega tüli norima minna ei taha.
On asju, mis on valgele tüdrukule keerulisemad kui mustale mehele.

Pühapäev möödus jutledes. Tagasi tulles tõi F meile tiramisut (kommi pakkumine tasus ära!:) jalutamas ei näinud midagi. Vale kellaaeg ning lisaks laulisn kõva häälega.

Tõmbasin endale ‘wildlife specials’i ja ‘dr who’ erisaated. Nüüd vaatan õhtuti loomalugusid ning maad vallutavaid tulnukaid.
Aitähh, Jaanika, soovitamast!

Täna jõuab kohale see nukker vaikus, mis pärast minemisi alati peale tuleb. Hamakis kõlkudes lõn järjekordseid kallistamise ja kaisusolemise teooriaid.
Sõprade laul no 6