12 oktoober, puhkepäev vol mitu
öö sisaldas palju have. Otse istanduse kõrval klähvisid üksteise peale keegid. Tamariinid ehk. Ja hommikupoole ööd lärmasid möiraahvid. Sel korral tõesti lärmasid – toredalt lähedal, nii et uli kohe tunne, et magangi hamakis kesev vihmametsa.

Ja siis kui hommik veel lähemalt tuli, hakkas külm. Üritasin silmi põikpäiselt kinni hoida ja mõelda, et viimase tunni pärast küll riideid juurde tooma ei lähe (selleks peab ju ikkagi hamakist välja ronima), aga ikka pagana külm oli…. Ärgates näitas kraadiklaas +24 :P

Kohe peale per Fi lahkumist, ehk siis juba hommikul kuuest kostsid Lodgest mööd viivalt teelt saehääled. Algul tagasihoidlikumad, siis üha vihasemad – eelmisel nädalal oli sinna kolm puud ette langetatud. Eks iga järgmise puu juures läks sissetungijatel hari punasemaks.
Ja siis sõitiski viis autot alla kullakaevandusse. Ei tea kui palju mehi ja mulle vist juba tuttav valge koer. Kui neid sõitmas kuulsime, läksin teelahkmele vaatama. Istusin põõsas. Mehed pidasid auto kinni, vaatasid tükk aega üllatunult minust 10 m eemal olevat liblikalõksu ja arutasid, mis see küll olla võiks, aga mind ei märganud. Asi on alalõuas.

Niisiis keelas R mul ja Kl täna laagrist lahkuda. Saan taast täiesti aru. Ise ka ei tahaks ainult temaga siin olla…
Seega kestis hommik terve päev.
Päevitasin ja lugesin, vaatasin filmi ja lugesin ja tegin muudkui kohvi juurde. Kahtlane on siin puhata. Siin tähendaks minu jaoks puhkus seda, et saan metsa hulkuma.. lihtsalt kohal passimine on pigem väsitav.

koerad jälitavad mind mõlemad jalutuskäikudel. Omamoodi on see tore. Parimad sõbrad ikkagi. Ühtlasi vähendab see madude kohtamist. Aga ka teiste loomade… lisaks tunnen ennast alati nii süüdi, mõeldes Hugole, kes eestis arvab, et ma vist enam ei tulegi..

ja kanalas oli homikul surnnud kana. Keset põrandat, väliselt täiesti terve kana. Panime ta keset hoovi põlema.