22 september, kolmapäev

kohustuslik jalutuskäik Patawal. Ütlen seda viimasel ajal kundlasti väga tihti, aga see on täiseti uskumatu, kui vähe praegu ojades vett on. Isegi sellest saati, kui viimane kord juulis-augustis seal käisime, on veetase oma 30-40cm langend. Veebruarist saati… julgen öelda et ligi meetri. See tegi aja joal turnimise eriti mugavaks – voolav vesi oli küll olemas aga kivid polnud eriti märjad ega libedad ja vool ei võtnud jalgu alt. Nii et turnisime kõik neljakesi täie mõnuga. Omaette meenutasin oma teed linnatüdrukust metsinimeseks. Sest no tõesti – arvan et kõrvalvaatajale olen ikka paras pärdik praeguseks. Kõige halvemas mõttes.

Lisaks tegin positiivse avastuse oma jalavarjude osas – crocksid on kõikse paremad jalavarjud märgadel kividel ja vetikatel ja jõgedes möllamiseks. Nad pole põrmugi libedad, vesi jookseb neist kohe välja ning nad toetavad varbast ja kannast just sobival määral. Soovitan südamest tulevastele jõgedelturnijatele.

Edasi läksime sinna samma coq de rochi koopasse. Ausalt öeldes ma ei lootnud linnukesi endeid eriti näha, teadsin ainult et see koobas seal on ja praegu pole hooaeg… aga nägime ikkagi oma 3-4 isalindu ja vähemalt 2-3 emast. Nii et külalistel vedas jälle oma nägemistega, see kaunis linnuke ka neil nähtud-pildistatud. Veel ronisime sinna koopasse, lootuses et praegu esimesed alles demoonstreerivad edneid ning meie koopasviibimine ei hakkan ende munemist segama.

Muidu – valitseb üleüldine maopaanika. Oleme neid ju viimasel ajal nii palju ja kledaid näinud. Nii et kõik (või, noh, kõik peale K) liiguvad aeglaselt ja pead maas. Isegi kui luban olla rivis esimene ja teiste jagu ka vaadata. oma silm on ju ikkagi kuningas. Nii et on üsna tavaline, et keegi jälle pead pidi kuhugi mudund tüve astu jookseb valju matsuga.

Tagasi jõudes kõigil kõhud näljast korisesid ja vahelduseks oli täiesti positiivne füüsilise aktiivsuse väsimus. Võrreldes tavapärase on-liiga-palav-et-liigutada –väsimusega.
Just siis, kui olin söögi potti pannud, tõi R meile oma imelist punaste ubade kreoolipärast hautist ja riisi. Nii et kõhud said hästi-hästi punni. Peale veel letšide jäätsit ka.

Pärastlõunal käisin R ja Djga poes. Ei tea, kas see on üleüldse okei, et niimoodi kõiki soovijaid vabalt sõidutan poodi. Loodan et on. Pealegi – põhimõtteliselt oli ju soovijaid kaks.

Teine öö hamakis. Teades ette, et mingil hetkel hakkab külm, olin jujba võrgu alla ronides fliisis ja sokkides. Töötas, tore oli magada. Lisaks sain osa öistest sündmustest – D jalutas lambiga mööda hoovi ning kusagilt kostsid püssipaugud. Pole just päris unistuste sündmused, millest osa saada.

Niisiis – magan nüüd ekvaatoriloleku lõpuni fliisis, pikkades pükstes ja villastes sokkides. Polaarmagamiskott eestisse naastes ei tundu enam isegi mitte natuke naljakas..

Õhtul luges H kõigile ette tarku raamatuid. Nii et sain samaaegselt targemaks ning pilte töödelda. Tema jaoks on see palju kiirem ja loomulikum (lobisemine ju ikkagi:) ja tal on ju ka poole kauem keeleõpet seljataga.

Sain teada, et ametlikult on ka siin neli aastaaega – väike vihmaperiood jan-veeb, väike kuivaperiood märtsis, suur vihmaperiood aprill-juuni ja uur kuivaperiood juuli-detsember.
Ja see on ka täitsa omaette fakt, et algselt olid salut’ saared üsna taimestikuvaesed, nagu ikka kaljused saared. Aga 19 sajandil indutseeriti sinna kookospalm. Algul läks see visalt, aga praeguseks oon need saared nii palmi kui teiste puude-taimede poolt tihedalt täis.


Täiskuu neljapäev on.
Selleks, et minna lähimasse nelja tee risti, peaksime minema kuhugi Rourasse. Ehk siis üsna kaugele. Aga minema ju peaks – boreaalneeger on ju pea sama, mis kratt. Tahtmist ‘umbluu!’ karjuda ja verist vahtu suust välja ajada veel pole, aga ütlemata lõbus olemine on küll.