16 09 2010

äratus juba enne poolt kuut, et võimalikult vara põhjaregioonide poole liikuma hakata ja loodetavasti varahommikust liiklusummikut vältida. Esimene läks korda, teine mitte päriselt.

Kouru juures tegime kosmosekeskuse peatuse. Muuseum oli veel kinni ja otseteed meil sõita ei lastud – see kuuluvat kosmoloogidele. Eks pöörasime siis otsa ringi ja tegime väikese tiiru sisse.

Juba kaheksast maandusime ahvide mäel ja juba peale pooletunnist jalutamist läüksid mu papud järjekordselt katki. Liimi mul kotis loomulikult polnud, nii et läksin üksi auto juurde tagasi ja lubasin peale saapaparandust teistele vastu kõndida. Teipisin plätud varba külge ja ronisim mäe otsa vaate juurde. Kui teised saabusid, olid kõik omajagu kohkunud – nad olid bothropsist otse kõrvalt mööda jalutanud. Hästi, et hästi läks.

Ühe jõe ääres täitsime juba näljast viltu kiskuvaid kõhtusid pomeloga. Hommikusöök oli ju hirmus vara.

St laurent ise oli imeilus linn. Julgen võtta suu täis ja väita, et Guiaana kõige ilusam linn – puhas, päris majad – tellistest ja krohvist, mitte laineplekist. Ning koloniaal-vanglastiil on omamoodi sümpaatne. Jalutasime palavuses talle tiiru oeale sõime natuke ühes pargis (jäätist ja teisi) ning siis jalutasime veel. Turistiinfokeskuses sain aidata vaeseid teenindajatädisid ja turistidele tõlk olla (ennast ju turistiks ei pea). Tagasitee tegime natuke teise ja saime natuke uudistada kohalike saramakade puutöökunsti. Kui se ei peaks mu pagasisse mahtuma, ostaksin kohemaid suure puust tuukani ja teise laisiku ja paar tooli ka.

meil oli täna tore, mis sest et sain oma 8 tundi autot roolida. Mölisesime ja pildistasime ja. Tore, noh.