29 august, pühapäev

kuna juba üle kuu on töö olnud ‘tubane’, on kuivaperiood kätte jõudnud ootamatult. Õues on päike, ja kui jalutama minnes varustust kaitsma pidavad kilekotid koju jätta, pole miskit hullu – tõenäosus vihma kätte jääda on väikene.
Pesu kuivab poole päevaga, välja higistatud vesi tõepoolest aurustub kehapinnalt, mitte ei voola mööda seda alla.
Ja lõpuks ometi saavad elektrisüsteemid nii palju päikest, et veesurve tekitamiseks pole enam tarvis seda hirmsat generaatorit otse mu voodi kõrval (kirjanduslik liialdus:) käima panna. Juba paar nädalat enne seda pole me pidanud ekstra elektrit juurde tootma, aga nüüd sai ka veesurve lõpuks ometi päikese kraesse kirjutada.

Nii võib veel tõepoolest uskuma jääda, et olen ‘lõuna’maal. Ekvaatorimaal.

Muidu – tuletasin nahale pigmenditootmist meelde ja lugesin päikese käes. Ja jalutama jõudsin ja… puhkasin. Täna veetsime mõlemad K-ga suurema os päevast poolteadvusel, poollamades, üksikuid lauseid vahetades… lihtsalt, olles.

Parimad pakkumised tunduvad tulevat alati siis, kui ei jää muud üle kui keelduda. Näiteks pakkumine osaleda tantsupeol esindusrühmas tuleb just siis, kui oled teisel pool maakera.