5 09 pühap

käisin metsaretkel kohas, kus veel käinud polnudki. Nõi, noh, kõige kaugem ots teekonnast oli uus. Aga palavuses vantsimine tasus ära – oli tore. Ja eriti hea oli, et see oli Olivieri sissetallutud rada – julgesin selle muretsemata ette võtta, sest teadsin juba, et see ei vii kuhugi, aga samas pole ka luuga hull.

Siis, kui oled teest kilomeetrite kaugusel, ise ka päriselt ei tea kus, ja vaatad, et ho, nüüd tuleb mingi loom vastu, ho, ei kaks! – no ja siis kohtad jälle jahimehi. Sel korral olid mõlemad mustad ja suisa noorekesed. Ja imestasid, et olen üksi metsas. Selle hetkeni, kui neid kohtasin, arvasin ise ka, et üksi metsas olen…
Aga hoolimata jahipoistest oli loodus avameelne ja ei kartnud mind. Osades kohtades on seda tunda, osades kohtades… ei saagi aru, kas loodus on ära invalidiseeriutd või mis värk on.
Taasi pöördudes sai kohustuslik kohtumine maoga ka tehtud. Tegelane oli just selle puutüve peal, millest üle pidin astuma. Ja tema, raisk, ka ei kartnud, näitas mulle oma sabaotsa ja passis puu all. Üritasin teda hirmutada, aga ta lihtsalt ei kartnud. Või üritas hoopis mind hirmutada. See tuli tal üsna hästi välja.
Lõpuks suutsin ta siiski rajast meetri kaugusele ajada ja sain edasi minna.

Õhtul ei sadanudki, ainult pilved olid õigel kellaajal platsis.

Raamatud hakkavad järjekodrselt otsa saama. Arvuti-raamatuid on, muidugi, aga neid ei saa ju päevitades või hamakis lebotades lugeda. Ja nad panevad pikas perspektiivis silmad valutama.