1 september 2010

hommikul kogusime üle 30kg cestrumit. See võttis täitsa paar tundi ja hirmus palju parmuhammustusi. Isegi kaasa jooksnud Doki ei saanud protsessi hõlbustadqa, kuigi ta täiesti püüdlikult passis kui me lehti kogusime.
Moraal – ei tohi olla liiga varajane töölemineja, kuni päike puude taga on, on parme hoopis-hoopis rohkem.
Siis võiks laskuda spekulatsioonidesse, kumb on hullem – päike lagipähe või parmud. Noh, viimased hammustavad ja levitavad ‘makaagiussi’ (kusjuures, seda tegevat ka puugid!).
Veel aretasin puukide ja armude kohta ühe teooria. Uuel inimesel pole tõenäoselt temperatuuriregulatsioon veel selline, et ta vett lihtsalt endast läbi laseb – joob sisse ja aurustab sealsamas oluliselt rikastamata välja. Mõne aja möödudes see aga tekib. Niisiis – ‘värske veri’ ja vanad olijad lõhnavad erinevalt (kusjuures peaaegu piisavalt erinevalt et ka inimene sellest aru saaks).
Teooria püant on sellest, et vanasid olijaid armastavad süüa parmud. (hüpoteesi tõestus – kui kuu tagasi K-ga jalutamas käisime, sõid kõik mind, mitte teda, nüüd aga söövad nad teda sama hea meelega). Puugid aga eelistavad uudi tulijaid (tõestus – esimese kuu-kahe jooksul sain palju palju rohkem puuke kui kogu senise ülejäänud aja jooksul).
Tassisime ägisedes lehed mäest üles ja panime kuivama. Õhtuks jäi neist järele ehk 6-7 kilo…

Lisaks lehtedele kuivatas päike ka meid päris tõhusalt. Sest ülejäänud päeva tegime istikuid. Õhtuks sai katusealune neid püsti täis, üsna mitusata tükki kokku.
Nii palju eelkõige tänu sellele, et kogu kurja juur – väike kühvel – oli kadunud. Nii et juba algusest peale käis töö labidatega. No ja see, et oli reaalselt olemasolev muld, mida kühveldada aitas ka tublisti kaasa. Päike siras ja siras ja… pärastlõunal tuli R ütlema, et näen varsti juba välja nagu D. vaatasin peeglist järele – pats oon peas alles ja habe ei kasva. Ainult selg on tõmmu.

Õhtusel jalutuskäigul (olen lõpuks ometi jälle piisavalt inimene, et viitida nii hommikul kui õhtul selline asi ette võtta) tahtsin ükskõik millest pilti teha. Muud ei olnud võtta – põlvvitasin konna ette maha ja hakkasin teda ahistama. Oleks ma ometi enne vaadanud, et seal kuhu ennast pikali keeran pole sipelgaid..


Targemaks sain ka (teadmistepäev ju ikkagi). Siin ongi hästit avaline, et kui puu parasjagu õitseb, siis ta võras ongi ainult õied, ei mineid lehti. Või siis nii, et üks oks on korraga ainult õied, ja ülejäänud võra tegeleb fotosünteesiga. Sest nii on ju palju lihtsam puud tolmeldada. Eriti arvestades, et palju tolmeldajad on suured ja ei orienteeru nägemise järgi. Näiteks nahkhiired.