15 09 2010

käisime kaw soos. Paadimees oli sama kes märtsiski, aga tuur erinev – sõitsime teisele poole. Nägime tervet karja soolehmi ning loomulikult linde, palju linde. Sain pahandada, kui üht kalamees pildistasin. Ma ju ei saa sinna midagi teha, et ise valge olen… niigi tumedanahaline europiidi kohta.

Kaw küla oli inimtühi ja ropult palav. Kuna autoliiklust pole, oli tänav heledast liivast, millel kohalikud paljajalu vantsisid. Kui varjus istudes oma paadimeest ootasime, hakkas üks mees meiega rääkima. Küsis, kas oleme venelased. Seletuse peale, et oleme eestlased küsis ta, kas see seesama polegi. Üritasime siis seletada, et meil on ikka oma keel ja oma riik. Aga tark onu siiski, et meid õigesse regiooni asetas. Ning siis küsis, kas oleme seotud kosmosekeskusega. See näitab ju ka üleüldist haritust: kosmos – gagarin – venelane.

Pärastlõuna tundub olevat üleüldine lebotamine. On tegutsemiseks liiga palav, juba mitu ööd on natuke liiga vähe magatud, ja ootame et tuleks F kellelt saaks küsida, kas on ca va, kui nüüd nädala lõpuni roadtripile läheme (või, noh, kontoris magame samal ajal põhjaregioone avastades).

Siiski, pesin ära oma väikesed seljakotid. Vähemalt nii palju, et nad sisse pandud asju ära ei määriks. Ning alustasin piltide töötlemist. Tundub, et oktoobriõhtuteks on tegevus kindlustet’..


Ja sõitsimegi linna. Õhtul ljalutasime cayennele ringi peale. Et tegime seda pärast pimedust, saime seda teha meeldivas temperatuuris. Õhtuks vedasid kõik väsimusest jalgu taga. Sain uue artikli ja magasin põrandal.