25 september

äärmiselt raske oli magada – kuu tegi kogu õue valgeks ja pidevalt ärkasin ja vaatasin, ega päriselt valgeks läinud pole. Muidu läheb hamakistudumine üha paremini. Külm pole, mõnusalt mugav kott mille sees värskes õhus lebotada. Nüüd viibin kinnises ruumis vaid autoga sõites. Vahel teen siiski ka endiselt toas. Aga siiski – ligi 20 tundi ööpäevast möödub värskes õhus.

et kohad ‘kuhu minna’ nimekirjast said otsa, võtsin ette lihtsalt lähedased kohad, et päev niisama raisku ei läheks – fourgassie kosk ning botaaniline jalutuskäik.
Esimene asus endiselt kohutava ära vooland tee lõpus ja oli turistikas. Aga et olime kõik läinud kleidistatud-seelikustatud, saime just sobiva koha väikeseks jalutuseks. SEDA puud, mida guiaanaraamatus mainiti ei leidnudki.
Samuti ei leidnud ma uuesti seda vana mõisakoohta.

Nii et läksime botaanikat jalutama. Mõned taimenimed on tõepoolest siinolekujooksul meeldejäänud, kuigi pole sellega tegelenud. Parme oli paljupalju, nii et infotahvleid lugeda ega liiga pikalt pilti teha ei tahtnud. Aga vähemalt on nüüd tähelepanu saanud nii loomastik kui taimestik.

Pärastlõunal tegime kooki, istusime, jutustasime (nii tore on ikka kui on palju sarnase taustaga inimesi kellega rääkida. Et on parimad inimesed üldse, kes siia külla tulid). Kuulasime raamatut, vaatasime filmi.

J päikesepõletatud sääred ajavad nahka ja näevad välja nagu näpud peale kunstitundi kus palju pva liimiga on mängitud. Lisaks on neis vist nüüd ka kerge põletik. Tunnen end omajagu süüdi ja üritan endast sõltuvas osas aidata, aga mis sa albiinole ikka teed.
Ja tänu puhkusele on mu enda õlgadel esile kerkinud valged väikesed laigud. Mu meelest tulid need siis, kui ise siin esimese asjana päikesepõletuse sain, aga pole ka kindel.