14 september, teisipäev

täna käisime kanuutamas. Hommikul panime papaia söömise ajal oma paberil nimed mütsi sisse ja loosisime paatkonnad. Saatuse tahtel olime Hga erinevates paatides, olin hoopis Jga.
Saime sinna just õigeks ajaks – esialgu vool kergelt tagant, kuigi lõppu, metsa vahele jõudes, oli kõrgveeaeg juba taandumas ja saime ka ikkagi natuke vastuvoolu aerutada.

Palju päikest ja naeru ja loodust. Crique Gabriel on üks mu lemmikkohti guiaanas. See on nii ilus lihtsalt. Mu leemikud on puude juured. Võratud, lihtsalt võrratud. Ning veetase on äärmiselt madal. Metsa vahel oli ainult ühel trajektooril võimalik sõita ja sealgi oli paadipõhi vastu mudapõhja. Eelmisel korral olid kõik puud poole tüveni vees. Kõige kuivem kuu ikkagi.

Sel korral sõitsime päris lõpuni. Ja just enne ümber keeramist oli rosin – nägime hiidsaarmat. Loom ujus üsna rahulikult ühest vsastvälja ja siis karega meist eemale. Ta pea oli inimese pea suurnune, keha ei näinud.

Kanuupiknik järvel sisaldas baguetti (ja minu jaoks musta leiba:), gojaavimoosi ja muud. Tagasi liuglesime peamiselt ilma ise kaasa aitamata ja nautisime mõnusat väsimust ja loodust.

Tagai jõudsime täpselt õigeks ajaks, et süüa ära viimased tükid banaanikooki jäätisega ja sis valguspüügile minna. Või, noh – teised läksid, minu kord on täna ainult sõidutav jõud olla, nii et K sõidutas mu koju tagasi ja saan omaette kirjutada ja vara magama minna ning öösel inimesed koju sõidutada.
Sel korral nagu polnudki õiget valguspüüki – ainult ülepäeviti seal olla, nii palju toredat seltskonda ja harjumatult lühikesed õhtud.