18 september, linnapäev

ärkasin tavalisel ajal enne kuut. Et olime liubanud ‘kaua’ (seitsmeni) magada, võtsin arvuti kaenlasse, keetsin kohvi ja läksin rõdule skaipima. Mingil hetkel läks õues valgeks, ja pidin ennast riidesse panema – naabrimees hakkas kuidagi eidralt vaatama..

teised ei ärkand siiski seitsme paiku, nii et panin toas muusika mängima ning keetsin veel mitu kohvi, lõpuks sain nad üles ja käisime läbi värskendava (ehk siis külma) vihmasaju bloulangeries. Saime kohvi kõrvale värsked ja imehead saiakesed.

Siis sõitsime linna. Kõigepealt turule – ostsime mandariine, ühe uue ja eriti imeliku kollaka sisuga, suurte seemnetega ja ogalise välispinnaga, orginaalis u 60cm läbimõõduga vilja, ja ananassi ka. kunsytnik, kellelt kuu tagasi maali ostsin tundis mu ära. See on ni veider, et inimesed, keda kord elus varem näinud oled, käituvad nagu suurimad sõbrad sinuga. Aga samas ka tore, kui keegi suure naeratusega vastu tuleb ja küsib, kuidas sul ikka läheb ja kas elu on ikka ilus.

edasi jalutasime vana sadama poole, haarasime teelt kohustuslikud rasvad praetud kalapallid (kusjuures, ausalt, see müüja ei räägi prantsuse keelt – korrutas muudkui 11 aga mõtles 12, mina ütlen talle 4 ja tema ütleb ‘ouioui’ ja teeb midagi hoopis seitsmendat jne..) ning siis vaatlesime sadamas linde. Oli just mõõn, nii se nägime viiuldajakrabisid ja palju sulelisi, seal hulgas punaseid iibiseid – silmapiiri sisse mahtus neid oma 4-5.

Edasi muutusime tõelisteks naisteks ja läksime shoppama. H tahtis endale hamakke, nii et leidsime Columbuse tänavalt ühe ‘päris hamakkide’ poe. Mitte turistika, aga sellise kus on riiulite kaupa erinevaid taevalikke lebokangaid. Valisime seal ja siis tuli tore müüjaonu meiega seletama. Aitas H- hamaki välja valida, tegi talle 50% kirjas olevast hinnast allahindlust, nimetas meid kõiki kaunitarideks.. ja tegemist oli valge vana onuga!
Siis tahtis juba J ka endale hamakki, nii et ostsime teise veel ja tegimeselle onuga koos pilti ja saime kauba peale kõik neli väikesed rätikud. Üsna kasulik sain enda oma kohe pähe siduda. No ja kui me juba ostlemise lainele olime saanud, polnud kaugel see hetk, kui Hga endale seelikuid ostma hakkasime. Punasetäpiline lühike ja peaaegu sinumustvalge pikk. Ja tegelikult mul ju oli uusi papusid vaja. midagi, millega viisakamasse kohta julgeb ka minna – kõik lahtised jalanõid püsivad koos vaid igapäevase liimimise kaasabil. Nii et ostsin turistipoest kohalikust nagast papud. Need on siin odavamad kui poejalanõud ja nad olid natuke seda nägu, et ehk saab nendega kõndia (kuigi, õhtuks olid jalad villis..)

Koorma kergendamiseks panime ostud autosse ning ronisime künka otsa, kust avaneb vaade nii merele kui künkale. Sõime seal keskpäevases palavuses kalapalle ja olelesime. Ühel hetkel tulid sipelgad seltsiks.

Pärastlõuna veetsime Remires. Suplus atlandis. Selleks ajaks oli just sobivalt kõrgvee tipp. Lained olid nii tugevad ja kõik nii liivane ja tore. Ainult vaene J, päikesepõlenud nagu ta on, loobus suplusest.
Siis Rorota mägi. Vastu ootusi nägime üsna lähedalt järjekordselt beebiga laisut. ‘Awwww’ oli mõnda aega ainus sõna, mis suust tuli. Imetoredad loomad. Sel korral jalutasime terve ringi peale.

Üsna teekonna lõpul tuli ka üllatus. Sel korral ebameeldiv. Kuidagi olime sattunud järjekorda K, H, J, ja mina kõige lõpus. H on teadupoolest lühinägelik ning K niisama udupea ning ohutundeta. Ehks iis jalutas K maost üle, ning h sellele otsa. Mina nägin kõige tagant, kuidas mingil hetkel H kõrval/ ees oli üsna suur maokere keskelt pea meetri kõrgusel õhus. Siis kuulsin J kiljumist. No ja lõpuni aus olles, hakkasin ise ka siis kohe kiljuma. J jooksis must mööda, tagasi, teised said alles siis aru, mis juhtunud oli. Et madu oli vähemalt tee pealt, selleks ajaks kadunud, püüdsin J kinni ja vaatasin et kõik pasitsid elus olvat. H pärast rääkis, et ta olevat selle looma otsa lihtsalt komistanud ja kinni jäänud, nagu nõõri või midagi.
Noh, õnneks läks kõik hästi ja keegi ei saanud viga.
Küll aga veendusin järjekordselt, et kui tunned, et sa ei usalda kedagi millekski, siis kuula oma sisetunnet ja tee asi ise ära.

Siis leidsime, et aitab kah, ja tulime ära-. Bensiinijaamas hakkas üks must sell mu autot pesema. kuna peame ta homme niikuinii puhtaks aama, mõtlesin, et as olla, endal tööd vähem. No aga siis asi ta mei ennast matourysse sõidutada. Ei öelnud milleks, aga selgus et pesulasse, kus juurde maksta lasi ja pesi veel rohkem autot. Ja tagatipuks lasi ta ennat tagasi Balatasse, otse kodumaja ette sõidutada. Noh, vähemalt on nüüd auto puhas.

Õhtuks sõime pitsat ja seda imelikku puuvilja, ning üle jäänud kalapalle. Puuvili polnud just kõige maitsvamate killast. Et K oli juba väga magava olekuda, hävitan seda peamiselt üksi.