2 september, vanaema 90. juubel

hommikul kogusime ja panime kuivama viimased cestrumid, mida meie valdustest oli võimalik saada. Ja oli tõeliselt kuum päev – keskpäeval varjus 34-35. see andis kohe märgi K tervisele – vaeseke sai päikesepiste. Nii et vahelduseks olen laagri peaaegu et kõige tervem inimene. Sest kui D oma majas aevastab, siis ka meie maja katus hüppab. Mitte nii hullult seda sama teevad ka kõik ülemused. Peaaegu tuleb sellest, et Ri tervisliku seisundi kohta ma sõna ei oska võtta.

Ma, kui tugevama sugupoole esindaja, üritasin veel ennelõunal lisaks päikest võtta. Aga tundus asjatu üritus. Siinne osoonikiht on märkimisväärselt paksem kui kodumaal – päike lihtsalt ei hakka nii hästi peale… küll aga kuivatab sust viimse elumahla juba poole tunniga välja. Nii et lõpuks lasin ikkagi lõunal mööduda varjus logeledes. Muud selle ilmaga väga teha ei saagi.

Aga pärsast võtsin nese käsile ja läksin mäest alla jalutama. Kas või ainult selleks, et üles tagasi tulles kogeda relatiivset jahedust, mis mäel valisteb. Läks korda.
Ka selles mõttes, et nägin üsna Lodge lähedal möirahvi (Alouatta seniculus). Juba hommikul tundusid nad lähedal olevat. Aga et nii lähedal..

Loomadest ka veel nii palju, et lemmikloomandusse on lisandunud oma vabal tahtel üks väike (nii 5cm kogupikkust) sisalik. Sass, või sassu, veel ei tea. Ta jookseb agaralt mööda rõdu ja kõiki tube, saba püsti. Vahel poeb külmiku alla (mis seal nii head on?) puhkama.

Ja see valge röövlind (arvan et liigist Milvago chimachima), kes enne esimest istandust valvas, oli elise hommikul hoopis majade juures olevat istandust valvamas. Või siis hoopis kanalat, mis ka kohe sealsamas on. Ajasin kaks asja korraga joonde ja ajasin ta pilti tehes lähemale hiilides minema.