507
hommikul jätsime K kodu valvama ja ise läksime taimeretkele. Vahelduseks on tore olla mittekojujäetav. See on nagu naeruväärne ka, kui keegi siia tuleb, on lihtsalt üks vägistatav rohkem. Eriti nüüd, kui C ja ta sõbrad siin suvitavad. Nagu mis mõttes ma pean endast suuremaid noori mehi kaitsma?
Vahepeal olid tublid teetöölised selle võsa maha võtnud, kust kavatsesime ise puid langetama hakata. Nii et otsisime uue. Natuke suurema tee ääres küll…
Kui seal asjatasime tuli üks täitsa valge mees juttu puhuma. Aitas meid oma saega ja puha.
Tagasi tulles käisime B-d vaatamas, tutvusin ta kolme lapse ja kutsikaga ja ta laenas meile oma ‘masinat’ et saaksime metsategemise lõpetada. See asjandus meenutab isegi mulle, võhikule, saage.
taimi korjamast tagasi tullest tegin oma koduse tantsustuudio ajaloos olulise pöörde ja ostsin peegli. A4, aga selle eest vähepurunev. Ja arvestades, et varem polnudki mul peeglit, on see päris hea.
Sel puhul üritasin ka kolmekordseid pöördeid kapinurgast välja otsida. Pean paar korda veel otsima.
Räägime Riga juba üsna sisukaid vestlusi. See on tore, et ta viitsib. Eks tal on teistega raskem olnud, nii et minuga on isegi nagu hea rääkida. Võimaeitea.
Ahja, nagu juba mainisin. Cl on sõbrad külas. Istusid ja meisterdasid baambusetükkidest asju.
Õhtupoolikul sõime hamakis mandariine ja rääkisime. Tagant järele ja ette. Kes teab, millal jälle saab.
siinsed mandariinid ei maitse nagu jõulud. Päriselt, nad lihtsalt maitsevad teisiti. Pole seda üleküllust ja pehmust. On küll mandariinid, head ja mahlased, aga mitte jõulumaitselised.
Ei viitsi kirjutada, isegi kui juhtub asju.
Sunday, July 11, 2010
7 juuli 2010
omamoodi on tore, kui kuivati on nii väike, et suudab vastu võtta vaid poole päeva töö iga nelja päeva tagant. Mingi loogika järgi tähendab see, et peab vähem töötama.
Üks teine loogika ütleb jälle, et siis peab lihtsalt ise rohkem jändama. Värskelt korjatud lehed hunnikus raamidele, natuke vanemad lehed tuulutamise mõttes ümber keerata ja võimaluse korral kokkupoole panna, et uutele ruumi teha. Koduteel uued taimed korjata, need kodus pesta ja improvideeritud raamidele panna, järgmisel päeval need kuivatisse viia ja ühtlasi eelmiste päevade asju kohendada nii palju, et uutele üleüldse natukegi ruumi oleks.
Nagu tobe on ainult sellepärast linnavahet sõita, et korra kuivatis asju kohendada. Aga kui peame olema tootlikumad, kui me oleme, siis muud üle ei jää.
Ühtlasi tundub, et see tähenbab, et no lighttrap for me. Keegi peab ju taimi koguma… nuuks.
Kuiu jaksan teen mõlemat. Põhimõtteliselt saab ju valguspüügiööl ka mõned tunnid magada. Paar ööd ehk saan siis ise ka olla seal. Tahantahan.
Täna käis autos elav arutelu vanade heade aegade teemal, nagu alati. Et kõik teised eestlased enne O-d said puhata. Aga ‘need uued’ peavad otsast lõpuni ainult töötama-töötama-töötama. Ja siis olid veel naljad ‘Mr tojour F’-I suhtes. Omamoodi tore on, et ei pea üksi sarnaseid mõtteid mõlgutama.
Ja kuigi tegelikult praktikat ei saagi kuigi palju, saan üha rohkem jutust aru. Kuulan võõraid vestlusi pealt muudkui. Eriti hea on seda teha just autos, kui päikseprillid katavad näo kinni ja kõik keskenduvad aknast välja vaatamisele.
Oh, ja veel käis jutt sellest, et üritati omavahel ‘salaja’ vaielda selle üle, kas hakkan nutma, kui paari nädala pärast inimesed kõik igale poole ära lähevad.
Eks see oleneb muidugi inimesest, aga arvan, et meil on siin K-ga kahekesi maja valvata ja metsas möllata üpris tore. Kavatsen talle tööst viilimist õpetada ja teda tantsupartnerina ära kasutada :)
Viimased päevad olen ühtlasi jälle puid lõkkesse vedanud. Lihtsalt peab jaguma siia ja sinna. Ega ennasti ausaltöelda enam eriti ei huvita, kas või kuidas soolikad omadega hakkama saavad. Vetsus magada on sama hea kui igal pool mujal.
Nüüd hakkame raiesmikuga vist päris-päris valmis saama. Kui palju kuid seal puid on langetatud ja veetud… iga ruutmeeter on eraldi meeles. Eriti noil kohtadel, kuhu ka juba midagi istutada olen saanud.
Tänaseks oli ka K nii ära väsinud, et ühines meiega alles poolel ennelõunal. Magas, vaeseke.
Hommikustel jalutuskäikudel pole ammu kedagi näinud. Sel ainsamal hetkel, kui aguuti üle tee jooksus, otsisin ka tee peal madusid. Sellegipoolest on hommikud toredad. Vaiksed.
Pärast läheb juba lärmakaks ja töökaks kätte ära ja õhtul pole lihtsalt enam seda õiget tunnet. Õhtune jalutus on argine, hommikune kuidagi pühapäevane. Kuigi mõlemad on iga päev käigus, on tunne hoopis erinev.
D käis ennast töötuks registreerimas. Et lõpuks ometi ära minna. Mr Tojour muudkui küll üritab ‘kaheks päevakes veel’ meelitada, aga no kaua võib, eksju. Eks igaüks suudab ainult teatud piirini näkkusaamist vastu võtta. Ja eks see uus ‘elukorraldus’, et pngi kuude kaupa iga päev tööpäev, vist ka ei istu. Väsitav ju.
Ja siin on ka üsna hea töötu olla – kui paberid korras, võib paar aastat 600 eurot kuus saada. (vrld min palk on 800). Võrreldes sellega, et meil on abiraha u 1/5 (?) min palgast, on ju siin töötu suisa kuningas.
Üks konn hüppab siin jälle eriti sündsusetult ringi. Astusin talle enne köögis napilt peale ja öösel jõllitas mind otse vetsupoti vastas.. sebastian in action.
omamoodi on tore, kui kuivati on nii väike, et suudab vastu võtta vaid poole päeva töö iga nelja päeva tagant. Mingi loogika järgi tähendab see, et peab vähem töötama.
Üks teine loogika ütleb jälle, et siis peab lihtsalt ise rohkem jändama. Värskelt korjatud lehed hunnikus raamidele, natuke vanemad lehed tuulutamise mõttes ümber keerata ja võimaluse korral kokkupoole panna, et uutele ruumi teha. Koduteel uued taimed korjata, need kodus pesta ja improvideeritud raamidele panna, järgmisel päeval need kuivatisse viia ja ühtlasi eelmiste päevade asju kohendada nii palju, et uutele üleüldse natukegi ruumi oleks.
Nagu tobe on ainult sellepärast linnavahet sõita, et korra kuivatis asju kohendada. Aga kui peame olema tootlikumad, kui me oleme, siis muud üle ei jää.
Ühtlasi tundub, et see tähenbab, et no lighttrap for me. Keegi peab ju taimi koguma… nuuks.
Kuiu jaksan teen mõlemat. Põhimõtteliselt saab ju valguspüügiööl ka mõned tunnid magada. Paar ööd ehk saan siis ise ka olla seal. Tahantahan.
Täna käis autos elav arutelu vanade heade aegade teemal, nagu alati. Et kõik teised eestlased enne O-d said puhata. Aga ‘need uued’ peavad otsast lõpuni ainult töötama-töötama-töötama. Ja siis olid veel naljad ‘Mr tojour F’-I suhtes. Omamoodi tore on, et ei pea üksi sarnaseid mõtteid mõlgutama.
Ja kuigi tegelikult praktikat ei saagi kuigi palju, saan üha rohkem jutust aru. Kuulan võõraid vestlusi pealt muudkui. Eriti hea on seda teha just autos, kui päikseprillid katavad näo kinni ja kõik keskenduvad aknast välja vaatamisele.
Oh, ja veel käis jutt sellest, et üritati omavahel ‘salaja’ vaielda selle üle, kas hakkan nutma, kui paari nädala pärast inimesed kõik igale poole ära lähevad.
Eks see oleneb muidugi inimesest, aga arvan, et meil on siin K-ga kahekesi maja valvata ja metsas möllata üpris tore. Kavatsen talle tööst viilimist õpetada ja teda tantsupartnerina ära kasutada :)
Viimased päevad olen ühtlasi jälle puid lõkkesse vedanud. Lihtsalt peab jaguma siia ja sinna. Ega ennasti ausaltöelda enam eriti ei huvita, kas või kuidas soolikad omadega hakkama saavad. Vetsus magada on sama hea kui igal pool mujal.
Nüüd hakkame raiesmikuga vist päris-päris valmis saama. Kui palju kuid seal puid on langetatud ja veetud… iga ruutmeeter on eraldi meeles. Eriti noil kohtadel, kuhu ka juba midagi istutada olen saanud.
Tänaseks oli ka K nii ära väsinud, et ühines meiega alles poolel ennelõunal. Magas, vaeseke.
Hommikustel jalutuskäikudel pole ammu kedagi näinud. Sel ainsamal hetkel, kui aguuti üle tee jooksus, otsisin ka tee peal madusid. Sellegipoolest on hommikud toredad. Vaiksed.
Pärast läheb juba lärmakaks ja töökaks kätte ära ja õhtul pole lihtsalt enam seda õiget tunnet. Õhtune jalutus on argine, hommikune kuidagi pühapäevane. Kuigi mõlemad on iga päev käigus, on tunne hoopis erinev.
D käis ennast töötuks registreerimas. Et lõpuks ometi ära minna. Mr Tojour muudkui küll üritab ‘kaheks päevakes veel’ meelitada, aga no kaua võib, eksju. Eks igaüks suudab ainult teatud piirini näkkusaamist vastu võtta. Ja eks see uus ‘elukorraldus’, et pngi kuude kaupa iga päev tööpäev, vist ka ei istu. Väsitav ju.
Ja siin on ka üsna hea töötu olla – kui paberid korras, võib paar aastat 600 eurot kuus saada. (vrld min palk on 800). Võrreldes sellega, et meil on abiraha u 1/5 (?) min palgast, on ju siin töötu suisa kuningas.
Üks konn hüppab siin jälle eriti sündsusetult ringi. Astusin talle enne köögis napilt peale ja öösel jõllitas mind otse vetsupoti vastas.. sebastian in action.
8 07
tegelikult ei mäleta keegi, kust see starteri jutt alguse sai. Mina rääkisin algusest peale, et see mis vilistab on generaatoririhm. F ainult küsis, ‘aga kas auto töötab?’ ja egotses edasi. Kui auto enam ei töötand ja B appi tuli, seletas ta et miski on kusagil kinni kiilunud, loksutame autot ja vaatame kas õnnestub kinnikiilunud asi lahti saada (nii hästi kui prantsuskeelsest autotemaatikast aru sain). Siis ühel päeval tuli F lagedale iseega, et starter on katki. Et selle aemel, et viia auto parandusse või näidata kellelegi, kes autosid tunneb, peab ta prantsusmaalt seljakotis uue starteri tooma.
Noh, täna juhtus nii. Et saime istanduses valmis ja hakkasime autodega mängima. Et ehk õnnestub pirukas käima vedada. Saame prooviks näha, kas valguspüüke selle abil saaks teha ja prügi ära viia ja saepuru tuua. Panime nööriga (olime just selleks otstarbeks omale hiinakast nööri ostnud, tõenäoselt saab sellega ka pärast maja ehitada ja elektrijuhtmeid paigata) piruka teisele autole taha ja üritasime käima vedada. Mina olin esimeses ja O tagumises autos. Renaultil pole sugugi nii head mootorit, et pirukat mägisel teel vedada. Allamähe lõigul sain ta just vedama, ja siis tuli ülesmäge ja mootor suri välja. Aga lõpuks saime mingi koostöö ja asi sujus ikkagi kuidagi.
Algul läks auto käima, aga suri siis kohe välja. Siis enam ei läinud käima. Ja kui vedasime mitu kilomeetrit, siis lõpuks läks käima… ja auto alla ilmus üks katkine kummirihm.
Ma ju ütlesin.
Edaspidi enam käivitusel probleemi ei olnud. Katkine generaatoririhm lihtsalt kiilus varem asja kinni.
Nüüd peame vist esimesed ööd selle sama viisaka autoga valguspüügiasju transportima. Generatoririhma puudumine pole just päris see, mida käimavedamisega saavutada üritasime.
esin täitsa nädala sees pesu ja muid asju. Kodu sai puhtam ja käed läksid ka rohkem inimkäsi meenutavat värvi.
Pole ammu koduloomadest kirjutanud – olen viimasel ajal röövikuid kogunud. Esimesena võtsin kolm ühesugust karvast, aga ilma efektse mustrita. Kaks neist ‘läksid pahaks’, kolmandast tuli välja tagasihoidlik läbibaistvate tiibadega tegelane. Viimasel korral taimi kogumas käies leitud ‘lumekuninganna’ – valge, natuke amüboidse ja tulnukja olemisega röövikulaadne suri esimesel ööpäeval pärast vangistust.
Eile õhtul leidsin rõdult ühe imeliku putuka, kellel on praegu aktiivne vaegmoondekestumisperiood. Oleme varem mitu tühja kesta leidnud. Nüüd sain ta enne kestumist kätte ja loomulikult panin purki, et tulemit näha. Hommikuks oli purgis tühi kest ja mingi elukas, kes natuke meenutas tsikaadi. Varasemaga võrreldes olid tal kadunud haukamissuised ja juurde ilmunud kiletiivad ja ta oli rohekas varasema tumepruuni asemel. Kahjuks oli purk liiga kitsas, et tiibu korralikult avada ja ta oli juba öösel, arvatavasti mööda purgiseinu ronides, selili kukkunud, nii et tiivad olid koledasti kokku kuivanud ja kortsulised ja niimoodi kõvastunud. Oleks teadnud, et ta on tiivuline, oleksin talle rohkem ruumi andnud. Poole päeva hoidsin teda veel purgis, et näha kuidas ta uus keha kitiniseerub ja värvi muudab. Siis lasin tal mööda rõdu minema ronida. Kardan, et loomake lõpetas kana kõhus.
Ja tänane uus koduloom on Plõks – täiesti hullumeelne 10 cm pikkune röövik, kellel mõlemas otsas on suured sulgjad tutid, ise roosa, küljel heleroheline triip. Kui teda ärritada, siis ajab oma tutid kurjalt turri ja plõksub (sellest ka nim:). Panin ta jäätisekarpi. Ei tea, mitu korda peab talle uusi lehti tooma, et ta elus püsiks? Ööpäev vanad lehed pastavad röövikule liiga vanad ja surmavad olevat..
Et maailmaga sammus püsida, kuulame BBC podcaste. Eesti infokanalitesse ei paista kunagi jõudvat see, mis reaalselt maailmas toimub. või, noh, see on lihtsalt, et ‘juhtus nii ja naa’. Pole ei objektiivseid ega subjektiivseid reportaaže, lihtsalt üks pildike ja all seitse lauset kirjeldust.
Igatahes. Kõiki idaeurooplasi siin ajas marru lõik sellest, kuidas Riias tähistati punaarmee väljaajamist saksa armee poolt & meenutati saksa armees hukkunuid ja kui poliitiliselt ebakorrektne see ikkagi oli. Sest ühtlasi tähistab see päev holokausti algust ja natsiarmee tegusid kindlasti ei tohiks tähistada ja…
Kui mu vanaemal on samal päeval sünnipäev, kui naabrimehe ämm sureb, siis kas on ebakorrektne vanaemale õnne soovida? Või kas see teeb äkki selle üldse olematuks, et vanaemal sel päeval sünnipäev on?
Tähistati ühe repressiooniperioodi lõppu. Meenutati rahvuskaaslasi kes võitlesid punaarmee vastu. Päris jube. Vastikud rassistid ja natsid seal idaeuroopas.
Kui raske on aru saada, et alati pole kõik mustvalge?
Kui raske on arusaada, et nl-i ajal saadeti idaeuroopast külmale maale või niisama nälja- või ülekuulamissurma rohkem inimesi, kui juute üldse võibolla laagrites oli?
Kas see on siis normaalne, et kõik juutidega seotud küsimused on nagu pühad lehmad ja kui sel ajal ka keegi teine kannatas või midagi muud toimus, peaks selle enne juudiküsimustega korrektsesse vormi viima, et sellest rääkida tohiks?
See kui kusagil idaeuroopa linnas tehakse paraad, mis solvab juute ei ole normaalne, aga see, kui gaza sektoris on piirang sisse tuua laste mänguasju ja šokolaadi mittejuutide piirkonda, on täiesti okei.
Selline piirangute ja agadega humanism.
Olen täiesti teadlik, et väga palju inimesi on aegade jooksul erinevatel koledatel meetoditel surma saadetud ja piinatud ja ahistatud. Aga tänapäev on tänapäev. Meil kõigil on oma ajalugu. ja miskipärast on selline vana komme, et ajaloolisi sündmusi peetakse meeles. Meie kõigi jaoks on see ajalugu veidi erinev, sest maailm ausõna ei ole mustvalge. Minu jaoks järeldub sellest, et ka sündmustel, kupäevadel võivad olla veidi teised tähendused. Ja nii hämmastav kui see ka poleks, saab ühele kuupäevale langeda mitu ajaloolist sündmust.
Viimastel nädalatel sajab jälle pea iga päev. Õhtuti peab voolu tegema ja riided on märjad. Märjem kui juunis, kuivem kui mais. Raiesmikul olevas voolusängis voolab juba mitu päeva oja. Viimati oli see seal mais.
tegelikult ei mäleta keegi, kust see starteri jutt alguse sai. Mina rääkisin algusest peale, et see mis vilistab on generaatoririhm. F ainult küsis, ‘aga kas auto töötab?’ ja egotses edasi. Kui auto enam ei töötand ja B appi tuli, seletas ta et miski on kusagil kinni kiilunud, loksutame autot ja vaatame kas õnnestub kinnikiilunud asi lahti saada (nii hästi kui prantsuskeelsest autotemaatikast aru sain). Siis ühel päeval tuli F lagedale iseega, et starter on katki. Et selle aemel, et viia auto parandusse või näidata kellelegi, kes autosid tunneb, peab ta prantsusmaalt seljakotis uue starteri tooma.
Noh, täna juhtus nii. Et saime istanduses valmis ja hakkasime autodega mängima. Et ehk õnnestub pirukas käima vedada. Saame prooviks näha, kas valguspüüke selle abil saaks teha ja prügi ära viia ja saepuru tuua. Panime nööriga (olime just selleks otstarbeks omale hiinakast nööri ostnud, tõenäoselt saab sellega ka pärast maja ehitada ja elektrijuhtmeid paigata) piruka teisele autole taha ja üritasime käima vedada. Mina olin esimeses ja O tagumises autos. Renaultil pole sugugi nii head mootorit, et pirukat mägisel teel vedada. Allamähe lõigul sain ta just vedama, ja siis tuli ülesmäge ja mootor suri välja. Aga lõpuks saime mingi koostöö ja asi sujus ikkagi kuidagi.
Algul läks auto käima, aga suri siis kohe välja. Siis enam ei läinud käima. Ja kui vedasime mitu kilomeetrit, siis lõpuks läks käima… ja auto alla ilmus üks katkine kummirihm.
Ma ju ütlesin.
Edaspidi enam käivitusel probleemi ei olnud. Katkine generaatoririhm lihtsalt kiilus varem asja kinni.
Nüüd peame vist esimesed ööd selle sama viisaka autoga valguspüügiasju transportima. Generatoririhma puudumine pole just päris see, mida käimavedamisega saavutada üritasime.
esin täitsa nädala sees pesu ja muid asju. Kodu sai puhtam ja käed läksid ka rohkem inimkäsi meenutavat värvi.
Pole ammu koduloomadest kirjutanud – olen viimasel ajal röövikuid kogunud. Esimesena võtsin kolm ühesugust karvast, aga ilma efektse mustrita. Kaks neist ‘läksid pahaks’, kolmandast tuli välja tagasihoidlik läbibaistvate tiibadega tegelane. Viimasel korral taimi kogumas käies leitud ‘lumekuninganna’ – valge, natuke amüboidse ja tulnukja olemisega röövikulaadne suri esimesel ööpäeval pärast vangistust.
Eile õhtul leidsin rõdult ühe imeliku putuka, kellel on praegu aktiivne vaegmoondekestumisperiood. Oleme varem mitu tühja kesta leidnud. Nüüd sain ta enne kestumist kätte ja loomulikult panin purki, et tulemit näha. Hommikuks oli purgis tühi kest ja mingi elukas, kes natuke meenutas tsikaadi. Varasemaga võrreldes olid tal kadunud haukamissuised ja juurde ilmunud kiletiivad ja ta oli rohekas varasema tumepruuni asemel. Kahjuks oli purk liiga kitsas, et tiibu korralikult avada ja ta oli juba öösel, arvatavasti mööda purgiseinu ronides, selili kukkunud, nii et tiivad olid koledasti kokku kuivanud ja kortsulised ja niimoodi kõvastunud. Oleks teadnud, et ta on tiivuline, oleksin talle rohkem ruumi andnud. Poole päeva hoidsin teda veel purgis, et näha kuidas ta uus keha kitiniseerub ja värvi muudab. Siis lasin tal mööda rõdu minema ronida. Kardan, et loomake lõpetas kana kõhus.
Ja tänane uus koduloom on Plõks – täiesti hullumeelne 10 cm pikkune röövik, kellel mõlemas otsas on suured sulgjad tutid, ise roosa, küljel heleroheline triip. Kui teda ärritada, siis ajab oma tutid kurjalt turri ja plõksub (sellest ka nim:). Panin ta jäätisekarpi. Ei tea, mitu korda peab talle uusi lehti tooma, et ta elus püsiks? Ööpäev vanad lehed pastavad röövikule liiga vanad ja surmavad olevat..
Et maailmaga sammus püsida, kuulame BBC podcaste. Eesti infokanalitesse ei paista kunagi jõudvat see, mis reaalselt maailmas toimub. või, noh, see on lihtsalt, et ‘juhtus nii ja naa’. Pole ei objektiivseid ega subjektiivseid reportaaže, lihtsalt üks pildike ja all seitse lauset kirjeldust.
Igatahes. Kõiki idaeurooplasi siin ajas marru lõik sellest, kuidas Riias tähistati punaarmee väljaajamist saksa armee poolt & meenutati saksa armees hukkunuid ja kui poliitiliselt ebakorrektne see ikkagi oli. Sest ühtlasi tähistab see päev holokausti algust ja natsiarmee tegusid kindlasti ei tohiks tähistada ja…
Kui mu vanaemal on samal päeval sünnipäev, kui naabrimehe ämm sureb, siis kas on ebakorrektne vanaemale õnne soovida? Või kas see teeb äkki selle üldse olematuks, et vanaemal sel päeval sünnipäev on?
Tähistati ühe repressiooniperioodi lõppu. Meenutati rahvuskaaslasi kes võitlesid punaarmee vastu. Päris jube. Vastikud rassistid ja natsid seal idaeuroopas.
Kui raske on aru saada, et alati pole kõik mustvalge?
Kui raske on arusaada, et nl-i ajal saadeti idaeuroopast külmale maale või niisama nälja- või ülekuulamissurma rohkem inimesi, kui juute üldse võibolla laagrites oli?
Kas see on siis normaalne, et kõik juutidega seotud küsimused on nagu pühad lehmad ja kui sel ajal ka keegi teine kannatas või midagi muud toimus, peaks selle enne juudiküsimustega korrektsesse vormi viima, et sellest rääkida tohiks?
See kui kusagil idaeuroopa linnas tehakse paraad, mis solvab juute ei ole normaalne, aga see, kui gaza sektoris on piirang sisse tuua laste mänguasju ja šokolaadi mittejuutide piirkonda, on täiesti okei.
Selline piirangute ja agadega humanism.
Olen täiesti teadlik, et väga palju inimesi on aegade jooksul erinevatel koledatel meetoditel surma saadetud ja piinatud ja ahistatud. Aga tänapäev on tänapäev. Meil kõigil on oma ajalugu. ja miskipärast on selline vana komme, et ajaloolisi sündmusi peetakse meeles. Meie kõigi jaoks on see ajalugu veidi erinev, sest maailm ausõna ei ole mustvalge. Minu jaoks järeldub sellest, et ka sündmustel, kupäevadel võivad olla veidi teised tähendused. Ja nii hämmastav kui see ka poleks, saab ühele kuupäevale langeda mitu ajaloolist sündmust.
Viimastel nädalatel sajab jälle pea iga päev. Õhtuti peab voolu tegema ja riided on märjad. Märjem kui juunis, kuivem kui mais. Raiesmikul olevas voolusängis voolab juba mitu päeva oja. Viimati oli see seal mais.
9.07, reede
jalutuskäik suure kose juurde ja teine teise suure kose juurde. Sest oli täitsa vaba päev – õhtul a.gab valguspüük ja jõudsime täpselt õigeks ajaks raiesmikul valmis. Miks siis mitte tegeleda ühe päeva rekreatsioonilise puhkusega. Polnud selle suure joa juures juba täpselt 5 kuud käinud. Sel korral oli kaasas teine objektiiv ja kaaslane, nii et pildid ja käik oli hoopis teistsugune.
Ja seal, kus kolmekesi käisime, eksis K natuke metsa ära. Läksime hanereas järjekorras O, mina, K. ta oli pidevalt must natuke maas ja ühel hetkel kadund. Tuli välja, et seal kust meie ära pöörasime põrutas tema edasi murrangust otse alla. Eks siinses metsas liikumine tahab õppimist. Isegi kui rada on ees, on see pigem mõtteline. No ja kui tihti me ikka radu mööda käime :)
Pakkusin Kle raamatuid. Isegi paberkandjal on siin hetkel ligi 4 lugemisväärset juturaamatut. Selle peale kostis noormees, et ta luges enne siiatulekut juba kaskr aamatut… üle viie aasta.
Õhtul sai valgust püüda. J on noor ja ilus poiss. Ehk kanadast. Sellegipoolest umb-prantsusekeelne. Kog ülejäänud maailm suudab koolis inglise keele ära õppida, kui seda neiel seal õpetada üritatakse. Kuidas prantslastel õnnestub hoolimata koolisüsteemist nii keeleoskamatud olla?
Aga muidu on ta hästi asjalik ja entusiastlik. Tuli lennujaamast, pani asjad tuppa ja juba kaheksast ühines meiega. Muidugi, sellest johtuvalt väsis ta juba südaööks, nii et saime ikkagi üsna vara magama. Mina kohvijoomiseni ei jõudnudki, kaasavõetud šokolaad jäi söömata, muusika kuulamata. Isegi pilti jõudsin vaid natukene teha.
Sain jälle selle sama paki sama teate. Midagi pole muutunud – pakk on olemas aga kätte nad seda ei anna. Nii palju siis kõrvalisest abist. Vähemalt on pakk endiselt olemas. Kui D nädalavahetuselt tagasi tuleb, küsin temalt abi hoopis. Vähemalt keegigi, kes kohalikest natuke praktilist meelt omab.
jalutuskäik suure kose juurde ja teine teise suure kose juurde. Sest oli täitsa vaba päev – õhtul a.gab valguspüük ja jõudsime täpselt õigeks ajaks raiesmikul valmis. Miks siis mitte tegeleda ühe päeva rekreatsioonilise puhkusega. Polnud selle suure joa juures juba täpselt 5 kuud käinud. Sel korral oli kaasas teine objektiiv ja kaaslane, nii et pildid ja käik oli hoopis teistsugune.
Ja seal, kus kolmekesi käisime, eksis K natuke metsa ära. Läksime hanereas järjekorras O, mina, K. ta oli pidevalt must natuke maas ja ühel hetkel kadund. Tuli välja, et seal kust meie ära pöörasime põrutas tema edasi murrangust otse alla. Eks siinses metsas liikumine tahab õppimist. Isegi kui rada on ees, on see pigem mõtteline. No ja kui tihti me ikka radu mööda käime :)
Pakkusin Kle raamatuid. Isegi paberkandjal on siin hetkel ligi 4 lugemisväärset juturaamatut. Selle peale kostis noormees, et ta luges enne siiatulekut juba kaskr aamatut… üle viie aasta.
Õhtul sai valgust püüda. J on noor ja ilus poiss. Ehk kanadast. Sellegipoolest umb-prantsusekeelne. Kog ülejäänud maailm suudab koolis inglise keele ära õppida, kui seda neiel seal õpetada üritatakse. Kuidas prantslastel õnnestub hoolimata koolisüsteemist nii keeleoskamatud olla?
Aga muidu on ta hästi asjalik ja entusiastlik. Tuli lennujaamast, pani asjad tuppa ja juba kaheksast ühines meiega. Muidugi, sellest johtuvalt väsis ta juba südaööks, nii et saime ikkagi üsna vara magama. Mina kohvijoomiseni ei jõudnudki, kaasavõetud šokolaad jäi söömata, muusika kuulamata. Isegi pilti jõudsin vaid natukene teha.
Sain jälle selle sama paki sama teate. Midagi pole muutunud – pakk on olemas aga kätte nad seda ei anna. Nii palju siis kõrvalisest abist. Vähemalt on pakk endiselt olemas. Kui D nädalavahetuselt tagasi tuleb, küsin temalt abi hoopis. Vähemalt keegigi, kes kohalikest natuke praktilist meelt omab.
10 07, laupäev
proua f helistas minu palvel postiametisse. Seletas natuke ja asi lahenes vist nii, et peab lihtsalt saatma faksi kogu olmeasoleva infoga pakist ja seletuse et seal sees on isiklukud asjad ühelt eraisikult teisele. Ehk õnnestub mul see lihavõttešokolaad ikkagi enne sünnipäeva kätte saada. Või noh, kätte saada.
eestis on +30, suvi, rand, kontserdid ja peod. Siin sajab.
päeva jooksul käib kaks korda elekter ära ja jalutama ei saa. Põhimõtteliselt saaks, aga märjaga ei kipu, isegi kiire käik ‘levikohta’ sai napilt kahe vihma vahele mahutatud. Teel nägime madu ja mitte ühtegi morphot.
Pikemat kui pooletunnist vahet vihmsadel ei paista täna olevat.
Aga et jalamehe levikohas täna levi polnud, pidin järgmises vihmavahes veel ka ette võtma autosõidu. No mis sa teed, kui nii suur jututuju on.
loen, vaatan vihma..
valgust püüavad täna mehed. Kui ütlesin, et täna on minu kord kodus olla, siis ma ausõna ei teinud seda vihma pärast. Sellegipoolest on tulem selline, et mehed saavad märjaks.
vihma sajab, kõik ujub
katil paha on tuju
ainult kaiman veel jalutab soos
aguuti hirmunud kära
ei teda ehmata ära
kõhutäis talle rõõmu ju teeb
tegelikult tahaks hirmsasti rääkida võõrast ebaõnnest, aga see poleks vist kuigi kena must. Nii et ütlen lihtsalt, et jätan rääkimata.
proua f helistas minu palvel postiametisse. Seletas natuke ja asi lahenes vist nii, et peab lihtsalt saatma faksi kogu olmeasoleva infoga pakist ja seletuse et seal sees on isiklukud asjad ühelt eraisikult teisele. Ehk õnnestub mul see lihavõttešokolaad ikkagi enne sünnipäeva kätte saada. Või noh, kätte saada.
eestis on +30, suvi, rand, kontserdid ja peod. Siin sajab.
päeva jooksul käib kaks korda elekter ära ja jalutama ei saa. Põhimõtteliselt saaks, aga märjaga ei kipu, isegi kiire käik ‘levikohta’ sai napilt kahe vihma vahele mahutatud. Teel nägime madu ja mitte ühtegi morphot.
Pikemat kui pooletunnist vahet vihmsadel ei paista täna olevat.
Aga et jalamehe levikohas täna levi polnud, pidin järgmises vihmavahes veel ka ette võtma autosõidu. No mis sa teed, kui nii suur jututuju on.
loen, vaatan vihma..
valgust püüavad täna mehed. Kui ütlesin, et täna on minu kord kodus olla, siis ma ausõna ei teinud seda vihma pärast. Sellegipoolest on tulem selline, et mehed saavad märjaks.
vihma sajab, kõik ujub
katil paha on tuju
ainult kaiman veel jalutab soos
aguuti hirmunud kära
ei teda ehmata ära
kõhutäis talle rõõmu ju teeb
tegelikult tahaks hirmsasti rääkida võõrast ebaõnnest, aga see poleks vist kuigi kena must. Nii et ütlen lihtsalt, et jätan rääkimata.
Saturday, July 3, 2010
26 juuni
hommikul oli kuidagi haige olla.
Hy5Zvh5yhyhy t11tgo
(nii juhtub kui arvuti voodisse kaasa võtta)
õnneks läks palaviku tõusmise tunne üle, kui Matoury suure mäe juures puulehti kotti hakkasin toppima. Pole lihtsalt võimalik et nii vaimustav töö imelist enesetunnet ei loo..
ja piruka saime ka kätte. Vesi enam ei leki, kuid starter ei tööta endiselt. Kui auto käivitumisest keeldub, tuleb teda lihtsalt nii kaua loksutada, kuni ta ümber mõtleb. Kõige otsesemas mõttes loksutada.
Üksi ma selle masinaga igatahes enam sõita ei kavatse.
Kuivatitäis lehti kotis, viisime need kontorisse.
Mis selle uue poisi nimi on?
Kuldar
Kuldar nagu… hm… kurat?
Eiei, Kuldar.
D-l paistab tähtsamate eestikeelsete sõnade pagas korras olevat.
Mina linna ei läinudki. Internettisin sel ajal, kui O ära käis. Ja siis juba lõunapaiku koju tagasi. Selle nädalavahetuse väljasõit jäi lühikeseks, sest K ootas üksi kodus sel ajal, kui F lubas perega orkestrikoopa üles otsida.
Käisime väikesel jalutuskäigul (ei teagi, kas peaksin nüüd edaspidi meie-vormi juures alati täpsustama, kes need meie olime?) ja K päris asju ja vahtis ringi.
Kas siin sajabki alati? Ei, praegu näiteks ei saja.
(ei sadanudki, ainult tibutas)
kas taimed tulevad kallale? vahel
(see, et loomad kallale tulevad, olin juba eelnevalt ära seletanud)
veider on olla kodust nii kaugel aga nii koduse seltskonnaga.
Siis andsime F-ile sünnipäevakingi üle. Ta oli üllatunud nii selle üle, et sellest teadlikud olime kui ka kingi üle. Minu bambusekleepimisest ei tulnud midagi välja, nii et läks käiku hoopis idee kinkida kodupiirkonna kaart, mida F-il veel pole. Eestistatult ja täiendatult, muidugi.
Niisiis oli tal pärast kohustus meid koogile ja šampusele kutsuda, mida ta tegelikult sugugi algselt ei planeerinud. See oli veidi kohmetu koosviibimine, kus jutt ikkagi tööle ära libises, aga arvan, et see oli vajalik. K sai sisse elada ja meie saime edasistest plaanidest kuulda ja natuke seda tunnet, et me siiski ei ole mittekeegid, kellele ie pea midagi ütlema ega mittearvestama. Vahel kipub see liigagi peale.
Tegelikult hästi vaikne päev oli. Natuke haiglane olla, natuke töine ja pilvealune ja tibutav. Ja see, et õhtul šampust ja snuffi (mingi mongoolia-eri) tarbisin, välistasid õhtuse trenni. Tegime hoopis filmiõhtu.
See meenutas mulle väga pop.gen. loenguid selle vene professoriga. Ma keskel üritan asju enda jaoks paika panna, samal ajal, kui K kõrval tukub ja teiselt poolt tulevad täiesti teemasse puutumatud aga nunnud kommentaarid lektori (siin kohal filmi ‘peategelase’-geneetiku riietusstiili kohta). Lihtsalt, et tõestusjadasid ei pidanud üles kirjutama.
hommikul oli kuidagi haige olla.
Hy5Zvh5yhyhy t11tgo
(nii juhtub kui arvuti voodisse kaasa võtta)
õnneks läks palaviku tõusmise tunne üle, kui Matoury suure mäe juures puulehti kotti hakkasin toppima. Pole lihtsalt võimalik et nii vaimustav töö imelist enesetunnet ei loo..
ja piruka saime ka kätte. Vesi enam ei leki, kuid starter ei tööta endiselt. Kui auto käivitumisest keeldub, tuleb teda lihtsalt nii kaua loksutada, kuni ta ümber mõtleb. Kõige otsesemas mõttes loksutada.
Üksi ma selle masinaga igatahes enam sõita ei kavatse.
Kuivatitäis lehti kotis, viisime need kontorisse.
Mis selle uue poisi nimi on?
Kuldar
Kuldar nagu… hm… kurat?
Eiei, Kuldar.
D-l paistab tähtsamate eestikeelsete sõnade pagas korras olevat.
Mina linna ei läinudki. Internettisin sel ajal, kui O ära käis. Ja siis juba lõunapaiku koju tagasi. Selle nädalavahetuse väljasõit jäi lühikeseks, sest K ootas üksi kodus sel ajal, kui F lubas perega orkestrikoopa üles otsida.
Käisime väikesel jalutuskäigul (ei teagi, kas peaksin nüüd edaspidi meie-vormi juures alati täpsustama, kes need meie olime?) ja K päris asju ja vahtis ringi.
Kas siin sajabki alati? Ei, praegu näiteks ei saja.
(ei sadanudki, ainult tibutas)
kas taimed tulevad kallale? vahel
(see, et loomad kallale tulevad, olin juba eelnevalt ära seletanud)
veider on olla kodust nii kaugel aga nii koduse seltskonnaga.
Siis andsime F-ile sünnipäevakingi üle. Ta oli üllatunud nii selle üle, et sellest teadlikud olime kui ka kingi üle. Minu bambusekleepimisest ei tulnud midagi välja, nii et läks käiku hoopis idee kinkida kodupiirkonna kaart, mida F-il veel pole. Eestistatult ja täiendatult, muidugi.
Niisiis oli tal pärast kohustus meid koogile ja šampusele kutsuda, mida ta tegelikult sugugi algselt ei planeerinud. See oli veidi kohmetu koosviibimine, kus jutt ikkagi tööle ära libises, aga arvan, et see oli vajalik. K sai sisse elada ja meie saime edasistest plaanidest kuulda ja natuke seda tunnet, et me siiski ei ole mittekeegid, kellele ie pea midagi ütlema ega mittearvestama. Vahel kipub see liigagi peale.
Tegelikult hästi vaikne päev oli. Natuke haiglane olla, natuke töine ja pilvealune ja tibutav. Ja see, et õhtul šampust ja snuffi (mingi mongoolia-eri) tarbisin, välistasid õhtuse trenni. Tegime hoopis filmiõhtu.
See meenutas mulle väga pop.gen. loenguid selle vene professoriga. Ma keskel üritan asju enda jaoks paika panna, samal ajal, kui K kõrval tukub ja teiselt poolt tulevad täiesti teemasse puutumatud aga nunnud kommentaarid lektori (siin kohal filmi ‘peategelase’-geneetiku riietusstiili kohta). Lihtsalt, et tõestusjadasid ei pidanud üles kirjutama.
28 juuni, esmaspäev
selleks, et puud põlema saada ja põlemas hoida, võib ta sisaldada 78% vett. Siis on energia eraldumine põlemisel ja kulu vee aurustamisel enam-vähem võrdsed.
Meile koolis nii räägiti.
Vastikud parasvöötmeelajad, kes oma kuivade puudega teadust teevad..
Meie puud on siin värskelt langetatud, veel piimmahla, vaiku ja teisi vähepõlevaid ühendeid täis, ning koosnevad 80+%st veest.
Ahja, ja tõenäoselt sajab samal ajal, kui neid põletama pead.
Niisiis, selleks et põletada vihmametsa, on alustuseks vaja midagi põlevat.
Lihtne variant on valada süüdatav korduvalt kütusega üle ja süüdata. Iga süütekorra kohta materjal natuke kuivab, kuni on lõpuks nõus ka ise põlema.
Teine variant on võtta sületäis puid kusagilt varjualusest riidast, mis eeldatavasti on alla 80%se veesisaldusega ja panna need põlema, ning siis vähehaaval lisada sinna materjal, mida sul tegelikult põlema on vaja saada. Pisitasa see kuivab võõra soojuse arvel ja läheb põlema. Siis saab panna järgmise peotäie vihmametsa tulle jne, jne, jne, kuni lõke lõpuks soovitud suuruse saavutab, kugu on võimalik päris suuri ja läbimärgi palke sisse vedada.
Mulle meeldib teine variant rohkem. Seni olen O-lt alati pahandada saanud, kui olen üritanud seda viljeleda. Aeganõudev ja esimesel pilgul vähetulus, aga lõppkokkuvõttes võimaldab see säästa paarkümend liitrit taastumatut loodusvara.
Ma ei oska seda väljendada, kui hea meel mul on, et K tuli. Et just tema tuli.
Üks vähestest inimestest, kelles ei tundu vähimalgi määral negatiivsust olevat. Peast roheline aga sellegipoolest asjalik ja konkretne. Tantsiv! Ja meil on sama stiil nii mõneski mõttes.
Mitte, et poleks huvitav uue inimesega vihmametsas tuttavaks saada, aga arvestades igapäevatöö närvesöövust ja väsitavust, on minu jaoks läbiproovitud suurepärane variant iga kell etem.
Pealegi, on vähetõenäoline, et kaks uut inimest järjest lihtsalt joppamse peale hästi klappivateks osutuvad.
K võttis kaasa Pärnu viimased kutsikad. Neid oli seal täpselt kaks – üks saele ja teine trimmerile (jutt käib siis siinkohal ühest tähtsamast mootortöövahendi osast). Seda on täpselt kaks rohkem, kui Guiaanas praegu saada on. Niisiis said eestlased päris üksi laagris olles teha, seda, mida eestlased ikka teevad, kui parasjagu saksad (loe: prantslased) segamas ei ole – tööd.
Üks trimmerdas, teine saagis istanduses. Et mulle, vaesele lätlasele, mootortööriistu ei jäänud, kaevasin kraavi.
Tegelikult oleks vaja probleemi lahendamiseks 6 meetrit paarikümnesentimeetrist kanalisatsioonitoru. Või neid rauast teekindlustusvahendeid, mida C Caimani juures isegi jalgradadele on pandud, et vesi teed minema ei viiks. Meie laagri stiil on kolmveerand aastast kord nädalas mitu tundi kiviklibust kraavi ehitada, et sissesõiduteelt vesi ära saaks voolata.
Mitte, et mulle kraavi ei meeldiks kaevata.
Kui sae kutsikas järjekordselt otsad andis, läksime K-ga, samal ajal seda pisemast pisemat saagi kirudes, valguspüügimajakesi üle vaatama. Varsti on põhjust neis öid veeta :)
See ei ole nii lihtne, et võta tööriistad ja mine kohale ja tee asi ära. Tööriistu ei ole. Olid ühed traadinäpitsad. Pooletunnise ringituuseldamise ja otsimise peale leidsime paarikümnesentimeetriste tükkide kaupa piisavalt nööri- ja paela- ja traadijuppe, et nendega saaks midagi parandada ja siis tuli veel autoradiaatorisse paar liitrid vett valada (see radiaator tuli just nädalavahetusel parandusest kusjuures!), ja saimegi tööle minna.
Termiidid olid päris kõvasti maiustanud. Palju oli katki, ja mis püsis veel koos, tegi seda ainult hea sõna ja kellegi kõrgema tahte varal. Õnneks oli meil aega ja viitsimist ja täpselt nii palju nööri ja traati, et majad korda saada. Nüüd tuleks veel 1-2 uut ehitada uutesse kohtadesse. Aga noid nüüd küll ilma vahenditeta ei tee.
Kui aus olla, siis ka mitme valguspüügi jagu lambipirne pole…
Aga eks siis peavad eestlased jälle midagi leiutama eestist kaasa võetud juppide, töövahendite ja saapasisetaldade arvelt.
Pärastlõunal panime kahele hunikule tule otsa. Ühele ökomeetodil, teisele kütusemeetodil. Põlema läksid mõlemad, mis oligi eesmärk.
See on ka hea, et uuel inimesel on alati entusiasmi ja moraali ja viitsimist kõike teha ja korralikult teha. Kohapeal eelnevaid omadusi enam eriti pole. Vihmaga ära pestud ja saega tükkideks raiutud ja põlema pandud ja pärast hoolimatult üle astutud.
27 juuni
hommikul tundsin kohustust olla nii laisk ja unelev, kui võimalik. Viimane puhkepäev sellel kuul ikkagi. Nii et ütlesin, et ma ei viitsi hommikujalutuskäigule minna.
Halvasti tegin. O nägi kodust mõnesaja meetri kaugusel puumat. Sai ta sabaotsa isegi pildile.
Ajas ikka enda laiskuse peale vihale küll.
Pärast pikka hommikukohvi läksime kõik kolmekesi ‘le Grand Tourile’, ehk siis eda sama kullakaevanduseringi kõndima. Sel korral lihtsalt teist pidi.
Ja juba esimesel kilomeetril nägime puumat. Küll eemalt ja tagumikku, aga… noh, ma nägin puumat ju ikkagi. Hoidsime esimese poole teest silmad lahti a nägime veel siin ja seal tema jälgi. Loom tegutseb siin aktiivselt.
Teise poole kõndisime kiiremini.
Nii pidi pon ring palju meeldivam – pole tagasiteel sellist järsku tõusu päiese käes. On hoopis lauge tõus metsa varjus. Väsimust ei tekkinudki.
Tagasi jõudsime parimal ajal – 10 minutit enne tugevat-tugevat vihmasadu.
Imelik – kui pidevalt (PIDEVALT) sajab, siis on sellise müürina alla langevat vett vähe. Vihm on ikka vihma moodi enamasti. Aga kui sajab vaid ülepäeviti või nii, siis on vihma ni tugev, nagu survepesur.
Või siis lihtsalt tundub nii. Eks vahepeatusteta vihmaga harjub ära, ja siis ta hakkabki leebem tunduma.
Nüüd on K kes jalutab minust veel aeglasemalt . tore. Oleme nüüd enamuses ja saame tempot dikteerida ning täiesti süüdimatult iga vähegi huvitava õie, vilja, mullahuniku ja porilombi kõrval pikalt vahtida ja teooriaid luua. O-d ajas see vist vahepeal natuke vihale, aga mi sa nende loodusteadlastega ikka teed.
Et linnas eile ei jäänud aega, pidin siin pesu pesema. eks see seebis lobistamine natukese ikka asjad puhtamaks, teeb. Polegi vaja säravvalge särgiga metsa põletama minna.
Viimastel päevadel olen nii harjumatult palju rääkida saanud. Pole enam nagu harjunud. Lisaks on kiusatud K-ga vestlust alati mõnes võõrkeeles alustada.
Uutest inimestest.
tundub veider, et enamasti ollakse uutest inimestest vaimustuses. Või vähemalt üle keskmise heal arvamusel. Selle hetkeni siis, kuni nad näitavad, millist arvamust nad reaalsuses sinu jaoks väärt on. Enamasti tähendab see langust.
Kole ju, kui peab arvamust kellestki langetama..
Mul käib enamasti vastupidi. Nii ülbe, kui see ka poleks, on esialgne arvamus inimesest neutraalne ja äraootav. Sageli võib välja näha suisa tõrjuv. Ei tunne vajadust kellelegi täiesti uuele ja võõrale ennast avada. Mingi ajal jooksul siis selgub, kas on väärt näo ja nime meelde jätmisega pingutama hakata. (Sellepärast vist eriti nägusid ja nimesid kokku ei viigi?) Paljud kaovad, aga need kes jäävad, nendega läbisaamine üha paraneb. Peab olema mingi proovikivi, mis tõestab. Või siis aeg.
veider on kohtuda inimestega, kes paari trehvamise pärast hakkavad käituma nagu neil oleks õigus juba sinu eest otsustama hakata, käituda nagu eluaegne sõber, või kes üldse hakkavad arvama, et nad on su jaoks keegid, kuna olete korra trehvanud (jeerum, kui ülbelt see kõlab!). Selliste suhtes kestab äraootav faas ekstrakaua. Elame egotsentrilisust soosivas maailmas ju ometi. Miski (elu see ei saa olla, elu on ilus) on õpetanud, et ei tasu olla kohe kõiki sisse lasta. Mis ei välista tihedat läbikäimist. Lihtsalt, et … müür peab vahel olema. Eks see siis tasapisi laguneb, kui aega anda.
Enamasti on hea, kui ei pea igaüht tõsiselt võtma, igalt poolt arvamusi arvesse võtma, asju südamesse võtma. Võtma.
Anda on ju parem.
Ei teagi, kust see mõttelend alguse sai. Tegin presse ja hüppenööri ja ühel hetkel pidin selle kirja saama ruttu.
Nüüd on lihased juba jahedad ja lähen venitamata magama. Uuesti soojaks tegemine 11 ajal õhtul tundub liigne piin.
Palju õnne mulle 5 kuu puhul.
selleks, et puud põlema saada ja põlemas hoida, võib ta sisaldada 78% vett. Siis on energia eraldumine põlemisel ja kulu vee aurustamisel enam-vähem võrdsed.
Meile koolis nii räägiti.
Vastikud parasvöötmeelajad, kes oma kuivade puudega teadust teevad..
Meie puud on siin värskelt langetatud, veel piimmahla, vaiku ja teisi vähepõlevaid ühendeid täis, ning koosnevad 80+%st veest.
Ahja, ja tõenäoselt sajab samal ajal, kui neid põletama pead.
Niisiis, selleks et põletada vihmametsa, on alustuseks vaja midagi põlevat.
Lihtne variant on valada süüdatav korduvalt kütusega üle ja süüdata. Iga süütekorra kohta materjal natuke kuivab, kuni on lõpuks nõus ka ise põlema.
Teine variant on võtta sületäis puid kusagilt varjualusest riidast, mis eeldatavasti on alla 80%se veesisaldusega ja panna need põlema, ning siis vähehaaval lisada sinna materjal, mida sul tegelikult põlema on vaja saada. Pisitasa see kuivab võõra soojuse arvel ja läheb põlema. Siis saab panna järgmise peotäie vihmametsa tulle jne, jne, jne, kuni lõke lõpuks soovitud suuruse saavutab, kugu on võimalik päris suuri ja läbimärgi palke sisse vedada.
Mulle meeldib teine variant rohkem. Seni olen O-lt alati pahandada saanud, kui olen üritanud seda viljeleda. Aeganõudev ja esimesel pilgul vähetulus, aga lõppkokkuvõttes võimaldab see säästa paarkümend liitrit taastumatut loodusvara.
Ma ei oska seda väljendada, kui hea meel mul on, et K tuli. Et just tema tuli.
Üks vähestest inimestest, kelles ei tundu vähimalgi määral negatiivsust olevat. Peast roheline aga sellegipoolest asjalik ja konkretne. Tantsiv! Ja meil on sama stiil nii mõneski mõttes.
Mitte, et poleks huvitav uue inimesega vihmametsas tuttavaks saada, aga arvestades igapäevatöö närvesöövust ja väsitavust, on minu jaoks läbiproovitud suurepärane variant iga kell etem.
Pealegi, on vähetõenäoline, et kaks uut inimest järjest lihtsalt joppamse peale hästi klappivateks osutuvad.
K võttis kaasa Pärnu viimased kutsikad. Neid oli seal täpselt kaks – üks saele ja teine trimmerile (jutt käib siis siinkohal ühest tähtsamast mootortöövahendi osast). Seda on täpselt kaks rohkem, kui Guiaanas praegu saada on. Niisiis said eestlased päris üksi laagris olles teha, seda, mida eestlased ikka teevad, kui parasjagu saksad (loe: prantslased) segamas ei ole – tööd.
Üks trimmerdas, teine saagis istanduses. Et mulle, vaesele lätlasele, mootortööriistu ei jäänud, kaevasin kraavi.
Tegelikult oleks vaja probleemi lahendamiseks 6 meetrit paarikümnesentimeetrist kanalisatsioonitoru. Või neid rauast teekindlustusvahendeid, mida C Caimani juures isegi jalgradadele on pandud, et vesi teed minema ei viiks. Meie laagri stiil on kolmveerand aastast kord nädalas mitu tundi kiviklibust kraavi ehitada, et sissesõiduteelt vesi ära saaks voolata.
Mitte, et mulle kraavi ei meeldiks kaevata.
Kui sae kutsikas järjekordselt otsad andis, läksime K-ga, samal ajal seda pisemast pisemat saagi kirudes, valguspüügimajakesi üle vaatama. Varsti on põhjust neis öid veeta :)
See ei ole nii lihtne, et võta tööriistad ja mine kohale ja tee asi ära. Tööriistu ei ole. Olid ühed traadinäpitsad. Pooletunnise ringituuseldamise ja otsimise peale leidsime paarikümnesentimeetriste tükkide kaupa piisavalt nööri- ja paela- ja traadijuppe, et nendega saaks midagi parandada ja siis tuli veel autoradiaatorisse paar liitrid vett valada (see radiaator tuli just nädalavahetusel parandusest kusjuures!), ja saimegi tööle minna.
Termiidid olid päris kõvasti maiustanud. Palju oli katki, ja mis püsis veel koos, tegi seda ainult hea sõna ja kellegi kõrgema tahte varal. Õnneks oli meil aega ja viitsimist ja täpselt nii palju nööri ja traati, et majad korda saada. Nüüd tuleks veel 1-2 uut ehitada uutesse kohtadesse. Aga noid nüüd küll ilma vahenditeta ei tee.
Kui aus olla, siis ka mitme valguspüügi jagu lambipirne pole…
Aga eks siis peavad eestlased jälle midagi leiutama eestist kaasa võetud juppide, töövahendite ja saapasisetaldade arvelt.
Pärastlõunal panime kahele hunikule tule otsa. Ühele ökomeetodil, teisele kütusemeetodil. Põlema läksid mõlemad, mis oligi eesmärk.
See on ka hea, et uuel inimesel on alati entusiasmi ja moraali ja viitsimist kõike teha ja korralikult teha. Kohapeal eelnevaid omadusi enam eriti pole. Vihmaga ära pestud ja saega tükkideks raiutud ja põlema pandud ja pärast hoolimatult üle astutud.
27 juuni
hommikul tundsin kohustust olla nii laisk ja unelev, kui võimalik. Viimane puhkepäev sellel kuul ikkagi. Nii et ütlesin, et ma ei viitsi hommikujalutuskäigule minna.
Halvasti tegin. O nägi kodust mõnesaja meetri kaugusel puumat. Sai ta sabaotsa isegi pildile.
Ajas ikka enda laiskuse peale vihale küll.
Pärast pikka hommikukohvi läksime kõik kolmekesi ‘le Grand Tourile’, ehk siis eda sama kullakaevanduseringi kõndima. Sel korral lihtsalt teist pidi.
Ja juba esimesel kilomeetril nägime puumat. Küll eemalt ja tagumikku, aga… noh, ma nägin puumat ju ikkagi. Hoidsime esimese poole teest silmad lahti a nägime veel siin ja seal tema jälgi. Loom tegutseb siin aktiivselt.
Teise poole kõndisime kiiremini.
Nii pidi pon ring palju meeldivam – pole tagasiteel sellist järsku tõusu päiese käes. On hoopis lauge tõus metsa varjus. Väsimust ei tekkinudki.
Tagasi jõudsime parimal ajal – 10 minutit enne tugevat-tugevat vihmasadu.
Imelik – kui pidevalt (PIDEVALT) sajab, siis on sellise müürina alla langevat vett vähe. Vihm on ikka vihma moodi enamasti. Aga kui sajab vaid ülepäeviti või nii, siis on vihma ni tugev, nagu survepesur.
Või siis lihtsalt tundub nii. Eks vahepeatusteta vihmaga harjub ära, ja siis ta hakkabki leebem tunduma.
Nüüd on K kes jalutab minust veel aeglasemalt . tore. Oleme nüüd enamuses ja saame tempot dikteerida ning täiesti süüdimatult iga vähegi huvitava õie, vilja, mullahuniku ja porilombi kõrval pikalt vahtida ja teooriaid luua. O-d ajas see vist vahepeal natuke vihale, aga mi sa nende loodusteadlastega ikka teed.
Et linnas eile ei jäänud aega, pidin siin pesu pesema. eks see seebis lobistamine natukese ikka asjad puhtamaks, teeb. Polegi vaja säravvalge särgiga metsa põletama minna.
Viimastel päevadel olen nii harjumatult palju rääkida saanud. Pole enam nagu harjunud. Lisaks on kiusatud K-ga vestlust alati mõnes võõrkeeles alustada.
Uutest inimestest.
tundub veider, et enamasti ollakse uutest inimestest vaimustuses. Või vähemalt üle keskmise heal arvamusel. Selle hetkeni siis, kuni nad näitavad, millist arvamust nad reaalsuses sinu jaoks väärt on. Enamasti tähendab see langust.
Kole ju, kui peab arvamust kellestki langetama..
Mul käib enamasti vastupidi. Nii ülbe, kui see ka poleks, on esialgne arvamus inimesest neutraalne ja äraootav. Sageli võib välja näha suisa tõrjuv. Ei tunne vajadust kellelegi täiesti uuele ja võõrale ennast avada. Mingi ajal jooksul siis selgub, kas on väärt näo ja nime meelde jätmisega pingutama hakata. (Sellepärast vist eriti nägusid ja nimesid kokku ei viigi?) Paljud kaovad, aga need kes jäävad, nendega läbisaamine üha paraneb. Peab olema mingi proovikivi, mis tõestab. Või siis aeg.
veider on kohtuda inimestega, kes paari trehvamise pärast hakkavad käituma nagu neil oleks õigus juba sinu eest otsustama hakata, käituda nagu eluaegne sõber, või kes üldse hakkavad arvama, et nad on su jaoks keegid, kuna olete korra trehvanud (jeerum, kui ülbelt see kõlab!). Selliste suhtes kestab äraootav faas ekstrakaua. Elame egotsentrilisust soosivas maailmas ju ometi. Miski (elu see ei saa olla, elu on ilus) on õpetanud, et ei tasu olla kohe kõiki sisse lasta. Mis ei välista tihedat läbikäimist. Lihtsalt, et … müür peab vahel olema. Eks see siis tasapisi laguneb, kui aega anda.
Enamasti on hea, kui ei pea igaüht tõsiselt võtma, igalt poolt arvamusi arvesse võtma, asju südamesse võtma. Võtma.
Anda on ju parem.
Ei teagi, kust see mõttelend alguse sai. Tegin presse ja hüppenööri ja ühel hetkel pidin selle kirja saama ruttu.
Nüüd on lihased juba jahedad ja lähen venitamata magama. Uuesti soojaks tegemine 11 ajal õhtul tundub liigne piin.
Palju õnne mulle 5 kuu puhul.
30 juuni, kolmapäev
hommikul ärgates pole mul enamasti põhjust meenutada eelmise õhtu suuri sündmusi. Õhtu koosneb trennist, venitusest, villide, kriimustuste ja hammustuse puhastamisest ja pesemisest. Siis tuttu.
Niisiis ajasin ennast püsti ja tegin tavalisi hommikuasju. Käisin jalutamas. Laisik oli seal!
Tagasi tulles oli D juba üleval. Istus oma ukse ees ja vaatas ilmselge imestusega mind ja oma käekella kordamööda.
Pärast o-ga vesteldes selgusid detailid eelmisest õhtust – ta olevat mind keset põrandat magamast leidnud. Pikema meenutamise peale tuli tõepoolest meelde, et olin nii väsinud, et mõtlesin trenni asemel lihtsalt natuke soojaks teha ja venitada. Siis aga javus O oma purjus olekus sisse ja selleks ajaks, kui vabanesin, olin jälle jahe. Ju siis vajusin uuesti jäsemeid liikuma panna üritades magama.
Keset põrandat.
Väidetavasti väga veidras asendis.
See vähemalt seletab, miks terve öö vähkresin ja kõik kehaosad üksteise võidu krampi kiskusid – venitus jäi vahele.
Muidu oli eile viljakas päev. Kolm lõket, kaks töömeest ja mina ja D. ennast ma üldiselt meheks ei pea, ja kuigi D on teoreetiliselt meessoost, on tema panus töösse veel väiksem kui minul, nii et töömehena tema ka arvesse ei lähe. Sellegipoolest. Kamba peale tegime NII palju tööd ära. O ja K kandsid suuri palke, meie D-ga ka ühte ja teist. Algul ta küll üritas teiste meeste standardite järgi teha, aga temale on see ilmselgelt liig.
Lõkked olid nii kuumad, et mitme meetri pealt juuksed kõrbehaidu hakkasid eraldama, ja arvan, et jõin päeva peale u 5 liitrit vett.
Loomi nägime ka – ligi 10cm siruulatusega tarantlit, üht madu, mida kõik (kõik, ka D!) röömsasti uudistasid ja muid putukaid.
Lõnapausi ajal oli tarvis poes käia. Toitu ja koogimaterjale ja kanatoitu.
käivitamiseks peab autosse valama vett (mõelda, kui hea auto meil on, töötab veega) ja siis loksutada/tõugata, kuni käivitamine õnnestub. Täna sõitis K esimest korda meie mägiteed. Hästi sõitis.
Tagasi tulles auto enam loksutamise peale ei käivitund. Õnneks oli poe parklas palju valgeid prantsuse mehi ja mu lemmik mustmees poest ning kamba peale nad siis leiutasid asju.
Nii pea, kiu jutt akule läks, ronisin piruka tagaossa krokodille otsima. Kui endega sealt väljusin, hõikas üks habemik röömsalt üllatunult
‘väike naine! Tere, väike naine!
Vabandust, ma pole nii väikeste autoparandajatega harjunud’
Akus asi ei olnud. Saime masina käima lõpuks pikema tõukamise peale.
Iseenesest on tore, kui inimesed ei vaeva ennast igasuguste eetiliste ja moraalsete dilemmadega. On ka muid asju, mille pärast muretseda.
Aga hakkan juba kahtlema, kas inimene üldse oma pead millegagi vaevab, kui tema jaoks ei pole probleem, kui 50kilone tüdruk peab igapäevaselt ringi kärutama autoga, mida peab käivitamiseks ulmelise koguse veega täitma ja push-startima (oleks siis, et me elaks linnas, kus saab juuksed ära kammida ja õnnetu näoga auto kõrval abi oodata..) ja igapäevaselt tegema metsatööd, millega ka tema kõige pikema staašiga töö(mees/line) enda jaoks liialt raskeks peab.
Kui hommikul ennast istantusse lohistasin, oli emotsionaalselt üllatus positiivne – D ilmselgelt ei kavatsend täa meiega ühineda, ning nii O kui K vedasid sama moodi jalgu järel. Ikka on tore ja lohutav, kui teistel sama raske on.
Praegu on lõunapaus. Teen F-ile sünnipäevakooki. Kõige hullumeelsemat kooki maailmas – koosneb sokolaadist, suhkrust, muadest, võist ja kohvist. Mitte tilkagi jahu ega muud madala energiasisalgusega täitematerjali.
Palvetan, et sellest koogist ikka midagi välja tuleks…
Koostis:
1 dl kanget kohvi
250 g magedat võid
250 g tumedat šokolaadi
2 dl suhkrut
4 muna
Valmistamine:
Vala kuum kohv potti, lisa või ning šokolaaditükid ning kuumuta tasasel tulel, kuni šokolaad ja või on sulanud. Tõsta pott tulelt, lisa suhkur ja munad.
Kalla tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 50 minutit.
Lase koogil jahtuda, kaunista vahetult enne serveerimist.
hommikul ärgates pole mul enamasti põhjust meenutada eelmise õhtu suuri sündmusi. Õhtu koosneb trennist, venitusest, villide, kriimustuste ja hammustuse puhastamisest ja pesemisest. Siis tuttu.
Niisiis ajasin ennast püsti ja tegin tavalisi hommikuasju. Käisin jalutamas. Laisik oli seal!
Tagasi tulles oli D juba üleval. Istus oma ukse ees ja vaatas ilmselge imestusega mind ja oma käekella kordamööda.
Pärast o-ga vesteldes selgusid detailid eelmisest õhtust – ta olevat mind keset põrandat magamast leidnud. Pikema meenutamise peale tuli tõepoolest meelde, et olin nii väsinud, et mõtlesin trenni asemel lihtsalt natuke soojaks teha ja venitada. Siis aga javus O oma purjus olekus sisse ja selleks ajaks, kui vabanesin, olin jälle jahe. Ju siis vajusin uuesti jäsemeid liikuma panna üritades magama.
Keset põrandat.
Väidetavasti väga veidras asendis.
See vähemalt seletab, miks terve öö vähkresin ja kõik kehaosad üksteise võidu krampi kiskusid – venitus jäi vahele.
Muidu oli eile viljakas päev. Kolm lõket, kaks töömeest ja mina ja D. ennast ma üldiselt meheks ei pea, ja kuigi D on teoreetiliselt meessoost, on tema panus töösse veel väiksem kui minul, nii et töömehena tema ka arvesse ei lähe. Sellegipoolest. Kamba peale tegime NII palju tööd ära. O ja K kandsid suuri palke, meie D-ga ka ühte ja teist. Algul ta küll üritas teiste meeste standardite järgi teha, aga temale on see ilmselgelt liig.
Lõkked olid nii kuumad, et mitme meetri pealt juuksed kõrbehaidu hakkasid eraldama, ja arvan, et jõin päeva peale u 5 liitrit vett.
Loomi nägime ka – ligi 10cm siruulatusega tarantlit, üht madu, mida kõik (kõik, ka D!) röömsasti uudistasid ja muid putukaid.
Lõnapausi ajal oli tarvis poes käia. Toitu ja koogimaterjale ja kanatoitu.
käivitamiseks peab autosse valama vett (mõelda, kui hea auto meil on, töötab veega) ja siis loksutada/tõugata, kuni käivitamine õnnestub. Täna sõitis K esimest korda meie mägiteed. Hästi sõitis.
Tagasi tulles auto enam loksutamise peale ei käivitund. Õnneks oli poe parklas palju valgeid prantsuse mehi ja mu lemmik mustmees poest ning kamba peale nad siis leiutasid asju.
Nii pea, kiu jutt akule läks, ronisin piruka tagaossa krokodille otsima. Kui endega sealt väljusin, hõikas üks habemik röömsalt üllatunult
‘väike naine! Tere, väike naine!
Vabandust, ma pole nii väikeste autoparandajatega harjunud’
Akus asi ei olnud. Saime masina käima lõpuks pikema tõukamise peale.
Iseenesest on tore, kui inimesed ei vaeva ennast igasuguste eetiliste ja moraalsete dilemmadega. On ka muid asju, mille pärast muretseda.
Aga hakkan juba kahtlema, kas inimene üldse oma pead millegagi vaevab, kui tema jaoks ei pole probleem, kui 50kilone tüdruk peab igapäevaselt ringi kärutama autoga, mida peab käivitamiseks ulmelise koguse veega täitma ja push-startima (oleks siis, et me elaks linnas, kus saab juuksed ära kammida ja õnnetu näoga auto kõrval abi oodata..) ja igapäevaselt tegema metsatööd, millega ka tema kõige pikema staašiga töö(mees/line) enda jaoks liialt raskeks peab.
Kui hommikul ennast istantusse lohistasin, oli emotsionaalselt üllatus positiivne – D ilmselgelt ei kavatsend täa meiega ühineda, ning nii O kui K vedasid sama moodi jalgu järel. Ikka on tore ja lohutav, kui teistel sama raske on.
Praegu on lõunapaus. Teen F-ile sünnipäevakooki. Kõige hullumeelsemat kooki maailmas – koosneb sokolaadist, suhkrust, muadest, võist ja kohvist. Mitte tilkagi jahu ega muud madala energiasisalgusega täitematerjali.
Palvetan, et sellest koogist ikka midagi välja tuleks…
Koostis:
1 dl kanget kohvi
250 g magedat võid
250 g tumedat šokolaadi
2 dl suhkrut
4 muna
Valmistamine:
Vala kuum kohv potti, lisa või ning šokolaaditükid ning kuumuta tasasel tulel, kuni šokolaad ja või on sulanud. Tõsta pott tulelt, lisa suhkur ja munad.
Kalla tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 50 minutit.
Lase koogil jahtuda, kaunista vahetult enne serveerimist.
1 juuni, neljapäev
kuigi ma olevat öösel kurja häälega unes kärkinud, oli unenägu tegelikult soe ja tore ja.. nostalgiline. Koer ja jalgratas ja tartu ja kodu. Igatsen neid samas järjekorras.
Igatahes.
Eilne kook oli katastroof, nagu võiks ka ennustada asjalt, mis ei sisalda jahu. Algul kees ja siis tõmbus kõvaks ning maitses nagu põhjakõrbend kohv. Tõdesime R-iga kahekesi, et c’est pas bon. R pani uue koogi hakkama ja õhtul oli mu apsaka suhtes viisakalt tasa.
Meie korjasime pärast metsatööpäeva paduvihmas Heliconia b-sid. K küsis, kas veel märjem on võimalik.
Tegelikult oli üsna kuiv. See oli siiski vihm, mitte see veemüür, mis vahel kaela kukub. Ja pesu oli ka kuiv.
Igatahes, õhtusöök kaheksale, polnudki juba kuid õhtust söönud, ja šampus. Trenn jäi seega juba teist õhtut järjest ära. Olin selleks ka liialt väsinud. Metsatööpäevadel tahaks sõiki vabasid hetki lihtsalt kuidagi keras lamades ja magades veeta.
Siis tuli see unenägu kodust.
Hommikul oli meid metsatööl jälle üks rohkem – D otsustas ka meiega pooleks päevaks ühineda. Vedasime väsinult jalgu järel, aga vähemalt oli ilm ilus ja see on üsna lohutav, et palju enam pole.
Ahja, kolmas meetod vihmametsa põletada – kui sul juba on mõni funktsioneeriv tuli, saab sellest võtta suuremaid põlevaid palke ja need järgmisesse tuleasemesse tuua. Kuivade puude pähe või nii.
Pärastlõunal pidin D linna viima, F-iga kontoris äriasju ajama, vaatama ega ma ometi pakki kätte ei saa (ei saa, tõenäoselt on see juba teel tagasi… oehhh), C-ga teraapias käima, R-ile kõnekaardi tooma ja uued valguspüügi pirnid koju viima.
Vahepeal oli nii palju aega, et meili ja PN-I vaadata. Peanjärjekordselt tõdema, et head ajad on alati enne mind ära olnud. Või siis kunagi hiljem tulemas.
Aga mis seal ikka.
On õhtu ja ma isegi pole hetkel surmväsinud, nii et on olemas tõenäosus, et ma ei jää sel korral juba enne soojendust magama.
kuigi ma olevat öösel kurja häälega unes kärkinud, oli unenägu tegelikult soe ja tore ja.. nostalgiline. Koer ja jalgratas ja tartu ja kodu. Igatsen neid samas järjekorras.
Igatahes.
Eilne kook oli katastroof, nagu võiks ka ennustada asjalt, mis ei sisalda jahu. Algul kees ja siis tõmbus kõvaks ning maitses nagu põhjakõrbend kohv. Tõdesime R-iga kahekesi, et c’est pas bon. R pani uue koogi hakkama ja õhtul oli mu apsaka suhtes viisakalt tasa.
Meie korjasime pärast metsatööpäeva paduvihmas Heliconia b-sid. K küsis, kas veel märjem on võimalik.
Tegelikult oli üsna kuiv. See oli siiski vihm, mitte see veemüür, mis vahel kaela kukub. Ja pesu oli ka kuiv.
Igatahes, õhtusöök kaheksale, polnudki juba kuid õhtust söönud, ja šampus. Trenn jäi seega juba teist õhtut järjest ära. Olin selleks ka liialt väsinud. Metsatööpäevadel tahaks sõiki vabasid hetki lihtsalt kuidagi keras lamades ja magades veeta.
Siis tuli see unenägu kodust.
Hommikul oli meid metsatööl jälle üks rohkem – D otsustas ka meiega pooleks päevaks ühineda. Vedasime väsinult jalgu järel, aga vähemalt oli ilm ilus ja see on üsna lohutav, et palju enam pole.
Ahja, kolmas meetod vihmametsa põletada – kui sul juba on mõni funktsioneeriv tuli, saab sellest võtta suuremaid põlevaid palke ja need järgmisesse tuleasemesse tuua. Kuivade puude pähe või nii.
Pärastlõunal pidin D linna viima, F-iga kontoris äriasju ajama, vaatama ega ma ometi pakki kätte ei saa (ei saa, tõenäoselt on see juba teel tagasi… oehhh), C-ga teraapias käima, R-ile kõnekaardi tooma ja uued valguspüügi pirnid koju viima.
Vahepeal oli nii palju aega, et meili ja PN-I vaadata. Peanjärjekordselt tõdema, et head ajad on alati enne mind ära olnud. Või siis kunagi hiljem tulemas.
Aga mis seal ikka.
On õhtu ja ma isegi pole hetkel surmväsinud, nii et on olemas tõenäosus, et ma ei jää sel korral juba enne soojendust magama.
2 juuni, reede
O ütles selle kohta hästi – oleks ta labitatööd tahtnud, oleks ta Soome läinud. Noh, minul ju selles mõttes vedas, sest esimses maailmas võetakse labitatööle eelkõige mehi. Soome polekski minu jaoks varant olnud.
Muidugi, arenend maailmas on olemas töövahendid, mis võimaldavad nädala töö mahu nädalaga ära teha. Kasutades traktorit ja teisi hi-tech vahendeid.
Kellele see ikka korda läheb, kui mingid idaeuroopa blondid lapsed seljas kuude kaupa palke veavad, kuni põhi alt ära on. Masinad võivad ju katki minna. Ja nad nõuavad kütust.
Samas, ega idaeurooplasedi kähem kütust võta. Arvan, et seepärast meid perepidudesse kaasata ei tahetagi, et kõik paljaks sööme.
Pärast metsast tulekut tahaks korraga kõik olmeasoleva toidu nahka pista. Päästab ainult teadmie, et poodi saab harva.
Et siis, jah. Olen juba üle 12 tunni öökides, valutades, vetsu vahet joostes veetnud. See ei ole toidumürgistus ega mõni viirus. Olen endal enne ka soolikaid paigast ära pingutanud.
See pole midagi enneolematut, lihtsalt, et varem on see alati mõne eesmärgi nimel toimunud.
‘ma jaksan ju veel küll’ ei olnud sel korral ikkagi see õige vastus.
Üks nädal valguspüügini. Oh seda õnnist puhkust, mis sellega saabub.
K üritab sisseelada. Ehitas täüna sae, et kasutada seda haamri ehitamisel. Eih, siin lihtsalt pole ei saagi ega haamrit. Selle asemel on idaeurooplased.
29. Salinger - The Uncollected Stories
O ütles selle kohta hästi – oleks ta labitatööd tahtnud, oleks ta Soome läinud. Noh, minul ju selles mõttes vedas, sest esimses maailmas võetakse labitatööle eelkõige mehi. Soome polekski minu jaoks varant olnud.
Muidugi, arenend maailmas on olemas töövahendid, mis võimaldavad nädala töö mahu nädalaga ära teha. Kasutades traktorit ja teisi hi-tech vahendeid.
Kellele see ikka korda läheb, kui mingid idaeuroopa blondid lapsed seljas kuude kaupa palke veavad, kuni põhi alt ära on. Masinad võivad ju katki minna. Ja nad nõuavad kütust.
Samas, ega idaeurooplasedi kähem kütust võta. Arvan, et seepärast meid perepidudesse kaasata ei tahetagi, et kõik paljaks sööme.
Pärast metsast tulekut tahaks korraga kõik olmeasoleva toidu nahka pista. Päästab ainult teadmie, et poodi saab harva.
Et siis, jah. Olen juba üle 12 tunni öökides, valutades, vetsu vahet joostes veetnud. See ei ole toidumürgistus ega mõni viirus. Olen endal enne ka soolikaid paigast ära pingutanud.
See pole midagi enneolematut, lihtsalt, et varem on see alati mõne eesmärgi nimel toimunud.
‘ma jaksan ju veel küll’ ei olnud sel korral ikkagi see õige vastus.
Üks nädal valguspüügini. Oh seda õnnist puhkust, mis sellega saabub.
K üritab sisseelada. Ehitas täüna sae, et kasutada seda haamri ehitamisel. Eih, siin lihtsalt pole ei saagi ega haamrit. Selle asemel on idaeurooplased.
29. Salinger - The Uncollected Stories
Saturday, June 26, 2010
18-19 juuni
Õhtul põrutasime ära linna, et nädalavahetus pikem tunduks. Perekond B oli endiselt ise ka linnas ja oli jutt, et C on 9ni kontoris, sest tal on rendez-vous. Mõtlesime tee peal igasugu roppe variante läbi, mis meid siis kontoris tõepoolest ees oodata võiks. Kuna me ei osanud seda ise välja mõelda, ei julgenud ka linna jõudes kontorisse minna – istusime tükk aega maja ees parkimislpatsil. O jõi ja mölises ma ootasin niismaa. Lõpuks võtsime südame rindu ja läksime kontorisse – C istus üksi arvutis. Kes neid tänapäeva noorte kohtamisi teab.
Igatahes, panime asjad maha ja põrutasime kohe linna. Erilist plaani õhtuks ei olnud. Jalutasime ekvatoriaalõhtus ja vaeastasime sooja võileiva.
Varastasime – tegelikult oli plaan see osta, aga võileivamees unustas raha küsida. Ta lihtsalt ei olnud ühelgi hetkel seda nägu, et ta raha tahaks. See läks siis karma arvele. Siis jalutasime veel teise ringi ka linnale peale, ise samal ajal unega võideldes, ja sõitsime kontorisse tagasi.
Üle pika aja tõeline reede õhtu sündroom. Uni ajas kõigist pooridest välja ja ei jäänud napilt autoroolis magama. Terve nädala olime iga jumala päev täispika päeva labidatööd teinud ja enne südaööd ju magama ei saa. Kes siis meie asemel trenni teeks ja möliseks ja filme vaataks? Eikeegi, järelikult tuleb ennast ühiskonnale ohvriks tuua.
Ja laupäeva hommikul, ainsal hommikul kus saaks süüdimatult kaua, kaheksani!, magada, ärkasime juba enne seitset õuest tuleva trimmeri hääle peale. Siinsed päevarütmid ajavad isegi mind, hommikuinimest hulluks. Saan aru küll, et elu peab käima päikesevalguse järgi. Siin on see ka selles mõttes inimlik, et päikesetõus on aastaringselt pärast kuut, ise ärkan ju ka nädala sees koos päikesega. Aga laupäevahommikune murutrimmer… urh.
Hommikused boulangerie saiad, postkontoris mu pakki endiselt ei ole. Ehk oon see juba poolel teel eestisse tagasi..
Cayennes oli sel korral püha missioon O riieteda nii et ta julgeks lennukisse ja pariisi minna. Jõlkusin temaga paar tundi poodides kaasas. Selles mõttes oli tore, et kõik olid meesteriietepoed. Sai šopata, aga ei mingit survet mulle. Nii ju isegi võib.
Saagi hulka kuulus ka sinimustvalgetes toonides hamakk (tähtis osa riietusest, eksole..).
Kohustuslikus korras sai ära proovitud kreooli köök. Too restoran oli veider – täiesti tühi, sisekujundus natuke bussijaamakohvikulik. Toit oli hea. Kuigi ma ei tea, kas see grillkala maitses grillkalalikumalt, kui iga teine grillkala. Ja neil olid tainas praetud ananassid, kreooli köögi parim osa!
Rémirés me randa sel korral ei läinud, läksime hoopis Rorota mäele loomi vaatama. Mõnusad metslased: tulevad linna ja siis otsivad esimese koha, kus on võimalik mudaseks saada ja loomi näha. Üldsegi mitte endast lugupidavad guiaanalased.
Ja tõepoolest nägime loomi.
Praegu on laisikutel väikesed laisikud kõhu peal!
Nad on nii armsad pikkade jäsemetega (pea sama pikkade kui täiskasvanutel) hallid kaisukad, vahivad üllatavalt kärmesti siia- ja sinnapoole, samal ajal, kui emad ringi ronivad. Ja emad ronisid ka sel korral täiesti meie ajaskaalas. Ju lapsevanemaroll tekitab ellujäämiskohustuse.
Ühte lasut pildistasime ta pojaga vaid 5 m kauguselt, kui tulid mängu ka kaputšiinid. Üks ronis otse laisiku kõrvale. Nii et sai kohe palju-palju loomi korraga pildiotsijasse. Minu pildid said tol hetkel küll kõik andestamatusse ülesärisse. Lihtsalt polnud mahti seadeid muuta, kui päike välja tuli.
Sellegipoolest oli pildisaak kena.
Kokku nägime vist 6-t laisikut sel korral.
Ja piknikukivi juures nägime puu otsas ronivat iguaani (iguana iguana) hingematva vaate kõrval.
Ilus jalutuskäik.
Siin on kaks liiki laisikuid – meie nägime kolmevarbalist pöördpea tserkoopiat ( bradypus tridactylus). Ma ei tea, miks ta on pöördpea, aga tserkoopia on ta selle pärast, et armastab cercopia sp puu otsas elada. Kuigi mitte eranditult, vähemalt ühte olen ka akaatsiat närimas näinud.
Ravaliselt käivad Rorota mäel endast lugupidavad (valged) kodanikud tervisejooksu tegemas ja tervisekõndimas ja koeri jalutamas. Sõidavad autoga mäe jalamile, panevad tossud jalga ja teevad siis seal sporti, pärast sõidavad autoga tagasi.
Samas, see on nii kena koht, et kui endal võimalus oleks, käiksin ise ka seal niimoodi.
Igal teisel autol on brasiilia lipp, igal neljandal prantsuse lipp. Või kombinatsioon mõlemast. Argentiina lippu nägin vaid ühel rolleril.
Siis tulime ära kodumäele. Tee peal poest võtsime igasugust nänni – jäätist, küpsist, limonaadi…. Ja unustasime kohvi osta.
Kui päris maailmas jääb kohv ostmata, tuleb lihtsalt järgmisel päeval jälle poodi minna.
Siin maailmas tuleb siis järgmise nädalavahetuseni teed juua.
Õnneks teed hetkel jagub.
Kirsiks loomade nägemisele oli teel bothrops (bothrops athrox?). Et O niii rõõmsalt temast pilti läks tegema, läksin ise ka kaasa. Värisesin ja võdisesin. Madu ründas möödasõitvat autot ja tõmbas ennast keset teed kerasse. Mingil hetkel tegi meie suunas kä väikese sööstu.
Hullud elukad.
Kui oleme harjunud, et loom enne rünnakut demonstreerib oma ohtlikkust, teeb hääl, tajab turri vms, et vastast hoiatada ja anda talle võimalus ‘ise esimesena alla anda’, siis bothropsid ei hoiata enne ründamist. On hästi-hästi vaikselt ja ühel hetkel lihtsalt ründavad. Järsult ja surmavalt – mürk tekitab kudenes nekroosi ja olen ohtlike loomade raamatus näinud pilti bhotropsijärgselt ampulteeritud jäsemest. Eks elu on ju kallim kui jäse.
See madu kes teel nägime tõmbas ennast kerra. Omamoodi on see ka ründeeelne käitumine ja seega mingis mõttes hoiatus. Kerast välja söösta on ju palju efektiivsem ja jõuab kiiremini ja kaugemale.
Olen juba nii tihti igasugu raamatutest liike järele vaadanud, et nad hakkavad tasapisi meelde jääma.
Õhtul põrutasime ära linna, et nädalavahetus pikem tunduks. Perekond B oli endiselt ise ka linnas ja oli jutt, et C on 9ni kontoris, sest tal on rendez-vous. Mõtlesime tee peal igasugu roppe variante läbi, mis meid siis kontoris tõepoolest ees oodata võiks. Kuna me ei osanud seda ise välja mõelda, ei julgenud ka linna jõudes kontorisse minna – istusime tükk aega maja ees parkimislpatsil. O jõi ja mölises ma ootasin niismaa. Lõpuks võtsime südame rindu ja läksime kontorisse – C istus üksi arvutis. Kes neid tänapäeva noorte kohtamisi teab.
Igatahes, panime asjad maha ja põrutasime kohe linna. Erilist plaani õhtuks ei olnud. Jalutasime ekvatoriaalõhtus ja vaeastasime sooja võileiva.
Varastasime – tegelikult oli plaan see osta, aga võileivamees unustas raha küsida. Ta lihtsalt ei olnud ühelgi hetkel seda nägu, et ta raha tahaks. See läks siis karma arvele. Siis jalutasime veel teise ringi ka linnale peale, ise samal ajal unega võideldes, ja sõitsime kontorisse tagasi.
Üle pika aja tõeline reede õhtu sündroom. Uni ajas kõigist pooridest välja ja ei jäänud napilt autoroolis magama. Terve nädala olime iga jumala päev täispika päeva labidatööd teinud ja enne südaööd ju magama ei saa. Kes siis meie asemel trenni teeks ja möliseks ja filme vaataks? Eikeegi, järelikult tuleb ennast ühiskonnale ohvriks tuua.
Ja laupäeva hommikul, ainsal hommikul kus saaks süüdimatult kaua, kaheksani!, magada, ärkasime juba enne seitset õuest tuleva trimmeri hääle peale. Siinsed päevarütmid ajavad isegi mind, hommikuinimest hulluks. Saan aru küll, et elu peab käima päikesevalguse järgi. Siin on see ka selles mõttes inimlik, et päikesetõus on aastaringselt pärast kuut, ise ärkan ju ka nädala sees koos päikesega. Aga laupäevahommikune murutrimmer… urh.
Hommikused boulangerie saiad, postkontoris mu pakki endiselt ei ole. Ehk oon see juba poolel teel eestisse tagasi..
Cayennes oli sel korral püha missioon O riieteda nii et ta julgeks lennukisse ja pariisi minna. Jõlkusin temaga paar tundi poodides kaasas. Selles mõttes oli tore, et kõik olid meesteriietepoed. Sai šopata, aga ei mingit survet mulle. Nii ju isegi võib.
Saagi hulka kuulus ka sinimustvalgetes toonides hamakk (tähtis osa riietusest, eksole..).
Kohustuslikus korras sai ära proovitud kreooli köök. Too restoran oli veider – täiesti tühi, sisekujundus natuke bussijaamakohvikulik. Toit oli hea. Kuigi ma ei tea, kas see grillkala maitses grillkalalikumalt, kui iga teine grillkala. Ja neil olid tainas praetud ananassid, kreooli köögi parim osa!
Rémirés me randa sel korral ei läinud, läksime hoopis Rorota mäele loomi vaatama. Mõnusad metslased: tulevad linna ja siis otsivad esimese koha, kus on võimalik mudaseks saada ja loomi näha. Üldsegi mitte endast lugupidavad guiaanalased.
Ja tõepoolest nägime loomi.
Praegu on laisikutel väikesed laisikud kõhu peal!
Nad on nii armsad pikkade jäsemetega (pea sama pikkade kui täiskasvanutel) hallid kaisukad, vahivad üllatavalt kärmesti siia- ja sinnapoole, samal ajal, kui emad ringi ronivad. Ja emad ronisid ka sel korral täiesti meie ajaskaalas. Ju lapsevanemaroll tekitab ellujäämiskohustuse.
Ühte lasut pildistasime ta pojaga vaid 5 m kauguselt, kui tulid mängu ka kaputšiinid. Üks ronis otse laisiku kõrvale. Nii et sai kohe palju-palju loomi korraga pildiotsijasse. Minu pildid said tol hetkel küll kõik andestamatusse ülesärisse. Lihtsalt polnud mahti seadeid muuta, kui päike välja tuli.
Sellegipoolest oli pildisaak kena.
Kokku nägime vist 6-t laisikut sel korral.
Ja piknikukivi juures nägime puu otsas ronivat iguaani (iguana iguana) hingematva vaate kõrval.
Ilus jalutuskäik.
Siin on kaks liiki laisikuid – meie nägime kolmevarbalist pöördpea tserkoopiat ( bradypus tridactylus). Ma ei tea, miks ta on pöördpea, aga tserkoopia on ta selle pärast, et armastab cercopia sp puu otsas elada. Kuigi mitte eranditult, vähemalt ühte olen ka akaatsiat närimas näinud.
Ravaliselt käivad Rorota mäel endast lugupidavad (valged) kodanikud tervisejooksu tegemas ja tervisekõndimas ja koeri jalutamas. Sõidavad autoga mäe jalamile, panevad tossud jalga ja teevad siis seal sporti, pärast sõidavad autoga tagasi.
Samas, see on nii kena koht, et kui endal võimalus oleks, käiksin ise ka seal niimoodi.
Igal teisel autol on brasiilia lipp, igal neljandal prantsuse lipp. Või kombinatsioon mõlemast. Argentiina lippu nägin vaid ühel rolleril.
Siis tulime ära kodumäele. Tee peal poest võtsime igasugust nänni – jäätist, küpsist, limonaadi…. Ja unustasime kohvi osta.
Kui päris maailmas jääb kohv ostmata, tuleb lihtsalt järgmisel päeval jälle poodi minna.
Siin maailmas tuleb siis järgmise nädalavahetuseni teed juua.
Õnneks teed hetkel jagub.
Kirsiks loomade nägemisele oli teel bothrops (bothrops athrox?). Et O niii rõõmsalt temast pilti läks tegema, läksin ise ka kaasa. Värisesin ja võdisesin. Madu ründas möödasõitvat autot ja tõmbas ennast keset teed kerasse. Mingil hetkel tegi meie suunas kä väikese sööstu.
Hullud elukad.
Kui oleme harjunud, et loom enne rünnakut demonstreerib oma ohtlikkust, teeb hääl, tajab turri vms, et vastast hoiatada ja anda talle võimalus ‘ise esimesena alla anda’, siis bothropsid ei hoiata enne ründamist. On hästi-hästi vaikselt ja ühel hetkel lihtsalt ründavad. Järsult ja surmavalt – mürk tekitab kudenes nekroosi ja olen ohtlike loomade raamatus näinud pilti bhotropsijärgselt ampulteeritud jäsemest. Eks elu on ju kallim kui jäse.
See madu kes teel nägime tõmbas ennast kerra. Omamoodi on see ka ründeeelne käitumine ja seega mingis mõttes hoiatus. Kerast välja söösta on ju palju efektiivsem ja jõuab kiiremini ja kaugemale.
Olen juba nii tihti igasugu raamatutest liike järele vaadanud, et nad hakkavad tasapisi meelde jääma.
20 juuni
käisime täna 5-6tunnisel sportlikul jalutuskäigul. Tõestasime, et maakera on ümmargune – läksime camp caimani juures rajale, mis viib ringiga kullakaevandusse ja edasi meie majatagusele teele. See oli üsna heas korras tee, kohati isegi hooldatum kui me koduhoov… khm. Eks cc inimesed hoolitsevad oma vara ja maade eest.
Kuid samas – selle tee peal olid kõrvuti liblikalõksud ja maas vedelevad kuulikestad. Eks seal käib ka igasuguseid ju.
Ja see mets oli vähemalt esimesed paar kilomeetrit häbiväärselt sandistatud. Peamiselt väheväärtusliku puiduga laialehelised liigid. Ei palme ega väärtpuitu. Ja kuidagi… vale oli see mets. Mõned kilomeetrid hiljem see juba paranes.
Ilm oli mõistlik, pilvealune, aga samas päriselt sadama ei hakanud, ainult tibutas mõned korrad. Algul tegime palju pilti ja liikusime aeglaselt, et mitte midagi kahe silma vahele ei jääks. Edasi kui lõuna lähemale hakkas jõudma, panime kiirust juurde ja peamiselt kõndisime. Oodates, et kohad juba tuttavad hakkaksid tunduma – olime eelmisel korral kaevanduses käies ju slle tee teist otsa jalutanud natuke.
Oli kergendus küll, kui lõpuks kohad tuttavad hakkasid tunduma. Varastasime (varganäod, nagu me oleme) laagrist uue kobara banaane ja jalutasime mäest üles. Sel korral tundus see tõus reaalselt raske. Vesi oli organismist kadunud, koos suure koguse sooladega.
Nägime kahel korral kwatasid (ateles paniscus?). Esimesel korral olid nad grupiga alla kaevanduse juures, teisel korral vaid pool tundi meie laagrist. Nad on u poolemeetrise kehaga ja mitme kilosed, nii et eemalt oli tore vaadata, kuidas suured päürdud ühelt puu ladvalt teisele hüppavad ja selle otsas kõiguvad.
Loomad tulevad nii ruttu pärast inimese kadumist tagasi. Tahaks loota, et nüüd tekib meie mäele natukenegi looduslikum loodus.
käisime täna 5-6tunnisel sportlikul jalutuskäigul. Tõestasime, et maakera on ümmargune – läksime camp caimani juures rajale, mis viib ringiga kullakaevandusse ja edasi meie majatagusele teele. See oli üsna heas korras tee, kohati isegi hooldatum kui me koduhoov… khm. Eks cc inimesed hoolitsevad oma vara ja maade eest.
Kuid samas – selle tee peal olid kõrvuti liblikalõksud ja maas vedelevad kuulikestad. Eks seal käib ka igasuguseid ju.
Ja see mets oli vähemalt esimesed paar kilomeetrit häbiväärselt sandistatud. Peamiselt väheväärtusliku puiduga laialehelised liigid. Ei palme ega väärtpuitu. Ja kuidagi… vale oli see mets. Mõned kilomeetrid hiljem see juba paranes.
Ilm oli mõistlik, pilvealune, aga samas päriselt sadama ei hakanud, ainult tibutas mõned korrad. Algul tegime palju pilti ja liikusime aeglaselt, et mitte midagi kahe silma vahele ei jääks. Edasi kui lõuna lähemale hakkas jõudma, panime kiirust juurde ja peamiselt kõndisime. Oodates, et kohad juba tuttavad hakkaksid tunduma – olime eelmisel korral kaevanduses käies ju slle tee teist otsa jalutanud natuke.
Oli kergendus küll, kui lõpuks kohad tuttavad hakkasid tunduma. Varastasime (varganäod, nagu me oleme) laagrist uue kobara banaane ja jalutasime mäest üles. Sel korral tundus see tõus reaalselt raske. Vesi oli organismist kadunud, koos suure koguse sooladega.
Nägime kahel korral kwatasid (ateles paniscus?). Esimesel korral olid nad grupiga alla kaevanduse juures, teisel korral vaid pool tundi meie laagrist. Nad on u poolemeetrise kehaga ja mitme kilosed, nii et eemalt oli tore vaadata, kuidas suured päürdud ühelt puu ladvalt teisele hüppavad ja selle otsas kõiguvad.
Loomad tulevad nii ruttu pärast inimese kadumist tagasi. Tahaks loota, et nüüd tekib meie mäele natukenegi looduslikum loodus.
21 juuni
iseenesest oli ülesanne lihtne – koguge nii ja naa palju selle puu koort.
Raskeks tegi ülesande asjaolu, et puuks oli cercopia obtus,a mis elab sümbi9oosis sipelgzatega – tal on seest õõnsad lülid, mjis on väikeste avaustega omavahel ja välismaailmaga ühendatud, ja 99,9% juhtudest on tüvi asustet’ sipelgatega…
Õnneks oli see puu, mis maha võetud sai üsna leebe variandiga asustatud. Mis ei tähendaks, et kui su käsi ja jalgu hammustavad sajad ja sajad sipelgad, vähimalgi määral mugav oleks. Pärast läksid käed paiste ja vahetpidamata oli mõni sõimusõna huultel.
Arvan, et siinsed sipelgad on väärt pikemat lahtikirjutamist. Mitte, et eestis meeldiv oleks sipelgapessa istuda, eriti kui tegemist peaks olema punaste sipelgatega, afa siinsed tunduvad kuidagi palju-palju pühendunumad. Neil on suured-suured pesad ja kui satud kogemata sipelgapesa peale/kõrvale/lähedale (nt mõne allavõetud puu, mille peal või sees on pesa või sipelgatee), siis tulevad korraga kümned sipelgad sulle ütlema, et sa pole teretulnud. Nad ronivad mööda sind, kuni leiavad mõne ‘voldivahe’, kuhu lõugupidi kinni hüpata. Näiteks tossupaelade vahel või sinna, kus kõhu peal püksid lõppevad või sõrmede vahelt. See on ju tegelikult hästi kaval, sest igasugused sellised voldid on tegelikult õrnad kohad. Sipelgad lihtsalt ei tea, et inimestel moodustavad riided ka volte.
Ja see kuidas nad hammustavad – nad hammustavad nii, et terve tagakeha on kortsus, nagu oleks kõik energia ja kehamahlad pandud sellesse hammustusse. Ja nad hoiavad sinust lõugadega kinni kuni surmani. Ideaalis peaksid sina surema, aga reeglina surevad nemad. Sest lahti nad ei lase.
Ja kinni hoiavad nad ka veel koolnukangestuses. Vahel pärast metsatööpäeva tõmban sipelgaid naha seest välja nagu puuke: sipelgas on juba ammu surnud, tema tagakega hüljest ära kukkunud, aga lõuad on ikka veel naha sees kinni.
Osad sipelgad on paarimillimeetrides ja sa ei pane enne nende olemasolu tähelegi, kui nad on kambakesi sulle kallale tulnud. Nende hammustused pole otseselt valusad, aga just see sipelghappe osa. Ja see, et nad alati esinevad suurema seltskonnaga. Cercopiate sees on ka enamasti punased sipelgad, aga natuke suuremad. Nendel on ka üksikhammustused juba äramärkimisväärselt ebameeldivad. Ja veel pisiasi, et kui tükk aega lasta ennast neil närida, lähevad näritud kohad õhtul paiste.
Siis on veel erinevates suurustes musti sipelgaid.
Kõige suuremaid neist (u 2cm pikad?) kutsutakse bullet antsideks, sest peale hammustust pidi olema kolm päeva selline valu, nagu oleks püssikuuliga pihta saanud. Et siis, nende sipelgate hammustusi oleks targem vältida.
Aedniksipelgad on ka üsna suured, aga nad on hästi rahumeelsed. Enamus sipelgatest on töölised ja nende käest reeglina hammustada ei saa. Küll aga esinevad ka suurte lõugadega valvurid, kes võivad üsna valusad olla.
Siis on veel igasugu pisemaid musti. Nend e hammustused pole meeldivad, aga seevastu on need paratamatud. Need on just need sipud, keda õhtuti naha küljest ära tuleb tirida.
Ja siis on veel miksid eelnevatest. Punades sipelgad, kelle tagaakeha onmust ja mustad sipelgad, kelle taga keha keskel on punane jutt.
Pole kõigi käest veel hammustada saanud, nii et ei oska seda osa neist kommenteerida.
Jätkates töökirjeldust:
Kui puu koorimise olime lõpetanud, tuli ilmsiks teine probleem – meil mõlemil hakkas paha. Natulke iiveldas, natuke oli paks peavalu. Võtsin siis pharmacopees traditsioneelles en guyane ja otsisin sealt selle puu üles. Seda kasutatakse sünnitusejärgseks suguteede desinfitseerimiseks ja leti söödetakse loomadele, et neil parasiitidest lahti saada. Et siis mürk, pesuehtne mürk. Vahva.
Aga veidral kombel eelistavad laisikud (kirjutasine simese hooga pandad) just selle puu otsas elada. Eks see kaitseb neid om mürgisuse ja sipelgatega (lisaks sellele, et nende endi peamine kaitsemehhanism on see, et nad on nii aeglased ja hallid tombud, et enamus kiskjaid ajavad neid termiidipesaga segi). Aeglase ainevahetusega tegelane peaks ju mürkidega paremini hakkama saama? Ei?
Pärastlõunal kontrollis O valguspüügiseadmete töösolekut ja ma asjatasin niisama. Tegin targa näo pähe ja vaatasin kuidas ta naela ja haamriga elektroonikat parandab.
Varsti saab natuke valguspüüke jälle. See oleks küll tore vaheldus. Muidugi.. ei te,a kellele meist see auväärt ülesanne osaks saab.
Et olime laagris vaid kaksi ja viha sadas, jalutamas täna ei käinud. Oli hoopis hirmus jive ja pasodooble tantsimise kihk..
iseenesest oli ülesanne lihtne – koguge nii ja naa palju selle puu koort.
Raskeks tegi ülesande asjaolu, et puuks oli cercopia obtus,a mis elab sümbi9oosis sipelgzatega – tal on seest õõnsad lülid, mjis on väikeste avaustega omavahel ja välismaailmaga ühendatud, ja 99,9% juhtudest on tüvi asustet’ sipelgatega…
Õnneks oli see puu, mis maha võetud sai üsna leebe variandiga asustatud. Mis ei tähendaks, et kui su käsi ja jalgu hammustavad sajad ja sajad sipelgad, vähimalgi määral mugav oleks. Pärast läksid käed paiste ja vahetpidamata oli mõni sõimusõna huultel.
Arvan, et siinsed sipelgad on väärt pikemat lahtikirjutamist. Mitte, et eestis meeldiv oleks sipelgapessa istuda, eriti kui tegemist peaks olema punaste sipelgatega, afa siinsed tunduvad kuidagi palju-palju pühendunumad. Neil on suured-suured pesad ja kui satud kogemata sipelgapesa peale/kõrvale/lähedale (nt mõne allavõetud puu, mille peal või sees on pesa või sipelgatee), siis tulevad korraga kümned sipelgad sulle ütlema, et sa pole teretulnud. Nad ronivad mööda sind, kuni leiavad mõne ‘voldivahe’, kuhu lõugupidi kinni hüpata. Näiteks tossupaelade vahel või sinna, kus kõhu peal püksid lõppevad või sõrmede vahelt. See on ju tegelikult hästi kaval, sest igasugused sellised voldid on tegelikult õrnad kohad. Sipelgad lihtsalt ei tea, et inimestel moodustavad riided ka volte.
Ja see kuidas nad hammustavad – nad hammustavad nii, et terve tagakeha on kortsus, nagu oleks kõik energia ja kehamahlad pandud sellesse hammustusse. Ja nad hoiavad sinust lõugadega kinni kuni surmani. Ideaalis peaksid sina surema, aga reeglina surevad nemad. Sest lahti nad ei lase.
Ja kinni hoiavad nad ka veel koolnukangestuses. Vahel pärast metsatööpäeva tõmban sipelgaid naha seest välja nagu puuke: sipelgas on juba ammu surnud, tema tagakega hüljest ära kukkunud, aga lõuad on ikka veel naha sees kinni.
Osad sipelgad on paarimillimeetrides ja sa ei pane enne nende olemasolu tähelegi, kui nad on kambakesi sulle kallale tulnud. Nende hammustused pole otseselt valusad, aga just see sipelghappe osa. Ja see, et nad alati esinevad suurema seltskonnaga. Cercopiate sees on ka enamasti punased sipelgad, aga natuke suuremad. Nendel on ka üksikhammustused juba äramärkimisväärselt ebameeldivad. Ja veel pisiasi, et kui tükk aega lasta ennast neil närida, lähevad näritud kohad õhtul paiste.
Siis on veel erinevates suurustes musti sipelgaid.
Kõige suuremaid neist (u 2cm pikad?) kutsutakse bullet antsideks, sest peale hammustust pidi olema kolm päeva selline valu, nagu oleks püssikuuliga pihta saanud. Et siis, nende sipelgate hammustusi oleks targem vältida.
Aedniksipelgad on ka üsna suured, aga nad on hästi rahumeelsed. Enamus sipelgatest on töölised ja nende käest reeglina hammustada ei saa. Küll aga esinevad ka suurte lõugadega valvurid, kes võivad üsna valusad olla.
Siis on veel igasugu pisemaid musti. Nend e hammustused pole meeldivad, aga seevastu on need paratamatud. Need on just need sipud, keda õhtuti naha küljest ära tuleb tirida.
Ja siis on veel miksid eelnevatest. Punades sipelgad, kelle tagaakeha onmust ja mustad sipelgad, kelle taga keha keskel on punane jutt.
Pole kõigi käest veel hammustada saanud, nii et ei oska seda osa neist kommenteerida.
Jätkates töökirjeldust:
Kui puu koorimise olime lõpetanud, tuli ilmsiks teine probleem – meil mõlemil hakkas paha. Natulke iiveldas, natuke oli paks peavalu. Võtsin siis pharmacopees traditsioneelles en guyane ja otsisin sealt selle puu üles. Seda kasutatakse sünnitusejärgseks suguteede desinfitseerimiseks ja leti söödetakse loomadele, et neil parasiitidest lahti saada. Et siis mürk, pesuehtne mürk. Vahva.
Aga veidral kombel eelistavad laisikud (kirjutasine simese hooga pandad) just selle puu otsas elada. Eks see kaitseb neid om mürgisuse ja sipelgatega (lisaks sellele, et nende endi peamine kaitsemehhanism on see, et nad on nii aeglased ja hallid tombud, et enamus kiskjaid ajavad neid termiidipesaga segi). Aeglase ainevahetusega tegelane peaks ju mürkidega paremini hakkama saama? Ei?
Pärastlõunal kontrollis O valguspüügiseadmete töösolekut ja ma asjatasin niisama. Tegin targa näo pähe ja vaatasin kuidas ta naela ja haamriga elektroonikat parandab.
Varsti saab natuke valguspüüke jälle. See oleks küll tore vaheldus. Muidugi.. ei te,a kellele meist see auväärt ülesanne osaks saab.
Et olime laagris vaid kaksi ja viha sadas, jalutamas täna ei käinud. Oli hoopis hirmus jive ja pasodooble tantsimise kihk..
22 juuni, guiaana mitteametlik autokatastroofi päev
ma ei saa üle ega ümber meie valgest pirukast. Ta on lihtsalt nii rotikas ja nii ära väsitatud, ja ikka veel saab paari päeva kohta paarsada kilomeetrit.
Lisaks eelnevatele põnevatele ebanormaalhäältele, mida auto juba eelnevalt kuuldavale on lasnud, tegi ta täna ka pesuehtsat generaatiririhma vilinat. Ma tunnen generaatoririhma ära, kui seda kuulen. Kuulasime D-ga seda nõutult ja vaatasime sõidu ajal üksteisele otsa. Mõttes ütlesin veel saatuslikult, et K selle autoga oma aja lõpuni tõenäoselt ei sõida.
Matoury suure mäe juures pidime Tapiria-t koguma. Seal on phmst kaitseala küll, aga vahetult teisel pool märki ju tohib.. F käskis. Seal oli seda esimest korda tõesti nii palju, et kohaleminek ja kogumine ennast õigustavat tundusid. Esimeste kotitäitega kulus näppudele ümber pandud teip auklikuks ja edasi närisid puu lehed mu sõrmi ja eelmisest kogumisest tekkinud ville.
Samas, puude langetamine on endiselt imehea võimalus elukaid näha. Siinsed röövikud on nagu tulnukafilmist. Igal pool on ogad ja punnid ja karvad ja täiesti ennustatamatud värvitoonid koos. Imeliusad.
Langetasme seal puid ja kui oli aeg autot edasi nihutada, ei läinud see enam käima. Süüte võttis sisse, aga võtit edasi keerates kostus ainult klõps.
Et sel korral siis starter.
Helistasime F-ile kes B meid vaatama saatis. Mehed loksutasid autot mulle arusaamatul põhjusel, et mootori õlitaset kontrollid ja ühendasid autod jäigalt üksteisele taha, et me pirukas ära viia. Istusin siis piruka rooli ja keerasin võtit. Auto läks käima.
B õpetas siis meile autohooldust – selleks et auto heas töökorras oleks, peab temaga käituma nagu naisega – teda palju silitama ja talle ilusaid asju ütlema. Mees teab, mida räägib.
Igatahes, pärast kuivatusruumis eelmiste, veel niiskete, lehtede kotti toppimist ja järgmiste välja laotamist läksime ära koju. Tegelikult tahtis F et veel üht asja koguksime, aga selleks polnud varustust kaasas Kui raske on oma soove eelmisel õhtul välja mõelda?
No ja 10 minutit enne koju jõudmist kuumenes auto üle. See juhtus paari minutiga ja täiesti siledal teel. Pidasime auto kinni, valasin talle kõik kaasas olnud 7 hädaabiliitrit vett sisse, ja need enne haihtumist lihtsalt keesid natuke aega radiaatoripaagis. Üks tore auto pakkus meiel veel mingit sinist vedelikku. Ega see ka midagi ei muutnud. Vähemalt jahtus mootor natuke maha ja julgesin ette võtta ohtliku sõidu koju. Lasin autol veereda nii madalatel pööretel, et mootor napilt vedas. Kohale me igatahes saime.
Sel korral auto alla vaadates oli juba selgelt näha, kuidas pärast vee lisamist autoalune tilkuma hakkas.
Järele mõeldes oleks võinud B kohe Matourys auto ära viia, nüüd peab ta sellele siia järele tulema.
Igatahes. F-I hullumeelsetel taimekogumisplaanidel on nüüd vähemalt mõneks ajaks kriips peal. Saab rahulikult istanduses jännata.
(mulle tõestimeeldib istanduses jännata)
D küsib mult iga päev, kui kahekesi tööd teem,e kas olen liiga väsinud. Et me ei pea rohkem tegema. Pärast ainult kolme-neljatnnist ‘tööpäeva’ on seda küsimust äärmiselt veider kuulata. Ta peaks ju praeguseks pisavalt tuttav olema eestlaste töökultuuriga ‘tee nii kaua, kuni käed küljest ära kukuvad ja süda seisma jääb’.
ma ei saa üle ega ümber meie valgest pirukast. Ta on lihtsalt nii rotikas ja nii ära väsitatud, ja ikka veel saab paari päeva kohta paarsada kilomeetrit.
Lisaks eelnevatele põnevatele ebanormaalhäältele, mida auto juba eelnevalt kuuldavale on lasnud, tegi ta täna ka pesuehtsat generaatiririhma vilinat. Ma tunnen generaatoririhma ära, kui seda kuulen. Kuulasime D-ga seda nõutult ja vaatasime sõidu ajal üksteisele otsa. Mõttes ütlesin veel saatuslikult, et K selle autoga oma aja lõpuni tõenäoselt ei sõida.
Matoury suure mäe juures pidime Tapiria-t koguma. Seal on phmst kaitseala küll, aga vahetult teisel pool märki ju tohib.. F käskis. Seal oli seda esimest korda tõesti nii palju, et kohaleminek ja kogumine ennast õigustavat tundusid. Esimeste kotitäitega kulus näppudele ümber pandud teip auklikuks ja edasi närisid puu lehed mu sõrmi ja eelmisest kogumisest tekkinud ville.
Samas, puude langetamine on endiselt imehea võimalus elukaid näha. Siinsed röövikud on nagu tulnukafilmist. Igal pool on ogad ja punnid ja karvad ja täiesti ennustatamatud värvitoonid koos. Imeliusad.
Langetasme seal puid ja kui oli aeg autot edasi nihutada, ei läinud see enam käima. Süüte võttis sisse, aga võtit edasi keerates kostus ainult klõps.
Et sel korral siis starter.
Helistasime F-ile kes B meid vaatama saatis. Mehed loksutasid autot mulle arusaamatul põhjusel, et mootori õlitaset kontrollid ja ühendasid autod jäigalt üksteisele taha, et me pirukas ära viia. Istusin siis piruka rooli ja keerasin võtit. Auto läks käima.
B õpetas siis meile autohooldust – selleks et auto heas töökorras oleks, peab temaga käituma nagu naisega – teda palju silitama ja talle ilusaid asju ütlema. Mees teab, mida räägib.
Igatahes, pärast kuivatusruumis eelmiste, veel niiskete, lehtede kotti toppimist ja järgmiste välja laotamist läksime ära koju. Tegelikult tahtis F et veel üht asja koguksime, aga selleks polnud varustust kaasas Kui raske on oma soove eelmisel õhtul välja mõelda?
No ja 10 minutit enne koju jõudmist kuumenes auto üle. See juhtus paari minutiga ja täiesti siledal teel. Pidasime auto kinni, valasin talle kõik kaasas olnud 7 hädaabiliitrit vett sisse, ja need enne haihtumist lihtsalt keesid natuke aega radiaatoripaagis. Üks tore auto pakkus meiel veel mingit sinist vedelikku. Ega see ka midagi ei muutnud. Vähemalt jahtus mootor natuke maha ja julgesin ette võtta ohtliku sõidu koju. Lasin autol veereda nii madalatel pööretel, et mootor napilt vedas. Kohale me igatahes saime.
Sel korral auto alla vaadates oli juba selgelt näha, kuidas pärast vee lisamist autoalune tilkuma hakkas.
Järele mõeldes oleks võinud B kohe Matourys auto ära viia, nüüd peab ta sellele siia järele tulema.
Igatahes. F-I hullumeelsetel taimekogumisplaanidel on nüüd vähemalt mõneks ajaks kriips peal. Saab rahulikult istanduses jännata.
(mulle tõestimeeldib istanduses jännata)
D küsib mult iga päev, kui kahekesi tööd teem,e kas olen liiga väsinud. Et me ei pea rohkem tegema. Pärast ainult kolme-neljatnnist ‘tööpäeva’ on seda küsimust äärmiselt veider kuulata. Ta peaks ju praeguseks pisavalt tuttav olema eestlaste töökultuuriga ‘tee nii kaua, kuni käed küljest ära kukuvad ja süda seisma jääb’.
23 juuni, jaanilaupäev
hommikul istandusse minnes leidsin esimese asjana langend lehtede pealt munad – viis nahkset väikest muna. Võtsin nad kaasa ja panin purki. Loodan et nad vahepealse kännu otsas päikese käes vedelemise üle elasid.
Nüüd on mul lisaks einsteinidele ka juba kolm purgis nukkuvat röövikut ja munad.
Ei tea, kas neist tuleb madu või sisalik? Kilpkonnamunad võiks natuke suuremad ja ümaramad olla.
Loodan, et sisalik.
Mõtlesime pärast tööd ka kohustuslikus korras jalkat vaadata. Paraku aga selgus, et turistimaja telekas ei tööta miskipärast.
no signal
seega pidime mingi uue meelelahutuse välja mõtlema. Suur rahvuspüha ikkagi.
Peale siseheitluste ja õhtujalutuse saime laiskusest üle ja panime õuel olevale cercopia-hunnikule tule otsa. Seal sees liha küpsetama ikkagi ei hakanud – mürgine taim mis on bensiiniga süüdatud.. küll aga hüppas O üle tule.
Siis sõime liiga palju pannil grillitud imelikku rõngasvorsti ja jõime kogu rummi ära. Seda polnudki nii palju, seega võtsin südame rindu ja jõin O sünnipäevapuntši ka. Kaine peaga seda tõepoolest kõrist alla ei saaks (tsiteerides klassikuid Juur&Kivirähk: ‘kui juua, siis purju’. Sest olen see jobu, kes klaasist veinist saab paari tunni jooksul tapjapeavalu ja korralikust maa-ja-taevas-kõiguvad joobest peab üle saamiseks lihtsalt tunni kauem magama)
Juba viies (ehk isegi kuues?) kord siinoleku jooksul alkoholi tarbida (seda on umbes-täpselt viiel (6-l) korral enam, kui normaalselt selle aja jooksul tarbiksin). Tervelt kord kuus. Võib vist öelda, et olen regulaarseks alkoholitarbijaks hakanud.
Ja vaatasime pomelo söömise kõrvale ühe halva filmi ja pool muusikali. Teise poole pealt vajus silm looja.
Peaksin vähem jooma.
Pidustuste vahepeal tuli Perekond koju ja O käis F-iga rääkimas. Tuli siis tagasi ja ütles, et ta unustas ära, mis või kas homme tegema peaksime. Mõtlesin küll oma äraseletatud kõikuvas olekus minna üle küsima ja hästi elavalt seletada, et O oli nii purjus, et ei saanud aru.. aga ma ikkagi ei julgenud. Nii et homme tuleb siis improviseeritud puhkepäev. Arvan, et meestele, kes viimased päevad auke on kirkaga maasse peaksnud, on see ka hädavajalik. Ma saan siis lihtsalt rohkem jalutada.
Saime ju istanduses selleks korraks valmis. Istutamisväärsed taimed said otsa. Mulda esialgu veel on, aga eks vihm viib selle ka varsti ära. Ja et autot ei ole, ei saa me eriti mingeid taimi ka ju koguda. Ei teagi mis saab.
Ja veel tegelesin iluprotseduuridega. Pesin ja kammisin juukseid ning tegelesin kätega. Arvan, et saaksin kõige koledamate käte võistlusel napi teise koha. Kohe peale O-d.
mind on küll kirkatööst võimalusel säästetud, aga ka sellest vähesest (mis istutades labidaga vehkida saan ja tapiria lehti kogun ning headel pävadel metsas matšeetega oksi tükeldan) on kummalgi käel alati vähemalt neli villi ja liiga palju põletikulisi kriimustusi ja arme.
Kätekreemi mul ei ole, aga praeguseks sobib mu käsi ka juba kreemitada heel repair cremiga. Ja pese kui palju tahad, päriselt puhtaks nad ei lähegi. Vähemalt esimene lüli jääb alati sisseparkunud punaka mulla tooni.
Tegelikult tahtsin öelda hoopis seda, et kui mõni päev oma käsi puhtamaks üritan teha ja juuksed ära kammin, on kohe väga-väga palju tehtud. Päris mõnus, kui ei pea igasugu händikäpp tegevustele liigselt aega kulutama. Üks hea põhjus metsas elamiseks.
hommikul istandusse minnes leidsin esimese asjana langend lehtede pealt munad – viis nahkset väikest muna. Võtsin nad kaasa ja panin purki. Loodan et nad vahepealse kännu otsas päikese käes vedelemise üle elasid.
Nüüd on mul lisaks einsteinidele ka juba kolm purgis nukkuvat röövikut ja munad.
Ei tea, kas neist tuleb madu või sisalik? Kilpkonnamunad võiks natuke suuremad ja ümaramad olla.
Loodan, et sisalik.
Mõtlesime pärast tööd ka kohustuslikus korras jalkat vaadata. Paraku aga selgus, et turistimaja telekas ei tööta miskipärast.
no signal
seega pidime mingi uue meelelahutuse välja mõtlema. Suur rahvuspüha ikkagi.
Peale siseheitluste ja õhtujalutuse saime laiskusest üle ja panime õuel olevale cercopia-hunnikule tule otsa. Seal sees liha küpsetama ikkagi ei hakanud – mürgine taim mis on bensiiniga süüdatud.. küll aga hüppas O üle tule.
Siis sõime liiga palju pannil grillitud imelikku rõngasvorsti ja jõime kogu rummi ära. Seda polnudki nii palju, seega võtsin südame rindu ja jõin O sünnipäevapuntši ka. Kaine peaga seda tõepoolest kõrist alla ei saaks (tsiteerides klassikuid Juur&Kivirähk: ‘kui juua, siis purju’. Sest olen see jobu, kes klaasist veinist saab paari tunni jooksul tapjapeavalu ja korralikust maa-ja-taevas-kõiguvad joobest peab üle saamiseks lihtsalt tunni kauem magama)
Juba viies (ehk isegi kuues?) kord siinoleku jooksul alkoholi tarbida (seda on umbes-täpselt viiel (6-l) korral enam, kui normaalselt selle aja jooksul tarbiksin). Tervelt kord kuus. Võib vist öelda, et olen regulaarseks alkoholitarbijaks hakanud.
Ja vaatasime pomelo söömise kõrvale ühe halva filmi ja pool muusikali. Teise poole pealt vajus silm looja.
Peaksin vähem jooma.
Pidustuste vahepeal tuli Perekond koju ja O käis F-iga rääkimas. Tuli siis tagasi ja ütles, et ta unustas ära, mis või kas homme tegema peaksime. Mõtlesin küll oma äraseletatud kõikuvas olekus minna üle küsima ja hästi elavalt seletada, et O oli nii purjus, et ei saanud aru.. aga ma ikkagi ei julgenud. Nii et homme tuleb siis improviseeritud puhkepäev. Arvan, et meestele, kes viimased päevad auke on kirkaga maasse peaksnud, on see ka hädavajalik. Ma saan siis lihtsalt rohkem jalutada.
Saime ju istanduses selleks korraks valmis. Istutamisväärsed taimed said otsa. Mulda esialgu veel on, aga eks vihm viib selle ka varsti ära. Ja et autot ei ole, ei saa me eriti mingeid taimi ka ju koguda. Ei teagi mis saab.
Ja veel tegelesin iluprotseduuridega. Pesin ja kammisin juukseid ning tegelesin kätega. Arvan, et saaksin kõige koledamate käte võistlusel napi teise koha. Kohe peale O-d.
mind on küll kirkatööst võimalusel säästetud, aga ka sellest vähesest (mis istutades labidaga vehkida saan ja tapiria lehti kogun ning headel pävadel metsas matšeetega oksi tükeldan) on kummalgi käel alati vähemalt neli villi ja liiga palju põletikulisi kriimustusi ja arme.
Kätekreemi mul ei ole, aga praeguseks sobib mu käsi ka juba kreemitada heel repair cremiga. Ja pese kui palju tahad, päriselt puhtaks nad ei lähegi. Vähemalt esimene lüli jääb alati sisseparkunud punaka mulla tooni.
Tegelikult tahtsin öelda hoopis seda, et kui mõni päev oma käsi puhtamaks üritan teha ja juuksed ära kammin, on kohe väga-väga palju tehtud. Päris mõnus, kui ei pea igasugu händikäpp tegevustele liigselt aega kulutama. Üks hea põhjus metsas elamiseks.
24 juuni, neljapäev
Vabad päevad on üle prahi. Võib põõnata süüdimatult seitsmeni, juua mitu hommikukohvi ja ikkagi on aega, et teha ka hommikune jalutuskäik. Ja kui hommikune jalutuskäik võtab etteplaneerimatult 3 tundi, on ka kõik hästi. Jõuabki täpselt õigeks ajaks tagasi, et hakata lõunat küpsetama.
Jalutuskäik oli täiesti enneolematu ja tore ja super, sest nägime kõige rohkem seitsme minuti kaugusel kodust laisikut. Meie oma Kaw mäe laisikut.
Ta oli teisest liigist, kui seninähtud – nö ‘kaksvarvas’ (Choloepus didactylus). Suurem (tema on u 6-12 kg, teine liik max 6 kilo), pikema karvaga ja rohkem välja ulatuva koonuga. Ja märgatavalt kiirem. Sel ajal, kui o ta leidis ronis elukas puuvõrast alla.
Pärast vaatasin raamatust järele, et ta ongi kiirem ja agressiivsem (ei tea, kuidas see laisiku puhul väljenduda võiks?) kui teine liik. Ühtlasi öise eluviisiga. Andsime lubaduse homme hommikul jälle teda otsima tulla.
Veel olid teel, sel korral juba poole tunni kaugusel, kellegi junnid. Suured junnid, kiskja omad. Meie oma kaslane mäel. Hehe.
Võibolla on see soovmõtlemine, aga fauna on palju vihametsalikumaks muutunud pärast kullakaevurite lahkumist. Ahve tundub olevat rohkem ja lähemal, ja nüüd see laisik ja need junnid..
Olen möödund nädalavahetusel nii palju pilte teinud ja sugugi ei oska valida, mida jätta, mida kustutada, mida töödelda, mida seisma jätta. Ma lihtsalt pole võimeline ühtegi laisikubeebi pilti ära kustutama. Õnneks on täna piisavalt aega et nendega tegeleda.
Oh! Ja sain oma soovitud läikivrohelise koolibriiga pildi. *hihihii ja heheheee ja kõõks ja rõõmsameelne kepsatus*
Järgmine kord teen ilusama, korralikuma õiega ja prema nurga alt.
Kui pärast vihma peaks päike välja tulema, on üldse hea igasugu elukatest pilte teha. Mul on akna taga ja otse rõdutrepi vastas selline ilus harimatu võsa. Seal sees armastavad sisalikud öid ja vihmasid veeta ning seal on õisi, mis koolibriidele meeldivad ning teised linnud kasutavad seda võsa ka meeleldi. Ja pärast vihma ilmuvad nad alati kõik korraga välja. Sisalikud kusagil põõsaokste peal hakkavad liigutama – liikumatult neid üldse ei märka. Siis tulevad mustad ja punakad linnud kambaga ja säutsuvad nii nagu kõrist tuleb ja siis tuleb mõni koolibri ka. eks nad vihmaga peavad kusagil varjulisemas olema ja peale vihma peab siis ruttu-ruttu enne näljasurma saabumist igal pool õisi noolimas käima.
Istun päris tihti selle võsa ees ja lihtsalt vaatan. Kõrvaltvaatajale võib see veider tunduda kuidas rõdutrepil võssa vahin, aga tegelikult on hästi tore ja huvitav. Ja fotoviljakas.
Olen andnud endale palju veidraid pool-lubadus-plaane-soovmõtteid. Minna sinna, teha toda. Siis kui tagasi olen, ma mõtlen. Panen nad kõik kirja. Ehk kunagi ma tõepoolest jõuan mõneni neist. Unistustel on ju veider komme täide minna.
Kogu meie laagri peale on praegu ainult üks töökorras auto: F-I auto on juba paar nädalat ära, vist paranduses, nüüd täna viisid lõpuks F ja B ka meie piruka parandusse. Ehk saame siis varsti jälle natuke muretumad olla temaga sõites.
Vabad päevad on üle prahi. Võib põõnata süüdimatult seitsmeni, juua mitu hommikukohvi ja ikkagi on aega, et teha ka hommikune jalutuskäik. Ja kui hommikune jalutuskäik võtab etteplaneerimatult 3 tundi, on ka kõik hästi. Jõuabki täpselt õigeks ajaks tagasi, et hakata lõunat küpsetama.
Jalutuskäik oli täiesti enneolematu ja tore ja super, sest nägime kõige rohkem seitsme minuti kaugusel kodust laisikut. Meie oma Kaw mäe laisikut.
Ta oli teisest liigist, kui seninähtud – nö ‘kaksvarvas’ (Choloepus didactylus). Suurem (tema on u 6-12 kg, teine liik max 6 kilo), pikema karvaga ja rohkem välja ulatuva koonuga. Ja märgatavalt kiirem. Sel ajal, kui o ta leidis ronis elukas puuvõrast alla.
Pärast vaatasin raamatust järele, et ta ongi kiirem ja agressiivsem (ei tea, kuidas see laisiku puhul väljenduda võiks?) kui teine liik. Ühtlasi öise eluviisiga. Andsime lubaduse homme hommikul jälle teda otsima tulla.
Veel olid teel, sel korral juba poole tunni kaugusel, kellegi junnid. Suured junnid, kiskja omad. Meie oma kaslane mäel. Hehe.
Võibolla on see soovmõtlemine, aga fauna on palju vihametsalikumaks muutunud pärast kullakaevurite lahkumist. Ahve tundub olevat rohkem ja lähemal, ja nüüd see laisik ja need junnid..
Olen möödund nädalavahetusel nii palju pilte teinud ja sugugi ei oska valida, mida jätta, mida kustutada, mida töödelda, mida seisma jätta. Ma lihtsalt pole võimeline ühtegi laisikubeebi pilti ära kustutama. Õnneks on täna piisavalt aega et nendega tegeleda.
Oh! Ja sain oma soovitud läikivrohelise koolibriiga pildi. *hihihii ja heheheee ja kõõks ja rõõmsameelne kepsatus*
Järgmine kord teen ilusama, korralikuma õiega ja prema nurga alt.
Kui pärast vihma peaks päike välja tulema, on üldse hea igasugu elukatest pilte teha. Mul on akna taga ja otse rõdutrepi vastas selline ilus harimatu võsa. Seal sees armastavad sisalikud öid ja vihmasid veeta ning seal on õisi, mis koolibriidele meeldivad ning teised linnud kasutavad seda võsa ka meeleldi. Ja pärast vihma ilmuvad nad alati kõik korraga välja. Sisalikud kusagil põõsaokste peal hakkavad liigutama – liikumatult neid üldse ei märka. Siis tulevad mustad ja punakad linnud kambaga ja säutsuvad nii nagu kõrist tuleb ja siis tuleb mõni koolibri ka. eks nad vihmaga peavad kusagil varjulisemas olema ja peale vihma peab siis ruttu-ruttu enne näljasurma saabumist igal pool õisi noolimas käima.
Istun päris tihti selle võsa ees ja lihtsalt vaatan. Kõrvaltvaatajale võib see veider tunduda kuidas rõdutrepil võssa vahin, aga tegelikult on hästi tore ja huvitav. Ja fotoviljakas.
Olen andnud endale palju veidraid pool-lubadus-plaane-soovmõtteid. Minna sinna, teha toda. Siis kui tagasi olen, ma mõtlen. Panen nad kõik kirja. Ehk kunagi ma tõepoolest jõuan mõneni neist. Unistustel on ju veider komme täide minna.
Kogu meie laagri peale on praegu ainult üks töökorras auto: F-I auto on juba paar nädalat ära, vist paranduses, nüüd täna viisid lõpuks F ja B ka meie piruka parandusse. Ehk saame siis varsti jälle natuke muretumad olla temaga sõites.
25 juuni, reede, Kuldarisaabumispäev
päikese tõusmine ja loojumine käivad siin kähku. Mitu korda on juhtunud, et teen hommikul kella peale silmad lahti ja mõtlen unepatused mõtted: ‘pime on veel, pimedas ei saa jalutama minna, ma magan veel natu..’
noh, 5 minutit hiljem on õues juba suur valge ja ma põõnan hommikujalutuse asemel.
Sel korral ajas hoopis O seda patujuttu, aga õnneks jõudis selle ajal juba valgeks minna.
Ei sadanud ja eemalt, aga sugugi mitte kaugelt, kostusid möiraahvid. Nende hääle kõla on natuke nagu puud ja meri hästi tormise ilmaga.
Loodetud laisikut siiski uuesti näha ei õnnestunud. Tõenäoselt on ta juba kaugel-kaugel. Ikkagi tore, kui ka ainult vedamise peale teda nägime. Kodumäel!
Küll aga nägime tuukanit ja teisi linde. Hommikuti nad vahel lihtsalt istuvad keset teed. Ja tagasiteel nägin madu. Sain aru küll, et madu on mu ees, aga unine pea ei suutnud jalgadele infot piisavalt kiriesti edasi anda ja tegin ikkagi peale mao märkamist veel ühe pika sammu. Järgmiseks tegin hüppe ja surusin küüned, nii palju kui neid on, O õlavarde. Loom roomas minema ja jalutuskäik jätkus. Kahju, et pilti ei saanud, siis oleks saanud liiki määrata.
Pärast puhkepäeva läksime innukalt metsa tuld tegema. Ennelõunal ei läinud tuled põlema – öösel ja hommikul sadas ja tehnika oli ka vale. Pärastlõunal olime aga seda võrra tublimad. Nüüd on esmaspäeval kust alustada.
Kui iga päev sama tööd teha, hakkab see alati varem või hiljem tüütama. Rääkimata päris metsatööst, mis lisaks ka lootusetult ära väsitab, nii et õhtud ja nädalavahetused kuluvad kõige pesuehtsamaks puhkamiseks. Aga niimoodi, kui nädal istutad ja tassid mulda, teise korjad taimi ja siis vahele tassid puunottisid, on kõik hästi tore. Igal asjal on omad eelised ja miinused, ilm millega on hea ja millega paha tegutseda, kohad mis jäävad valusaks. Segiläbi doseeritult täiuslik kooslus.
Need jalgpallilipud on omamoodi toredad. Täna on portugali-brasiilia mäng ja R-il on oma maja küljes täismõõtudes brasiilia lipp. Teatas veel enne, kui köögis kookisin, rõõmsalt, et tema vaatab täna jalkat.
Kui F tuli, rääkis ta igasugu korralduslikest asjadest. Minu ja Riga korraga. Ma saan ju valge nimese prantsuse keelest aru küll, aga tema räägib minuga ikka ja alati inglist. Nii ta siis kordamööda kahes keeles rääkiski. Vahepeal läksid asjad sassi ja ta rääkis Rile pika inglisekeelse jutu, mille peale see teatas, et vale keel, kallis mees.
Õhtupoolikul meisterdasin bambuselülidest pildiraami. Oli plaan teha a4 mõõdule bambusümbris. Saagisin lülid katki kuuri alt leitud asjaga, mis meenutas vineerisae ja peakokanoa hübriidi, päeval kuvatasin neid natuke päikese käes. Siis võtsin ette supecolle ja hakkasin erinevaid asju üksteise külge liimima. Kõigepealt üritasin liimida bambuselülisid. Liim jooksis mööda neid ka alla köögilauale. Seega liimisin bambust ja köögilauda. Et seda heastada, surusin sinna vahele oma küünekäärid ja liimisin käärid iseendaga kokku, nii et sain neid hiljem tükk aega lahti kangutada. Ja kõige eelneva käigus liimisin omajagu juukseid kõige ettejuhtuva külge – nad lihtsalt juhtusid liimimiseaegselt lahti olema. Ja nüüd seda kirjutades liimisin just oma vasaku põidla hetkeks tühiku külge.
Superliimide pakendi peal peaks olema minu pilt ja hoiatus, et ärge seda inimest selle toote lähedusse jätke. (kas kõik ikka teavad, et kunagi oma hambad superattackiga kokku liitsin?)
O läks just Kle lennujaama järele. Natuke selline tunne on, nagu jõuluvana oodates.
päikese tõusmine ja loojumine käivad siin kähku. Mitu korda on juhtunud, et teen hommikul kella peale silmad lahti ja mõtlen unepatused mõtted: ‘pime on veel, pimedas ei saa jalutama minna, ma magan veel natu..’
noh, 5 minutit hiljem on õues juba suur valge ja ma põõnan hommikujalutuse asemel.
Sel korral ajas hoopis O seda patujuttu, aga õnneks jõudis selle ajal juba valgeks minna.
Ei sadanud ja eemalt, aga sugugi mitte kaugelt, kostusid möiraahvid. Nende hääle kõla on natuke nagu puud ja meri hästi tormise ilmaga.
Loodetud laisikut siiski uuesti näha ei õnnestunud. Tõenäoselt on ta juba kaugel-kaugel. Ikkagi tore, kui ka ainult vedamise peale teda nägime. Kodumäel!
Küll aga nägime tuukanit ja teisi linde. Hommikuti nad vahel lihtsalt istuvad keset teed. Ja tagasiteel nägin madu. Sain aru küll, et madu on mu ees, aga unine pea ei suutnud jalgadele infot piisavalt kiriesti edasi anda ja tegin ikkagi peale mao märkamist veel ühe pika sammu. Järgmiseks tegin hüppe ja surusin küüned, nii palju kui neid on, O õlavarde. Loom roomas minema ja jalutuskäik jätkus. Kahju, et pilti ei saanud, siis oleks saanud liiki määrata.
Pärast puhkepäeva läksime innukalt metsa tuld tegema. Ennelõunal ei läinud tuled põlema – öösel ja hommikul sadas ja tehnika oli ka vale. Pärastlõunal olime aga seda võrra tublimad. Nüüd on esmaspäeval kust alustada.
Kui iga päev sama tööd teha, hakkab see alati varem või hiljem tüütama. Rääkimata päris metsatööst, mis lisaks ka lootusetult ära väsitab, nii et õhtud ja nädalavahetused kuluvad kõige pesuehtsamaks puhkamiseks. Aga niimoodi, kui nädal istutad ja tassid mulda, teise korjad taimi ja siis vahele tassid puunottisid, on kõik hästi tore. Igal asjal on omad eelised ja miinused, ilm millega on hea ja millega paha tegutseda, kohad mis jäävad valusaks. Segiläbi doseeritult täiuslik kooslus.
Need jalgpallilipud on omamoodi toredad. Täna on portugali-brasiilia mäng ja R-il on oma maja küljes täismõõtudes brasiilia lipp. Teatas veel enne, kui köögis kookisin, rõõmsalt, et tema vaatab täna jalkat.
Kui F tuli, rääkis ta igasugu korralduslikest asjadest. Minu ja Riga korraga. Ma saan ju valge nimese prantsuse keelest aru küll, aga tema räägib minuga ikka ja alati inglist. Nii ta siis kordamööda kahes keeles rääkiski. Vahepeal läksid asjad sassi ja ta rääkis Rile pika inglisekeelse jutu, mille peale see teatas, et vale keel, kallis mees.
Õhtupoolikul meisterdasin bambuselülidest pildiraami. Oli plaan teha a4 mõõdule bambusümbris. Saagisin lülid katki kuuri alt leitud asjaga, mis meenutas vineerisae ja peakokanoa hübriidi, päeval kuvatasin neid natuke päikese käes. Siis võtsin ette supecolle ja hakkasin erinevaid asju üksteise külge liimima. Kõigepealt üritasin liimida bambuselülisid. Liim jooksis mööda neid ka alla köögilauale. Seega liimisin bambust ja köögilauda. Et seda heastada, surusin sinna vahele oma küünekäärid ja liimisin käärid iseendaga kokku, nii et sain neid hiljem tükk aega lahti kangutada. Ja kõige eelneva käigus liimisin omajagu juukseid kõige ettejuhtuva külge – nad lihtsalt juhtusid liimimiseaegselt lahti olema. Ja nüüd seda kirjutades liimisin just oma vasaku põidla hetkeks tühiku külge.
Superliimide pakendi peal peaks olema minu pilt ja hoiatus, et ärge seda inimest selle toote lähedusse jätke. (kas kõik ikka teavad, et kunagi oma hambad superattackiga kokku liitsin?)
O läks just Kle lennujaama järele. Natuke selline tunne on, nagu jõuluvana oodates.
Subscribe to:
Posts (Atom)