24 juuni, neljapäev


Vabad päevad on üle prahi. Võib põõnata süüdimatult seitsmeni, juua mitu hommikukohvi ja ikkagi on aega, et teha ka hommikune jalutuskäik. Ja kui hommikune jalutuskäik võtab etteplaneerimatult 3 tundi, on ka kõik hästi. Jõuabki täpselt õigeks ajaks tagasi, et hakata lõunat küpsetama.

Jalutuskäik oli täiesti enneolematu ja tore ja super, sest nägime kõige rohkem seitsme minuti kaugusel kodust laisikut. Meie oma Kaw mäe laisikut.
Ta oli teisest liigist, kui seninähtud – nö ‘kaksvarvas’ (Choloepus didactylus). Suurem (tema on u 6-12 kg, teine liik max 6 kilo), pikema karvaga ja rohkem välja ulatuva koonuga. Ja märgatavalt kiirem. Sel ajal, kui o ta leidis ronis elukas puuvõrast alla.
Pärast vaatasin raamatust järele, et ta ongi kiirem ja agressiivsem (ei tea, kuidas see laisiku puhul väljenduda võiks?) kui teine liik. Ühtlasi öise eluviisiga. Andsime lubaduse homme hommikul jälle teda otsima tulla.

Veel olid teel, sel korral juba poole tunni kaugusel, kellegi junnid. Suured junnid, kiskja omad. Meie oma kaslane mäel. Hehe.
Võibolla on see soovmõtlemine, aga fauna on palju vihametsalikumaks muutunud pärast kullakaevurite lahkumist. Ahve tundub olevat rohkem ja lähemal, ja nüüd see laisik ja need junnid..

Olen möödund nädalavahetusel nii palju pilte teinud ja sugugi ei oska valida, mida jätta, mida kustutada, mida töödelda, mida seisma jätta. Ma lihtsalt pole võimeline ühtegi laisikubeebi pilti ära kustutama. Õnneks on täna piisavalt aega et nendega tegeleda.

Oh! Ja sain oma soovitud läikivrohelise koolibriiga pildi. *hihihii ja heheheee ja kõõks ja rõõmsameelne kepsatus*
Järgmine kord teen ilusama, korralikuma õiega ja prema nurga alt.

Kui pärast vihma peaks päike välja tulema, on üldse hea igasugu elukatest pilte teha. Mul on akna taga ja otse rõdutrepi vastas selline ilus harimatu võsa. Seal sees armastavad sisalikud öid ja vihmasid veeta ning seal on õisi, mis koolibriidele meeldivad ning teised linnud kasutavad seda võsa ka meeleldi. Ja pärast vihma ilmuvad nad alati kõik korraga välja. Sisalikud kusagil põõsaokste peal hakkavad liigutama – liikumatult neid üldse ei märka. Siis tulevad mustad ja punakad linnud kambaga ja säutsuvad nii nagu kõrist tuleb ja siis tuleb mõni koolibri ka. eks nad vihmaga peavad kusagil varjulisemas olema ja peale vihma peab siis ruttu-ruttu enne näljasurma saabumist igal pool õisi noolimas käima.
Istun päris tihti selle võsa ees ja lihtsalt vaatan. Kõrvaltvaatajale võib see veider tunduda kuidas rõdutrepil võssa vahin, aga tegelikult on hästi tore ja huvitav. Ja fotoviljakas.


Olen andnud endale palju veidraid pool-lubadus-plaane-soovmõtteid. Minna sinna, teha toda. Siis kui tagasi olen, ma mõtlen. Panen nad kõik kirja. Ehk kunagi ma tõepoolest jõuan mõneni neist. Unistustel on ju veider komme täide minna.

Kogu meie laagri peale on praegu ainult üks töökorras auto: F-I auto on juba paar nädalat ära, vist paranduses, nüüd täna viisid lõpuks F ja B ka meie piruka parandusse. Ehk saame siis varsti jälle natuke muretumad olla temaga sõites.