20 juuni

käisime täna 5-6tunnisel sportlikul jalutuskäigul. Tõestasime, et maakera on ümmargune – läksime camp caimani juures rajale, mis viib ringiga kullakaevandusse ja edasi meie majatagusele teele. See oli üsna heas korras tee, kohati isegi hooldatum kui me koduhoov… khm. Eks cc inimesed hoolitsevad oma vara ja maade eest.
Kuid samas – selle tee peal olid kõrvuti liblikalõksud ja maas vedelevad kuulikestad. Eks seal käib ka igasuguseid ju.

Ja see mets oli vähemalt esimesed paar kilomeetrit häbiväärselt sandistatud. Peamiselt väheväärtusliku puiduga laialehelised liigid. Ei palme ega väärtpuitu. Ja kuidagi… vale oli see mets. Mõned kilomeetrid hiljem see juba paranes.

Ilm oli mõistlik, pilvealune, aga samas päriselt sadama ei hakanud, ainult tibutas mõned korrad. Algul tegime palju pilti ja liikusime aeglaselt, et mitte midagi kahe silma vahele ei jääks. Edasi kui lõuna lähemale hakkas jõudma, panime kiirust juurde ja peamiselt kõndisime. Oodates, et kohad juba tuttavad hakkaksid tunduma – olime eelmisel korral kaevanduses käies ju slle tee teist otsa jalutanud natuke.
Oli kergendus küll, kui lõpuks kohad tuttavad hakkasid tunduma. Varastasime (varganäod, nagu me oleme) laagrist uue kobara banaane ja jalutasime mäest üles. Sel korral tundus see tõus reaalselt raske. Vesi oli organismist kadunud, koos suure koguse sooladega.

Nägime kahel korral kwatasid (ateles paniscus?). Esimesel korral olid nad grupiga alla kaevanduse juures, teisel korral vaid pool tundi meie laagrist. Nad on u poolemeetrise kehaga ja mitme kilosed, nii et eemalt oli tore vaadata, kuidas suured päürdud ühelt puu ladvalt teisele hüppavad ja selle otsas kõiguvad.
Loomad tulevad nii ruttu pärast inimese kadumist tagasi. Tahaks loota, et nüüd tekib meie mäele natukenegi looduslikum loodus.