23 juuni, jaanilaupäev

hommikul istandusse minnes leidsin esimese asjana langend lehtede pealt munad – viis nahkset väikest muna. Võtsin nad kaasa ja panin purki. Loodan et nad vahepealse kännu otsas päikese käes vedelemise üle elasid.
Nüüd on mul lisaks einsteinidele ka juba kolm purgis nukkuvat röövikut ja munad.
Ei tea, kas neist tuleb madu või sisalik? Kilpkonnamunad võiks natuke suuremad ja ümaramad olla.
Loodan, et sisalik.

Mõtlesime pärast tööd ka kohustuslikus korras jalkat vaadata. Paraku aga selgus, et turistimaja telekas ei tööta miskipärast.
no signal
seega pidime mingi uue meelelahutuse välja mõtlema. Suur rahvuspüha ikkagi.
Peale siseheitluste ja õhtujalutuse saime laiskusest üle ja panime õuel olevale cercopia-hunnikule tule otsa. Seal sees liha küpsetama ikkagi ei hakanud – mürgine taim mis on bensiiniga süüdatud.. küll aga hüppas O üle tule.

Siis sõime liiga palju pannil grillitud imelikku rõngasvorsti ja jõime kogu rummi ära. Seda polnudki nii palju, seega võtsin südame rindu ja jõin O sünnipäevapuntši ka. Kaine peaga seda tõepoolest kõrist alla ei saaks (tsiteerides klassikuid Juur&Kivirähk: ‘kui juua, siis purju’. Sest olen see jobu, kes klaasist veinist saab paari tunni jooksul tapjapeavalu ja korralikust maa-ja-taevas-kõiguvad joobest peab üle saamiseks lihtsalt tunni kauem magama)
Juba viies (ehk isegi kuues?) kord siinoleku jooksul alkoholi tarbida (seda on umbes-täpselt viiel (6-l) korral enam, kui normaalselt selle aja jooksul tarbiksin). Tervelt kord kuus. Võib vist öelda, et olen regulaarseks alkoholitarbijaks hakanud.
Ja vaatasime pomelo söömise kõrvale ühe halva filmi ja pool muusikali. Teise poole pealt vajus silm looja.
Peaksin vähem jooma.

Pidustuste vahepeal tuli Perekond koju ja O käis F-iga rääkimas. Tuli siis tagasi ja ütles, et ta unustas ära, mis või kas homme tegema peaksime. Mõtlesin küll oma äraseletatud kõikuvas olekus minna üle küsima ja hästi elavalt seletada, et O oli nii purjus, et ei saanud aru.. aga ma ikkagi ei julgenud. Nii et homme tuleb siis improviseeritud puhkepäev. Arvan, et meestele, kes viimased päevad auke on kirkaga maasse peaksnud, on see ka hädavajalik. Ma saan siis lihtsalt rohkem jalutada.

Saime ju istanduses selleks korraks valmis. Istutamisväärsed taimed said otsa. Mulda esialgu veel on, aga eks vihm viib selle ka varsti ära. Ja et autot ei ole, ei saa me eriti mingeid taimi ka ju koguda. Ei teagi mis saab.

Ja veel tegelesin iluprotseduuridega. Pesin ja kammisin juukseid ning tegelesin kätega. Arvan, et saaksin kõige koledamate käte võistlusel napi teise koha. Kohe peale O-d.
mind on küll kirkatööst võimalusel säästetud, aga ka sellest vähesest (mis istutades labidaga vehkida saan ja tapiria lehti kogun ning headel pävadel metsas matšeetega oksi tükeldan) on kummalgi käel alati vähemalt neli villi ja liiga palju põletikulisi kriimustusi ja arme.
Kätekreemi mul ei ole, aga praeguseks sobib mu käsi ka juba kreemitada heel repair cremiga. Ja pese kui palju tahad, päriselt puhtaks nad ei lähegi. Vähemalt esimene lüli jääb alati sisseparkunud punaka mulla tooni.
Tegelikult tahtsin öelda hoopis seda, et kui mõni päev oma käsi puhtamaks üritan teha ja juuksed ära kammin, on kohe väga-väga palju tehtud. Päris mõnus, kui ei pea igasugu händikäpp tegevustele liigselt aega kulutama. Üks hea põhjus metsas elamiseks.